LÄTI RAHVUSLIKUD PARTISANID. STOMPAKU SOOLAHING KIRDE-LÄTIS

Läti metsavendlus polnud sugugi nähtus omaette. Samalaadne liikumine oli pärast Teise maailmasõja lõppu iseloomulik veel Eestile, Leedule, Lääne-Ukrainale ja -Valgevenele. Üldiselt ollakse seisukohal, et Leedu ja Lääne-Ukraina vastupanuliikumine oli 9–14 korda ulatuslikum kui Lätis, Eesti metsavendluse mastaabid olid Läti omast aga kolm-neli korda väiksemad.

Tekst: MAURI KIUDSOO , ajaloolane

Läti vastupanuliikumine sarnanes oma olemuselt kõige enam Eesti metsavendlusega, kuid mitte kõigis tahkudes. Erinevused tulenesid ühest küljest kodumaale jäänud meeste sõjalise väljaõppe tasemest, teisalt aga aastaajast, mil Punaarmee mõne konkreetse territooriumi okupeeris. Kui Eestis jäid (loe: jäeti) 1944. aasta sügisel sakslaste taandumisel maha peamiselt kehvema väljaõppega piirikaitserügementide sõdurid, siis 1945. aasta mais, pärast kapitulatsiooni, suundus Kuramaa metsasügavustesse mitu tuhat idarindel Nõukogude partisanide vastases võitluses karastunud Läti leegionäri. Peale selle oli Saksa sõjaväeluure organiseerinud Kuramaal juba enne sõja lõppu üksuse Metskassid (kokku ligi 500 meest). Need Punaarmee tagalas toimuvaks võitluseks väljaõppe ja relvastuse­varustuse saanud läti mehed varjusid pärast sõja lõppu samuti metsadesse, kusjuures nii mitmestki Metskasside ohvitserist said hilisemad legendaarsed partisanijuhid.

Pealegi ei soosinud lähenev talveperiood 1944. aastal Eestis kohest aktiivse vastupanu teket, vastupidiselt 1945. aasta Lätile, kus puud oli just lehte läinud ja suvi saabumas. 1944. aasta sügisel koos sõjakaaslastega ja mõne ohvitseri juhtimisel metsa varjunud Eesti sõdurid seadsid peatselt sammud oma kodukoha poole. Tollane metsavendlus ei tähendanud veel aktiivse vastupanuvõitluse algust Eestis, vaid pigem rinde üleminekuga kaasnenud ajutist varjumisperioodi. Arhiivimaterjalile toetudes olid (suuremad) kokkupõrked metsavendade ja Nõukogude julgeolekujõudude vahel 1944. aasta sügisel vähemalt Eestis veel pigem erandlik nähtus. Kuni 1945. aasta kevadeni oldi selgelt n­ö äraootaval positsioonil.

LÄTI VASTUPANULIIKUMINE

Läti vastupanu oli võrreldes Eesti omaga ka organiseeritum. Aastail 1944–1945 loodi Lätis neli suurt metsavendade ühendust kindla struktuuriga: juhtkonnad, rügemendid, kompaniid, staabid, toetajad ja informaatorid. Need olid Läti Isamaa Kaitsjate (partisanide) Ühendus Ida­Lätis, Läti Rahvuslike Partisanide Organisatsioon Põhja­Kuramaal, Isamaa Kotkad Lõuna­Kuramaal ja Läti Rahvuslike Partisanide Ühendus Põhja­Lätis. Kõik need ühendused tegutsesid statuudi alusel ja suurem osa olevat väidetavalt järginud oma tegemistes eeskirju ja juhendeid. Eelmainitud ühendustesse kuulusid hinnanguliselt umbes pooled Läti rahvuslikud partisanid.

