Issuu

UURIMISTÖÖDE KOGUMIK COLLECTION OF RESEARCH PAPERS XVIII

Tartu 2025

Toimetaja / Editior

Reet Urban

Toimetuskolleegium / Editorial board

Anna-Liisa Tamm

Merle Varik

Keeletoimetaja / Language editor

Urve Ansip

Oleksandra Golovko

Hea lugeja! Tervishoid vajab uuendusmeelseid, teaduspõhise mõtlemise ja analüüsivõimega spetsialiste, kes otsivad lahendusi inimeste tervise, kliinilise töö ja patsientide heaolu parandamiseks. Käesolevas kogumikus avaldatud uurimistööde tulemused ei jää pelgalt lõputööde kaante vahele, vaid leiavad rakendust tervishoiu ja tervishoiuhariduse arendamisel. Need tööd peegeldavad noorte, tervishoiuvaldkonnas karjääri alustavate või jätkavate spetsialistide loovust, teadlikkust ja pühendumust oma erialale. Kogumik koondab viienda rahvusvahelise üliõpilastööde juubelikonverentsi ettekannete kokkuvõtteid. Konverents ühendab uue põlvkonna teaduspõhise mõtteviisiga spetsialiste, kes jagavad oma uurimistulemusi ning arutlevad, kuidas rakendada saadud teadmisi praktilises tööelus ja ühiskonna heaolu edendamisel. Juubelikonverentsi tähistamine rõhutab järjepidevuse ja koostöö tähtsust. Ainult üheskoos, teadust ja kogemust ühendades, saab tervishoid areneda inimkesksemalt, uuenduslikumalt ja kestlikumalt. Kogumiku toimetus tänab kõiki autoreid, juhendajaid ja partnereid.

Head lugemist! Reet Urban

SISUKORD / CONTENTS Artiklid lõputöödest / Articles on Student Final Thesis Kristiina Heinla, Margit Lenk-Adusoo, Aile Sumberg-Almers.......................................................................... 6

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega noorte psühhosotsiaalsed probleemid ning sekkumisprogrammid nende probleemide ennetamiseks ja leevendamiseks Psychosocial Problems of Youth with Attention Deficit and Hyperactivity Disorder and Intervention Programs for their Preventing and Alleviation

Grete Lauring, Kristin Liiv, Marit Kiljako...................................20

Tervisega seotud elukvaliteeti mõjutavad sümptomid kopsuvähki põdenud inimestel ja sekkumised sümptomite leevendamiseks Symptoms Affecting Health-Related Quality of Life in People with Lung Cancer and Interventions to Alleviate Symptoms

Liisbeth Pahk, Anette Pilt, Merle Varik........................................ 31

Kaastundeväsimuse tekke põhjused ja mõju õdede vaimsele tervisele Causes and Influence of Compassion Fatigue on the Mental Health of Nurses

Liina Villemson-Kling, Reet Urban................................................ 42

Suitsiidse patsiendi psühhosotsiaalse ja infotehnoloogilise järeltoe võimalused Psychosocial and Information Technology-Based Aftercare Options for Suicidal Patients

Maarika Jaguson, Anne Vahtramäe, Janne Kommusaar.......... 51

Eesti õendusüliõpilaste hinnangud düstressi ja eustressi allikatele ISSN küsimustikule tuginedes – läbilõikeline uurimus Estonian Nursing Students’ Assessments of the Sources of Distress and Eustress: a Cross-Sectional Survey Based on ISSN Questionnaire

Diana Virumäe, Triinu Kurvits, Reet Urban................................66

Insuldijärgse kontroll-loendi Post-Stroke Checklist kohandamine Eestis kasutamiseks Adaptation of the Post-Stroke Checklist for Use in Estonia

Artiklite autorite loend / List of Authors of Articles................... 75 Abstracts of the 5ND INTERNATIONAL STUDENT CONFERENCE IN HEALTH SCIENCES “HEALTH IN OUR HANDS”...............................................................76

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

AKTIIVSUS- JA TÄHELEPANUHÄIREGA NOORTE PSÜHHOSOTSIAALSED PROBLEEMID NING SEKKUMISPROGRAMMID NENDE PROBLEEMIDE ENNETAMISEKS JA LEEVENDAMISEKS Psychosocial Problems of Youth with Attention Deficit and Hyperactivity Disorder and Intervention Programs for their Preventing and Alleviation Kristiina Heinla, Margit Lenk-Adusoo, Aile Sumberg-Almers Abstract Youth with attention deficit and hyperactivity disorder (ADHD) experience a range of psychosocial problems that negatively affect both their well-being and daily functioning, making it crucial to provide appropriate interventions aims at preventing and alleviating these challenges. It is essential for nurses, particularly primary care nurses, to possess knowledge of the psychosocial difficulties experienced by youth with ADHD and the potential intervention programs designed to address and mitigate these challenges. This study aimed to describe the psychosocial problems of youth with ADHD and the intervention programs designed to prevent and alleviate these issues. This research employed a theoretical literature review that incorporated 43 sources, including 31 scientific articles: 22 empirical studies, 6 literature reviews, and 3 systematic reviews and meta-analyses. Notably, it is essential to emphasize that 31 sources were ultimately included in the present article. The results of the study indicate that youth with ADHD experience psychosocial problems that adversely influence education, social relationships, and risk behaviours. The main challenges include difficulties related to organization, time management, and concentration, as well as insufficient support from family, friends, and teachers. Youth with ADHD are more likely to miss school, which increases the risk of school dropout and difficulties in the labor market. 6

To prevent and alleviate these problems, several effective intervention programs have been developed that focus on improving academic, social, and emotional skills. These are, for example, Homework, Organization, and Planning Skills (HOPS), Completing Homework by Improving Efficiency and Focus (CHIEF), and Supporting Teens’ Academic Needs Daily (STAND), The Challenging Horizons Program (CHP), Self-Regulation Based Cognitive Psychoeducation Program (SRBCPP), motivational interviewing, cognitive-behavioral therapy, and Supporting the Effective Entry to the Roadway (STEER) program. Keywords: attention deficit and hyperactivity disorder, youth, psychosocial problems, intervention programs Sissejuhatus Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel esineb psüühikahäireid 13%-l maailma noortest (Mental health of ... 2021). Üks levinumaid häireid on aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH), mida esineb hinnanguliselt 5,6%-l noortest vanuses 12–18 aastat (Salari jt 2023). ATH-ga kaasnevad mitmesugused psühhosotsiaalsed probleemid, mis mõjutavad nii noore heaolu kui ka toimetulekut (American Psychiatric ... 2013). Psühhosotsiaalsete probleemide all peetakse silmas raskusi, mis tulenevad ATH sümptomaatikast ja avalduvad erinevates eluvaldkondades. ATH mõjutab sageli negatiivselt noorte akadeemilisi tulemusi ja koolis hakkamasaamist ning suhteid pere, sõprade ja õpetajatega (Wiener ja Daniels 2016). Peale selle võivad esineda emotsionaalsed probleemid, riski- ja kuritegelik käitumine ning eri ainete kuritarvitamine (Erskine jt 2016). Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel kanduvad lahendamata vaimse tervise probleemid sageli üle täiskasvanuikka. See võib jätta jäljed nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele, mis omakorda vähendab võimalusi elada täisväärtuslikku elu (Mental health of ... 2021). Seetõttu on tähtis asjakohaste sekkumiste olemasolu, mis aitaksid ennetada ja leevendada 7

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Social problems are associated with difficulties in self-regulation and emotional control, leading to conflicts and bullying.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

psühhosotsiaalseid probleeme, toetada noorte vaimset heaolu ning soodustada nende edukat toimetulekut igapäevaelus. ATH-ga noortele on välja töötatud mitu sekkumisprogrammi, mille eesmärk on ennetada ja leevendada sümptomitest tulenevaid psühhosotsiaalseid probleeme. Levinumad sekkumisprogrammid hõlmavad ATH-ga noorte toimetulekuoskuste arendamist ning pereliikmete ja eakaaslaste kaasamist. Samuti on olemas klassi-/koolipõhised ning käitumisel ja füüsilistel harjutustel põhinevad sekkumised, veel rakendatakse kognitiiv-käitumisteraapiat jpm (Ogundele ja Ayyash 2023). Siinkohal on tähtis osa ka õdedel, kes puutuvad noortega kokku enamasti esmatasandi tervishoius. Lõuna-Rootsis korraldatud kvalitatiivses uurimuses kirjeldati 35 kooliõe kogemusi neurobioloogiliste arenguhäiretega (sh ATH) õpilaste toetamisel. Uurimusest avaldub, et kooliõed aitavad õpilastel väljendada oma tundeid ja vajadusi, pakuvad turvalist keskkonda murede kuulamiseks ning neil on kokkuvõttes tähtis osa õpilaste toetamisel. Samuti on õdede ülesanne märgata varajasi ülemäärase stressi märke ja rakendada vajaduse korral sekkumisi, mis vastaksid noorte individuaalsetele vajadustele (Berglund Melendezi jt 2020). Eesti inimarengu 2023. aasta aruande kohaselt puudub Eestis vaimse tervise valdkonna süsteemne ennetustegevus, mis aitaks ära hoida vaimse tervise probleemide ja nende tagajärgede väljakujunemist, süvenemist ning kordumist. Puudus on ka kogukondlikest tugiteenustest ja -tegevustest, mis toetaksid noorte vaimset heaolu. Tavaliselt jõuavad vaimse tervise abini need, kellel on juba raskemad probleemid ja seepärast tuleks inimesi aidata juba enne probleemide süvenemist (Randver jt 2023). Seega on vajalik, et õdedel, eriti esmatasandi õdedel, oleksid teadmised ATH-ga noorte psühhosotsiaalsetest probleemidest ning võimalikest sekkumisprogrammidest probleemide ennetamiseks ja leevendamiseks. Uurimistöö eesmärk oli tõenduspõhistele allikatele tuginedes kirjeldada aktiivsus- ja tähelepanuhäirega noorte psühhosotsiaalseid probleeme ning sekkumisprogramme probleemide ennetamiseks ja leevendamiseks. 8

