See oli õhtul enne mu ärasõitu, öö polnud veel saabunud, ma ootasin teda maja lävel istudes, näoga üha lillakamaks muutuvate mägede poole; ma ootasin, et ta saabuks, ma ei oodanud kedagi peale tema, öö, mõeldes, et sõrmkübaravarred oma seemnetega meenutavad pühade sulgedega kaunistatud indiaanlaste päid, et kilpjalgade puhmad on kollaseks tõmbunud, et maja kohal kõrguva kiviliustiku tuhanded varisenud kaljurünkad, need selgrood, koljud, hambad, kõnelevad kaosest, katastroofist, maailma lõpust. Ja et oli tunda vihma lõhna. Niisiis, homme, buffalod jalga, parka selga. Kas see tuli pimeduse lähenemisest? Moreeni läbistas mingisugune intensiivsus. Selle sakilised selgrood võpatasid vilgukivi värelusest, liipasid sekundi murdosa jooksul minu poole – kui nende varjudest eraldus üks vari.
Nägin seda varju sõnajalalehtede vahel roomamas. Läbi sõrmkübarate laagri hiilimas. Märkasin kohe katkist ketijuppi. Põgeneja. Ta tuli lähemale. Ta oli mind ilmselt näinud ammu enne kui mina teda. Korraks varjasid inimesesuurused sõnajalad ta mu pilgu eest, kaugemal ilmus ta uuesti välja, ta jooksis. Ma olin püsti tõusnud, et paremini tema liikumist jälgida. Ta muutis suunda. Nüüd tuli ta otse alla minu poole. Kümne sammu kaugusel ta aeglustas, kõhkles, peatus: hallikas karvatuust, määrdunud, kurnatud, nälginud;
suured pruunid silmad seisid mu pilgule vastu ja jälgisid mind kogu oma sügavusega. Kust ta siia sai? Me elasime keset metsi, kõigest eemal. Maja uks minu selja taga oli lahti jäänud. Ma tegin mõned sammud tahapoole, et talle tee vabaks jätta. Kuule, ma ei ole üldsegi sinust huvitatud, ma tahan sulle lihtsalt söögikausi panna, tule sisse, tule sisse, sa võid sisse tulla. Kuid tundmatu keeldus lähenemast.
Kust sa pärit oled? Mida sa siin teed? Ma olin häält tasandanud. Ma sosistasin. Siis tegi ta ühe sammu. Ta astus üle läve. Ma taganesin veel. Ta järgnes mulle ettevaatlikult, vajadus abi järele suurem kui hirm, siiski valmis põgenema, asetades aegluubis ühe käpa teise ette köögipõrandale justkui tiigijääle, mis võinuks puruneda. Me mõlemad hingeldasime. Värisesime. Me värisesime koos.
Põgeniku saabumisele eelnenud ööl olid ühe auto esituled metsa valgustanud, tulnud, läinud, neli või viis korda, enne kui aeglaselt kadusid. Ma olin märganud, et igas kurvis, allpool, kaugemal, tee peal, kui mõni auto üles mäkke sõitis, joonistasid selle tuledevihud mu toa seintele muinasjutulisi rombe, justkui soovides mind kätte saada.
Siin on mingi koer, hüüdsin Griegile, kes oli ülakorrusel oma toas, minu oma kõrval. Kummalgi oma voodi, oma raamatukogu, omad unistused; kummalgi oma ökosüsteem. Minu oma, aknad aasale valla. Tema oma, kardinad päeval ja öösel ees, et varjata seda urgu, pelgupaika, kolikambrit või koljuõõnt, aga oleks võinud ka öelda raamatuväravat, mis oli tema tuba.
