ÜKS
Viimase suvepäikese sai Jack Reacher kätte ühes Maine’i osariigi mereäärses väikelinnas ja seejärel alustas ta samuti nagu linnud tema kohal taevas pikka rännakut lõunasse. Aga mitte otse piki rannajoont, mõtles ta. Mitte nagu need turpialid, indigolinnud, ojatikatid, säälikud ja rubiinkurk-koolibrid. Ta langetas hoopiski otsuse põiki edelasse kulgeva marsruudi kasuks, mis algab riigi ülemisest parempoolsest nurgast ja lõpeb alumises vasakpoolses nurgas, läbides võib-olla Syracuse’i, Cincinnati, Saint Louisi, Oklahoma City ja Albuquerque’i ning jõudes lõpuks välja San Diegosse. Reacherisuguse maaväekuti jaoks oleks seal vahest liiga ohtrasti mereväe omi, kuid igas muus mõttes on see ju talve alustamiseks suurepärane koht.
Sellest pidi tulema eepiline rännak ja midagi niisugust polnud ta juba aastaid ette võtnud.
Ta ootas seda elevusega.
Ta ei jõudnud siiski kuigi kaugele.
Ta kõndis umbkaudu miili jagu sisemaa poole ühe maakonnateeni ja ajas pöidla püsti. Ta oli pikka kasvu mees, kingadega rohkem kui kuue jala ja viie tolli pikkune, turske, koosnes üleni luudest ja lihastest, ei näinud iseäranis nägus välja, ei olnud kunagi hästi rõivastatud ja oli tavaliselt pisut sugemata. Ei olnud just ülearu ahvatlev pakkumine. Nagu ikka, vähendas suurem osa juhte kiirust, heitis talle pilgu peale ja põrutas seejärel edasi. Esimene auto, mis oli valmis temaga riskima, saabus neljakümne minuti pärast. See oli aastavanune Subaru universaal, millega sõitis viigitud tvillpükse ja khakivärvi tärgeldatud särki kandev sale keskealine mees. Rõivastab teda abikaasa, arvas Reacher. Mehel oli laulatussõrmus sõrmes. Ent nende peente kangaste all oli töömehe keha. Jämeda kaela ja suurte punetavate sõrmenukkidega. On vist endalegi üllatuseks ja üksjagu vastutahtsi kuhugi ülemuseks sattunud, mõtles Reacher. Sedasorti sell, kes alustab postiaukude kaevamisest ja saab viimaks tarastamisfirma omanikuks.
Tuli välja, et ta oli aimanud enam-vähem õigesti. Sissejuhatava vestluse käigus selgus, et alguses ei olnud mehel hinge taga midagi peale isa vana puusepahaamri, nüüd aga kuulub talle ehitusfirma, mille vastutada on nelikümmend töötegijat ning terve pundi klientide lootused ja unistused. Ta lõpetas oma loo osalt jänkilikust tagasihoidlikkusest ja osalt siira hämmelduse sunnil imestunud kulmutõstega. Otsekui küsides, et kuidas see siis küll niiviisi juhtus. Oskab üksikasju silmas pidada, arvas Reacher. See oli väga organiseeritult tegutsev vennike ning üks tema pead täitvatest arusaamadest, käitumisjuhistest, tarkuseteradest ja raudkindlatest uskumustest oli selline, et suve lõpul on targem nii riigiteest US 1 kui ka osariikidevahelisest kiirteest I-9 eemale hoida ja tegelikult nii kähku kui võimalik Maine’ist jalga lasta, mis tähendas seda, et nad keeravad peagi riigiteele US 2, et sõita otse läände New Hampshire’i osariiki. Sõita ühte kohta Berlinist veidi lõuna pool, kust nad võisid selle mehe teada pääseda Bostonisse mitme kolkamaantee kaudu kiiremini kui ühelgi muul viisil. Ja sinna vennike teel oligi, et osaleda marmorist tööpindadele pühendatud nõupidamisel. Reacher oli rahul. Bostonil polnud alguspunktina midagi häda. Üleüldse mitte midagi. Sealt viib lühike otsetee
Syracuse’i. Seejärel edeneb ta Rochesteri, Buffalo ja Clevelandi kaudu Cincinnatini juba kergesti. Võib-olla isegi Ohio osariigi Akroni linna kaudu. Reacher oli olnud hullemateski paikades.
Enamasti sõjaväeteenistuse ajal.
