ARVAMUSI RELVADEST EHK VÄHEM EI OLE ALATI ROHKEM JA VASTUPIDI

Kaitse Kodus! ilmunud artikkel teenistuspüstolitest tekitas väga palju kohinat, arvamusi ja tagasisidet. Toome lugejate ette mõned nende hulgast.

Tekst: HEIKKI KIROTAR , vabatahtlik autor

Osade üksuste relvurid pidid kaitseliitlaste horde õlise kaltsuga vehkides tagasi tõrjuma, kui need tulid välja võtma oma ametikohale ette nähtud püstoleid ja padrunikaste. Tegelikult on teenistuspüstolid juba aastaid valdavalt relvaruumides hoiul ja neid kannab peamiselt valveteenistus.

Uue teemana on esile tõusmas 12 cal sileraudsed relvad droonide lähitõrjeks, linnalahinguks ja kaevikute puhastamiseks igasse jalaväejakku või isegi pooljakku lisarelvana, millega on hea uksi avada ja asju alla lasta. Samal ajal on jätkuvalt päevakorral osade püstolite ja automaatide asendamine või täiendamine relvasüsteemidega, milles on püstolite kerge kaal ja kompaktsus ühendatud püstolkuulipilduja kiire tuletihedusega. Need relvad kasutavad parandatud läbivusega väikesekaliibrilist laskemoona. Tuntumad on sakslaste MP7 kaliibriga 4,6 x 30 mm ja belglaste P90 kaliibriga 5,7 x 28, mis mõlemad läbistavad kaitseveste ja ­kiivreid tavalisest üheksamillimeetrisest kuulist paremini.

Tulenevalt kuuli ehitusest, kujust ja lennukiirusest võib suhteliselt aeglane üheksamillimeetrine täismantelkuul läbistada kergema ehituskonstruktsiooniga seinu automaadist isegi paremini. Kuuli kiirus on mõnisada meetrit sekundis ja takistust tabades ei muuda kuul märgatavalt oma kuju. Automaadi väike ja kerge terava otsaga kuul on see­eest vähemalt kaks korda kiirem. Lennukiirusest tingitud jõudude tõttu puruneb automaadi kuul kergemini. Vanemad pehme südamikuga täismantelkuulid M193 lähevad tabades suhteliselt kergesti kildudeks. Tänapäevase SS109 karastatud terasest läbistaja võib lennata edasi, isegi kui kuuli tagumine osa ja mantel seina kinni jääb.

Paarikümne aastaga on kümned riigid asendanud oma vanemad automaadid, püstolid või püstolkuulipildujad uute kaliibritega. Näiteks Norra ostis neid avalike andmete põhjal kuus ja pool tuhat, peamiselt toetavate väeliikide võitlejate enesekaitserelvadeks. Tagala suhtub alati halvasti, kui logistilisse ketti soovitakse midagi lisada, sellepärast ongi paljudes armeedes üks, maksimaalselt kaks põhikaliibrit, sest niimoodi on kõige kindlamini võimalik tagada laskemoona järelevedu. Kõikidele samad kastid samade euroaluste peal.

Teenistuspüstolite hinnad on mõnesajast eurost tuhandeni, sama palju maksavad haavlipüssid. Püstolkuulipildujad maksavad suurusjärgus tuhat eurot ja automaadid paar tuhat. Püstoli padrun maksab pool automaadi padrunit, esimene kolmkümmend ja teine kuuskümmend senti. Täpsusmoona hind on euro kuni kaks. Euro eest saab teha püstoliga kolm ja automaadiga kaks lasku. Haavlipadrunite hinnad on euro kandis. Ma ei võta seejuures arvesse eriti erilisi kaliibreid ja padruneid, näiteks võidakse volframist haavlitega padruni eest küsida kuni kümme eurot. Hind võib tunduda karm, kuid on reeglina seda väärt. Laskeoskuste omandamiseks ja hoidmiseks tuleb igast relvast teha mõnisada lasku aastas, seega väljalastud padrunite hind ületab mõne aastaga relva enda hinna.

Alljärgnevas mõttearenduses on välja jäetud inimeste ametikohtadele ja üksustele viitavad andmed. Reeglina on tegemist Kaitseliidus ja ­väes aastaid teeninud kogenud võitlejatega, kelle arvamus põhineb pikal kogemusel eri relvasüsteemidega.

Relvurina töötav allohvitser: „Sõdurile kindlasti pikk püss. Lisaks võiks olla püstol. Paljud eriüksused kasutavadki teatud olukordades esimesena püstolit. Näiteks linnalahingus ja treppidel või laeval on võimalik püstoliga paremini liikuda ja ennast vähem näidata. Kõikidel neil on peamiseks relvaks viis koma viiskümmend kuus, lihtsalt mingites olukordades puhkab see rihma otsas. Samuti kui kaigas läheb katki, on hea kohe midagi haarata. Tähtsamad härrad, kes lahingus otseselt ei osale, võiksid ju midagi ka enesekaitseks omada. Olen kuulnud, et paljudel on isiklik püstol ja riigi poolt ei miskit.

