AIVI MURD-MURULAUK UNISTAB TÕHUSALT TOIMIVAST ORGANISATSIOONIST

Aasta naiskodukaitsja 2024 Aivi Murd-Murulauk on nagu tulesäde: ühel hetkel evakuatsioonirühma ülema abi ja järgmisel õppimas esmaabi instruktoriks –sidemerullid taskus, käpuli elustamisoskusi näitamas.

Tekst: LIINA VALNER , Naiskodukaitse Tallinna ringkond

Veel mõni silmapilk hiljem esindab Aivi ringkonda juhatuse tasandil: pihus kas sinililled või kalmuküünal või autervituseks temast endast mitu korda suurem lipp uhkelt pea kohal lehvimas.

Ta suudabki seda kõike, ta päriselt peabki kõiki neid ameteid korraga – endal samal ajal kodus neli last ja loomad takkaotsa, kes kõik samuti toidetud ja hoolitsetud.

Juba esimesel jaoskonna üldkoosolekul kauples ta ennast revisjoni asendusliikmeks ja seejärel liikus kogu aeg edasi – algul Sadama jaoskonna juhatusse ja sealt edasi Tallinna ringkonna juhatusse. „Ma olen lihtsalt seda tüüpi inimene, et pakun enda kandidatuuri igal pool ise välja. Sain liitudes kohe aru, et ma ei saa endast maksimumi anda, kui ma suurt pilti ei näe,“ kinnitab aasta naiskodukaitsja üle­eestilise tiitli võitnud Aivi, kuid märgib kohe, et tegelikult olid kõik viisteist kandidaati aasta parima tiitlit väärt. „Kõik meie naised on lihtsalt nii ägedad, teiste panust on kõrvalt kergemgi märgata kui enda oma,“ tõdeb ta.

„HÄSTI VARJATUD“ ÜLLATUS

Üle­eestilisele tunnustusele kandideerimisele eelnes ringkonna aasta naiskodukaitsja nominendi valimine, mis kuulutati välja Tallinna ringkonna aastapäeval. Kandidaatide esitamise õigus ja võimalus oli kõikidel ringkonna liikmetel.

Aivi meenutab, kuidas esimene aimdus sellest, et tema selja taga midagi plaanitakse, tekkis tal siis, kui teda ei tahetud enam ringkonna juhatuse koosolekutele lubada, tuues üsna veidraid põhjusi. „Ei, sul pole vaja täna tulla, me saame ise hakkama,“ kõlas ühel korral ning kui Aivi end järgmisele koosolekule minema sättis, teades, et seal arutatakse just meenete tellimise teemat, millega tema juba aastaid on tegelenud, sai ta vastuseks: „Kuule, tead, pole vaja tulla, sel aastal lubas Liina ise ära korraldada!“

See oli hetk, kus Aivi hakkas taipama, et kuna kandidaatide üle arutatakse just neil koosolekutel, küllap see tiitel tuleb siis talle, ning esmajoones reetis „hästi varjatud“ üllatust just Liina mainimine, kes polnud meenete tellimisega kokku puutunud. „No mis seal ikka, las siis tegeleb,“ vastas Aivi rahulikult ning valmistus mõttes oma tiitlit vastu võtma.

Kui Kaitseliidu tänuürituse päev kätte jõudis ja Aivi tiitliga pärjati, oli perekond tema üle väga uhke. Üldiselt Aivi regulaarne äraolek tema pereliikmeid eriti ei häiri, kuigi abikaasa ja väiksem poeg ikka aeg­ajalt küsivad, kas ta peab tõesti jälle minema. Tänuüritusel kaasas olnud abikaasa silmis sai aga värske aasta naiskodukaitsja kõik oma aktsiad lunastatud.

„Tema pole küll enam ühtegi korda sõna võtnud, kui ma taas lähen, ta saab nüüd väga hästi aru, et mul on vaja minna, sest ma tahan panustada. Ta oli ikka väga uhke, veel mitu nädalat pärast tänuüritust hõiskas kõigile, kes vähegi kuulata jaksasid, kui tubli naine tal ikka on,“ naerab Aivi ja lisab, et kohati tundub talle, nagu oleks abikaasa selle tunnustuse üle õnnelikumgi kui pärjatu ise.