Bostonisse nad ei jõudnudki. Mehe mobiiltelefonile tuli kõne parajasti siis, kui nad olid viiskümmend millegagi minutit mööda New Hampshire’i eespool mainitud kolkamaanteid lõuna poole liikunud. Kolkamaanteed olidki just nimelt niisugused, millisena ta oli neid reklaaminud. Reacher oli sunnitud möönma, et vennikese kava oli asjalik. Teisi liiklejaid ei olnud üleüldse. Ei olnud ummikuid ega viivitusi. Nad vurasid vähimagi vaevata edasi kiirusega kuuskümmend miili tunnis. Vurasid seni, kuni telefon helisema hakkas. Telefon oli ühendatud autoraadioga ning navigatsiooniseadme ekraanile ilmus nimi koos abistava pisipildiga, millel käesoleval juhul
kujutati üht näost punetavat kiivri ja kirjutusalusega meest. Miskit liiki töödejuhatajat kusagil ehitusplatsil. Roolis istuv mees puudutas üht nuppu ja telefoni kahin täitis kõikidest kõlaritest tulles auto nagu ringheli.
Roolis istuv mees hakkas kõnelema esiklaasi tugipostiga ja ütles: „Oleks parem, kui sa räägiksid häid uudiseid.”
Uudised ei olnud head. Need olid mingil moel seotud kohaliku omavalitsuse ehitusosakonna inspektoriga ja esikukamina metallist lõõriga, mis oli küll õigesti ja täpipealt eeskirjade kohaselt isoleeritud, ainult et visuaalselt polnud seda võimalik kindlaks teha muidu, kui üksnes käesolevaks hetkeks juba kolmanda korruseni kerkinud ja peaaegu valmis müüritist maha kiskudes, kusjuures müürsepad pidi järgmisel nädalal alustama tööd uues kohas, või siis rebides maha eritellimuse järgi valmistatud pähklipuust seinaviimistluse teisel pool korstnat söögitoas või siis teise korruse seinakapi, mis oli palisandrist ja veelgi keerulisem, ent inspektor oli säherdune põikpea, et tahtis seda ikkagi oma silmaga näha.
Roolis istuv mees vaatas vilksamisi Reacheri poole ja ütles: „Milline inspektor?”
Telefonist rääkiv mees ütles: „Too uus.”
„Kas ta teab, et ta saab tänupühaks kalkuni?”
„Ma andsin talle teada, et me oleme kõik väljas ühe ja sama asja eest.”
Roolis istuv mees heitis otsekui luba küsides või ennast õigustades või mõlemat ühekorraga tehes taas pilgu Reacheri poole, keeras ennast siis otseks ja ütles: „Kas sa talle raha pakkusid?”
„Viissada. Ei võtnud vastu.”
Seejärel mobiililevi katkes. Heli hakkas mulksuma nagu ujumisbasseini uppuv robot ja kadus siis sootuks. Ekraan ütles, et signaali otsitakse.
Auto vuras edasi.
Reacher lausus: „Miks peaks üks inimene esikusse kaminat tahtma?”
Roolis istuv mees kostis: „Tuli tervitab tulijat.”
„Ajalooliselt oli selle mõte minu arvates tulijat eemale peletada.
Kamin kaitses. Oli nagu koopasuus põlev lõke. Selle ülesanne oli kiskjaid tõrjuda.”
„Ma pean tagasi minema,” ütles mees. „Andke andeks.”
Ta aeglustas sõitu ja peatas auto kruusasel teepervel. Nad olid kahekesi kusagil kolkateel. Teisi liiklejaid ei olnud. Ekraan ütles ikka veel, et signaali otsitakse.
„Ma olen sunnitud teid siia maha panema,” ütles mees. „Kas nii klapib?”
„Milles küsimus,” ütles Reacher. „Üks osa teest on mul teiega sõidetud. Olen teile selle eest väga tänulik.”
„Võtke heaks.”
„Kelle oma see palisandrist kapp on?”
„Tema enda oma.”
„Lõigake kapi seina sisse suur auk ja näidake inspektorile, mida ta näha tahab. Seejärel pakkuge kliendile välja viis asjalikku põhjust, miks ta peaks endale seina sisse seifi paigaldama. Sest see on mees, kes tahab endale seinaseifi. Võib-olla ta ei tea seda veel, aga vennike, kes tahab esikusse kaminat, tahab ka, et tema magamistoa kapis oleks seif. Tahab kuradima kindlasti. Inimloomus on selline. Te teenite kasumit. Esitate talle arve augu tegemiseks kulutatud aja peale.”
„Kas ka teie olete selle ala tegija?”
„Ma olin sõjaväepolitseinik.”
Mees ütles: „Tohoh.”