See artikkel põhineb kirjandusülevaate metoodika järgi valminud uurimistööl. Töö koostamisel kasutati aastatel 2006–2023 avaldatud 43 allikat, millest 30 olid teadusartiklid: 21 empiirilist uurimust, üheksa kirjanduse ülevaadet, sh kolm süstemaatilist ülevaadet ja metaanalüüsi. Artiklis on esitatud 31 neist allikatest. Märksõnad: aktiivsus- ja tähelepanuhäire, noored, psühhosotsiaalsed probleemid, sekkumisprogrammid Tulemused Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega noorte psühhosotsiaalsed probleemid Hariduse omandamisel on ATH-ga noortel koolis sageli raskusi. Need on seotud organiseerimis-, ajaplaneerimis- ja keskendumisprobleemidega ning sageli ka vähese sotsiaalse ja perekondliku toetusega (Wiener ja Daniels 2016). Õppetööd võivad segada ka ATH-ga kaasuvad häired. Taiwanis korraldatud kvalitatiivsest uurimusest avaldub, et ATH-ga noored segasid koolitunde rohkem kui ATH-ta noored. Noortel, kellel kaasnesid ka käitumishäired, oli õppetöö suhtes negatiivsem hoiak. Kuigi need häired mõjutasid peamiselt käitumist, mitte õpitulemusi, tundsid õpetajad, et need probleemid põhjustasid lisakoormust nii neile kui ka teistele õpilastele (Liu jt 2017). Peale õppimis- ja õpiedukusprobleemide seostub ATH ka koolist puudumisega. Soomes korraldatud kvantitatiivsest uuringust selgub, et ATH-ga noored puudusid koolist kaks korda sagedamini kui nende terved eakaaslased. Üks peamisi puudumise põhjuseid oli vastumeelsus kooli suhtes, mida esines 22%-l ATH-ga noortel võrreldes 9%-ga ATH-ta noorte seas. Uurijate hinnangul võib vastumeelsus kooli suhtes 9

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Uurimistöö eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised uurimisülesanded: 1) kirjeldada aktiivsus- ja tähelepanuhäirega noorte psühhosotsiaalseid probleeme; 2) kirjeldada aktiivsus- ja tähelepanuhäirega noortele suunatud sekkumisprogramme psühhosotsiaalsete probleemide ennetamiseks ja leevendamiseks.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

olla seotud keskendumisraskuste ja/või ebapiisava toetusega koolis (Niemi jt 2022). Lisaks hariduse omandamise muredele esineb ATH-ga noortel sagedamini suhtlusprobleeme sõprade, õpetajate ja pereliikmetega (Taylor jt 2010, Timmermanis ja Wiener 2011, Boer ja Pijl 2016, Lang 2016, Wiener ja Daniels 2016, Garcia 2019, Cuba Bustinza jt 2022). Probleemid tulenevad eelkõige ATH sümptomitest, piiratud enesejuhtimis- ja enesekontrollivõimest ning vähesest frustratsioonitaluvusest (Taylor jt 2010, Boer ja Pijl 2016, Lang 2016, Wiener ja Daniels 2016, Garcia 2019). Hollandis korraldatud kvantitatiivses uurimuses keskenduti sellele, kuidas ATH ja autismispektri häirega noori eakaaslaste seas tajutakse – uuriti nii nende aktsepteeritust kui ka tõrjutust. Tulemustest selgub, et kõige vähem aktsepteeriti ATH-ga noori ja nad olid sagedamini tõrjutud. Eakaaslased suhtusid negatiivsemalt just ATH-ga noortesse võrreldes isegi noortega, kellel oli autismispektri häire (Boer ja Pijl 2016). Ka teistes uurimustes on leitud, et ATH-ga noori kiusatakse rohkem ja nad on sagedamini ka ise kiusamise algatajad võrreldes noortega, kellel ATH-d ei esine (Timmermanis ja Wiener 2011). Kiusamise ohvriks olemine süvendab aga ATH-ga noorte sotsiaalseid ja käitumisprobleeme ning raskendab nende igapäevast toimetulekut (Taylor jt 2010, Wiener ja Daniels 2016). Suhtlemisprobleemid ei piirdu üksnes eakaaslastega – need ulatuvad ka õpetajate (Lang 2016) ja pereliikmeteni (Garcia 2019). Tartu Ülikooli magistritööst avaldub, et 15-aastaste õpilaste probleemid tähelepanematuse ja hüperaktiivsuse/impulsiivsusega ilmnesid pigem õpetajatega seotud suhetes ning 18-aastaste õpilaste suurem hüperaktiivsus/impulsiivsus oli seotud pigem kaaslastega (Lang 2016). Ameerika Ühendriikides korraldatud kvantitatiivses uurimuses jälgiti ATH-ga noorte ja nende vanemate vahelisi konflikte. Konfliktide põhiteemad olid kodused ülesanded, hügieeniharjumused (näiteks hammaste pesemine) ning õigel ajal magamaminek. Uurimuse autorid järeldasid, et need konfliktid on sageli seotud noorte organiseerimis- ja enesejuhtimisprobleemidega. 10

Veel on ATH-ga noortel suurem kalduvus riskikäitumisele ja kuritegevusele (Agnew-Blais jt 2018, Molina jt 2018, Pollak jt 2019). Pollaki jt (2019) kirjanduse ülevaatest järeldub, et ATH-ga noortel võivad tähelepanu- ja enesekontrolliprobleemid ning emotsioonide reguleerimise defitsiit viia näiteks liiklusreeglite eiramise, nikotiinitoodete ja alkoholi tarvitamise ning kuritarvitamiseni. Agnew-Blais’ jt (2018) uurimuses leiti samuti, et ATH-ga noortel oli suurem risk kuritegude toimepanemiseks, sealhulgas ka eri ainete kuritarvitamiseks. Näiteks 18-aastaselt oli neil suurem risk narkootikumide tarvitamiseks ja kanepisõltuvuse tekkeks võrreldes nende noortega, kellel ATH-d ei esinenud. Uurimuse autorid järeldavad, et näiteks igapäevane sigarettide suitsetamine võib peegeldada viise, kuidas noored püüavad oma ATH sümptomitega toime tulla. ATH-ga noortel esinevad probleemid võivad mõjutada ka töötamisvõimalusi. Võrreldes eakaaslastega, kellel ATH-d ei esine, on ATH-ga noortel sümptomite tõttu suurem tõenäosus keskkool või ülikool lõpetamata jätta, mis võib raskendada töö leidmist ja selle hoidmist. Samuti on ATHga noortel täiskasvanueas suurem tõenäosus kogeda töölt vallandamist, omal soovil lahkumist ja koondamist. ATH tõttu töötavad nad sageli madalamatel ametikohtadel ja nende töösooritust hinnatakse kehvemaks. See võib viia rahaliste raskuste tekkeni ja suurendada vajadust rahalise toetuse järele (Gordon ja Fabiano 2019). Eelnevad tulemused on kooskõlas Ameerika Ühendriikides korraldatud kvantitatiivse uurimusega, milles kasutati Pittsburghi ATH longituuduuringu andmeid, et hinnata ATH-ga noorte majanduslikku seisu varajases täiskasvanueas. Uurimusest selgub, et kuigi ATH-ga noortel ilmnesid lapsepõlves peamiselt koolitöödes organiseerimis- ja planeerimisprobleemid, kandusid need probleemid varases täiskasvanueas üle rahalistele küsimustele. Veel leiti, et täiskasvanueas mõjutasid nende majanduslikku seisu haridustase, lapseeas diagnoositud

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Konfliktide esinemist võimendasid ka noortel esinevad kaasuvad probleemid nagu depressioon ja agressiivsus (Garcia 2019).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ATH või hiljem saadud diagnoos ning kuritegevuses osalemine (Altszuler jt 2016). Sekkumisprogrammid aktiivsus- ja tähelepanuhäirega noorte psühhosotsiaalsete probleemide ennetamiseks ja leevendamiseks ATH-ga noortele on välja töötatud mitu sekkumisprogrammi. Näiteks sekkumisprogramm Homework, Organization, and Planning Skills (HOPS) keskendub kodutööde tegemise, organiseerimis- ja planeerimisoskuste arendamisele. Sekkumine põhineb kuueteistkümnel privaatsel 20-minutilisel vestlusel, mis toimub esialgu kaks korda nädalas ja hiljem kord nädalas. On leitud, et programm parandab noorte planeerimisoskusi, igapäevaelu ja kodutöödega seotud raskusi ning hindeid (Langberg jt 2014). Eriti tõhusaks osutub see programm organiseerimisoskuste parandamisel, olles kasulik tõsisemate käitumisprobleemidega noortele. Teine programm nimega Completing Homework by Improving Efficiency and Focus (CHIEF) keskendub kodutööde tõhususe ja keskendumisvõime arendamisele. Programm hõlmab kuutteist 20-minutilist kohtumist, kus noored toovad kaasa õppematerjalid, mida neil on vaja omandada. Nad seavad koos spetsialistiga õpieesmärgid ja töötavad nende saavutamise kallal, keskendudes sageli keerulisematele teemadele. Programm osutus tõhusaks keskendumisraskuste ja hooletusvigade vähendamisel (Langberg jt 2017). Lisaks on kooliprobleemide lahendamiseks loodud Supporting Teens’ Academic Needs Daily (STAND) programm, mis keskendub organiseerimis-, ajaplaneerimis- ja üldiste planeerimisoskuste arendamisele. Programm koosneb kümnest 50-minutilisest kohtumisest, kus osalevad noor ja lapsevanem. On leitud, et see programm aitab vähendada organiseerimis- ja ajaplaneerimisprobleeme ning vanemate hinnangul ka ATH sümptomeid (Sibley jt 2016).

Emotsioonide reguleerimisele suunatud programm, nagu Self-Regulation Based Cognitive Psychoeducation Program (SRBCPP), arendati välja Sökmeni ja Karaca (2023) uurimuse raames. See programm koosneb kaheksast sessioonist, mis viiakse läbi kaheksa nädala jooksul, üks sessioon nädalas. Iga psühhohariduslik sessioon kestab umbes 45–60 minutit. Sessioonidel kasutatakse mitmesuguseid interaktiivseid vahendeid, nagu PowerPointi esitlused, videod, muusika ning muud visuaalsed ja auditiivsed materjalid. Leiti, et programmi abil paranesid noorte enesetõhusus ja oskused positiivsete emotsioonide reguleerimiseks ning väljendamiseks. Veel vähenesid negatiivsed käitumisviisid, nagu enesevigastamine ja emotsioonide allasurumine. Paranenud emotsioonide reguleerimisoskused aitasid vähendada ka kiusamist, verbaalset ja füüsilist agressiooni. Riskikäitumise ennetamise ja leevendamise puhul leidus rohkem erinevaid sekkumisviise kui programme. Motiveeriv intervjueerimine (MI), kognitiiv-käitumisteraapia ning ka füüsiline treening on abiks eri ainete tarvitamise lõpetamisel (Ashdown-Franks jt 2020, Brown jt 2015, Young ja Woodhouse 2021). Brown jt (2015) leidsid, et MI-sekkumine aitas edasi lükata ainete tarvitamist ja vähendada reeglite rikkumist, kuid mõju alkoholi tarvitamise vähendamisele ei leitud. Lisaks on noorte 13