Läti metsavendade võitlus olevat olnud väga julge ja meeletu, nagu on kirjas ühes KGB ettekandeski: „surmale mõistetud inimeste meeleheitega“. Viimane kuul või granaat hoiti enda tarbeks. Kui ajavahemikul 1944–1947 keskenduti rünnakutele, siis edaspidi peamiselt vaid enesekaitsele. 1954. aastal, kui metsavendlus oli Lätis peaaegu hävitatud, algas aga n­ö kättemaksufaas, kus viimased mõnisada metsavenda asusid võitlusse KGB liikmete ja üksuste, aga ka libametsavendadega.

VÕITLUS ALGAB

Kirde­-Lätis Abrene maakonnas algas rahvuslik vastupanuliikumine märksa varem kui mujal Lätis, juba 1944. aasta suvel, kui Nõukogude Liit piirkonna taas okupeeris. Vältimaks arreteerimist ja sundmobilisatsiooni Punaarmeesse, asusid paljud kohalikud elanikud ennast varjama. Lisaks soovimatusele sõdida punaste poolel soodustas sealse metsavendluse teket ka järjest kasvav viha okupantide vastu, mida oluliselt suurendas Abrene ühe osa vägivaldne liitmine Vene Föderatsiooniga. Esimene registreeritud kokkupõrge Nõukogude okupatsioonijõududega toimus 27. augustil 1944 Abrene rajooni Šķilbēni vallas. Tegemist ei olnud veel klassikalise partisanirünnakuga, vaid seaduslike elanike spontaanse vastuhakuga NKVD vägedele, kes otsisid Punaarmee mobilisatsioonikäsule mitte allunud inimesi.

Oluline sündmus, mis mõjutas Kirde­Läti tollast olustikku, leidis aset ööl vastu 2. oktoobrit 1944. aastal. Nimelt hüppasid ühelt Ida­Preisimaalt Königsbergist startinud Saksa luurelennukilt Ida­Läti kohal langevarjudega alla kolm lätlastest moodustatud dessantväelaste gruppi. Ühe neist pidasid venelased kohe kinni ja hävitasid, teise saatuse kohta meil lähemad andmed puuduvad, kuid kolmas grupp suutis edukalt varjuda kodumaa metsadesse.

11­mehelist diversantide rühma (koondnimi: Lapimaa) juhtisid endine Abrene maakonna peaagronoom Pēteris Supe („Cinītis“) ja tema asetäitja, Läti Ülikooli majandusteaduskonna üliõpilane Stanislavs Ločmelis („Dūze“). Sissisõjaks vajaliku väljaõppe olid mehed omandanud Saksa vastuluureteenistuses (Abwehr). Koostöö asemel neid koolitanud sakslastega hakati aga tegutsema Läti huvides ning 10. detsembril 1944 loodigi Stompaku küla lähistel metsas Läti Rahvuslike Partisanide Ühing (LNPA). Asutamise hetkel kuulus sellesse seitse salka 123 võitlejaga. LNPA, mis koordineeris metsavendade tegevust Vidzeme põhjaosas ja Latgales, oli esimene omataoline organisatsioon Lätis.

JAUNĀ BERLĪNE

Samal ajal, kui Läti teises servas ehk Kuramaal toimunud ägedad lahingud ei näidanud veel raugemise märke, alustasid Pēteris Supele alluva LNPA metsavennad kindlustuste rajamist Balvi ja Viļaka vahelisse Stompaku sohu. Viimaste püstitamisega tehti algust 7. jaanuaril 1945. Selle ametlikuks nimeks oli Saarte Kodud (Saliņu mītnes), kuid rahva seas sai koht tuntuks kui Uus Berliin (Jaunā Berlīne).

18 partisanirühmast moodustunud laagris elas umbes 350 metsavenda, kellest enamik olid relvastatud. Elanike hulgas leidus ka umbes poolsada partisanide pereliiget: naisi, lapsi ja vanureid, keda oli eelnevalt ähvardanud arreteerimine.