Püstol jah tahab rohkem treenimist. Samas on kõige lihtsam striker kõige parem (Glock, P10 jne). Pole lisanuppe ega ­kaitseid, et lakkelennanud adrenaliiniga vigu teha. Vahet pole, kui hea on treenituse tase, vigu teevad kõik. Isegi mina kipun IPSC (see on praktilise laskmise stiil, kus lastakse liikudes kiiresti ja täpselt – HK) võistlustel näiteks Glockil kelgu lukustit nügima, kuna vasak käsi hoiab nii kõrgelt kinni. Niisama harjutades seda probleemi pole. On ostetud ka raame, kuhu sisse püstol käib. Lihtsustab sihtimist ja laskmist. Äkki seal leidub püstolkuulipildujale ka kasutust? Püstolkuulipildujad on rohkem linnalahingu jaoks ja teiste mittesõjaliste ülesannete täitmiseks.“

Kaitseliitlasest veebel, kaadriväelasena osalenud tosina aasta jooksul mitmel välismissioonil: „Minul on kogemus üheksamillimeetrise püstolkuulipildujast lisarelvaga. Leian, et sellised relvad on väga head toetavatel ametikohtadel teenivatele võitlejatele – juhid, logistikud jmt personal, kes peab relva kandma, aga kelle ülesanne ei ole sõdida. Lisarelva laskekiirus oli seitsesada lasku minutis.

Kiiremad püstolkuulipildujad, nagu CZ Scorpion, Kriss Vector või Mini ja Micro Uzi, mis lasevad tuhat lasku minutis ehk paarkümmend sekundis, peaksid olema jalaväeüksuses teise relvana. Eks ta kaevikutes on hästi abiks. Kindlasti vana kooli kaitseliitlased, kes on saanud nautida Carl Gustavi „rauasae“ M45 aeglasest valangust tingitud stabiilsust ja täpsust, põlastavad sellist „moona raiskamist“.

Suur laskekiirus on oluline positiivne omadus, mille ma välja tooksin. Püstolkuulipilduja on mõeldud valanguga lastes väga väikeste vahemaade pealt kasutamiseks. Mitu tabamust korraga tekitab vastasele suure valušoki, mis annab püstolkuulipildujale lähivõitluses kindlasti eelise. Vahet pole, kas vastasel on turvis. Valangut alustatakse jalast ja tehakse kiire tõmme relva loomuliku liikumise suunas. Kui relv kisub valangu ajal näiteks paremale üles, siis alustatakse valangut vasakult alt ja valang lastakse diagonaalis üle kere. Massiivne valušokk, mis vastast tabab, on püstolkuulipilduja eelis, aga see töötab väga väikeste distantside pealt. Kui on vaja vähekesegi kaugemale lasta, siis ainult üksiklasud. Aga siis võib 9 x 19 padrun nõrgaks jääda. Eriti talvisel ajal. Eriti siis, kui vastane kannab turvist. Eestis on politseinikel Mini Uzi kasutamise kogemus Mäo ristist, kui salakaubavedajad ründasid politseinikke automaatidega. Leian, et see oli tolle relva jaoks õige koht. Väike distants, mille puhul suur laskekiirus õigustanuks end igati, aga kahjuks oli relva kasutaja väljaõpe kehvake. Tarvitas relva lihtsalt valesti, mistõttu jooksis moonast liiga kiiresti tühjaks.

CZ P10­st arvan seda, et see on tšehhidel hea üritus liikuda relvade valmistamises Glocki kategooriasse. P07 ja P09 sarnanevad Heckler & Kochi USP­le, sest neil on kukk väljas ja kaitseriiv asetseb kelgul pöidla all, P10 on hoopis teisest puust. P10­l on löökraud relva sees ja ainuke väline kaitseriiv asub päästikul. Leian, et see relv oleks kena asendus USPdele just selle põhjusega, et väliseid liikuvaid osi on vähem – vähem asju, mis saavad takerduda. Muidu on need relvad kenasti kaasaegsetest materjalidest. Suurendatud päästikukaitsega, et oleks kinnastega mugav kasutada. Salved on kaetud spetsiaalse libisemist soodustava materjaliga, et hõlbustada salvevahetust, ja muud taktikuulid asjad. Lisaks suur padrunisalv. Kui USP standardne salv mahutab 15 padrunit, siis selle poolest on sarnane P07. P09 ja P10 salved on 19­sed. Neli lisapadrunit on kriitilisel hetkel ikkagi neli lisapadrunit. P10 on mõnusalt suur relv suure salvega.

