Kõik algas kirjast. Kirjast, mis oli kaua aega kaotsis, oodanud pool sajandit Bermondseys ühe ilmetu maja hämarale pööningule unustatud postikotis. Mõnikord mõtlen tollele postikotile: sadadele armastuskirjadele, toidupoearvetele, sünnipäevakaartidele, emadele-isadele kirjutatud kirjakestele, mis lebasid üheskoos, paisusid ja ohkasid, kui nende nurjaaetud sõnumid pimedas sosistasid. Oodates, oodates, et keegi ometi taipaks, et nad on seal. Sest teatavasti otsib kiri lugeja alati üles; tahes-tahtmata leiavad sõnad varem või hiljem ikka tee valguse kätte ja nende saladused tulevad ilmsiks.
Andke andeks, läksin romantiliseks – harjumus, mida süvendasid kõik need aastad taskulambivalgel üheksateistkümnenda sajandi romaanide lugemist, kui vanemad arvasid, et magan. Aga kummaline mõelda, et kui Arthur Tyrell oleks tsipake vastutustundlikum olnud, kui ta poleks tol 1941. aasta jõululaupäeval ülearu rummipunši kummutanud, koju läinud ja purjuspäi magama jäänud, vaid postiringi korralikult lõpuni käinud, ja kui kott poleks jalust ära pööningule sattunud ja sinna oma viiekümneks aastaks peitu jäänud, kuni Arthur suri ja üks ta tütardest koti lagedale tõi ja Daily Maili toimetusse helistas, oleks kõik võinud minna sootuks teisiti. Emale ja minule, ja eriti Juniper Blythe’ile.
Küllap lugesite sellest oma silmaga; see oli kõikides lehtedes sees ja telekas ka, uudistes. Kanal 4 laskis eetrisse koguni erisaate, mõned rääkisid enda nimele saabunud kirjast, häälest, mis ühtäkki minevikust välja ilmus ja neid üllatas. Oli üks naine, kelle kallim oli lennuväes, ja mees sünnipäevakaardiga, mille oli saatnud tema evakueeritud poeg, poisike, kes kõigest nädala pärast šrapnellikillu tabamusest surma sai. Saade oli väga hea: kohati liigutav, rõõmsad ja kurvad lood vaheldumisi
Kauged tunnid 15
sõjas üles võetud vanade filmikaadritega. Paaris kohas nutsin, aga see ei ütle kuigi palju: mul ongi silmad märja koha peal.
Ema sellesse saatesse siiski ei läinud. Produtsendid võtsid ühendust ja küsisid, kas temale tulnud kirjas oli midagi erilist, millest ta tahaks tervele riigile rääkida, aga ema vastas, et ei, see vana kiri oli ainult harilik riidekaupluse tellimus, mis kaotas juba kaua aega tagasi kehtivuse. Ent see polnud tõsi. Ma tean seda, sest olin juures, kui kiri saabus. Ma nägin, kuidas ta kaotsis olnud kirjale reageeris, ja see oli kõike muud kui harilik.
See oli ühel hommikul veebruari lõpus, talv hoidis meid endiselt kõripidi pihus, lillepeenrad olid jääs ja ma olin isal-emal külas, aitasin pühapäevast praadi teha. Teen seda mõnikord, sest see meeldib mu vanematele, olgugi et olen taimetoitlane ja tean, et lauas istudes tuleb emale mingil ajahetkel ette murelik, seejärel suisa piinatud ilme, kuni viimaks ei kannata ta enam välja ning hakkab valkude ja aneemia kohta statistikat pilduma.
Koorisin kraanikausi kohal kartuleid, kui kiri uksepilust sisse pudenes. Pühapäeviti harilikult posti ei tooda, see oleks pidanud valvsaks tegema, aga ei teinud. Mis minusse puutus, siis keerlesid mu mõtted vaid selle ümber, kuidas vanematele rääkida, et me Jamiega lahku läksime. Sellest sai juba kaks kuud ja ma teadsin, et viimaks tuleb mul midagi öelda, aga mida kauem mul läks, et need sõnad kuuldavale tuua, seda enam nad lubjastusid. Ja vaikimiseks oli põhjust omajagu: mu vanemad olid Jamies algusest peale kahelnud; ootamatused neile ei meeldi ja niigi murelik ema hakkaks veel rohkem muretsema, kui saab teada, et ma korteris nüüd üksi elan. Üle kõige aga pelgasin ma seda vältimatut piinlikku vestlust, mis mu teadaandele järgneks. Kartsin näha, kuidas üle ema näo libiseb algul hämmeldus, siis ärevus ja viimaks resignatsioon, kui ta mõistab, et etiketi kohaselt on ta nüüd kohustatud mingit liiki emalikku tröösti jagama … Aga tagasi postisaadetise juurde. Selle vaikse heli juurde, kui miski kirjakasti pilust sisse potsatas.
Kate Morton
„Edie, saad ära tuua?”
Seda küsis ema. (Edie olen mina: vabandust, oleksin pidanud seda juba varem ütlema.) Ta nookas peaga koridori poole ja viipas selle käega, mis ei olnud kana kõhuõõnes kinni.