Reacher avas ukse, astus välja, pani ukse enda järel kinni ning kõndis piisavalt kaugele, et anda mehele ruumi Subaruga ühelt kruusaselt pervelt üle kogu maantee teisele pervele keerates tagasipööret sooritada, et hakata siis tuldud teed tagasi sõitma. Mees tegigi kõiki neid asju ja kostitas Reacherit üürikese käeviipega, mida too pidas kahetsevaks hüvastijätulehvituseks. Seejärel muutus ta kauguses üha väiksemaks ja väiksemaks, Reacher aga pöördus ümber ja jätkas jalgsi kulgemist lõuna poole, kuhu viis tema tee. Ta armastas alati kui võimalik liikumist mitte katkestada. Maantee oli kaherealine, küllaltki lai, küllaltki hästi hooldatud, siin-seal kurviline ning väikeste tõusude ja langustega. Tänapäeva autol
pole sellega siiski mingeid muresid. Subaru sõitis kuuskümmend miili tunnis. Ent teisi liiklejaid ei olnud. Ei olnud üleüldse. Kedagi ei tulnud kummaltki poolt. Täielik vaikus. Olid üksnes tuule ohkimine puude võrades ja asfaldilt tõusva kuumuse nõrk ümin.
Reacher kõndis edasi.
Kahe miili pärast keeras maantee, mida mööda ta kõndis, laugelt vasakule, paremale aga hargnes uus samasugust mõõtu ja samasuguse väljanägemisega tee. Lausa kurv see ei olnud. Pigem nagu võrdväärne valik. Klassikaline Y-kujuline ristmik. Keera rooli nõksuke vasakule või nõksuke paremale. Sinu enda valik. Mõlemad võimalused kadusid pilgu eest puude vahele, mis olid nii võimsad, et moodustasid kohati tunneli.
Teeviit oli olemas.
Kaldus nool vasakul kandis tähistust Portsmouth ja kaldus nool paremal kandis tähistust Laconia. Parempoolne võimalus oli siiski väiksemas kirjas ja väiksema noolega, just nagu poleks Laconia nii tähtis kui Portsmouth. Oleks nagu pelk kolgas, kuigi maantee oli samasugust mõõtu.
Laconia New Hampshire’i osariigis.
Reacher teadis seda nime. Ta oli seda näinud kõikvõimalikel perekonna ajalooga seotud dokumentidel ja kuulnud vahetevahel, kuidas seda mainiti. See oli koht, kus tema kadunud isa sündis ja kus ta kasvas seni, kuni seitsmeteistkümne aasta vanusena põgenes, et astuda merejalaväkke. Niisugune see ebamäärane perekonnalegend oli. Jäeti täpsustamata, mille eest ta põgenes. Kuid tagasi ei läinud ta sinna enam kunagi. Mitte kordagi. Reacher ise sündis rohkem kui viisteist aastat hiljem ning selleks ajaks oli Laconia pelgalt surnud detail igiammusest minevikust ja sama kauge kui Dakota territoorium, kus üks tema varasem esivanem olevat väidetavasti elanud ja töötanud. Ükski perekonnaliige ei olnud iial kummaski kohas käinud. Külastusi ei olnud. Vanavanemad surid noorelt ja juttu tehti nendest haruharva. Tädisid, onusid, tädi- või onulapsi ega mingit muud liiki kaugemaid sugulasi ilmselt ei olnud. See polnud aga statistilises mõttes tõenäoline ja viitas mingisugusele lõhenemisele.
Tegelikku informatsiooni sellest ei olnud siiski kellelgi peale isa ja õigupoolest keegi ei võtnud iial ette mingisugustki katset temalt midagi teada saada. Mõningaid asju merejalaväelaste perekondades ei arutatud. Reacheri vend Joe suunati millalgi palju hilisemal ajal maaväe kaptenina põhja poole teenima ja ta ütles midagi selle kohta, et püüab võib-olla vana kodu üles leida, ent sellest ei tulnud midagi välja. Tõenäoliselt oli ka Reacher ise mõnikord sedasama öelnud. Temagi ei olnud seal kunagi käinud.
Vasakule või paremale. Tema enda valik.
Portsmouth oli parem. Seal olid maanteed ja liiklus ja bussid. Sealt oli lühike otsetee Bostonisse. San Diego viipas kutsuvalt. Siin, kirdes, pidi peagi külmaks minema.
Aga mida üks päev lisaks ikka tähendab?
Ta astus paremale ja valis Laconiasse viiva teeharu.
