Minevik

ÜKS Viimase suvepäikese sai Jack Reacher kätte ühes Maine’i osariigi mereäärses väikelinnas ja seejärel alustas ta samuti nagu linnud tema kohal taevas pikka rännakut lõunasse. Aga mitte otse piki rannajoont, mõtles ta. Mitte nagu need turpialid, indigolinnud, oja­ tikatid, säälikud ja rubiinkurk-koolibrid. Ta langetas hoopiski otsuse põiki edelasse kulgeva marsruudi kasuks, mis algab riigi ülemisest parempoolsest nurgast ja lõpeb alumises vasakpoolses nurgas, läbides võib-olla Syracuse’i, Cincinnati, Saint Louisi, Oklahoma City ja Albuquerque’i ning jõudes lõpuks välja San Diegosse. Reacherisuguse maaväekuti jaoks oleks seal vahest liiga ohtrasti mereväe omi, kuid igas muus mõttes on see ju talve alustamiseks suurepärane koht. Sellest pidi tulema eepiline rännak ja midagi niisugust polnud ta juba aastaid ette võtnud. Ta ootas seda elevusega. Ta ei jõudnud siiski kuigi kaugele. Ta kõndis umbkaudu miili jagu sisemaa poole ühe maakonnateeni ja ajas pöidla püsti. Ta oli pikka kasvu mees, kingadega rohkem kui kuue jala ja viie tolli pikkune, turske, koosnes üleni luudest ja lihastest, ei näinud iseäranis nägus välja, ei olnud kunagi hästi rõivastatud ja oli tavaliselt pisut sugemata. Ei olnud just ülearu ahvatlev pakkumine. Nagu ikka, vähendas suurem osa juhte kiirust, heitis talle pilgu peale ja põrutas seejärel edasi. Esimene auto, mis oli valmis temaga riskima, saabus neljakümne minuti pärast. See oli aastavanune Subaru universaal, millega sõitis viigitud tvillpükse ja khakivärvi tärgeldatud särki kandev sale keskealine mees. Rõivastab teda abikaasa, arvas Reacher. Mehel oli laulatussõrmus sõrmes. Ent nende peente kangaste all oli töömehe keha. Jämeda kaela ja suurte punetavate sõrmenukkidega. On vist endalegi üllatuseks ja üksjagu vastutahtsi kuhugi ülemuseks sattunud, mõtles Reacher. Sedasorti sell, kes alustab postiaukude kaevamisest ja saab viimaks tarastamisfirma omanikuks. 5