Oh, nii palju kordi olen pesnud end ning riide pannud ka no ja mida on mul selle vaeva kohta ette näidata?
Las ma puhkan voodis, lihtsalt silmad sulen.
Kümmetuhat korda parimat ma püüdsin ikka kõike uuesti mul jälle teha tuleb.
A. E. Housman „XI. Viimased luuletused”
Sellest ajast peale, kui BMW jõudis Kenti maakonda, pingutasid auto kojamehed kõigest väest, nende uinutav sihin ja kolksumine võimendasid Cormoran Strike’i kurnatust, kes vaatas ainiti ette läbi tiheda vihma, mis oli muutnud inimtühja tee tema ees läikivaks jutiks.
Eelmisel õhtul, varsti pärast seda, kui ta läks Cornwallist öise Londoni rongi peale, helistas Robini, tema detektiivist partneri kallim, keda Strike nimetas mõttes alati „Kuradi Ryan Murphyks”, ja ütles, et Robinil on kõrge palavik ja kurk haige, nii et ta ei saa koos Strike’iga täna nende uusima võimaliku kliendi juurde tulla.
Kõik selle telefonikõne juures ärritas Strike’i, ja mõistmine, et ta on ülekohtune – kuna see oli esimene kord kuue aasta jooksul, mil Robin võttis haiguse tõttu päeva vabaks, ja kui tal on 40 kraadi palavikku ja kurk valus, on ju täiesti loomulik, et ta palub oma kallimal tema eest helistada –, pigem tugevdas kui leevendas tema pahurust. Ta oli arvestanud, et Robin viib ta oma vana Land Roveriga Kenti ja mõte veeta mitu tundi tema seltskonnas oli olnud ainsaks plussiks kliendiga kohtumise juures. Mingi segu professionaalsusest ja masohhismist ei lasknud tal kokku lepitud aega tühistada, niisiis asus ta pärast kiiret duši all käimist ja riiete vahetamist oma pööningukorteris Denmark Streetil teele Kenti, Temple Ewelli küla poole. See, et ta pidi ise roolis olema, ei olnud mitte ainult masendav, vaid ka füüsiliselt valus. Selle jala reiekõõlus, mille säärt, pahkluud ja jalalaba asendas protees, oli pingul ja tuikas, sest Strike’i põgus viibimine Cornwallis oli nõudnud palju raskete asjade tõstmist.
Kümme päeva varem oli ta kihutanud Trurosse, sest tema vanal onul oli olnud teine ajurabandus. Tema õde Lucy oli aidanud parajasti Tedil pakkida asju sõiduks Londonisse, hooldekodusse, kui Ted läks tema sõnutsi „näost imelikuks ja ei saanud mulle vastata”. Ted suri kaksteist tundi pärast seda, kui Strike haiglasse jõudis, õetütar ja õepoeg kätest hoidmas.
Seejärel läksid Strike ja Lucy edasi onu koju St. Mawesi, mis oli jäetud neile mõlemale, et korraldada ja käia matustel ning teha otsused maja sisustuse kohta. Nagu ennustada võiski, valdas Lucyt õudus, kui vend pakkus välja, et nad võiksid palgata maja tühjaks tegema professionaalid, kui nad on viinud ära sentimentaalsed esemed, mille tahavad alles jätta. Ta ei talunud mõtet, et võõrad puudutavad majas midagi: vana plastkarpi, millega kunagi käidi rannal piknikku pidamas, onu viledaid aiapidamispükse, purki varunööpidega, mille nende kadunud tädi hoolega alles oli hoidnud ja millest mõned kuulusid kleitide juurde, mis olid juba ammu kolamüükidele annetatud. Strike tundis ennast süüdi, et Lucy oli pidanud Tedi viimase kokkuvarisemisega üksi toime tulema, ja andis tema soovidele järele, jäi St. Mawesi, et tassida välja rendikaubikusse kaste, mis olid peaaegu kõik kirjaga „Lucy”, visata rämps renditud konteinerisse ja teha ühtelugu pause, mille kestel ta pakkus teed ja lohutust õele, kelle silmad olid olnud tolmust ja nutmisest juba pikemat aega punased.
Lucy uskus, et Tedi surmava rabanduse oli esile kutsunud stress hooldekodusse minekust ja Strike pidi ennast tagasi hoidma, et mitte muutuda kärsituks õe korduvate enesesüüdistamise hoogude peale – ta pingutas, kuidas suutis, et mitte vastata tema isemeelsusele pahameelega, mitte nähvata, mitte ärrituda, kui ta seletas, et see, et ta ei taha võtta rohkem asju, mis on seotud nende lapsepõlve kõige stabiilsema osaga, ei tähenda kohe, et inimese kaotus, kes oli olnud talle ainsaks tõeliseks isakujuks, oleks talle kergem. Endale oli Strike võtnud ainult Tedi Kuningliku Sõjaväepolitsei punase bareti, tema igivana kalamehemütsi, tema vana „preestri” (puidust nuia, millega hinge vaakuvatele kaladele lõpp peale teha) ja käputäie luitunud fotosid. Need asjad seisid praegu kingakarbis reisikoti sees, mida tal polnud veel olnud aega lahti pakkida.
