Jacob Mikanowski Hüvasti, Ida-Euroopa
Jagatud maa intiimne ajalugu
Ida-Euroopa, u 1648
Türreeni meri
Berliin
Lään e m e r i
POOLA-LEEDU PERSONAALUNIOON MOSKOOVIA
K URAMAA
L IIVIMAA
Vilnius Riia
Gdańsk
M ASOOVIA
Varssavi
Praha
HABSBURGI IMPEERIUM O S M A N I I M P E E R I U M 0 300 km
Moskva
Vitebsk
L EEDU
Minsk
V OLÕÕNIA
Kraków Lviv
G A L I I T S I A
Kamianets-Podilskyi
Viin
Sarajevo
Stara Sitš Lublin
Buda So a
Belgrad
Iasi ¸
Kiiev
Thessaloníki
Joonia meri
A ad ri a meri E g e u s e m e ri
Vahemeri
Istanbul
Z APORIŽŽJA KASAKAD
K RIMMI KHAANIRIIK PODOLJE
Must meri
Türreeni meri
Berliin Budapest Praha B ÖÖMIMAA
M ÄÄRIMAA SILEESIA
Viin
e m e r i
Vilnius
Minsk
Varssavi
Kraków Lviv
V OLÕÕNIA
G A L I I T S I A
U NGARI
HORVAATIA - S LAVOONIA
B ANAT
Belgrad
S ERBIA B OSNIA
Sarajevo
TRANSILVAANIA MONTENEGRO
MOLDAAVIA
V ALAHHIA
Bukarest
A ad ri a Meri E g e u s e m e ri
Joonia meri
Vahemeri
So a
Voskopojë Istanbul
Kiiev
Must meri
Rooma
Oslo
Stockholm
Helsingi
Tallinn
e m e r i
Kopenhaagen
IDAPREISIMAA
Berliin
Varssavi
Praha
Viin
AUSTRIA
Zagreb
Budapest
UNGARI
Belgrad
Tirana
ALBAANIA
Türreeni meri Joonia meri
Sitsiilia
Malta
Vahemeri
0 300 km
Leningrad
NÕUKOGUDE LIIT
Riia
LÄTI
Kaunas
Vilnius
Minsk
VALGEVENE NSV
Moskva
Lwów
ALAM-KARPAATIA RUTEENIA B
Czernowitz/ Cernauti ¸
Kiiev
UKRAINA NSV
ESSARAABIA
RUMEENIA
Timişoara
Bukarest
So a
BULGA A RIA
Istanbul
Must meri
Ankara
Ateena
Kreeta
Küpros
Ida-Euroopa, 1949–1990
Oslo Stockholm
Kopenhaagen
Berliin
IDASAKSAMAA
Praha
Viin
Varssavi
Helsingi
Leningrad Tallinn
AUSTRIA UNGARI
Zagreb
Timi
BULGA A RIA RUMEENIA
Tirana
ALBAANIA
Türreeni meri
Sitsiilia
Joonia meri
Vahemeri
Must meri
Küpros
Tallinn
TAANI
Praha
TŠEHHI VABARIIK
AUSTRIA
SLOVEE NIA
VENEMAA
SLOVAK K IA VALGEVENE LEEDU
Bratislava
Budapest
UNGAR I
Ljubljana Sarajevo
Podgorica Zagreb
Türreeni meri
e m e r i A ad ri a meri
VENEMAA
Vilnius
Minsk
Varssavi
Belgrad
MONTENEGRO KOSOVO
Tirana
ALBAANIA
Joonia meri
Vahemeri
Pristina
Skopje
BOSNIAHERTSEGOVIINA PÕHJAMAKEDOONIA
Chisinau ¸ So a Riia
Kiiev
UKRAIN A
RUMEENIA
Bukarest
BULGA A RIA
Must meri
See on mitteeksisteeriva koha ajalugu.
Säärast nähtust nagu Ida-Euroopa pole enam olemas. Keegi ei tule sealt. Inimesed tulevad riikidest: Slovakkiast, Lätist, Bulgaariast. Või tulevad nad linnadest: Sarajevost, Łódźist, Mariupolist. Mõnikord ütlevad nad, et tulevad piirkondadest või maastikelt: Masoovia männimetsadest või vihmast rõsketest Maramureşi mägedest, Albaania Alpide paljalt kaljult.