TIITEL MOTIVEERIB, ENT KA KOHUSTAB

Hoolimata sellest, et tiitel on Aivil nüüd käes (või seinal) ja ringkonnakaaslased on talle öelnud, et ei, keegi ei oota temalt nüüd saja kümne protsendilist panustamist, on Aivi jaoks endiselt südameasi oma tegevusi samas vaimus, peatumata jätkata ja pigem isegi rohkem pingutada.

„Jah, see ausalt öeldes ikka kohustab küll. Kuigi kõik tõesti ütlevad, et see on tagantjärele tunnustus juba tehtud asjade eest, on mul endal ikkagi tugev tunne, et see kohustab panustama veel rohkem. Pole minu moodi loorberitele puhkama jääda. Ma ikka veel päriselt jaksan panustada ega taha, et keegi peaks minus pettuma,“ kinnitab Aivi.

Muide, Aivi isegi küsis Naiskodukaitse esinaise Airi Toominga käest üle, mille alusel otsustati, et just tema selle tiitli saab. Nagu Tooming seletas, oli keskjuhatuse selle aasta prioriteediks koolitamine. Nii enesetäiendamine kui ka organisatsioonikaaslastele ja elanikkonnale oma teadmiste edasi andmine. Ning tõsi ta on, et koolitamine Aivile tõesti meeldib. See tagab ka enesemotivatsiooni ja annab energiat.

Samas tunnistab Aivi, et näiteks noortejuhiks ta ilmselt ei sobi. Lapsed eeldavad teistmoodi lähenemist. „Täiskasvanud on ikka palju rahulikuma energiaga,“ muigab Aivi ja lisab, et isegi kui tema ametiaeg juhatuses läbi saab ja ta otsustab uuesti mitte kandideerida, jätkab ta koolitamisega kindlasti. „Mulle lihtsalt meeldib nii ise õppida kui teisi koolitada. Kui ma ise ennast kõige toimuvaga kursis hoian, siis teinekord pole probleemi ka koolitajana väga lühikese etteteatamisega n­ö puusalt tulistada. Alati tõesti ei ole piisavalt aega koolitusi filigraanselt ette valmistada. Samas, nagu ma aru saan, inimestele minu koolitustel üldiselt meeldib ja see on tore.“

SÜDAMELT ÄRA – PASSIIVSED LIIKMED

Passiivsed liikmed on aastaid olnud üks Naiskodukaitse suurimatest probleemidest ning võõras ei ole see teema ka Aivile, kes tunnistab, et tema kogemusel ainuke meetod, mis passiivsed liikmed mugavast kodust n­ö lahinguväljale tagasi meelitab, on personaalne suhtlus.

„See on suur probleem. Minu arust ainuke viis, kuidas „ära kadunud“ liige taas välja saada, ongi see, et helistad talle ja kutsud kuskile. Mitte ei kirjuta, vaid just helistad,“ selgitab Aivi. Samas möönab ta, et isiklik suhtlus on enamasti puudujäägis, sest selleks on ikka palju aega vaja. Mõni väiksem jaoskond on seda suutnud, ent kui jaoskonnas on 80 liiget ja juhatuses viis, siis ei suudeta seda suhtlust kuidagi üleval hoida. „See on tõsine väljakutse, millega iga jaoskonna juhatus silmitsi seisab ning moel või teisel lõpuks väikeste kadudega leppima peab,“ nendib Aivi, kuid on täiesti kindel, et kui n­ö pauk peaks käima, tuleks kohale ikkagi suurem osa liikmetest.

Lisaks juba mainitud personaalsele suhtlusele ja erinevatele koosviibimistele/õppustele on Aivi kinnitusel hästi oluline ka silmas pidada, et kui liikmel ei ole valitud kindlat ametikohta või tegevussuunda, siis ta ei saagi aru, mida ta tegema peab. Kui on olemas ametikoht ja kindel ülesanne ning ka koolitused läbitud, siis on liige juba piisavalt motiveeritud ja igati valmis reageerima vastavalt oma ametikohale. „Tal on ülesanne ja ta teab täpselt, kuhu ta peab minema ja mida tegema.“

SÜDAMELT ÄRA – NAISKODUKAITSE VS KAITSELIIT

Aivi ei ole enda juures veel läbipõlemise ohumärke täheldanud, kuid hetki, mil tal on tekkinud tunne, et hea meelega viskaks kõik nurka, on olnud küll.