Kilomeeter kilomeetri järel, seltsiks ainult viimase kümne päeva emotsionaalne pohmelus ja reiekõõluse valu, kasvas Strike’is vastumeelsus, mis oli temas tänase potentsiaalse kliendi vastu juba tärganud. Decima Mullinsil oli sedalaadi aktsent, mida Strike seostas paljude jõukate, ülekohtuselt koheldud naistega, kes tulid tema detektiivibüroosse lootusega tõestada oma abikaasa truudusetust või kuritegelikkust, et kindlustada
endale lahutusel kopsakama kahjuhüvitise. Otsustades nende seni ainsa telefonikõne järgi, oli naine melodramaatiline ja ära hellitatud. Ta ütles, et ei saa põhjustel, mille ta avaldab nende kokkusaamisel, kuidagi tulla Strike’i büroosse Denmark Streetil ja teatas, et saab arutada oma probleemi ainult silmast-silma oma kodus Kentis. Seni oli ta vaevunud paljastama ainult niipalju, et tahab millelegi tõestust, ja kuna Strike’il ei tulnud pähe ühtegi võimalikku varianti uurimisest, mis ei tähendaks millegi tõestamist, ei olnud ta vihje eest kuigi tänulik.
Sellises ebasoodsas tujus sõitis ta, raagus puude ja vettinud põldude vahel edasi mööda Canterbury teed. Viimaks, kojamehed endiselt sihisemas ja kolksumas, keeras ta vasakule, kitsale lompe täis rajale, kus silt näitas olevat Delamore Lodge’i.
... ta olen kaotanud, sest ta ei tule
nüüd istun narrina... Oh Taevas, lõhka
see ängist hullem hull apaatia
ükskõik mis moel, ükskõik kes tehku seda!
Robert Browning
„Kellad ja granaatõunad nr 5. Määritud au”
Maja, mille ette Strike oli jõudnud, ei olnud selline, nagu ta oli oodanud. Delamore Lodge polnud kaugeltki maahäärber, vaid väike, päevinäinud, tumedast kivist elamu, mis meenutas hüljatud kabelit ning asus metsikus aias, mida polnud väljanägemise järgi aastaid puututud. Kui Strike auto parkis, pani ta tähele, et ühel gooti akendest oli mitu ruutu katki ja need olid kaetud seestpoolt millegagi, mis nägi välja nagu must prügikott. Mõned katusekivid olid puudu. Pahaendelise novembritaeva taustal ja läbi raju nähtuna oli Delamore Lodge just sedasorti koht, mille kohta kohalikud lapsed võiksid kergesti uskuda, et seal elutseb nõid.
Asetades võltsjala ettevaatlikult maha, sest mõne raagus puu otsast pärinevad läbimärjad lehed olid katnud konarliku raja ligase vaibana, astus Strike eesukse juurde ja koputas. Uks avanes mõni sekund hiljem. Strike’i peas tekkinud kujutluspilt Decima Mullinsist kui tviidist rätsepakostüümi kandvast hoolitsetud blondiinist ei oleks saanudki tõest kaugemal olla. Ta leidis end vaatamas tõtt kahvatu masaja naisterahvaga, kelle pikkadel sagris pruunidel juustel, mis nägid välja, nagu poleks neid ammu lõigatud, olid hallinevad juured. Tal olid jalas mustad dressipüksid ja seljas paks must villane pontšo. Koos metsiku aia ja laguneva majaga pani tema rõivastus Strike’i mõistatama, ega tema ees pole ülemklassi ekstsentrik, kes on ühiskonnale selja pööranud, et viletsaid pilte maalida või kõveraid potte vorpida. Ta ei suutnud seda tüüpi inimesi armsateks pidada.
„Preili Mullins?”
„Jah. Teie olete Cormoran?”
„Mina see olen,” vastas Strike, kellele hakkas silma, et naine ütles tema eesnime õigesti. Enamik inimesi nimetas teda „Cameroniks”.
„Kas ma tohiksin näha mingit dokumenti?”
Arvestades, kui ebatõenäoline oli see, et rändav murdvaras otsustaks ilmuda tema uksele keset päist päeva BMW-ga ja täpselt samal ajal, kui ta ootab detektiivi, kelle oli Londonist kohale kutsunud, ei meeldinud Strike’ile, et ta pidi seisma paduvihmas ja otsima taskust kobamisi juhiloa. Kui ta oli seda naisele näidanud, astus see kõrvale ja laskis ta kitsasse esikusse, mis tundus olevat ebatavaliselt täis vihmavarjuhoidjaid ja kingariiuleid, justkui oleks iga järgmine omanik enda oma juurde pannud, ilma et oleks vanu ära võtnud. Strike, kes oli pidanud lapsepõlves palju räpasust taluma, ei tundnud sümpaatiat korratuse ja mustuse vastu nende juures, kes suudavad nendega võidelda, ja tema negatiivne mulje sellest lohakast kõrgklassi naisest tugevnes. Võib-olla paistis mingi osa halvakspanust ka tema ilmest välja, sest Decima lausus:
„See maja oli varem minu vanatädi oma. Siin olid üürnikud veel mõni kuu tagasi sees ja nad ei hoolitsenud maja eest. Ma teen selle korda ja müün maha.”
Kuid uuendustest või remondist polnud mingit märki. Tapeet seinal oli kohati rebenenud ja ühel laelambil oli pirn puudu.
Strike läks Decima järel umbsesse kööki, kus olid vanamoodne pliit ja kulunud põrandakivid, mis nägid välja, nagu oleksid olnud seal sadu aastaid. Toolid puust laua ümber olid igaüks isesugune. Võib-olla, mõtles Strike, pilk laual lebaval punasel märkmikul, püüdleb tema võõrustaja luuletajaks. Tema meelest jäi see sammu võrra allapoole isegi keraamikast.