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Suhtlemisoskuste arendamisele keskenduv programm, nagu Challenging Horizons Program (CHP), aitab ATH-ga noortel parandada sotsiaalseid oskusi ja vähendada noorte ATH sümptomeid (Evans jt 2011, Evans jt 2023). Programm kestab teatud ajal õppeaasta jooksul või terve õppeaasta vältel. Kohtumised toimuvad kaks kuni neli korda nädalas umbes kaks tundi pärast koolipäeva lõppu. Programm sisaldab akadeemiliste ja sotsiaalsete oskuste arendamist, isiklikke sotsiaalsete eesmärkide seadmist, individuaalseid kohtumisi õpilaste ning nõustajate vahel ja meelelahutust koos kaaslastega, nagu võistlus-, koostöö- ja pallimängud (Evans jt 2011). On leitud, et selle programmi tulemusel paranesid märkimisväärselt sotsiaalsed oskused, mida kinnitasid nii noorte endi, vanemate (Evans jt 2023) kui ka õpetajate hinnangud (Evans jt 2011).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

liikluskäitumise parandamiseks mõeldud sekkumisprogramm Supporting the Effective Entry to the Roadway (STEER), mis keskendub autokoolis juhtimisoskust omandavatele noortele. Programm sisaldab kaheksanädalast vanemate käitumise koolitust ja noorte suhtlemiskoolitust, mille käigus analüüsitakse iga nädal vanema ja noorega konkreetseid sõiduolukordi, õpitakse sotsiaalseid oskusi ning kasutatakse autosse paigaldatud seadme andmeid noore sõidukäitumise analüüsimiseks. Fabiano jt (2016) uurimuse kohaselt vähenesid programmi abil negatiivne vanemlik käitumine ning noorte hinnangul muutus nende sõidukäitumine vähem riskantsemaks. Järeldused ATH-ga kaasneb mitu psühhosotsiaalset probleemi, mis mõjutavad noorte heaolu ja igapäevast toimetulekut. Peamiselt on probleemid seotud hariduse omandamise, sotsiaalsete suhete ning riskikäitumise ja kuritegevusega. Koolikeskkonnas esineb ATH-ga noortel enamasti organiseerimis-, ajaplaneerimis- ja keskendumisprobleeme ning pere, sõbrad ja õpetajad toetavad neid vähem. Veel puuduvad ATH-ga noored koolist kaks korda sagedamini kui nende ATH-ta eakaaslased. Sellised probleemid suurendavad tõenäosust, et ATH-ga noored ei lõpeta keskkooli või ülikooli, mis võib omakorda raskendada töö leidmist ja tööturul püsimist. Sotsiaalsed probleemid tulenevad ATH sümptomitest, raskustest enesejuhtimise ja enesekontrolliga ning halvast frustratsioonitaluvusest. Need tegurid võivad viia tõrjutuse ja kiusamiseni ning põhjustada konflikte nii pereliikmete kui ka õpetajatega. ATH-ga noorte tähelepanu ja enesejuhtimise puudujäägid ning raskused emotsioonide reguleerimisel suurendavad riskikäitumise tõenäosust, sh liiklusreeglite rikkumist, nikotiinitoodete ja alkoholi tarvitamist ning kuritarvitamist. ATH-ga noorte psühhosotsiaalsete probleemide ennetamiseks ja leevendamiseks on välja töötatud eri programme ning sekkumisi. Kooliprobleemide lahendamiseks on tõhusaks osutunud mitu programmi. Homework, Organization, and Planning Skills (HOPS) keskendub kodutööde 14

Allikaloend Agnew-Blais, J.C., Polanczyk, G.V., Danese, A., Wertz, J., Moffitt, T.E., Arseneault, L. (2018). Young adult mental health and functional outcomes among individuals with remitted, persistent and late-onset ADHD. The British Journal of Psychiatry, 213(3): 526–534. Altszuler, A.R., Page, T.F, Gnagy, E.M., Coxe, S., Arrieta, A., Molina, B.S., Pelham, W.E, Jr. (2016). Financial dependence of young adults with childhood ADHD. Journal of Abnormal Child Psychology, 44(6): 1217–1229. 15

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

tegemise, organiseerimise- ja planeerimisoskuste arendamisele olles eriti kasulik tõsisemate käitumisprobleemidega noortele. Teine Completing Homework by Improving Efficiency and Focus (CHIEF) programm keskendub kodutööde tõhususe ja keskendumisvõime arendamisele, mis sobib keskendumisraskuste ja hooletusvigu tegevatele ATH-ga noortele. Supporting Teens’ Academic Needs Daily (STAND) programmi raames õpivad noored arendama organiseerimis-, ajaplaneerimis- ja üldisi planeerimisoskusi. Suhtlemisoskuste arendamisele keskenduvas programmis nagu Challenging Horizons Program (CHP) õpitakse akadeemiliste ning sotsiaalsete oskuste arendamist, seatakse isiklikke eesmärke ning korraldatakse meelelahutuslikke tegevusi, nagu võistlus-, koostöö- ja pallimängud. Edasi on emotsioonide reguleerimiseks välja töötatud programm Self-Regulation Based Cognitive Psychoeducation Program (SRBCPP), mille käigus õpivad noored positiivset emotsioonide reguleerimis- ja väljendusoskust, vähendades sellega ka negatiivseid käitumisviise, nagu enesevigastamine, emotsioonide allasurumine, kiusamine ja agressioon. Riskikäitumise ennetamise ja leevendamise puhul leidus rohkem nii erinevaid sekkumisviise kui ka programme. Ainete tarvitamise lõpetamisel on motiveeriv intervjueerimine ja kognitiiv-käitumisteraapia heaks abivahendiks. Liikluskäitumise parandamiseks mõeldud sekkumisprogrammis Supporting the Effective Entry to the Roadway (STEER) õpivad autokoolis juhtimisoskust omandavad noored oma liikluskäitumist parandama, mis hõlmab vanemate käitumise koolitust ja noorte suhtlemiskoolitust, noorte sõiduolukordade analüüsimist ning sõidusimulaatori tunde.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Ashdown-Franks, G., Firth, J., Carney, R., Carvalho, A.F., Hallgren, M., Koyanagi, A., Rosenbaum, S., Schuch, F.B., Smith, L., Solmi, M., Vancampfort, D., Stubbs, B. (2020). Exercise as medicine for mental and substance use disorders: a meta-review of the benefits for neuropsychiatric and cognitive outcomes. Sports medicine, 50(1): 151–170. American Psychiatric Association. (2013). Diagnostic and statistical manual of mental disorders fifth edition DSM-5. 59–65. Berglund Melendez. A., Malmsten, M., Einberg, E.L., Clausson, E.K., Garmy, P. (2020). Supporting students with neurodevelopmental disorders in school health careschool nurses’ experiences. International Journal of Environmental Research and Public Health, 17(16): 5752. Boer, A., Pijl, S. J. (2016). The acceptance and rejection of peers with ADHD and ASD in general secondary education. The Journal of Educational Research, 109(3): 325–332. Brown, R.A., Abrantes, A.M., Minami, H., Prince, M.A., Bloom, E.L., Apodaca, T.R., Strong, D.R., Picotte, D.M., Monti, P.M., MacPherson, L., Matsko, S.V., Hunt, J.I. (2015). Motivational Interviewing to reduce substance use in adolescents with psychiatric comorbidity. Journal of substance abuse treatment, 59: 20–29. Cuba Bustinza, C., Adams, R.E., Claussen, A.H., Vitucci, D., Danielson, M.L., Holbrook, J.R., Charania, S.N., Yamamoto, K., Nidey, N., Froehlich, T.E. (2022). Factors associated with bullying victimization and bullying perpetration in children and adolescents with ADHD: 2016 to 2017 national survey of children’s health. Journal of Attention Disorders, 26(12): 1535–1548. Erskine, H., Pacella, R., Ferrari, A., Chan, G., Copeland, W., Whiteford, H., Scott, J. (2016). Long-term outcomes of attention-deficit/hyperactivity disorder and conduct disorder: a systematic review and meta-analysis. Journal of the American Academy of Child and Adolescent Psychiatry, 55(10). Evans, S.W., Schultz, B.K., Demars, C.E., Davis, H. (2011). Effectiveness of the challenging horizons after-school program for young adolescents with ADHD. Behavior therapy, 42(3): 462–474. Evans, S.W., DuPaul, G.J., Benson K., Owens, J.S., Fu Q., Cleminshaw, C., Kipperman, K., Margherio, S. (2023). Social functioning outcomes of a high school-based treatment program for adolescents with ADHD. Journal of Clinical Child & Adolescent Psychology, 53(3): 413–428. 16

K.F., Riordan, J., Howard, M., Hennessy, D., Lewis, K., Hawk, L., Wylie, A., Pelham, W.E. (2016). Efficacy of a family-focused intervention for young drivers with attention- deficit hyperactivity disorder. Journal of consulting and clinical psychology, 84(12): 1078–1093. Garcia, A.M., Medina, D., Sibley, M.H. (2019). Conflict between parents and adolescents with ADHD: situational triggers and the role of comorbidity. Journal of Child and Family Studies, 28: 3338–3345. Gordon, C.T., Fabiano, G.A. (2019). The transition of youth with ADHD into the workforce: review and future directions. Clinical Child and Family Psychology Review, 22: 316–347. Lang, L. (2016). Noorukiea aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomite seosest põhikoolis esinevate probleemidega ja õpiedukusega. Tartu Ülikool, sotsiaalteaduste valdkond, Haridusteaduste instituut, eripedagoogika ja logopeedia õppekava. Magistritöö. Langberg, J.M., Epstein, J.N., Becker, S.P., Girio-Herrera, E., Vaughn, A.J. (2014). Evaluation of the Homework, Organization, and Planning Skills (HOPS) Intervention for middle school students with ADHD as implemented by school mental health providers. School psychology review, 41(3): 342–364. Langberg, J.M., Dvorsky, M.R., Molitor, S.J., Bourchtein, E., Eddy, L.D., Smith, Z.R., Oddo, L.E., Eadeh, H.M. (2017). Overcoming the research-to-practice gap: a randomized trial with two brief homework and organization interventions for students with ADHD as implemented by school mental health providers. Journal of Consulting and Clinical Psychology, 86(1): 39–55. Liu, C.Y., Huang, W.L., Kao, W.C., Shur-Fen Gau, S. (2017). Influence of disruptive behavior disorders on academic performance and school functions of youths with attention- deficit/hyperactivity disorder. Child Psychiatry and Human Development, 48: 870–880. Mental health of adolescents. (2021). World Health Organization. https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/adolescent-mental-health (13.09.2024). Molina, B.S.G., Howard, A.L., Swanson, J.M., Stehli, A., Mitchell, J.T., Kennedy, T.M., Epstein, J.N., Arnold, L.E., Hechtman, L., Vitiello, B., Hoza, B. (2018). Substance 17

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Fabiano, G.A., Schatz, N.K., Morris, K.L., Willoughby, M.T., Vujnovic, R.K., Hulme,

