PROLOOG
Sel aastal läks kevadega täbarasti. Märtsi erk päike meelitas sinililled ja lumikellukesed õitsema, kuid aprilli keskel jooksid tarkade kliimateadlaste kirjeldatud jugavoolud troposfääris risti-rästi, transportides Arktikast kohale jäise hinguse ja sellega koos ka paraja jõuluaegse lumemöllu, mis pani autoomanikke kurjalt vanduma, sest enamik oli talvised naastrehvid juba suvekummide vastu vahetanud. Olin oma suvise sõbra jalgratta jõudnud just tolmust puhtaks pühkida ja kummid täis pumbata, kuid nüüd tuli garaažist hoopis lumelabidas välja otsida ja tujukat ilma sarjates jalgteid puhtaks rookida. Sellist vindunud ilma jätkus nädalaks, kuid lõpuks sai kevad siiski oma tahtmise. Nii lükkasin jalgratta garaažist välja, võtsin suuna meie vanale lossipargile ja väntasin mere äärde.
Olgugi et ilm on veel külmavõitu, kostab Laiamadala tagant lindude huikeid: kaagutavad haned, luikavad luiged ja prääksuvad pardid. Peatan ratta ja vaatan lahele, mis kevadises eredas päikeses rõõmsalt sillerdab. Nii kaugele kui silm nägema ulatub, on põhjakaare tuul jõudnud mere juba jääst puhtaks klaarida. Küll see kevad tuleb, nendin endamisi ja lükkan ratta jälle liikuma. Peagi märkan pargipingil istumas vanemapoolset korralikult riides härrasmeest, kel on palitu seljas, sonimüts peas ja kirju sall kaelas. Mees toetub kahe nahkkinnastatud käega jalutuskepile ning ta pilk on äraolevalt suunatud kuhugi silmapiirile – sinna, kus sinetavad Abruka ja Vahase metsad. Väntan võõrast mööda, mõeldes ise, kellega võiks tegu olla. Esmapilgul oleks pakkunud võõra elukutseks ehk mingit juhtivat ametit või õppejõu kohta kusagil kõrgkoolis. Tema välises väärikas ja
eneseteadlikus olekus on midagi sellist, mis sunnib arvama, et tegu ei ole lihtsa mehega. Väntan edasi ja peagi ununeb võõras meelest.
Järgmine päev toob ka päikese pilve tagant välja ja jalgrattasõit on juba sootuks lõbusam ettevõtmine. Jõudes mere äärde, märkan eilset härrasmeest istumas samal pingil ja samas poosis, nagu poleks ta vahepeal ära käinudki. Kui sõidan pingil istujast mööda, noogutame mõlemad juba tuttavlikult teretuseks.
Kolmandal päeval ma enam eriti ei üllatugi, kui taban nüüd juba tuttava härrasmehe samal pingil istumas ja merele vaatamas. Olen temast juba peaaegu möödumas, kui mind peatab kare hääl:
„Kuule, kirjanikusaks, mis sa virvendad siin iga jumalapäev oma jalgrattaga, pea korraks hoogu, tule istu ja suru tömp ots vinklisse ning ajame püsut juttu.” Öeldut saadab hoogne nahkkindas käe patsutus pargipingile ta enda kõrval. Peatan kõheldes ratta, mille peale vanahärra muigab ja lisab:
„Ma tea küll, et sa kapten olad ja terves maailmas ringi raidutand. Ka mina olen omal ajal juhtund kala püüdma nii Aafrika rannikul kui teisel pool Atlanti Newfoundlandis, nii et toeta tagumenti ja räägime torts merejuttu.” Kaks pisut pleekinud merekarva silma tunnistavad mind naeruse pilguga. Merejuttude vastu on mul alati nõrkus olnud. Toetan jalgratta puu najale ja võtan istet võõra kõrval, kes endiselt merele vaatab.
„Ega nad nüüd enam tule,” nendib härrasmees ja sügab käega lõuga. Ta näole, millele saatus on kündnud sügavad vaod, ilmub nukker ilme, kui ta mind vaatama pöördub. Minu küsiva pilgu peale viskab ta käega ja selgitab: „Olin vist pisut üle aasta vana ja oma isast mäletan seda, et oli pikka kasvu, musta kräsus peaga mees, kes mind kõrgele õhku loopis, kinni püüdis ja kiitis: „Vaata, Vollist saab minu pärija.”” Vana mees vakatab korraks ja ta näole ilmub arupidav ilme, kui ta kahtlevalt sõnu valib: „Ma olen ikka juurelnud, kas nii pisike laps saab nõnda mäletada või tean ma seda ema juttude järgi.”
Korraks vaatab minu värske tuttav uuesti merele ja mõistes, et sellistest segastest seletustest ei tarvitse kaaslane aru saada, pöördub uuesti minu poole:
„Saame ehk tuttavaks ka. Sind ma tunnen küll ja sinu mereraamatud on mul kõik läbi studeeritud. Minu nimi on Voldemar Laasik Juhani poeg, tuttavad kutsuvad mind Laasu Volliks.” Võõras teeb korraks väikese mõttepausi, et siis jätkata: „Vaata, kirjanikusaks, minu isa Juhan Pärn oli Kandla vallavanem. Vabadussõjas teenis tema allohvitserina soomusrongil nr 3, kus oli dessantrühma komandör. 1919. aasta 23. jaanuaril pidasid Eesti väeosad Kirepi kõrtsi juures
Rõngu vallas maha ühe märkimisväärse lahingu, mille käigus raskes käsitsivõitluses löödi punased taganema. Selles lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Vabadusristi II klassi kolmanda järgu aurahaga ning Eesti riigi poolt kingiti talukoht Kandla valda, kus me siis elasime.” Korraks saadab jutuvestja hindava pilgu jälle merele. Kohendab siis salli kaela ümber ja jätkab: „Minu vana oli igati tubli mees, aga tal oli suur nõrkus naiste vastu.”