„Enne kui me alustame,” sõnas Decima, pöördus ja vaatas Strike’ile alt-üles otsa, „peate mulle midagi lubama.”
„Hea küll,” ütles Strike.
Laes rippuv vanaaegne lamp ei näidanud naise ümarat, üsna lamedat nägu just parimas valguses. Kui ta oleks olnud hoolitsetum, oleks ta võibolla säilitanud kerge kenaduse, kuid üldine mulje oli, et ta suhtub oma välimusse hoolimatu ükskõiksusega. Ta polnud teinud katsetki varjata lillasid kotte silmade all ega inetuid roosvistrikke ninal ja põskedel.
„Te hoiate klientide asjad konfidentsiaalsed, eks ole?”
„Meil on tüüpleping,” vastas Strike, taipamata päriselt, mida temalt küsida tahetakse.
„Jah, ma tean, et tehakse leping, ma ei pidanud seda silmas. Ma ei taha, et keegi teaks, kus ma elan.”
„Ma ei mõista, miks ma peaksin...”
„Mul on vaja, et te kinnitaksite, et ei ütle kellelegi, kus ma olen.”
„Hea küll,” ütles Strike jälle. Ta kahtlustas, et pole just palju vaja, et Decima Mullins hakkaks karjuma või (ja viimase kümne päeva järel oleks tal seda veelgi raskem seedida) nutma.
„Olgu siis,” sõnas naine. „Kas te kohvi tahate?”
„See oleks väga tore, aitäh.”
„Te võite istuda.”
Naine läks pliidi juurde, kus seisis tinast veekann.
Tool kriuksus Strike’i raskuse all, vihm põristas tervetele akendele ja tugeva kleeplindiga katkiste aknaruutude peale kinnitatud must prügikott krabises tuules. Kui Strike’i ja naist mitte arvestada, tundus maja inimtühi. Strike pani tähele, et Decima pontšol on siin-seal plekke, justkui oleks see tal päevade kaupa seljas olnud. Ka juuksed tema kuklas olid kohati pulstunud.
Vaadates, kuidas naine sekeldas ringi, keetis kohvi, tegi kapiuksi lahti ja pani jälle kinni, nagu unustaks ühtelugu, kus miski on, ja pomises endamisi, muutus Strike’i arvamus temast jälle. Oli kolme sorti inimesi, keda ta oskas lühikese tutvuse järel ebatavaliselt hästi ära tunda: valetajad, sõltlased ja vaimuhaiged. Tal oli aimus, et Decima Mullins võib kuuluda kolmandasse kategooriasse, ja kuigi see võis vabandada tema korratut välimust, ei äratanud see Strike’is sugugi suuremat huvi juhtumi vastu, mis naisel talle pakkuda oli.
Viimaks tõi Decima lauale kaks kohvikruusi ja kannu piimaga, seejärel aga, ilma mingi nähtava põhjuseta, võttis istet ülima ettevaatusega, justkui kardaks, et võib endale viga teha, kui liiga raskelt tooli tabab.
„Niisiis,” sõnas Strike ning võttis märkmiku ja pliiatsi välja, kibeledes nüüd veel enam vestlusega ühele poole saama, „te ütlesite telefonis, et tahate millelegi tõestust, on see siis nii või teisiti?”
„Jah, aga enne pean ma ühest teisest asjast rääkima.”
„Hea küll,” ütles Strike kolmandat korda ja üritas huvitunud näo teha.
„Ma tahtsin teid, sest ma tean, et teie olete kõige parem,” lausus Decima Mullins, „aga ma olin teie palkamise osas kahevahel, sest meil on ühiseid tuttavaid.”
„Tõesti?”
„Jah. Minu vend Valentine Longcaster. Ma tean, et te ei meeldi väga teineteisele.”
See info tuli sellise üllatusena, et natuke aega ei osanud Strike sõnagi
öelda. Valentine, kellega ta oli oma elu teatud perioodil harva ja alati vastumeelselt kohtunud, oli nägus, salkus juustega, ekstravagantselt riietuv mees, kes töötas stilistina mitme kunstilise, klantsajakirja juures. Lisaks oli ta olnud üks lähimaid sõpru kadunud Charlotte Campbellile, Strike’i kunagisele kihlatule, kes oli mõni kuu tagasi enesetapu sooritanud.
„Nii et „Mullins” on...?”
„Abieluga saadud nimi, sellest ajast, kui ma olin kahekümnendates eluaastates.”
„Aa,” tegi Strike. „Selge.”
Kas on võimalik, et naine räägib tõtt? Strike ei mäletanud, et Valentine oleks rääkinud mingist õest, aga samas oli ta pööranud alati kõigele, mida Valentine rääkis, võimalikult vähe tähelepanu. Kui nad on tõesti õde ja vend, siis oli Strike kohanud harva õde ja venda, kes oleksid nii erinevad, kuigi mõnes mõttes võis see Decima lugu usutavamaks teha – oleks olnud täpselt Valentine’i moodi selle töntsaka, räämas välimusega naise olemasolu maha vaikida, sest tema oli mees, kes pidas väljanägemist ja stiili väga oluliseks.
„Eriti tähtis on, et te ei ütleks Valentine’ile, kus ma olen, ega... ega midagi muud, mida ma võin paluda teil salajas hoida,” jätkas Decima.
„Hea küll,” ütles Strike juba neljandat korda.
„Ja te ju tunnete Sacha Legardi ka, eks ole?”
