1 Oh, nii palju kordi olen pesnud end ning riide pannud ka no ja mida on mul selle vaeva kohta ette näidata? Las ma puhkan voodis, lihtsalt silmad sulen. Kümmetuhat korda parimat ma püüdsin ikka kõike uuesti mul jälle teha tuleb. A. E. Housman „XI. Viimased luuletused”
Sellest ajast peale, kui BMW jõudis Kenti maakonda, pingutasid auto kojamehed kõigest väest, nende uinutav sihin ja kolksumine võimendasid Cormoran Strike’i kurnatust, kes vaatas ainiti ette läbi tiheda vihma, mis oli muutnud inimtühja tee tema ees läikivaks jutiks. Eelmisel õhtul, varsti pärast seda, kui ta läks Cornwallist öise Londoni rongi peale, helistas Robini, tema detektiivist partneri kallim, keda Strike nimetas mõttes alati „Kuradi Ryan Murphyks”, ja ütles, et Robinil on kõrge palavik ja kurk haige, nii et ta ei saa koos Strike’iga täna nende uusima võimaliku kliendi juurde tulla. Kõik selle telefonikõne juures ärritas Strike’i, ja mõistmine, et ta on ülekohtune – kuna see oli esimene kord kuue aasta jooksul, mil Robin võttis haiguse tõttu päeva vabaks, ja kui tal on 40 kraadi palavikku ja kurk valus, on ju täiesti loomulik, et ta palub oma kallimal tema eest helistada –, pigem tugevdas kui leevendas tema pahurust. Ta oli arvestanud, et Robin viib ta oma vana Land Roveriga Kenti ja mõte veeta mitu tundi tema seltskonnas oli olnud ainsaks plussiks kliendiga kohtumise juures. Mingi segu professionaalsusest ja masohhismist ei lasknud tal kokku lepitud aega tühistada, niisiis asus ta pärast kiiret duši all käimist ja riiete vahetamist oma pööningukorteris Denmark Streetil teele Kenti, Temple Ewelli küla poole. See, et ta pidi ise roolis olema, ei olnud mitte ainult masendav, vaid ka füüsiliselt valus. Selle jala reiekõõlus, mille säärt, pahkluud ja jalalaba asendas protees, oli pingul ja tuikas, sest Strike’i põgus viibimine Corn wallis oli nõudnud palju raskete asjade tõstmist.
11