TINA, TOLM JA TROPID EESTI ERIÜKSUSLANE PALGASõDURINA IRAAGIS

HAARA, KÜKITA, TÕSTA JA TEISED TARKUSETERAd KANNATANU TRANSPORDIST

Üks osa jaosanitari väljaõppest hõlmab kannatanu transporti lahinguväljalt. See väljaõppe osa paneb kokku üpris tervikliku arusaama, kes on jaosanitar ning milleks ta peab võimeline olema. Väga vajalik on talle oskus säilitada kainet meelt ning ausalt hinnata nii olukorda kui ka iseenda võimeid.

Tekst: MERILIN SEPP , vabatahtlik autor

EVAKUATSIOONI PÕHIPRINTSIIBID

„Kümme korda mõõda, üks kord lõika“ on teadatuntud rahvatarkus, mida tasub meeles hoida nii väljaõppe ajal kui ka päris olukordades. Efektiivne evakuatsioon ja transport peavad tagama võimalikult suure osa kannatanute ellujäämise.

Siin peitub ka põhjus, miks drillitakse kannatanu evakuatsiooni erinevates olukordades, sealhulgas maastikul – et jaosanitar õpiks olukordi nägema, hindama ja mõistma ning leidma nendes lahendusi.

Kiire ja oskuslik esmaabi koos kannatanu evakueerimisega vähendab tüsistusi ning loob eeltingimused edaspidiseks raviks, mis omakorda kiirendab sõdurite tagasipöördumist rivvi. Samuti kuulub evakuatsiooni põhiprintsiipide juurde lahinguvälja puhastamine ning sõdurite võitlusvaimu tõstmine.

ENNE MÕTLE, SIIS TEGUTSE!

Evakueerimisviisi valikul peab abiandja oskama arvestada viie olulise teguriga, mis mõjutavad kannatanu transporti lahinguväljalt. Juhinduda tuleb põhimõttest vähendada oma tegevusega lisavigastuste tekkimise ohtu nii kannatanule kui iseendale.

Kannatanu vigastused – määravad paljuski ära, kuidas ja mil viisil saab kannatanut liigutada ja transportida. Näiteks kas kannatanu on võimeline ise liikumisel abistama või kas vigastus vajab spetsiifilist võtet.

Vahemaa – sõltuvalt sellest, kas vigastatu on vaja transportida mõne meetri, mõnesaja meetri või mõne kilomeetri kaugusele, tasub läbi mõelda, milline transpordiviis on abiandjale kõige jätkusuutlikum.

Maastik – millised võimalused loob see kannatanu transpordiks? Kuidas jaotada abiandjad kanderaami kandmisel, kui transportides on vaja liikuda üle tõusude, kraavide vms?

Abiandja füüsiline vorm – teinekord tuleb lähtuvalt iseenda füüsilisest vormist ja võimetest valida, millise transpordiviisiga on kannatanut üldse võimalik abistada.

Tasub meeles pidada, et lahinguolukorras on nii abiandjal kui ka kannatanul seljas lahinguvarustus, mis paneb õlgadele lisakilosid. Kui on vaja transportida kannatanut, kes on kas teadvuseta või ei ole suuteline ise kaasa aitama, on kogu raskus abiandja(te) kanda.

Lahingutegevuse iseärasused – kas ja mil viisil on kannatanu transport võimalik ilma ennast ohtu seadmata? Oluline on tagada iseenda ohutus ja tegutseda vastavalt võimalustele.

Kõik need viis tegurit on omavahel tihedalt seotud, pole üht ilma teiseta.

Kui maastik, füüsiline vorm ja kannatanu vigastus võimaldaksid kaaslase kiiret seljas tassimist, siis lahingutegevuse hetkeseis võib sundida maadligi. Kui aga kannatanu vigastus võimaldab tal endal liikumisega aidata ning ta vajab vaid lisatoetust, võib transport olla kiire ja abiandjat säästev.

ÜKS-KAKS-KOLM-LÄKSIME!

Kui kannad kannatanut üksinda, siis pead arvestama vaid sellega, millal sina oled valmis lahingukaaslast endale selga või sülle vinnama. Koos paarilise või meeskonnaga kannatanut transportides tuleb ühel võtta juhiroll.

Juhirollis abiandja kontrollib kõigi (sh kannatanu) valmisolekut transpordiks ja tema käsu peale liigutatakse kannatanut ühes taktis. Tuletame siinkohal meelde artikli alguses mainitud põhimõtet, et kannatanu transpordil tuleb lisavigastuste tekkimise oht viia miinimumi. Kui hakkame vigastatut liigutama eri aegadel eri suundades, oleme selle printsiibi juba minetanud.

Kahekesi või mitmekesi kannatanut transportides on oluline omavaheline suhtlus. Märku tuleb anda nii sellest, kui abiandjal endal on tekkinud probleem (väsimus, valu), mis takistab transpordi jätkamist, kui ka võimalikest takistustest liikumistrajektooril.

Kannatanu transportimisel kanderaamiga on oluline meeles pidada ja jälgida kannatanu asendit liikumissuunal. Tasasel teel kantakse haavatut jalad ees, välja arvatud juhul, kui tegemist on alajäsemete vigastusega – siis on kannatanul pea liikumissuunas. Tõusust või trepist üles liikudes on kannatanu peaga liikumissuunas ning alla liikudes jalad ees.

Kannatanu varustus (välja arvatud relv, mille võtab enda kätte abiandja) käib temaga alati kaasas. Tasub meeles pidada, et kannatanu jalgadepoolne ots on veidi kergem kanda – mitmekesi transportides jaotage kohad vastavalt abiandjate võimekusele ning vajadusel tehke vahetusi.