Eks ole üldiselt teada, et varakal vallalisel mehel on tingimata naist vaja.
Kui niisugune mees kuskil silmapiirile ilmub, olgu ta tundmused ja vaated pealegi täiesti tundmata, siis on see tõsiasi ümberkaudsete perekondade meelest nii vastuvaidlematu, et uustulnukat hakatakse jalamaid selle või teise peretütre seaduslikuks omandiks pidama.
„Armas härra Bennet,” ütles proua Bennet oma abikaasale, „kas sa oled juba kuulnud, et Netherfield Park on viimaks ometi rendile antud?”
Härra Bennet vastas, et ta pole seda veel kuulnud.
„Aga nimelt nii see on,” jätkas proua Bennet. „Proua Long käis just praegu meil ja rääkis mulle.”
Härra Bennet ei kõssanudki.
„Kas tahad teada, kes see uus rentnik on?” hüüdis tema abikaasa kärsitult.
„ Sina tahad sellest rääkida, mina olen valmis kuulama.”
Rohkem polnud proua Bennetil õhutust vaja.
„Tea siis, kallis mees, et nagu proua Long ütleb, rentis Netherfieldi üks rikas noormees Põhja-Inglismaalt. Ta olevat esmaspäeval neljahobusetõllaga kohta vaatamas käinud ja see hakanud talle nii kangesti meeldima, et ta teinud härra Morrisega kohe kaubad maha. Ta kolib juba enne mihklipäeva sisse ja osa teenijaskonda on järgmise nädala lõpul platsis.”
„Mis ta nimi on?”
„Bingley.”
„Abielus või poissmees?”
„Muidugi poissmees, mu kallis. Väga rikas poissmees. Neli-viis tuhat aastas. Mõtle, mis rõõm meie tüdrukutele!”
„Tohoh! Mis neil sellega pistmist on?”
„Armas härra Bennet,” vastas naine, „kuidas sa võid ometi nii kiusupunn olla? Sa ju saad väga hästi aru, et ma loodan mõne tüdruku temale mehele panna.”
„Kas see noormees kolibki siia niisuguste plaanidega?”
„Plaanidega? Rumalus, mis juttu sa ajad! Aga on ju väga võimalik, et ta mõnesse meie tüdrukusse armub, ja seepärast pead sa talle kohe visiidi tegema, niipea kui ta pärale jõuab.”
„Ma ei näe selleks põhjust. Sina tüdrukutega võid ju minna. Aga vahest on veelgi parem, kui saadad nad hoopis üksinda, sest kuna sina tüdrukutest ilu poolest maha ei jää, võib äkki juhtuda, et sa ise härra Bingley ära võlud.”
„Mis sa mind meelitad, kallis mees! Omal ajal ma muidugi olin päris ilus, aga vaevalt minus nüüd enam midagi erilist on. Kui naisterahvas on viis tütart üles kasvatanud, ei maksa tal enam omaenda veetluste peale mõelda.”
„Niisugusel juhul polegi enam erilisi veetlusi, mille peale mõelda.”
„Oh armas mees, sa pead tingimata härra Bingleyle visiidi tegema, kui ta ükskord saabub.”
„Seda ma küll lubada ei või.”
„Aga mõtle ometi oma tütarde peale! Mõtle, mis ilus partii see oleks! Sir William ja leedi Lucas on ainult sel eesmärgil otsustanud minna, ehkki nad muidu, nagu sa tead, ühtki uustulnukat ei külasta. Sa pead tingimata minema, sest meil on ilmvõimatu seda teha, kui sina pole enne ära käinud.”
„Usu mind, kallis, sa oled ülemäära tagasihoidlik. Ma julgen arvata, et härra Bingley rõõmustab südamest teid nähes. Ma annan sulle tema jaoks kirja kaasa, kus ma talle rõõmuga luban ükskõik millise tütre käe, keda ta iganes suvatseb valida, kuigi ma vist pean poetama paar head sõna oma armsa Lizzy kasuks.”