Selle jutu peale kehitan õlgu ja pomisen, et kes siis sellest nõrkusest prii on. Kaks merekarva luitunud, kuid erksat silma seiravad mind hindavalt: „Jajah, olen su raamatutest lugenud, olen lugenud,” kinnitatakse pead noogutades. „Kuid selle koha pealt oli Juhan Pärn üks eriline eksemplar, aga see selleks.” Mu vestluskaaslane ohkab sügavalt ja pöörab jälle pilgu merele. „1944. aasta sügisel, kui venelased olid Saaremaale tulemas, haaras Juhan Pärn kaasa oma Vabadussõja risti ja kaks püstolit ning pani paadiga Rootsi poole minema.”
„Ja sina käid nüüd iga päev vaatamas, kas paati ei ole naasmas?” rohkem konstateerin, kui küsin. Vanahärra pöörab oma merekarva silmade pilgu, milles väreleb naerukilluke, minule ja vangutab pead:
„Ma tean, et paati ei ole naasmas, kuid tore on mängida kujutlusega, aga mis siis, kui see äkki juhtubki – ja seepärast ma iga päev seda mängu mängingi.”
„Aga kuidas sa tead, et ei ole naasmas?” ärgitan teda rääkima. Vestluskaaslane asetab käed jälle jalutuskepile ja suunab pilgu lahele.
„See on jälle üks teine lugu,” pomiseb ta endamisi. Pöördub siis mind vaatama ja lausub: „Kaptenisaks, me oleme sinuga rohkem seotud, kui sa aimata oskad.” Nähes minu üllatunud ilmet, ohkab vanahärra ja tõuseb pingilt.
„Vaata sellised lood siis,” ütleb ta end minekule sättides. Tõusen minagi, haaran jalgratta puu najalt ja asutan end sõiduriista käekõrval lükates härra kõrval käima.
„Me pidime ju merejuttu ajama,” mainin moka otsast, mille peale Voldemar Laasik muigab:
„Kui see sind huvitab, võime sellest rääkida ja mitte üksnes sellest. Kinnitan, et minul, Voldemar Laasikul, on olnud üheksa mina.” Mehe hääles kostab varjatud uhkust.
„Mida tähendab üheksa mina?” tunnistan üllatunult kaaslast, jäädes suisa seisma. Ka tema peatub ja selgitab õpetlikul toonil:
„Meie kandis ütles vanarahvas, et kui Liiva-Hannus on oma käe välja sirutanud, aga pole sul kraest kinni saanud, annab see sulle nagu uue elu ehk uue mina.”
„Ja sul on kohe üheksa sellist juhust varnast võtta?” uudishimutsen.
Voldemar Laasik asutab ennast uuesti liikvele ja lisab:
„Kui huvi on, võime kohtuda ja küllap siis kuuled.”
I PEATÜKK
„Ah siin sa siis elad?” hindab Voldemar minu elamist, lastes pilgul esikus ringi käia. Ajanud minu abiga palitu seljast ja võtnud mütsi peast, peatub ta pilk esiku seinal rippuval maalil, millel suvises päikeses kujutatud meri sirab kirgastes värvides. „Puha romantika jah,” nendib ta pilti silmitsedes, „kui ta seal mereharjas ka nii kaunis välja näeks.”
„No kuule, Volli, ega meri kogu aeg ka mölla. Angolas oli küllalt ka selliseid ilusaid päikeselisi päevi,” tõttan maali kaitsma ja riputan külalise riideid nagisse.
„Küllap sa ise tead,” muigab vanahärra, „aga mulle ei meeldi see võltsromantiline oreool, mida püütakse merele külge pookida.” Nähes, et tahan vastu vaielda, viskab külaline käega: „Kaptenisaks, ma ei kavatse sinuga vaielda, kuid minu seisukoht on: meri on selleks liialt tõsine asi, et tema puhul illitsema hakata.” Karmist konstateeringust on selgus majas: Voldemar Laasik on kindlate seisukohtade mees ja minul kui nooremal pole lootustki neid muutma hakata.
„Kas teeme tassid kohvi ka?” viin jutu sujuvalt teisele teemale ja jään vastust ootama.
„Kohvi,” kordab vanahärra nina kirtsutades. Ta astub nagi juurde, kougib palitutaskust välja kaanetatud klaaspurgi ja lausub seda mulle ulatades: „See kohvi larpimine on kui haigus, mis on väljamaalt sisse toodud. Ma tõin sulle oma aiast korjatud piparmündi ja pärnaõite segu, mis on ikka kodumaine värk ja meega maitseb selline tee päris hea.” Nähes mind kõheldes purki uurivat, muigab Volli: „Proovi, proovi, see ei tapa.” Võtnud teetassid ette ja lasknud külalisel harjuda
olukorraga ning mu kirjutamiskonkus ringi vaadata, püüan ääri-veeri jutuotsa üles võtta:
„Voldemar, sa lubasid nagu pisut merejuttu ajada, ma olen üks suur kõrv.” Vanema mehe pilk on pikalt peatunud seinale riputatud laevade piltidel. Ta pöördub mind vaatama ja ta silmadesse ilmub irooniline naeratus:
„Sa hakkad ka kohe sõnasabast kinni.” Nagu kaalutledes, teeb külaline pausi, et siis jätkata: „Küllap mina oma sõitudega sinu mereseikluste vastu ei saa, kuid seda tuleb küll tunnistada, et neljast aastast, mis mul tuli Atlandi kaluri tööd teha, on säilinud kustumatud mälestused.” Öeldu kinnituseks luristab Volli tassist teed, muigutab huuli ja kiidab: „Tee on ema Loviise retsepti järgi.” Tuleb tunnistada, et joogipoolis on täitsa tõhus, kuidagi erilise toonust tõstva mekiga. Võtan tassist rüübata ja noogutan soostuvalt.