Panin kartuli kraanikaussi, pühkisin käed köögirätikusse kuivaks ja läksin posti ära tooma. Jalamatil, mis kuulutas: „Tere tulemast!”, oli üksainuke saadetis: ametlik postitalituse ümbrik, peal märge, et sees olev kiri on „ümber suunatud”. Lugesin sildi emale ette, kui kirja kööki viisin.
Kana sai täidetud ja ema pühkis omakorda käed kuivaks. Kulm pigem harjumusest kui ootusest kergelt kortsus, võttis ta mult kirja ja kaksas puuviljakausis seisva ananassi otsast lugemisprillid. Ta libistas pilgu üle postkontori teadaande, kibrutas kulme ja hakkas välimist ümbrikku avama.
Selle aja peale koorisin ma taas kartuleid, mis tundus olulisem kui pealt vaadata, kuidas ema kirja avab, niisiis on kahju, et ma ei näinud, mis näo ta tegi, kui suurema ümbriku seest väiksema välja õngitses, sõja-aja rabedat paberit ja vana kirjamarki märkas, kirja teistpidi pööras ja tagaküljele kirjutatud nime luges. Küll aga olen sellest ajast saadik palju kordi ette kujutanud, kuidas värv ta näost ainsa silmapilguga kadus ja sõrmed värisema hakkasid, nii et läks mitu minutit, enne kui ta ümbriku lahti rebida suutis.
Mida ma ei pea ette kujutama, see on häälitsused. Õõvastav kurguhäälne ahhetus ja kohe selle järel ridamisi kähisevaid nuuksatusi, mis tegid õhu püdelaks nagu soo ja panid käe vääratama, nii et koorimisnuga lõikas mulle sõrme.
„Ema?” Läksin ja võtsin tal õlgade ümbert kinni, ettevaatlikult, et verd ta kleidi peale ei tilguks. Aga ta ei öelnud midagi. Ei suutnud, seletas ta mulle pärastpoole, siis mitte. Ta seisis jäigalt paigal, pisarad põski mööda alla veeremas, ja pigistas seda imelikku väikest ümbrikku, mille paber oli nii õhuke, et kokkumurtud kirja nurk paistis läbi, kramplikult vastu rinda. Seejärel läks ta trepist üles oma tuppa,
Kauged tunnid 17
jättes endast maha katkeva slepi juhtnööre, mida teha kana, praeahju ja kartulitega.
Ema lahkumise järel võttis köögis maad muserdatud vaikus ning ma püsisin väga tasa, liikusin väga aeglaselt, et seda mitte rohkem häirida. Ema ei ole nutjat sorti, aga hetk – ema ärevus ja selle üllatavus – tundus kummaliselt tuttav, just nagu oleks seda ennegi ette tulnud. Pärast viitteist minutit, mille jooksul koorisin kartuleid, sirvisin mõttes võimalusi, kellelt see kiri võis olla, ja juurdlesin, mida edasi teha, koputasin lõpuks ema toa uksele ja küsisin, kas ta sooviks tassi teed. Selle aja peale oli ta end kogunud ja me võtsime köögi pisikese plastkattega laua taga teineteise vastas istet. Mina teesklesin, et ei pane tähele, et ta on nutnud, ja ema hakkas ümbriku sisust rääkima.
„See kiri,” ütles ta, „tuli ühelt inimeselt, keda ma kaua aega tagasi tundsin. Siis, kui olin alles tüdruk, nii kaksteist-kolmteist.”
Mulle meenus pilt, udune mälestus fotost, mis seisis memmel öökapikesel, kui ta oli vana ja suremas. Kolm last, noorim neist minu ema, lühikeste tumedate juustega tüdruk, esiplaanil ettevaatlikult millelgi istumas. Imelik; olin memme voodi ääres sadu kordi istunud, nüüd aga ei suutnud tolle tüdruku näojooni selgelt silme ette manada. Võibolla ei huvita lapsi tegelikult mitte üks raas, kes nende vanemad enne nende sündi olid, kui ei juhtu just midagi erilist, mis minevikule uut valgust heidab. Rüüpasin lonkshaaval teed ja ootasin, et ema jätkaks.
„Ei tea, ma pole sulle sellest ajast vist kuigipalju rääkinud? Sõjaajast, Teise maailmasõja ajast. See oli kohutav aeg, säherdune segadus, nii paljud asjad katki. Paistis …” Ta ohkas. „Noh, paistis, nagu ei muutukski maailm iial jälle normaalseks. Nagu oleks maakera oma teljelt maas ja teda ei annaks enam kuidagi õigeks rihtida.” Ta pani pihud ümber aurava kruusi ja jäi seda üksisilmi tuiutama.
„Mu perekond – ema ja isa, Rita ja Ed ja mina –, me elasime kõik koos ühes väikeses majas Barlow Streetil, Elephant and Castle’i linnajao kandis, ja kohe järgmisel päeval pärast seda, kui sõda puhkes, koguti meid kooli juurde kokku, marsitati raudteejaama ja pandi rongile. Ma
Kate Morton
Ta istus hetke vaikides, hambad alahuult puremas, kui see vaatepilt taas mälus kangastus.