„Ära sa niisugust asja küll tee! Lizzy pole teistest millegi poolest parem. Igatahes pole ta pooltki nii ilus kui Jane ega pooltki nii lustakas kui Lydia. Aga sina eelistad alati teda.”
„Ükski neist pole eriti kiita,” vastas härra Bennet. „Nad on kõik ühteviisi rumalad nagu tüdrukud ikka. Aga Lizzyl on terake elavam vaim kui ta õdedel.”
„Kuidas sa võid omaenda lapsi niimoodi mustata, härra Bennet? Sulle lihtsalt pakub lõbu mind solvata. Sa ei hooli üldse mu vaestest närvidest.”
„Sa eksid, mu kallis. Ma austan su närve väga. Nad on mu vanad sõbrad. Vähemalt kakskümmend aastat olen ma pidanud kuulma, millise hoole ja armastusega sa neist räägid.”
„Sina ei tea mu kannatustest midagi.”
„Loodetavasti need ei murra sind ja sa saad siin meie kandis näha veel paljusid neljatuhandese aastatuluga noormehi.”
„Mis kasu meil sellest on, isegi kui neid tuleks siia kakskümmend tükki, sest sina ju ei võta vaevaks neid külastada.”
„Minu sõna selle peale, et kui neid saab kokku kakskümmend, käin nad kõik viimseni läbi.”
Härra Bennet oli teraste vaimuannete, sarkastilise huumori, tagasihoidlikkuse ja kapriiside niivõrd iseäralik segu, et naine polnud tervelt kahekümne kolme aasta jooksul jõudnud tema iseloomu tundma õppida. Proua Benneti enda vaimulaadi oli tunduvalt lihtsam ära mõistatada. Ta oli vähese taibu ja teadmistega ning püsimatu temperamendiga naisterahvas. Kui ta oli halvas meeleolus, pidas ta end närviliseks. Tema elueesmärgiks oli tütred mehele panna. Tema peamiseks troostiks olid külaskäigud ja kuulujutud.
Härra Bennet oli üks esimesi, kes härra Bingleyt külastamas käis. Ta oli algusest peale kavatsenud seda teha, ehkki ta naisele viimase hetkeni kinnitas just vastupidist. Proua Bennet sai asjast kuulda alles õhtul pärast visiiti. Asi tuli avalikuks järgmisel viisil. Nähes, et vanuse poolest teine tütar Elizabeth on kübara kaunistamisega ametis, ütles isa äkki:
„Loodetavasti meeldib see peakate härra Bingleyle, Lizzy.”
„Meie ei saa ilmaski teada, mis härra Bingleyle meeldib,” vastas ema etteheitvalt, „sest meie ju teda külastama ei lähe.”
„Aga sa unustad, mamma, et me kohtame teda seltskonnas ja proua Long lubas teda meile tutvustada.”
„Mina küll ei usu, et proua Long midagi niisugust teeb. Tal on endal kaks õetütart. Ta on isekas, silmakirjalik naine ja mina ei pea temast midagi.”
„Mina veel vähem,” ütles härra Bennet, „ja mul on hea meel kuulda, et sa ei jää lootma tema vastutulelikkuse peale.”
Proua Bennet ei suvatsenud vastata, ent suutmata oma nördimust talitseda, kukkus tütrega taplema.
„Issand! Mis asja sa ometi niimoodi läkastad, Kitty! Mõtle natuke minu närvide peale. Neist jäävad ainult riismed järele.”
„Kitty läkastab väga kasvatamatult,” ütles isa. „Ta teeb seda täiesti sobimatul ajal.”
„Kas ma siis lõbu pärast läkastan!” vastas Kitty pahuralt. „Millal su järgmine ball on, Lizzy?”
„Homme kahe nädala pärast.”
„Jah, just!” hüüdis ema, „ja proua Long jõuab tagasi alles üks päev enne seda; seega on tal võimatu meile härra Bingleyt tutvustada, sest ta ei tunne teda siis veel isegi.”