„Mina tegin oma esimese reisi Angolasse SRTR Orissaare teise tüürimehena,” võtan ise merejutu otsa üles. „Seal oli seda kohalikku kohvivärki nii palju, et magasin kois ja kahekümnekilone kohvioa kott oli pea all padjaks.” Volli noogutab. „Küll seda joodi õhtul ja hommikul, mõnele mehele sai see suisa saatuslikuks,” meenutan möödunut. Küsivalt tõusevad vestluspartneri puhmaskulmud:
„Kohvi ja saatuslikuks, kuidas see võimalik on?”
„Sellesse reisi oli Saare Kaluri personaliosakond värvanud Rein Arusoo nimelise pootsmani tootmiskoondisest Ookean,” jutustan tassist teed rüübates. „Mees jõi sellist kanget kohvi, et pool tassi oli musta puru, millele sorts kuuma vett peale valati. Ise kurtis, et uni ei taha kuidagi tulla. Mehed soovitasid tal oma unetust baasitohtritele kurta, küll need juba rohtu leiavad.”
„Noh, kas leidsid?” pärib Voldemar ja kummardub põnevuses üle laua lähemale.
„Sai rohtu, miks ta siis ei saanud,” rüüpan tassist kinnituseks.
„Ja siis …” on Volli läbematu.
„Hommikul kella neljast andis kapten avraalikellad, mehed nootamiseks tekki valmis, aga keda traalvintsi taga pole, oli pootsman. Vana kamandas mind sillast, et mine löö Rein maast lahti, on teine pärast baasil käimist magama jäänud.”
„No teadagi,” noogutab külaline oma musta-hallisegust sagris juustega pead ja muigab irooniliselt, „olen isegi baasilt väga lõbusas tujus naasnud.” Noogutan minagi ja jätkan:
„Seekord oli aga asi lõbust väga kaugel. Läksin mina pootsmani kajutisse, mees rahulikult, hambad püsti, kois pikali, silmad lahti, vahib lage, aga hing rändab juba kusagil taevastel radadel. Surnud mis surnud.”
„Oh sa tont!” ei hoia Volli oma arvamust endale ja raputab kurvalt pead. „Surm merel on üks kõige viletsam asi üldse.” Tuletades meelde oma toonaseid tundeid, pean soostuma.
„Tuli välja, et pootsman saigi tohtrite käest unerohtu, kuid peale selle kohtas mees baasi pardal oma tuttavat kalameistrit, kellega tegi tugevad tropid. Naasnud laeva, vaaritas pootsman endale tubli toobi kohvi, jõi selle suitsu kõrvale ära, võttis tohtrite antud mitu tabletti unerohtu sisse ja viskas end koisse. Selline kokteil tegi oma töö ja küllap oleks liiast olnud ka tervele mehele. Lapates hiljem pootsmani arstiraamatut, selgus, et südamepuudulikkuse tõttu oli arstlik komisjon talle kõigest neljaks kuuks mereloa andnud.” Silmitsedes veel kord seinal SRTR-i pilti, noogutab Volli mõtlikult ja sõnab vaikselt, pigem nagu endale:
„On ka minul tulnud sellise asjaga silmitsi seista.” Siis vaatab ta uuesti mulle otsa, naeratab ja lisab: „Aga mis me nendest kurbadest asjadest, elus on ka palju lõbusamaid lugusid rääkida.” Korraks ajab ta õpetlikult näpu püsti, vaatab veel kord vilksamisi laevade pilte seinal ja lausub uhkusega hääles: „Tuleb sulle kinnitada, et tänasel päeval, kui ma ametlike paberite järgi olen 83 aastat vana, võiksin oma minasid kokku lugeda tervelt üheksa.”
„Mõelda vaid, tervelt üheksa!” imestan. Vanahärra muigab kavalalt ja libistab pahklikud näpud läbi halliseguste juuste:
„Üheksa korda on vikatimees mulle kannale astunud, kuid ikka millegipärast mööda äsanud.” Nähes minu kahtlevat nägu, tõstab Volli rahustava žestiga käe:
„Ei, kui see sind ei huvita, ega ma pea sind oma elulooga tüütama, võime ka ju ainult merest pajatada.” Kuid minus on uudishimu pead tõstnud ja noogutan energiliselt:
„Kuule, Voldemar, kui sa juba oma üheksa minaga alustasid, siis lase aga tulla, põnev oleks ikka kõike kuulda.”
„Kas sa ikka kõike kuulata viitsid?” küsitakse diivani pealt üle. Siis kougib vanahärra pintsaku põuetaskust välja neljaks kokkumurtud paberilehe, mis on tihedalt täis kirjutatud, ning voldib selle lahti. Rinnataskust võtab ta prillid ja asetab ninale. „Vaata, mees,” ütleb ta üle prillide mind sihtides, „mul on elus olnud kümneid ameteid, nagu hunt Kriimsilmal seal lastesaates.” Jään äraootavale seisukohale, mispeale ta jätkab paberilehelt: „Olen õppinud TEMT-is, töötanud Tallinna mansinaehitustehases keermestajana, õppinud maakutsekoolis nr 26, töötanud mehaanikuna ehitusmaterjalide tehases Silikaat, Kingissepa kalakombinaadis kolmanda kategooria treialina, Ugala teatris kolmanda kategooria näitlejana.” Volli teeb teatraalse pausi, muigab, lastes mul öelduga harjuda, ja jätkab: „Olen olnud näitleja nii teatris kui filmis, sõitnud merd kalalaeva madrusena …”
Nähes mind kätega vehkimas, peatab külaline muiates loetelu ja küsib:
„Kas läks paljuks? Ma jätsin osa ametikohti veel ütlemata.”
