Eestlaste jälgi maailma ajaloos
Saateks
Andres Dido –Eesti Vabariik
Aleksander Kesküla –Vene impeeriumi lõpp
Andres Kalmus ja Olev Õun –Eesti koodimurdjad Talvesõjas
Boris Vilde –Résistance
Alfons Rebane –võitlus jätkub
Voldemar Veedam –purjetamine vabadusse
Arnold Susi –pomm kommunismile
Heinrich Mark –õiguslik järjepidevus
Jy ri Kork –mees, kes võitis külma sõja
Peeter Luksep –kõik polnud mäda ses Rootsi riigis
Kasutatud kirjandus
Enne kohtuotsuse langetamist oli Lubjanka eeluurimisvanglas aga aset leidnud kohtumine, millel oli saatuslik tähendus mõlema osaleja tulevikule. Arnold Susi on seda meenutanud järgmiselt: „Olime neljakesi pisikeses poolpimedas katusealuses punkris, kui võtmekimbu kõlisedes avanes uks ja sisse astus viiendaks üks sõjaväelane, noor sihvakas mees ohvitserisinelis, säärsaabastes ja nokkmütsis, pagunid ja muud sõjaväelised tunnusmärgid küljest kistud. [---] Ta nimetas oma nime, et oli suurtükiväe ohvitser, vangistatud rindel, enne seda matemaatikaõpetaja Rostovis. Rohkem ei kuuldudki tema suust, oli väga sõnakehv. [---] Minul tekkis temaga kaunis lähedane kontakt, kuigi erinesime temaga maailmavaatelt lausa diametraalselt. Kuid sellised lahkuminekud ei takistanud teda suhtumast siira sõbralikkuse ja lugupidamisega teise inimesse. [---] Aimanud minus teistsuguse maailma produkti kui see, millega seni kokku puutunud, hakkas ta pärima minult maailma asju, elu Saksa okupatsiooni all jm. [---] Ta loomupärane teadmis- ja uudishimu ärkas otse ürgjõuliselt. Kõik huvitas teda, elu Läänes, sealne riigi- ja ühiskondlik kord, eriti Ameerikas ja Inglismaal, parlamendid ja nende tegevus, parteiline elu jne.
Ta kuulas kõike suurima tähelepanuga, kuid selle kõik pani ta tallele ümbertöötatuna marksismi-leninismi seisukohalt, lastuna läbi selle kriitilise sõela.“197
Selle noore suurtükiväe kapteni nimi oli Aleksander Solženitsõn. Ta oli sündinud 1918. aastal Põhja-Kaukaasias Kislovodskis aadlitaustaga haritlasperes. Isast oleks kodusõja keerises ilmselt saanud ehtne „valge bandiit“, kuid ta oli juba enne poja sündi jahil hukkunud. Aleksandrist sai aga veendunud kommunismiehitaja ning komnoor, kes Rostovi riiklikus ülikoolis matemaatikat õppides sai Stalini stipendiumi. Ta huvitus ka kirjandusest ja läks seda mittestatsionaarselt Moskvasse õppima, kuni puhkes sõda. Solženitsõn läbis selle suurtükiväelasena, paistes siingi silma.
197 Heli Susi. Aleksandr Solženitsõn ja Eesti. Eesti Ekspress. 9.11.2008.
Ida-Preisimaal Punaarmee poolt korda saadetud metsikused tekitasid temas aga õudust ja ta kritiseeris neid erakirjas sõbrale, lisades paar kriitilist märkust ka „Suure Juhi“ aadressil. Sellest piisas: Solženitsõn arreteeriti rindel ja oli mitmete vanglate kaudu jõudnud siia, Lubjanka vangikongi. Oma kongikaaslasi meenutas
Solženitsõn aga järgmiselt: „Fastenkol on prillid ees ainult siis, kui ta loeb. Susi aga kannab alati prille. Nüüd, need jälle ette saanud, ei kissita ta enam silmi. Ranged, sarvraamidega prillid annavad talle otsemaid karmi, läbinägija inimese ilme. Ilme, mis meie kujutluses on tüüpiline tänapäeva haritud inimesele. Tema oli juba enne revolutsiooni õppinud Petrogradi ajaloo-filosoofiateaduskonnas ja Eesti 20 iseseisvusaasta jooksul oli ta säilitanud äärmiselt puhta ja ilma aktsendita vene keele. Hiljem oli ta Tartus õigusteaduse lõpetanud. Peale oma emakeele oskas ta ka inglise ja saksa keelt ning oli kõik need aastad tellinud Economisti ja mitmesuguseid saksa teaduslikke publikatsioone. Ta oli uurinud mitmete maade põhi- ja kriminaalseadusi ning nüüd esindas ta väärikalt ja enesevalitsusega Euroopat meie kongis. Kodus, Eestis, oli ta olnud väljapaistev advokaat ja kutsutud kuldsuuks.
A. Susi oli umbes viiekümnene, kui ta vangistati. Ta polnud iialgi olnud usklik, aga ta omab teatavat vanaaegset õiglusemõistet. Ta polnud iialgi elanud teistmoodi, ta ei muutnud ennast ka laagris. Ta oli „läänlane“ ja selle tõttu kahekordselt ettevalmistamatu, sattus alati raskustesse, pidi tegema üldiseid laagritöid, olema karistuskongis – aga sellest hoolimata elas ta nagu varem.“198
Meeste vahel tekkis hetkega vastastikune tõmme. „Gulagi arhipelaagis“ on Solženitsõn vestlusi Susiga meenutanud järgmiselt: „Jalutuskäigul püüame mina ja Susi ühte paari sattuda – me ajame juttu ka kongis, kuid põhilised asjad räägime lõpuni meelsamini siin. Me ei leidnud teineteist kiiresti, see võttis aega, aga ta on juba jõudnud mulle palju rääkida. Tema seltsis õpin ma midagi
198 Aleksandr Solženitsõn. Gulagi arhipelaag. Postimees. Tartu 2024, lk 186.
uut: kannatlikult ning järjekindlalt endasse talletama teadmist, mis pole iialgi minu plaanides seisnud ja millel ei paista olevat midagi ühist minu selgelt piiritletud elusihiga. Olen lapsest saadik miskipärast teadnud, et minu eesmärk on – Vene revolutsiooni ajalugu, ja miski muu enam ei puutu minusse. Revolutsioonist arusaamiseks ei olnud mul enam ammu midagi vaja peale marksismi; kõik muu, mis kippus külge kleepima, raiusin ma maha ja pöörasin end sellest ära. Nüüd oli saatus mind kokku viinud Susiga, kes hingas hoopis teistsugust õhku, ja tema rääkis mulle innukalt kõigest, mis oli temal südamel – ning see oli Eesti ja demokraatia. Ja kuigi mulle polnud iial pähe tulnud tunda huvi Eesti ja veel vähem kodanliku demokraatia vastu, kuulasin ma üha tema armastusest kantud lugusid kahekümnest vabadusaastast, mis said osaks sellele väikesele töökale käratsemishimuta rahvale, kus mehed on tursked, pikatoimelised ja põhjalikud, ma kuulasin Eesti konstitutsiooni põhimõtteid, mis lähtusid Euroopa parimatest kogemustest, ja seda, kuidas töötas nende varal ühekojaline sajaliikmeline parlament, oli küll teadmata, milleks mul seda vaja võis olla, kuid ometi hakkas see kõik mulle meeldima, hakkas settima minugi kogemusse. [---] Eakad Tallinna intelligendid arutasid, kuidas saaks sellest neetud rattast pääseda, lahku lüüa ja omaette elama hakata (ja et peaministriks võiks siis olla näiteks Tief, ja haridusministriks näiteks Susi). Kuid ei Churchill ega Roosevelt hoolinud neist põrmugi, see-eest hoolis neist „onu Joe“ (Jossif). Nagu meie väed sisse tulid, nopiti kõik need unistajad juba esimestel öödel oma Tallinna korteritest kokku. Nüüd oli neid umbes viisteist meest istumas Moskvas Lubjankal ükshaaval eri kongides ning neid süüdistati paragrahv 58-2 põhjal kuritegelikus enesemääramise soovis.“199
Heli Susi on kahe täielikult erineva taustaga inimese kohtumist Lubjanka kongis kirjeldanud järgmiselt: „Solženitsõni suur