„Kõige frustreerivamad hetked on need, kui ei saa tuge oma inimestelt oma suure organisatsiooni sees. Närune tunne on, kui maleva või noorte üritused sõidavad Naiskodukaitse tegevustest üle.“

Hiljuti jäi neil esmaabi õppepäev ära seetõttu, et kõigepealt ei saanud nad tagalakeskusest ruume, hiljem aga abi toidu ja varustuse transpordiks kaugemal asuvasse kohta. „Kuid seda, et mina broneerin ruumid varakult ära ja keegi teine teeb ilma teavitamata sellele oma broneeringu peale, on esinenud tihti ning see ei ole hea tunne,“ kurdab Aivi.

Ta ei teagi, miks sellised asjad juhtuvad, aga talle on jäänud tunne, et Naiskodukaitse tegevusi ei peeta maleva tegevuste kõrval olulisteks. „Ju arvatakse, et küll me kuidagi hakkama saame. Üldjuhul kuidagi saamegi, aga mitte alati,“ nendib Aivi.

Jah, Naiskodukaitse saab sellest aastast vajadusel kasutada kohalike omavalitsuste ja linnaosavalitsuste ruume, kuid need ei sobi alati nende õppuste jaoks. Et läbi viia võimalikult realistlikku ja tõhusat esmaabi õppepäeva, on vaja rohkem ruumi ja ka võimalust kasutada näiteks kunstverd ilma hirmuta kõik ümbritsev ära rikkuda.

„Seetõttu ongi mu suur unistus, et Naiskodukaitsel oleks päris oma väljaõpperuumid, mis ei annaks kellelegi võimalust meist üle sõita,“ ütleb Aivi otse ja ausalt välja ning lisab veel mitmeid nüansse, mis on suhtumisest Naiskodukaitsesse hinge jäänud.

„On veel üks asi, mis segadust külvab. Nimelt on osa Kaitseliidu üksusi kommunikeerinud, et kui Naiskodukaitse liige soovib kuuluda nende üksusesse, siis peab ta kindlasti üle minema Kaitseliitu. Aga see pole nii,“ selgitab Aivi, tuletades meelde, et me oleme kõik üks Kaitseliit, üks tervik.

Hiljuti, kui üks tema jaoskonna liige taas Kaitseliitu üle läks, palus Aivi üle täpsustada, kas protseduurides on midagi muutunud, kuid sai peastaabistki vastuse, et Kaitseliidu üksustesse saab kuuluda ka Naiskodukaitse liikmena. „Seega, jah, peab tegema veel hulgaliselt selgitustööd, sest paraku tõesti on osa Kaitseliidu liikmeid ikka veel seisukohal, et me pole tõsiseltvõetavad, kui ei kuulu nende riviridadesse, ja oskame hädapärast vaid kulpi keerutada.“ Aivi kinnitusel on tõde aga hoopis see, et Naiskodukaitse liige saab kuuluda igasse üksusesse ega pea üle minema Kaitseliitu.

Aivi arvates võib probleem peituda selles, et suure tõenäosusega ei saa paljud Kaitseliidu liikmed Naiskodukaitse struktuurist aru. „Mõnes mõttes mõistan neid, sest nende struktuur erineb meie omast päris palju. Ringkondi ja jaoskondi sellisel kujul, nagu Naiskodukaitses, neil ei ole, nendel on maakaitseringkonnad ja jaoskonnad, mis vastavad sõjaaja struktuurile,“ selgitab Aivi. „Nemad jagunevad jagudeks, kus on 6 meest, meil on aga kõige väiksem üksus jaoskond, millesse mõnel juhul kuulub isegi 80 inimest või enam,“ põrutab Aivi ja tõdeb, et see probleem võiks leida lahenduse juhtkonna tasandil ja tulla sealt allapoole üksustesse.

Sest kui Eesti julgeolek päriselt ohtu satub, siis läheb Naiskodukaitse liige oma üksusesse kohale ja teeb seda, mida tegema peab, hoolimata sellest, et tema ühe varruka peal on NKK embleem ja teise peal üksuse oma.