„Kuule, Voldemar, selle järgi, mida sa siin kokku loendasid, peaks sul tänaseks vähemalt 160 aastat kukil olema,” vangutan kahtlevalt pead. Vanahärra nägu tõsineb, kui ta prillid eest võtab ja taskusse pistab:
„Ka mu ema Loviise kurtis, et pidin hirmus kärsitu ja kohati taltsutamatu iseloomuga isend olema.”
„See on täitsa uskumatu,” ei suuda ma oma arvamust vaka all hoida.
„Eks ole,” nõustub ka vanahärra ja voldib paberilehe kokku, „ega ma ise ka usuks, kui mul poleks see kõik kuupäevade ja aastanumbrite kaupa paberile kantud, väljakirjutused on tehtud tööraamatust.” Nende sõnadega ulatab ta paberilehe üle laua minule. Neli ruudulist vihikulehte on tihedalt täidetud korraliku käekirjaga, loendan 43 erinevat ametit. Sellist asja näevad minu silmad küll elus esimest korda. Huvi vestluspartneri elukäigu kohta on tugevalt paisutanud minu uudishimu purjesid.
„Kuule, Volli, hakka aga kohe ilusasti lapsepõlvest pihta, mina olen üks suur kõrv.” Külaline toetab selja vastu diivanit, saadab veel kord mõtliku pilgu kalalaeva pildile seinal, keerutab pöidlaid ja alustab silmi pilutades:
„Kui lapsepõlvest, siis lapsepõlvest.
II PEATÜKK
Johan Lindenberg oli pikka kasvu, rühikas ja tugev Saaremaa poiss, kes 1916. aastal kutsuti tsaariarmeesse ning sattus lühikeseks ajaks Esimese maailmasõja tandritele. Ligemale 100 000 eestlast sai selle sõja jooksul selga Vene mundri ja 10 000 nendest pidi jätma oma elu isakese-tsaari eest. Johanil, eestipäraselt Johannesel, läks aga õnneks, tema ei saanud isegi kriimu külge. Usk Vene keisririigi püsimisse murenes tasahaaval, kuid järjekindlalt. 1917. aasta veebruaris vallandusid Petrogradis toitlustusrahutused, mis kasvasid üle revolutsiooniks. Tsaar Nikolai II loobus troonist, Venemaa sai endale Ajutise Valitsuse. Meie rahvuslased hakkasid rääkima Eestimaa autonoomiast Venemaa piirides. Vastav ettepanek saadetigi Peterburi Ajutisele Valitsusele. 1917. aasta kevadel organiseeriti Peterburis selle dokumendi toetuseks meeleavaldus, kus sinimustvalgete lippude all mitmete puhkpilliorkestrite saatel marssis ligemale 40 000 eestlast, nende hulgas ka 15 000 eesti soost sõjaväelast. Viimaste seas oli ka Johan Lindenberg.
Sama aasta sügisel korraldas Lenini enamlaste punt uue revolutsiooni ja lasid Ajutise Valitsuse allavett minema. Nüüd oli selge, et Venemaa laguneb ja Eesti võib täitsa ula peale jääda, olgugi et ka see oli kahtlane. Saksa armee oli septembris teinud dessandi LääneEesti saartele. Kõigi nende sündmuste tagajärjel jõudis Johannes Eesti diviisi, mis nüüd küll Eestit okupeerinud sakslaste poolt laiali saadeti. Novembrikuus läks aga Saksamaal endal märuliks ja puhkes revolutsioon, mille tagajärjel lasid sakslased jalga, andes võimu üle Eesti Ajutisele Valitsusele, mis 1918. aasta veebruarikuu 24. kuupäeval
Eesti Vabariigi välja kuulutas. Bolševistliku Venemaa jaoks oli see okas ahtris ja nii otsustati Lenini juhtimisel tšuhnaad korrale kutsuda, mille tarvis koondati Narva taha arvukalt Punaarmee üksusi. Kogu selle mäsu käigus oli Eestisse tekkinud üsna mõjukas punt enamlasi, kelle toetusele lootes otsustasid vene bolševikud korraldada sissemarsi värskesse vabariiki.
1918. aasta novembri lõpus alustati Eestis kiiresti oma kaitseväe üksuste moodustamist ja Johan Lindenbergil tuli Saaremaalt jälle kohale tulla, et bolševikele Narva alla vastu minna. Mõned kuud oli mees jõudnud kodus Kaasiku külas Oja isatalus tööd rügada, naabriplika Ella kauneid silmi imetleda, kui nüüd tuli jälle minna. Kuid ega ta seda eriti põdenud. Ta oli optimistliku meelelaadiga noormees, kes armastas korrata: „Kui pole surmaks loodud, ei see siis külge tule.” Ehkki helge loomuga, ei meeldinud talle hiljem meenutada lahinguid Narva all, kus punaste kuulide läbi ning pidevas lahingumoona puuduses hukkus kümneid ja kümneid värskelt värvatud noori koolipoisse. Johannesel kui Esimese maailmasõja rinnetel sõdinud mehel oli ikkagi kogemus ja küllap see teda ka elus hoidis.
Lindenbergi esimene kokkupuude soomusrongidega toimus Auvere all, kus Eesti esimene sakslastelt üle võetud monstrum püüdis Punaarmeega võidelda. Iseenesest oli pilt ju võimas ja usku süvendav, kui nägid, kuidas rongi mõlemast otsavagunist 76-millimeetristest kahuritest tuld anti, kuid kahjuks sai seda teha ainult ette või taha suunas. Rongi esimest retke juhendas admiral Pitka, kes oli selle sakslastest maha jäänud monstrumi kusagilt leidnud ja püüdis seda lahingutegevuses rakendada. Tänu tähelepanekutele, mida admiral tegi oma esimesel reidil Auvere alla, arendas ta soomusrongid Eesti üheks arvestatavamaks relvaliigiks tol ajal. Johannese viis saatus admiraliga kokku siis, kui ta Auvere jaama saabunud soomusrongi uudistama sattus. Peagi värvati uudishimulik saarlane soomusrongile nr 3 staabikapten Lepa käealuseks. Mõne aja pärast lülitati uljas
noormees dessantgrupi koosseisu, kus tõusis rühmakomandöriks alamohvitseri auastmes.