Strike, kellel nüüd hakkas tekkima tunne, et mingi tema isiklik deemon on otsustanud pühendada päeva talle jalaga munadesse tagumisele – kuna Sacha oli Charlotte’i poolvend –, küsis:
„Tema on siis samuti teie sugulane, jah?”
„Ei,” ütles Decima, „aga ta on seotud... sellega, mida ma tahaksin lasta teil uurida. Aga Charlotte Campbelli ma päriselt ei tundnud. Ma olen temaga ainult paar korda kohtunud.”
Mõned oleksid pidanud tema ükskõikset tooni võib-olla kalgiks, kuna Charlotte oli hiljuti verises vannis elust lahkunud, aga kuna Strike jättis himurad küsimused ja võltskaastunde suurima rõõmuga kõrvale, lausus ta:
„Ahah, noh, seletage siis, mida te tahate, et ma teeksin?”
„Mul on vaja, et uuriksite välja, kes oli üks surnu,” ütles Decima, silmitsedes teda kartlikkusega, millesse oli segatud trotsi.
„Surnu,” kordas Strike.
„Jah. Ilmselt te olete sellest lehtedest lugenud. Juunis leiti ühe hõbedapoe hoiukambrist ühe mehe surnukeha.”
Viis kuud tagasi oli Strike peaaegu täielikult keskendunud keerulisele
juhtumile, mida nende büroo uuris, ja tal ei jagunud eriti millegi muu jaoks tähelepanu, kuid seda lugu ta mäletas – see oli meediast lühikese, kuid intensiivse lainena läbi käinud.
„Jajah,” ütles ta. „Kui see on see, mida ma mõtlen,” (kuigi jumal teab, miks ta nii ütles, sest kui palju surnud inimesi siis Londonis hõbedapoodide hoiuruumidest kuu kohta keskmiselt leitakse?) „siis politsei tegi tema isiku päris kähku kindlaks.”
„Ei teinud,” sõnas Decima, ja tema toon ei kannatanud vasturääkimist.
„Mina arvasin,” ütles Strike, kuigi tegelikult pidas ta silmas „ma mäletan kindlasti õigesti”, „et tuli välja, et see mees oli süüdimõistetud varas?”
„Ei,” ütles Decima ja raputas pead, „ta ei olnud varas. See polnud kindel.”
„Ma olen üsna kindel, et niimoodi kirjutati,” tähendas Strike ja tõmbas taskust telefoni. Nüüd tekkis tal lootus siit kümne minutiga jalga lasta, sest ta saab raudkindla põhjuse loobuda juhtumist, mida ta täiesti kindlasti võtta ei taha. „Täpselt, näete?” ütles ta, kui oli paar sõna Google’isse toksinud. „„... surnud mees, kes esines kahe nädala jooksul Ramsay Silveri hõbedapoes töötades William Wrightina, on nüüd tuvastatud kui relvastatud röövi eest süüdi mõistetud Jason Knowles, 28, pärit Haringeyst.””
„See polnud kindel,” ei jätnud Decima järele. „Ma tunnen ühte politseinikku, tema ütles.”
„Kes see politseinik on?” küsis Strike, kellel oli juba kogemusi inimestega, kes kuulutasid kujuteldavaid sidemeid politseiga, et õigustada oma hullumeelseid teooriaid.
„Sir Daniel Gayle. Ta on endine Londoni politsei ülem. Tema tütar töötab minu juures. Ma küsisin tema tütrelt, kas ma saaksin Sir Danieliga rääkida, ja ta rääkis mõne inimesega ja ütles siis, et politsei ei saanud DNA kinnitust. Seda, et seal oli see Knowles, ei tõestatud, täiesti kindlalt mitte.”
„Miks te sellest huvitatud olete, miks te tahate teada, kes see mees oli?” küsis Strike.
„Mul on lihtsalt vaja teada,” vastas Decima. Tema hääl värises. „Mul on vaja teada. Mul on vaja teada.”
Strike võttis lonksu kohvi, et mõtlemisaega saada. Talle meenusid hoiukambrist leitud surnukeha juhtumi kummalised asjaolud. Surnukeha oli olnud alasti ja kõvasti moonutatud ja see oli loomulikult õhutanud pressi palavikulist huvi, kuni tuli välja, et ohver oli vägivaldne kurjategija, misjärel üldsuse kaastunne ja huvi kahanesid tunduvalt. Knowles, nagu
ajakirjandus teatas, oli peksnud nii rängalt ühe ehitusühingu naiskassiiri, keda ta oli röövinud, et naine sai koljumõrad ja tal käivad endiselt krambihood. Tegelikult olid kõik ühel meelel, et ükskõik kui inetu Jason Knowlesi lõpp ka polnud, oli ta selle tõenäoliselt ära teeninud.
„Kas te kardate, et see mees oli keegi teie tuttav?” uuris Strike.
„Jah. Ma arvan... ei,” ütles Decima, ja korraga muutus ta kirglikuks, tema silmi ilmusid pisarad: „Ma tean, et see oli tema, ja... mul on vaja tõestust, sest... mul on vaja tõestust. Mul on lihtsalt vaja, et keegi seda tõestaks.”
„Kes täpselt...?”
„Ta oli mulle väga lähedane inimene, ja see surnukeha vastas täpselt temale, ja kõik klapib: hõbe, ja see, et ta t-tapeti, ja ta kadus samal ajal –see oli tema! Ma tean, et oli.”
