EESTI MUISTSED SÕJALAULUD

1928. aastal kirjutas kultuuriloolane Aleksander Põrk Kaitse Kodu! laulupeonumbrisse Eesti muistsetest sõjalauludest. Kaitse Kodu! 100. juubeli ning äsja lõppenud laulu- ja tantsupeo tuules taasavaldame tema teksti.

Tekst: A. PÕRK

Eesti rahvalaulu on loonud rohkem küll naised kui mehed, ja seepärast on ka tema sisuks rohkem naiste (kodune elu, pulmad, peod) kui meeste tegevus. Aga et naine oli mehega ometi seotud ja neil sidemetel ei puudunud omajagu õrnust, äratasid ka kõik tähtsamad sündmused meeste elus vastukaja naiste hinges ja panid ta südame põhjast liikuma ja laulma. Meeste tähtsam elutegevus oli vanal ajal sõda. Seepärast ongi meie rahvalauludes aset leidnud sõttaminek, kodust lahkumine, kojutulek ja jutustused sõjakärast.

Ei või ometi öelda, et mehed jäid laululoomisest üsna kõrvale. Ka nemad laulsid, aga nende laulud on mehisema sisuga ja üsna loomulik on mõelda, et nemad lõid lugusid oma sõjakäikudest ja tegevusest välisilmas.

Luua laule sõjategevusest oli sõjas käinud ja sealt eluga tagasi tulnud lauljale üsna loomulik ülesanne. Laulus võis ta kirjeldada oma tegusid, jäädvustada ennast ja teisi kangelasi, kiita nende väljaastumisi jne. Kodus neid laule lauldes võis ta meele tuletada endiseid päevi, äratada enese vastu austust, anda noorematele sõttaminejatele eeskuju ja kasulikke õpetusi, levitada laiemates ringkondades tähtsaid põhimõtteid maa ja rahva kasuks.

Mitmeid niisuguseid laule lauldi isegi minnes lahingusse ja valmistudes võitlusele, et äratada ja alal hoida eneses ja kaasvõitlejates julgust ning mehisust1. Mõned niisugused sõjalaulud on, hoolimata ajahamba hävitavast mõjust, elanud üle isegi pika orjaaja ja säilinud meie päevini. Eesti endisest vabaduseajast on neid järele jäänud siiski vähe ja ainult üksikuid. Nendest esimesena tuleb nimetada „Jõuaksin ma sõjan surra“, mis sisaldab kauneid mõtteid sõjasurma ilu ja lahingus langemise aususe ning väärtuse kohta:

Jõuaksin ma sõan surra,

Sõan surra sõitlemata,

Vaeno rüpen variseda,

Ilma pikkila piinata,

Ilma koole kumamista,

Ilma taudi tappemista!

Ambu noolila anguda!

Ei ole tõbe tülitseda

Ohto-põlve orjamista,

Valusängil valvamista.

Sõasurmal suurem ilu

Vellitseje vermelilla, (haavade juures)

Sõsarsilma ikkevada:

Oh mo veli õiermala (õitse ajal)

Langes lausa lahingilla!2

Niisuguse ülistava vaimustusega võis eestlane sõtta minna ainult siis, kui ta oli veel iseseisev ja pidi kaitsma oma vabadust, maad ning rahvast võõraste pealetungijate vastu. Maa allaheitmisel (1222–1227) kaotas rahvas oma poliitilise iseseisvuse ja pidi sõjakäikudest osa võtma sakste sunnil. Arusaadav, et niisugusel sõjamehel puudus huvi sõdimiseks ja võimatu oli tal siis luua sarnaseid sõjalaule. Endised laulud võisid aga küll meele jääda ja neid kordasid võitlejad ka nüüd vana mälestuse järele. Nii ongi mõned neist püsinud alal meie ajani, muidugi mõne väikese muudatusega keeles.

Teine sõjalaul, mis näib olevat sama vana ja pärit iseseisvuse ajast, on „Sõjasõit Saaremaale“3. See on üleskutse minna sõjaga Saaremaale kätte tasuma saarlastele nende retke eest mandrile:

Tulge kokko, kolga mehe,

Ümbre tsõõri oma mehe!

