KUIDAS LÄTI HARIDUSMINISTRIST SAI MAAKAITSJA EHK TEEKOND POLIITIKAST ZEMESSARDZESSE

Läti Ülikooli filoloogina lõpetanud Ilga Šuplinska oli 23. jaanuarist 2019 kuni 3. juunini 2021 Läti haridus- ja teadusminister. Pärast 2024. aasta veebruarisündmusi otsustas ta astuda Läti vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni Zemessardze ridadesse. Selle suure sammu tagamaadest räägib ta nüüd ka Kaitse Kodu! lugejatele.

Tekst: ILGA ŠUPLINSKA , Zemessardze liige

See eksistentsiaalne piirsituatsioon, mida piirist kaugelkaugel elavad inimesed kogevad üksnes kriisija stressiperioodidel, on piiriäärsetel elanikel pidevalt veres. Lihtsalt rahuajal on raskem märgata, kuidas vähene pealehakkamine, massiga kaasaminek, vastutusvõimetus jt sellised omadused tekitavadki ääremaatunde, usalduse puudumise omaenda tegutsemis­ ja mõtlemisvõimesse, mis rasketel aegadel ja hübriidsõja tingimustes kasvab üle hirmuks enda ja lähedaste elu pärast.

Regionaalpoliitika pole enam kui 30 aasta jooksul suutnud välja pakkuda optimaalseid lahendusi, mistõttu maapiirkonnad on nõrgenenud, aga Latgalel ja ositi Vidzemel on naabriteks agressorriigid: Venemaa ja Valgevene. Kujutage ette, et elate majas, kus idapoolsed aknad on alati kinni, kuid just sealt tulvab sisse igasugust infot, mis huumori, telesarjade ja meelelahutussaadete kaudu kuulutab vastupidist: et hoopis kõigis teistes ilmakaartes on aknad kinni. Kui ülemad tegelevad lehmakauplemisega, miks ei võiks siis piiriäärsed elanikud seda petlikku infovoogu uskuda? Kuni 24. veebruarini 2022 ei märganud neid inimesi õieti keegi, ettevõtlikumad neist lahkusid ise, et elada inimväärset elu, sest teenuste kättesaadavus ja esmavajaduste rahuldamine on piiriäärsel alal luksus.

„Piir peab pidama“ tähendab nende inimeste jaoks kangekaelselt oma juur­test, keelest ja iseendast kinnihoidmist, sest keegi ei näe ega õigupoolest tahagi näha teistsugust elu. Minu jaoks tähendab põhimõte „piir peab pidama“, et ma pean olema seal, kus saan võimalikult palju panustada oma jaksu ja teadmisi oma isiksuse ja minu Läti arengusse.

Zemessardzega liitumine on vähemalt minu jaoks ääremaa kibedust hajutanud. Minu Zemessardze 32. jalaväepataljon on ainulaadne ka selle poolest, et igapäevane vestluskeel on latgali keel.

Esimest korda hakkasin Zemessardze peale mõtlema 2014. aastal seoses Krimmi sündmustega. Aga toona vaatas seadusest vastu vanusepiir 45 aastat, ma olin siis juba 44.

Millegipärast mõtlesin oma peas, et see on nagu politseis, kus minnakse varem pensionile, ja mulle ei tulnud pähe, et see kehtib vaid kutseliste sõjaväelaste kohta. Tookord arvasin, et mul on juba hilja Zemessardzega liituda. Kuid minu Läti parlamendis olles tehti seadusesse muudatused ja vanusepiiri tõsteti esialgu 60, praegu juba 65 aastani.

Kui 2022. aastal algas Venemaa kallaletung Ukrainale, esitasin teisel sõjanädalal dokumendid Zemessardzesse astumiseks. Kodus rääkisin mehega, et üks meist peab tingimata minema. Ning miks mitte mina, sest ma otsustan kiiremini ja mind paelub kõik, mis on seotud igasuguste väljakutsetega. Nii otsustasime, et mina liitun Zemessardzega, aga kui, hoidku Jumal, saabub X­tund, siis tema hoolitseb laste eest. Olen teoinimene ega suuda oodata, kuni keegi millalgi midagi otsustab. Nüüd olen rahulik – ma tean, mida pean X­tunni saabudes tegema. Püüan koolitada ka lähikondseid.