Selsamal õhtueelsel hetkel sõitis peaaegu kolmekümne miili kaugusel ühel teisel kolkamaanteel lõuna poole päevinäinud Honda Civic, mida juhtis kahekümne viie aastane mees, kelle nimi oli Shorty Fleck. Tema kõrval reisijakohal istus kahekümne viie aastane naine, kelle nimi oli Patty Sundstrom. Nad olid paar ja nad mõlemad olid sündinud Saint Leonardis, mis on väike ja kauge linnake Kanadas New Brunswicki provintsis. Seal ei juhtu kunagi peaaegu mitte midagi. Suurim uudis elavate mälestustes oli see, kui kümme aastat tagasi veoauto kaheteistkümne miljoni mesilasega koormas ühes kurvis ümber läks. Kohalik ajaleht kandis uhkusega ette, et tegemist oli esimese sedalaadi õnnetusjuhtumiga New Brunswickis. Patty töötas saeveskis. Ta oli ühe pool sajandit tagasi Vietnami saatmise eest jalga lasknud ja sinna, põhja poole piiri lipsanud Minnesota mehe lapselaps. Shorty oli kartulikasvataja. Tema suguvõsa oli algusest peale Kanadas elanud. Ja ta ei olnud ka üldse lühikest kasvu. Võib-olla kunagi lapsepõlves oli olnud. Praegu aga oli ta enda arvates see, keda tunnistaja nimetaks tavalise väljanägemisega meheks.
Nad püüdsid Saint Leonardist ühe jutiga New Yorki sõita. See oleks olnud ükskõik milliste mõõdupuude kohaselt karm teekond.
Kuid nemad nägid selle läbitegemises kopsakat plussi. Neil oli midagi, mida nad tahtsid suures linna maha müüa, ja hotellis ööbimata jätmine oleks kasvatanud nende kasumi maksimaalseks. Nad olid oma marsruudi ette kavandanud ja põikasid supelrandadest koju naasvate suvitajate vältimiseks mööda kolkamaanteid läände, mistõttu Patty hoidis oma lõigatud küünega sõrme kaardil ning otsis pilku ette suunates ristmikke ja teeviitu. Nad oli ajad paberil välja arvestanud ja jõudnud arvamusele, et selline ettevõtmine on teostatav.
Ainult et nad hakkasid liikuma hiljem, kui neile oleks meeldinud, kusjuures natuke oli selles süüdi üldine segadus, kuid peamiselt siiski asjaolu, et Honda vananevale akule ei istunud Prince Edwardi saare poolt puhuvate tuulte sügiseselt karged temperatuurid. Selle viivituse tõttu sattusid nad pikka järjekorda Ühendriikide piiril ning seejärel kippus Honda üle kuumenema ja vajas pikemat poputamist vähem kui viiekümnemiilise tunnikiiruse hoidmisega.
Nad olid väsinud.
Ja näljased ja janus ja vajasid vannituba ja hilinesid ja olid ajakavast maha jäänud ja masenduses. Honda kuumenes jälle üle. Temperatuurinäidiku osuti suudles punast. Kapoti alt kostis kriiksumist. Võib-olla oli õli otsa saamas. Seda polnud kuidagiviisi võimalik öelda. Armatuurlaua kõik lambid olid viimased kaks ja pool aastat pidevalt põlenud.
Shorty küsis: „Mis seal eespool on?”
Patty ütles: „Mitte midagi ei ole.”
Tema sõrmeots asus kolmekohalise numbriga tähistatud lookleval punasel joonel, mis kulges põhjast lõunasse läbi heleroheliseks toonitud ebaühtlase kujuga piirkonna. Läbi metsaala. Kaart oli kooskõlas sellega, mis aknast paistis. Teele trügisid lähemale raskete suvelõpulehtedega koormatud vaiksed ja tumedad puud. Kaardil võis siin-seal näha pisikesi ämblikuvõrke punastest joontest, mis olid nagu kapillaarilaiendid eaka daami jalal ja kujutasid endast kõik eeldatavasti kõrvalteid, mis küll viisid kuhugi, kuid mitte kuhugi suurde kohta. Mitte sellisesse kohta, kus võis tõenäoliselt olla remondimees või hooldusjaam või jahutusvedeliku müüja.
Kõige lootustandvam oli umbkaudu poole sõidutunni kaugusel ja veidi maad ida pool asuv linnake, mille nimi oli trükitud mitte liiga pisikeses, vaid poolpaksus kirjas, mis tähendas, et seal peab olema vähemalt tankla. Linna nimi oli Laconia.
Patty ütles: „Kas me kakskümmend miili veame veel välja?”
Nüüd oli osuti kõige täiega punases.
„Võib-olla,” ütles Shorty. „Kui me viimased üheksateist jala kõnnime.”
Ta aeglustas sõitu ja veeres edasi väga napilt gaasi andes, et mootoris tekiks vähem kuumust, ent sellega kaasnes ka väiksem õhuvool radiaatori tiivikult, mistõttu kuumus ei eemaldunud enam nii kiiresti ja temperatuurinäidiku osuti liikus üha tõusuteed. Patty nihutas nende edenemisega sammu pidades sõrmeotsa mööda kaarti. Paremalt oli saabumas ühe ämblikuvõrgu punane sooneke. Kitsas tee, mis kaardus läbi rohelise trükivärvi kuhugi ligikaudu tolli kaugusele. Aknapilust ei tuhisenud enam tuult sisse ja ta kuulis mootorist kostvaid helisid. Kolksumist, kloppimist ja kriiksumist. Need läksid järjest hullemaks.