Üksildane maja, pisarates naine – Strike’ile tundus, nagu oleks ta heidetud tagasi samasse olukorda, mis temast Cornwalli maha jäi, aga palju kummalisemate ülemtoonidega. Suutmata välja mõelda midagi muud, mida teha, lõi ta oma märkmiku lahti.
„Hea küll, millised sarnasused on selle surnukeha ja teie tuttava vahel?”
„Ma panin kõik kirja,” sõnas Decima kohe, võttis punase märkmiku ja tegi selle lahti lõpust, kus oli päevik nädalate kaupa ja kus paistis mitu tihedalt täis kirjutatud lehekülge. „Minu sõber oli kahekümne kuue aastane – ajakirjanduses öeldi, et surnukeha oli kahekümnendates või kolmekümnendates mehe oma. William Wright oli vasakukäeline, minu sõber samuti. Surnukeha veregrupp oli A positiivne – see on sama. Meeter kuuskümmend viis, meeter seitsekümmend pikk – see klapib. Wright käis seal firmas üheksateistkümnendal mail tööintervjuul – sel päeval ma oma sõpra ei näinud. Kahekümne esimesel mail kolis Wright üürituppa – see sobib, sest ka minu sõber kolis sel nädalalõpul ära – ma tahtsin, et ta tooks kõik oma asjad minu poole, aga ta ei tahtnud. Ma ei saanud aru, kuhu ta need kõik pani. Ilmselt just sinna üürituppa.”
Kui Strike oli natuke aega tulutult üritanud leida taktitundelisemat viisi järgmise küsimuse esitamiseks, küsis ta:
„Ja miks pidi teie sõber teise nime võtma ja hõbedapoodi tööle minema?”
„Sellepärast, et... see on keeruline.”
„Kas te olete tema kadumisest teatanud?”
„Jah, muidugi, aga politsei ei aita, nad uskusid lihtsalt tema tädi juttu, et...”
Naise hääl katkes, siis lausus ta kiledama häälega:
„Saate aru, ma tean, et see oli tema, ma tean, eks ole?”
Strike’il, Robinil ja nende büroo töötajatel oli eraldi nimetus selliste inimeste jaoks – „uhhuud” –, kes saatsid neile aina rohkem meile ja helistasid sedamööda, kuidas büroo tuntus kasvas, ning üritasid neile meeleheitlikult seletada, et nende järel nuhitakse kodumasinate abil, Westminsterist juhitakse satanistide võrgustikku või nad on suhtes kuulsustega, kes seletamatul kombel siiski hoiduvad neile kiindumust avaldamast. Uhhuude eriomasteks joonteks oli mingi irratsionaalne uskumus, vastumeelsus kainemõistuslike küsimuste vastu ja võimetus kaaluda alternatiivseid seletusi oma dilemmadele. Praegu Strike’i vastas istuv naisterahvas ilmutas klassikaliste sümptomite kogumit.
„Te ütlesite, et Sir Daniel Gayle’i tütar töötab teie juures,” tähendas Strike, lootes sasipuntra teisest niidist tõmmates lahti harutada. „Mida täpselt...?”
„Mul on restoran,” lausus Decima. „The Happy Carrot, Sloane Streetil. Tema alluvuses on kelnerid ja ettekandjad.”
Strike juhtumisi teadis kõnealust restorani, mis nimest hoolimata ei olnud vegan-kohvik, vaid väga heade arvustustega ja kallis söögikoht, kus pakuti mahetoitu ja kuhu Strike oli hiljuti jõudnud ühte truudusemurdjast reisilennukipilooti ja tema armukest jälitades. Kui Decima ei valetanud selle kohta, et on Valentine’i õde, pärines ta rahakast perest – Longcasterid olid väga jõukas suguvõsa ning Decima ja Valentine’i isale, kellega Strike polnud kohtunud, kuid kelle kohta ta teadis kaugelt rohkem, kui oleks eales tahtnud, kuulus üks kõige kallimaid eraklubisid Londonis. Üritades uut taktikat, päris Strike:
„Kui hästi te tundsite meest, kelle surnukeha teie arvates hoiukambrist leiti?”
„Väga hästi,” vastas Decima. „Ma...”
Strike’i kohkumuseks liigatas nüüd miski Decima pontšo all, justkui oleksid tema rinnad arendanud välja võime iseseisvalt liikuda. Seejärel kaikus läbi köögi kõrvulukustav kriisatus, nii et Strike võpatas.
„Oh jumal!” hüüdis Decima paanikas ja ajas ennast kiiruga jalule. „Ma lootsin, et ta magab...”
Nüüd võitles ta ennast pontšost välja, mille peale tema kerged juuksed tõusid staatilisest elektrist püsti, ning paljastas väga väikese beebi, kes oli talle pehmest riidest kandekotiga kaela seotud.
„Te ei tohi temast kellelegi rääkida!” ütles Decima Strike’ile üle tita kisa palavikuliselt. „Te ei tohi mitte kellelegi öelda, et mul on laps!”
Paistis, et Strike’i hämmeldunud ilme vallandas naises veelgi suurema paanika.
„See poiss on minu oma! Ma võin teile sünnitunnistust näidata! Ta sündis kolm nädalat tagasi! Aga keegi ei tea temast ja teie ei tohi rääkida!”
Robin leidis kurguvalu saamiseks ikka kuradi hea päeva, mõtles Strike, samal ajal kui Decima üritas ennast tulutult vabastada rakmetest, millega karjuv laps oli tema külge kinnitatud. Viimaks, ja peamiselt sellepärast, et ta tahtis lärmi lõpetada, läks Strike talle appi ning tal õnnestus kangutada lahti haak, mille vahele pontšo kangas oli kinni jäänud.