„Sel juhul oled sa ju oma sõbrannast soodsamas olukorras, mu armas, ja võid ise talle härra Bingleyt tutvustada.”
„Ilmvõimatu, härra Bennet. Kuidas ma saan seda teha, kui ma ise temaga tuttav ei ole? Miks sa mind niimoodi pilkad?”
„Su ettevaatlikkus teeb sulle au. Kahenädalasest tutvusest on tõesti vähe. Selle ajaga ei jõua keegi otsa peale, mis inimesega õieti tegemist on. Aga kui meie ei söanda riskida, siis riskib keegi teine. Eks proua Longil ja tema õetütardel tuleb samuti lasta õnne proovida. Ja kuna tema näeb selles sõbralikku teenet, võtan tutvustamiskohustuse enda peale, kui sina peaksid keelduma.”
Tüdrukud vahtisid isa pärani silmi. Proua Bennet korrutas ühtsoodu: „Rumalus, rumalus!”
„Mida peab see tundeküllane hüüatus tähendama?” imestas härra Bennet. „Kas tutvustamistseremoonia reeglid ja tähtsus, mis neile antakse, on sinu meelest rumalus? Siin ma ei saa sinuga nõustuda. Mis sina arvad, Mary? Sina oled ju sügavatele mõtisklustele kalduv noor daam, loed tarku raamatuid ja teed väljakirjutusi.”
Mary tahtis öelda midagi väga arukat, aga ühtki mõtet ei tulnud parajasti pähe.
„Sel ajal kui Mary mõtteid koondab, tulgem tagasi härra Bingley juurde,” jätkas härra Bennet.
„Mul on härra Bingleyst kõrini!” hüüdis proua Bennet.
„ Seda on mul kurb kuulda. Aga miks sa siis varem ei rääkinud? Oleksin ma seda täna hommikul teadnud, ma poleks mingil juhul teda külastama läinud. Äärmiselt kahetsusväärne. Kuid nüüd on visiit tehtud ja meil pole enam võimalik seda tutvust vältida.”
Sellega rabas ta daame täpselt soovitud viisil, kusjuures kõige suuremas hämmelduses oli vist proua Bennet. Kui aga esimene rõõmupuhang vaibus, väitis ta sellegipoolest, et just niisugust lahendust oli ta kogu aeg oodanud.
„Mis ilus tegu sinust, armas mees! Aga ma teadsin, et lõpuks räägin sulle ikka augu pähe. Ma olen kindel, et isa, kes oma tütreid nii hellalt armastab, ei saa niisuguse tutvuse peale käega lüüa. Oh kui hea meel mul on! Ja mis tore nali, et sa käisid juba hommikul ära, aga vaikisid sellest siiamaani.”
„Nüüd võid läkastada nii palju, kui süda kutsub, Kitty,” ütles härra Bennet. Nende sõnadega väljus ta toast, sest naise tundepuhangud olid ta lõplikult ära tüüdanud.
„Näete, kui hea isa teil on, tüdrukud,” jätkas proua Bennet, kui uks sulgus. „Kas te talle tema heategude eest eladeski tasuda suudate, ja mulle lõpuks ka? Uskuge, meie aastates ei ole enam nii kerge iga päev uusi tutvusi sõlmida, aga teie pärast oleme kõigeks valmis. Lydia, mu kallis, kuigi sina oled noorim, on mul ometi tunne, et härra Bingley tantsib sinuga juba järgmisel ballil.”
„Mina ei karda midagi,” vastas Lydia tragilt. „Ma olen küll kõige noorem, aga selle eest kõige pikem.”
Kogu ülejäänud õhtu arutati, millal on oodata härra Bingley vastukülaskäiku ja millal passiks teda lõunale kutsuda.