Kui see, kes oli olnud mu kaaslane peaaegu kuuskümmend aastat, mu vana lurjus, grigou, keda ma kutsusin sellepärast Griegiks (ja
tema kutsus mind headel päevadel Fifiks, väga headel päevadel Hirvekeseks või Suitsukeseks, halbadel päevadel Sophieks), niisiis, kui Grieg oma toast alla tuli – viiepäevane habe, hallid juuksed, punane bandana kaela ümber, eatuna ja kiirustamata, nagu keegi, kellele lolli jutuga ära ei tee, kes on läbi tulnud kõigest, läbi tulnud maailmast, mis teda enam ei üllata, mis temas enam ka viha ei tekita, mille hävinguga ta on leppinud samamoodi kui oma keha omaga, sellest maailmast, millele ta eelistas nüüdseks raamatuid, niisiis, kui ta lähemale tuli, lõhnates tubaka, kirjanduse ja öö järele, mida ta jumaldas, torisedes nagu ikka, et teda oli segatud –, põgenes koer minu jalgade juurde ja heitis seal selili, keerates minu poole oma rinnanibudest täpilise kõhu.
See tuli välgatusega, and yes I said yes I will yes, ma panin talle nimeks Yes.
Ma ütlesin: Ma olen siin, Yes, ja ma kükitasin, ja ma tõmbasin sõrmedega läbi ta pulstunud kaelakarva, mis oli täis põldmarjavääte, kaselehti, samblaprügi, ja märg. Põgenikku oli vihm tabanud enne meid, ta tuli vihmast, ta tuli läänest, ja tal oli märja koera lõhn. Ma otsisin käega kaelarihma küljest nimeplaati. Möödaminnes vaatasin tema kõrvu, lootes leida mingit numbrit või nime, tätoveeringut, midagigi, ükskõik mida, aga ei, ei midagi, peale puugi, kelle ma eemaldasin kollasest plastmassist konksuga, mida ma alati püksitaskus kandsin. Koer lasi seda teha. Ma ütlesin talle: Ma olen siin, kõik on möödas, kõik on hästi. Ta vastas, ma kuulsin, et ta vastab mulle kogu oma kehaga, mis oli hakanud värisema, et väljendada oma hirmu, ja oma usaldust minu vastu. Ma lugesin üle ka tema suurte karvaste käppade varbad, neid oli
neli, pluss kaks lisavarvast tagumistel käppadel. Mingi lambakoera tõug, teatas Grieg, kes oli meie kohale kummardunud. Ja ma ütlesin veelkord: Ma olen siin. Ma oleksin hea meelega lõputult seal istunud, ja tema ka, pimeduses, mis meie poole liikus, mis meid enesesse mässis, kui korraga lükkasin eemale sabatuti, mille ta oli kõhule tõmmanud: tema väikese loomahäbeme mokad
olid liitumiskohtadest rebenenud ning kleepusid haavavedelikust ja kuivanud verest; nahk alakõhul karva all oli verevalumitest must. Mul polnud häält. Siis ma sosistasin, veelkord ja veel: Ma olen siin, ma olen siin, Yes, kõik on möödas. Koer, kes oli uuesti kägarasse tõmbunud ja minu poole selja keeranud, hakkas tugevalt hingeldama; tuul väljas samuti. Tema kõrval põlvitades puudutasin õrnalt käega tema selgroogu ja ütlesin nagu mingisugusele nähtamatule korrakaitseorganile: Looma seksuaalne väärkohtlemine. Kriminaalkorras karistatav kuritöö. – Seda on alati tehtud, vastas Grieg nagu kusagilt planeedilt, kus oleks veel eksisteerinud mingisugune loomulik maaelu. Ma ütlesin: See on hoopis teine asi. Maailm on liigestest lahti.
Ma ei teadnud, miks, aga mõtlesin siis Gabrielle Wittkopi „Lastekauplejale” ja nägin väikest hallikarvalist koera ulgudes kusagilt majast metsa poole põgenemas – samas kui romaanis on see väike paljas tüdruk, kes karjudes Seine’i viskub. Ma ütlesin seda Griegile. Ma nägin, milline oli olnud selle väikese koera põgenemine piiride poole, kus sirgusid kõrged puud ja nende varjud, et minu juurde jõuda. Ma ütlesin: Ta on ilmselt alaealine. – Sa paned kõik ühte patta, vastas Grieg. Aga samal ajal kui ma endale korrutasin: unusta see ära, see on midagi õudset, see on midagi õudset, see tuleb internetist, ära mõtle sellele rohkem, isegi kui
siin on korralik kaasaegse romaani süžee; samal ajal kui ma mõtlesin kõigile neile jäledustele, mida meie tänane päev endas kätkeb, nägin, kuidas sellel panoraamaknal, mis avanes aasa poole, laial ja tõesti kõrgel klaasil, säraval nagu kristall, näis käppadele tõusnud väikese koera peegeldus kummalisel kombel hõljuvat meie aasa kohal nagu pilv, üksik, kerge, väike hüljatud pilv, see oli kummaline, ja tema meeleheide oli nii imeliselt ilus, et see muutis ultratänapäevase zoofiilideloo üheks teiseks looks, mis oli täis fantaasiat, sügavat sõprust ja kergusetunnet.