Siis märkas ta ees paremal ahtakese tee suuet. Ämblikuvõrgu veresoon täpipealt õigel ajal. Aga see oli pigem tunnel kui tee. Tunnelis valitses pimedus. Puud said pea kohal kokku. Tee alguses oli külmakerkega maast tõusnud postile naelutatud tahvel, millele olid kruvidega kinnitatud uhked plasttähed ja tunnelisse osutav nool. Tähtedest võis lugeda kokku sõna Motell. „Kas me peame minema?” küsis Patty.
Auto vastas. Temperatuurinäidiku osuti oli kindlalt põhjas. Shorty tajus seda kuumust oma säärekontidega. Kogu mootoriruum oli nagu praeahi. Ta pidas viivukese aru, mis võiks juhtuda siis, kui nad sõitu jätkavad. Rahvasuu rääkis plahvatavatest ja üles sulavatest automootoritest. Need olid kindlasti lihtsalt tühjad jutud. Mingeid sulametalli loike ei tule. Ei tule päris plahvatusi. Mootor kõigest sureb rahulikult välja. Või jookseb kokku. Auto veereb vaikselt edasi ja jääb siis seisma.
Kuid teeb seda keset pärapõrgut, kus pole ühtki mööduvat autot ega ole ka mobiililevi.
„Teist võimalust ei ole,” ütles Shorty, pidurdas, keeras rooli ja pööras tunnelisse. Lähemalt nägid nad, et need plasttähed on peene pintsli ja kindla käega kuldseks värvitud, mis oli nagu lubadus või vihje, et see motell on kõrgemast klassist. Teine samasugune silt vaatas vastassuunast lähenejate poole.
„Klapib?” ütles Shorty.
Õhk tunnelis oli külm. Vabalt oma kümme kraadi külmem kui suurel teel. Teepervedel olid segunenud eelmise sügise lehesodi ja eelmise talve pori.
„Klapib?” küsis Shorty uuesti.
Nad sõitsid üle risti teel lebanud kaabli. Jäme kummikestas asjandus ei jäänud aiavoolikule põrmugi alla. Samasugused on olemas tanklates, kus need panevad putkas kellukese helisema, et pumbapoiss teaks välja tulla ja abiks olla.
Patty ei vastanud.
Shorty ütles: „Kui vilets ta ikka võib olla? Kaardil ta ju on.”
„Kaardil on tee.”
„Silt oli kena.”
„Sellega olen ma nõus,” sõnas Patty. „Oli küll.”
Nad sõitsid edasi.
KAKS
Puud muutsid õhu jahedamaks ja värskemaks, nii et Reacher säilitas vaevata püsikiiruse neli miili tunnis, mis võrdus tema jalapikkuse juures täpipealt kaheksakümne nelja taktiga minutis, just nimelt sellise tempoga esitatakse aga tervet portsu suurepäraseid muusikateoseid, mistõttu tal oli kerge aega mööda saata. Ta läbis kolmekümne minutiga kaks miili ja mängis peas ette seitse klassikapala, kuulis seejärel selja taga päris helisid, pöördus ümber ja nägi igivana pikapit, mis lähenes talle nagu krabi, otsekui oleks iga selle ratas tahtnud sõita ise suunas.
Reacher ajas pöidla püsti.
Auto jäi seisma. Pika valge habemega vanamees kallutas ennast üle istme ja keeras reisijapoolse akna alla.
Ta ütles: „Ma lähen Laconiasse.”
„Mina ka,” ütles Reacher.
„Noh, siis on hästi.”
Reacher istus autosse ja keeras akna jälle üles. Vanamees sõitis kohalt minema ja auto kogus küljelt küljele kõikudes jälle kiirust.
Ta ütles: „Selle koha peal te vist teatate mulle, et ma vajan uusi rehve.”
„Niisugune võimalus on olemas,” kostis Reacher.
„Ma püüan enda vanust arvesse võttes siiski vältida suuri väljaminekuid. Miks ma peaksin tulevikku investeerima? Kas seda mul üldse ongi?”
„See jutt on ümmargusem kui teie rehvid.”
„Tegelikult on raam kõver. Ma sattusin õnnetusse.”
„Millal?”
„Enam-vähem kakskümmend kolm aastat tagasi.”
„Nii et praegu on see teie jaoks juba normaalne.”