199 Samas, lk 192–193.
lugemus, täiuslik mälu ja eriline sarm, mis kiirgab andekast loovast vaimust, köitsid isa sama tugevasti, kui venelast Arnold
Susi tarkus, tasakaalukus, oma vaadete loogiline ja enesekindel esitusviis, Vene kultuuri ja ajaloo põhjalik tundmine ning ilmselt ka Lääne-Euroopa demokraadist haritlase lai silmaring, seejuures soovita teisiti arvajat tingimata ümber veenda.“200
Igal juhul avaldasid mehed üksteisele sedavõrd tugevat muljet, et ei unustanud teist ka pikkade vangiaastate jooksul. Arnold
Susi rääkis vangilaagrist asumisele jõudes kohe Lubjankal kohatud noorest vene kaptenist, huvitavast segust marksistist ja demokraadist, lisades, et kui see mees peaks vangistuses ellu jääma, me veel kuuleme temast. Arnold Susi külvatud seemned idanesid Aleksandr Solženitsõnis aga edasi. Tõejanuga põimunud loomisnälg kasvas aina suuremaks, kuni marksism lõplikult üle parda lendas. Solženitsõni arengut demonstreerib kujukalt 1947. aastal vanglas kirjutatud poeem „Preisi ööd“, mida on peetud teravaimaks tema loomingus. Imbi Paju on lõigu sellest edasi andnud järgmiselt:
Zwei und zwanzig, Höringstrasse.
Seda pole põletatud, lihtsalt rüüstatud, vaid püssidega läbi torgatud.
Soigumine, seinte ääres pooleldi summutatud. Ema on haavatud, aga veel elus.
Väike tütar on madratsil, surnud. Kui paljud on temast üle käinud?
Võib-olla rühm, seltskond?
Tüdrukust on saanud naine, naisest on saanud laip.
See kõik taandub lihtsatele fraasidele: Me ei unusta! Me ei andesta!
200 Heli Susi. Aleksandr Solženitsõn ja Eesti. Eesti Ekspress. 8.11.2008.
Veri vere eest!
Hammas hamba vastu!
Ema anub: „Töte mich, Soldat!“ (Tapa mind, sõdur)
Ta silmad on udused ja verd täis.
Pimedus on tema peal. Ta ei näe.
Kas ma olen üks nendest? Või kes?201
Nende ridade autor oli nõukogude võimu jaoks juba tõeliselt ohtlik. Ainult nõukogude võim seda lihtsalt veel ei teadnud.
Samal ajal ammutas „Beria ülikoolist“ kapaga teadmisi ka Arnold Susi. Tema kogemuse Nõukogude vangilaagritest võttis ühe lausega kokku tõdemus: „Vägivald, külm, nälg, ülim totrus ja surm kuulusid orgaaniliselt Nõukogude laagrite ellu.“ Õnnejumalanna siiski hoidis Arnold Susi ja tal ei tulnud karistust kanda kõige karmimates kohtades, ei Vorkutas ega kaevandustes.
Kohtuistungi järel oli Susi (õnneks Otto Tiefiga kokku jäetult) saadetud kurikuulsasse Butõrka vanglasse, kust pandi 17 päeva kestnud pikka tappi juba päris Siberisse. 1948. aastani kandis Susi karistust Novosibirski ümbruse laagrites, töötas plekkseppade brigaadis, punus kalavõrke, oli kingsepp, klaasija, tellisevabrikus kärutaja, paberkottide valmistaja ning raamatuköitmise brigaadis. 1948. aastast paigutati Susi Spasski poliitvangide erilaagrisse Kasahstanis, kus oli moosekant. Vabanes vangistusest 1952. aastal ning mõisteti asumisele. 400 kilomeetrit lõunas asumisel elava pere juurde teda aga ei lubatud, vaid saadeti Jenissei äärde Maklakovosse. 1954. aastal kuulutati Arnold Susi ametlikult invaliidiks ja lubati Abakani pere juurde surema.
Abakani saabudes oli Arnold Susi tütre sõnul väga viletsas olukorras: „Isa oli saabudes tõesti kehvas seisus: kõhn ja kurnatud, valujooned teravalt näos, samm ebakindel. Ta oli oma peatses
201 Imbi Paju. Ükski inimene ei ole saar. Postimees: 2024, lk 23–24.
surmas veendunud ja õnnelik, et näeb meid veel. Meie rõõm isa tagasisaamise üle oli loomulikult ääretu. Juba hallil ajal teati, et armastusel on imeväge, ja hellust meil tema jaoks jätkus. Siberi lihtsa toidu peal – omakasvatatud juur- ja aedvili, piim, rukkileib – hakkas isa kosuma, taastus talle nii omane huumor ja endine selge, kõikenägev soe silmavaade.“202
Arnold Susil oli tegelikult pere toetus ehk toidupakid üldse aidanud Siberis ellu jääda. Lenderi koolis ajalugu, ühiskonnaõpetust ja psühholoogiat õpetanud Ella Susi (1899–1963) oli nüüd perekonna ainus toitja, kes pidi ka saatma pakke mehele ja kahele vangis peresõbrale. Selleks andis ta kutsekoolides nädalas kuni 49 tundi vene keelt, lisaks tegi öösiti tõlketöid. Paraku oli sellel üliinimlikul pingutusel oma hind, mis andis endast märku hiljem. Nõukogude võim polnud rahvavaenlase peret aga kuidagi unustanud ning 25. märtsil 1949 saadeti nad Siberisse. Arnold Susi poeg Arno õppis sel ajal kolmandal kursusel majandust ning päev varem tuli kursusekaaslane teda hoiatama, et kadugu mõneks päevaks ära, uus küüditamine tuleb ja nende pere on nimekirjas. Arno keeldus end peitmast, küsides: „Kuidas ma lasen kolm naist ilma ainsagi mehe toeta ära viia? Ei tule kõne allagi!“ Nii viidi ta ära koos teistega ning kuigi elu Siberis polnud kerge, saadi hakkama. Juba paari kuu pärast hakkas Ella mehele vangilaagrisse taas pakke saatma.
