Tere tulemast! Kartus selle ees, et võib juhtuda midagi halba, on pannud meid endale ette kujutama hirmuäratavaid lugusid, ja need juhivad tähelepanu eemale kõigelt healt, mis otse meie silme ees toimub. Meile teeb muret, et me päris kõigile ei meeldi, seega oleme valmis andma endast kõik, et teistele meele järele olla. Püüdes vältida tõsiasja, et paratamatult kunagi sureme, ei lase me endal täiel rinnal elu nautida. Aga mis siis, kui tegelik vastus küsimusele, kuidas õnnelikult elada, peitub selles, et tuleb olla valmis neile ebamugavatele tõdedele otsa vaatama, selle asemel et püüda nende ees pead liiva alla peita, nagu nii paljud meist teevad? Üsna varasest noorusest peale olen ma pidanud ühega neist ebamugavatest tõdedest silmitsi seisma. Ühel päeval suren ka mina. Ma olin kaheksa-aastane, kui mu väikse õe tillukeses nelja-aastases peakeses diagnoositi ravimatu kasvaja. Meie elu, mis seni oli tiirelnud kooli, vanavanematele külla sõitmise ja kodu lähedal metsas mängimise ümber, keskendus sellest ajast peale haiglakoridoridele, haigusele ja uuringutele. Me elasime õe diagnoosi saamise ja surma vahelise aja nagu mingis vahepealses olekus. Siiski leidsime ka selles ootamises rõõmu: ära saa valesti aru, aga meie elu oli tants 13
Issuu converts static files into: and more. Sign up and create your flipbook.