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

use through adolescence into early adulthood after childhood-diagnosed ADHD: findings from the MTA longitudinal study. The Journal of Child Psychology and Psychiatry, 59(6): 692– 702. Niemi. S., Lagerström, M., Alanko, K. (2022). School attendance problems in adolescent with attention deficit hyperactivity disorder. Frontiers in Psychology, 13: 1017619. Ogundele, M.O., Ayyash, H.F. (2023). ADHD in children and adolescents: review of current practice of non-pharmacological and behavioural management. AIMS Public Health, 10(1): 35–51. Pollak, Y., Dekkers, T.J., Shoham, R., Huizenga, H.M. (2019). Risk-taking behavior in attention deficit/hyperactivity disorder (ADHD): a review of potential underlying mechanisms and of interventions. Current Psychiatry Reports, 21: 33. Randver, R., Streimann, K., Purre, M., Sultson, H., Tulviste, J., Akkermann K., Haring L. (2023). Vaimset tervist toetavad tegevused ja teenused Eestis – hetkeolukord ja arenguvajadused. Eesti Inimarengu Aruanne 2023. Salari, N., Ghasemi, H., Abdoli, N., Rahmani, A., Shiri, M.H., Hashemian, A.H., Akbari, H., Mohammadi, M. (2023). The global prevalence of ADHD in children and adolescents: a systematic review and meta-analysis. Italian Journal of Pediatrics, 49(1): 48. Sibley, M.H., Graziano, P.A., Kuriyan, A.B., Coxe, S., Pelham, W.E., Rodriguez, L., Sanchez, F., Derefinko, K., Helseth, S., Ward, A. (2016). Parent-teen behavior therapy + motivational interviewing for adolescents with ADHD. Journal of consulting and clinical psychology, 84(8): 699–712. Sökmen, Z., Karaca, S. (2023). The effect of Self-Regulation Based Cognitive Psychoeducation Program on emotion regulation and self-efficacy in children diagnosed with attention deficit hyperactivity disorder. Archives of psychiatric nursing, 44:122–128. Taylor, L.A., Saylor, C.F., Twyman, K., Macias, M.M. (2010). Adding insult to injury: bullying experiences of youth with attention deficit hyperactivity disorder. Journal of Children’s Health Care, 39: 59–72. Timmermanis, V., Wiener, J. (2011). Social correlates of bullying in adolescents with attention-deficit/hyperactivity disorder. Canadian Journal of School Psychology, 26(4): 301–318.

hyperactivity disorder. Journal of Learning Disabilities, 49(6): 567–581. Young, S., Woodhouse, E. (2021). Assessment and treatment of substance use in adults with ADHD: a psychological approach. Journal of neural transmission, 128(7): 1099–1108.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Wiener, J., Daniels, L. (2016). School experiences of adolescents with attention- deficit/

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

TERVISEGA SEOTUD ELUKVALITEETI MÕJUTAVAD SÜMPTOMID KOPSUVÄHKI PÕDENUD INIMESTEL JA SEKKUMISED SÜMPTOMITE LEEVENDAMISEKS Symptoms Affecting Health-Related Quality of Life in People with Lung Cancer and Interventions to Alleviate Symptoms Grete Lauring, Kristin Liiv, Marit Kiljako Abstract Cancer is among the most common causes of death worldwide. Malignant tumors were the second leading cause of death in Estonia in 2023. Lung cancer, causing more deaths than breast, colon, and prostate cancer combined, is the leading cause of death from malignant tumors. Individuals with lung cancer often experience a short survival time and a poor quality of life due to limited treatment options. Various treatment methods, which are frequently used in combination, are used in the management of lung cancer. However, all treatment strategies have long-term effects on a patient’s health and can impair their quality of life. This article is based on the thesis completed within the nursing curriculum, which aimed to describe, using evidence-based sources, the symptoms affecting health-related quality of life in individuals with lung cancer and interventions designed to alleviate these symptoms. As a result of lung cancer and its treatment, the main symptoms identified include persistent fatigue, pain, dyspnea, cough, anxiety, and depression. These symptoms are accompanied by reduced physical performance, increased stress, and poor sleep quality, all of which negatively impact a person’s health-related quality of life. The health-related quality of life of patients with lung cancer is diminished because their daily activities are disrupted and heavily aggravated by health complaints.

Keywords: lung cancer, symptoms, health-related quality of life, interventions Sissejuhatus Vähk on üle maailma üks levinumatest surmapõhjustest. Kopsuvähk on omakorda surmapõhjusena pahaloomulistest kasvajatest esikohal, põhjustades rohkem surmasid kui rinna-, jämesoole- ja eesnäärmevähid kokku (Global cancer burden… 2024). Rahvusvahelise Vähiuuringute Fondi andmetel diagnoositi 2022. aastal maailmas 2 480 675 inimesel kopsuvähk (Lung Cancer… i.a.). Tervise Arengu Instituudi andmetel haigestus Eestis 2022. aastal kopsuvähki 773 inimest (Eesti vähiregister 2024). Kopsuvähi ravis on kasutusel erinevad ravimeetodid, mida tihti kombineeritakse. Ravi hõlmab kirurgilist sekkumist, keemia- ja kiiritusravi, immuunravi, sihtmärgistatud ning toetavat ravi (Lung cancer 2024). Vähk ise, aga ka kõik kasutatavad raviviisid avaldavad pikaajalist mõju inimese tervisele, mis väiksemal või suuremal määral mõjutavad elukvaliteeti. Peamised ravijärgsed kaebused on pidev väsimus, valu, hingamispuudulikkus, köha, ärevus ja depressioon (Yang 2010, Gonzalez-Ling jt 2022). Nende sümptomite leevendamiseks kasutatakse eri tõenduspõhiseid sekkumisi. Positiivse mõjuga on individuaalsed programmid, mis põhinevad patsientide vajadustel, ravil ning füüsilisel ja psühholoogilisel seisundil. Eesmärk on parandada nende kaudu patsientide füüsilist vormi ja vähendada raviga seotud kõrvaltoimeid (Avancini jt 2019).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

A variety of evidence-based interventions are implemented to alleviate these symptoms, including individual programs tailored for patients’ needs, treatment, and physical and psychological condition. The main evidence-based interventions include assessing the patient’s general condition, physical activity and nutrition counseling, teaching breathing exercises and coping techniques, and administering pharmacological treatment. Alleviating symptoms through appropriate interventions guarantees a better health-related quality of life for patients with lung cancer.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Maailma Terviseorganisatsioon kirjeldab elukvaliteeti kui inimese arusaama elust, võttes arvesse oma kultuuri, väärtusi, eesmärke ja ootusi (WHOQOL 2012). Selle hindamisel arvestatakse kopsuvähiga patsientide puhul viit erinevat aspekti: füüsilist, vaimset, psühhosotsiaalset, kognitiivset ja elulist (Polański jt 2016, Polański jt 2022). Õdede vaatenurgast on tähtis keskenduda patsientide tervisega seotud elukvaliteedile, mis hõlmab ainult füüsilise ja vaimse tervisega seotud aspekte (Levinsen jt 2022). Kopsuvähiga inimeste elumus on teadaolevalt pigem lühike ja elukvaliteet üldiselt halb, sest vähk avastatakse sageli liiga hilja, mistõttu ravivõimalused on piiratud. Järelikult tuleb seda aega patsientide elukvaliteedi parandamiseks toetada nii palju kui võimalik (Gu jt 2017, Laisaar jt 2022). Siinne artikkel tugineb õe õppekaval kaitstud lõputööle, mille eesmärk oli tõenduspõhise kirjanduse alusel kirjeldada kopsuvähist tingitud enamlevinud sümptomite mõju inimese tervisega seotud elukvaliteedile ning sekkumisi sümptomite leevendamiseks ja elukvaliteedi parandamiseks. Eesmärgist tulenevalt püstitati järgmised uurimisülesanded: kirjeldada kopsuvähist tingitud enamlevinud sümptomite mõju inimese tervisega seotud elukvaliteedile; kirjeldada sekkumisi sümptomite leevendamiseks ja tervisega seotud elukvaliteedi parandamiseks. Kirjanduse ülevaate meetodil põhineva uurimistöö koostamise käigus analüüsiti ajavahemikul 2014–2024 avaldatud inglis- ja eestikeelseid tõenduspõhiseid allikaid. Lõputöös kasutati kokku 33 teemakohast teadusartiklit. Märksõnad: kopsuvähk, sümptomid, tervisega seotud elukvaliteet, sekkumised Tulemused Kopsuvähist tingitud enamlevinud sümptomid on väsimus, hingeldus, valu, köha, ärevus ja depressioon. Vähiga seotud väsimus on kopsuvähiga patsientide seas üks sagedamaid kaebusi, mõjutades negatiivselt nende igapäevaelu ja elukvaliteeti. Väsimus mõjutab nagu teised 22

Peamised hingamisteedega seotud terviseprobleemid on köha, mille üle kaebab enamik inimesi (Harle 2020), ja hingeldus, mida tajub üle poole patsientidest (Damani jt 2018, Damani jt 2019). Mõlemad sümptomid põhjustavad suurenenud õhupuudust, raskendatud hingamist, üldist väsimust, uneprobleeme, füüsilise aktiivsuse vähenemist ja üldist ebamugavustunnet (Williams jt 2012, Zhou jt 2024). Peale selle seostatakse naistel köhaga uriinipidamatuse esinemist (Zhou jt 2024). Hingeldus võib vähendada töö- ja treenimisvõimet ning mõjutada intiimelu (Williams jt 2012). Köha ja hingeldus koos võivad kaasa tuua hirmu, ärevust, depressiooni ning sotsiaalset eraldatust, mis kõik halvendavad elukvaliteeti (Williams jt 2012, Zhou jt 2024). Sekkumiste osas rõhutatakse füüsilise aktiivsuse ja treeningprogrammide positiivset mõju kopsuvähiga patsientide kopsutalitlusele ning elukvaliteedile (Avancini jt 2019, Shin jt 2022). Samuti on tähtis regulaarne tervisekontroll ja terviseõpetuse ning lõõgastus- ja toimetulekutehnikate õpetamine (Williams jt 2012). Köha leevendamiseks tuleb Molassiotise jt (2010) sõnul hinnata põhjalikult patsiendi üldseisundit ja vaadata üle raviskeem. Tervishoiutöötajate läbi viidud terviseõpetus aitaks suurendada patsientide teadmisi köha kohta ja parandada nende elukvaliteeti. Nii köha kui ka hingelduse leevendamiseks ja kopsutalitluse parandamiseks võiksid kopsuvähiga patsiendid kasutada kopsu taastusravi programme. Programmid sisaldavad 23

