JOCO EHK CIMIC JOINT COOPERATION EXERCISE

Saksamaal Bremeni-Nienburgi-Hannoveri piirkonnas toimunud rahvusvahelise tsiviil-sõjalise koostöö (CIMIC) väliõppusest, mis keskendus NATO artikleid 4 ja 5 käsitlevatele stsenaariumidele, võttis osa 330 osalejat 25 riigist. Teiste seas ka meie Eesti meeskond.

Tekst: seersant GEA LIBLIK , Põhja MKR, tsiviil-sõjalise koostöö rühma ülem

Eestit esindas neljaliikmeline tiim: Mihkel Nõmm, kes töötas kolmanda brigaadi staabis, ning trio – artikli autor Gea Liblik, Henry Narits ja Tõnis Tamme –, kes moodustasid „põllul“ tegutseva taktikalise meeskonna (TCT). Esmakordselt saime katsetada uut kontseptsiooni, kus kahe liikme asemel koosnes meeskond kolmest inimesest.

Kogu õppuse jooksul rõhutati, et peame liikuma ajaga kaasas ja harjutama päris keskkonnas. Igas NATO riigis peab olema toimiv ja pädev CIMICu võrgustik, mis suudaks toetada nii kohalikke elanikke kui ka liitlasvägesid.

MEIE OOTUSED ENNE ÕPPUSE ALGUST

Henry: „Läksin õppusele pigem tagasihoidlike ootustega. Kui meile räägiti, et teeme reaalset CIMICut ja suhtleme erinevate võtmeisikutega, siis arvasin, et päeva lõpuks teeme siiski rollimänge koos teiste riikide esindajatega. Tegelikult osales õppusel üle saja näitleja, kes lõid toimuvast väga reaalse tunnetuse. Seepärast olen positiivselt üllatunud, kuidas sakslaste õppus oli korraldatud.“

Gea: „Olin kõik õppusega seotud materjalid läbi lugenud ja üsna ärevil – ma ei suutnud kuidagi pähe õppida kolme lehekülje jagu lühendeid. Lootsin väga, et saame tegutseda Nienburgi linnas, kus mul on lähedasi ja sõpru, mis oleks andnud meile suure eelise. Samuti soovisin saada rahvusvahelist kogemust koostööst teiste riikide CIMIC­tiimidega.“

Mihkel: „Minu soov oli paremini aru saada brigaadi staabi, eriti S9 töö sisust ja strateegilisest lähenemisest. Tahtsin aru saada, kuidas S9 NATO raames töötab, mida seal tehakse ja mis selle tegelik ülesanne on.“

Tõnis: „Soovisin kogeda osalejana NATO tasemel rahvusvahelist CIMICõppust, mõista tänast NATO CIMICu mõtteviisi ja planeerimist ning panna oma senised teadmised ja kogemused proovile rahvusvahelises keskkonnas.“

KUIDAS SEE SIIS VÄLJA NÄGI

Õppuse käigus jagati kolmeliikmelised tiimid erinevate brigaadide alla. Eesti tiim sattus kolmandasse brigaadi koos kanadalaste, rumeenlaste, belglaste ja ungarlastega. Meie baasiks sai Lutt­ merseni sõjaväebaasis asuv võimla, kus igale tiimile anti oma töökoht arvuti ja varustusega.

Esimene päev kulus elu­, töö­ ja koosolekualade sisseseadmisele ning kodukorra, infoedastuse ja vastutuspiiride kokkuleppimisele.

Iga tiim sai igaks päevaks ühe või kaks kohtumist kohalike elanike või asutustega. Selleks tuli meil teha põhjalik ettevalmistus: mis infot vajame meie, mis infot vajab staap; millised küsimused peame tõlgile varem ette saatma; kes meist kolmest viib kohtumise läbi, kes protokollib, kes valvab autot; kes koostab raporti. Jagasime rollid omavahel nii, et igaüks sai täita erinevaid ülesandeid. Meie suurimaks abiliseks staabis oli Mihkel, kes andis meile vahetut tagasisidet ja vajadusel ka seletas keerulisi olukordi lahti.

Esimene kohtumine oli kohaliku haigla juhiga. Uurisime evakuatsiooniplaanide, ravimite ja verepanga olemasolu, operatsioonisaalide töökorraldust, sõdurite ravimise võimalusi ning välihaigla püstitamise võimalikkust.

Koos kohaliku CIMIC­ohvitseri ja tõlgiga saime oma staabile väga põhjaliku info.

Mitte keegi meist polnud varem tõlgi abiga kohtumisi läbi viinud ning me ei teadnud, kui kaua tõlkimine võib aega võtta. Õnneks olid tõlgid väga professionaalsed ja küsimused olid neile ette saadetud, nii et kohtumised mahtusid kenasti ühe tunni sisse.

Huvitav oli ka kohtumine linnapeaga linnavalitsuses, seal arutasime kohalike elanike hoiakut NATO üksuse kohalolekusse, vähemuste suhtumist ja kriisideks valmisolekut.

Samuti tooksin esile kohtumise vähemusäärmuslaste ja kultuuripärandi kaitse esindajatega. Arutlusel oli kiriku rüüstamine ja kinnitamata info NATO sõdurite võimaliku osaluse kohta selles.

Kuna kohtumistel osalesid ehtsad ametnikud ja haiglajuhid, oli põnev jälgida, millise stsenaariumiga nad meid üllatavad. Mõni kohtumine, mida eelinfo põhjal pidi iseloomustama pingeline õhkkond, osutus ootamatult sujuvaks – võib­olla seetõttu, et Eesti tiim tegutses nii professionaalselt, et teine pool lihtsalt tahtis koostööd teha.

Pärast iga kohtumist saime hindajalt kohest tagasisidet. Nende ülesandeks oli jälgida kogu suhtlusprotsessi – alates sellest, kuidas CIMICu tiim vestluse algatab ja millisel viisil suhtlust juhib, kuni detailideni, nagu ruumis paiknemise valik, kehakeel ja rollide jaotus meeskonnaliikmete vahel.

MIS TULI KÕIGE PAREMINI VÄLJA

Henry, kellel on tugev IT­taust, sukeldus kohe uude tarkvarasse, õppis selle kiiresti selgeks ning oskas hiljem ka meid juhendada. Tõnisel oli varasem kogemus haiglaga seotud teemadel, mistõttu võttis ta kogu selle kohtumise enda kanda. Mina keskendusin meie baasi ülesehitamisele ja kohtumiste ettevalmistusele. Mihkel seevastu suutis saadetud raportitest kiiresti välja filtreerida olulise info ning andis staabile edasi sihipärased soovitused.

Tunnustust saime ka oma dokumentatsiooni eest – Eesti tiimi aruanded olid väga põhjalikud ning hindaja märkis meie selget arengut kogu õppuse jooksul. Viimaste kohtumiste ajal avaldas talle suurt muljet, kui kindlalt ja professionaalselt suutsime keerulised olukorrad lahendada.