PROLOOG Sel aastal läks kevadega täbarasti. Märtsi erk päike meelitas sinililled ja lumikellukesed õitsema, kuid aprilli keskel jooksid tarkade kliimateadlaste kirjeldatud jugavoolud troposfääris risti-rästi, transportides Arktikast kohale jäise hinguse ja sellega koos ka paraja jõuluaegse lumemöllu, mis pani autoomanikke kurjalt vanduma, sest enamik oli talvised naastrehvid juba suvekummide vastu vahetanud. Olin oma suvise sõbra jalgratta jõudnud just tolmust puhtaks pühkida ja kummid täis pumbata, kuid nüüd tuli garaažist hoopis lumelabidas välja otsida ja tujukat ilma sarjates jalgteid puhtaks rookida. Sellist vindunud ilma jätkus nädalaks, kuid lõpuks sai kevad siiski oma tahtmise. Nii lükkasin jalgratta garaažist välja, võtsin suuna meie vanale lossipargile ja väntasin mere äärde. Olgugi et ilm on veel külmavõitu, kostab Laiamadala tagant lindude huikeid: kaagutavad haned, luikavad luiged ja prääksuvad pardid. Peatan ratta ja vaatan lahele, mis kevadises eredas päikeses rõõmsalt sillerdab. Nii kaugele kui silm nägema ulatub, on põhjakaare tuul jõudnud mere juba jääst puhtaks klaarida. Küll see kevad tuleb, nendin endamisi ja lükkan ratta jälle liikuma. Peagi märkan pargipingil istumas vanemapoolset korralikult riides härrasmeest, kel on palitu seljas, sonimüts peas ja kirju sall kaelas. Mees toetub kahe nahkkinnastatud käega jalutuskepile ning ta pilk on äraolevalt suunatud kuhugi silmapiirile – sinna, kus sinetavad Abruka ja Vahase metsad. Väntan võõrast mööda, mõeldes ise, kellega võiks tegu olla. Esmapilgul oleks pakkunud võõra elukutseks ehk mingit juhtivat ametit või õppejõu kohta kusagil kõrgkoolis. Tema välises väärikas ja 5
Issuu converts static files into: and more. Sign up and create your flipbook.