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

kopsuvähiga kaasnevad tervisekaebused füüsilist suutlikkust, stressi süvenemist ja unekvaliteeti. Väsimusel on negatiivne mõju kognitiivsetele funktsioonidele, nagu häiritud keskendumine ja mälu (Bade jt 2023). Mitu uurijat rõhutavad mõõduka ning regulaarse kehalise aktiivsuse tähtsust, et vähendada väsimust, parandada füüsilist suutlikkust ja vaimset heaolu (Yeo ja Cannaday 2015, Avancini jt 2019, Bade jt 2023). Veel soovitatakse pöörata tähelepanu mitmekülgse ja tasakaalustatud toitumise vajalikkusele, et tagada piisav toitainete hulk. Väsimuse leevendamiseks tuleb rakendada psühholoogilisi sekkumisi, näiteks kognitiiv-käitumuslikku teraapiat, grupipsühhoteraapiat ja enesehooldustehnikate õpetamist (Yeo ja Cannaday 2015).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

hingamisharjutusi, spiromeetria kasutamist, venitusharjutusi ja aeroobset treeningut (Avancini jt 2019, Luo jt 2024). Kopsuvähiga patsientidel esineb haiguse mitmes etapis erisugust valu. Peamiselt esineb kopsuvähiga patsientidel notsitseptiivset, neuropaatilist ja kombineeritud valu (Hochberg jt 2017). Valu tõttu väheneb füüsiline aktiivsus, mis piirab kopsuvähiga patsientide igapäevategevusi (Lei jt 2023) ja võib omakorda viia unekvaliteeti halvenemiseni (Bhuvan jt 2013, Fonseca jt 2024). Pidev valu on seotud psühholoogilise seisundi halvenemisega, mis mõjutab negatiivselt elukvaliteeti. Valu juhtimisel tuleb rakendada nii farmakoloogilisi kui ka mittefarmakoloogilisi võtteid. Hochberg jt (2017) ning WHO guidelines for… (2018) rõhutavad tõhusa valuravi kasutamise tähtsust valu kiireks ja tõhusaks leevendamiseks. Mittefarmakoloogilise valuravi juures on häid tulemusi näidanud progressiivne lihaste lõdvestus, mille järel vähenes märgatavalt kopsuvähiga patsientide valu (Arrato jt 2022). Lisaks soovitatakse nii tavalist kui ka onkoloogilist massaaži (Ozalevli 2013 Gentile jt 2018) ja abi võib olla transkutaansest elektrilisest närvistimulatsioonist (Ozalevli 2013). Vaimse tervise puhul on välja toodud kõige enam ärevust, psühholoogilist stressi ja depressiooni. Ärevust esineb kopsuvähiga patsientidel tunduvalt rohkem võrreldes üldise vähihaigete populatsiooniga (Pitman jt 2018). Ärevuse tõttu on häiritud kopsuvähiga patsientide füüsiline tegutsemisvõime, millest tulenevalt on elukvaliteet halvenenud (Ozalevli 2013). Ärevusega võivad kaasneda häiritud uni ja väsimus (Gonzalez-Ling jt 2022, Zhang jt (2024) ning see võib põhjustada üksildust ja sotsiaalset eraldatust (Cataldo jt 2012). Arvestades, et ärevus võib süvendada füüsilisi kaebusi, on tähtis rakendada ärevuse vähendamiseks sekkumisi (Polanski jt 2018). Tulemustest selgus, et tõhusaid ärevuse leevenduse võtteid saab omandada kognitiiv-käitumusliku teraapia (Su ja Han 2021) ja teadvelolekul põhinevates stressi leevendamise programmides (Van den Hurk jt 2015). Veel tuuakse välja füüsilise aktiivsuse suurendamise positiivne mõju koos lõdvestusharjutustega (Ozalevli 2013, Quist 24

Depressioonil on negatiivne mõju kopsuvähiga patsientide füüsilisele tervisele, vaimsele ja sotsiaalsele heaolule. Diagnoosi saamise hetkel on psühholoogiline stress kõige tugevam (Gu jt 2017, Prapa jt 2021, Wang jt 2022). Depressioonist tingituna väheneb patsientidel üldine toimetuleku võimekus (Gu jt 2017, Prapa jt 2021, Gonzalez-Ling jt 2022). Nagu teised kopsuvähiga kaasnevad tervisekaebused on ka depressioon seotud unehäirete ja halva unekvaliteediga (Wang jt 2022). Yani jt (2019) uuringu kohaselt põhjustab depressioon halvemat elukvaliteeti ja pikendab patsientide haiglas viibimise aega. Depressiooni leevendamiseks kasutatakse peamiselt kognitiiv-käitumuslikku teraapiat, toetavat psühhoteraapiat ja farmakoloogilist sekkumist (Simoff jt 2013). Depressioon on seotud ka valuga. Juba mainitud valuravi tähtsus tuleb mängu ka siin, sest on leitud, et valu leevendamine vähendab depressiooni ja vastupidi (Gu jt 2017). Tarvis on kaasata patsientide lähedasi, kes pakuvad emotsionaalset tuge (Zhao jt 2021). Yu jt (2022) leiavad, et terviseõpetus aitab maandada negatiivseid emotsioone, depressiooni ja parandada elukvaliteeti. Seejuures rõhutavad aga Cranstoun jt (2024) õe-patsiendi suhte ja psühholoogiliste õendussekkumiste kohandamise tähtsust patsiendi individuaalsete vajadustega. Kvaliteetne vaimse tervise õendusabi aitab edukalt parandada kopsuvähiga patsientide elukvaliteeti. Autorite arvates on vajalik, et tervishoiutöötajad ei jätaks vähiga seotud väsimust tähelepanuta ega normaliseeriks seda. Teaduskirjandusele tuginedes võib see mõjutada inimese suutlikkust raske haigusega võidelda. Tähtis on aidata inimesel valida väsimuse leevendamiseks sobivad individuaalsed sekkumised. Järeldused Kopsuvähist tingitud enamlevinud sümptomid on väsimus, hingeldus, valu, köha, ärevus ja depressioon. Kõikide sümptomitega kaasnevad füüsilise suutlikkuse vähenemine, stressi süvenemine ja unekvaliteedi halvenemine, mis avaldavad negatiivset mõju inimese tervisega seotud 25

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

jt 2015). Eelistada võiks hingamis- ja venitusharjutusi, aeroobset ning jõutreeningut (Michaels 2016).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

elukvaliteedile. Väsimus, köha ja ärevus suurendavad üksilduse ning eraldatuse riski. Tervisekaebused on tihedalt omavahel seotud ja üks sümptom võib viia teise sümptomi süvenemiseni. Kopsuvähiga patsientide tervisega seotud elukvaliteet on halb, sest tervisekaebuste tõttu on häiritud ja raskendatud nende igapäevategevused. Sümptomite leevendamiseks tuleb esmalt hinnata nende mõju patsiendi tervisega seotud elukvaliteedile, kasutades selleks vastavaid hindamisvahendeid. Sobivate sekkumiste valimisel tuleb need kohandada kopsuvähiga patsientide individuaalsete vajadustega. Need peavad olema patsiendile jõukohased ja nende elluviimiseks tuleb kaasata mitmeid erialaeksperte. Peamised tõenduspõhised sekkumised hõlmavad füüsilise aktiivsuse suurendamist, toitumisalast nõustamist, hingamisharjutuste ja toimetulekutehnikate õpetamist ning farmakoloogilist ravi. Tervisekaebuste leevendamine sekkumiste abil tagab kopsuvähiga patsientidele parema tervisega seotud elukvaliteedi. Allikaloend Arrato, N.A., Lo, S.B., Grogan, M.M., Andersen, B.L., Presley, C.J. (2022). Tense and release: Improving standard of care with progressive muscle relaxation for patients with advanced lung cancer. Journal of Cancer Rehabilitation, 5(2): 69–76. Avancini, A., Sartori, G., Gkountakos, A., Casali, M., Trestini, I., Tregnago, D., Bria, E., Jones, L.W., Milella, M., Lanza, M., Pilotto, S. (2019). Physical Activity and Exercise in Lung Cancer Care: Will Promises Be Fulfilled? The Oncologist, 25: 555–569. Bade, B.C., Faiz, S.A., Ha, D.M., Tan, M., Barton-Burke, M., Cheville, A.L., Escalante, C.P., Gozal, D., Granger, C.L., Presley, C.J., Smith, S.M., Chamberlaine, D.M., Long, J.M., Malone, D.J., Pirl, W.F., Robinson, H.L., Yasufuku, K., Rivera, M.P. (2023). Cancer-related Fatigue in Lung Cancer: A Research Agenda. American Journal of Respiratory and Critical Care Medicine, 207(5): 6–28. Bhuvan, K.C., Yusoff, Z.B.M., Alrasheedy, A., Othman, S. (2013). The Characteristics and the Pharmacological Management of Cancer Pain and Its Effect on the Patients’ Daily Activities and their Quality of Life: A Cross-Sectional study from Malaysia. Journal of Clinical & Diagnostic Research, 7(7): 1408–1413. 26

and quality of life among ever and never smokers. European Journal of Oncology Nursing, 16(3): 264–269. Cranstoun, D., Baliousis, M., Merdian, H. L., Rennoldson, M. (2024). Nurse-Led Psychological Interventions for Depression in Adult Cancer Patients: A Systematic Review and Meta-Analysis of Randomized Controlled Trials. J Pain Symptom Manage, 68(1): e21e35. Damani, A., Ghoshal, A., Salins, N., Deodhar, J., Muckaden, M.A. (2018). Prevalence and Intensity of Dyspnea in Advanced Cancer and its Impact on Quality of Life. Indian Journal of Palliative Care, 24(1): 44–50. Damani, A., Ghoshal, A., Salins, N., Muckaden, M.A., Deodhar, J. (2019). High Prevalence of Dyspnea in Lung Cancer: An Observational Study. Indian Journal of Palliative Care, 25(3): 403–406. Eesti Vähiregister. (2024). Tervise Arengu Instituut. Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas, tabel PK10: Pahaloomuliste kasvajate esmasjuhud paikme, soo ja vanuserühma järgi. Fonseca, A., Antunes, M., Firmino-Machado, J., Barroso, A., Dias, M. (2024). Characteristics and patient-reported outcomes of long-term lung cancer survivors. Journal of Thoracic Disease, 16(2): 1087–1096. Gentile, D., Boselli, D., O’Neill, G., Yaguda, S., Bailey-Dorton, C., Eaton, T. A. (2018). Cancer Pain Relief After Healing Touch and Massage. The Journal of Alternative and Complementary Medicine, 24(9,10): 968–973. Global cancer burden growing, amidst mounting need for services. (2024). World Health Organization. Gonzalez-Ling, A., Vazquez, O.G., Bello, M.E., Robles, R., Rascon-Gasca, M.L., Lara-Mejia, L., Heredia, D., Arrieta, O. (2022). Quality of life, anxiety, depression, and distress in patients with advanced and metastatic lung cancer. Palliative and Supportive Care, 21(4): 608–615. Gu, W., Xu, Y.-M., Zhu, J.-H., Zhong, B.-L. (2017). Depression and its impact on healthrelated quality of life among Chinese inpatients with lung cancer. Oncotarget, 8(62): 104806–104812.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Cataldo, J.K., Jahan, T.M., Pongquan, V.L. (2012). Lung cancer stigma, depression,