Kas neid jagada heldelt kõigile? Ma ise ütleks, et pigem mitte, kui räägime üldmobilisatsioonist. Kui rääkida Kaitseliidu võitlejatest, siis arvan, et jah. Oleks põhjendatud. Ülesanded on mitmekesised ja varustus peab olema mitmekesine, ehkki pärast pikka operatsiooni on iga lisakilo ikka liig mis liig (laetud salvega CZ P10 kaalub natuke üle kilo).

Mis puutub MP7­sse, siis see viis mu mõttele, et mida vähem erinevat sorti moona on vaja üksusel kaasas vedada, seda parem. Leian, et MG3­d sobivad pigem sõidukitele ja statsionaarsetesse punktidesse, nii et jaksab moona kaasa vedada või on seda lähedalt juurde tuua. Jalastunud üksusele sobivad paremini paar kergekuulipildujat, nagu Negev või usakate M249. Kogu jaol on sama laskemoon ja kõik saavad omavahel tasajagamist teha. Lisaks on kergekullade laskekiirus väiksem ja tuli paremini kontrollitav. Seda juhtus ikka päris tihti, et MG jooksis keset kontakti lihtsalt moonast tühjaks ja kasutamata lisamoon oli näiteks tiibava üksuse käes. MP7 jaoks on sakslased valmistanud spetsiaalse padruni 4,6 x 30. See on väga haruldane ehk värdjas kaliiber, sest seda liigub siinkandis väga vähe. Kui moon on otsas, siis on otsas. Ihukaitseüksustel on see asja eest. Praktiliselt läheb lähikaitserelval vaja kahte salve – esimene lastakse lähima ründaja sisse ära ja siis jääb üks veel varuks, aga sõdival üksusel veel mingit tüüpi moona kaasa vedada on halb mõte.“

Jalaväe tuletoetuse ohvitser: „Püstolil on kaasaegse üksuse relvastuses kindlasti oma koht, kuid peamiselt lisarelvana. Lahingurelvana jääb esikohale siiski ametikohale ette nähtud pikem relv, samal ajal kui püstol täidab taktikalise lisavahendi rolli. Ei püstoli ega ka püstolkuulipilduja tulejõud ei pruugi olla piisav, et tulla toime meie taktikalise vastase kehasoomusega. Ka tankistid ja muud tehnikaga opereerivad võitlejad võivad oma sõidukist ilma jääda või sattuda lähivõitlusse olukorras, kus üheksamillimeetrine ei pruugi olla piisav. Sama kehtib ohvitseride kohta, kellel on seni olnud tavaks kanda ainult püstolit – see aga osutub lahingukontaktis tihti ebapiisavaks, muutes kaitsja hoopis kaitset vajavaks elemendiks.

Püstolil on kõrge väärtus lisarelvana. See on kasulik näiteks kitsastes ruumides ja põhirelva tõrke korral ning siis, kui automaatrelv tühjeneb mõned lasud liiga vara. Sellises olukorras ei mängi rolli ei ametikoht ega auaste –oluline on, et relv oleks kasutusvalmis. Rahuajal on kasulik kanda püstoleid meeskonna kaitseks. Arvestades meie poliit­geograafilist asukohta tundub ebaloogiline minna sõjalise üksusega väljaõppele ilma lahingumoonata. Tõsiste vahejuhtumite puudumine siiani on pigem õnn kui reegel. Lähiajalugu näitab, et riigisisene stabiilsus võib asenduda kaosega loetud päevade või isegi tundidega – kiiremini, kui meie laskeoskus ja relvastuse areng suudab järele jõuda. Rinderiigina ei saa me endale lubada „relva­veganlust“ ning elementaarse julgestuse tagamine nii endale kui ka kaasvõitlejatele on meie enda vastutus.

Püstolid ja püstolkuulipildujad on siiski asendamatud ülesannetes, mis ei eelda igapäevast sõjategevust ega pikema ulatusega tulejõudu. Need sobivad hästi näiteks pooltsiviilsetele julgestusülesannetele või valve­ ja turvatööle. Praegu puuduvad püstolid jalaväeüksuste tabelrelvastusest, mistõttu on ka nende kasutamise oskused võrdlemisi kehvad. On siiski aktiivseid liikmeid, kellel on isiklikud püstolid ning kes treenivad oma oskusi regulaarselt. Siinkohal tekib probleem politsei registris olevate relvade kandmise piirangutega Kaitseliidu väljaõppel – see aga jätab meeskonna kaitseks tihti vaid sõnaosavusega laetud dialoogi ja sapöörilabida.“