Meil on tülü tulemah,

Vainu vanker veerimäh,

Sõda õige sõitemah.

Saarest tulnu vana' sõbra',

õtnu mie' vele vereva hobeze,

Tapnu mie' auza omadze,

Turgulatsi vanemba,

Keä leie Lembitit,

Keä saafe saarelaizi,

Keä murz' Saare sõrmeluid,

Painut Saare säläluid,

Keä tegi puhtas Viro veere',

Sääd' parve suurele viele,

Tegi tied tolle poole,

Keä orjas mie omatsit,

Armast' mie vanno vanembit,

Kogozi kokko mie' sõzarit.

Seda mie' peame otsima,

Seda mie peame ikkema,

Seeni kui om mehe päida,

Seeni kui mie' velil verdä.

Tulge kokko kogemata

Juoske kokko hagemata,

Mie' vele', mie' kõva' söäme',

Mie' ezä', mie' rawadze' käe',

titel meelel, utel mõttel,

Üts olgu süda üle kõige.

Jätke imä jumalaga,

Noore' neio' nuttemahe,

Kalli' silma kaemahe.

Säädke sõtta sõudemahe,

Ruzikoga rulli lüomä.

Ei mie' enne rahu jäta,

Kui meil tuvvas tutva vasta,

Vele verrev hobene

Turgulatsi tulipää.

Laul üleskutsega minna sõtta on tekkinud otse pärast saarlaste retke, kui ei olnud veel kindlasti teada, kes kadunutest langenud, kes vangi viidud, ja kui veel lootust oli vangist päästa või lunastada oma tuttavaid ja sugulasi, eriti aga Turgulatsi vanemat, „keda peame otsima, keda peame ikkema, seeni kui on mehe paide, seeni kui mie velel verdä.“

Kes see „Turgulatsi vanemb“ oli, laulik ei seleta pikemalt. Et aga laul ise on üles kirjutatud Räpina elaniku suust ja mujal on tundmata, võib arvata, et ta ka sündinud Setumaal, mis vanasti kaubateedega ühendatud oli Pihkva ja Riiaga, ja et Turgulaste vanema all tulebki mõista setulaste vanemat, kelle maal oli Riia­Pihkva kaubateel tähtis turukoht, näit. Petseris või Irboskas. Et laulus on jutt selle Turgulatsi vanema endisest võidust Lembitu üle, pidi kirjeldatav saarlaste sõjakäik Setumaale sündima kas Lembitu päevil või vähe pärast tema surma, kui eestlased olid veel vabad (kuni 1224).

Läti Hindreku kirjeldus Lembitu sõjakäigust Pihkvasse langeb 1212. aastasse. Tema ütleb: „Lembit pööris tagasi oma väe juure. Ja kuna venelased Eestimaal olid, läksid nemad (s. o. Lembit eestlastega) selle vahel Venemaale, tungisid Pihkva linna sisse ja hakkasid seal rahvast maha lööma. Ja et kära sündis, pöörsid nemad põgenedes mõnedega Ugauniasse tagasi. Ja kui venelased tagasi tulid, leidsid nad oma linna paljaks riisutud olevat“4

Nii siis Pihkvas Lembit ei saanud „lüüa", vaid linn riisuti puhtaks ja eestlased pöörsid saagiga tagasi, aga teel läks asi Lembitule hädaohtlikuks ja ta

ruttas „põgenedes“ Ugauniasse tagasi. See põgenemine võibki olla ühenduses setu Turgulatsi vanema pealetungiga. Sest sel ajal olid veel eestlased venelastega vaenujalal ja Setumaa ei olnud vaba vene mõjust ja survest.