Ei tea, kui kaua oleks Suside pere pidanud asumisel veetma, kui appi poleks tulnud õnnelik juhus. Arno oli algul töötanud kullakaevanduses, siis freesinud marmorist elektrikilpe, seejärel määratud aga saeraami ülemaks kohalikus puidutööstuses, kus talle 1957. aastal omistati tööeesrindlase medal eduka töö eest „uudismaa ülesharimisel“, kuhu Arno tegelikult polnud jalagagi saanud. Selle eest vabanes pere automaatselt asumiselt ning sai kodumaale tagasi pöörduda. Arnold Susi aitas perel end
202 Heli Susi. Aleksandr Solženitsõn ja Eesti. Eesti Ekspress. 8.11.2008.
Eestis sisse seada, kuid kuna sinna jäädes oleks teda arreteeritud, pidi Siberisse asumisele naasma, kus töötas Hakassi rahvusteatri kunstilise ja muusikalise juhina.
Kuigi seda polnud enam nii raske kanda kui vangilaagreid, oli kodumaalt eemalolekut ometi keeruline taluda. Abakanis 1950. aastatel alustatud ning hiljem jätkatud mälestused vangistusest Siberis polnud eessõna kohaselt „kirja pandud avaldamiseks ega mõeldud laiemale lugejaskonnale“. „Läbielatu, nii hea kui ka halb, isegi rängad vintsutused olid ju osa minu elust ning omandavad tagasivaates teatava subjektiivse väärtuse, nii et tahad neid säilitada nõnda, nagu nad tegelikult olid, võltsimata ja liialdamata.“ Ja ometi oli see väga raske, tihti üle jõu käiv, sest „vangipõlv laagrites oli kõikjal loomuvastane, tervele mõistusele, Eesti Vabariigis või mujal normaalses riigis elanule absurdne ja elajalik, kuid ühtaegu ka hall ja üksluine. Üliharva erutas seal miski tuimunud närve“. Lisaks „enese ja sõprade teinekord kauniski rängad üleelamised, kõikjal vohav tülgastav, vaimu nüristav rõvedus, meelekibedus, osaks saanud ülekohtu käärimine hinges“. Paralleelselt kirjutas Arnold Susi tegelikult ka mälestused lapse- ja noorpõlvest, millest maailmasõda ja revolutsioone puudutav osa on ka kaasajal trükist ilmunud.203
1960. aastal sai Arnold Susi lõpuks loa Eestis elada. Päris vaba polnud ta paraku siiski mitte: Tallinna ja Tartusse sedavõrd ohtlikku kurjategijat nagu Arnold Susi elama ei lubatud. Botaanik Jaan Pordi lesk Marta Port oli südameasjaks võtnud Siberist eluga naasjate abistamise. Nii pakkus ta Arnold ja Ella Susile elamiseks kahte tuba oma Kopli Märdi talus Amme jõe ääres Vasulas. Siin sai Arnold Susi lõpuni kirjutada mälestused ja need masinal ümber lüüa. 1963. aastal viis karm haigus kalmistule aga Susi abikaasa. Kaotus mõjus raskelt Arnold Susile, kes lahkus Vasulast ja elas nüüd kord poja, kord tütre juures.
203 Arnold Susi. Vene impeeriumi hukk. Grenader: Tallinn, 2009.
Elusalt tuli Siberist tagasi ka Aleksandr Solženitsõn. Ta oli rännanud läbi mitme vangilaagri ja olnud vahepeal moraalse ja füüsilise kokkuvarisemise äärel. Solženitsõn arvas ise, et ilmselt ta polekski ellu jäänud, kui teda 1947. aastal poleks saadetud Moskva lähedale erivanglasse nr 17 ehk šaraskasse, kus tingimused olid leebemad ning võimalused intellektuaalseks tegevuseks avaramad. Liigse suupruukimise eest saadeti Solženitsõn aga Kasahstani karistuslaagrisse, kuid ta tuli sellestki eluga välja. 1953. aastal lõppes Solženitsõni vangistus ja ta saadeti Kasahstani asumisele. Siin tuli tal elu eest võidelda vähkkasvajaga, kuid ka nüüd jäi Solženitsõn võitjaks. 1956. aastal vabanes Solženitsõn vangistusest ning asus elama Rjazanisse.
Jälgides, kuidas Nikita Hruštšov parteisisese võitluse käigus isikukultuse hukka mõistis ja olles mõjutatud ajakirja Novõi Mir peatoimetaja Aleksander Tvardovski üleskutsest kirjanikele anda teoseid, mis toimunut ausalt kajastavad, otsustas Solženitsõn just seda teha ning sai ajakirjas Novõi Mir avaldada jutustuse „Üks päev Ivan Denissovitši elus“, mis tekitas Nõukogudemaal tõelise maavärina. Solženitsõn toodi autoga Moskvasse ning külvati kiiduavaldustega üle – temast oli saanud Nõukogude Liidu juhtkirjanik. 1963. aastal avaldas Loomingu Raamatukogu jutustuse „Üks päev Ivan Denissovitši elust“ Lennart Meri ja Enn Sarve tõlkes massitiraažis. Seda lugedes arvas Arnold Susi kirjutajas ära tundvat tuttava Lubjanka kongidest. Tal polnud aga Solženitsõni aadressi ja nii saatis ta Moskvasse autorile kirja üle Kirjanike Liidu. Vastus tuli välkkiirelt: „Minu kallis Arnold Juhanovitš! Kui õnnelik ma olen Teie kirja üle, mis saabus kümne minuti eest! Ma ootasin seda ammu, ma arvestasin, et Te reageerite selle raamatu ilmumisele. Ma mitte ainult ei pidanud Teid alati meeles, vaid ma püüdsin ka teist midagi teada saada. [---] Suvel 58 sõitsime me veidi Eestis ringi ja ma pärisin Teie järele Tallinna teadete büroost.“204
204 Heli Susi. Aleksandr Solženitsõn ja Eesti. Eesti Ekspress. 9.11.2008.
Sellel ajal oli Arnold Susi aga veel asumisel Siberis ning nii ei saanud ta isegi teada, kas sõber on elus või surnud. Seda suurem oli rõõm, kui selgus, et mitte ainult elus, vaid ka täiesti kontaktne. Nüüd hakkas kõik kiiresti toimuma. Arnold Susi meenutab järgnevat nõnda: „Nii ta jõudiski 1963. aasta 10. juulil Tartusse. [---] Kohtusime sama päeva hommikul Park Hotellis. Tema esimesed sõnad olid: „Arnold Juhanovitš, ma olen nüüd hoopis teine inimene!“ Kohtumine oli ütlemata südamlik, embustega, nagu vanade sõprade vahel, kes leidnud teineteise pika vaheaja järel. Viimasest kohtumisest oli möödunud 18 aastat, [---] ta oli endiselt elav, jutukas ja kõige vastu huvi tundev.“205
Susi pere sai isa kätte vahetult pärast kohtumist ning loomulikult tundis tütar huvi: „Noh, kuidas see sinu marksist siis nüüd on?“ Endiselt kokkusaamise mõjuväljas viibiv Arnold Susi vastas vaimustunult: „Ta on täiesti oma!“ Selles veendusid kohe ka omaksed, kellele Solženitsõn jättis juba esmakohtumisel tõeliselt tugeva mulje. Heli Susi meenutab näiteks: „Teda kuulatesvaadates viirastunuks purskkaev või ilutulestik, nii intensiivne oli tema aura. Ometi ei paistnud temast edevust. Ta enda isik näis talle oluline olevat kui töövahend, mis peab korras olema, et ka ülima koormuse korral vastu pidada.“ Heli Susi meenutas pikalt, kuidas Solženitsõn lausa säras, kuidas kõneles. „See oli kiirtevihk, vulkaan, saluut! Ta lausa pritsis vaimukusi.“206
Juba siis oli selge, et õhukese „Ivan Denissovitšiga“ selle mehe elu kirjanduses nüüd küll ei piirdu. Nõukogude võim oli valla päästnud orkaani, mida ta enam kontrollida ei suutnud.