25 punkris, mis olid ehitatud pooleldi maa­alustena, võis igaühes korraga elada 8–30 inimest. Mõned neist on nüüdseks ka taastatud, ülejäänute asukohad on aga maastikul hõlpsasti leitavad. Lisaks elupunkritele jõuti rajada veel tallid 30 hobusele, toiduladu, haigla jm. Laagris tegutses ka partisanide kohus, mis karistas tabatud nõukogude aktiviste. Vaatamata karmidele elutingimustele küpsetati Saarte Kodude pagarikojas leiba, abielluti ja sündisid lapsed. Spetsiaalselt selleks sisustatud punkris pidas igapäevaseid jumalateenistusi LNPA juhtorganitesse kuuluv Šķilbēni katoliku koguduse praost Ludvigs Štagars („Pabērzs“).

Laagri ees olevale soosaarele oli püstitatud kindlustatud eelpost, kus oli pidevalt valves üks partisanirühmadest. Täiendavaks turbeks oli ümbruskonnas veel kolm väliposti. Algselt planeeritud suurejoonelisem kindlustuste vöönd jäi aga sügava lume tõttu välja ehitamata ning sellega seotud rajatiste asukohad jõuti üksnes palkidega ära markeerida.

Laagrielanike toiduga varustamiseks tegid partisanid iga päev väljasõite, röövides kohalikke nõukogude aktiviste. Samuti viidi läbi operatsioone nii kollaborantide likvideerimiseks kui ka arreteeritud kaaslaste ja tavakodanike vabastamiseks, rünnates näiteks Nõukogude julgeolekuasutuste konvoisid. Muuhulgas võtsid partisanid Abrene rajoonis kinni vastuluure peavalitsuse SMERŠ leitnandi Pikulevi, kelle ülekuulamisel selgus, et vaenlane on nende soolaagri asupaigast teadlik.

STOMPAKU LAHING

Kuna LNPA aktiivne tegevus ohustas Nõukogude okupatsioonirežiimi juba otseselt, hakkas NKVD Abrene rajooni osakond 1945. aasta veebruari lõpul aktiivselt välja töötama operatsioonikava selle hävitamiseks.

LNPA juhtkond äkkrünnakut ei oodanud, sest nende luure polnud tuvastanud uute vägede saabumist Abrene rajooni. Partisanid ei arvestatud nimelt võimalusega, et neid rünnatakse üksnes piirkonnas viibivate jõududega. Kuigi 1945. aasta veebruari lõpuks oli Nõukogude julgeolek teinud kindlaks Stompaku soolaagri umbkaudse asukoha, ei usutud kinnipeetud partisanilt pärinevaid andmeid laagrielanike nii suure arvu kohta, arvates, et laagris ei saa olla kuidagi üle 30–40 võitleja. Seetõttu moodustaski NKVD Abrene rajooni osakonna juhtkond lahingugrupi üksnes kohapeal viibinud vägedest, mille suurus ei olnud aga partisanide hävitamiseks piisav.

Stompaku soosaartel ennast sisse seadnud 350 partisani vastu suunatud väed koosnesid NKVD 5. laskurdiviisi 143. laskurpolgu 2. ja 3. laskurpataljoni allüksustest, püstolkuulipildujatega relvastatud laskurrühmast, miinipildujaroodust, luure­ ja sapöörirühmast ning Abrene rajooni hävituspataljonist. Kokku kuulus lahingugruppi 483 sõdurit.

Stompaku lahingu intensiivseim faas toimus 2. märtsil kella 7.30 ja 19.30 vahel. Lahing algas pärast seda, kui partisanide laagri täpset asukohta välja peilinud NKVD luurerühm sattus vastamisi Saarte Kodude eelpostiga. Kell 8 hommikul alustasid NKVD väed juba lausrünnakut, hõivates tunni jooksul laagri idaosa (Prieksala) koos nelja punkriga. Seejärel NKVD vägede edasitung aga seiskus. Partisanidel õnnestus kahjutuks teha õige mitu vaenlase kuuli­ ja miinipildujameeskonda, pärssides oluliselt NKVD vägede edasist ründevõimet.