„Hoiab mind ärkvel.”
„Kuidas te teate, kuhu rooli keerata?”
„Harjutamise asi. Nagu purjepaadiga sõitmine. Miks te Laconiasse lähete?”
„Ma olin siit möödumas,” lausus Reacher. „Minu isa on seal sündinud. Ma tahtsin seda kohta näha.”
„Kuidas teie perekonnanimi kõlab?” „Reacher.”
Vanamees raputas pead.
Ta ütles: „Ma ei ole kunagi tundnud Laconias kedagi, kelle nimi oleks Reacher.”
Tuli välja, et tolle Y-kujulise ristmiku tekke põhjustas järv, mis oli piisavalt lai, et sundida põhja-lõuna suunas liiklejaid valima parema ja vasaku kalda vahel. Reacher ja vanamees vingerdasid ja vappusid piki parempoolset kallast, mis oli mehaanilises mõttes kurnav, ent visuaalselt kaunis, sest vaade oli rabav ja päike pidi vähem kui tunni pärast loojuma. Seejärel saabus Laconia linn ise. See oli suurem, kui Reacher oli eeldanud. Oma viisteist või kakskümmend tuhat elanikku. Maakonna keskus. Soliidne ja õitsval järjel. Seal olid olemas nii telliskivihooned kui ka hoolitsetud vanamoodsad tänavad. Madala punase päikese paistel nägid need välja nagu linnavaated omaaegses kinofilmis.
Vingerdav pikap peatus värisedes ühel kesklinna tänavanurgal.
Vanamees ütles: „See ongi Laconia.”
Reacher ütles: „Kui palju ta on muutunud?”
„Siinkandis mitte eriti palju.”
„Ma arvasin lapsepõlves, et ta on väiksem.”
„Enamus inimesi mäletab asju tegelikust suuremana.”
Reacher tänas meest sõidu eest, astus välja ja vaatas, kuidas auto kriuksudes eemaldub, iga ratas kindlalt väitmas, et ülejäänud kolm on eksiteel. Seejärel keeras ta ringi ning jalutas huupi siia-sinna, et saada aimu, mis kusagil võib asuda ning millised on need kaks konkreetset suunda, millest alustada järgmisel päeval, ja need kaks, mis nõuavad vahetut tähelepanu täna õhtul, kusjuures esimene hõlmas kohta, kus süüa, ja teine kohta, kus magada.
Mõlemad olid olemas ja ajaloolise kesklinna stiilis. Toit oli tervislik ja ükski seda pakkuv paik ei olnud rohkem kui kahe laua laiune. Motelle linnas ei olnud, kuid oli rohkesti ööbimisega
kõrtse ja hommikusöögiga võõrastemaju. Ta sõi ühes kitsas bistroos, sest ettekandja naeratas talle selle aknast, kuid tellitud roa lauale toomisele järgnes piinlik hetk. Roaks oli miskisugune rostbiifi sisaldav salat, mis oli tema meelest kõige toitvam valik menüüst. Aga kui ninaesine kohale jõudis, siis selgus, et portsjon on tilluke. Ta tellis teise portsjoni ja suuremal taldrikul. Ettekandja sai esialgu valesti aru. Ta arvas, et esimesel taldrikutäiel on midagi viga. Või taldriku mõõtmetel. Või mõlemal. Seejärel tabas ta ära. See mees on näljane. Ta tahab kaht portsjonit. Ettekandja küsis, kas ta vajab veel midagi. Reacher palus kohvi jaoks suuremat kruusi.
Seejärel kõndis ta käidud teed tagasi kuni öömajani, mida ta oli näinud linnavalitsuse lähedal ühel kõrvaltänaval. Kõrtsis oli tühje kohti. Puhkuste aeg oli möödas. Ta maksis kõrgemat hinda numbri eest, mida kõrtsmik nimetas sviidiks, kuid tema ise toaks, milles on sohva ning liiga palju lillemustreid ja sulgpatju. Ta kühveldas tosinkond patja voodilt maha ja pani püksid madratsi alla, et need siledaks triikida. Seejärel viibis ta tükk aega kuuma duši all, seejärel puges voodisse ja jäi magama.
