1 See oli õhtul enne mu ärasõitu, öö polnud veel saabunud, ma ootasin teda maja lävel istudes, näoga üha lillakamaks muutuvate mägede poole; ma ootasin, et ta saabuks, ma ei oodanud kedagi peale tema, öö, mõeldes, et sõrmkübaravarred oma seemnetega meenutavad pühade sulgedega kaunistatud indiaanlaste päid, et kilpjalgade puhmad on kollaseks tõmbunud, et maja kohal kõrguva kiviliustiku tuhanded varisenud kaljurünkad, need selgrood, koljud, hambad, kõnelevad kaosest, katastroofist, maailma lõpust. Ja et oli tunda vihma lõhna. Niisiis, homme, buffalod jalga, parka selga. Kas see tuli pimeduse lähenemisest? Moreeni läbistas mingisugune intensiivsus. Selle sakilised selgrood võpatasid vilgukivi värelusest, liipasid sekundi murdosa jooksul minu poole – kui nende varjudest eraldus üks vari. Nägin seda varju sõnajalalehtede vahel roomamas. Läbi sõrm kübarate laagri hiilimas. Märkasin kohe katkist ketijuppi. Põgeneja. Ta tuli lähemale. Ta oli mind ilmselt näinud ammu enne kui mina teda. Korraks varjasid inimesesuurused sõnajalad ta mu pilgu eest, kaugemal ilmus ta uuesti välja, ta jooksis. Ma olin püsti tõusnud, et paremini tema liikumist jälgida. Ta muutis suunda. Nüüd tuli ta otse alla minu poole. Kümne sammu kaugusel ta aeglustas, kõhkles, peatus: hallikas karvatuust, määrdunud, kurnatud, nälginud;
7