Kuid kust tahes nad ka ei tuleks, inimesed ei identifitseeri end idaeurooplastena. Fraas ’Ida-Euroopa’ on väljaspoolsele mugavus, korrastamata väljend varjamaks stereotüüpide pesa. Mõned neist stereotüüpidest – vaesus, gangsterism, etnilised lõhed – on tõega kahju tekitavad. Teised on pigem kurbloolised. Minu sõbra, poola ja saksa ajaloo professori käest oli tudeng kunagi täie tõsidusega küsinud, kas vastab tõele, et Ida-Euroopa oli „hall koht, kus keegi kunagi ei naernud“.
Sääraste seostega nagu need pole ime, et inimesed soovivad enese mitteseostamist Ida-Euroopaga. Isegi rahvusvaheliste suhete maailmas on Ida-Euroopa tähtsust kaotamas. Viimase 30 aastaga on riik riigi järel endalt selle sildi heitnud. Koguni enne Berliini müüri langemist kuulutasid Tšehhi, Slovakkia*, Ungari ja Poola end Kesk-Euroopaks. Balti riigid Leedu, Läti ja Eesti proovisid põhja
* Toona eksisteeris siiski Tšehhoslovakkia ühe riigina. Siin ja edaspidi tõlkija märkused, kui pole antud teisiti.
alternatiivi ja eelistavad praegu, et nendest mõeldaks kui „Põhjala“ alast. Mõlemal pool Balkanit, riigid Montenegrost Rumeeniani samastasid end merekogukondadega, mis moodustusid kas ümber Aadria või Musta mere.
Nii paljude jooksikutega on Ida-Euroopa sisuliselt surnud kirjatäht. Ja siiski mitte veel väga kaua aega tagasi oli selle olemasolu enesestmõistetav. Ma olen piisavalt vana mäletamaks, kui Ida-Euroopa oli koheselt äratuntav reaalsus. 1986. aastal tähendas Chopini lennujaamast lahkumine Varssavis sisenemist teistsugusesse maailma sellest, mille ma jätsin maha Pennsylvania eeslinnades. Nagu ülejäänud maad raudse eesriide taga, oli see maailm, mis opereeris oma reeglite järgi. Sellal ei olnud Varssavis võimalik leida poest sinki, kuid inimesed ootasid järjekordades, et osta väliskirjanduse uusi tõlkeid. Keegi ei käinud valimas, kuid poliitika oli kõigi huultel. Isegi õhu lõhn oli teistsugune: pruunsüsi põlemas talvel, jahe aur pesemata trepikodades suvel. Tänapäeval viib üks neist lõhnadest koheselt mind mu lapsepõlve kadunud radadele.
Toonastel päevadel oli kommunism nähtuseks, mis oli IdaEuroopas käegakatsutavalt kohal ja liimiks, mis seda koos hoidis.
Enne epohhi muutvat üleminekut, mille kutsusid esile aastate 1989–1991 revolutsioonid, kuulus hiiglaslik maariba kontinendil
Eestist põhjas Albaaniani lõunas, Ukrainast idas kuni Tšehhoslovakkiani läänes punatähe impeeriumisse.
Kuid piirkonna ühtsuse juured ulatuvad palju sügavamale.
Ida-Euroopa osas on midagi silmatorkavat, midagi, mis lahutab seda Lääne-Euroopast ühelt poolt ja ülejäänud Euroopast teiselt poolt. See olemuslik, määrav iseloomujoon on mitmekesisus –keelte, rahvuste ja eeskätt uskude mitmekesisus.
See oli religioosne piirimaa, millega Ida-Euroopa esimesena saavutas määratluse kui koht, mis erineb ülejäänud Euroopast. Paganlus kestis siin kauem kui ükskõik kus mujal kontinendil ja see jättis sügava jälje folkloori ja rahvapärimusse. Kui umbes 1000. aasta paiku saabus kristlus, tuli see kahe vormina – ladina ja kreeka
omana –, tekitades esimese piirkonna paljudest lõhedest. Islam saabus mõni sajand hiljem, levitatuna Osmanite türklaste ja tatarlaste poolt. 1492. aastaks kuulus terve Balkani poolsaar dār al-islāmisse ning mošeesid võis ja võib praegugi leida nii kaugel põhjas nagu Vilniuses Leedus.