„Sul oli kindlasti hirm,” ütlesin vaikselt. Meie peres ei olda erilised käehoidjad, muidu oleksin ta käe pihku võtnud.
„Oli jah, alguses oli.” Ema võttis prillid eest ja hõõrus silmi. Okulaarideta paistis ta kaitsetu ja võõrik nagu päevavalgusest segadusse sattunud ööloomake. Mul oli hea meel, kui ta prillid uuesti ette pani ja jätkas. „Ma polnud kunagi varem kodunt eemal olnud, mitte ainsatki ööd emast lahus veetnud. Aga vanem vend ja õde olid kaasas, ja kui reis aina kestis ja üks õpetaja šokolaaditahvleid jagas, läksid kõik tasapisi lõbusamaks ja võtsid seda peaaegu nagu seiklust. Kujutad ette? Sõda oli välja kuulutatud, aga meie kõõrutasime puha laulda ja sõime pirnikonserve ja vaatasime akendest välja, kes mida esimesena näeb. Lapsed on väga paindlikud ja vastupidavad, tead sa; mõnikord isegi kalgid.
Viimaks jõudsime ühte linna, mille nimi oli Cranbrook, ja seal jaotati meid mitmesse bussi. See, kuhu me Edi ja Ritaga sattusime, sõidutas meid Milderhursti külasse, kus meid viidi rivis ühte saali. Seal ootas meid rühm kohalikke naisi, naeratus näole kleebitud, nimekirjad pihus, ja meid pandi mitmes reas seisma ja inimesed sõelusid ringi ja valisid lapsi välja.
Pisemad läksid kiiresti loosi, eriti kenamad. Küllap arvati, et nendega on vähem tööd, et neis on vähem seda Londoni vurhvi.”
Ema naeratas virilalt. „Eks nad said veel näha. Mu vend valiti ruttu välja. Ta oli tugev poiss, oma vanuse kohta pikka kasvu, ja talupidajatel oli abi väga vaja. Rita läks ka kohe natukese aja pärast, tema valiti koos ühe koolisõbrannaga.”
Kauged tunnid 19 ei unusta seda mitte kunagi, meie seal oma nimesiltide ja gaasimaskide ja kompsudega, ja emad, kes olid ümber mõelnud, sest tulid jooksuga mööda teed jaama poole ja karjusid valvurile, et lasku lapsed tulema; siis hüüdsid vanematele õdedele-vendadele, et vaadaku pisemate järele, ärgu neid silmist lasku.”
Sellised lood siis. Kummardusin lähemale ja panin oma käe tema käe peale. „Oh, ema.”
„Pole midagi.” Ta tõmbas käe vabaks ja patsutas mu sõrmi. „Ma ei jäänud kõige viimaseks. Teisi oli ka, üks poisike, kelle nahk nägi jube välja. Ma ei tea, mis temast sai, aga kui minema läksin, jäi tema ikka veel sinna saali seisma. Tead, veel tüki aja pärast, aastaid hiljem, ostsin plekilise puuvilja kas või vastu tahtmist ära, kui see poes esimesena näppu juhtus. Ei ole midagi nii, et takseerid igast küljest ja paned aga riiulile tagasi, kui pole küllalt hea.”
„Aga viimaks valiti ka sind.”
„Jah, viimaks valiti ka mind.” Ta tasandas häält, näperdas midagi süles, nii et pidin lähemale kummarduma. „Ta tuli hilja. Saal oli peaaegu tühi, enamik lapsi oli läinud ja naiskodukaitsjad panid teetasse kokku. Ma juba nutsin natuke, sedasi enda ette. Siis tuhises tema äkitselt sisse ja saal muutus, koguni õhk muutus.”
„Muutus?” Kirtsutasin nina, mõte läks stseenile „Carriest”, kui kõik valgeks plahvatab.
„Seda on raske seletada. Oled näinud inimest, kes toob justkui omaenda atmosfääri kaasa, kui kuhugi ilmub?”
Võib-olla. Kehitasin ebalevalt õlgu. Mu sõbranna Sarah paneb pead pöörduma, kuhu iganes ta ka ei lähe; pole ehk just atmosfääriline nähtus, ent samas …
„Ei, vaevalt oled. Kõlabki tobedalt, kui sedasi öelda. Pean silmas seda, et ta oli teistmoodi kui teised inimesed, rohkem … Oh, ma ei tea. Lihtsalt rohkem. Imelikult ilus, pikad juuksed, suured silmad, üsna metsiku ilmega, aga ega ta ainult selle poolest silma paistnud. Tookord, 1939. aasta septembris, oli ta alles seitseteist, aga kõik teised naised läksid justkui lukku, kui tema tuli.”
„Läksid trotsi täis?”
„Jah, just, trotsi täis. Olid teda nähes üllatunud ega teadnud, kuidas käituda. Lõpuks tegi üks neist suu lahti ja küsis, kas saab aidata, aga tüdruku pikad sõrmed tegid tõrjuva liigutuse ja ta teatas, et tuli
Kate Morton
„Mis ta nimi oli?”
„Blythe,” ütles ema ja surus alla vaevumärgatava värina. „Juniper Blythe.”
