KAOTSIS KIRI LEIAB TEE 1992
Kõik algas kirjast. Kirjast, mis oli kaua aega kaotsis, oodanud pool sajandit Bermondseys ühe ilmetu maja hämarale pööningule unustatud postikotis. Mõnikord mõtlen tollele postikotile: sadadele armastuskirjadele, toidupoearvetele, sünnipäevakaartidele, emadele-isadele kirjutatud kirjakestele, mis lebasid üheskoos, paisusid ja ohkasid, kui nende nurjaaetud sõnumid pimedas sosistasid. Oodates, oodates, et keegi ometi taipaks, et nad on seal. Sest teatavasti otsib kiri lugeja alati üles; tahes-tahtmata leiavad sõnad varem või hiljem ikka tee valguse kätte ja nende saladused tulevad ilmsiks. Andke andeks, läksin romantiliseks – harjumus, mida süvendasid kõik need aastad taskulambivalgel üheksateistkümnenda sajandi romaanide lugemist, kui vanemad arvasid, et magan. Aga kummaline mõelda, et kui Arthur Tyrell oleks tsipake vastutustundlikum olnud, kui ta poleks tol 1941. aasta jõululaupäeval ülearu rummipunši kummutanud, koju läinud ja purjuspäi magama jäänud, vaid postiringi korralikult lõpuni käinud, ja kui kott poleks jalust ära pööningule sattunud ja sinna oma viiekümneks aastaks peitu jäänud, kuni Arthur suri ja üks ta tütardest koti lagedale tõi ja Daily Maili toimetusse helistas, oleks kõik võinud minna sootuks teisiti. Emale ja minule, ja eriti Juniper Blythe’ile. Küllap lugesite sellest oma silmaga; see oli kõikides lehtedes sees ja telekas ka, uudistes. Kanal 4 laskis eetrisse koguni erisaate, mõned rääkisid enda nimele saabunud kirjast, häälest, mis ühtäkki minevikust välja ilmus ja neid üllatas. Oli üks naine, kelle kallim oli lennuväes, ja mees sünnipäevakaardiga, mille oli saatnud tema evakueeritud poeg, poisike, kes kõigest nädala pärast šrapnellikillu tabamusest surma sai. Saade oli väga hea: kohati liigutav, rõõmsad ja kurvad lood vaheldumisi Kauged tunnid 15