„Aitäh... ta tahab vist süüa... ma toidan teda ise...”
„Ma ei sega siis teid,” pistis Strike otsekohe, olles suurima rõõmuga valmis autosse minema, kui vaja, et ei peaks vaatama jääma.
„Ei, ma... kui te keeraksite lihtsalt selja...”
Strike tegi hea meelega, nagu paluti, ning pöördus ja jäi vaatama välja aknast, mis ei olnud prügikotiga kaetud.
Lapse karjed kustusid; Strike kuulis toolijalgade kriiksumist ja Decima vaikset valuoiet. Ta püüdis mitte ette kujutada, mis tema selja taga toimub, ja lootis jumala nimel, et Decima ei kuulu nende naiste hulka, kes heameelega oma rindu võõrastele paljastavad. Lõpuks, kui tundus, et möödunud oli palju rohkem kui paar minutit, lausus Decima väriseva häälega:
„Kõik on korras, võite ümber pöörata.”
Decima oli pontšo uuesti selga tõmmanud ja laps oli jälle pilgu eest varjatud. Kui Strike uuesti istet võttis, ütles Decima vabiseva häälega:
„Palun, te ei tohi kellelegi öelda, et mul on siin laps! Mitte keegi ei tea, peale haiglarahva!”
Kuni Strike uskus, et naine elab siin üksi, polnud tal midagi selle vastu, et tema saladusi hoida, hoolimata kahtlusest, et naine pole vaimselt just parima tervise juures. Ta polnud ilmutanud mingit kalduvust enesetapule ja tal oli pere – kui ta tahab oma armetus päritud majas redutada, ei puutu see Strike’isse. Kuid Strike ei tahtnud võtta enda kanda koormat, et ta on ainus peale haiglatöötajate, kes selle lapse olemasolust teab.
„Kas teil pole käinud...?” Strike pingutas, üritades välja mõelda, kelle vastutuse alla võiksid äsja sünnitanud naised käia, „... kedagi, kes kontrolliks olusid, kus last kasvatatakse, või...?”
„Seda pole vaja. Te ei tohi kellelegi Lionist rääkida. Te peate kinnitama...”
Strike, kes oli üsna kindel, et Decima oli äsja öelnud oma poja nimeks Lion*, mis ei kinnitanud tema usku naise tervesse mõistusesse, küsis:
* lõvi
„Miks te ei taha, et keegi teaks, et teil on laps?”
Decima silmist purskusid pisarad. Kui sai selgeks, et lähemal ajal ta nutmist ei lõpeta, hakkas Strike pilguga köögipaberit otsima, kuid ei näinud seda, niisiis ajas ta ennast jälle püsti ja lonkas tualettpaberit otsima.
Väikeses tualetis, kuhu pääses esikust, oli vanamoodne ketiga veepaak ja aknalaual kuivanud tups-rohtliilia. Strike võttis aluselt terve tualettpaberi rulli, läks tagasi kööki ja pani selle Decima ette, kes tänas nuuksudes ja võttis ebakindla käega kobades kaks lehte. Strike istus jälle oma avatud märkmiku taha.
„See mees, kes hõbedapoe hoiuruumist leiti...” lausus Strike. „Kas tema on teie lapse isa?”
Decima hakkas veel valjemini nuuksuma ja surus tualettpaberit oma silmade vastu. Strike võttis seda jah-ina.
„Ta ei jätnud mind maha!”
Ta oli Strike’ile öelnud, et tema „sõber” oli kahekümne kuue aastane, ta ise lähenes Strike’i hinnangul aga neljakümnele eluaastale. Strike’i enda ema oli abiellunud endast seitseteist aastat noorema mehega, kelle käe läbi ta Strike’i veendumuse kohaselt oli ka surnud (kuigi vandekohus ei olnud temaga sama meelt). Jeff Whittaker oli abiellunud Leda Strike’iga raha pärast, mida lootis tal olevat, ja oli läinud raevu, kui avastas, et raha oli niimoodi kaitstud, et tema sellele ligi ei pääse. Selle tulemusel ei suhtunud Cormoran Strike kuigi hästi noorematesse meestesse, kes sidusid ennast palju vanemate jõukate naistega.
„Kõik ütlevad, et ta jättis mu maha!” nuuksus Decima. „Valentine –ta oli algusest peale minu ja Rupe’i suhte osas inetult õel – ta ütles mulle lausa: „vaata, et sa ei lase tal ennast paksuks pista.” Ta ütleski päriselt niimoodi! Aga mina olin juba rase! Tal oli h-hea meel, kui Rupe kaduma jäi! Ja i-isa ütles, et Rupe jahib ainult minu raha – see polnud tõsi! Kui me tuttavaks saime, käis see silmapilkselt, ma pole kunagi midagi sellist tundnud – ma oleksin teda nagu alati tundnud, ja Rupe’ile t-tundus täpselt samuti, ta ütles mulle – meil oli uskumatu side! Me justkui – me tundsime teineteist ära, nagu me teaksime juba teineteist...” Ära ütle, et mõnest eelmisest elust „... mõnest eelmisest elust!”
„Tema nimi on siis Rupert, jah?” oli Strike’i ainus reageering, kui ta pastapliiatsi jälle kätte võttis.
„J-jah... Rupert Fleetwood.” Decima pingutas, et ennast kokku võtta, ja lisas, kui oli mõne korra neelatanud: „Rupert Peter Bernard Christian
Fleetwood... ta oli sündinud kaheksandal märtsil 1990 ja ta k-kasvas üles Zürichis.”