„Ja tema saatiski sulle selle kirja?”
Ema noogutas. „Ta viis mu kõige uhkema auto juurde, mida ma elu sees olin näinud, ja sõidutas sinna, kus ta koos endast vanemate kaksikõdedega elas, läbi kahe poolega raudvärava, mööda looklevat sissesõiduteed, kuni jõudsime hiiglama suure kiviehitise juurde, mida ümbritses paks mets. Milderhursti lossi.”
See nimi oli otse nagu mõnest gootilikust romaanist võetud ja mul tõusid närvid püsti, sest meenus ema nuuksumine, kui ta ümbriku tagaküljelt naise nime ja aadressi luges. Olin evakueeritutest igasuguseid jutte kuulnud, mis seal kõik toimus, ja küsisin vaevukuuldavalt: „Kas oli jube?”
„Oh ei, ei midagi sellist. Polnud sugugi jube. Vastupidi.”
„Aga see kiri … See pani su …”
„See kiri oli üllatus, muud midagi. Mälestus ammusest ajast.”
Ema vakatas ja ma mõtlesin evakuatsiooni hiiglaslikkusele; kui hirmutav, kui imelik pidi lapseohtu emale olema, et ta saadetakse täiesti võõrasse paika, kus kõik inimesed ja asjakorraldus on hoopistükkis teistsugused. Ma võisin ikka veel puudutada omaenda lapsepõlveelamusi, uude ja ärevusttekitavasse olukorda paisatu õudust, meeleheitlikke sõprussidemeid – hoonete, osavõtlike täiskasvanute, heade sõpradega –, mille sepistas vajadus ellu jääda. Elu sunnil sugenenud sõprussidemeid meenutades tuli mul pähe küsida: „Ema, kas sa läksid sinna tagasi ka, kui sõda läbi sai? Milderhursti?”
Kauged tunnid 21 oma evakueeritu järele. Just sedasi ta ütles; mitte lihtsalt evakueeritu, vaid oma evakueeritu. Ja tuli siis otsejoones sinna, kus ma põrandal istusin. „Mis su nimi on?” küsis ta, ja kui ma oma nime ütlesin, siis ta naeratas ja ütles, et küllap olen väsinud, nii pikk teekond selja taga. „Kas tahaksid kaasa tulla ja minu juures elada?” Noogutasin, ju vist, sest siis pöördus ta kõige ülemuslikuma naise poole, kelle käes oli nimekiri, ja ütles, et võtab mu koju kaasa.”
Ta tõstis järsult pilgu. „Muidugi mitte. Miks ma oleksin pidanud?”
„Ma ei tea. Et rääkida, kuidas läheb, tere öelda. Oma sõpra näha.”
„Ei.” Ta ütles seda väga kindlalt. „Mul oli Londonis oma pere, ema ei saanud mind ära lasta, ja pealegi oli pärast sõda palju teha, rohkesti koristustöid. Päriselu läks edasi.” Ja nende sõnade järel laskus meie vahele tuttav loor ja ma mõistsin, et jutuajamine on läbi.
Lõpuks ei söönudki me ahjupraadi. Ema ütles, et tal pole isu, ja küsis, ega ma kurvasta, kui jätaksime sel nädalalõpul prae vahele. Tundus julm hakata meelde tuletama, et niikuinii ma liha ei söö ja käin lõunal pigem tütrelikust kohusetundest, niisiis vastasin, et mul pole selle vastu midagi, ja soovitasin tal korraks puhkama heita. Ema nõustus ning kui ma asju kotti korjasin, neelas ta juba ennetavalt kaks paratsetamoolitabletti ja tuletas meelde, et kataksin kõrvad kinni, sest väljas on tuuline.
Nagu selgus, magas isa kogu selle asja maha. Ta on emast vanem ja jäi juba mitu kuud tagasi pensionile. Pensionärielu ei mõju talle hästi: nädal otsa kondab ta majas ringi, otsib asju, mida annaks parandada, ja ajab ema hulluks, pühapäeval aga puhkab oma tugitoolis. Majaisandale jumalast antud eesõigus, ütleb ta neile, kes kuulata viitsivad. Andsin isale põsemusi, läksin välja ja sammusin külma ilma trotsides metroo poole, väsinud ja üksjagu liimist lahti ja justkui alistunud, et pean üksipäini naasma sellesse põrgulikult kalli üüriga korterisse, mida veel hiljuti jagasin Jamiega. Alles kusagil High Street Kensingtoni ja Notting Hill Gate’i vahel oimasin, et ema ju ei rääkinudki, mis kirjas seisis.