Vabadussõja lõppedes naasis Johannes kodukülla Vabadusristi kavalerina, kellele riik tänutäheks kinkis endise Silkla mõisa maadest 26-hektarilise Nääkri talukoha Kandla vallas. Sõja käigus oli sitkest noormehest saanud turske ja tugev mees, kes külapidudel võis köieveos ka neljale mehele tuule alla teha ja, mis seal salata, kelle peal nii tihti puhkasid ka õrnema soo pilgud. Olles eelnevalt eestindanud nime Juhan Pärnaks, kosis mees 1923. aastal endise naabertalu tüdruku
Ella naiseks. Koos noorikuga hakati kingitud Nääkri maadele oma talu rajama. Juhan ei löönud risti ette, murdis tööd teha mitme mehe eest, kuid ka noorik ei jäänud temast maha, olgugi et saatus polnud teda õnnistanud sellise füüsisega kui abikaasat.
Ella oli ilus naine, kuid kahjuks oli loodus jätnud ta ilma emaks saamise rõõmudest – asjaolu, mis noorpaari vahel mitmel korral ka jututeemaks kerkis. Juhan polnud järglaste puudumise üle sugugi rahul, kuid naist süüdistada ta ei julgenud. Võis juhtuda, et oli ise sõjast midagi külge saanud, sest pärast Võnnu vabastamist polnud läti neiud-noorikud nende vastu sugugi kitsid. Nääkri naabertalu pidas Ella vanem õde Anne koos mehe Velloga, kuid ka neil ei olnud lapseõnne. Kord suvel, kui Juhan Silpla soos oma talu maadel kuivenduskraavi kaevas, jalutas naabrinaine, korv käe otsas, marjule minnes sealt mööda. Nähes palja ülakehaga tugevat käharpäist meest labidaga nagu mänguasjaga vehkivat ja mulda loopivat, peatus ta, saamata silmi kaevaja lihaseliselt ihult, mida mööda higinired jooksid. Juhan teretas, pani labida käest, ronis kraavist välja ja astus naise juurde, kes polnud seni veel sõna suust saanud. Ja ega sõnad olnudki vajalikud. Mõlemad tundsid seda füüsilist tõmmet, mis neid paratamatult teineteise poole kiskus. Anne püüdis värisevate kätega pluusi nööpe lahti päästa, kuid Juhanil polnud aega oodata. Ta pööras külalise seljaga enda poole, sundis teda ettepoole kummarduma, tõstis seelikusabad
seljale ja edasi läks kõik ägamise ja ohkamise saatel. Anne toetus kase tüvele, väntsutas pead ühele ja teisele küljele, soigus valjusti, sest midagi sellist ning nii tõhusat polnud talle varem osaks saanud. Lamades hiljem mättal, pea Juhani rinnal, piilus ta silmanurgast mehe pehmeks vajunud armuriista ja pidi imestusega nentima, et see kõik oli tema sisse ära mahtunud. Nad vaikisid nagu häbenedes rääkimist, siis tuksatas mehe armuriist ja ajas end ringutades sirgu. Ennast häbenedes pidi Anne tunnistama, et talle see meeldib, ning kohe olid nad uuesti teel.
Koju minnes käisid naise jalad väsimusest risti, ta marjakorv oli tühi ja näol äraseletatud ilme. Hea oli, et Vellot polnud kodus. Abikaasa saabumiseks jõudis Anne asjaliku näo ette manada ja argiselt talus edasi toimetada. Muidugi valmistas toimunu naisele hingevalu ja ta tundis end õe ees süüdlasena, kuid teisalt leidis ta vabanduse: kui selline mees nii täkku täis on, siis pole ta oma naine ikka suutnud teda rahuldada. Ja nii jätkusid Anne marjulkäigud, kuni ühel heal päeval selgus, et pole Juhanil häda midagi, temast võib varsti isa saada. Anne oli küll kohkunud moega, kui ta sellest õemehele rääkis, kes üle näo särama lõi, naeratas ja lausus:
„Kuule, see on ju hea uudis, järglasi on tallu ikka vaja.” Samas kiskus mehe nägu pilve, kui ta käega viskas: „Ka meile oleks vaja, aga näe …” Sellest päevast lõppesid Anne marjulkäigud, aga Vello tundis suurt rõõmu, et lõpuks ometi on loodus võtnud nende palveid kuulda ja lasknud tallu järglase tulla. Peremehe rõõmu ei varjutanud isegi see, et pärija asemel sündis tütreke Evi – võis ju tema edaspidi väimehe majja tuua, mis aitaks talukohta edasi pidada. Tulles koos naisega katsikule, tõi Juhan väikesele Evile kingituseks kaasa õmblusmasina, öeldes õnnelikule ja häbelikule emale:
„Anne, meie Ellaga kingime Evile Singeri. Saab tüdruk pisut suuremaks, kasvab, õpib ametit ja on leivapaluke omast käest võtta, riideid on inimestel ikka tarvis.” Juhan oleks nagu lahtiste silmadega
tulevikku vaadanud, sest väikesest Evist saigi aastate möödudes hinnatud rätsepmeister, kelle õmmeldud riideid kandis peaaegu pool Saaremaad. Kas Ella kahtlustas midagi? Ei tea, igal juhul välja ta seda ei näidanud ja Evisse suhtus ta suure armastusega nagu oma tütresse elupäevade lõpuni.