Ma ütlesin Griegile: Me jätame ta enda juurde.
Ma polnud tuld põlema pannud, et teda mitte ära hirmutada. Köögis valitses nüüd rohekas, paiguti tumelillaks tõmbuv loojangu hämarus. Tuul tungis liustikule avatuks jäänud uksest sisse, langeva temperatuuri hoovus, sama terav kui muistne hambuline jääkarkass, mis oli lasunud mäeküljel, enne kui tagasi tõmbus, jättes kõikjale laiali oma lõhutud kaljud. Ma ütlesin Yesile: Oota, kobades samal ajal ümber tema kaela, ja lõpuks õnnestus mul metallrihma kinnis lahti saada ja ma virutasin kõik, keti, orjuse, õuduse, köögi teise otsa. Ma ütlesin uuesti sosinal: Oota. Ma tõusin püsti, ma panin põrandale söögikausi ja veenõu, Yes tegi mõlemad vähem kui minutiga tühjaks. Siis raputas ta end, sada aastat noorem, lapselik, ja sööstis järsku läbi köögi ukse poole. Ta põgenes. Jeesus Kristus. Ma vaevu nägin teda, oli juba pime, aga ma kuulsin tema küünte kriipimist läbi ruumi, samas kui kadus ka see sügav lume, pori ja hundi lõhn, mida õhkub märjast koerast. Ma tahtsin talle järele minna, aga kui ma lävele jõudsin ja välja vaatasin, ei näinud ma enam ühtki koera, inimest, mitte ühtki elus hinge, öös ei hõljunud ühtki varju, ainult mingi
vääramatuse eelaimdus, ja kui ma sisse tulin, sain aru, et ma hoian ikka veel käes põldmarjavääti.
Me poleks tohtinud teda minema lasta. Me oleksime pidanud ta loomaarsti juurde viima. – Seal polnud põletikku, vastas Grieg. –Pealtnäha polnud, aga kust me teame, ütlesin mina ja panin tule põlema.
See avar talutuba, kus me elasime, oli vana kaheteistkümne meetri pikkuse ehitise ühest suurest ruumist koosnev esimene korrus. Olime Griegiga sinna elama tulnud kolm aastat tagasi. Olime oma eelmistest elamistest vähe kaasa võtnud, vähe alles jätnud, ja siin paistis meie ainsaks sisustuseks olevat see, mille üle ma olin terve elu naernud: mitmesugused toiduvarud, plekk-konservid, klaaspurgid, tihedalt suletud kaantega plastmassnõud, kõik see kuhjatud tagaseinas seisvatele riiulitele. Sest vaevu olime me end Bois-Bannis’s jõudnud sisse seada, kui kõikvõimalikud väikesed närilised olid metsast tulnud meie kööki rüüstama: lagritsad, kes tassisid öösiti minema roosuhkrutükke; Kreeka pähkli suurused põldhiired, kes tegid üksteise järel tühjaks kõik Kreeka pähklid; majahiired, kes imesid paki sisse uuristatud augu kaudu ära kogu kookospiima; pööningurotid, kes sosistasid kõvasti, enne kui leiba varastasid, ja siis vedasid selle suure lärmiga oma salajasse peidukohta. Aga mitte kunagi polnud siin liikvel olnud ühtki kunelit. Ma oleksin ometi nii väga tahtnud näha unihiirt, Glis glis’i, vähemalt korra elus, vähemalt nii palju, et jõuaks märgata tema esiletungivaid musti säravaid silmi, kust maailm peegeldub vastu tagurpidisena nagu veetilgalt. Kas tema kasukas on hall, kuldne? Ma oleksin tahtnud seda teada. Aga sellest ajast,
kui ma kõik anumad sulgesin, enam mitte midagi laokile ei jätnud, mitte raasukestki, õhtul plats täiesti puhas, tipp-topp, nagu mitte ükski köök mu elus polnud kunagi olnud, ei külastanud meid enam keegi. Kui kahju. Aga ma tahtsin lõpu teha neile lõksusöötadele, mis toiduahela kaudu võisid hävitada kodukakkude pesakonna, nende kristalsed huiked pimedas öös. Ma ei talunud enam, et mu pea on mürgitatud mu enda külvatud surmast.