Tegelikult oli Aleksandr Solženitsõn juba mõnda aega otsinud kohta, kus saanuks rahulikult tööd teha. 1958. aastal oli ta Arnold Susi jälgi otsides esimest korda Eestis käies sellest suurde
205 Samas.
206 Alo Lõhmus. Solženitsõn oli Eestisse armunud. Postimees, 5. august 2008.
vaimustusse sattunud. Talle tundus see otsekui tunnusmärgina mingist teisest maailmast, kus inimesed on korralikud, majad korralikud, aiad nende ümber korralikud, isegi külavaheteed korralikud ning kus piimapukkidelt ei varastata mannerguid ära. Solženitsõn oskas seda põhjendada ainult sellega, et nõukogude võim oli Eestis veel suhteliselt uus asi, öeldes Helju Susile: „Teil on ju ainult 20 aastat nõukogude võimu. Kui teil on seda olnud 50 aastat, siis te ei tunne oma maad ja rahvast enam ära.“207 Selleski tähelepanekus on omajagu õigust, kuid kindlasti pole see kogu tõde.
Taaskohtumine Arnold Susiga ja läbikäimine ainult tugevdas Solženitsõni soovi endale Eestis koht osta, kus ta saaks pool aastat elada ja rahulikult kirjutada. Ajutise lahendusena üüris ta 1964. aasta suvel Võru lähedal Verijärve ääres talu. Kirjanikku seal külastanud Heli Susi on seda meenutanud järgmiselt: „Seal järveäärses võsas oli tal laud ja pink, kus ta töötas. Seal kohtus ta ka eestlastest mõttekaaslastega. Sõjaaegne ja sõjajärgne põlvkond polnud lobisejad. Keegi ei teadnud, kellega ta seal Võru lähistel kohtus, ei räägitud ka, kes ta on. Ta lõpetas seal oma raamatu „Esimeses ringis“ kirjutamise. Tõenäoliselt on osa „Gulagi arhipelaagistki“ Võrumaal kavandatud.“ Selleks ajaks oli Solženitsõn tõepoolest alustanud materjalide kogumist teose jaoks, kus tõde Nõukogudemaal toimunust täielikult välja öeldakse.
Siiski ei saa ütelda, et Solženitsõn end Võrumaal mingil kombel peitnud oleks. Heli Susi sõnul kiitnud ta „mitmetel hilisematel kohtumistel Võru sööklate maitsvaid lihtsaid toitusid, eriti kartulit. Tema lemmikkohaks sai linna servas olnud söökla“. Nimelt tundis Solženitsõn end eestlaste seas täielikult kaitstult. „Ta tundis, et siinne rahvas toetab teda kogu südamest. Kõik olid valmis aitama. Ta uskus, et keegi ei reeda teda, et siin polegi KGB-d.
207 Heli Susi. Aleksandr Solženitsõn ja Eesti. Eesti Ekspress, 8. november 2008.
Pidime teda tõsiselt hoiatama, et ta oleks tagasihoidlikum,“ kirjutas Heli Susi.208
Suside pere polnud tegelikult ainus, kellega Solženitsõn Eestis tihedalt läbi. Georg Tenno vahendusel tutvus ta näiteks koolinoorte põrandaalustes organisatsioonides osalemise eest Siberisse mõistetud Lembitu Aasaloga, kes kujunes tema lähedaseks kaastööliseks Eestis. Solženitsõn oli veendunud, et tõe avalikustamine kurjuse riigi kohta on talle jumala poolt antud ülesanne, ja asus seda teostama lummava energia ja sihikindlusega.
Olukord muutus aga üha keerukamaks, sest 1965. aastast oli tunda, et kruvisid on hakatud jälle tugevamalt kinni keerama. Hruštšov oli maha võetud ning Solženitsõn kaotanud oma peamise toetaja parteiladvikus. KGB asus tema vastu nüüd süstemaatiliselt tegutsema ning konfiskeeris osa tema arhiivist ning „Gulagi“ esimesest mustandist. Oli selge, et endale Eestis kinnisvara hankimine polnud enam lahendus. Alustatud töö lõpule viimiseks oli vaja end KGB eest paremini ära peita. Arnold Susi rääkis Marta Portiga ja pakkus Solženitsõnile peidukohaks oma endist elukohta Vasulas Kopli Märdi talus. Tartus Herta Susi juures vana kaubamaja taga peatuv ja töötav Solženitsõn käis Vasula elamist vaatamas ja see sobis talle.
Nii sai Kopli Märdi talust Vasulas juba 1965/1966 talvel kirjaniku „vaikne pelgupaik“. Sõit sinna kulges kõiki konspiratsioonireegleid järgides, võimalikke „sabasid“ maha raputades. Vahetati nii sõiduvahendeid kui marsruute, riideidki. Vasulas Solženitsõniga peaasjalikult ühendust hoidnud Heli Susi meenutab: „Koht oli vaikne, talus viibinud habemikku teati kui oma dissertatsiooni kirjutavat teadlast. Loominguks oli hea atmosfäär, kirjanik trükkis oma käsikirja kaasas olnud trükimasinaga. Sõitsin vahetevahel suuskade ja seljakotiga Vasula mõisani, suuskadel üle