Tuli välja, et puude vahel kulgev tunnel oli rohkem kui kahe miili pikkune. Patty Sundstrom järgis sõrme kaardil hoides selle kurve. Honda rataste all oli halliks tõmbunud ja rõugearmiline teekate, mille vesi oli kohati minema uhtunud, jättes järele piljardilaua mõõtu lohud, millest mõne põhjas oli konarlik asfaltbetoon, mõni oli kruusatatud ja mõnda täitis pehkinud lehesodi, mis oli kevadest veel märg, sest lopsakas puudevõlv ei katkenud kusagil peale ühe koha, kus ei kasvanud rohkem kui kahekümne jardi ulatuses ainsatki puud. Seal võis näha ereroosa taeva vööti. Võib-olla oli seal kitsas teistsuguse mullaga vahevöönd või ootamatu maa-alune kaljuastang või iseäraliku hüdrogeoloogilise režiimiga paik, kus ei ole üldse mullavett või on seda liiga palju. Seejärel jäi see killuke taevast selja taha. Nad olid taas tunnelis. Shorty Fleck sõitis aeglaselt, et vältida põrutusi ja mootorit säästa. Ta pidas endamisi aru, kas ta ei peaks esitulesid põlema panema.
Siis hõrenes puudevõlv teist korda koos lubadusega, et tulemas on veel midagi – otsekui ootaks neid ees suur lagendik ja nad oleksid kuhugi välja jõudmas. Nad nägidki, et tee väljub eespool puude vahelt ja kulgeb sirge joonena üle paari aakri suuruse lausiku aasa, jättes oma kitsa halli lindi äkitselt alasti ja viimasele päevavalgusele avatuks. Tee lõppes kolme suure puithoone juures, mis paiknesid üksteise järel lauge paremkurvi ääres, kusjuures esimest lahutas viimasest umbkaudu viiskümmend jardi. Kõik kolm olid värvitud tuhmpunaseks, raamid ja piidad aga olid säravvalged. Rohelise rohu taustal nägid nad välja nagu klassikalised Uus-Inglismaa ehitised.
Kõige lähem hoone oli motell. See meenutas pilti lasteraamatust. Meenutas tähtede õppimist. M on Motell. Tuhmpunane plankudest maja oli pikk ja madal ning sellel oli hallide bituumensindlitega kaetud viilkatus ja punane neoonsilt Kontor esimesel aknal, millele järgnesid laoruumi žalusiiga uks ja siis korduva mustrina lai kliimaseadme võretatud avaga aken, mille all oli kaks plastmassist aiatooli ja kõrval numbriga varustatud uks, siis tuli veel üks lai samasuguse võre ja samasuguste toolide ja nummerdatud uksega aken ning seejärel veel üks lai samasuguse võre ja samasuguste toolide ja samasuguse nummerdatud uksega aken ja nii edasi kuni lõpuni välja. Neid reas asetsevaid motellinumbreid oli ühtekokku kaksteist. Ent mitte ühegi ees ei parkinud autot.
Asukaid ei paistnud üldse olevat.
„Klapib?” küsis Shorty.
Patty ei vastanud. Shorty peatas auto. Nad nägid eemal paremat kätt teist maja, mis oli küll lühem, kuid palju kõrgem ja laiem. Nagu miskit liiki küün. Ent loomadega ei olnud sellel mingit pistmist. Ukseni viiv betoonramp oli silmatorkavalt puhas. Sõnnikut siin tõesti ei olnud. See oli mingisugune töökoda. Hoone ees oli üheksa neljarattalist maastikusõidukit. Need ATVd olid nagu tavalised mootorrattad, aga kahe saleda ratta asemel oli neil neli tüsedat. Nad oli veatu täpsusega kolmekaupa üles rivistatud.
„Võib-olla need on Hondad,” ütles Patty. „Võib-olla need mehed teavad, kuidas autot parandada.”
Kolmas hoone selle rea lõpus oli tavaline maja, mis oli küll lihtsa ehitusega, kuid mõõtmetelt suur ja ringverandaga, millele olid seatud kiiktoolid.
Shorty sõitis veidi maad edasi ja peatus uuesti. Asfalt oli lõppemas. Motelli tühja parklani jäi kümme jardi. Ta pidi kohe jõudma kinnistu omaniku hooldada olevale pinnale, mis koosnes tema kartulikasvataja asjatundliku pilgu järgi võrdsetes osades kruusast, porist, surnud umbrohtudest ja elavatest umbrohtudest.
Ta nägi vähemalt viit liiki, mida ta poleks omaenda mulda küll tahtnud.
Asfaldi lõpp oli nagu lävepakk. Nagu langetatud otsus.
„Klapib?” ütles ta uuesti.
„Motell on tühi,” ütles Patty. „Külalisi ei ole. Kui imelik see on?”
„Hooaeg sai läbi.”
„Klõpsutati lülitiga kinni?”
„Selle üle kurdavad nad alati.”
„Me oleme täielikus pärapõrgus.”
„Siia tullaksegi puhkama, et kõigest eemale pääseda. Teistest rahu saada.”
Patty vaikis ühe pika viivu.
Siis ütles ta: „Pealtnäha vist klapib.”
Shorty ütles: „Minu arvates kas see siin või üleüldse mitte midagi.”