Ükskõik kuidas proua Bennet kõigi viie tütre kaasabil oma meest ka pinnis, ei suutnud ta härra Bingley kohta vähegi rahuldavat isikukirjeldust välja pigistada. Nad ründasid teda küll igal võimalikul viisil – küll lihtlabaste otseküsimustega, küll kavalate oletustega ja looritatud vihjetega, aga ta põikles kõigist salalikest lõksudest kõrvale, nii et nad pidid lõpuks siiski leppima kaudsete luureandmetega, mida vahendas nende naaber leedi Lucas. Selle daami teated olid ülimalt rõõmustavad. Sir Williamile oli härra Bingley vaimustava mulje jätnud. Ta olevat noor, imeliselt nägus, äärmiselt meeldiva käitumisega mees ja kõige krooniks kavatsevat ta järgmisele ballile terve suure seltskonna kaasa tuua. Mis võis veel toredam olla! Mees, kes armastab tantsida, on kindlasti küps armuma. Ja härra Bingley süda muutus suurte lootuste objektiks.
„Mõtle, kui üks meie tütardest endale Netherfieldis õnneliku kodu leiaks,” ütles proua Bennet oma abikaasale, „ja kui ka kõik teised niisama hästi mehele saaksid! Siis poleks mul enam midagi soovida.”
Paari päeva pärast tegi härra Bingley vastuvisiidi ja istus kümme minutit härra Benneti kabinetis. Ta lootis näha saada ka noori daame, kelle ilust ta oli juba palju kuulnud, aga pidi leppima ainult pereisaga. Noored daamid ise olid pisut soodsamas olukorras, sest teise korruse aknast piiludes tegid nad kindlaks, et külaline kandis sinist kuube ja ratsutas mustal hobusel.
Varsti pärast seda läks teele lõunasöögikutse ja proua Bennet jõudis kokku seada menüü, mis pidi ta majapidamiskunstile au tegema. Kui
aga saabus vastus, lükkus kõik määramata ajaks edasi. Härra Bingley oli nimelt sunnitud järgmisel päeval Londonisse sõitma, nii et tal kahjuks polnud võimalik kutset vastu võtta. Proua Bennet oli päris masendatud. Ta ei osanud seletada, mis asjad härra Bingleyt nii kähku pärast Hertfordshire’i jõudmist jälle pealinna kutsuvad, ja lõi juba kartma, et noormees muudkui kihutabki ühest kohast teise ega mõtlegi Netherfieldi paigale jääda nagu õige inimene kunagi. Leedi Lucas andis talle pisut lootust oletusega, et härra Bingley sõitis Londonisse vahest ainult selleks, et sealt eelseisvaks balliks suuremat seltskonda kaasa tuua. Peagi levis kuuldus, et härra Bingley toob ballile kaksteist daami ja seitse džentelmeni. Neiud ahastasid daamide arvukuse pärast, kuid leidsid balli eelpäeval lohutust, kuuldes, et terve tosina asemel on ta Londonist kaasa võtnud ainult kuus – oma viis õde ja ühe nõo. Kui härra Bingley seltskond lõpuks ballisaali astus, oli see tegelikult vaid viieliikmeline: džentelmen ise oma kahe õe, vanema õe abikaasa ja veel ühe noormehe saatel. Bingley oli hea väljanägemisega härrasmees. Tal oli meeldiv nägu ja vaba, loomulik käitumine. Õed olid peene iseteadliku olekuga naisterahvad. Õemees härra Hurst ei paistnud olevat muud kui lihtsalt džentelmen, aga kaasavõetud sõber härra Darcy köitis peagi kõigi piduliste tähelepanu oma uhke pika kuju, meeldivate näojoonte ja suursuguse olekuga. Vaevalt oli tema sisseastumisest möödunud viis minutit, kui ballisaalis juba laialt levis kumu tema kümnetuhandesest aastasissetulekust. Džentelmenid tunnustasid tema kena mehelikku kehaehitust, naiste meelest oli ta aga veel palju nägusam kui härra Bingley, ja balliõhtu esimese poole vältel jälgiti teda suure imetlusega, kuni ta käitumine pahameelt tekitas, mis ta populaarsuse kiirele langusele viis.
