KÜMME AASTAT „KAITSE KODU!“

Kaitse Kodu! saab tänavu sügisel 100aastaseks, olles üks vanimaid ajakirju Eesti ajakirjandusmaastikul. Tähistamaks terve sajandi täitumist väljaande esmailmumisest, vaatab ajakiri 2025. aasta jooksul tagasi oma väärikale ajaloole, mis on suuresti kantud patriootlikust vaimust ning kaitseliitlikust pealehakkamisest, ning toob teie ette valitud palasid sellest.

KÜMME AASTAT „KAITSE KODU!“

Igal sihikindlate ülesannetega organisatsioonil on oma tarbed, õigustused ja kohustused. Nende rakendamisel teatud aate teenistusse tekib selle organisatsiooni elu, tema kultuur. See kultuur tuleb luua, kasvatada ja säilitada. Selleks vajab organisatsioon oma trükisõna.

Tekst: AADU TRUUVERE , endine KK! tegevtoimetaja

Omaaegne Kaitseliit täitis oma esimesel eluaastal kõiki riigi reaaljõu kohuseid, võttis osa sõjategevusest, täitis politsei ning kohustusasutuste ülesandeid jne. Peaaegu iga loomisel olev riigi asutus tarvitas Kaitseliidu abi. Pärast Vabadussõja võidurikast lõppu oli Kaitseliit olukordade sunnil asunud nagu puhkusele, jäädes vaid mõningate eluavalduste kaudu oma sihtide kohaselt veel tegevusele ja valvele. Tema, kes Eesti Vabariigi rajamisel on olnud esikohal, ei tahtnud nüüd ega ka edaspidi panna käsi täiesti rüppe, vaid tahtis töötada ka edaspidi vabatahtlikul alusel, kasvatades riigile ülesehitamistööks vajalisi terveid ja arenenud kodanikke.

Nende mõtetega ja Kaitseliidu taaselustamise nõuetega asutasid mõned Kaitseliidu veteranid Tallinnas sõjaväeringkonna k/l. osakonna juures 1920. a. suvel oma häälekandja „Kaitseliitlane“. Seda ajakirja tuleb õigusega lugeda esime­ seks Kaitseliidu häälekandjaks. Ajakiri pidi ilmuma 2 korda kuus, seisma väljaspool igasugust parteipoliitikat ja käsitelema peamiselt k/l. puutuvaid küsimusi. Asja hingeks oli k/l. osakonna ülem V. Thomson. Esimene „Kaitseliitlase“ number trükiti Paides ja ta ilmus 10. juulil 1920. aastal.

Nõrk majanduslik alus, raskused tegevtoimetaja leidmiseks järgmisele numbrile ja tiraaži vähesus viisid ajakirja pärast esimese numbri ilmumist otsekohe raskustesse.

5. aug. 1920. a. ilmub küll veel „Kaitseliitlane“ nr. 2. Sisult on ta küll tihedam ja sihikindlam kui nr. 1, aga ta jäi ka viimseks.

Tema seljataga puudus tugi. Ehkki meie tollekordsed olud mitmetigi vajasid nii Kaitseliitu kui ka „Kaitseliitlast“, oli üldine meeleolu, veel enam aga parteipoliitiline konjunktuur, tema vastu.

„Kaitseliitlase“ elujõuliseks järeletulijaks saab alles muutunud olukorras „Kaitse Kodu!“, mille esimene number ilmus 14. okt. 1926. a. *

1924. a. lõppkuudes, Kaitseliidu taasorganiseerimise ajastul, kerkis koos vabatahtlike kodukaitse plaanikindla teostamise esimeste sammudega kohe päevakorrale jälle oma häälekandja küsimus. Kuna aga erakorraliste aegade tõttu rippumatut mõttekandjat omaette välja anda polnud võimalik, oldi sunnitud esialgselt leppima teise teega. Peeti läbirääkimisi meie kaitseväe häälekandja ja ainukese eesti sõjaasjandusliku ajakirjaga „Sõdur“, kuivõrd seda oleks võimalik osaliselt rakendada Kaitseliidu selgitustöö teenimisele. Teadaandega 21. dets. 1924. a. nõustubki „Sõduri“ toimetus andma igas oma numbris võimaluste kohaselt ruumi Kaitseliitu käsitelevaile artikleile ja teadaandeile. Veel enam vastu tulles eraldatakse 1925. a. aprillikuus iga „Sõduri“ numbris 4–8 lehekülge Kaitseliidu poolt toimetatavale osale – „Kaitseliitlane“. Seda osa asub toimetama ajakirjanik J. Järv.