Läti ajaloolase Zigmārs Turčinskise järgi mängis vaenlase üllatusrünnaku tõrjumisel tähtsat rolli endine leegionär kapten Ozols („Musthabe“), kes oli koos oma adjutandiga saabunud Stompakusse vaid paar päeva enne lahingu puhkemist. Kapten Ozols saavutas kiiresti rahvuslike partisanide usalduse ning määrati Saarte Kodude komandandiks. 2. märtsi varahommikul, kui tšekistid olid lühikese ajaga hõivanud neli punkrit ja nende vastas seisnud partisanirühm oli osaliselt juba põgenema hakanud, hoidis just Musthabeme külmavereline tegutsemine ära tekkiva paanika.

Mõlema poole positsioonid kinnistusid üksteisest vaid 70–80 meetri kaugusel ning vihane lähivõitlus jätkus sealsel rindejoonel terve pika päeva, ilma et kumbki oleks saavutanud otsustavat edu. NKVD väed lõpetasid aktiivse tegevuse 19.30 paiku, jäädes seejärel Rēzeknest saabuvat abiväge ootama. Partisanid otsustasid aga pimeduse kattevarjus piiramisrõngast välja murda. Kaks esimest katset neil ebaõnnestusid, kuid tänu lumetormile saatis kolmandal korral 200–250 võitlejat edu. Seejärel õnnestus Saarte Kodust lahkuda ka ülejäänud partisanirühmadel.

3. märtsi varahommikul alustasid NKVD väed, keda selleks hetkeks oli oluliselt tugevdatud, uut rünnakut Stompaku soosaare peakorterile, kuid nad ei leidnud enam eest ühtegi partisani. NKVD lahingugrupi juhatus ei olnud metsavendade väljamurdmisest teadlik.

Pärast lühikest puhkust jagunesid LNPA partisanid väiksemateks rühmadeks, suundudes oma varasematesse varjumispiirkondadesse ja punkritesse. Umbes 70 rahvuslikku partisani liikus kapten Ozolsi juhtimisel lõunasse Grīva metsadesse. Seal suri 26. märtsil Stompaku lahingus saadud vigastustesse LNPA asejuht Stanislavs Ločmelis. Kapten Ozols ise langes 28. aprillil 1945 Rugāji vallas toimunud lahingus.

Partisanidest kaotasid Stompaku soos oma elu 28 võitlejat, kellest 25 hukkus kohapeal ja kolm surid hiljem lahingus saadud haavadesse. NKVD vägede kaotused olid aga tunduvalt suuremad – 46 langenud sõdurit. Pärast Stompaku lahingut pandi 19 partisani surnukehad Viļaka ja Šķilbēni keskväljakule kohalikele tuvastamiseks ja hirmutamiseks välja. Osa hukkunud partisanidest visati aga lihtsalt Viļaka katoliku kiriku aia lähedale kaevatud auku. Et jätta rahvale muljet NKVD väekontingendi väiksematest kaotustest, sängitati Viļaka vennaskalmistule vaid 18 punasõdurit; ülejäänud toimetati matmiseks edasi Pitalova ja Ostrova surnuaiale.

VÕITLUS JÄTKUB

Pärast Stompaku lahingut ei olnud Lätis enam nii suurt rahvuslike partisanide gruppi, kuid metsavennad ei kaotanud oma võimet ühineda ajutiselt suuremateks rühmadeks, et korraldada rünnakuid okupatsioonirežiimi institutsioonide vastu. Stompaku lahingu edukas tulemus tõstis relvastatud vastupanuliikumise autoriteeti kohalike elanike silmis ja tugevdas partisanide endi usku oma võimesse. Teave Stompaku lahingust levis kiiresti Latgales ja Vidzemes.

1945. aasta sügisel ühendas LNPA juba umbes tuhandet rahvuslikku partisani­ ning metsavennasalka Viļaka, Alūksne, Valka, Gulbene, Cēsise ja osaliselt ka Madona maakonnast. LNPA olulisusele Nõukogude julgeoleku silmis osutab sõjajärgse vastupanuvõitluse kontekstis unikaalne sündmus – vaherahu 29. septembrist 9. oktoobrini 1945, mis sõlmiti Alūksne lähedal Alsviķis Läti Rahvuslike Partisanide Ühenduse ning Läti NSV siseasjade ja riikliku julgeoleku rahvakomissariaatide vahel. Partisanide juhtkond kasutas vaherahu muuhulgas ka koostöö otsimiseks Eesti metsavendadega.