Leiti nimelt, et ta on upsakas, peab ennast teistest paremaks ega ole millegagi rahul. Ja seejärel ei suutnud kogu ta suur Derbyshire’i mõis äkki enam korvata ta ülimalt eemaletõukavat, ebameeldivat olekut.
Leiti, et teda ei kõlba ta sõbraga mitte võrreldagi.
Härra Bingley seevastu oli varsti kõigi tähtsamate ballikülalistega tuttav. Ta oli lõbus ja loomulik, tegi kaasa kõik tantsud, pahandas, et
ball nii vara lõppes, ja lubas Netherfieldis uue korraldada. Niisugused armastusväärsed omadused ei vaja kommentaare. Milline kontrast tema ja ta sõbra vahel! Härra Darcy tantsis ainult ühe tantsu proua Hurstiga ja ühe preili Bingleyga, ei lasknud ennast ühelegi teisele daamile tutvustada ning veetis ülejäänud õhtu bal lisaalis ringi patseerides ja vesteldes vahetevahel ainult oma seltskonna liikmetega. Tema iseloomu suhtes ei jäänud mingit kahtlust. Ta oli maailma kõige upsakam, kõige ebameeldivam inimene ja kõik lootsid, et ta siin ümbruskonnas enam oma nägu ei näita. Tema kõige karmimate kriitikute hulka kuulus proua Bennet. Härra Darcy käitumisest tekkinud halba üldmuljet teravdas nimelt veelgi isiklik kibestumus halvakspanu pärast, mis sai osaks ühele ta tütardest.
Džentelmenide nappuse tõttu pidi Elizabeth Bennet kaheks tantsuks istuma jääma, ja selle aja sees oli härra Darcy preili Bennetile niivõrd lähedal seisnud, et viimane pealt kuulis tema vestlust härra Bingleyga, kes viivuks tantsupõrandalt lahkus ja sõpra tantsus kaasa lööma õhutas.
„Tule, Darcy,” ütles ta, „ma pean sind tantsima panema. Ma ei või kannatada, kuidas sa üksinda juhmilt pealt vahid. Palju targem on tantsima minna.”
„Ära näe vaeva. Sa tead ju, et ma ei salli seda ajaviidet silmaotsaski, kui ma just oma partneriga lähedalt tuttav ei ole. Niisuguses seltskonnas nagu siin oleks tantsimine talumatu. Sinu õed on angažeeritud ja terves saalis ei leidu ainustki naist, kelle tantsitamine mulle nuhtluseks poleks.”
„Mina küll ei tahaks nii peps inimene olla kui sina!” hüüdis Bingley. „Antagu või kuningriik! Ausõna, ma ei ole elu sees korraga nii palju keni tüdrukuid kohanud kui täna õhtul, ja nii mõnedki on iseäranis nägusad.”
„ Sina tantsid ainukese ilusa tüdrukuga, kes siin saalis on,” ütles härra Darcy, sihtides vanimat preili Bennetit.
„Jah, ma pole kunagi kaunimat neiut näinud! Aga tema õde istub just sinu selja taga, temagi on väga nägus ja minu meelest ka väga meeldiva olemisega. Las ma palun oma partnerit, et ta sind tutvustaks.”
„Keda sa mõtled?” Ringi vaadates silmitses džentelmen viivu aega Elizabethi, kuni tabas neiu pilgu, pööras siis jälle ära ja ütles külmalt: „Ta on ju võrdlemisi talutav, aga nii ilus ta ei ole, et mind kiusatusse viia. Ja mul pole praegu tuju tegelda noorte daamidega, keda teised mehed on istuma jätnud. Mine parem oma partneri juurde tagasi ja tunne rõõmu tema naeratustest, sest minuga sa raiskad ilmaaegu aega.” Bingley võttis tema nõuannet kuulda. Darcy kõndis eemale ja Elizabethil ei tekkinud tema vastu just eriti sooje tundeid. Oma tuttavatele rääkis ta selle loo siiski heatujuliselt edasi, sest ta oli elava, nalja armastava hingelaadiga neiu, keda igasugune pentsikus alati lõbustas.