Mida aeg edasi, seda viletsamaks jäi Nääkri perenaise tervis. Juhan rassis aga mitme mehe eest ning ehitas Silkla mõisa rehte täitsa uue maja, mille laudvooderdis oli kuldkollaseks värvitud. Talu kasvas suureks, peeti mitut hobust, suurt piimakarja, sigu, lambaid ja kanu.
Põllul kasvas kaer, rukis, oder ja uue maja taha rajas Juhan viljapuuaia, kus sügisel sai juba kirsse, ploome, õunu ja pirne vabalt võtta. Ja olgugi et talusse oli võetud mitmeid suilisi ja sulaseid, kuhtus
Ella tervis päev-päevalt, naisel jäi elujõudu üha vähemaks. Ta nägi küll ära uue maja valmimise, kolis 1938. aastal sinna sissegi, kuid järgmisel kevadel, kui magamiskambri aknast paistsid õitemerre uppunud noored kirsid, suikus ta vaikselt unele, silitanud enne veel nüüd juba kolmeaastase Evi pead ja vaadanud pikalt otsa oma õele. Veel aastateks jäi see pilk Annet kummitama, olgugi et ta mõistis –õde oli aimanud ja talle andestanud. Muidugi polnud Anne Juhani ainuke kõrvalhüpe. Tema pikka, saja üheksakümne sentimeetrist laiaõlgset kogu saatsid pidevalt naiste imetlevad pilgud ja ega Juhan end haige abikaasa kõrvalt piiranud, tööde ja tegemiste kõrvalt jäi tal energiat üle ka õrnema soo jaoks, nii et tagaselja anti talle külavahel nimeks Nääkri täkk.
1939. aasta 23. augustil Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel Moskvas sõlmitud mittekallaletungileping andis mõista, et ärevad ajad on saabumas ka Kandla valda. Saades Poola allveelaeva Orzel põgenemisega Tallinnast hea ettekäände, sundis N. Liit sama aasta sügisel Eesti välisministrit Karl Selterit, kes viibis Moskvas kaubandusläbirääkimistel, alla kirjutama „vastastikuse abistamise lepingule”. Tegu oli praktiliselt ultimaatumiga, mille kohaselt tuli
Eesti Vabariiki rajada Nõukogude sõjaväebaasid. Kuna Kandla vald jääb Saaremaa lõunarannikule, Liivi lahe äärde, siis puudutas läänerannikule rajatavate sõjaväebaaside ehitus siinseid elanikke kaudselt, kuid kuuldused Punaarmee sõdurite ja ohvitseride käitumisest jõudsid ka Kandlasse. Nagu kogu Eestis, nii hakkasid ka Saaremaal kommunistide toel pead tõstma kohalikud enamlased, kelle mesijutud meelitasid lihtsat töörahvast uskuma uude riigikorraldusse ja ühismajanditesse, kus enam ei võimutseks rikkurid. Muidugi ei tulnud siis enam kellelegi meelde, et vähemalt Saaremaal murdis seesama taluperemees tööd teha koos sulastega, sõi nendega samas lauas ning samast katlast, aga ikkagi oli ta kulak, nagu ütles idast sisse toodud uus sõna.
Mustad pilved rippusid ka Nääkri talu kohal, mille esmaseks põhjuseks oli suiline Maali, kes aitas Juhanil pärast naise surma –ja küllap juba varemgi – talu nii öösel kui päeval joone peal hoida. Talu sulane Mart oli Maalile juba ammu silma heitnud, kuid jäänud ilma suurema tähelepanuta, mis kuidagi mehe hinge ei mahtunud. Rusikas taskus, lahkus ta Nääkrilt. 1940. aasta tõi kaasa riigikorra muutuse: enamlaste poolt upitati pukki kommunistide valitsus ning natsionaliseerimisprotsess jõudis järjega ka Kandla valda. Kuressaares elavatelt sugulastelt jõudsid teated saabuvatest repressioonidest Maali kõrvu, kes sellest peremeest hoiatas. Juhanil jätkus oidu oma talust jalga lasta ja varjata end Saaremaa põhjarannikul Metsaküla kandis asuvas üksikus Nurga talus, teeseldes leskperenaise Alviine kauget sugulast, kes oli uute tuultega mandrilt põgenenud ja tegi nüüd Nurgal söögi eest tööd. Ei läinud palju aega, kui koos kahe teise mehega marssis Nääkrile sisse endine sulane Mart, punane lint ümber käsivarre, ja nõudis näha kulak Pärna. Leidmata otsitut, püüdis ta Maalilt Juhani asukohta välja pinnida, kuid sai vastuseks õlakehituse: „Mina olen lihtne virtin, kust mina pean teadma peremehe käikudest, ei tema mulle ette kanna.”
„Pole sa nii lihtne virtin midagi,” kirtsutas vihamees nina. „Küll saavad kõik kulakud varsti oma portsu kätte ja sina, tema madrats, kindlasti ka.” Selle peale sai Maalil mõõt täis. Ta, pikk ja tugeva kondiga saare naine, tõusis lüpsipingilt, millel oli pliidi ees istunud, haaras tulehargi ning astudes vihaselt taganeva mehe poole, käratas:
„Sa igavene pasaratas ja sitakott, millal mina sinu kepikordi olen lugenud. Olen vaba naine ja kargan, keda tahan, aga sina pasapütt, pole julgenud isegi üksi abitu ja nõrga naisterahva juurde tulla, vaid tassid kaaskonda seltsi. Kaduge mu silmist, enne kui ma roobi käiku lasen!” Mart ja tema irvitavad kaaslased taganesid uksest õuele, kust endine sulane jätkuvalt veel ähvardusi ladus. Maali lõi ukse pauguga kinni ja istus laua taha, masseerides käega rindealust – öised vahikorrad Juhani voodis olid vilja kandnud. Pärn aga jätkas Alviine sugulase mängimist ja tänu sellele pääses ta ka 1941. aasta 14. juunil toimunud küüditamisest. Juhan poleks olnud Juhan, kui ta poleks aidanud varakult leseks jäänud perenaisel ka öid mööda saata, ja nii tõi Alviine 1941. aasta lõpul, kui sakslased olid juba Saaremaal, ilmale Silvi-nimelise tütrekese.