Nõukogude ajal räägiti meil kodus ühtepuhku iseseisvast Läti riigist. Olen lapsepõlvest saati teadnud, et oma riik ei ole enesestmõistetav, vaid selle eest tuleb alati võidelda, oma vabadust kaitsta. Latgales, Krāslava rajoonis, kus Nõukogude ajal elasin, ei olnud esimese Läti Vabariigi aegsed väärtused just põletav teema, Krāslava rajoonis tekkis rahvarinne võrdlemisi hilja. Mu mõlemad vanemad olid rahvarindes, isa oli ka Zemessardze liige, ja neid jõllitati umbusklikult – kuna kõik tundsid toimuva pärast hirmu, siis näis, et sellest ei tule midagi välja. Tõsi, Latgales on ka Rēzekne, Balvi, Preiļi, kus läti ja latgali keeled on alati domineerinud, aga Krāslavas oli olukord sootuks teine.

Kui liitusin Zemessardzega, olin veel Läti parlamendi (Seimi) liige. Liitusin oma kodulinna (Rēzekne) üksusega, sest olin mures Latgale olukorra pärast. Infootsingul leidsin, et Rēzeknes asub Zemessardze 32. jalaväepataljon, sinna esitasingi oma dokumendid. Mul oli riigisaladuse luba, olin riikliku taustaga isik, aga Läti julgeolekuteenistus kontrollis mu dokumente päris hulk aega. 21päevase baaskursuse läbisin augustis, kui parlament oli puhkusel. Baaskursusel oli umbes 65 uut maakaitsjat, naisi vist 15, ning olin vanuselt teine. Aga tulemuste poolest jäin neljandaks!

Õppisime paljusid asju, programm oli väga mahukas – esmaabi, orienteerumine, praktilised harjutused välitingimustes, riviõpe, laskmine, relvaõpe, topograafia, sõjaline koostöö. Päev algas hommikul kell seitse ja lõppes õhtul kell kümme. Psühholoogiliselt oli noortel vist raskem, minul on selja taga folklooriekspeditsioonide ja laagrite kogemused. Noorematel on keerulisem igapäevaelust välja astuda, aga baaskursuse läbimise ajal pole sa kunagi üksi, oled alati hõivatud mingi ülesandega, nii et see nõuab parajat keskendumist, pühendumust ja enese motiveerimist, samuti koostoimetamise ja koosolemise oskust. Näha on, et noored ei ole harjunud oma mugavustsoonist lahkuma, nad ei suuda enda eest päriselt hoolitseda ega mõista, mida tähendab kollektiivne tööülesannete jagamine ja hoolitsemine sulle elamiseks määratud ruumi eest.

Zemessardze baaskursuse lahutamatu osa on kehaline ettevalmistus – iga hommik algas hommikuvõimlemise ja krossijooksuga. Pealegi tuleb joosta relvaga. Olin üks neist, kes õhtuti samuti jooksmas käis, sain aru, et pean hingamise paika saama. Baaskursuse päevad on tegemisi tihedasti täis pikitud, käia tuleb palju. Kehaline ettevalmistus ei pea olema tippsportlase tasemel, aga igaüks peab end oma kehas mugavalt tundma ja taluma füüsilist koormust ka siis, kui see on tavapärasest suurem.

Aeg haridusministrina oli minu elus kindlasti kõige dünaamilisem. Nüüd olen tagasi sellises elurütmis, nagu mul oli enne poliitikasse minekut. Pärast Seimi 13. koosseisu kuulumist otsisin intensiivselt uut tööd, kuid tihtipeale sain vakantsele töökohale kandideerides vastuseks, et kuna olen olnud nii kõrgel ametikohal, on mul ilmselt ka kõrged nõudmised, mis ei sobi soovitud ametikohaga. Pärast mitmele tööpakkumisele kandideerimist sain aru, et minu kogemust kas pole tegelikult vaja või seda lausa kardetakse.

Praegu töötan Zemessardzes, oma 32. jalaväepataljonis. 2023. aasta suvel läbisin teavitusspetsialisti koolituse, seal hulgas tsiviil­militaarkoostöö (CIMIC) väljaõppe. Kui pataljoni teavitusspetsialist läks raseduspuhkusele, küsiti minult, kas ma ei soovi teda mõnda aega asendada. Miks ka mitte?! Alates 2022. aasta suvest olen ühtlasi Latgale kultuuriseltsi juhatuse esinaine ja töötan väikese koormusega ka Rēzekne tehnoloogiaakadeemias.

Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus

Tekst on varem osaliselt ilmunud Läti Delfi uudisteportaalis