Üles kiviliustiku poole avanev tagauks eraldas meie toidumüüri tollest müürist, mis seda teiselt poolt majaseina jätkas –kareda, tumeda, lõhnavana: kümme kuupmeetrit meetripikkusi kolmeks lõhutud puuhalge ahju jaoks, mis oli meil ultramoodne, ainus ost, mis me olime saabudes teinud, kõrgumas keset ruumi. Ja veel oli seal laud. Pikk. Suursugune. Ajaloost tumedaks tõmbunud. See oli juba meie saabudes seal. Ja toolid. Mitte ainsatki tugitooli, veel vähem diivanit. Mitte midagi muud. Ühtki mõttetust. Mingit kola. Minimaalne kööginurk ühe akna all; dušš teises nurgas. Kõik veidi karm.
Kui me majast välja läksime, selle ümber tiiru tegime, polnud muud kui metsad ja taevalaotus, helendavad aasad, üüratud, alati kahekordsed, uskumatult värvilised vikerkaared. Suvel aurustus kaste lillakate udutriipudena, sa olid nagu Bosnias. Talvel: Uurali mägedes, kuigi aina vähem, lund peaaegu enam ei sadanudki. Mägede kaljud, ekslevad, laiali pillutud kivirahnud, lõhkised kehad, mis olid metsa jäänud ja vajutasid sinusse teadmise kaosest, katastroofide jõust, pöördumatusest. Auruviirud, niiskustombud, kondenseerunud veepiiskade vine, sumu, mis hõljus siirudena, pilved, tuul, suur sügav hingamine. Ja järsku, koletud
hävituslennukid harjutamas, peaaegu puude latvu puudutades, mida sa kuulsid liiga hilja.
Kulus pool tundi pööraste kallakutega metsateel ja teine pool tundi maanteel, et jõuda alla orgu kõige lähemasse poodi toiduaineid ostma. Aga kui ma parkimisplatsile jõudsin, sain ma aru, et ei suuda autost välja minna, ja ma keerasin aina tihemini otsa ringi, eelistades ikkagi askeesi. Probleemi lahendamiseks olin ma eelmisel kuul täitnud kaks sügavkülmikut ja ladunud meetrikõrgused plastmasstünnid toidukaupu täis. Üles meie tubadesse viiva puutrepi all oli neid kuus. Selle konservi müüriga oli mul nüüd terveks aastaks rahu majas. Poleks olnud vaja muud kui meile üks aed hakkama panna, nagu tegid kõik neil segastel aegadel. Aga seekord Bois-Bannis’s seda aeda ei tulnud. See oli suur muutus: aiaga oli kõik. Mu käed poleks vastu pidanud. Nad olid juba nii moondunud, et hirmutasid mind ennastki. Ma peitsin neid kampsunitesse, mille ostsin spetsiaalselt pikkade varrukatega, päeviks, mil ma pidin minema mõnesse raamatupoodi rääkima oma raamatutest, millest ka viimane, „Loomad”, kõneles vabadusest, loodusest – ja mis Prantsusmaal on erinevalt anglosaksi maadest marginaalne kirjandus. Ma olin marginaalne kirjanik, servadelt, äärtelt, piiridelt.