Kate Morton
MÄLUPILT SELGINEB
Praegu seda kõike kirja pannes olen endas pisut pettunud. Aga eks tagantjärele olda ikka tark, ja nüüd, kui tean, mis oli, on kerge öelda, et miks ma küll lähemalt uurida ei taibanud. Ja ega ma päris ohmu ka ei ole. Mõne päeva pärast jõime koos teed, ja ehkki mul ei läinud jälle korda emale oma muutunud elukorraldusest rääkida, küsisin temalt kirja sisu kohta. Käega rehmates kuulutas ema küsimuse tähtsusetuks ja vastas, et see polnud midagi olulist, lihtsalt väike tervituskiri; et ta reageeris sedasi vaid üllatusest, muud midagi. Siis ma veel ei teadnud, et mu ema on hea valetaja ning seega oleks põhjust ta jutus kahelda, täpsemaid küsimusi esitada või ta kehakeelt hoolega silmas pidada. Ei tuleks ju selle pealegi, ega? Tavaliselt käsib vaist uskuda, mida inimesed sulle räägivad, iseäranis need inimesed, keda sa hästi tunned, perekonnaliikmed, need, keda usaldad; vähemalt minuga on küll nii. Või oli.
Ja nii unustasin ma mõneks ajaks Milderhursti lossi ja ema evakueerumise ja isegi tolle kummalise tõsiasja, et ma polnud ema kunagi varem sellest rääkimas kuulnud. Pealiskaudseid seletusi oli lihtne leida; enamasti on ikka nii, kui vähegi pingutada: ema ja mina saime kenasti läbi, kuid eriti lähedased polnud me kunagi olnud, ja kohe kindlasti ei harrastanud me pikki avameelseid jutuajamisi minevikust. Ega ka olevikust, kui aus olla. Kõige põhjal otsustades oli evakuatsioon tore sündmus, kuid ei väärinud meelespidamist; polnud põhjust, miks ema oleks pidanud mulle sellest rääkima. Jumal ise teab, et neid asju, millest mina emale ei rääkinud, oli enam kui küll.
Hoopis raskem oli mõistusega võtta seda tugevat ja kummalist tunnet, mis mind valdas, kui oma silmaga nägin, kuidas ta kirjale reageeris; seletamatult kindlat tunnet, et tegu on millegi tähtsaga,
Kauged tunnid 23
ehkki ma seda määratleda ei suuda. Millegagi, mida ma olin näinud või kuulnud ja siis unustanud, nüüd aga laperdas see hämarates mälusoppides ringi, ei püsinud kuidagi paigal ega lasknud end tuvastada. Muudkui aga laperdas ja mina muudkui aga juurdlesin, pingutasin meelde tuletada – kas võis olla, et äkki tuli mõne aasta eest üks teine kiri, mis ema samuti nutma pani? Ent pingutustest polnud kasu; pagev ja sõmer tunne keeldus selginemast ning viimaks otsustasin, et siin on tegu pigem mu ülemäära aktiivse kujutlusvõimega, sellesamaga, mille eest vanemad mind ühtepuhku hoiatasid, et kui ma ette ei vaata, tõmbab see mulle häda kaela.
Hetkel oli mul märksa suuremaid muresid, nimelt see, kuhu elama asuda, kui ettemakstud üüri aeg möödas. Ette tasutud kuue kuu üür oli Jamie lahkumiskingitus, teatud vabanduspalve, kompensatsioon kahetsusväärse käitumise eest, ent juunis pidi see läbi saama. Uurisin stuudiokorterit otsides hoolega nii ajalehti kui ka kinnisvaramaaklerite vaateaknaid, ent minu tagasihoidliku palga juures osutus raskeks leida elupaika, mis asuks mu töökohast vähegi mõistlikus kauguses. Ma olen toimetaja raamatukirjastuses Billing & Brown. See on siinsamas Notting Hillis üks väike perekirjastus, mille asutasid 1940. aastate lõpus Herbert Billing ja Michael Brown, algul rohkem küll selleks, et omaenda näidendeid ja luuletusi välja anda. Arvan, et algusajal olid nad üsna auväärsed tegijad, aga et suuremad kirjastused haarasid mõnekümne aastaga magusama turuosa ja raamatuvaldkonna nišitoodete nõudmine vähenes, kahanesime trükkima žanre, millele viitame lahkelt sõnaga „kontoriraamatud”, ja neid, millele viitame vähem lahkelt sõnadega „oma kulu ja kirjadega”. Härra Billing – Herbert – on mu boss; ühtlasi on ta mu mentor, kaitsja ja lähim sõber. Neid pole mul just palju, igatahes mitte selliseid, kes elavad ja hingavad. Ma ei taha end kurva ja üksildasena kujutada; ma pole lihtsalt sedasorti inimene, kes sõpru ligi tõmbaks või rahvasummast rõõmu tunneks. Sõnad tulevad mulle kergelt kätte, ainult et mitte rääkides; tihtipeale mõtlen, kui tore oleks ainult paberil suhteid arendada. Ja
Kate Morton
Ehkki lahkumineku alal täiesti kogenematu – Jamie oli mu esimene reaalne meessõber, selline, kelle puhul kangastus ühine tulevik –, tundsin, et käes on aeg hakata sõpradelt teeneid sisse kasseerima. Sestap pöördusin Sarah’ poole. Lastena olime naabritüdrukud ning iga kord, kui ta neli nooremat õde-venda metsalisteks muutusid, nii et tal oli tarvis pageda, sai meie majast talle teine kodu. Olin meelitatud, et mu vanemate igavavõitu eeslinnamaja Sarah’-sugusele tüdrukule pelgupaigaks kõlbas, ja nii olime ka keskkooliajal head sõbrad, kuni Sarah tabati juba mitmendat korda vetsude taga suitsetamast ja ta vahetas matatunnid kosmeetikakooli vastu. Nüüd töötab ta vabakutselisena ajakirjade ja filmivõtete juures. Väga tore, et ta nii edukas on, kahjuks aga tähendas see seda, et sel hetkel, kui mul tema abi tarvis läks, oli tema kaugel Hollywoodis ja maalis näitlejaid zombideks, korter ja sealne vaba tuba antud allüürile ühele Austria arhitektile.