„Kaitseliitlane“ ilmus 1925. a. aprillikuust kuni juulikuu lõpuni läbi 17 „Sõduri“ numbri (nr. 13–29). Kuna see tekitas „Sõdurile“ tunduvaid majanduslikke kulusid, loodetud tellijate vajaline juurekasv Kaitseliidu arvel asja uudsuse tõttu aga ei teostunud, soovis „Sõduri“ toimetus, et Kaitseliit edaspidi ajakirja väljaandmiskulud kannaks võrdselt. Et Kaitseliidu majanduslik olukord seda tol ajal ei võimaldanud ja sellane häälekandja koos väljaandmine ka eesmärkide taotelemise seisukohast Kaitseliidule kõige soodsam polnud, lõpetati „Kaitseliitlase“ osa ilmumine „Sõduris“ ja asuti oma ajakirja väljaandmise mõtte teostamisele. See ülesanne nähti ette peastaabi juures ellukutsumisel oleva propagandaosakonna ühe ülesandena.

1. augustil 1925. a. asutatigi Kaitseliidu peastaabi juure organisatsioonilise selgitustöö korraldajana propagandaosakond, pealik Viktor Neggo juhtimisel. Kui kõige hädavajaliseimad esialgsed organisatsioonilised küsimused ja töö alused olid lahenenud, asuti südidusega häälekandja küsimuse juure.

Igal ajakirjal on kandvaimaks vundamendiks ja ta elujõulise tuleviku pandiks: õige ja tabav eesmärk; asja­ ja ajakohane sisu; ilmekas nimi ja välimus; asjalik toimetamine, levitamine ja majandamine, hinnalt võimalikult laialdastele hulkadele kättesaadavaks tegemine ning tugev majanduslik alus. Neid küsimusi sõeluti propagandaosakonnas, Kaitseliidu juhtivates organites ja asjale kasulikes ringes nii pealinnas kui ka provintsis.

2. septembril 1925. a. kinnitas kaitseliidu keskjuhatus üksmeelselt Kaitseliidu iseseisva häälekandja põhialused ja otsustas hakata andma välja oma, esialgu 2 korda kuus ilmuvat 24­leheküljelist ajakirja. Eesmärgiks seatakse alati valmisoleku virgutamine, rahva enesetunde kasvatamine ja isamaalisuse aate süvendamine. Ajakirja hüüdsõnaks olgu mitte ainult „kaitseliitlane“, vaid „vaba kodanik iseseisvas Eestis“. Need sihtjooned peavad elustama ja nende alatiseks meeletuletajaks olgu ajakirja nimi „Kaitse Kodu!“.

„K. K!“ sisu peab olema rahvuslik ja laiaulatuseline. Ta peab olema sellane, et teda loeksid meeledi kõik rahvakihid, et ta leiaks teed igasse majja ja tallu, igasse hurtsikusse ja tarre ning pakuks puht Kaitseliidu elusse puutuvate küsimuste kõrval, mis endastki mõista leiavad väärilise paiga Kaitseliidu häälekandjas, ikka midagi oodatut ja midagi köitvat igale ühele. Seepärast leiavad KK! aset ka juhtkirjad, mis peavad õhutama kodanikes rahvustunnet, lugupidamist riikliku korra ja kaitsekorralduse vastu, rahvusliku omapärasuse säilitamist ja arendamist, ühtlustunnet ja palju­palju seda, mis kõik on nii vajalised selle vältimiseks, et ükski meist ei laskuks väiklusesse ja isiklikusse, vaid teeks kõik, et elaks, kasvaks ja kosuks vaba Eesti. Algusest peale on KK! kirjutustel põhitooniks: Töö ja vaid üksmeelne töö viib meid sihile. Tuleb arendada tööoskust ja ­armastust. Nukrustamisele ja tahteid nüristavaile nähteile ei tohi anda maad. Eesti vanasõna olgu ja jäägu ausse: „Kus põhjust näed laita, seal tule ja aita!“