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Harle, A., Molassiotis, A., Buffin, O., Burnham, J. Smith, J. Yorke, J., Blackhall, F.H. (2020). A cross-sectional study to determine the prevalence of cough and its impact in patients with lung cancer: a patient unmet need. BMC Cancer, 9: 1–8. Hochberg, U., Elgueta, M.F., Perez, J. (2017). Interventional Analgesic Management of Lung Cancer Pain. Frontiers in Oncology, 7(17): 1–10. Laisaar, T., Laisaar, K.-T., Viiklepp, P. (2022). Kopsuvähi sõeluuringu teostatavuse uuring. Tervise Arengu Instituut. https://www.tai.ee/et/valjaanded/kopsuvahisoeluuringu-teostatavuse-uuring Lei, C., Gong, R., Zhang, J., Sunzi, K., Xu, N., Shi, Q. (2023). Pain experience of lung cancer patients during home recovery after surgery: A qualitative descriptive study. Cancer Medicine, 12(19): 20212–20223. Levinsen, A.K.G., Dalton, S.O., Andersen, I., Mellemgaard, A., Oksen, M.S., Saltaek, L., Hansen, N.H.G., Carlsen, S., Kjaer, T.K. (2022). Association between HealthRelated Quality of Life and Completion of First-Line Treatment among Lung Cancer Patients. Cancers, 14(14): 1–10. Lung Cancer Statistics. (i.a.). World Cancer Research Fund International. Lung cancer: Symptoms & Causes, Diagnosis & Treatment. (2024). Mayo Clinic. Luo, N., Dai, F., Wang, X., Hu, B., Zhang, L., Zhao, K. (2024). Pulmonary Rehabilitation Exercises Effectively Improve Chronic Cough After Surgery for Non-small Cell Lung Cancer. Cancer Control, 31: 1–10. Michaels, C. (2016). The Importance of Exercise in Lung Cancer Treatment. Translational Lung Cancer Research. 5(3): 235–238. Molassiotis, A., Smith, J. A., Bennett, M. I., Blackhall, F., Taylor, D., Zavery, B., Harle, A., Booton, R., Rankin, E. M., Lloyd-Williams, M., Morice, A. H. (2010). Clinical expert guidelines for the management of cough in lung cancer: report of a UK task group on cough. Cough Journal, 6(9): 1–8. Ozalevli, S. (2013). Impact of physiotherapy on patients with advanced lung cancer. Chronic Respiratory Disease, 10(4): 223–232. Pitman, A., Suleman, S., Hyde, N., Hodgkiss, A. (2018). Depression and anxiety in patients with cancer. BMJ, 361: 1–11. Polański, J., Jankowska-Polanska, B., Rosinczuk, J., Chabowski, M., Szymanska-Chabowska, A. (2016). Quality of life of patients with lung cancer. OncoTargets and Therapy, 9: 1023–1025. 28

in Lung Cancer Patients. International Journal of Environmental Research and Public Health, 19(23): 1–11. Prapa, P., Papathanasiou, I. V., Bakalis, V., Malli, F., Papagiannis, D., Fradelos, E. C. (2021). Quality of Life and Psychological Distress of Lung Cancer Patients Undergoing Chemotherapy. World Journal of Oncology, 12(2-3): 61–66. Quist, M., Adamnsen, L., Rorth, M., Laursen, J. H., Christensen, K. B., Langer, S. W. (2015). The Impact of a Multidimensional Exercise Intervention on Physical and Functional Capacity, Anxiety, and Depression in Patients with Advanced-Stage Lung Cancer Undergoing Chemotherapy. Integrative Cancer Therapies, 14(4): 341–349. Shin, S., Kong, S., Kang, D., Lee, G., Cho, J.H., Shim, Y.M., Cho, J., Kim, H.K., Park, H.Y. (2022). Longitudinal changes in pulmonary function and patient-reported outcomes after lung cancer surgery. Respiratory Research, 23: 1–14. Simoff, M.J., Lally, B., Slade, M.G., Goldberg, W.G., Lee, P., Michaud, G.C., Wahidi, M.M., Chawla, M. (2013). Symptom Management in Patients with Lung Cancer. Chest Journal,143(5): 455–497. Su, X.-F., Han, J.-M. (2021). Applying Cognitive Behavior Therapy to Patients with Lung Cancer. Psychosomatic Medicine Research, 3(1): 1–7. Zhang, R., Zhang, P., Lin, Y., Guo, X., Wang, J. (2024). Prevalence and risk factors for anxiety in patients with early-and middle-stage lung cancer: a cross-sectional study. Frontiers in Psychology, 15: 1–10. Zhao, L., Ma, L., Chen, X., Liu, Z. (2021). Psychological nursing intervention improves the mental health status of young patients with lung cancer surgery during the perioperative period. Medicine (Baltimore), 100(31): 1–3. Zhou, X., Lei, C., Wei, X., Dai, W., Xu, W., Ao, Y., Li, X., Qiao, G., Shi, Q. (2024). Patient’s experiences of coughing after lung cancer surgery: A multicenter qualitative study. Cancer Medicine, 13(2): 1–11. Van den Hurk, D. G. M., Schellekens, M. P. J., Molema, J., Speckens, A. E. M., van der Drift, M. A. (2015). Mindfulness-Based Stress Reduction for lung cancer patients and their partners: Results of a mixed methods pilot study. Palliative Medicine, 29(7): 652–660.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Polański, J., Misiąg, W., Chabowski, M. (2022). Impact of Loneliness on Functioning

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Wang, X., Ma., X., Yang, M., Wang, Y., Xie, Y., Hou, W., Zhang, Y. (2022). Proportion and related factors of depression and anxiety for inpatients with lung cancer in China: a hospital-based cross-sectional study. Support Care Cancer, 30(6): 5539–5549. WHO guidelines for the pharmacological and radiotherapeutic management for cancer pain in adults and adolescents. (2018). World Health Organization. WHOQOL: Measuring Quality of Life. (2012). World Health Organization. Williams, A.C., Grant, M., Tiep, B., Kim, J.Y., Hayter, J. (2012). Dyspnea Management in Early-Stage Lung Cancer: A Palliative Perspective. Journal of Hospice and Palliative Nursing, 14(5): 1–13. Yan, X., Chen, X., Li, M., Zhang, P. (2019). Prevalence and risk factors of anxiety and depression in Chinese patients with lung cancer: a cross-sectional study. Cancer Management and Research, 11: 4347–4356. Yang, P. (2010). Epidemiology of Lung Cancer Prognosis: Quantity and Quality of Life. Methods in Molecular Biology, 471: 469–486. Yeo, T.P., Cannaday, S. (2015). Cancer.related fatigue: impact on patient quality of life and management approaches. Nursing Research and Reviews, 5: 65–76. Yu, J., Huang, T., Xu, J., Xiao, J. Chen, Q., Zhang, L. (2022). Effect of Nursing Method of Psychological Intervention Combined with Health Education on Lung Cancer Patients Undergoing Chemotherapy. Journal of Healthcare Engineering, 16: 1–7.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

KAASTUNDEVÄSIMUSE TEKKE PÕHJUSED JA MÕJU ÕDEDE VAIMSELE TERVISELE Causes and Influence of Compassion Fatigue on the Mental Health of Nurses Liisbeth Pahk, Anette Pilt, Merle Varik Abstract Mental health issues are prevalent among nurses due to exposure to various occupational risk factors, such as high workloads and emotionally demanding patient encounters. Compassion fatigue is defined as a state of mental and physical exhaustion resulting from prolonged emotional engagement in caregiving. This study aimed to examine the causes of compassion fatigue among nurses and its impact on their mental health, using evidence-based literature. The research presents a theoretical literature review that incorporated 31 scientific articles, including 27 empirical studies, and 4 literature reviews. The research wascompiled using articles from EBSCOhost, PubMed, and ScienceDirect. The results indicate that nurses, particularly those who are less experienced or younger, are more susceptible to compassion fatigue due to their exposure to emotionally challenging situations, such as witnessing the suffering of critically ill patients. Factors such as high stress levels and adverse working conditions further increase this fatigue. Compassion fatigue not only impacts nurses’ professional performance but also affects their personal lives, increasing the risk of anxiety, depression, and burnout. In severe cases, it may lead to substance abuse or job turnover. Keywords: nurses, compassion fatigue, reasons, influence, mental health, mental well-being

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Sissejuhatus Kaastundeväsimus tekib pikaajalise emotsionaalse pinge tõttu, millega kaasneb vaimne ja kehaline kurnatus ning psüühilise heaolu halvenemine (Jarrad jt 2018, Oktay ja Ozturk 2020). See mõjutab eelkõige abistavatel elualadel töötavaid inimesi, sh õdesid (Aslan jt 2021). Esimest korda võttis kaastundeväsimuse termini kasutusele psühholoog Charles Figley 1992. aastal, kui ta kirjeldas õdede läbipõlemist (Figley 2002). Kaastundeväsimusega kaasnevad samalaadsed sümptomid nagu läbipõlemisel, näiteks motivatsiooni vähenemine, lootusetus, ärevus ja somaatilised kaebused. Kuna õdede töö eeldab suurt emotsionaalset kaasatust ja valmisolekut teisi aidata, on nad kaastundeväsimuse suhtes haavatavad. Õdede kaastundeväsimust on uurinud mitu autorit. Nõnda saab välja tuua, et näiteks 284 uuritavast õest esines peaaegu kõigil (99,3%) mõõdukat või vähest kaastundeväsimust (Oktay ja Ozturk 2020). Samuti selgus Khani (2015) uurimusest, et üle poole tervishoiutöötajatest (66,1%) koges mõõdukat kaastundeväsimust. Varasematest uurimustest selgus, et onkoloogias, erakorralise meditsiini osakonnas, intensiivravi osakonnas, lasteosakonnas ja hooldusosakonnas töötavatel õdedel on suurem risk tunda kaastundeväsimust, sest nad puutuvad sageli kokku patsiendi ja ka perekonna jaoks keeruliste juhtumite ning surmadega (Jarrad jt 2018, Oktay ja Oztruk 2020, Aslan jt 2021). Kaastundeväsimus on progresseeruv seisund, mis avaldub kuhjuvate vaimsete ja füüsiliste muutustena, sh töömotivatsiooni ja rahulolu vähenemine ning emotsionaalne kurnatus, mis äärmuslikel juhtudel võib viia ameti vahetuseni (Young Hee ja Jong Kyung 2016, Havaei jt 2021). Arvestades üleilmselt süvenevat õendustöötajate nappust, peavad õed olema teadlikud kaastundeväsimuse kujunemismehhanismidest ja nende mõjudest. Käesoleva uurimistöö eesmärk on analüüsida kaastundeväsimuse peamisi tekke põhjuseid ning tuua esile selle keerukas mõju vaimsele tervisele. Olemasoleva teaduskirjanduse põhjal annab töö tõenduspõhise raamistiku kaastundeväsimuse mõistmiseks ja ennetamiseks. Selline käsitlus toetab õdede vaimse tervise hoidmist, aitab kaasa varajasele probleemide 32

