Proloog
„See on maailma kõige loomulikum asi. Me oleme sündinud jooksma.” „Lihtsalt pane jooksuriided selga ja mine uksest välja. Täiesti imeline!” „Vaid sina, tee ja sinu mõtted – see ongi jooksmine.”
NIIMOODI ÖELDAKSE JOOKSMISE kohta. See kõik on vale. Jooksmine on kohutav. See tundub ebaloomulik, ebavajalik, valus. See võib muuta su hingetuks, viia su paanikasse ja matta sind ebakindlusesse. See ei ole soe kaminatuli või pehme sohva või tass teed ja naeratus. See on külm, karm ja andestamatu. Mida paremaks sa saad, seda raskem see tundub. See paneb valutama su pea ja varbad. Kuid jooksmine on ka rõõm päikesepaistelisest päevast õues, heameel päikese pehmest puudutusest. See on rahuldus tundest, kuidas su kehatemperatuur tõuseb, hoolimata näkku puhuvast külmast talvetuulest. Sa tunned, kuidas veri voolab läbi kõigi kehaosade, ja jõuad koju sooja vanni, maitsva karri juurde, nahk veel tunde hiljem säramas. Ja nagu ma olen teada saanud, on see ka au, privileeg ja kingitus. 21 •