Saarlaste viimane sõjakäik Setu piirimaale võis olla aga sündinud juba mõni aasta hiljem, kui Lembitu retkest olid olemas veel värsked mälestused. Läti Hindreku raamatust tunnen üht niisugust saarlaste sõjakäiku LõunaEestisse. Kui sakslased 1216. a. Otepää kantsi kindlaks tegid ja asusid sinna ühes ristitud eestlastega, tulid venelased seda sakslaste kantsi ära võtma. Venelastele astusid appi ristimata eestlased. Ja siis ei tulnud mitte üksi saarlased ja harjulased, vaid ka sakalased, kes juba ammugi ristitud olid, selles lootuses sakslaste ike kõige nende ristimisega sel viisil enestest jälle ära saata. „Ja venelased Käisid ümber maada, võtsid palju kinni ja tapsid ära ... ja tegid kõik kurja, mis nemad aga ise võisid, hävitasid ja põletasid kõige selle maa ümberringi paljaks.“5

Siin ei tule aga venelaste all mõelda ainult venelasi, vaid kõiki sakste ja Otepää vastu sõdijaid. Siis võisidki ühes venelastega ka saarlased tungida maale lõuna poole, nagu sakslased Lätimaale tungisid, Läti Hindreku andmete järele.6

Sel või mõnel muul saarlaste retkel kaotasid turgulased oma vanema. Nende saarlaste vastu kutsutaksegi nüüd „turgulaitsed“ üles vasturetkele. Kuid see üleskutse ei ole kõigile ühteviisi meeltmööda. Paljud tunnevad nähtavasti kaasa venelastele, kelle kaasas saarlased võitlesid sakslaste vastu, ja need ei toeta sõja­sõitu:

„Ei mie' taha Saarde sõita,

Saarde sõita, Saarde jõuda.

Ole-e Saareh mie' veljo,

Armzit omme, sõzarit,

Valuzit mie' vanembit.

Saarde saanu soe-liha',

Saarde tulnu tondi näo',

Saanu vana' sarvilize',

Kokko jooznu joodzige'.

Ole-e Saarelt neiot saada,

Neiot saada, peiot peridä.

Saareh neio' näotuma',

Näotuma', jalutuma',

Jalotuma', käzitümä',

Käzitümä', kõrvotuma'.

Mie' virve vereva,

Mie' kaaza' kallimba'.

Üleskutsujad aga seletavad vastu:

Kui läät Saarde sõdima,

Saarelt ots'ma omakeizi,

Varastetu vanembit,

Ära kaegu Saare neiot,

Saare neio meelütüst.

Maske kätte vere võlga,

Vere võlga, varga palka.

Tapke näid kui täi nahko,

Opake kui oineit.

Sama vana kui eelmine, näib olevat ka laul „Minek mere poole“7. See oleks nagu eelmise järg. Ta kujutab maleva liikumist mere poole ja sealt edasi mere taha. Liikumine algab (Peipsi) järve poolt — üleskutse, manitsuse ja troostiga:

Jätke maaha maja, pereh,

Jätke maaha naize' rase',

Jätke latse' lawa mano,

Jätke karja' kaema,

Jätke' nurme' norotama,

Jätke põllu puhkama,

Jätke mõtsa' mõtlema.

Meil on minek mere poole,

Sõudemine sõa poole,

Jättemine Järve poole,

Saamine Saare poole.

Siis kirjeldab laul raskusi, mis võivad teel ette tulla:

Mineku om mitu vika,

Mitu vika, mitu hätä,

Mitu hätä, mitu vaiva.

Sest meri on ise mandrielanikule vastumeelt ja meretöö käib nende jõust üle ning nõuab neilt iseäralist jõupingutust; ka ähvardavad seal mereröövlid ja ikka tuleb vaadata merele kui oma surmasõbrale:

Mere surm mie' surmast šuuremb,

Mere surm mie' surmast mõromb,

Mere matus madali

Aga kõigest sellest saab üle. Juba kujutabki laulik, et on mehed merel ja on kokku puutunud röövlitega, kuid neist lahti saanud:

Rüövli sõbra lahkemba',

Rüövli silma selgembä.

Rüövli anni hõpe hõlma,

Saadi ära talle poole.

Aga nüüd tulevad vastu vaenuväed ehk sõjasõbrad ja nendega on lugu halvem, tuleb „ajada vere juttu.“ Mis tuleb nüüd teha? Ei

Muud kui kokko maleva,

Viibimata' ta viimne maa.

Võtke kätte kärbä' nuia',

Otsa pange vaiva' väidze',

Tagaotsa kirve tera',

Kirve tera' kandilize'.