Samal aastal, mil Hispaania Fernando ja Isabel ajasid oma kuningriigist välja juudid, viimasena pagenduste pikast seeriast lääne kristlikest riikidest, kutsus Osmani impeerium nad elama oma suurimatesse linnadesse. Selleks ajaks oli Ida-Euroopa juutluse häll. Kui Lääne-Euroopa pagendas oma juudid üksteise järel, tervitasid neid Ida-Euroopa kuningriigid.
Suurelt osalt oma ajaloost oli Ida-Euroopa piiriühiskond, tungides aladele, mida polnud varem haritud või mis olid elanikest tühjenenud kauakestvate piirisõdade tõttu. Asunduste mitmed lained vajutasid sellele oma pitseri, kusjuures üsna erinevalt LääneEuroopast (või enamikust Venemaast ses plaanis). Ida-Euroopas oli tavaline näha katoliiklikke ja ortodoksseid kristlasi elamas lähestikku juutide ja moslemitega. See paljude uskude rööpsus muutis raskeks sundida peale iga üksiku usu dogmat. Niiviisi sai IdaEuroopa pelgupaigaks religioossetele väljatõugatutele ja ketseritele. Säärased rühmad nagu bogomiilid, hussiidid, frankistid* ja aleevid jätsid sügava jälje religioossele kultuurile. Nagu ka keeris maagidest, alkeemikutest ja okultistidest, kelle kombineeritud kohalolek muutis Ida-Euroopa kontinendi peamiseks harjutamiskohaks mustadele kunstidele.
Tänapäeval on enamik juute kadunud ja islami kohalolek on palju väiksem. Veelgi raskem on leida töötavaid alkeemikuid. Siiski on paljudes kohtades võimalik tunda nende pärandi kaalu. Aastaid olen reisinud igal pool, alates sufistide pühamutest Dobrudžas Rumeenias kuni viimaste puidust sünagoogideni Žemaitijas
* Tegemist polnud kindral Franco järgijatega Hispaanias, vaid juudi messia Jacob Franki jüngritega.
Leedus, otsimaks kaduva religioosse pluralismi jälgi. Minu jaoks oli see isiklik otsirännak. Minu perekondlik taust – pool juudi ja pool katoliku oma – võtab kokku fragmendi sellest möödaniku mitmekesisusest.
See raamat pole perekonna ajalugu, kuid mu perekonna ajalugu on sellesse jooksvalt põimitud. Poola luuletaja Czesław Miłosz kirjutas, et „teadlikkus kellegi päritolust on nagu põhja lastud ankur“, ilma milleta „on ajalooline intuitsioon sisuliselt võimatu“.1 Ja nii on see ka mulle; minu esivanemad on aluseks kõigele, mida ma kirjutan.
Poolakeelsete juutide väga väikse kogukonna liikmena sündisin ma kultuuri, mis on kõik kadunud. See oli maailm ilmalikule juudi intelligentsile, kes oli kirglikult klammerdunud Poola kirjandusliku pärandi külge, kuid ettevaatlik selle seotuse suhtes katoliikluse ja natsionalismiga. Nende iidolid olid pigem poeedid ja lühijuttude autorid kui kindralid või pühakud ja nende raamaturiiulid olid täis Pariisist saadetud emigrantlike ajakirjade koltunud selgi.
Ent see on üksnes pool mu perekonna loost. Teine, kristlik pool koosnes võistlevatest vooludest, mida killustasid klass ja äri. Mõned olid talupojad ja mõned käsitöölised. Vähesed olid isegi aristokraadid, töötades kuningate käsutäitjatena. Isegi kui kõigil neil esivanemail olid juured nii erinevates kohtades nagu Ungari, Leedu, Saksamaa ja Tšehhi maad, pidasid kõik end poolakaiks. Protsess, millega vormiti see kollektiivne teadlikkus, võttis sajandeid.