Tankitõrjeohvitser: „Varustus­relvastus peab ju samuti olema vastavuses üksuse funktsioonikirjeldusega ja meil ei ole põhi­ ega kaasnevaid ülesandeid, mis võiks eeldada püstoli kasutamist. Kaitseväe varustuse tabel ei saa arvestada kõigega, mis ette võib tulla. Põhirollina meie üksus lähivõitlust ei pea. Küsimus on ka selles, kui palju üldse eeldaks meie taktika lähidistantsil võitlust Mordori hordidega – kõlab suht enesetapjalikult. Püstoli vastu räägib seegi, kui palju on seda aktiivi, kes praeguselegi panustamisele veel mitu vinti peale keeraks ja ka püstoliga harjutaks. Kui oled KL­is tegija, siis on koormus juba praegugi päris suur. Kogu Kaitseliit paraku laskepäevadel kindlasti ei käi (see oli väga viisakalt öeldud). Ja olgem ausad, Kaitseväe varustuse tabelis on täitmata auke küllaga. Ma ei tea, kas igale võitlejale püstol mahub sellesse üüratusse eelarvesse?

Mina andsin oma rühmaülema ameti üle vist juba kuus aastat tagasi ja uus ülem enam püstolit ei saanud. Käisingi õppustel lõpuks ainult püstoliga, sest automaat oli rühmaülemale ainult risuks. Pealegi oli tollal püstolis ette nähtud terav üksuse relvade kaitseks – see kah võeti hiljem miskipärast maha.“

Võitlusgrupi allohvitser: „Ma ei näe püstolkuulipildujale erilist rakendust, antagu kõigile sama Rahe pihku ja korras. Moodne püss on piisavalt kompaktseks tehtav eri pikkuses raudade ja muudetava pikkusega kabadega, et ei pea selliseid imelikke kompromisse otsima. Sita ventikasse lennates ei tahaks püstoli või püstolkuulipildujaga püssimeeste vastu sattuda. Ajad on muutunud, enam ei ole tabelrelvaks mingid rasked ja kohmakad püssijurakad, isegi kuulipildujad on juba ühe võitleja poolt opereeritavad. Mida üks tavaline sõdur võiks püstoliga teha, milleks talle see? Väga erilised mehed, kel tarvis tegutseda varjatult või kitsastes oludes, või SP või tähtsamad VIPid enesekaitseks – OK, aga milleks teistele püstol või püstolkuulipilduja? Rullida kaevikuid püstolkuulipilduja või püstoliga ... ei taha.

Väikesel teisel relval on muidugi ka oma võlud ja plussid, aga igale sõdurile ju püstolit ei anna. Püstol ei suuda ka kiivreid ja soomusveste läbistada, pead põhimõtteliselt otse näkku tabama, et tolku oleks. Kusagil tolmustes kišlakkides sissivastases tegevuses hooneid ja sõidukeid läbi otsides on püstol hea, sinu üksus kontrollib olukorda jne. Aga täiemahulises sõjas soomusvesti ja püssiga vaenlaste vastu ma püstoliga sattuda ei tahaks, püstol oleks seal mõeldav ainult teise relvana. Tiiruaega ja moona on kah korralikult vaja, et püstolit laskma õppida. No ja siis nühid seal tiirus oma püstoliga, aga enamiku ajast on sul hoopis püss peos. Eriväelased ja SP – saan aru.“

Piiriäärne kaitseliitlane: „Mulle pole ka keegi selgitanud, miks püstolid on relvalaos olemas ja trenni on seni tehtud kiduralt. Jaoülematel peaks kindlasti püstol olema, formeerijatel kas püstol või püstolkuuliprits. Kas kardetakse õnnetusi, mis püstoliga lihtsamad tulema, või lisatööd, sest siis peab kasutajaid treenima? Ka püstolimoonaga treeningu tarbeks on malevas kitsas, aga see on vist üle Eesti.“

Maleva instruktor: „Arvan, et püstol peab olema juhtivatel kohtadel ja erialarelvadel. Tavalaskuri põhitulejõud on siiski automaatrelv. Tavaline jalaväeüksus ei tegutse taktikaliselt selliste printsiipide järgi, mis vajaks kõigile püstolit. Sõjas saab iga huviline selle nagunii igalt poolt.

Püstol on väga kiire ja kitsastes oludes manöövrivõimeline. Niipea kui tekib distants, on jällegi tegija automaat. Püstolkuulipilduja muutub järjest rohkem nišitooteks. Pigem lühike automaat kaliiber viis koma viiskümmend kuus või MP7 moodi asi. Meil ka räägitakse püstolitest, aga mitte valimatult kõigile. Sinna, kuhu päriselt mõistlik. Kuulipildurid ja täpsuslaskurid näiteks. Küsimus taandubki sellele, millal on parem kanda kolm automaadisalve rohkem ja millal püstolit varusalvedega.“