208 Alo Lõhmus. Solženitsõn oli Eestisse armunud. Postimees, 5. august 2008.
põldude taluni. Viisin isa tuttavale toitu. Kuulasin tema luuletusi ja lugesin ise talle saksa luulet. Tõin seljakotis jupphaaval tema originaalkäsikirja ja ühe trükitud eksemplari kaasa ja peitsin need Hiiul kodu juures puukuuri. Käsikiri oli peenikeses kirjas tumelilla tindiga kirjutatud roosakale paberile. Üks eksemplar oli igaks juhuks peidetud Susidega kaudselt seotud Tartu õe Evi Armineni juurde.“209
Kõik möödus edukalt, Solženitsõn ise on elust „pelgupaigas“ kirjutanud järgmist: „Nõnda, nagu ma töötasin need 146 päeva Pelgupaigas, ei olnud ma oma elus veel kunagi töötanud, ma ei olnudki nagu enam mina ise, vool viis mind kaasa, mu käsi kirjutas ise, ma olin nagu lööknõel, mille vedru oli 50 aastat kokku surutud olnud ja nüüd oma energiat loovutas. [---] Lääne raadiot kuulasin ma ainult söömise, majapidamistööde ja ahjukütmise kõrvalt. Kella seitsmeks õhtul oli mul juba uni kallal, ma vajusin magama, kella ühe paiku öösel ärkasin üsna värskena üles, hüppasin voodist välja ja alustasin heledate lampide valgusel tööd. Kui pärast üheksat hiline hommikuvalgus paistma hakkas, oli mul täis tööpäev tehtud ja ma alustasin teist – ja tulin sellega toime kella kuueks õhtul, mis oli ka lõunasöögi aeg.“210
Nii korrati seda ka järgmisel aastal. Heli Susi jutustas, et Solženitsõn saabus Vasulasse oma materjalide ja kirjutusmasinaga. „Vähene külarahvas teadis, et seal elab teadlane, kes kirjutab dissertatsiooni ja vajab rahu. Solženitsõn valmistas ka väikese eesti-vene keele sõnastiku ja vestmiku, et poes eesti keeles leiba ja leivakõrvast küsida. Ta treenis ka hääldamist. Enesestmõistetavalt plaanis ta Eestis elades ka eesti keele ära õppida. Nii sündis seal hangede taga raamat, mis pidi raputama alustugesid, aga ka loiud vaimud ärkvele. Ta tippis masinal
209 Malle Elvet. Solženitsõn kiitis Võru toitu. Lõunaleht, 24. jaanuar 2013.
210 Imbi Paju. Aleksandr Solženitsõn 100 ja tema kirjanduslik mälestusmärk „Eestlased“. ERR, 14.01.2019.
kümme kuni kaksteist tundi, vahepeal kuulas BBC-d, samal ajal valmis mingi lihtne toit elektripliidil; kui plaanitud lehekülgede arv sai täis, lõhuti puid, tassiti need tuppa või tehti suusasõit jõe ääres. Aeg-ajalt käis ta ära, kord Lembitu juures, kuhu viis ühe koopia valmivast käsikirjast, kord külastas Tartus mu venda ja isa, et sõbraga asju arutada. Mõnel nädalalõpul sõitsin ma ise Kopli-Märdile provianti viima, sest kohalik kauplus oli hõreda valikuga ja ka sellepärast, et teda küla peal liiga tihti ei nähtaks. Viisin juustu, kohupiima, päevalilleõli, kui näkkas, siis ka vorsti või sinki. Läksin suuskade ja seljakotiga Vasula mõisa kaudu, mis oli paar kilomeetrit eemal ja kus oli rohkem mahatulijaid. Edasi mööda jõekallast suuskadel, mille jäljed tuul kiiresti laiali puhus. Tagasiteel võtsin kaasa teise koopia; kuigi olime Lembituga head sõbrad, kumbki teise koopiatest ei teadnud. Kui üks jääbki vahele, ei saa ta ka peksu ja piinamise korral teist üles anda. Võib kindlalt väita, et ainult tänu tol ajal Eestis valitsenud – ja praegu kujuteldamatule konspiratiivsusele sai „Gulag“ siin teoks saada ja avastamata jääda.“211
Küsimusele, kas ta selliste asjadega tegeledes ka kartis, vastas Heli Susi, et aga loomulikult. Tõsi küll, mitte nii palju enda, kui selle pärast, et KGB avastab kirjaniku Eestist, käsikiri kõrvaldatakse ja tõde kurjuse kohta jääbki kirja panemata. „Omariikluse säilitamise tahe ja vägivallavastasus, mille nimel on kogu meie perekond elanud, on tähtsam kui kõik muu, ja kui tuleb inimene, kes hakkab õõnestama kurjuse impeeriumi aluseid, siis sa ei küsi, kas see on ohtlik. Arvestasin võimalusega, et jään ilma oma õppejõukohast Tallinna Konservatooriumis, samuti sellega, et tuleb vangipõlve taluda. Meil oli tarvis seda teha, me pidime seda tegema, see oli tähtis. Muidugi me kartsime, aga see pole siin kõige õigem sõna. Oli ahistavaid kujutlusi, et KGB
211 Heli Susi. Aleksandr Solženitsõn ja Eesti. Eesti Ekspress, 8. november 2008.
saab siiski kirjanikule jälile, et ta tabatakse Eestis, järgnevad puistamised, arreteerimised, raamat jääb kirjutamata, kaotame vennaga töökohad.“212 1967. aasta kevadel külastas Solženitsõnit Kopli-Märdi talus ka Arnold Susi. Sõbrad jalutasid ja ajasid pikalt juttu. Justkui oleks teadnud, et see kohtumine jääb neile viimaseks: 29. mail 1968 lahkus Arnold Susi insuldi tagajärjel. On sügavalt sümboolne, et just samal päeval jõudsid läände mikrofilmid „Gulagi arhipelaagi“ esimese variandiga. 1968. aasta sügisel külastas Solženitsõn Eestit viimast korda, et käia sõprade Georg Tenno ja Arnold Susi kalmul. Vaadates hiljem Suside juures fotosid sargas lebavast sõbrast, ütles ta ainult: „Nii surevad prohvetid.“213
„Gulagi arhipelaagi“ käsikirja jõudmine Läände ei tähendanud aga selle lõplikku valmimist. Solženitsõn soovis seda veel viimistleda ning uskus – kuigi ei teadnud, kuidas –, et seda õnnestub mingi ime läbi ikkagi Venemaal välja anda. Võimalused selleks näisid pigem kahanevat kui kasvavat.
Silmus Aleksandr Solženitsõni ümber tõmbus üha tihedamalt kokku. KGB pidas teda nüüd Nõukogude Liidule tõeliseks ohuks ning hoidis kirjaniku tegemistel silma peal. 1965. aastal õnnestus julgeolekuorganitel kätte saada osa Solženitsõni sõprade juurde peidetud arhiivist. Sealt võimude kätte langenud käsikirjad vaid süvendasid parteiladviku kahtlusi Solženitsõni suhtes. NLKP XXIII kongressil 1966. aastal nõuti vastulöögi andmist ajaloo moonutamisele, mille näitena toodi Solženitsõni jutustus „Üks päev Ivan Dennissovitši elust“. KGB-s moodustati eraldi osakond Solženitsõni operatiivseks töötlemiseks – 5. valitsuse 9. osakond. 1969. aastal visati Solženitsõn välja Kirjanike Liidust. Nõukogude Liidus teda enam ei avaldatud, mujal aga seda rohkem. 1970. aastaks oli Solženitsõni teoseid avaldatud juba
212 Samas.
213 Samas.
26 riigis. Selle taustal ei saanud Solženitsõnile 1970. aastal omistatud Nobeli kirjanduspreemia enam olla mingi eriline üllatus. Preemiat vastu võtma Solženitsõn sõita ei söandanud, kartes, et teda võidakse mitte tagasi lasta.