The Word for World is Forest. The Word for Woman is Wilderness. Loomulikult oleks vaja aeda, kui kõigest eemal elatakse. BoisBannis’s oleks seda väga hästi korraldada saanud. Moreen, mis oli mäe otsast tuhandeid aastaid tagasi alla vajunud, oli peatunud
tasandiku äärel, kus tol ajal oli suur turbaraba ja elasid ürgpiisonid, hirved, pürgid. Tükk aega hiljem, 18. sajandil, see kuivendati ja muudeti heinamaaks. Seejärel oli sinna maja ehitatud ja rajatud köögiviljaaed, millest oli veel jälgi. Aga neist jälgedest hoolimata polnud ma aeda tahtnud. Ma teadsin, et ma ei saaks enam hakkama. Ma tajusin, et mu keha on hakanud vaikselt minust lahkuma, muutuma omamoodi „vaeseks onu Vemmalsääreks” Salingeri jutust, kes suri Vietnamis; minu keha, mitte veel surnud, aga see lohises mul järel, ei jõudnud mulle järele, ma tundsin seda kohe hommikust peale, kui ma oleksin tahtnud veel mägedes ringi käia, avastada maailma, mille tervis küll, tuleb öelda, oli samuti kannatada saanud.
Ma teadsin, et oli võimalik ka ilma aiata hakkama saada. Metsad, sihid, lagendikud on söödavad. Need olid täis marju, mahlu, varresäsi. Samuti kesapõllud, nende tuhandeaastane ruum, nende kogunenud tarkus. Ühed kleepuvad lehed, kontsentreeritud proteiin. Teised, karvased, antioksüdantide plahvatus. Mõned juured täis halastamatuid mürke. Rääkimata marjadest, punastest, mustadest. Mitte eksida. Sügislille ja karulaugu ühised leiukohad ümberkaudsetes orgudes olid juba ühes Ellujääjate laagris ohvreid põhjustanud.
Sügislille kupar sisaldab seemneid, millest igaühes on 4 milligrammi kolhitsiini. 50 milligrammi on surmav annus.
Kuigi sügislillede sees elavad haldjad, jääb neid aina harvemaks. Bois-Bannis’s neid veel leidus. Ma olin neid palju vaadelnud. Ma olin aru saanud, et lill õitseb sügisel ja viljub kevadel. Mul oli võtnud aega, et seostada piklikku lillakat õit, nii habrast, graatsilist ja
paljast, tõepoolest paljast, mitte ainsamatki lehte, seda eeterlikku õit, seda vaimu, kes sirgub sügisaasadel – asju tähelepanelikult jälgida –, sitkete lehtede kimbuga, mis tõuseb järgmisel kevadel samal kohal maa seest, hoides enda keskel – täiesti arusaamatul kombel, kuidas see võimalik on – vilju, mis on paisumas eelmise sügise õite mürgist, väikesi lihavaid rohelisi kupraid, mida on terve talve salaja maa all meisterdatud selle pika lilla tundliku elegantse toru põhjas, mis on tema sigimik. Midagi varjatut, mille ainus funktsioon on paljuneda, nagu kõigel looduses, mille osa ma olen, sest ma olen naine. Naisena sündinud. Keeruline asi. Ma ei teadnud enam väga hästi, kuhu paigutuda kaoses, mis oli sugude vahele tekkinud. Ma küsisin endalt: mis soost ma olen? Mida tähendab olla tänapäeval naine? Naine, kes on vanaks jäänud? Aga igal juhul tekitas sügislill minus külmajudinaid, olgugi ma looduskirjanik, elava jälgija; iga kord, kui ma sügisel nägin neid kauneid mürgiseid õisi, jooksis üle mu selja võdin, ma nägin seal selgelt seda intuitiivset, vastuvõtlikku naiselikkust, mis varitseb kõikjal ühes vajadusega saada järglasi – naine on naine –, peites peatumatut iha pesakondade, poegimise, pungumise, sigimise, kudemise järele, valmis paljunema nagu mingi muster, mis vallutab maakera, lämmatab selle! Loodus ja mina oleme kaks eri asja.
Ma ei tea, kas sõna „loodus” saab usaldada.
Littré prantsuse keele sõnaraamat, kirje: Loodus, seletus 23: Les parties qui servent à la génération – kehaosad, mis on tarvilikud soojätkamiseks.
Loodus on ebaõiglane? Siis muutke seda, kuidas te olete loodud.