USALDUSVÄÄRNE JÕUD

Aivi on kindel, et eestlaste seas on naiskodukaitsjad väga hea mainega, meisse usutakse ja meie peale loodetakse. Tema sõnul aitas sellele kindlasti oluliselt kaasa meie aktiivsus COVIDi kriisi ajal ning muidugi ka idanaabrite sõjaline konflikt, mis tõi Naiskodukaitsesse meeletus koguses uusi liikmeid, kellest suurem osa on aktiivsed tänagi, olgugi, et „hirmu suured silmad“ ei ole enam nii suured kui paar aastat tagasi.

Osad liikmed, kes 2022. aastal suure innuga liitusid, on jäänud n­ö madalstarti, sest nad ei usu enam, et sõda tuleb. Vähemasti ei usu nad, et see meid lähiajal ohustab, ja võimalik, et midagi ei juhtugi. Me keegi ei tea seda täna. „Ütlen ausalt, et tegelikult peaks tuleviku huvides neile selle hirmufaktori vaikselt tagasi tekitama, sest arusaamine, miks me oma organisatsioonis üldse olemas oleme, peab iga meie liikme sees olema igapäevaselt,“ leiab Aivi.

Teda ennast näiteks motiveerib hirm sõja ees – mida rohkem on ta nii töökui vabatahtliku elus seotud kaitsevaldkonnaga, seda rohkem saab ta aru, et me ei saa praegu keegi midagi aru ja see on isegi hea, sest siis on ka Naiskodukaitsel tööpõld veel suur ja lai. Tuleb sihikindlalt jätkata elanikkonnakaitse ja teavitustööga.

Sama tendents on ka rahva seas, sõda enam nii väga ei kardeta ning loodetakse paljuski NATO peale või selle peale, et venelane end varsti nagunii Ukraina vastu uimaseks jookseb. „Mina pean seda võltsturvatundeks, mis on ohtlik, ning ka sellega tuleb tegeleda. Ma jälgin uudiseid ja loen arvamusartikleid sõja kohta, sest püüan endal suurt pilti ees hoida,“ räägib Aivi innukalt.

SUURIM TUGI

Paljud Aivi organisatsioonikaaslased ütlevad end kahtlevat, kas Aivi ööpäevas on ikka sama vähe tunde kui teistel. Aga on, ja ikkagi jõuab ta ära teha rohkem kui nii mõnigi teine – seega on ta igati aasta parima tiitlit väärt!

Siiski on üks hästi hoitud saladus, mida igaüks võib­olla enne ei teadnud. Jah, Aivil on 4 last, toetav abikaasa ja ka mõned koduloomad – kõik on toidetud ja kasitud. Aga tal on kodus veel ühed „huvitavad“ loomad. Kes siis?

„Jah, mul on diivani all tolmukassid! Nende arvelt saangi omale aega juurde! Nad on seal muidu vaiksed ja rahulikud ja perekonda nad ka ei sega. Vahel vaatan kalendrisse ja nendin, et järgmine vaba nädalavahetus, mil saan nende kassidega tegelema hakata, on kahe kuu pärast. Ja siis nad hullavadki segamatult seal voodi all. Kui keegi teine ette ei jõua, tegelen mina nendega siis, kui selleks saabub aeg,“ naerab Aivi.

Igatahes on Aivi siiralt tänulik oma pereliikmetele, kes on talle suurimaks toeks ja mõistavad teda. Ühiseid hetki leitakse näiteks reisides. Kevade alguses käidi perereisil Indoneesias, juuli lõpus aga Islandil. „Reisimine meeldib meile väga, aga me reisime tegelikult ka selleks, et kui me seda ei teeks, leiaks mu mees kogu aeg midagi, mida remontida või ehitada, ja nii juba viimased 20 aastat. Seega, kui tema reisib, siis tema puhkab,“ selgitab Aivi ja lisab, et ehkki ta ise ei võta Naiskodukaitse tööd tööna, vaid hobina, on tal reisidel siiski kogu aeg arvuti kaasas. „Rhodosel osalesin telefoni kaudu juhatuse koosolekul, meilidele vastan igal reisil, aga see pole mulle kuidagi kurnav, sest see on minu hobi ja minu kirg!“

Hea puhkus, mida ta tegelikult igatseb, on hea raamatuga kuskil metsas, aga seda ta pole veel teha saanud. „Võibolla enne pensionit jõuan … või siis … no pensionil ehk ikka,“ arutleb Aivi lõbusalt unistades.