Kokkuvõttes kulges balliõhtu kogu perekonnale päris meeldivalt. Proua Bennet tundis rahuldust, nähes, et Netherfieldi seltskond tema vanemat tütart kõrgelt hindab. Härra Bingley tantsis Jane’iga kaks korda ja ka džentelmeni õed suhtusid temasse lugupidamisega. Jane ise oli sellest niisama meelitatud kui ema, ehkki väljendas oma rahulolu hoopis tasasemal viisil. Elizabeth elas õe rõõmule kaasa. Mary jälle kuulis pealt, kuidas teda preili Bingleyle kirjeldati kui kõige haritumat neidu kogu ümbruskonnas. Catherine ja Lydia olid sedavõrd edukad, et nad korrakski ilma partnerita ei jäänud, ja muud nad esialgu ballilt oodata ei osanudki. Niisiis sõitis kogu pere heas tujus tagasi Longbourni külla, kus nad elasid ja mille tähtsamate asukate hulka nad kuulusid. Härra Bennet polnud veel magama heitnud. Raamat käes, unustas ta alati kellaaja, ja praegusel korral ootas ta pealegi üsna uudishimulikult teateid selle nii suuri lootusi äratanud õhtu sündmuste kohta. Tegelikult oli ta küll oletanud, et härra Bingley valmistab ta naisele igas mõttes kibeda pettumuse, aga varsti selgus, et asjaolud olid kujunenud hoopis teisiti.
„Oh, armas mees,” kuulutas proua Bennet kohe tuppa astudes, „me veetsime nii võrratu õhtu, ball oli lihtsalt oivaline! Kahju, et sind seal ei olnud. Jane’il oli tohutu menu, lausa enneolematu. Kõik kiitsid, kui kena ta on, ja härra Bingley leidis, et ta on ütlemata ilus, ja tantsis temaga kaks korda! Mõtle ainult, kaks korda! Jane oli kogu saalis ainuke, keda ta veel teist korda palus. Esimeseks võttis ta küll
tantsima preili Lucase. Ma veel olin hirmus pahane, kui nägin, kuidas nad tantsupõrandale läksid, aga tegelikult ei meeldinud preili Lucas talle üldse, ja eks ta ole tõsi ka! Kellele see Charlotte üldse meeldida saab, tead isegi. Aga paistis, et Jane jättis talle sügava mulje, niipea kui ta teda tantsimas nägi. Ja ta küsis kohe, kes see neiu on, ja lasi ennast tutvustada ja palus kaks järgmist tantsu endale. Kaks järgmist tantsu tantsis ta preili Kingiga, ja kaks järgmist Maria Lucasega ja kaks järgmist jälle Jane’iga ja kaks järgmist Lizzyga ja siis Boulangeri tüdrukuga.”
„Kui tal oleks minu vastu terakegi kaastunnet olnud, poleks ta pooltki nii palju tantsinud!” hüüdis tema abikaasa kannatamatult. „Taeva pärast, ära mulle enam rohkem tema partneritest räägi. Kahju, et ta juba esimese tantsu ajal oma jalga ära ei nikastanud!”
„Oh, armas mees,” jätkas proua Bennet, „ma olen temast kohe päris vaimustuses. Kui nägus ta on! Ja tema õed on nii veetlevad naisterahvad. Ma pole eluilmas näinud elegantsemaid kleite, kui neil seljas olid. Usu mind, proua Hursti pitsid ...”
Siin katkestati teda jälle. Härra Bennet keeldus resoluutselt tualettide kirjeldust kuulamast ja proua Bennet oli sunnitud kõneainet vahetama. Suure meelekibeduse ja teatavate liialdustega jutustas ta härra Darcy šokeerivast jõhkrusest.