Vastupidiselt laialt levinud arvamusele polnud preemial mingit pistmist Solženitsõni suurteosega „Gulagi arhipelaag“, mille olemasolustki sel hetkel pea keegi ei teadnud, rääkimata lugemisest. KGB-ni olid ähmased kuuldused mingist uuest Solženitsõni kirjutatavast raamatust siiski jõudmas. Julgeolek aimas, et tulemas on midagi kohutavat, ja alustas käsikirjale jahti. Nüüd enam vahendeid ei valitud. 1971. aastal üritas KGB Solženitsõnit füüsiliselt likvideerida ehk tegi talle mürgisüsti. Solženitsõn põdes pikalt, kuid jäi elama. Teda ei kõigutanud ka ajakirjanduses jätkuv laimukampaania ega 31. augustil 1973 Pravdas avaldatud tuntud nõukogude kirjanike avalik kiri tema vastu. Erilise tähelepanu alla võeti kirjaniku abilised. Solženitsõni masinakirjutaja ja usaldusaluse Jelizaveta Voronjanskaja (1906–1973) kirjavahetust sõbrannaga kontrollides said julgeolekutöötajad aru, et Voronjanskaja on „Gulagi arhipelaagi“ lugenud, ja otsustasid käsikirja iga hinna eest kätte saada. Kui 1973. aasta 4. augustil Leningradis Moskva vaksali perroonil kaks Krimmist puhkamast naasnud vanemaealist sõbrannat, geoloog Nina Pahtusova ja Jelizaveta Voronjanskaja, rongilt maha astusid, ootasid neid erariides julgeolekutöötajad, kes naised samas arreteerisid.
Vahistatud Pahtusova viidi koju läbiotsimisele, Voronjanskaja võeti aga viis päeva kestnud „konveieri“ ehk vahetpidamata ülekuulamise alla, kuni elatanud naine murdus ja polnud enam võimeline midagi rääkima. 9. augustil lasti Voronjanskaja julgeolekutöötajate saatel koju, kus ta üritas end tappa, arvates ilmselt, et on ülekuulamisel liig palju rääkinud. Julgeolekutöötajad takistasid teda ja suunasid haiglasse, kust Voronjanskaja naasis julgeoleku raporti kohaselt 23. augustil ning poos end üles.
Solženitsõni andmetel toimus sel päeval Voronjanskaja juures aga totaalne läbiotsimine tapeetide mahakiskumise ja põranda ülesvõtmisega, mistõttu polevatki lõpuni selge, kas ta poos end ise või poodi. Igal juhul oli KGB-l temalt lõpuks õnnestunud välja pressida mehe nime, kellele Voronjanskaja oli „Gulagi arhipelaagi“ käsikirja peitmiseks andnud. Geoloog, kunagine Vlassovi armee kapten ja pärastine vang Leonid Samutin (1915–1987) oli Solženitsõniga tuttav, rääkinud talle nii Vlassovi armeest kui Vorkuta laagritest. Nüüd võttis KGB Samutovi pihtide vahele, kuid kulus veel nädal, et sellelt välja pressida, kuhu on käsikirja peitnud. 30. augustil 1973 kaevati see Samutovi suvilas välja –KGB oli kätte saanud „Gulagi arhipelaagi“ käsikirja. Rõõm oli nii suur, et sellest kanti lausa eraldi NLKP KK Poliitbüroole ette.
Paraku ei teadnud KGB, et tegemist oli vaid teose ühe esimese, pealegi lõpetamata variandiga.
2. septembril 1973 sai Solženitsõn Leningradis toimunust teada.
Tema unistus see kuidagi Venemaal välja anda varises kokku ja Solženitsõn andis loa „Gulagi arhipelaag“ läänes viivitamatult trükki toimetada. Just neil saatuslikel päevadel saabus Moskvasse täienduskursustele Heli Susi, kes meenutab viimaseid kohtumisi Solženitsõniga järgmiselt: „Tollal peatus Solženitsõn oma sõbra Rostropovitši valdustes Moskva lähedal, kus paiknes rida prominentide daatšasid. Ühel õhtul sõitsin sinna. Rostropovitšil oli mitu hoonet, millest ühes väiksemas kauni antiikmööbliga sisustatud majas oli Solženitsõni elamine. Valdustesse kuulus ka garaaž kolmele-neljale autole ja tohutu kõrge sara, mille mõõdud pidid piisama kavatsetava „Aida“ lavastuse piduliku protsessiooni täielikuks mahutamiseks. „Väike maja“ oli mõõtudelt nii suur, et sain seal endale mugava toa, kus võisin kogu öö lugeda materjale, mida muu ilm veel polnud näinud. Ka kogu järgmine päev, kui kirjanik oli poja ristsetel, läks käsikirjade ja muu põneva lugemise peale, selle hulgas mälestusraamatu „Vasikas puksleb tammega“ peatükke. Ühel antiiksel laual olid kuhjas sajad vaimustunud kirjad
ja postkaardid, saabunud Solženitsõnile Nobeli preemia andmise puhul. Meeles on eriti postkaart Pariisi Notre-Dame’i kimääridega, millel tekst „Asjata püüate veel tema hinge, ta on nüüd Nobeli kaitse all“. Väikesel rongkäigul asulas näitas Solženitsõn mulle prominentide, peamiselt kultuuriinimeste suvilaid, ka Šostakovitši oma. Selle krundi nurgal kõrgetel postidel paiknes suur salapärane must kast nagu tumm ähvardus. „KGB tehnika,“ teavitas mind mu saatja, „siit kuulatakse kõike pealt.“ Majas kirjutasime olulisemad mõtted paberilehtedele, mille pärast põletasime. Tõsisemaid jutte rääkima läksime sara alla. Istusime kastidel, kõnelesime väga vaikselt, raadio välissaadete summutaja undava käginaga meie kõrval. „Mul on kõik läbi mõeldud, kõik võimalused. Nad kas tapavad mu, arreteerivad või saadavad maalt välja. Kõigil kolmel juhul on Nõukogude Liidule varuks katastroof. Läänes on kõik hüppevalmis. Nagu minuga midagi juhtub, ilmub seal „Gulagi arhipelaag“.“ Kõne all oli ka Eesti tulevik, meie saatus, Liidu lagunemise paratamatus. „Ma lähen Saksamaale või Šveitsi. Ma hakkan saatma teile raamatuid. Me ei kaota kontakti, ma leian võimaluse seda hoida. Heli, uskuge, kõik saab korda! Me veel tervitame koos Estonia kontsertsaali poodiumilt vaba Eesti rahvast!““214
Solženitsõn ise on oma tollast meeleseisundit kirjeldades aga kirjutanud, et kui oma arhiivi KGB kätte langemisel oli ta hirmsalt närvis olnud, siis nüüd oli ta rahu ise: „Esimesel korral tormasin ma sinna, põletatagu seal, Eestis, kõik ära, peaasi, et nad ise pääseksid. Teisel korral olin juba külmema kõhuga, oodaku märguannet. Kolmandal korral oli vaim juba kange: ei maksa põletada, tõlkige hoopis eesti keelde, varsti laseme käest kätte käima.“
Ta oli oma suurteose trükkimiseks läänes valinud väikese vene emigrantide kirjastuse YMCA-Press Pariisis, olles sellega
214 Heli Susi. Aleksandr Solženitsõn ja Eesti. Eesti Ekspress, 8. november 2008.
koostööd juba proovinud ning rahule jäänud. Nimetatud kristliku taustaga kirjastus oli käima lükatud Noorte Meeste Kristliku Ühingu (NMKÜ, inglise keeles YMCA) poolt, tegutsedes 1925. aastast Pariisis, andes muuhulgas välja Nikolai Berdjajevi ning Mihhail Bulgakovi teoseid, teiste seas „Meister ja Margarita“.