Patty laskis pilgul vasakult paremale üle motelli käia – lihtsad proportsioonid, tugev katus, tüsedad plangud, värske värv. Vajalik hooldus oli tehtud, kuid midagi kriiskavat polnud. Hoone oli aus. Oleks võinud asuda ka Kanadas.
Ta ütles: „Eks vaatame üle.”
Nad potsatasid asfaldilt alla, logisesid üle konarliku pinnase ja peatusid kontori ees. Shorty mõtles hetke ja suretas mootori välja. Nii oli ohutum, kui oleks olnud seda vabakäigul töötama jätta. Sulametalli ja plahvatuste pärast. Kui ta enam käima ei lähe, siis on rohkem kui halvasti. Sihtkoht oli juba küllaltki lähedal. Vajaduse korral võisid nad küsida endale esimese numbri. Neil oli suure
kohvri täis kraami, mida nad kavatsesid müüa. Kohver võis autosse jääda. Peale selle polnud neil suurt midagi, mida tuppa tassida.
Nad väljusid autost ja astusid kontorisse. Vastuvõtuleti taga oli üks mees. Ta oli Shorty ja Pattyga enam-vähem üheealine ehk kusagil kahekümne viie kandis või vahest aasta või paari võrra vanem. Ta oli korralikult kammitud lühikeste blondide juuste, kenasti päevitunud naha, siniste silmade, valgete hammaste ja sundimatu naeratusega. Aga ta ei paistnud siia päris hästi sobivat. Esimese hooga pidas Shorty teda säherduseks suviseks tegelaseks, nagu ta oli neid näinud Kanadas, kus parematest perekondadest pärit lapsukesi saadetakse maale mingisugust nõmedat tööd tegema, et nad niiviisi oma elulookirjeldust mitmekesistaksid või silmaringi avardaksid või ennast leiaksid või midagi sellesarnast teeksid. Ent see sell siin oli niisuguse asja jaoks viis aastat liiga vana. Ja tema tervituse taga oli tunda omanikuhoiakut. Ta küll ütles, et te olete teretulnud, kuid teretulnud minu majas. Nagu oleks see koht temale kuulunud.
Võib-olla kuuluski.
Patty teatas talle, et nad vajavad tuba ja nad tahaksid teada, kas see inimene, kes siinsete ATVde eest hoolt kannab, saaks heita pilgu peale ka nende autole, ja kui see ei ole võimalik, siis oleksid nad kindlasti tänulikud mõne hea remondimehe telefoninumbri eest. Loodetavasti pole neil tarvis puksiiri.
Mees naeratas ja küsis: „Mis teie autol viga on?”
Ta rääkis nagu kõik need Wall Streetil töötavad ning ülikonda ja lipsu kandvad noormehed filmides. Oli tulvil täis libedat enesekindlust. Jõi tõenäoliselt šampanjat. Ahnus on hea. Kartulikasvatajate lemmikute hulka säherdused tüübid ei kuulu.
Patty ütles: „Ta kuumeneb üle ja kapoti all koliseb imelikult.”
Mees manas näole teistsuguse naeratuse, mis oli sedapuhku universumi nooremvalitseja tagasihoidlik, ent võimukas muie, ja ütles: „Siis me vist peaksimegi talle pilgu peale heitma. Kõlab sedamoodi, et jahutusvedelikku on vähe ja õli on vähe. Mõlemat viga on kerge parandada, kui just miski ei leki. Lekke korral sõltub sellest, milliseid osi vaja läheb. Võib-olla me saame midagi
sobitada. Kui ei saa, siis me teame mõnda head remondimeest. Olgu nii või naa, aga midagi ei ole võimalik teha enne, kui mootor on maha jahtunud. Jätke auto ööseks oma numbri ette ja me vaatame ta kohe hommikul üle.”
„Mis kell?” päris Patty, mõeldes sellele, et nad on juba niigi hiljaks jäänud, kuid mõeldes ka kingitud hobustele ja nende suudele.
Mees ütles: „Siin me tõuseme kõik koos päikesega.”
Patty ütles: „Kui palju number maksab?”
„Öelgem nii, et pärast tööpüha ja enne sügislehtede imetlejaid viiskümmend dollarit.”
„Klapib,” sõnas Patty, ehkki tegelikult ei klappinud, aga ta mõtles taas kingitud hobustele ja Shorty väitele, et kas see siin või üleüldse mitte midagi.
„Me anname teile kümnenda numbri,” ütles mees. „See on esimene, mille me oleme senimaani renoveerida jõudnud. Tegelikult me lõpetasime seal töö alles äsja. Te oleksite selle esimesed külalised. Me loodame, et te osutate meile seda au.”