„Aga sa võid mind rahuga uskuda,” lisas ta. „Lizzy pole sellega midagi kaotanud, et ta niisuguse mehe maitsele ei vasta. Härra Darcy on üks hirmus ebameeldiv, kole inimene, kelle meele järele ei tasugi olla. Nii kõrk ja ennast täis, et lihtsalt väljakannatamatu. Patseerib siin, patseerib seal, mõtleb endast ei tea mis! Või Lizzy pole küllalt ilus, et temaga tantsida! Kahju, et sind seal ei olnud, sina oleksid juba osanud talle nina peale anda. Ma päris jälestan seda meest.”
Kui Jane ja Elizabeth kahekesi jäid, pihtis vanem õde, kes seni oli härra Bingley kiitmisega mõõdukas olnud, kui väga see mees talle tegelikult meeldib.
„Ta on täpipealt niisugune, nagu üks noormees olema peab: arukas, heatujuline, elav. Ja ma pole veel kohanud nii võrratu käitumisega inimest. Nii sundimatu, ja ometi nii hea kasvatusega.”
„Nägus on ta ka,” toetas Elizabeth, „nagu üks noormees samuti peab olema, kui vähegi võimalik. See teeb tema isiksuse täiuslikuks.”
„Ma olin väga meelitatud, kui ta mind teist korda tantsima palus. Niisugust komplimenti ma ei osanud oodata.”
„Kas tõesti? Mina oskasin küll. Aga eks see olegi üks meie suuremaid erinevusi. Sind üllatavad komplimendid alati, mind mitte kunagi. Täiesti loomulik, et ta sind veel teist korda palus. Ta pidi ju nägema, et sina olid viis korda ilusam kui kes tahes teine naine saalis. See pole mingi rüütellikkus, mille eest teda peaks tänama. Muidugi, ta on kindlasti väga meeldiv, ja mul pole midagi sinu sümpaatia vastu. Sulle on meeldinud palju rumalamad inimesed.”
„Issand, Lizzy!”
„Sa tead isegi, et sulle hakkavad inimesed üldse liiga kergesti meeldima. Sa ei näe kelleski midagi laita. Sinu meelest on terve maailm hea ja meeldiv. Ma ei ole elu sees sinu suust kellegi kohta halba sõna kuulnud.”
„Mina ei taha kedagi ülepeakaela hukka mõista. Aga sellegipoolest räägin ma alati seda, mida mõtlen.”
„Ma tean. Ja seda ma imestangi. Kuidas võib sinusugune arukas inimene ligimeste sõgeduse ja arutuse suhtes nii pimedusega löödud olla! Teeseldud siirus on muidugi üsna tavaline, seda näeb igal pool. Aga edevuse ja tagamõtteta siiras olla, leida igast iseloomust, mis seal head on, ja teha seda veel paremaks, lausumata sõnagi halvast – seda suudad ainult sina üksi. Nii et selle meesterahva õed meeldivad sulle ka? Ometi pole nad oma käitumisoskuse poolest temaga võrdsed.”
„Seda muidugi, vähemalt esimesel pilgul. Aga kui sa nendega pikemalt räägid, näed, et nad on väga kenad inimesed. Preili Bingley jääb venna juurde elama ja hakkab tema maja pidama. Ja ma olen üpris kindel, et tema näol me saame endale ühe armsa uue naabri.”
Elizabeth kuulas vaikides, aga ei ühinenud selle arvamusega. Oma käitumisega ballil ei püüdnudki kõne all olevad daamid üldist sümpaatiat võita, õest vaatlusvõime poolest terasem, kangema karakteriga, ja omaenda isikule osaks saanud tähelepanust hellitamata, ei tulnud Elizabethil pähegi neile kiitvat hinnangut anda. Nad olid, tõsi küll, peened daamid. Neil jätkus heatahtlikkust, kui neid meelitati, ja oskasid, kui vaja, päris meeldivad olla. Aga nad olid upsakad ja edevad. Nad olid võrdlemisi nägusad, nad olid pealinna ühes paremas eraõppe asutuses kasvatust saanud, neil oli kahekümne tuhande naelane varandus, nad olid harjunud kulutama rohkem kui vaja ja parema seltskonnaga läbi käima, ning seepärast oli neil igati alust endast heal ja teistest halval arvamusel olla. Nad pärinesid auväärsest Põhja-Inglismaa perekonnast – asjaolu, mis oli nende mälus sügavamalt juurdunud kui tõsiasi, et venna ja nende endi jõukus oli kogutud äritegemisega.