Vääriline koht ajakirjas pühendatakse ka Kaitseliidu eriorganisatsioonidele – naistele ja noortele. Hoolitsedes nii oma organisatsiooni kui ka laiemate hulkade vaimse ja kehalise küpsuse eest, leiavad KK! valgustamist kasvatuslikud küsimused, kehaline kasvatus, rahva tervishoid ja kultuurpoliitilised küsimused. Sidemete arendajaks välismaade vennasorganisatsioonidega ja informatoorse osana on kirjutused välismaistele küsimustele. Ilukirjanduse alal toodakse memuaare, jutustusi ja lühijutte. Sellele lisaks mitmesugust tões ja naljas, mis ajakirja teevad tihedaks ja rahvalikuks. Sisule täienduseks on illustratsioonid. Neid tuleb anda aga otstarbe ja lehe kandejõu kohaselt.

Toimetus koosneb vastutavast ja tegevtoimetajast. Loomulikult tuleb ajakirja juure tõmmata laiaulatuseline kaastööliste ja lehe levitajate võrk.

Kuna ajakiri on propagandaline ettevõte, tuleb ta hinnalt teha kättesaadavaks võimalikult laialdastele hulkadele. Seepärast määratakse üksiknumbri kaane hinnaks 25 senti (marka), aastakäik 6 krooni (600 marka). Kuna juba on ette näha, et aastatellimistest, üksiknumbrite müügist ja kuulutusist eelnimetatud hinna juures pole võimalik meie olude ja tiraaži juures kõiki tulusid tagasi saada, nähakse ette toetus propagandaosakonna summadest, et ei tarvitseks tõmmata kokku lehe kavatsetud sisu. Ka oli tarvidus ajakirja elluastumisel saata sissetöötamiseks ja tutvustamiseks alul tasuta proovieksemplaare.

Ajakirja esimeseks vastutavaks toimetajaks määratakse kl. peastaabi propagandaosakonna pealik Viktor Neggo. Tegevtoimetajaks kutsutakse vilunud ajakirjanik Paul Olak, Eesti Ajakirjanike Liidu tollekordne esimees.

Ajakirja trükkimine ja ekspeditsioon antakse Tallinna Eesti Kirjastusühisus „Päevalehele“, kus KK! on seni trükitud kogu 10­aastase ilmumise kestes. Toetades Kaitseliidu ettevõtet annetas A.S. Eesti Paber tasuta „Kaitse Kodule!“ 200 puuda ajalehepaberit, millele on trükitud KK! 1. aastakäik.

Kaastöölisiks palutakse ja annavad oma nõusoleku suur hulk meie nimekaid avaliku elu tegelasi, mitmeil tegevusaladel. Loomulikult on kaastöölisiks Kaitseliidu juhtivad tegelased, nii keskkohast kui ka malevaist, kelle kaudu kajastub kogu Kaitseliidu töö ja elu. Paljudki meie kaastöölisist on KK­ga teinud kaasa kogu selle ilmumise kümme aastat ja pühitsevad ühes ajakirjaga ka oma isiklikku juubelit – kaastöölisena.

Ajakirja levitamise alal pöördakse üleskutsetega kõikide ringide poole, kuhu „Kaitse Kodu!“ oma sisu ja mõtte kohaselt peaks levima.

14. okt. 1925. a. ilmub esimene KK! number. Kaanel on jõuküllases poosis kodukaitsja, kes seisab kilbiga ja mõõgaga valvel me kodu rajal. Tiitellehel võimas Kaitseliidu kotkas, mille all tegevtoimetaja V. Neggo pühendus:

Tugev ta tiib ja kõrge ta lend, särav ta silm, ta taktile vend. Uhkelt seal tõmbab ta vägevaid tiire, Valvab teraselt kodumaa piire.

Julgeks vaid keegi ta valda, Ei ta siis kauem seal ülal ei malda, Alla ta sööstuks kui Pikkeri nool, Purustaks vaenlase vägeval hool.

Esimese numbri sisu ja selle jaotus määrab ära KK! edaspidise sisulise ja välise kuju. Number on 40­leheküljeline. Trükivärv – must.