Närvitsesin mõnda aega, manades kõikides pikantsetes detailides silme ette võimalikku virelemist „ sans ulualune”, kuni Herbert tegi heateo ja pakkus mulle äkilises õilsuseilmingus diivanit oma pisikeses korteris kirjastuse ruumide all.
„Pärast seda kõike, mida sa minu heaks tegid?” kostis ta, kui küsisin, kas ta on ikka kindel. „Korjasid mind põrandalt kokku, igatahes. Päästsid mu!”
Ta liialdas; tegelikult polnud ma teda kunagi põrandal näinud, kuid teadsin, mida ta silmas peab. Olin nende kirjastuses töötanud ainult paar aastat ja hakanud millegi huvipakkuvama järele ringi vaatama, kui härra Brown siitilmast lahkus. Ent Herbertile mõjus partneri
Kauged tunnid 25 eks ma mingis mõttes seda ju teengi, sest neid teist sorti sõpru on mul sadu, nad on köidete sees, üks hunnitu trükilehekülg teise järel, lood, mis rulluvad iga kord sama moodi lahti, ent ei kaota iial rõõmu, lood, mis võtavad mu käekõrvale ja viivad üle läve maailmadesse, kus on suurt hirmu ja joovastavat õnne. Erutavad, aulikud, usaldusväärsed kaaslased – tulvil tarku nõuandeid, vähemalt mõned neist –, kahjuks aga täiesti võimetud kuuks või paariks vaba tuba pakkuma.
surm nii rängalt, et mul ei sobinud kuidagi töölt ära tulla, siis küll mitte. Paistis, et tal pole kedagi teist peale oma ümara ja notsuliku koerakese, ja kuigi ta sel teemal kunagi midagi ei öelnud, sai mulle tema leina olemuse ja tugevuse põhjal selgeks, et tema ja härra Brown olid enamat kui äripartnerid. Herbert jättis söömise, jättis pesemise ja jõi end ühel hommikul džinnist ogaraks, ehkki on täiskarsklane. Teist võimalust ei paistnud: hakkasin talle süüa tegema, konfiskeerisin džinni ning kui asi väga hulluks kiskus ja mul ei õnnestunud temas raamatupidamisandmete vastu vähimatki huvi äratada, võtsin enda ülesandeks ukse tagant ukse taha käia ja meile tööd kaubelda. Siis hakkasimegi kohalike äride jaoks flaiereid trükkima. Herbert oli sellest teada saades nii tänulik, et hindas mu motivatsiooni üle. Ta hakkas mind oma protežeeks nimetama, muutus märgatavalt erksamaks ja rääkis Billing & Browni tulevikust; sellest, kuidas tema ja mina ehitame firma härra Browni auks uuel kujul üles. Sära tuli ta silmadesse tagasi ja ma lükkasin uue töökoha otsimise veel natukeseks ajaks edasi.
Ja siin ma nüüd olen. Kaheksa aastat hiljem. Sarah’le teeb see üksjagu nalja. Raske on seletada temasugusele loomingulisele ja targale inimesele, kes keeldub tegemast ainsatki asja, mis ei vasta tema seatud tingimustele, et meil, ülejäänutel, on elus rahulolu saavutamiseks teistsugused kriteeriumid. Ma töötan koos inimestega, keda ma hardalt imetlen, ma teenin piisavalt, et end ülal pidada (nojah, kahe magamistoaga korteri jaoks Notting Hillis ehk mitte just piisavalt), saan veeta oma päevad sõnade ja lausetega mängides, aitan inimestel mõtteid väljendada ja raamatute üllitamise unistusi teostada. Pealegi pole asi üldse nii, nagu ei leiduks mul häid väljavaateid. Eelmisel aastal edutas Herbert mu kirjastuse asepresidendiks; vahet pole, et täistööajaga töötamegi siin ainult meie kaks. Meil oli väike tseremoonia ja puha. Susan, osaajaga nooremtöötaja, küpsetas keeksi ja tuli vabal päeval kohale, nii et saime kõik kolmekesi teetassidest alkovaba veini juua.
Kate Morton
Silmitsi peatse väljatõstmisega, võtsin Herberti pakkumise tänuga vastu; see oli temast tõesti väga liigutav žest, iseäranis ta korteri tibatillukesi proportsioone arvestades. Sealne diivan oli mu ainuke variant. Herbert oli ülimalt rahul. „Imetore! Jess läheb rõõmu pärast arust ära – talle nii meeldivad külalised.”