YMCA-Press ei kaotanud nüüdki aega ning mõned päevad pärast 1973. aasta jõulupühi ehk 28. detsembril 1973 ilmus „Gulagi arhipelaag“ trükist. Omas ajas oli see tõeline pomm, mis andis kommunismi teostamiskatsetele Nõukogude Liidus hoobi, millest see enam ei toibunudki.
Nõukogude parteiladviku ajas „Gulagi arhipelaagi“ ilmumine Pariisis loomulikult täielikult raevu. 1974. aasta 7. jaanuaril arutati seda ja Solženitsõni „nõukogudevastasele tegevusele piiri panemist“ NLKP KK Poliitbüroo istungil. KGB juht Andropov tegi ettepaneku Solženitsõn administratiivkorras maalt välja saata, kuid Poliitbüroo enamus (sealhulgas Kossõgin, Brežnev ja Gromõko) pidas vajalikuks ta esiteks kohtulikule vastutusele võtta ehk kinni panna ja siis välja saata. Lõpuks tegi Andropov ikkagi, nagu tema tahtis: 12. veebruaril 1974 Solženitsõn arreteeriti, sai süüdistuse kodumaa reetmises ning jäeti ilma Nõukogude kodakondsusest. 13. veebruaril saadeti ta Nõukogude Liidust välja Lääne-Saksamaale. Järgmisel päeval keelustati Nõukogude Liidus kogu tema looming, ka ajakirjanduses avaldatu (nii vene kui eesti ja leedu keeles), raamatukogudel kästi see kokku koguda ning hävitada, mille kohta tuli koostada asjakohane protokoll. „Gulagi arhipelaagi“ Nõukogude Liitu toomine oli keelatud, selle levitamise eest võis kriminaalkorras karistada. Näiteks pandi 1978. aastal selle eest viieks aastaks istuma (lisaks kaks aastat asumist) Gantobar Mukhameshin Tatarstanist. Läänes lõi „Gulagi arhipelaag“ tõelisi laineid. Kommunism oli ühe hoobiga kaotanud nii oma usutavuse kui õigustuse olemasolule. YMKA-Press oli võtnud suure riski ja trükkinud raamatut väikese pagulaskirjastuse kohta üüratud 50 000 eksemplari.
Huvi oli aga nii suur, et tiraaž müüdi maha mõne nädalaga. Järgnes tõeline võidujooks, kes jõuab „Gulagi arhipelaagi“ suurtesse keeltesse tõlkida. Omaaegne Ameerika diplomaat ja tõlkija Thomas Porter Whitney (1917–1907) sai oma tõlke trükki 1974. aasta kevadeks, prantslased võtsid vene-eksperdina kampa Nikolai Struve ja said tõlke prantsuse keelde sama aasta 1. juuniks. Itaalia keeles ilmus „Gulagi arhipelaag“ praktiliselt samal ajal Mondadori kirjastuselt, saksa keeles ilmus see Elisabeth Marksteini (1929–2013) tõlgituna Scherzi kirjastuses varjunime Anna Peturnig all.
Juba mõne kuuga sai selgeks, et Solženitsõni teos on maailmas tekitanud keskmise tugevusega poliitilise maavärina, mis saatuslikult vapustas kommunistliku maailmasüsteemi alustalasid. Kuna kommunistlikku tegelikkust lähemalt tunda saanud saksakeelsetes maades selle suhtes erilisi illussioone enam ei omatud, oli siin ka vapustus „Gulagi arhipelaagist“ mõõdukam. Kaugemal Lääne- ja Lõuna-Euroopas olid kommunistlikud parteid aga reaalne jõud ja kommunistlik ideoloogia intellektuaalide lemmik-mängukann, seal kukkus kommunistlik liikumine hetkega kokku. Korraga sai selgeks, et kommunistid on inimestele aastakümneid räigelt valetanud, ning kommunism kaotas usutavuse ja külgetõmbe. Toetuse katastroofilise langusega käis kaasas oma tee otsimine Nõukogude kompartei kõrvale ehk eurokommunismi teke. Aga ka see ei suutnud kommunistlikule mõtteviisile enam eluvaimu sisse puhuda.
Lühikese ajaga oli „Gulagi arhipelaag“ välja antud üle kogu maailma. Kui paljudesse keeltesse see tõlgitud on, polegi täpselt teada, kuid enamasti on juttu üle neljakümnest keelest. Oli ka maid, kus „Gulagi arhipelaagi“ väljaandmine põrkus tõsistele raskustele. Need riigid olid suuremas või väiksemas sõltuvuses Nõukogude Liidust ja seal kardeti N Liitu pahandada. Nagu Soomes, kus „soometumine“ oli 1970ndatel saavutamas oma haripunkti. Siin oleks Solženitsõni teoseid varem avaldanud
Tammi kirjastus olnud selle loomulik kirjastaja, kuid kardeti, et Nõukogude Liit ei vaataks sedavõrd plahvatusohtliku teose ilmumisele just hea pilguga, seda enam, et peaminister Kalevi Sorsa võttis ilmselt president Urho Kaleva Kekkoneni soovitusel Tammi juhtkonnaga ühendust ning andis mõista, et Tammil oleks targem „Gulagi arhipelaagi“ avaldamisest loobuda. Tammi loovutaski soomekeelse väljaande trükkimise õigused Rootsi kirjastusele Wahlstrom ja Widstrand, kellel olid juba olemas õigused rootsikeelse tõlke tegemiseks.
Esa Ariani tõlgitud „Gulagi arhipelaag“ tõusis Soomes müügiedetabelite tippu, saavutades tohutu populaarsuse. Siingi andis raamat kommunistidele ränga hoobi: usutavus kadus ja toetus neile langes mürinal, mispeale jaguneti kahte omavahel võitlevasse rühma: eurokommunismi poole kalduvaks ning stalinistlikuks „taistolaisteks“. Kui „Gulagi arhipelaagi“ järgmised osad anti välja väikese parempoolse kirjastuse Kustannuspiste poolt, olid just taistolaised need, kes seda Eduskuntas ründasid, pärides valitsuselt aru, mida see on teinud sellise nõukogudevastase kihutustöö lõpetamiseks Soomes. Välisminister Olavi J. Matila vastas, et Solženitsõni teos ei aita tõesti kaasa Soome ja Nõukogude Liidu vennalike suhete arengule, avaldades ühtlasi veendumust, et Soome koostöö Nõukogude Liiduga on piisavalt tugev, et see väike probleem üle elada. Praeguseks on „Gulagi arhipelaagi“ väljaandmine Soomes läinud Sofi Oksaneni kirjastuse kätte.