„Kaitse Kodu!“ – see imperatiivne hüüdsõna ajakirja esimesel kaanel. Sama pealkiri on esimesel juhtkirjal. See pole mitte vaid tühi paljas kokkusattumine. Ei, see kannab aja märki. Ta kutsub kõigi kodanikke uuesti ühtuma vabadussõjaaegseks vaimuks, et vältida sellaseid võimalikke juhtumeid, nagu see, kui meid kummitas reetev olukord ööl vastu 1. dets. 1924. Ta tuletab meele – sa oled võidelnud, oled võitnud ja pead ka võitjaks ja pärisperemeheks jääma oma isade maal. Selleks – „Kaitse Kodu!“ Ole alati valvel, siis on kodule ja sinule kindlustatud rahu ja edasiarenemise võimalus.

Per aspera ad astra! – läbi võitluste võidule! Sama sõna on maksev ka Kaitseliidu ja ta häälekandja kohta. Vaevalt oli aetud esimesed vaod, kui põrgati kokku takistavate raskustega. Kuid mehiseid mehi ei hirmuta ajavaimu haiglased tõkked ja kütked. Oleme ju karge põhjamaa pojad, kellel on küllalt isekust ja raugematut püüet, kui nad teavad, et siht on õige ja eesmärk õilis.

Esimesed aastad pühendab „K.K.!“ peamiselt Kaitseliidu organisatsiooni ja töö vundamendi rajamisele ja ehitamisele.

Elustatakse kirjutuste kaudu Vabadussõjast ja üksikute malevate (maakondade k/l.) loomise ja võitluspäevilt vanu kustumatuid sangartegusid. Sõelutakse päevaprobleeme. Käsitellakse organisatsioonilisi küsimusi. Tööle asub Naiskodukaitse. Tööalus kujuneb perekondlikuks — nagu ta meil peabki olema. Sellases töös peab leiduma ülesandeid nii mehele kui ka naisele. Ka noorte ala hakkab ette valmistuma. Vaadeldakse vennasorganisatsioonide tööd naabermaades, võrreldakse ja võetakse sobivaid eeskujusid.

1. mail 1926. a. lahkub tegevtoimetaja kohalt välismaale sõidu puhul P. Olak ja uueks tegevtoimetajaks kutsutakse noor kirjanik Juhan Jaik.

1926. a. suvel toimuva 1. kaitseliidupäeva puhul annab KK! välja suurekaustalise sisuka erinumbri – albumi. Majanduslik külg hakkab vähehaaval stabiliseeruma. Olgugi et aastatellijate arv tõuseb, kuid siiski vajab KK! oma kulude katteks veel toetust. Sellel pinnal tõuseb päevakorrale „Kaitse Kodu!“ liitmise küsimus „Sõduriga“. See küsimus on kerkinud üles riigikogus Kaitseliidu 1926. a. eelarve läbivaatamisel. See liitmise küsimus seisis päevakorras aastaid, kuid mõlemate vennas­häälekandjate poolt ette toodud kaaluvail põhjendusil ja Kaitseliidu keskjuhtiva orgaanide heatahtlikul kaastoetusel jäi KK! püsima iseseisvana.

Et kuulata lugejaskonna arvamisi ajakirja sisu kohta, korraldati 1926. a. sügisel vastav ankeet lugejaskonnas. Selgus, et enamuse soov on, et KK! peaks kujunema kodukaitse mõtteid kandvaks perekonnaleheks. Õigupoolest on ta seda ka kogu aeg olnud – propaganda ajakiri – erilise ilmega, kus küsimused leiavad käsitelemist sellaselt, nagu vabatahtlikule kodukaitse organisatsioonile ja ta aateilmale on vajalised, ja kes võimalikult on arvestanud lugejaskonna soove.

1926. a. lõpeb suures raamides Kaitseliidu taasorganiseerimise ajajärk. Ühes organisatsiooni töö ilme muutumisega muutub vastavas osas ka tema häälekandja ilme. Asutakse käsitelema k/l. eluga seoses olevaid päevaküsimusi. Ilmub trükis KK! osana k/l. 1926. a. tegevusaruanne. „Kaitse Kodu!“ hakkab täitma k/l. informatsiooniülesandeid ja võtma osa üksikasjaliste alade ligemaist organiseerimisküsimusist. Vähehaaval asutakse kasvatuslike küsimuste juure ja valmistatakse ette pinda noorkotklusele.