Kui 1939. aastal lahkusid Hitleri kutsel Eestist baltisakslased, vaadati seda kahjurõõmsalt pealt ja võeti kui 700 aasta pikkuse saksa ikke lõppemist. Nõukogude armee saabumine ja kohalike enamlaste kiidulaul uue töörahvariigi loomisel ning sõjaväebaaside ehitamisega loodud uued töökohad kujundasid esialgu olukorrast positiivse mulje, kuid mida aeg edasi, seda selgemaks sai kohalikule elanikkonnale, et vihma käest on satutud otse räästa alla. Suust suhu liikusid jutud NKVD hirmutegudest. Esimese nõukogude aasta jooksul vahistati Eestis üle 7000 inimese ja 1940. aasta lõpuks jäi jäädavalt kadunuks ligemale 1000 inimest. Paljudes kohtades üle Eesti leiti hiljem kümneid massihaudu. Kuressaare lossi hoovis tuvastati ligemale 200 süütu inimese piinatud ja mõrvatud surnukeha. 14. juunil 1941 küüditati Venemaale 10 000 eestlast. Kõik see lõi sellise kõlapinna, et 1941.
aastal Saaremaale saabunud Saksa armeed tervitati kui vabastajaid. Juulikuus, kui sakslased olid jõudnud juba Eesti mandriossa, kehtestas Stalin põletatud maa taktika, mille tarvis loodi hävituspataljonid.
Sulane Mart, kes polnud unustanud oma häbistavat põgenemist Maali tulehargi eest, otsustas seda ära kasutada ja tormas koos mõne kaaslasega jälle Nääkrile. Õnneks oli Maalil olnud oidu suurem osa koduloomadest ja varadest anda nabertaludesse hoiule, nii et tuleroaks langes ainult Juhani ehitatud kuldkollase vooderdisega uus elumaja, enne kui kohale rutanud külaelanikud kaigastega häda-hävitus pataljonlased minema peksid. Miks häda-hävituspataljonlased? Ikka selle pärast, et tegu oli pättidega, kelle Mart oli linnas kogunud ja kellele ta lubas rikkalikku saaki. Nii tegutsetigi hävituspataljoni sildi all. Mardist ehk veel nii palju, et sama taktikat püüdis ta kasutada ka Mustjala kandis, kus kohalikud metsa varjunud taluperemehed ta maha lasid.
Kui Juhan Nääkrile naasis, lahkus Maali talust, vabandades end sellega, et Sõrves Ansekülas on tema õel raskusi vabadikukoha pidamisega. Nagu paljusid teisi saarlasi, olid venelased mobiliseerinud ka tema mehe Reediku. Juhanini ei jõudnud iial teade, et aasta lõpul sünnitas Maali talle Ansekülas juba kolmanda tütrekese, kellele pandi nimeks Liisa. Pärn ei jäänud kauaks uue maja ahervaremetele nukrutsema. Tema oli tegude mees, kes kolis esialgu Nääkri sauna elama, korjates tasahaaval küla pealt kokku oma pudulojused ja vara. Ta kohendas mõne päevaga sauna otsas asetsevast aidast endale elamisruumid.
Siinkohal tuleks peatuda mehel, kelle nimi oli Theodor Land. Simmu Teo, nagu teda talu järgi kutsuti, lahkus Saaremaalt 1913. aastal kehva laevapoisina. Neli aastat sõitis noormees mööda maailmameresid, pääses kahel korral üle noatera laevahukust ja jõudis 1917. aastaks New Yorki. Meresõiduga oli ta jõudnud pisut raha kõrvale panna ja otsustas nüüd maal ringi vaadata, leida äri, millesse oma
kokkuhoitud teenistust tulutoovalt paigutada. Kohanud paari tuttavat Saaremaa noormeest ja saanud teada, et ehitusturul on parasjagu head lõikust oodata, otsustasid mehed püsti panna Eesti Majaehitusühistu. Äri läks väga hästi käima, vahepeal ehitati isegi 80 puumaja korraga ning töölisi oli firmas kuni 100, kellest suurem osa eestlased. Firma, mille mees asutas 2000 dollariga, tõi lõpuks Simmu Teole sisse 200 miljoni dollarilise varanduse. 1926. aastaks oli New Yorgis Teo omandis seitse maja ja hulk kalleid ehituskrunte, millega teda loeti üheks rikkamaks eestlaseks tolle aja Ameerika Ühendriikides.
Theodor ja Juhan olid eakaaslased, kes omal ajal nühkisid koos
Kandla algkooli pinki. Teo oli ka see mees, kes 1926. aastal kodumaad külastades laenas Juhanile seemneks pisut raha ja andis nõu, kuidas talukohta üles ehitada, milliste põllukultuuride ja pudulojuste kasvatusele rõhku panna. Ameerikast tulnud mees oskas Eesti börsil silma peal hoida ja soovitas Juhanil hakata tegelema seakasvatusega. Võis märgata, et Eesti peekonieksport Inglismaale kasvas aasta-aastalt ja siit võis prognoosida edaspidiseks jõukuse kasvu. Kandla vallas, kus igas talus pere tarbeks sigu kasvatati, langes Juhan oma uut tõugu kesikutega esialgu suisa naerualuseks. Nääkri tallu sisse ostetud peekonisead olid aretatud inglise tõugu kuldi ja eesti emise ristamisel ning nägid välja harjumatult pikad ja saledad. Saledad selle pärast, et inglased eelistasid läbikasvanud, vähem rasva sisaldavat liha. Loomade pikkus tagas aga selle, et nii sai rohkem seljatükke. Külarahvas ristis Nääkri talu loomad ratsasigadeks ja irvitas, kuidas jõudis.