Määravad lõhed minu perekonnas olid juudi ja kristlase, tavainimese ja aadliku, poolaka ja mittepoolaka vahel. Need olid ühe, kõige kohal kõrguva mustri sümptomid. Paljuski ülejäänud maailmale teadmata määral toimisid Ida-Euroopas religioon, rahvus ja klass kõik koos, et välja joonistada professioonide ja kastide piirid. Maaomanikele, rentnikele ja linnainimestele oli tavaline kõneleda erinevaid keeli ja kuuluda eri uskudesse. Selle tõttu võisid inimesed elada külg külje kõrval ja kuuluda ikkagi täiesti erinevatesse sotsiaalsetesse maailmadesse. Naabrid jäid võõraks nii kaua, kui vanad tabud jäid jõusse.
Need kõrvalejäetuse ja vaenulikkuse mustrid moodustasid koos uskumatult mitmekesise maailma. Vaatamata oma suurusele polnud ükski kogukond Ida-Euroopas mittesegunenud või „puhas“. Isegi kõige väiksemas külas võib kümneminutiline jalutuskäik viia teid möödaniku templiteni, mis on pühendatud kolmele eri religioonile, mille preestrid rääkisid kõik erinevaid keeli. Kui te veedate mõne aja teel, võite kohtuda täielikult erinevate keelte ja uskumustega, mis kuuluvad piirkonna arvukatele nomaadidele, rändkaupmeestele ja teistele elukutselistele rändajatele.
Sajandeid meenutasid traditsioonilised ühiskonnad Ida-Euroopas kõige sagedamini mitmevärvilist seinavaipa. Mitmekesisus polnud mitte selle süsteemi kõrvaltoode; see oli kootud tervikusse. Kuid kogu see eri uskude ja keelte lähedus ei viinud ilmtingimata harmooniani. See vana kord sõltus karmide piiride säilitamisest klasside ja religioonide sees. Kui need piirid 20. sajandil hajusid, saavutasid inimesed uue vabaduse, kuid nad olid silmitsi ka uute ohtudega. Minu enda perekonnas muutis kristlase ja juudi, põllumehe ja aristokraadi kokkujäämise võimalikuks üksnes Teise maailmasõja totaalne katastroof. Isegi sellal polnud piiride ületamine kerge; ma kasvasin üles lugudega perekonnaliikmetest, keda välditi või kes polnud näinud üksteist aastakümneid. See on samuti piisavalt tavaline lugu Ida-Euroopas. Lugematud perekonnad on aetud lõhki uute piiride poolt, vanad religioonid või lojaalsused rivaalitsevate ajendite poolt. Minu enda jagunenud minevik on andnud mulle keerulise pärandi. Selle tõttu kaldun ma nägema Ida-Euroopa lugu vähem kui rahvuste ja riikide ja rohkem kui konkureerivate uskumuste süsteemide oma. Poliitilised debatid Ida-Euroopas keerlevad tihti pühade asjade üle. 20. sajandi jooksul andsid fašism, kommunism ja natsionalism inimestele tähenduste andmiseks võimsad allikad. Kus tahes need ideoloogiad omaks võeti, ei jäänud religioossed mudelid kaugele maha, kas eeskuju või konkurendina.
Sajandeid oli Ida-Euroopa kohaks otsijaile. Olles majanduslikult vähem arenenud kui lääs, kuid avatud religioossete ja messianistlike
traditsioonide küllusele, on selle inimesed ammu unistanud äkilisest, kõike muutvast hüppest tulevikku. Nad igatsesid ka maisemat sorti vabastust.
Paljudele revolutsionääridele paistis impeerium suurema ohuna kui vaesus. Nende jaoks tähendas vabadus valitseda omaenda inimeste keeles, oma territooriumi üle. Selle eesmärgi saavutamine oli harva lihtne vähemalt kahel põhjusel. Üheks oli asjaolu, et vaevalt oli ükski piirkond Ida-Euroopas koduks ühtedele inimestele. Teiseks oli asjaolu, et enamik nendest inimrühmadest olid pigem väiksed, samas kui impeeriumid, millest nad end leidsid, olid väga suured. Pigem sagedasti nõudis võitlus iseseisvuse eest siis vennatapusõda võimatute takistuste vastu.