Seega valmistusin korterist, kus olime Jamiega kahekesi elanud, maikuus igaveseks lahkuma, et pöörata ette meie loo viimane lehekülg, tühi leht, ja alustada uuelt lehelt päris üksipäini. Mul oli töö, mul oli tervis, mul oli tohutu hulk raamatuid; vaja oli vaid vapralt näkku vaadata neile hallidele ja üksildastele päevadele, mida näis ees ootavat lausa lõputu hulk.
Kõike arvesse võttes läks mul omast arust täitsa hästi: ainult vahetevahel andsin endale loa oma kõige halemeelsematesse kujutlustesse langeda. Neil puhkudel otsisin vaikse ja hämara nurgakese – parem siis juba täielikult fantaasiailma süveneda – ning kujutasin üksikasjalikult ette vaguraid tulevikupäevi, kui kõnnin meie tänaval, jään meie maja juures seisma, tõstan pilgu, vaatan aknalauda, kus ma meie kooselu ajal maitsetaimi kasvatasin, ja näen klaasil võõra inimese siluetti.
Võin heita pilgu hägusele piirile mineviku ja oleviku vahel ning saan teravalt teadlikuks võimatusest ajas tagasi minna, mis mõjub nagu füüsiline valu.
Väikesena olin avasilmi unistaja ja oma vaese ema pideva pettumuse allikas. Ta sattus iga kord ahastusse, kui ma porilombist läbi kõndisin või mind tuli möödakihutava bussi eest kõnniteele tagasi tirida, ja manitses: „Ohtlik on oma pea sisse ära eksida,” või: „Niimoodi sa ju ei näe, mis su ümber toimub – just siis õnnetused juhtuvadki, Edie.
Pead tähelepanelik olema.”
Temal oli kerge tähelepanelik olla: emast mõistlikumat, pragmaatilisemat naist polnud ilma sündinud. Ent sama kerge polnud see tüdrukule, kes elas sellest ajast saadik oma pea sees, kui oskas mõelda: „Aga mis siis, kui …?” Ja muidugi ei jätnud ma avasilmi unistamist, ajapikku
Kauged tunnid 27
Mai lõpus helistas kirjastusse keegi isehakanud viirastuselausuja, kes tahtis avaldada käsikirja oma kohtumistest teispoolsusega Romney rabas. Kui ühendust võtab võimalik tulevane klient, teeme kõik endast oleneva, et ta meiega rahule jääks, ja nii leidsin ma end Herberti üsna päevinäinud Peugeot’-luukpäraga Kenti sõitmas, et tutvuda, tervitada ja loodetavasti ka kaupa teha. Ma ei istu kuigi tihti ise rooli ja jälestan tiheda liiklusega kiirteed, niisiis hakkasin sõitma juba koidu ajal, arvestanud, et sedasi on mul rohkem šansse autot mõlkimata Londonist välja saada.
Olin jupp aega enne kella üheksat kohal, kohtumine õnnestus väga hästi – kaup sai sobitatud, lepingud allkirjastatud – ja keskpäevaks olin juba tagasiteel. Selle aja peale oli liiklus palju tihedam, ja Herberti auto, võimetu sõitma kiiremini kui viiskümmend miili tunnis, ilma et tekiks tõsine oht ratas alt kaotada, oli kahtlemata ebavõrdses seisus. Püsisin aeglasel rajal, ent sealgi sai mulle osaks rohkesti frustreeritud tuututamist ja peavangutamist. Tüütuks lahterdamine ei tee hingele head, iseäranis veel siis, kui puudub võimalus kaasa rääkida, niisiis pöörasin Ashfordi juures kiirteelt ära ja valisin marsruudi, mis kulges väiksemaid teid pidi. Suunataju on mul päris kohutav, aga kindalaekas oli autoatlas ja aeg-ajalt tõmbusin teeserva, et sellega nõu pidada.
Mul kulus tubli pool tundi, et sootuks ära eksida. Ma ei saa siiani aru, kuidas see juhtus, kuid kahtlustan, et oma osa oli teedekaardi vintaažväärtusel. Lisaks veel see, et nautisin vaadet – nurmenukke täis karjamaid, põllulilledega kirjatud kraavipervi –, kui ilmselt oleksin pidanud hoopis teed jälgima. Oli siis põhjus milles tahes, igatahes ei suutnud ma oma asukohta kaardil tuvastada ning sõitsin parajasti mööda mingit kitsukest külavaheteed, mille kohal kaardusid võimsad
Kate Morton oskasin seda lihtsalt paremini varjata. Aga nii mõneski mõttes rääkis ema õigust, sest eks jätnud just see, et mu pähe ei mahtunud midagi muud peale Jamie-järgse kõleda ja hirmsa tuleviku ette kujutamise, mind nii täielikult kaitsetuks selle ees, mis siis juhtus.
Ometi ei hakanud ma muretsema, veel mitte. Niipalju kui ma aru sain, pidin edasi sõites varem või hiljem jõudma välja mõne raudteejaama, teetähise, võib-olla koguni teeäärse müügileti juurde, kus leidub ehk mõni inimene, kes on nii lahke, et märgib mu kaardile suure punase risti. Tööle ei pea täna minema; maantee ei kulge lõputult; vaja lihtsalt silmad lahti hoida.
