Proloog M E R I OL I J UST K U I lõputu, külm ja hall maastik. Nagu rulluv teras, pidevas liikumises ja valgena vahuta des, kui laine merepõhjas millegi vastas murdus. Prei li Vinderfelt nägi raamatukogu laial rõdul istudes ka jakaid silmapiiril kulli mängimas. Ta istus ratastoolis, mis krigises, kui ta merelõhna sisse hingamiseks natu ke ettepoole liikus. „Kas ta tuleb siia?” pomises preili omaette. „Kas kee gi tuleb üleüldse kunagi siia?” Ta tõmbas salli külma kaitseks õlgade ümber, hoides kortsulises käes tugevalt vana paberirulli. Tema pilk eksles allpool ehitiste ja tänavate virvarris, kandudes sealt sadade hallide kogudeni, kes liikusid kindlas rivis edasi. Nad kandsid raskeid kive, tsemendikotte ja raud talasid. Sõnagi lausumata kõndisid nad treppidel ja li bedatel tänavatel, muudkui edasi udusse. Ja seal üleval, veel kõrgemal, kui preili Vinderfelti pilk haarata suutis, kajasid tihkest udust vastu lakkamatud haamrilöögid.
5