UNISTUSED JA LAPSEPÕLV
Kas sina oled kunagi unistanud raamatu kirjutamisest? Või sellest, et sinu
sõnadega laulu esitatakse laulupeol? Või lemmikloomast, kellest saaks su parim sõber? Unistamine on nii sinu kui ka minu lapsepõlve vajalik ja loomulik osa.
Ma ootasin kooliminekut väga. Lõpuks ometi oli mul põhjus iga päev armsasse Ruila koolimajja minna. Kui palju ma olin nurunud vanemaid, kes töötasid seal koolis õpetajatena, et nad mind tundidesse kaasa võtaksid. Eriti palusin isa siis, kui ema oli arreteeritud.
Esimest koolipäeva mäletan hästi. Kuigi tee kodust kooli oli lühike, pani isa mootorrattale hääled sisse ja tegi koos minuga kolm uhket auringi ümber koolimaja.
Oli ilus päikeseline sügispäev. Kool lõhnas värske värvi järele ja minu esimene klassijuhataja Vaike ootas meid klassis. Juba esimesel päeval sain osa nõukogulikust kasvatusest – aktusel kõlasid ideoloogilised laulud ja kõned, lehvisid loosungid. Kõigest ei saanud ma muidugi aru, aga põnev oli toimuvat jälgida.
Kuigi olin koolimineku pärast elevil, olin ka kurb, et ema polnud mind sel päeval saatmas. Ema pääses koju alles siis, kui käisin teises klassis. See oli parim kingitus, mida üks laps võib kaheksandaks sünnipäevaks saada.
Aga mis sa arvad, mis võis olla mu lemmiktund? Eesti keel?
See võib sind üllatada, aga eesti keele tund ei kuulunud algul mu lemmikute hulka. Olin kooli minnes juba nii palju lasteraamatuid läbi lugenud, et neis tundides oli mul sageli igav. Seetõttu armastasin ma esimestel aastatel hoopis joonistamist. Hiljem said eesti keele tunnid siiski mu lemmikuteks. Ka võõrkeeled meeldisid mulle väga. Kõige raskemad olid minu jaoks matemaatika ja kirjatehnika.
Vahetunnid olid meil veidi teistmoodi kui praegu koolides.
Meie pidime terve vahetunni kooli saalis ringiratast jalutama ja see muutus pikapeale üsna tüütuks. Mõnikord, kui minu isa oli vahetunnis korrapidaja, istus ta klaveri taha ja mängis muusikat. Siis saime tantsida ja ringmänge mängida.
Ruila kool oli algul seitsme- ja seejärel kaheksaklassiline. Kaheksas klass lisandus just siis, kui minul sai seitsmes läbi. Nii lõpetasin ma kooli justkui kaks korda. Pärast kaheksandat jätkasin ma õpinguid Tallinna 42. keskkoolis (praegune Kadrioru Saksa Gümnaasium). Esimene aasta kulus peamiselt kohanemisele. Väga raske oli minna väikeklassist suurde, kus oli poole rohkem lapsi – kokku lausa nelikümmend õpilast. Ma ei teadnud
