ESIMESTE KODUTÜTARDENA PÕRGUPÕHJA RETKE FINIŠIS

ESIMESTE KODUTÜTARDENA PÕRGUPÕHJA RETKE FINIŠIS

Idee osaleda Põrgupõhja retkel tekkis meil juba 2024. aastal, kui Tartu ringkonna noortejuht Siim Vahkel selle ettepaneku tegi. Olime kohe väga huvitatud, kuid mullu jäi Põrgupõhja plaan paraku katki, sest samal ajal tekkis meil võimalus esindada Kodutütreid Suurbritannias. Tänavu, kui suvi uuesti silmapiirile jõudis, tegime juba meie Siimule pakkumise. Sealt edasi oli vaja ainult tiimile nimi mõelda ning olimegi sisuliselt minekuvalmis.

Tekst: KRISTIN ALTSAAR , STELLA LÜMAT ja KÄRT PÜRN, Kodutütarde Tartu ringkonnast

Suuremaid ettevalmistusi võrreldes tavapärase võistlusmatkaga me ei teinud. Ainus, millele enne võistlust aega pühendasime, oli ajalooga tutvumine, sest Põrgupõhja teeb eriliseks selle seotus metsavendlusega. Vaatasime läbi sarja „Metsavennad“. Ka võistluse kontrollpunktide asukohad olid metsavendlusega läbi põimunud ning juhendid­legendid viisid meid olustikku, mis kunagi oli metsavendade päris elu. Nagu alati, pakkisime päev varem varustuse ja ostsime päevased snäkid. Õhtu­ ja hommikusöökideks olime valmis varunud dehüdreeritud toidud.

Kuna meile oli Põrgupõhja retkel osalemine esmakordne, siis oli meie ainsaks eesmärgiks jõuda üheskoos finišisse. Võistluspäeval aga, kui nägime stardis noorkotkaid, lisandus sellele teinegi: teha neile ära ehk jõuda paremale kohale.

VÄÄRT KOGEMUS ELU LÕPUNI

Kui kodutütrel või noorkotkal peaks tekkima soov pärast noorliikme aja lõppu matkamisega edasi tegeleda, siis Põrgupõhja retk on heaks üleminekuks noorte võistlustelt täiskasvanute omadele. Kuperjanovlaste rajast erineb see pikema distantsi, lühema ajalise kestuse ja vastutegevuse aktiivsuse poolest, seejuures on üks elutalong rohkem väärt kui enamikul võistlustel. Elutalongi väärtus seostub samuti metsavendlusega – metsavendadele oli just nende elu kõige väärtuslikum. Kui noorte võistlusel kohtab vastutegevust vaid teedel, metsasihtidel ja lagendikel, siis Põrgupõhjal leiab vastutegevus sind üles ka sügavast metsast ja soost. Ka see, et vastutegevus võib­olla igal pool, ei ole juhuslik. Võistluse peakorraldaja sõnul oli metsavendade olukord tollal veel hullem kui see, mida võistluse vastutegevus osalejatele olustikule lisas.

Võistluse üks raskemaid hetki oli teisel päeval, kui ööbimispunkti liikudes jäime äikesetormi ja paduvihma kätte ning päeva jooksul kuivada jõudnud riided ja saapad said taas läbimärjaks. Olime raskest päevast väsinud ning tol hetkel hakkasid jalgadel ka kõik villid tunda andma. Samuti morjendas meid tõsiasi, et järgmisesse punkti liikudes sattusime kõige märjemasse metsa, mida seni näinud oleme. Vesi oli peaaegu igal pool põlvini, ühes kohas lausa puusani, ning igal pool kasvas vaid kõrge roostik.

Kõige eredamalt jääb aga meelde ühest suurest jõest läbi ujumine. Kuigi olime võistluse jooksul läbi tulnud juba mitmest veekogust, oli selle jõe vesi nii sügav, et ei jäänud muud üle kui võtta jalast saapad, panna seljakott prügikotti ja päriselt üle jõe ujuda.

Eraldi tasub välja tuua selle võistluse kokkuhoidvat energiat. Kõik tiimid said omavahel hästi läbi, ka korraldajad olid väga toredad. Sellist toetust ja hoolivust nagu Põrgupõhjal pole me kogenud mitte ühelgi teisel patrullvõistlusel.

Kõige võimsam ja uhkem tunne valdas meid siis, kui ületasime Põrgupõhja retke finišijoone. Olime seda hetke kaua oodanud. Finišisirgel olid kõik kohalolijad meile kaasa elamas, mis oli äärmiselt südantsoojendav. Rasketest hetkedest hoolimata oli kogu võistlus kindlasti seda pingutust väärt, sest see kogemus jääb meile elu lõpuni meelde. Retk näitas, et lisaks füüsilisele vastupidavusele on olulised ka vaimne tugevus ja meeskonnavaim. Oluliseks maasikaks osutus ka meie võistluse alguses lisandunud eesmärk olla noorkotkastest paremad – me täitsime ka selle!

MÕNED SOOVITUSED

Teistele noortele, kes soovivad sama katsumuse ette võtta, tuleb kasuks oskuslik koti pakkimine, varasem võistluskogemus ja metsavendade ajalooga tutvumine. Oluline on ka vaimne ja füüsiline ettevalmistus. Soo­vitame kindlasti osaleda eelnevalt ka Kuperjanovlaste rajal, et saada pikema võistluse kogemus, samuti Ernakesel/ Mini­Ernal, et saada natuke kiirema ja raskema matka kogemus. Kuigi meie ise pole Mini­Põrgupõhjal käinud, võib maastiku ja olustikuga tutvumiseks ka sellest kasu olla. Oluline on ka teada, et kui tiimis on alla 18­aastaseid, on vaja leida enda tiimi vähemalt 18­aastane liige, kes on varem Põrgupõhja retke lõpetanud.

Põrgupõhja retke kohustusliku varustuse nimekirja ei tasu alahinnata. Esmapilgul tundub seal olevat üsna vähe asju, kuid siiski tuleks kotti pakkida magamiskott, kus saab vihmakindlalt magada, ja midagi, millega vett keeta, kui on soov sooja süüa teha. Meile sobis magamiseks kerge matkatelk, sest see hoidis eemale nii vihma kui ka sääsed. Osad tiimid magasid ka telkmantli all. Meil olid lisaks kaasas veejalanõud, millega oli mugav jõgedest läbi minna. Samas kandsid mõned tiimid kaasas ka tosse, mis on hea alternatiiv, kui saapad on jalad täiesti katki hõõrunud.

Kaasa soovitame pakkida suured prügikotid, kuhu panna varustus, kui tuleb veetakistust läbida, kus peal saab istuda ja kus sees saab äärmisel juhul ka magada. Seega on lisaks kohustuslikule üsna palju nn mugavusvarustust, kuid tuleb valida ainult enda lemmikud, sest kõike kaasas kanda ei jaksa.

Põrgupõhja retk on täiskasvanutele mõeldud võistlus. Füüsiliselt on see raskem kui noorte võistlused, aga teiste täiskasvanute võistluste kõrval sarnaneb noorte võistlustega siiski enim, sest ei nõua sõjalist väljaõpet. Distants ja võistluse ajaline kestus olid pikemad kui keskmisel noorte võistlusel, kuid kontrollpunktide sisu polnud oluliselt erinev. Kokku olime rajal 57 tundi, millest 11 tundi oli öine puhkeaeg, ning ühtekokku läbisime 115 kilomeetrit.

Video: https://youtu.be/Yan-q3XzKlA