Uurimistöö eesmärk on tõenduspõhistele allikatele tuginedes kirjeldada õdedel esineva kaastundeväsimuse põhjuseid ja selle mõju vaimsele tervisele. Uurimuses kasutati aastatel 2014–2024 ilmunud 31 tõenduspõhist artiklit, millest 27 olid empiirilised uurimused ja neli kirjanduse ülevaated. Käesolev artikkel on koostatud lõputöö põhjal ja kajastab uurimistöö tähtsamaid tulemusi. Märksõnad: õed, kaastundeväsimus, tekke põhjused, mõju, vaimne tervis, vaimne heaolu Tulemused Kaastundeväsimust põhjustavad tegurid õe töös Kaastundeväsimust põhjustavad mitu töökeskkonnast ja -iseloomust tingitud tegurit, näiteks vahetustega töö, öised vahetused (Ariapooran 2014, Kelly jt 2015, Sheppard 2015, Cetrano jt 2017, Nolte jt 2017, Aslan jt 2021, Pergol-Metko jt 2023), tagasihoidlik töökogemus (Kelly jt 2015, Borges jt 2019, Mooney jt 2017, Oktay ja Oztruk 2020, Garnett jt 2023), suur töökoormus (Sheppard 2015, Nolte jt 2017, Pergol-Metko jt 2023) ning emotsionaalne seotus (Ariapooran 2014, Sheppard 2015, Peters 2018, Pérez-García jt 2021). Kõige sagedamini esineb kaastundeväsimust noorematel ja vähem kogenud õdedel (Kelly jt 2015, Mooney jt 2017, Borges jt 2019, Oktay ja Ozturk 2020) ning ka lühema staažiga õed on vastuvõtlikumad tööga kaasnevale stressile, mis soodustab kaastundeväsimuse tekkimist (Kolthoff ja Hickman 2017). Tööga kohanemine uues osakonnas ja uute kolleegidega ning ebakindlus võivad suurendada vaimset haavatavust. Riskitegurina tuuakse peale eelneva välja töö iseloom, sest kaastundeväsimust esineb sagedamini osakondades, kus õed puutuvad iga päev kokku kriitiliste või eluohtlike juhtumitega (Jarrad jt 2018). Eriti haavatavas seisundis 33

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

märkamisele ning soodustab tervishoiutöötajate töövõime ja kutsealase jätkusuutlikkuse säilitamist.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

on õed, kes töötavad suure emotsionaalse koormusega osakondades, nagu intensiivravi, erakorraline meditsiin, onkoloogia ja lasteosakond (Jarrad jt 2018, Oktay ja Ozturk 2020). Peale selle on Covid-19 pandeemia süvendanud õdedel juba olemasolevaid tööga seotud stressitegureid (Alfonsi jt 2023). Töökeskkonna ja töökorraldusega seotud teguritel on tuntav osa kaastundeväsimuse süvenemisel. Uuringute tulemused toovad välja, et suur töökoormus, ebaregulaarne töögraafik, vahetustega töö ja pauside puudumine on kaastundeväsimuse märkimisväärsed mõjutajad (Kelly jt 2015, Ariapooran 2014, Pergol-Metko jt 2023). Läbipõlemiseni võib viia samuti töö ja eraelu tasakaalu puudumine, eriti kroonilise stressi tingimustes (Aslan jt 2021, Cetrano jt 2017). Öötöö ja ebaregulaarne uneaeg mõjutavad negatiivselt õdede vaimset heaolu ning võivad süvendada kaastundeväsimuse sümptomeid (Jarrad ja Hammad 2020). Ka tööga rahulolematus, ületundide tegemine ja toetuse puudumine töökohal suurendavad vaimse väsimuse riski (Young Hee ja Jong Kyung 2016, Sheppard 2015). Kaastundeväsimuse kujunemisel on tähtsal kohal emotsionaalne seotus. Õe töö eeldab empaatiat nii patsientide kui ka nende lähedaste vastu (Ariapooran 2014, Peters 2018). Seetõttu võidakse kogeda abitust, sest alati ei ole võimalik leevendada patsientide kannatusi (Pérez-García jt 2021). See võib viia sisemiste konfliktide ja pettumustundeni. Kiindumus patsientidesse, eriti pikaajalise ravi käigus, võib suurendada emotsionaalset haavatavust ja raskendada professionaalse distantsi säilitamist (Sheppard 2015). Õed on tunnistanud, et nende mõtted patsientide olukorra üle ei lakka tööpäeva lõppedes, mis aga takistab emotsionaalset taastumist (Ariapooran 2014, Sheppard 2015). Samuti soodustab kaastundeväsimuse tekkimist ebapiisav sotsiaalne toetus nii kolleegidelt (Finley ja Sheppard 2017, Nolte jt 2017, Al Barmawai jt 2019, Ruiz-Fernández jt 2021) kui ka lähedastelt (Ariapooran 34

Mõnevõrra üllatuslikuna selgus varasematest uurimustest, et kuivõrd meessoost õdedel on suurem isiklik rahulolu ja esineb vähem läbipõlemist, siis on neil seetõttu ka väiksem kaastundeväsimuse tekkimise risk kui naissoost õdedel (Borges jt 2019, Mooney 2017). See võib olla seotud naissoost õdede suurema empaatiavõimega, mistõttu tunnetatakse patsientide hirme ja traumasid intensiivsemalt (Borges jt 2019). Samas toob Khan (2015) eelnevaga võrreldes välja vastuolulise uuringutulemuse, millest selgus, et kaastundeväsimus mõjutab kõige enam just mehi. Kuna soolisel erinevusel või sarnasusel põhinevaid uurimusi on korraldatud vähe, siis võiks seda aspekti järgmistes uurimistöödes käsitleda, et planeerida töökohtades sekkumisi nii tulemuslikult kui võimalik. Kaastundeväsimuse mõju õdede vaimsele tervisele Kaastundeväsimus mõjutab eelkõige vaimset tervist. See avaldub õdede töövõime, igapäevaelu kvaliteedi ja heaolu halvenemises ning laieneb ka sotsiaalsetele suhetele (Nolte jt 2017, Gustafsson ja Hemberg 2022, Pérez-García jt 2021). Vaimse kurnatuse ilmingud on sageli seotud püsiva väsimustundega, mis ei taandu ka pärast puhkust. Sellele lisanduvad uneprobleemid, sealhulgas unetus ja õudusunenäod, mis viitavad sügavamale psühholoogilisele stressile (Nolte jt 2017, Jarrad jt 2018). Füüsilised sümptomid, nagu peavalu, iiveldus, isutus ning seedetrakti häired, 35

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

2014, Ruiz-Fernández jt 2020, Pergol-Metko jt 2023). Mitu uuringut rõhutavad, et tajutud sotsiaalne toetus, olgu see kolleegidelt, perekonnalt või juhtkonnalt, aitab kaastundeväsimust kontrolli all hoida (Ariapooran 2014, Al Barmawai jt 2019, Pergol-Metko jt 2023). Rõhutatud on, et juhtkonna tunnustus ja avatud suhtlus aitavad ennetada kaastundeväsimuse tekkimist (Garnett jt 2023, Sheppard 2015). Õed, kes tunnevad kolleegide tuge, suudavad paremini toime tulla keerukate juhtumitega ning neil esineb vähem negatiivseid tundeid (Finley ja Sheppard 2017, Ruiz-Fernández jt 2021). Samas on selgunud, et toetuse puudumine töökohal võib jätta õed isolatsiooni ja nad on üksildased isegi siis, kui kolleegid on füüsiliselt kohal (Nolte jt 2017).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

viitavad sellele, et vaimne pinge kandub üle ka somaatilisele tasandile (Jarrad jt 2018, Ondrejková ja Halamová 2022). Kaastundeväsimus toob esile ja võimendab erinevaid negatiivseid emotsioone, nagu kurbus, viha, lootusetus, pettumus, süütunne ja häbi, ning tekitab ärevust ja depressiooni (Jo jt 2020, Gustafsson ja Hemberg 2022, Ondrejková ja Halamová 2022). Tööga seotud mõtted põhjustavad õdedes ärevust ja nad on pärast vahetuse lõppu isegi tööle helistanud, et kontrollida enda tehtud tööd (Upton 2018). Kaastundeväsimuse tõttu võib inimene muutuda kiiresti ärrituvaks ja olla võimetu konstruktiivselt mõtlema (Ondrejková ja Halamová 2022). Tekivad segavad pealetükkivad kujutluspildid patsientide surmast ja mõtted selle kohta, mida oleks saanud teha teisiti (Finley ja Sheppard 2017, Ondrejková ja Halamová 2022). Kaastundeväsimus seab ohtu ka õdede võime empaatilisel ja inimkesksel viisil patsiente toetada, mis võib väljenduda depersonaliseerimises, kus õde eemaldub nii patsientidest kui ka kolleegidest ning kaotab sideme oma kutsealase identiteediga (Kaminski 2020). Kaugenetakse emotsionaalselt, mis kutsub esile süütunde ja süvendab soovi tööst eemalduda (Upton 2018, Gustafsson ja Hemberg 2022). Kaastundeväsimus võib viia ka läbipõlemiseni, mis on sügava emotsionaalse ja füüsilise kurnatuse seisund ning mida iseloomustab tühjustunne, motivatsiooni kadumine ja professionaalse enesetõhususe vähenemine (Wang jt 2023). Läbipõlemise ja kaastundeväsimuse samaaegne esinemine suurendab töölt lahkumise riski (Kelly jt 2015, Jarrad ja Hammad 2020). Hoolimata oma kutsevaliku väärtustamisest võib kaastundeväsimus viia õed eksistentsiaalse dilemmani, mil tekib vajadus hinnata ümber töö tähendus ja selle mõju isiklikule elule. Õed võivad hakata kaaluma töökeskkonna vahetust või elukutsest loobumist, otsides tööd, mis ei nõua pidevat kokkupuudet inimkannatustega (Nolte jt 2017, PérezGarcía jt 2021). Sellised kaalutlused viitavad vajadusele süsteemsete ja 36

Mitu autorit on leidnud, et kaastundeväsimus puudutab ka isiklikku elu, kus hakatakse vältima sotsiaalset suhtlust (Gustafsson ja Hemberg 2022). Emotsionaalse kurnatuse kuhjumist võib võimendada olukord, kui lähedased ei mõista jagatavaid tööpäeva kogemusi (Sheppard 2015, PérezGarcía jt 2021). Mõnel juhul viib see distantsi loomiseni lähedastega või isegi sotsiaalsete suhete lagunemiseni (Nolte jt 2017). Kaastundeväsimuse puhul rakendatakse sageli negatiivse mõjuga toimetulekumehhanisme, nagu alkoholi, rahustite või energiajookide kuritarvitamine. Sellist käitumist on seostatud märkimisväärse kaastundeväsimuse ja võimetusega tulla toime keeruliste tööolukordadega (Sheppard 2016, Jarrad jt 2018). Eelpool nimetatud autorid viitavad, et selline käitumine ei ole juhuslik kõrvalekalle, vaid osa sümptomaatilisest mustrist, kui emotsionaalseid probleeme püütakse ajutiselt leevendada sõltuvust tekitavate ainetega. Saab tõdeda, et kaastundeväsimusel on mitmetahuline mõju õdede vaimsele tervisele, mille sümptomid ulatuvad psühholoogilisest ja füüsilisest kurnatusest kuni tööalase identiteedikriisi ning sotsiaalsete suheteni. Kaastundeväsimus võib ohustada nii õdede professionaalset toimetulekut kui ka isiklikku heaolu, soodustades läbipõlemist, emotsionaalset eemaldumist ja töösuhte lõpetamist. Süvenev väsimus ja negatiivsed toimetulekumehhanismid ning sotsiaalne eraldatus viitavad vajadusele süsteemse toe järele. Käesoleva uurimistöö tulemused annavad märku, et Eestis on tarve korraldada empiirilisi uuringuid. Need aitaksid paremini mõista, mis soodustab meie kultuuriruumis õdede kaastundeväsimuse tekkimist ja kui suur on selle mõju. Samuti soovitame läbi viia sekkumisi tervishoiuasutustes, mille eesmärk on toetada töötajate vaimset tervist ning ennetada ja leevendada kaastundeväsimust. Uuringud on näidanud, et toetav ja ühtehoidev töökeskkond, avatud suhtlus ning empaatiline juhtimisstiil 37