Härra Bingley oli pärinud peaaegu saja tuhande naelase varanduse. Selle jättis talle isa, kes oli küll kavatsenud mõisa osta, aga suri enne, kui jõudis plaani ellu viia. Samasugust mõtet hellitas ka poeg, ning valis vahetevahel juba mõne krahvkonnagi välja. Aga kuna tal oli nüüd käes hea linnamaja ja maal villa kasutada, kahtlesid paljudki, kes ta muretut meelelaadi tundsid, kas ta mitte kõik oma elupäevad Netherfieldis ei veeda, jättes maaostu järgmise põlvkonna mureks.
Õeksed soovisid väga, et tal omaenda mõis oleks, aga venna praegusest rentnikuseisundist hoolimata mängis preili Bingley üsnagi lahkel meelel tema lauas perenaist. Niisamuti tuli proua Hurst, kes oli naitunud pigem noobli kui varaka mehega, venna juurde nagu oma koju, millal iganes soovis. Härra Bingley täisealiseks saamisest polnud veel kaht aastatki möödas, kui ta lasi ennast päris juhusliku soovituse peale meelitada tutvumiskäigule Netherfieldi. Ta uuris maja seest ja väljast oma pool tundi. Maja asukoht ja eluruumid hakkasid talle meeldima, omaniku kiidusõnad tundusid põhjendatud, ja ta tegi rendilepingu jalamaid ära. Ehkki nende iseloomud olid äärmiselt erinevad, sidus neid Darcyga väga kindel sõprus. Bingley köitis Darcyt oma sundimatu, avameelse ja paindliku karakteriga, kuigi oli raske kujutleda suuremat kontrasti tema enda vaimulaadiga, millega ta nähtavasti ise kõigiti rahul oli. Darcy lugupidamine oli Bingleyle ülimalt oluline ja Darcy arvamused ülimalt tähtsad. Mõistuse poolest oli Darcy temast üle. Bingley polnud küll millegi poolest puudulik, aga Darcy oli tark. Ta oli ühtaegu kõrk, reserveeritud ja nõudlik ja ta olek heast kasvatusest hoolimata tõrjuv. Selles suhtes oli ta sõbral suuri eeliseid. Bingley võis kindel olla, et meeldib kõikjal, kuhu ta iganes ilmub. Darcy käitumine seevastu tekitas tihtilugu nördimust.
Nende jutuajamine Merytoni ballil oli selles suhtes küllaltki iseloomulik. Bingley polnud oma meelest kunagi kohanud nii armsaid inimesi, nii nägusaid neiusid. Kõik olid tema vastu ülimalt lahked ja tähelepanelikud, ei mingit formaalsust ega puisust, ta oli peagi tuttav kogu saaliga. Preili Bennet aga oli tema meelest kaunim kui ingel. Ent Darcy nägi väikest seltskonda, milles oli vähe veetlust ja veel vähem peenust. Mitte keegi neist ei äratanud temas vähematki huvi ja mitte keegi ei rõõmustanud teda lahke tähelepanuga. Vanim preili Bennet oli küll salgamatult ilus, kuid naeratas liiga sageli.
Proua Hurst ja tema õde ei vaielnud sellele hinnangule vastu, aga sellegipoolest oli Jane nende meelest veetlev ja kena, nad tunnistasid ta armsaks neiuks, niisuguseks, kellega oleks meeldiv tutvust süvendada. Siitpeale oli preili Bennet paika pandud kui armas neiu, ja nende vend leidis, et niisugune soovitus annab temalegi õiguse Jane’ist hästi mõelda.