Ei mie' jäta järele,

Ei mie' anna peräle,

Seeni kui meil võit ja võimus.

Kui ei peaks jätkuma oma meestest, loodab laulik saavat abi Soomest ja Virust, kes on ehk kangemad ja merel osavamad ja

Ajava' merde mie' mõrdzigo',

kuna mandrimeestele

Meri on mie' õnnetus,

Jõgi on mie' jõledus,

Kost meil hätä pelädä,

Hätä pelädä, vallu valva.

Selle vastu palju armsam ja rahulikum on oma kodu järv:

Järvekene, kallikene,

Mie' armas omakene!

Siin pervil mie' pezä,

Siin veereb mie' vele',

Kos mie' kokko saame sõbra',

Saame sõbra, Viro vele,

Oma' ono' Oandist.

Sääl mie' peä säärast nõvvo,

Sääl mie' märgi säärast märko,

Mis meil tetä mõrdzikille,

Mis meil suovi soale,

Mis meil kotoh oma elo.

Enne väljaastumist ongi just tarvis muretseda ka selle eest, kuidas jätta maha kodud, et majapidamine ei saaks kahju, Ja laul lõpebki seletustega, mis kodu jääjad peavad tegema ja kuidas oma töödega valmis saama. Naised jäävad koju ja siin peab

Neio hobust häälitsema,

Adra peräh astumahe,

Lõpuks hoiatus:

Perenaise, perelatse,

Panke kinni pajalavva.

Otske takah usepulga',

Meil omma mehe' veretüöl.

Säält või tulla sada sõta,

Säält või tulla tuhat vainu,

Viija kõik mie' varandust,

Rikku kõik mie' pärandust,

Häötädä mie' häid lätsi.

Selle hoiatusega lõpeb laul ja malev arvatavasti astub välja.

Ka orjaaja vastuhakkamised ja mässud, mis algasid sakste tapmisega ja losside põletamisega, ei ole tundmata rahvalaulule. Üks niisugune laul ütleb8:

Saksalane, sala-ussi,

Sisaliko sileda,

Ikestas meid orjaikke.

Ega see ole eha-puna!

See on vaeno tule-puna,

Mässamise mängi-puna,

Mis on taevas taretanud,

Pilved piilul palistanud.

Eha täht jäi ehmatama,

Koido täht sai kohkunema,

Kuu palgegi kahvatama.

Tuleb meele eestlaste raske olukord enne 1343 a. jüriöö võitlust, siis jüriöö võitluste algus, sakslaste salakavalus ning äraandlik tegevus Paide lossis, kus tapeti ära läbirääkimistele kutsutud Eesti kuningad. Sakslane oli siis tõesti „sala­ussi, sisaliko sileda."

Sama 1343. a. tuletavad meele ka järgmised lauluread, mis kõnelevad Tallinna ümbruses väljaastunud võitlejate oodatavatest abilistest Soomest, Virust, Harjumaalt, Saarest ja mujalt9:

Küll tuleb Soomest sugulane,

Saare mees meil sarnaline,

Abimeesi Harjomaalta,

Visa meesi Viromaalta.

Viro vikat on vihane,

Harju ahingud ägedad,

Hiio kiilid kiusalikud,

Turjamaa tuusad tugevad.

Nagu teada, algaski liikumine Tallinna ümbruses, lagunes siis laiali Harjumaal, läks üle Virumaale ja Läänes Haapsalu poole; Soomest — Viiburist ja Turust — palutud abilised jäid hiljaks ja liikumine mandril suruti maikuus maha, aga algas uuesti suvel Saaremaal.

Need olid laulud võitlustest oma vabaduse eest. Sõjaga tegemist teha

tuli eestlastel hiljemgi, eriti venelaste pealetungil ordule a. 1558, mil kogu meie maa oli sõja jalus:

Venelane vennikene,

Kaela leikja karokene

Avas Koero kõrvetama,

Viskas Virmla Viru sisa,

Põletaja Põltsamaale,

Viletsuse Viljandisse.

Se'p ole küla kütis-suitsu,

See ori sõja sõrva suitsu,

Ahtra ahervarre auro,

Lahingi Laritsa suitsu,

Põlend linna põua suitsu.