1927. a. II poolel toimuvad KK! juhtivas peres muudatused. Siirdudes teisale lahkub tegevtoimetaja kohalt J. Jaik ja tema asemele kutsutakse 20. aug. 1927. a. noor ajakirjanik Eevalt Jalak. Samuti otsustatakse aasta lõpus ekspedeerimine –arvepidamine oma talituse näol – koondada „Päevalehe“ juurest „Kaitse Kodu!“ toimetuse juure. 12. juunil 1927. a. kutsutakse ametisse talituse juhina majandusteadlane Richard Jukk, kes talituse ja ärijuhina tegutsenud KK!­us tänini. 1927. a. lõpul tuuaksegi ekspeditsioon ja äritalitus lõplikult üle. KK! majanduslik külg on tunduvalt paranenud, kuigi näitab veel väheldast puudujääki.

1928. aastal seltsib senistele küsimustele uudisalana noorkotklus. Arvestades mitmesuguseid eriasjaolusid ja lugejaskonna soove korraldatakse KK! sisu mõnes osas ümber. Eelmiste aastate lõppkuudes hakkasid malevais ilmuma malevate teatajad. Kuna nendes oli otstarbekam tuua seni KK!­is ilmuvaid ametlikke teadaandeid – jääb see osa KK!­st välja ja vabanevat ruumi on võimalik täita laiemaid hulki huvitavate küsimustega­materjalidega. Ka paranes tunduvalt majanduslik olukord ja KK! valmistus algama oma ilmumist nädalaajakirjana.

1. jaanuaril 1929. a. näeb KK!, et ta on jõudnud võita küllalt niipalju sõpru, et ta söandab hakata ilmuma iga nädal kord, senise kahe korra asemel kuus.

10. veebr. 1929. a. lahkub töörohkuse tõttu, seoses Noorte Kotkaste organiseerimisega, senine kauaaegne vastutav toimetaja Viktor Neggo. Samuti lahkub kaitseväkke mineku tõttu senine tegevtoimetaja ajakirjanik E. Jalak. Samast päevast määratakse vastutavaks toimetajaks k/l. peastaabi ülem kolonel Jaan Maide ja tegevtoimetajaks kutsutakse ajakirjanik Leonhard Sõerd.

„Kaitse Kodu!“ on nüüd kujunenud tõsiseks perekonnaleheks ja on nii sisult kui ka väliselt hinnatud omapäraseks ning ainulaadseks ajakirjaks kogu Eestis.

Majanduslik olukord on kõigiti stabiilne, kuid mitte kauaks. Järgnevad majanduslikult kitsikud ja kriisi aastad. Olgugi, et KK! sisuga ollakse kõigiti rahul – siiski tõusevad jällegi kahtlused lehe majandusliku külje pärast, kuna üldise kriisi tõttu tellijate arv tikub kahanema.

See algab 1931. aastaga, kestab edasi 1932. a. ja osalt ka 1933. a. Arvestades aegu, ollakse sunnitud alates 1. jaanuarist 1932. a. ajakirja ilmumist senise iga nädala pealt jälle tagasi viima endisele vanale alusele ja KK! jätkab oma ilmumist 32­leheküljelisena iga kahe nädala järele. Kulude kokkuhoiu mõttes ollakse isegi sunnitud kaotama täiepalgalise tegevtoimetaja koht ja viimase ülesanded pannakse 15. märtsil 1932. a. kõrval ametina peastaabi kultuurinformatsiooni jsk. pealikule kapten Aadu Truuverele.

Vastutav toimetaja kolonel J. Maide äraminekul staažile, 29. sept. 1934. a., määratakse ajakirja vastutavaks toimetajaks kl. peastaabi ülema k.t. kolonel­leitnant August Balder.

Ajakirja sisu korraldatakse vastavalt olustiku nõuetele mõnes osas ümber, üldine struktuur aga püsib. Uute aladena seltsivad uudisalad – merekaitseliit, Kodutütred ja viimastel aegadel lennuasjandus.

