Valusa poeetilisusega kirjutatud psühholoogiline noorteromaan oma hääle leidmisest, traumadest tervenemisest ja meis kõigis oleva unikaalsuse tunnistamisest.
Aurora on tundliku ja loomingulise hingega tüdruk, kelle elu keerleb kirjutamise, perekonna ja kooli ümber. Väliselt tubli ja kuulekas, sisemiselt aga üha enam kaugenenud, elab ta vaikivate pingete keskel. Kevade hakul, gümnaasiumi lõpu lävel, hakkavad aastatepikkused rääkimatajätmised mõne näiliselt tähtsusetu asjaolu koostoimel pinnale kerkima. Iga järgneva sündmusega muutub Aurora vaikiv karje — vabanemise, nähtav olemise ja abi järele — aina valjemaks.
Meie ümber on rohkem vägivalda, kui me märkame. See ei ole alati karjumine või löömine — sageli peitub väärkohtlemine vaikuses, pilkudes ja peremustrites, mida oleme harjunud normaalseks pidama.
Just sellisest nähtamatust valust ja igatsusest märkamise järele räägib see raamat. Hirmust ja lootusest. Koormast ja sellest vabanemisest. Tervenemisest. Enese väärtuse tunnistamisest.