Läti kommunistliku partei keskkomitee dokumentidele tuginedes oli Abrene maakonnas 1945. aastal toimunu üks otsatu läbikukkumiste jada. Näiteks 5. juuli seisuga oli 57 külanõukogust purustatud ega tegutsenud 24. Kohapealsed nõukogude aktivistid ja kollaborandid julgesid vallakeskustest minna kaugemale vaid siis, kui olid maskeerunud lihtsateks taluinimesteks, maakonnakeskusesse tulevaid suuremaid teid ja dokumente kontrollisid partisanid. Mis puudutab Läti käest ära võetud Abrene maakonna idapoolset osa, millest moodustati Pihkva oblasti kaks uut rajooni, siis paistab see territoorium samuti silma metsavendade arvukuse ja aktiivsuse poolest; eriti perioodil 1945–1948. Ajaloolase Tiit Noormetsa järgi oli Pihkva oblasti julgeolekus arvel 23 Põtalovo ja Katšanovo rajoonis tegutsenud sissisalka, millesse kuulus umbes 500 meest. Viimased tegid ka pärast Supe tapmist tihedat koostööd Läti poolele jäänud saatusekaaslastega. Oli ju tegemist LNPA tegevuspiirkonnaga.

JUHTIDE SAATUSED

LNPA looja Pēteris Supe tapeti 1 aprillil 1946 koos oma asetäitjaga. Nõukogude julgeoleku agendi (Supega kaasas olnud „ihukaitsja“) kuulipildujavalang tabas mehi momendil, kui oldi külas ühel endisel Läti armee kolonelleitnandil. Supe surnukeha pandi seejärel Vilaka kesklinnas rahvale hirmutamiseks välja, rinnal silt: „Latgale bandiidijuht“. Järgmine LNPA juht Antons Circāns („Vārpa“) hukkus lahingus 7. juulil 1947 ja viimane LNPA juht leitnant Bronislavs Slutski („Induli“) vangistati 15. jaanuaril 1953.

KOOSTÖÖ EESTI JA LÄTI METSAVENDADE VAHEL

1945. aasta septembris toimus esimene ametlik kohtumine, kui ühes Läti metsatalus said kokku LNPA Vidzeme staabi propagandagrupi ohvitser ja Eesti metsavendade salga juht. 6. oktoobri pärastlõunal 1945 leidis aset esimene ühisoperatsioon, kui viisteist lätlast ja kolm eestlast võtsid ilma vastupanuta oma kontrolli alla Hargla alevi. Edasise koostöö aluseks oli skeem, mille järgi Läti partisanid hukkasid punaseid aktiviste või andsid neile ihunuhtlust Eestis ja Eesti metsavennad Lätis. Kohalikud partisanid valisid välja rünnakute sihtmärgid, kogusid luureandmeid ja koostasid rünnakuplaanid. Sellisel viisil ei saanud rünnakute ohvrid oma vaenlasi ära tunda ja oli vähemalt lootus, et partisanide perekondi ei hakata represseerima.

VERINE VÕITLUS

Ajavahemikul 1944–1956 likvideeriti Lätis 702 metsavennasalka (11 042 liikmega), mille käigus kaotas oma elu 2408 või 2422 partisani. Vastupanuliikumise käigus tapsid Läti rahvuslikud partisanid aastail 1944–1952 kokku 1562 partei- ja nõukogude töötajat, 50 sõjaväelast, 64 sise- ja julgeolekuministeeriumi töötajat ning 386 hävituspataljonlast.

VÕRUMAA MALEVA ESINDUS STOMPAKU LAHINGU 80. AASTAPÄEVAL