„Kas ta on šveitslane?”
„Ei... tema tädi oli šveitslasega abielus ja... kui Rupe oli kahene... läks ta vanematega sinna k-külla... ja tema ema ja isa läksid suusatama... ja tuli laviin... ja nad said s-surma... nii et ta kasvas üles seal, tädi ja onu juures. Aga talle ei meeldinud Zürichis üldse, tema lapsepõlv oli väga õnnetu, ta tahtis ainult tagasi Inglismaale tulla, ja l-lõpuks ta saigi Londonisse, ja siis Sacha – Sacha on Ruperti nõbu – pakkus välja, et ta kandideeriks tööle minu isa klubisse, sest paps on Rupe’i ristiisa... ja n-niimoodi me siis tuttavaks saimegi. Mina o-olin korraga kahes kohas, isa klubis ja oma restoranis, sest isa eelmine peakokk oli lahti lastud...”
Uudis, et Rupert on Sacha Legardi nõbu – Sacha oli tuntud näitleja ja erakordselt nägus –, lisas kaalu Strike’i kahtlusele, et Rupert Fleetwood oli olnud huvitatud pigem Decima rahast, mitte temast endast. Kui ta on välimuselt vähegi Sacha moodi, oleks ta võinud ilmselt valida nooremate, glamuursemate naiste hulgast.
„Kui kaua te Rupertiga suhtes olite?”
„A-aasta.”
„Kas Rupert teadis, et te ootate last?”
„Jah, ja tal oli väga hea meel, ta oli nii-nii rõõmus!” nuuksus Decima. „Aga tal oli probleeme ja... ta on uhke, ta tahtis kõik ise korda ajada... aga ta ei jätaks mind kunagi päriselt maha, me olime nii armunud... k-keegi ei saa aru!”
„Te mainisite, et ta kolis kodust ära. Kas te ei elanud koos?”
„Muidugi me pidime hakkama koos elama, aga ta pidi e-enne mõned asjad ära klaarima – ta üritas mind kaitsta!”
„Kaitsta mille eest?”
„Keegi jahtis teda, keegi ohtlik inimene!”
„Kes see oli?”
„Üks narkodiiler! Ja minu i-isa oli... ta kutsus Rupe’ile politsei...”
„Miks teie isa politsei kutsus?”
„Sellepärast, et Rupe võttis... aga mina arvan endiselt, et tal oli sellele õigus!” ütles Decima kiledalt.
„Millele?”
„See... see oli nef.”
„Mis asi?” küsis Strike ja tõstis pilgu. Ta polnud sellisest asjast kunagi kuulnud.
„See on suur hõbedast lauakaunistus,” ütles Decima ja visandas vaba käega õhku umbes poolemeetriste külgedega ruudu, „see oli s-seitsmeteistkümnendast sajandist... laeva kujuline... see kuulus enne Rupe’i vanematele. P-paps ja Peter Fleetwood mängisid ikka triktrakki ja vedasid kihla, ja ühel õhtul, kui nad olid purjus, võitis paps s-selle triktrakimängus
Peterilt endale...”
„Nii et Rupertil oli sellele õigus, sest see oli kunagi olnud tema vanemate oma?”
„J... ei... vaadake, kohe pärast seda, kui paps selle Peterilt võitis, said Peter ja Veronica surma! Nii et võiks ju arvata, et ta andis selle Rupe’ile tagasi, kui mitte siis, kui ta oli laps, siis pärast, kui tal oli nii hädasti raha vaja! Aga ta ei andnud... omaenda ristipojale! Kuidas ta sai seda teha, mispärast ta talle politsei kutsus?”
Sellepärast, et see pani tema hõbeda pihta, oli Strike’i kalk mõte, kuid valjusti küsis ta:
„Ja mingi narkodiiler ajas teda ka taga?”
„Jah, aga see oli kõik Zaci süü!”
„Kes on Zac?”
„Rupe’i majakaaslane – ta tegeles narkootikumidega, kokaiiniga ja teda ajas taga tõeline, ehtne gangster, sest Zac ei maksnud lubatud raha ära või midagi sellist, ja Zac pani jooksu, tema vanemad hankisid talle töö Keenias, ja Rupe’ile jäid kaela Zaci üür ja tagatisraha ja siis hakkas see kohutav diiler nõudma Rupe’ilt Zaci võla maksmist, ähvardas teda...”
„Kas te teate, mis selle diileri nimi on?”
„Teda kutsuti Kopaks, tema pärisnime ma ei tea. Ta ähvardas Rupe’i sõna otseses mõttes maha lüüa, kui oma raha ei saa, sest ta arvas, et Rupe on rikas nagu Zac, aga ei ole – tema usaldusfondi ei ole peaaegu midagi jäänud, ta jõudis hädavaevu maksta kõik arved, mis Zacist jäid, sest tema tädi ja onu olid kasutanud peaaegu kogu raha, mille vanemad Rupe’ile jätsid, et panna ta e-erakooli Zürichi lähedal, mida ta jälestas – ja siis laskis mu isa ta o-oma klubist lahti ja sellepärast ta võttiski selle lauakaunistuse, sest ta oli meeleheitel! Ma tahtsin teda rahaliselt aidata, aga ta keeldus, sest ta teadis, et kõik ütlevad, et ta on minuga ainult minu r-raha pärast!”