Algul kahtles Juhan isegi, kui küla lõuapoolikud temalt ilmsüüta näoga pärisid, millist kiirust tema ratsasead ka arendavad. Aga kui ta, taskud kroonidest pungil, linnast tuli, kus üle-eestiline eksporttapamaja Külmetus ostis põllumeestelt ekspordiks Inglismaale rangelt kontrollitud ja üle mõõdetud peekonisigu, venisid Kandla valla taluperemeeste näod üpris pikaks. Nii mõnigi tõttas Nääkrile niinimetatud ratsasigade üle aru pidama ja nõutama, kust saaks nende
sigade põrsaid osta. Eks olnud ka uue maja ehitus ja väljanägemine maailmas palju ringi käinud Theodor Landi soovitus. Ja olgugi et mees kinnitas endal Ameerikas laia tegevusvälja olevat, naasis ta 1928. aastal Saaremaale ja seekord juba jäädavalt. Juhani pärimise peale põhjuste kohta jäi ta kidakeelseks ja piirdus vaid nappide sõnadega, et keegi peab aitama ka Eesti majandust üles ehitada. Rahva suus liikusid aga jutud, et Simmu Teo lasknud Ameerikast jalga pankrotti läinud firma võlgade eest, kusjuures ta kantinud varemalt rahad üle Šveitsi pankadesse. Teised jälle rääkisid mingist valeraha trükkimise afäärist, kuid üks oli selge: miljonär Theodor Land naasis Saaremaale ja asus end energiliselt siin sisse seadma. Ta oli olnud ka abielus, kuid enne Ameerikast lahkumist naisest lahutanud. Õlletoobi taga, omavahelise jutuajamise käigus, usaldas Teo Juhanile, et abiellub nüüd ainult vaesest perest pärit tüdrukuga, kellega paari minemisel ei oleks kasusaamise mekki juures. Küllap oli ta siis Ameerikas kõrvetada saanud.
Teo naasmine oli igati õigeaegne. Vana peremees Arvo, tema isa, oli aasta tagasi surnud ja ema Ingel, kelle nimel talukoht, ei jaksanud enam üksi majandamisega hakkama saada. Ameerikast tõi Dollarionu, nagu teda nüüd Kandlas kutsuti, kaasa sõiduauto Chrysler ja pärlmuttervalge akordioni, mida oli õppinud väga hästi mängima. Tol ajal oli Chrysler üks esimesi sõiduautosid Saaremaal, kuid polnud poriste külavaheteede jaoks sobilik ning pärast lühiajalist küla vahel uhkeldamist müüs Teo sõiduvahendi Kuressaare ärimehele Nellisele, kes kasutas autot aastaid taksona. Ameerikas kogutud dollarid võimaldasid Teol alustada Simmu koha korrastamist, mis muutis selle hoopis teistsuguseks kui ümbruskonna talud. Ta ehitas uue suure elumaja, millel oli kaks ärklituba ja roheliseks värvitud plekist katus. Majas oli ruumikas köök, esinduslik elutuba ja väikesed kambrid. Suures osas olid tubade seinad tapetseeritud, mis talumajade kohta oli ennenägematu luksus, magamistubade seinu kaunistasid joonistatud
pildid, elutoa seinal rippusid maalid. Taluõuele lasi Teo piimakarja jaoks ehitada esindusliku põllukividest lauda, lisaks viljakuivati ja avara kuuri. Nagu lubatud, kosis mees naaberküla Nuki vaesest talust endale naiseks kuus aastat noorema Milvi, kellega ta sai viis last.
Kandla elu sai Dollarionu saabumisega hoo sisse. Ta asutas Kandlas Masinatarvitajate ühistu, millele tellis Saksamaalt rehepeksugarnituuri. Selle hinna maksis mees omast taskust. Kaup oli selline, et pikema aja jooksul, kui garnituur on juba midagi teeninud, maksavad ühistu liikmed oma võla Landile tagasi. Kandla rahvas kurtis, et talviti tuli tihti ette võtta pikk tee Saikla veskisse, mis tol ajal peale jahu ja tangude ka moodsat püülijahu jahvatas. Aktiivse ja nupuka mehena otsustas Theodor Land püstitada oma maadele moodsa Hollandi tüüpi tuuleveski, milleks tellis jällegi Saksamaalt uuendusliku sisseseade, ja nüüd sai kohalik rahvas oma vilja kodus jahvatada. Seni elati Kandla kandis rehetubades, mis olid laudaga ühendatud, kuid peagi hakkasid Simmu Teo eeskujul vanadele taludele külge kasvama uued kambrid. Selline mees oli Simmu Teo ja nii tugev tema mõju Kandla valla elule ja olule.
1940. aasta kevadel viibis Theodor Land Rootsis, kus ta mingeid rahasju korraldas. Saades teada kommunistide võimuhaaramisest, ei tormanud ta targa, aruka ja ilmanäinud mehena Eestisse tagasi, vaid naasis 1941. aasta jõuluks. Kuidas oli see tal korda läinud, mis suhted olid tal Saksa okupatsioonivõimudega, seda ei oska tagantjärele keegi öelda. Ise mainis mees jutu sees, et tal oli õnnestunud Rootsi välisministeeriumist saada turbekiri. Oli see nii või hoopis kuidagi teisiti, ka seda ei oska keegi kinnitada, kuid üks oli kindel: USA dollar oli ka tol ajal hinnas. Ja nii kohtusidki jälle kaks vana sõpra – Juhan, kellest vahepeal oli saanud Kandla vallavanem, ja Teo – ning arutasid ilmaasju. Venelaste hirmuteod olid veel värskelt meeles, kuid selge oli ka see, et uued võimud polnud palju paremad midagi.