M
aa lõhnas noore rohu ja esimeste lumikellukeste ootuses kevade järele, aga Liisel tajus oma sõõr meis vaid mulla lõhna. Lumest välja sulanud maapind oli vastik ja lige ning rikkus ta püksisääri, mis ulatusid üle kandade, et volti langedes ka paljaid pahk luid katta. Sokke ei kandnud nende klassis ju keegi, sest see polnud trendikas ning teistest erineda polnud eriti hea mõte. Muidugi pani ta hommikul kooli minnes sokid jalga, sest ei viitsinud sel teemal emaga vaidlema hakata, aga majast välja jõudes kiskus ta need jalast ja toppis jopi taskusse. Mõni õpetaja nõudis tunnis vahetusjalatseid ja siis käisid sokid ka nende eest, seda kõike muidugi siis, kui ta üldse koolimajja jõudis. Kunagi oli kooliskäimine olnud Liiseli suurim unis tus. Siis nuttis ja võitles ta igal hommikul emaga, kui vii mane ta auto tagaistmel rihmadega turvatooli kinnitas ja lasteaeda sõidutas, et ise oma kontorisse tööle minna. Vahel viis isa teda lasteaeda ja siis ei julgenud Liisel vastu punnida ega nutta, sest nutmine oli beebidele ja isa sõnul oli tema juba suur tüdruk. Nii hakkaski Liisel kooliskäi misest unistama. Unistamisest üksi aga ei piisanud, sest lasteaias oli lapsi, kelle vanemad vennad või õed juba käi sid koolis ning nende sõnul polnud see lasteaiast sugugi • 5 •