Strike kahtlustas tõsiselt, et talle jäetakse midagi rääkimata. Paistis, et Fleetwood ei tundnud jultunud varguse pärast mingeid südametunnistuspiinu, niisiis ei paistnud tõenäoline, et ta keelduks oma kallimalt laenu või rahalist kingitust vastu võtmast. Strike pidas palju tõenäolisemaks, et mees puikles ainult moe pärast vastu, kui Decima tahtis aidata tal diilerile
maksta, üritas säilitada illusiooni, et armastab teda tema enda pärast, ja eeldas, et naine jätkab pealekäimist. Kui see võttiski teda sõnast, otsis ta teise mooduse jõukatelt Lancasteritelt raha kätte saada.
„Hea küll,” sõnas Strike ja võttis märkmikus ette uue lehe. „Millal te Rupertit viimast korda nägite?”
„P-pühapäeval, viieteistkümnendal mail,” ütles Decima nutuselt ja kobas jälle punase märkmiku järele. „Ma v-valmistasin talle õhtusöögi. Ta muretses väga, et Kopp tuleb teda otsima, ja selle pärast, et tal pole tööd, aga laps on tulemas. Nii et saate aru, eks ole?” ütles Decima, pilk anuv. „Kindlasti ta läks selle lauakaunistusega sinna hõbedapoodi, Ramsay Silverisse, ja seal oldi nõus see vastu võtma, aga nad e-ei andnud talle raha, enne kui leiavad ostja! Ja siis oli seal üks koht vaba ja Rupe läks sinna tööle, et mingitki raha sisse tuleks! Kindlasti ta mõtles, et kui lauakaunistus on müüdud, saab ta Kopa endal kaelast ära, ei pea enam olema William Wright ja tuleb minu juurde tagasi! A-aga siis leidis Kopp ta ilmselt üles ja t-tappiski ära!”
Strike nägi esimest korda inimest, kes tahtis kinnitust, et tema lähedane on surnud, mitte elus. Ilmselt oli see kõige äärmuslikum variant nähtusest, millega ta oli liigagi tuttav – naisest, kes keeldub kategooriliselt leppimast sellega, et tema kallim pole see, kelleks ta teda pidas.
„Millal te Rupertiga viimast korda rääkisite?”
„Kahekümne teisel mail... me rääkisime telefonis. Ta kolis just sel nädalalõpul, nii et me ei rääkinud pikalt... me... me...”
Jälle võtsid nuuksed võimust. Strike võttis jälle lonksu oma nüüd juba jahtunud kohvist. Viimaks lausus Decima:
„Me vaidlesime. Ma tahtsin, et Rupert annaks selle n-nefi papsile lihtsalt tagasi, aga tema keeldus, ja see polnud tema moodi, ta polnud tavaliselt üldse selline – ta lihtsalt ütles, et see on tema oma ja ta jätab selle endale!
Nii et näete,” – Decima hääl tõusis halaks – „kõik, mis juhtus, on minu süü! See on minu süü, et ta sinna hõbedapoodi läks! Ta arvas, et keegi ei toeta teda, ta oli meeleheitel... ja siis t-tapeti ta ära! Tema telefon on tumm, sotsiaalmeedia on kinni pandud... ma käisin politseis, ma olin mure pärast endast ära, aga nemad ei võtnud minuga mitu nädalat ühendust, ja lõpuks nad ütlesid mulle, et Rupe on New Yorgis, mis on lihtsalt naeruväärne – ei ole, ma tean, et ei ole!”
„Miks politsei arvab, et ta on New Yorgis?”
„Nad jäid uskuma tema tädi juttu! See v-väidab, et Rupe helistas talle kahekümne viiendal mail ja ütles, et sai seal töökoha, aga see on
naeruväärne – ta ei tunne New Yorgis kedagi, mida ta seal peale hakkaks?”
„Mis on Ruperti tädi nimi?”
„Anjelica Wallner. Ta on õudne naine, Rupe vihkab teda! See just oligi nii naeruväärne – ta ei ütleks Anjelicale mitte midagi!”
„Kas te olete proua Wallneriga ise rääkinud?”
„Jah, aga ta lihtsalt karjus: „Ta on Ameerikas!” ja ütles, et ma tema t-tülitamise järele jätaksin! Rupe... noh, ta ei olnud talle öelnud, et me oleme koos... Anjelica vihkab minu isa, või midagi sellist...”
„Aga Ruperti teised sugulased? Sõbrad?”
„Mitte keegi pole teda pärast kahekümne teist maid näinud! Sacha ei võta enam isegi minu kõnesid vastu! Ta ütles ainult: „Kui Anjelica ütleb, et ta on New Yorgis, siis just seal ta ongi!”
Mitte keegi ei võta seda tõsiselt! Rupe’i sõber Albie ütleb, et tema meelest läks Rupe minema, et „mõtteid korrastada”, aga nüüd ei võta enam isegi Albie minu kõnesid vastu! Sacha ei räägi minuga – Valentine on selle kõige pärast nii tige, et ma tulin siia, et rahus laps sünnitada...
Lion peab teadma, et tema issi läks ära ainult selleks, et üritada asjad korda ajada, ja tal polnud plaanis meid päriselt maha jätta! Ma pean seda tõestama! Ja siis saan ma Rupe’i k-korralikult maha matta... ja vähemalt jääb meile... h-haud, kus käia. Ma ei saa enam niimoodi – mul on vaja tõestada, et seal hoiukambris oli Rupe!” halises Decima Mullins, silmad roosad ja paistes nagu põrsal, vargast kallima laps räämas pontšo alla peidetud.