Ja äkki ma nägin: see turritas ühe agressiivse luuderohukingu keskelt välja. Üks sihuke vana valge post, küljes eri suundadesse osutavad noolekujulise otsaga puittahvlid, millesse olid lõigatud kohalike külade nimed. Milderhurst, seisis seal, 3 miili.
Peatasin auto ja lugesin veel kord teeviita, kuklajuuksed turri kerkimas. Mulle andis märku justkui mingi kuues meel ning too hägune mälupilt, mida olin sellest ajast saadik, kui kaua kaotsis olnud kiri veebruaris ema kätte jõudis, püüdnud selgeks timmida, ärkas taas ellu. Ronisin autost välja ning astusin otsekui unes sinnapoole, kuhu teeviit osutas.
Tunne oli selline, nagu jälgiksin end kusagilt väljastpoolt; ma oleksin just nagu teadnud, mille peagi eest leian. Ja võib-olla teadsingi.
Sest seal see oli, pool miili mööda teed edasi minna, täpselt selles kohas, kuhu olin ta kujutlenud. Põldmurakate keskelt kerkis kahe poolega kõrge sepisvärav, kunagi suur ja uhke, nüüd tublisti viltu vajunud. Väravapooled naaldusid teineteise vastu, otsekui selleks, et rasket koormat oleks kergem kanda. Väikesel kivist väravamajal rippus roostes silt: „Milderhursti loss”.
Süda tagus kiiresti ja valjusti vastu rinnakorvi ning ma läksin üle tee selle värava poole. Haarasin mõlema käega väravapulkadest –pihkude alla jäi külm, kare, roostes raud – ning surusin näo ja lauba aeglaselt vastu varbu. Järgisin pilguga kruusast sissesõiduteed, mis lookles eemale, künkast üles, kulges taamal üle silla ja kadus tiheda metsa varju.
Kauged tunnid 29 puud, kui lõpuks tunnistasin, et mul pole aimugi, kas suundun põhja, lõunasse, itta või läände.
Koht oli ilus ja metsistunud ja melanhoolne, ent mitte vaade polnud see, mis mul hinge kinni võttis. See oli kaikuv äratundmine, absoluutne kindlustunne, et olen siin varem olnud. Et ma olen selle värava juures seisnud ja varbade vahelt sisse piilunud ja vaadanud, kuidas linnud otsekui mustendava öötaeva ribakesed üle sakilise metsaviiru lendavad.
Mu ümber nihkusid üksikasjad pominal paika ja paistis, nagu oleksin astunud oma unenäokangasse; nagu asustaksin taas kord sedasama ajalist ja geograafilist ruumi, kus kunagi viibis minu ammune mina. Sõrmed haardusid kõvemini ümber raudvarbade ja kusagil sügaval sisimas tundsin ma selle liigutuse ära. Samamoodi olin teinud ka ükskord varem. Peopesade nahk mäletas. Mina mäletasin. Üht päikeselist päeva, sooja tuulekest, mis mu kleidi – parima kleidi – alläärega mängis, ema varju, mis paistis silmanurgast vaadates nii pikk.
Vaatasin vilksti sinnapoole, kus seisis ema, vaatasin, kuidas ta vaatab lossi, seda tumedat ja kauget kuju silmapiiril. Mul oli janu, mul oli palav, ma tahtsin sellesse väreleva veega järve ujuma minna, mis väravapoolte vahelt kätte paistis. Ujuda koos partide ja rabapüüde ja kiilidega, kes kaldal kasvavas pilliroos äkilisi sööste sooritasid.
„Ema,” mäletasin end ütlevat, kuid ema ei vastanud. „Ema?” Ema pööras pea minu poole ja sekundi murdosa vältel ei valgustanud ta nägu vähimgi äratundmine. Selle asemel hoidis nägu otsekui pantvangis mingi ilme, mida ma ei mõistnud. Ta oli mulle võõras täiskasvanud naine, kelle silmad varjasid sala-asju. Nüüd on mul sõnu, mille abil seda kummalist sulamit väljendada: kahetsus, kiindumus, kurvastus, nostalgia; toona aga olin abitu. Ja veelgi abitum, kui ema ütles: „Tegin vea. Ma poleks üldse pidanud tulema. On liiga hilja.”
Ma ei vastanud vist midagi, tookord mitte. Mul polnud aimugi, mida ta silmas peab, ja enne, kui oleksin jõudnud küsida, haaras ta mul käest, tõmbas nii kõvasti, et õlg sai haiget, ja vedas mu mööda teed tagasi sinna, kuhu meie auto oli pargitud. Kui kõndisime, tabas nina uitsukese ema parfüümi, endisest kirbemat ja hapukamat, segunenud
Kate Morton
kõrvetava päevakuumuse ja tundmatute maalõhnadega. Ema käivitas auto ja me olime juba natuke aega sõitnud ja ma nägin aknast varblasepaari, kui korraga kuulsin sedasama õudset nuuksatust, mille ema tõi kuuldavale siis, kui saabus kiri Juniper Blythe’ilt.
Kauged tunnid 31