Kümne aasta kestes on „Kaitse Kodu!“ annud kuni tänaseni 10 586 lehekülge teksti. Sellest 1608 lk. klišeesid, 1764 lk. kuulutusi ja 7214 lk. puhast teksti.

Mida pikemale ulatub KK! iga, seda laiaulatuselisemaks muutuvad ka küsimused tema veergudel.

Üldiselt jaguneb tänapäeval KK! sisustik:

1. Juhtkirjalised artiklid;

2. Organisatsioonilised ja muud päevaküsimused;

3. Kaitseliidu elu igakülgne käsitlus;

4. Sõjateaduslikud ja sõjatehnilised artiklid;

5. Ajalugu ja mälestused;

6. Ilukirjanduslik osa;

7. Täht­ ja päevaküsimused;

8. Naiskodukaitse ala;

9. Noorte ala;

10. Kehaline kasvatus ja rahvatervishoid;

11. Aruanded;

12. Mitmesugust.

Rööbiti sisulise külje arenemisega on järjest arenenud ja täienenud ka ajakirja väline – illustratsiooni – külg.

Nii kaane suhtes: 1925. a. nr. 1­4 oli kaane pildina kodukaitsja kilbi ja mõõgaga valvel kodu rajal. Nr. 5 peale võetakse tarvitusele Kaitseliidu embleemi kujutus, kusjuures klišee alumine osa on pildi suhtes vahelduv. 1928. aastal tarvitatakse joonistatud kaasi, suurem osa neist erivärvides. 1929. a. 1930. a. tarvitatakse kotka kujundiga kaasi vaheldumisi joonistatud kaantega. 1931. aastal minnakse üle fotodele, mis vaheldumisi üksikute erikaantega on kestnud tänini.

Sisu illustratsioonidena on püütud anda niipalju ja alati värsket, kuipalju on võimaldanud ajakirja majanduslik külg.

Trükivärvina on olnud algusest kuni 1931. a. aluni must, sealt peale kuni tänaseni indigo­sinine.

Vahepeal katsestati ülemineku ajajärgul rohelist (1929. a. nr. 10) seepia (1930. a. nr. 3) ja sinist (1930. a. nr. 43/44) värve. Peatuma jäädi siiski indigosinisele, mille kaudu meie oludes pildid tulevad kõigiti ilmekaimalt esile.

KK! püüded jõudu mööda hoolitseda tuumaka sisu kõrval ka ilmeka ja nägusa välimuse eest, on annud seni tunnustatud tulemusi ning ta on tõusnud maitsekaimalt toimetatud ajakirjade esirinda.

Olgugi et kirjutuse mõnes osas on juba mainitud ajakirja majanduslikku olustikku, lubatagu lõppeks veel viivuks peatuda selle küsimuse juures. „Kaitse Kodule!“ on sageli heidetud ette ta majanduslikku külge. Esimestel aastatel olid puudujäägid paratamatud. Ettevõte oli uus. Oli tarvis sisse töötada. Levik aga alul väike. Teatud osa tiraažist läks tasuta eksemplaridena. Kui tellijate arv tõusis, oli tarvis järjest ja järjest teha ajakiri sisukamaks, mis nõudis kulukaid uuendusi. Lisaks sellele tuli suuremate sündmuste puhul välja anda eriväljaanded, mis lehekülgede arvult olid üle normaalse numbri suured ja seega tegid ülekulu. Kuid otstarve ja olukord tingisid need ülekulutused. Peale selle anti rea aastate jooksul tasuta lisana kaasa maitsekas värviline seinakalender ja kalender­käsiraamat. See kõik põhjustas ülekulusid, mis pidi kaetama propagandaosakonna summadest.

Neile etteheidetele vastukaaluks olgu väidetud, et KK! oli tol ajal ainukeseks riikliku propaganda sisuliseks ajakirjaks. Kuna propaganda kunagi pole otseselt tasuv, vaid kaudselt – oli KK! sellega õigustatud saama toetust. Vastasel korral oleks ta pidanud kokku tõmbama oma sisu, poleks siis aga suutnud täita temale pandut ning suikunud jälle unne, nagu ta eelkäija. Viimastel aastatel on „Kaitse Kodule!“ antav toetus märksa vähenenud. Majanduslik olustik paraneb ja kui konjunktuur üldiselt nii edasi areneb, loodan kindlasti, et pole kaugel aeg, millal KK! saab toetuseta otsad kokku.