Solženitsõni teos jõudis kiiresti ka kommunismi ikke all vaevlevate rahvasteni, kuigi seda üritati lausa meeleheitlikult takistada. Saadi ju parteiladvikus suurepäraselt aru, millist ohtu „Gulagi arhipelaag“ nõukogude korrale kujutas. Venekeelne Vabaduse Raadio oli juba 1974. aasta jaanuarist alustanud „Gulagi arhipelaagi“ ettelugemist kord päevas poole tunni jooksul. Kogu raamatu ettelugemine võttis aega kolm kuud. Nõukogude ajakirjanduses vallandati
Solženitsõni ja tema „Gulagi arhipelaagi“ vastu raevukas laimukampaania. Ega raamatust endast seejuures eriti juttu tehtudki,
rääkimata sellega polemiseerimisest, Solženitsõnit nimetati lihtsalt otsesõnu „kirjanduslikuks vlassovlaseks“ ja süüdistati teda „solidaarsuses kodumaareeturite, politseinike ja vlassovlastega“.
Nii sai „Gulagi arhipelaag“ jätkuvalt kommunismi haardes olevates maades levida Samizdati kaudu, enamasti väikestel fotokoopiatel paguluses trükitud venekeelsest väljaandest. Vaid Poolas õnnestus see Solidaarsuse tekkele järgnenud segaduste perioodil 1981. aastal raamatuna avaldada, kasutades selleks 1974. aastal Pariisi väljaande jaoks tehtud Jerzy Pomianowski (1921–2016) tõlget. Samal ajal jätkas Nõukogude propagandaaparaat Solženitsõni ohjeldamatut tümitamist. Nii tekkiski paradoksaalne olukord: Solženitsõn oli välja saadetud, kuid ikkagi vaata et rohkem kohal kui enne. Pea keegi polnud „Gulagi arhipelaagi“ lugenud, kuid kõik said aru, et võimud kardavad seda rohkem kui miskit muud – see peab järelikult ikka üks vägev raamat olema!
Oma osa võis selles olla vahistamise päeval 12. veebruaril 1974 liikvele lastud Aleksandr Solženitsõni üleskutsel „Elagem ilma valeta!“, mis kujunes vene dissidentluse ajaloo üheks mõjukaimaks tekstiks. Solženitsõn võrdsustas oma pöördumises „valed“ ideoloogiaga, illusiooniga, et inimloomust ja ühiskonda saab ümber kujundada vastavalt etteantud stsenaariumile.
Ta kutsus Nõukogude Liidu kodanikke kui üksikisikuid hoiduma koostööst režiimi valedega. Mida rohkem on kaasamarssijaid sellel passiivse vastupanu teel, seda enam on lootust, et ka kõige ebainimlikum kõigub ja kukub kokku. Ja oma vaiksel moel see töötas, murendades vaikselt, kuid kindlalt Nõukogude impeeriumi niigi pudedat jalgealust. Kuni see ühel päeval omaenese raskuse all kokku varises.
Valede impeeriumi kadumisega ei kadunud paraku kuhugi seda kandnud valede võrgustik. See muutis ainult kuju. Ning sellesse jäi kinni ka suurte lootustega Venemaale tagasi pöördunud Aleksandr Solženitsõn. „Gulagi arhipelaagi“ kirjutades
tundis ta oma kogemustest lähtudes vale ära, nüüd esile kerkinud teemade puhul tal isiklik kokkupuude aga puudus ning ta pidi tuginema tihti pooltõdedele või lausa valedele tuginevatele käsitlustele, millele ei suutnud alati allikakriitiliselt läheneda. Heli Susi on arvanud, et neil aastatel oleks Solženitsõnil vaja olnud suhtlemist Arnold Susiga, kelle kaine lähenemine võinuks panna Solženitsõnit jumaldatud autorite tekstidele kriitilisemalt lähenema ja vahest oleks suutnud pisut avardada „veneidealismi plekkmütsi ta peas, nagu kunagi Lubjankal marksismi oma“. Nüüd läks aga, nagu läks, ning 1990. aastateks oli Solženitsõn muutunud mees.
Heli Susi, kes üritas Solženitsõniga ühendusse astuda, et teda Eestisse kutsuda, kirjutas sellest järgmist: „Mulle vastas „hoopis teine inimene“. Eestisse ta ei tule, ta ei lahku enam kunagi Venemaalt. Siinsed venelased on Nõukogude võimu ohvrid, õnnetud inimesed. Üldse pole venelased milleski süüdi, kuritegusid sooritas ainult rahvusvaheline kommunism jne. Olin kui puuga pähe saanud, ei suutnud mõista inimese sellist metamorfoosi. Hiljem tulid veel väited Tartu rahu ebaõiglusest jm. Olime alati olnud avameelsed ja ma kirjutasin talle ühemõttelise vastuse, öeldes: venelased rajasid ise leninliku-stalinliku terroririigi ning kõik hukkamis-, vangistamis- ja küüditamiskäsud olid venekeelsed. Eestil ei olnud peale Vabadussõda valikut jätta Tartu rahu sõlmimata ja kommunistlik Venemaa tunnustamata, kui ta tahtis jääda ellu ja iseseisvaks. Miljoniline rahvas ei saa päästa 150-miljonilist, kes ei suuda ise oma riiki korraldada. Venestamise eesmärgil siia suunatud migrandid tuleb rahvusvahelise õiguse alusel siit tagasi päritolumaale viia. Järelikult on tema etteheited eestlastele ülekohtused, ja see masendab ja kurvastab meid. Järgnes pikk paus.“215
215 Heli Susi. Aleksandr Solženitsõn ja Eesti. Eesti Ekspress, 8. november 2008.
Aja jooksul pinged siiski taandusid ning suhtlemine taastus, kuid endist soojust selles enam polnud.
Negatiivne hoiak on peale jäämas ka Eesti avalikkuse suhtumises Solženitsõnisse, eriti pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu, mida põhjendatakse suuresti Solženitsõni esitatud „ajalooliste“ argumentidega. See kõik ei tohi meid siiski unustama panna, mida suurt on Aleksandr Solženitsõn korda saatnud. „Gulagi arhipelaagi“ tähenduses ja väärtuses pole midagi muutunud ega muutu. Eestlasi ja Eestit on see sajatuhandelistes tiraažides üle maailma ilmunud raamat koos esseega „Eestlased“ ülistanud rohkem kui ükski teine trükis enne või pärast. Kõige olulisem on aga uuel kombel tähendus, mida Solženitsõn oma raamatutega Gulagist mäletamisele/unustamisele andis. Ta rõhutas, et just unustuse tõttu võivad sündida uued kimäärid – tuld sülgavad metsikud olendid, mis toovad tagasi inimkonna kogetud õudusi. Mida Vene väed Ukrainas parajasti teevad. See näitab, et vormiline mäletamine võib ohtlikult läheneda unustamisele, andes alates 2014. aastast Putini režiimi eest Saksamaal paguluses viibivale kultuurifilosoof Andrei
Arhangelskile 2023. aastal Ukraina sõja kontekstis alust kibedalt küsida, kas „Gulagi arhipelaag“ on muutunud pelgalt sildiks, sisutühjaks plakatiks. „Gulagi arhipelaagi“ suurust ja tähendust ei saa siiski kuidagi vähendada.216
216 Imbi Paju, Mart Laar, Eerik-Niiles Kross. Ükski inimene ei ole saar. Postimees 2024.