Idaeurooplastel on harva olnud kontrolli oma saatuse üle, paljuski on nende ajalugu kirjutatud imperiaalsetes pealinnades Viinis, Istanbulis ja Peterburis ning hiljem Berliinis ja Moskvas. Kuid need pealinnad polnud kohaks, kus seda ajalugu elati. Minu jaoks on Ida-Euroopa ajalugu kõik see, mis juhtus nende võimukeskuste vahel. Ennekõike on see keerulise saatusega väikeriikide maa. Selle lugu pole kuningate või keisrite või teljeriikide või lääneliitlaste armeede oma, vaid pigem talupoegade, poeetide ja maa-ametnike –inimeste oma, kes kogesid impeeriumide ja ideoloogiate kokkupõrget otse, oma nahaga.
20. sajandi tormid hävitasid Ida-Euroopa igivana elumustri. Tänapäeval on alles vaid jäljed mitmekeelsest ja -usulisest maailmast, mille pärisid mu vanavanemad. Kuna ma tunnen end väga väikse osana sellest, mis on alles, olen hakanud rekonstrueerima kadunud identiteeti, mis seisab kõige selle keskel, mis tähendab olla idaeurooplane. Minu jaoks on see vähem üksainus identiteet kui kogum jagatud kuuluvusi, mis on struktureeritud kooseksistentsi jagatud mälestuse ümber.
Ent kõikide meie erinevuste juures jagavad idaeurooplased ühiselt üht teist pärandit ja see on anne näha komöödiat tragöödia
keskel. Pikaajaline tutvus ajalooga selle äärmuses on andnud meile erakordse paindlikkuse absurdis. Seda võib näha piirkonna ilukirjanduses ja isegi rohkem lugudes, mida inimesed oma eludest räägivad.
Hassiidi juudid ütlesid, et parim viis õppida tundma nende imet tegevaid rabisid oli läbi lugude, mida jüngrid neile kõnelesid. Nii on ka Ida-Euroopa ajalooga. Elamine Ida-Euroopas, eriti 20. sajandil, tähendas hämmastava seeria õnnetuste ja muutuste üleelamist. Otsene ajalooline arvepidamine pööraks selle peadpööritava kogemuse üksnes valitsejate ja sündmuste jadaks. Kuid pajatused – lood, kuulujutud ja rahvalaulud – näitavad, mida need sündmused tähendasid. Need võivad jõuda kõige selle keskele, mis tähendas kogeda fašistliku antiutoopia koledusi, lühiajalist stalinismist vaimustumist ja selle kauakestvat terrorit, sotsialismiaja lõpu seisakut ja defitsiiti ning kindlate väärtuste kadumist, mis kaasnes kapitalismi saabumisega.
Minu jaoks on need tragikoomilised lood, mis kubisevad äkilistest katastroofidest, ootamatutest pööretest ja imelistest pääsemistest, Ida-Euroopa tõeline lingua franca – muidu erineva identiteedi ühine keel. Ma olen neid lugusid kogunud aastaid. Ma alustasin oma Poola aastail ja jätkasin raamatukogude ja arhiivide uurimise ning paljude reiside kaudu piirkonnas. Need on parim meenutus, et Ida-Euroopa pole üksnes kannatuste koht, vaid omaette tsivilisatsioon, sisaldades lõputut külgetõmmet ja imesid.
Siin on mõned lood, välja valitud mu märkmikest.
Filmist2: ühel päeval vaatasid rumeenia ajalehe toimetajad Nicolae Ceauşescu ametlikku fotot koos Valéry Giscard d’Estaing’iga ja märkasid õudusega, et Rumeenia diktaator oli palju lühem kui Prantsusmaa president ja hullem veel, ei kandnud isegi mütsi. Et parandada seda potentsiaalselt kahjustavat viga, kopeerisid toimetajad mütsi Ceauşescu pähe, mõistes liiga hilja, et tal oli juba müts käes. Politsei tormas kohale, et püüda kinni ja hävitada kõik ajalehe eksemplarid, mis läksid trükki.