Meie ei tohiks kunagi unustada, et otstarve tingib mõndki, mis silmale nähtavalt ja käega katsutavalt kohe samasse kohta tagasi ei tule. Ei! Ta tuleb kasuks teisel kujul – üldsusele.

Öeldakse, et häälekandja on oma organisatsiooni peegel. Tahaksin loota, et sama võib väita ka „Kaitse Kodu!“ kohta Kaitseliidu suhtes. „Kaitse Kodu!“ on viimasega kaasa elanud kõik tema rõõmud ja mured. Kui tänapäevse Kaitseliidu kohta öeldakse, et tema olemasolek on kõigiti õigustatud, tema töö on olnud järjest kasvav, stabiliseerunud ja saanud rahvalikuks, siis tohib küll vist sama väita ka tema häälekandja kohta. Kaitseliit on lahutamatu osa eesti rahva iseloomisest ja tema vabatahtliku alativalmisoleku ja rahvusliku kaitsetahte kehastajaid.

Elu areneb pidevalt ja alati. Kunagi ei saa ütelda, et oleme jõudnud täiuseni. Sama ei või lausuda ka „Kaitse Kodu!“ toimetus. Ajad muutuvad ja meie ühes nendega, kuid tõekspidamised jäävad. Aegade veeredes on muutunud ajakirja sisu, vormid ja väline ilme, on muutunud juhtivate tegelaste koosseis toimetuse peres – kuid vana sügav sihtlause, mille elluviimiseks ja edasikandjaks seni on vankumatult oldud – see jääb. See lause „Kaitse Kodus!“ ütleb kõik. Ta on meie töö alus tänapäeval ja on seda tulevikus. Peab ikka edasi arenema samades rajatud suunades. „Kaitse Kodu!“ peab ka tulevikus jääma oma organisatsiooni aateilma, tema vaimse palge, tema saavutuste ja nii lähemate kui ka kaugemate tähiste väljendajaks.

Kuid pole head ilma halvata. Omal ajal nii tihe side „Kaitse Kodu!“ ja malevate vahel tundub viimasel ajal mõnes osas nagu lõdvenenud olevat. Tahaksin uskuda, et see on tingitud vaid töörohkusest kohtadel. Kuid seal, kus tehakse tööd, on ka töötulemusi, ja seda on tarvis jagada naabritega. Pealeselle keerleb kohtadel hulk vaieldavaid küsimusi. Selleks ongi oma häälekandja.

Tahaksin loota, et edaspidi seniste ja uute sõprade ring „Kaitse Kodu!“ ümber veel rohkem tiheneb. Siis saaksid malevad pidevamat informatsiooni mitte ainult Tallinnast, vaid ka kohtadel omavahel ja vahelduksid mõtted võimalikult kõikide meie kodumaa nurkade vahel. Kristalliseeruks veel rohkem meie kodukaitse mõtte sügav tuum ja liidaks veel enam kõiki kokku ühiseks tervikuks.

Tänasega astub „Kaitse Kodu!“ vastu järgmisele aastakümnele, et veel südikamalt teenida seniseid kandvaid sihtmõtteid ja tõekspidamisi.

„Kaitse Kodu!“ praeguse toimetuse ja talituse otseseim tänu kõigile riigi asutustele ja Kaitseliidu organitele ning nende juhtidele, kellest on olenenud „Kaitse Kodu!“ ilmumine ning kes isalikult on hoolitsenud tema eest.

Tänu majanduslikele ringidele, organisatsioonidele, ettevõtetele ja isikutele ajakirja majandusliku külje senise toetamise eest.

Tänu ja südamlikud tervitused ajakirja endisile vastutavaile ja tegevtoimetajaile, lahkunud ja praeguseile kaastöölisile ja ajakirja levitajaile senise viljaka töö eest.

Soojem tervitus meie ajakirja lugejaile!

Oleme seni õilsa ja ühise töö nimel olnud koos. Jääme ka tulevikus kokku! Meie kõigi juhtlause on ja jääb: kaitse kodu!

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Kaitse Kodu! nr 19–20, 1935