Niisuguses sõjas, võõraste vägede jalus, võidi muidugi sõda ja sõdureid õigustatult pidada ainult õnnetuseks. Samuti ka hiljem, kui Eesti meestel tuli sunnituna ja võõra rahva eest marssida sõjaradu Vene väes10:

Meid oli viidud mere ääre,

Pantud meida parve peale,

Luese lootsiku ninasse,

Puese purpu keskeelle.

Meid on viidud Venemaale,

Saadetud meid Saksamaale,

Tuubitud meid Türgimaale,

Roogitud meid Rootsimaale.

Lagunegu Rootsi laevad,

Pihastagu parved paksud,

Väzigu Vene hobused

Meie mehi viiessagi,

Sinna maale saiessagi,

Kus ei kivid kõnele,

Paed ei heältä pakatagi,

Kus ei kuulnud kuke heältä

Egä linnu laulu heältä,

Vaid riksumista, raksumista,

Igas nurgas nuttemista,

Põrgu piitsa plaksumista.

Seesugune sõdurielu raskuste kujutamine ja kurtmine on mõistetav just eelöeldud põhjustel, kuna ka väeteenistuseaja pikkuse pärast kujunes sõjaväkke minek igavesti lahkumiseks, ja seepärast pole muidugi imestada, et kõik nooremad, Vene sõjaväes teenimisest kõnelevad rahvalaulud on sama tendentsiga. Õiget sõdurimeeleolu võiks heal tahtel lugeda välja vast ainult järgmise rahvalaulu ridade vahelt11:

Vend siis mõistis, vastu kostis:

Õekene noorekene!

Pese mo peä verestä,

Hari mo saapad savista,

Siis mina räägin sõjajuttu,

Kuidas sõjas oltanessa,

Sõjaleiba süödanessa.

Õekene noorekene!

Sõjaleiba on sõmera,

Vaenukakuke kareda

Sõjas ei ole naene armas,

Naene armas, kaasa kallis,

Sõjas armas hallas mõeka,

Kallis kangepeä hobone.

Seäl on püsside põrina,

Suuretükkide surina,

Tinakuulide logina;

Seäl on hellad, seäl on velläd,

Seäl on velläd vehkelemäs,

Taadipojad tappelemas.

Teene püüab teese peada,

Teene teese verd imeda.

Seäl on vüöni meeste verda.

Pooli sääri poeste verda,

Ratsu kapju kaaza verda,

Tühigi tüdreku verda.

Eesti muistsetest sõjalauludest on meile tervelt säilinud ainult mõned üksikud, nagu nägime eelpool, suurem osa on aga läinud kaduma või hoidunud alal vähestes katkendeis teiste laulude keskel. Nende abil ei saa meie luua veel kindlat pilti vana Eesti sõdade ja võitlusviiside kohta.

Kui aga neile võtta lisaks rahvapäraselt luuletatud sõjalaulud Kreutzvaldi Kalevipojast, ja silmas pidada seejuures ka ajaloolisi andmeid Läti Hindreku raamatust ning teistest allikatest, siis võime neist rahva­ ja rahvapärastest lauludest luua enesele kaunis terve pildi meeste vahvast väljaastumisest võõraste vastu oma vanemate ja ülemate juhatusel.

Tekst ilmus esmakordselt ajakirjas Kaitse Kodu! nr 12, 1928.

VIITED:

1 Saxo Grammaticus. Gesta Danorum, XIV, lk 847. (Siin ja edaspidi on originaali allikaviiteid tänapäevastatud – toim)

2 Villem Reiman (koostaja). Eesti kultura II. Postimees, 1913, lk 221.

3 Jakob Hurt (koostaja). Vana kannel. Tõine kogu. EKS Toimetised, nr 3, 1886, 100.

4 Läti Henrik, tlk Jaan Jung. Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat. XV ptk, §10.

5 Liiwi maa kroonika, XX ptk, § 7–8.

6 Samas, § 8.

7 Vana kannel II, 101.

8 Heinrich Neus. Ehstnische Volkslieder, Reval, 1850, nr 40a.

9 Samas.

10 Vana kannel II, 431b.

11 Vana kannel II, 441a.