Ida-aafrIka
Teisipäev, 18. detsember Narok – MaasaI Mara rahvuslIk kaItseala Õhutemperatuur 14−29 °C, õhurõhk 812−831 mbar, vihm, kõrgus merepinnast 1604−1917 m, läbisõit 122 km
Jõuame Maasai Marasse. Siit on säilinud äärmiselt positiivsed mälestused eelmisest aastakümnest. Saime tollal tuttavaks Kores Solomoniga (pildil lk 74 vasakpoolne), ühe maasai liidriga, keda ingliskeelses kõnepruugis nimetati tiitliga the King. Googeldades saan teada, et Tema Kuninglik Kõrgus on praegugi elu ja tervise juures. Kui õnnestuks teda kohata, pääseksime maasaidele ning nende elu varjatud külgedele märksa lähemale. Külastame üht maasaide küla. Kuna maasaid moodustavad Keenias ja Tansaanias üpris rohkearvulise (vastavalt ligikaudu 800 000 ja 300 000) etnilise grupi ja nende kultuur ning kombed on väga huvipakkuvad, siis reserveerin täna ja järgnevatel päevadel reisikirja lehekülgi tavapärasest enam, et heita valgust nende elukorraldusele ja kommetele. Ma tähendab ‘maa’ (nagu eesti keeles!) ja sai ‘rahvas’, niisiis masai kokku tähendab maarahvast. Ja emakeelena räägib see rahvas niiluse-sahara rühma kuuluvat maasai keelt, ent koolis saavad nad haridust suahiili ja/või inglise keeles. Oma suulise pärimuse järgi pärinevad maasaid Niiluse orust Turkana järvest põhja poolt, hakkasid 15. sajandil migreeruma lõuna poole ning jõudsid praegusesse elupaika 17. ja 18. sajandi vahetusel. Selles piirkonnas varem elanud hõimud sunniti mujale asuma. 19. sajandi keskpaigaks saavutasid nad oma maksimaalse asuala, olles valitseval positsioonil suurel alal Ida-Aafrika riftivööndis. Maasaid olid teistest piirkonnas olevatest hõimudest sõjaliselt üle, kasutades lisaks odadele ja kilpidele ka sõjanuiasid. Kuid õitseajale järgnes aastatel 1883−1902 katastroofiline õudusteaeg, „maasai emutai”, mil levisid rõuged ja muud epideemiad. Ühe Tanganyikas teeninud Saksa ohvitseri oletuste kohaselt suri sel perioodil loomade katku tõttu 90% kariloomi ja pooled savanniloomad. Samal ajal oli põud: kahe aasta vältel, 1897−1898, ei sadanud üldse vihma. Oletatakse, et emutai perioodil suri kaks kolmandikku maasaidest. Austria maadeavastaja Oscar Baumann reisis siin 1890. aastatel ja kirjeldas Ngorongorot raamatus „Durch Massailand zur Nilquelle”*: „Naistest on järel vaid luu ja nahk, nende silmad on näljast hullunud... sõjamehed on vaevalt suutelised roomama neljakäpukil, hõimupealikud on osavõtmatud, apaatsed. Raisakotkaste parved on juba ülal tiirlemas, oodates järjekordset ohvrit.” 20. sajandi alguse kokkulepetega vähendati seni maasaidele kuulunud alasid Keenias 60% võrra. Britid ajasid nad välja, et asunike rantšodele ruumi teha. Tanganyika maasaid tõrjuti 1940. aastatel välja viljakatelt aladelt Mt Meru ja Kilimanjaro vahel, samuti enamikelt viljakatelt kõrgustikelt Ngorongoro piirkonnas. Paljud alad võeti ära rahvusparkide ja looduskaitsealade raja-
72
miseks. Kaks aastat tagasi reisisime läbi Ameerikate ning kogu see olukord meenutab suuresti seda, mis Põhja-Ameerika indiaani rahvaste kallal korda saadeti. Saame näha maasai sõdalaste tantse, sealhulgas adumu’t** ehk hüppetantsu, mida tavaliselt esitatakse sõdalase ikka jõudmise tseremoonial***. Tantsu saateks kõlab traditsiooniline muusika. Solist laulab kõigepealt ühe fraasi, lauljate grupp vastab talle hüüdega. Aeg-ajalt moodustab koorilaul rütmilisharmoonilise faktuuri, kusjuures lauluga kaasnevad jõulised kaelaliigutused: väljahingamisel sirutub pea ettepoole, sissehingamisel tahapoole. Üks noorem külamees tutvustab maasaide toitumistavasid. Traditsiooniliselt on toidulaud loomne, koosnedes peamiselt toorest lihast, piimast ja värskest veise verest. Öeldakse, et piima kulub üks liiter inimese kohta päevas. Vaid mõnedes külades süüakse puu- ja köögivilju. Ja ometi, maasaid haigestuvad üliharva, neil ei esine peaaegu kunagi väärarenenud hambakuju
73
* „Durch Massailand zur Nilquelle” – sks „Läbi maasai-maa Niiluse lätetele” ** adumu – maasai k ‘hüppama’ *** eunoto tseremooniast täpsemalt 22. detsembri päevikusissekandes