Biograafilisest sõnaraamatust: pärast kommunistide võimuletulekut tõusis õpetatud albaania poeet Sejfullah Malëshova riigi kultuuriministriks, et minna kiiresti tülli hirmuäratava siseministriga. Mõistetuna aastaiks vangistusse kurikuulsas vangilaagris, vabastati poeet pärast seda, kui siseminister mõisteti järgnenud repressioonides ise surma. Kuid poeedi vabaduse hind oli tema hääl. Ta ei saanud enam avaldada. Ta ei võinud isegi rääkida. Järgmised 20 aastat töötas ta laoametnikuna provintsilinnas, ütlemata kogu aja jooksul ühtegi sõna. Kui keegi üritas talle midagi öelda, tegi ta märgi, näpistades oma huuli meenutamaks neile oma vaikimistõotust. Kõik teadsid linnas tema luuletusi, kuid keegi ei söandanud neid valjult tsiteerida ja kui poeet suri, ei julgenud keegi minna tema matustele. Ta maeti oma õe, hauakaevaja ja kahe salapolitsei agendi juuresolekul3
Ja lõpuks lugu mu ema tädilt Jadwigalt, räägituna päeval, mil ma kihlusin. Tädi Jadwiga ja onu Turnowski olid üritanud abielluda kolm korda. Esimene kord oli Minskis 1940. aastal. Raskustega panid nad kokku raha riigilõivuks. Teel perekonnaseisuametisse kohtusid nad oma sõbra Icekiga, kes hingeldas nende järel jooksmisest. Ta pidi kohe raha laenama – poodidesse olid ilmunud just teepotid. Nad andsid talle raha, mida nad olid säästnud oma abielutunnistuseks. Abielu võis alati edasi lükata, kuid sa ei teadnud kunagi, millal müüdi jälle teepotte.
Teine kord, kui nad üritasid abielluda, oli kaks aastat hiljem Tadžikistanis. Sel korral oli neil raha ja nad elasid juba koos väikses linnas, kus kõik tundsid kõiki. Kui nad läksid perekonnaseisuametisse, väljendas vastutav Nõukogude bürokraat üllatust, et nad pole juba abielus, kuna nad elasid koos. Ta ütles, et nii pole õige – et nad oleks pidanud esmalt abielluma ja alles seejärel hakkama koos elama –, ning keeldus väljastamast abielutunnistust.
Kolmas kord oli Varssavis pärast sõda. Onu Turnowskil oli oma kaks tunnistajat (üks neist oli Icek, kel oli vaja läinud teepotte) ning nad saabusid õigel ajal ministeeriumisse. Puudu oli Jadwiga – ta
ei saanud vaba päeva kirjastusest, kus ta töötas. Kuid sel korral –
lõpuks, pärast kuut aastat – neil see õnnestus. Vastutav ametnik nõustus alla kirjutama abielutunnistusele pruudi eemalolekul.
Minu jaoks võtab see viimane lugu kokku minu vanatädi Jadwiga ja terve tema põlvkonna. Nad sündisid segadusse ja lootusse, mis järgnesid Esimesele maailmasõjale, nad elasid üle Teise maailmasõja hävingu ja mingil viisil ei kaotanud nad kunagi oma perspektiivi
või huumoritaju. Nad hindasid oma päevi teepottide ja käest lastud kohtumiste järgi sama palju kui revolutsioonide, invasioonide ja kapitulatsioonide järgi. Järgnev on kirjutatud nende gigantsete elude varjus.
Hüvasti, Ida-Euroopa
Ida-Euroopa ajalugu on kirjutatud tavaliselt sõdade, impeeriumide ja nende pealinnade prisma läbi. Jacob Mikanowski on läinud teist teed: tema ajalookirjutus läheb n-ö alt üles, jutustades Ida-Euroopa tavainimestest, jõudes vaid vähestel kordadel paleedesse ja lossidesse. See on ka meie lugu, sest Mikanowski räägib sellise raamatu kohta tavatult palju Eestist, leides palju ühiseid jooni eestlaste ja teiste idaeurooplaste vahel. Jutustust täiendab autori isiklik puutumus teatud kohtade ja oma perekonnalooga.
Erkki Bahovski, tõlkija