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ennetavate tugimeetmete järele, mis aitaksid õdedel tulla toime kaastundeväsimuse mõjudega enne, kui need muutuvad pöördumatuks.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

aitavad vähendada emotsionaalset kurnatust ja tugevdada turvatunnet töökohal (Garnett jt 2023, Ruiz-Fernández jt 2021). Kaastundeväsimuse temaatikat tuleks käsitleda ka õendusõppes, et parandada tudengite teadlikkust ja valmistada neid ette emotsionaalselt nõudlikuks tööks. Veel on soovitatav rakendada mentorlusprogramme, mis toetavad alustavate õdede sujuvat sisseelamist ja võimaldavad neile vajalikku tuge. Vaimse heaolu säilitamise seisukohalt on keskse tähtsusega ka sotsiaalne tugi, mis aitab leevendada tööga seotud psühholoogilist koormust ning parandada professionaalset toimetulekut. Järeldused Kaastundeväsimuse teke õdedel on mitmeteguriline protsess. Tulenevalt töö iseloomust on eelsoodumus kaastundeväsimuse tekkimiseks vähem kogenud ja noorematel õdedel. Kaastundeväsimust põhjustavad raskes seisundis patsientide kannatuste pealtnägemine, emotsionaalsed probleemid, liigne stress, negatiivse mõjuga töötingimused, nagu suur töökoormus, pikad ja ebaregulaarsed vahetused ning sotsiaalse toe puudumine. Kaastundeväsimus mõjutab nii vaimset heaolu kui ka füüsilist tervist, avaldudes õdede töövõime vähenemises, igapäevaelu kvaliteedi halvenemises ning kandudes üle ka sotsiaalsetesse suhetesse. Kaastundeväsimus vähendab töö tulemuslikkust, suurendab ärevust ja depressiooni ning läbipõlemist, põhjustades nii negatiivsete toimemehhanismide kasutamist kui ka töölt lahkumist. Allikaloend Al Barmawi, M.A., Subih, M., Salameh, O., Sayyah Yousef Sayyah, N., Shoqirat, N., Abdel-Azeez Eid Abu Jebbeh, R. (2019). Coping strategies as moderating factors to compassion fatigue among critical care nurses. Brain Behav, 9(4): e01264. Alfonsi, V., Scarpelli, S., Gorgoni, M., Couyoumdjian, A., Rosiello, F., Sandroni, C., Corsi, R., Pietrantonio, F., De Gennaro, L. (2023). Healthcare Workers after Two Years of COVID-19: The Consequences of the Pandemic on Psychological Health and Sleep among Nurses and Physicians. Int J Environ Res Public Health, 20(2): 1410. 38

perceived social support. Iranian Journal of Nursing and Midwifery Research, 19(3): 279–284. Aslan, H., Erci, B., Pekince, H. (2021). Relationship Between Compassion Fatigue in Nurses, and Work-Related Stress and the Meaning of Life. Journal of Religion and Health, 61(3):1848–1860. Borges, E.M.N., Fonseca, C.I.N.S., Baptista, P.C.P., Queirós, C.M.L., Baldonedo- Mosteiro, M., Mosteiro-Diaz, M.P. (2019). Compassion fatigue among nurses working on an adult emergency and urgent care unit. Rev Latino Am Enfermagem, 27: e3175. Cetrano, G., Tedeschi, F., Rabbi, L. (2017). How are compassion fatigue, burnout, and compassion satisfaction affected by quality of working life? Findings from a survey of mental health staff in Italy. BMC Health Services Research, 17: 755. Finley, B.A., Sheppard, K.G. (2017). Compassion Fatigue: Exploring Early-Career Oncology Nurses’ Experiences. Clin J Oncol Nurs, (3): e61–e66. Figley, C.R. (2002). Treating Compassion Fatigue. New York: Brunner-Routledge. 1. Garnett, A., Hui, L., Oleynikov, C., Boamah, S. (2023). Compassion fatigue in healthcare providers: a scoping review. BMC Health Serv Res, 23(1): 1336. Gustafsson, T., Hemberg, J. (2022). Compassion fatigue as bruises in the soul: A qualitative study on nurses. Nurs Ethics, 29(1): 157–170. Havaei, F., Ma, A., Leiter, M., Gear, A. (2021). Describing the Mental Health State of Nurses in British Columbia: A Province-Wide Survey Study. Healthc Policy, 16(4):31-45. Jarrad, R., Hammad, S., Shawashi, T., Mahmoud, N. (2018). Compassion fatigue and substance use among nurses. Annals of General Psychiatry, 17: 13. Jarrad, R., Hammad, S. (2020). Oncology nurses’ compassion fatigue, burn out and compassion satisfaction. Annals of General Psychiatry, 19: 22. Jo, M., Na, H., Jung, Y. E. (2020). Mediation Effects of Compassion Satisfaction and Compassion Fatigue in the Relationships Between Resilience and Anxiety or Depression Among Hospice Volunteers. J Hosp Palliat Nurs, (3): 246–253. Kaminski, K. (2020). Exploring Compassion Fatigue and Burnout in Healthcare Professionals: A Scoping Review. International Journal of Nursing Student Scholarship, 7(49). Kelly, L., Runge, J., Spencer, C. (2015). Predictors of compassion fatigue and compassion satisfaction in acute care nurses. Journal of Nursing Scholarship, 47(6): 522–528. 39

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Ariapooran, S. (2014). Compassion fatigue and burnout in Iranian nurses: The role of

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Khan, A.A., Khan, M.A., Malik, N.J. (2015). Compassion fatigue amonst care providers. Pakistan Armed Forces Medical Journal, 65(2): 286–89. Kolthoff, K. L., Hickman, S. E. (2017). Compassion fatigue among nurses working with older adults. Geriatric Nursing, 38(2): 106–109. Mental health. (2022). World Health Organization. https://www.who.int/news-room/ fact-sheets/detail/mental-health-strengthening-ourresponse (22.02.2024) Mooney, C., Fetter, K., Gross, B. W., Rinehart, C., Lynch, C., Rogers, F. B. (2017). A Preliminary Analysis of Compassion Satisfaction and Compassion Fatigue with Considerations for Nursing Unit Specialization and Demographic Factors. J Trauma Nurs, 24(3): 158–63. Nolte, A.G., Downing, C., Temane, A., Hastings-Tolsma, M. (2017). Compassion fatigue in nurses: A metasynthesis. J Clin Nurs, 26(23-24): 4364–4378. Oktay, D., Ozturk, C. (2020). Compassion fatigue in nurses and influencing factors. Perspectives in Psychiatric Care, 58(4): 1691–1700. Ondrejková, N., Halamová, J. (2022). Qualitative analysis of compassion fatigue and coping strategies among nurses. International Journal of Nursing Sciences, 9(4): 467–480. Pérez-García, E., Ortega-Galán, Á.M., Ibáñez-Masero, O., Ramos-Pichardo, J.D., Fernández-Leyva, A., Ruiz-Fernández, M.D. (2021). International Qualitative study on the causes and consequences of compassion fatigue from the perspective of nurses. Journal of Mental Health Nursing, 30(2): 469–478. Pergol-Metko, P., Staniszewska, A., Metko, S., Sienkiewicz, Z., Czyzewski, L. (2023). Compassion Fatigue and Perceived Social Support among Polish Nurses. Healthcare, 11(5): 706. Peters, E. (2018). Compassion fatigue in nursing: A concept analysis. Nurs Forum, 53(4): 466–480. Ruiz-Fernández, M.D., Pérez-García, E., Ortega-Galán, Á.M. (2020). Quality of Life in Nursing Professionals: Burnout, Fatigue, and Compassion Satisfaction. Int J Environ Res Public Health, 17(4): 1253. Ruiz-Fernández, M.D., Ramos-Pichardo, J.D., Ibañez-Masero, O., Sánchez-Ruiz, M.J., Fernández-Leyva, A., Ortega-Galán, Á.M. (2021). Perceived health, perceived social support and professional quality of life in hospital emergency nurses. Int Emerg Nurs, 59: 101079. 40

and research. Applied Nursing Research, 28: 57–59. Upton, K.V. (2018). An investigation into compassion fatigue and self-compassion in acute medical care hospital nurses: a mixed methods study. Journal of Compassionate Health Care, 5(7): 1–27. Wang, Y., Li, Y., Li, W., Chen, A., Sun, Z. (2023). Effect of compassion fatigue on the caring ability of young psychiatric nurses: A dominance analysis and chain mediation model. Nurs Open, 10(7): 4313–4320. Young Hee, Y., Jong Kyung, K. (2016). Factors Influencing Turnover Intention in Clinical Nurses: Compassion Fatigue, Coping, Social Support, and Job Satisfaction. Journal of Korean Academy of Nursing Administration, 22(5): 562–569.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Sheppard, K. (2015). Compassion fatigue among registered nurses: Connecting theory

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

SUITSIIDSE PATSIENDI PSÜHHOSOTSIAALSE JA INFOTEHNOLOOGILISE JÄRELTOE VÕIMALUSED Psychosocial and Information Technology-Based Aftercare Options for Suicidal Patients Liina Villemson-Kling, Reet Urban Abstract Suicide, as a complex social issue, requires an integrated and multi-level approach, emphasizing the importance of effective follow-up care. Such care must be tailored to individual needs, combining various methods and resources to provide comprehensive support. The aim of this research was to analyze and describe aftercare psychosocial and information technology-based interventions based on evidence-based sources. The implementation of psychosocial and information technology-based aftercare interventions is critically important to reduce suicide attempts and provide effective support to patients at risk of suicide. The research focuses on how to support patients during post-care after a suicide attempt, thereby reducing the risk repeated suicidal attempts. The study reveals that short-term psychosocial interventions such as Brief Contact Interventions (BCI), Telephone-Based Psychosocial Interventions (TBPI), Attempted Suicide Short Intervention Program (ASSIP), and a Psychosocial Educational Social Support Program for Adolescents (YST) have been effective in preventing suicidal behavior and in follow-up care. Additionally, information technology solutions such as mobile applications and online platforms play a significant role in preventing suicidal behavior, offering personalized support and improving the accessibility of mental health services. This research examines the self-help program PREVAIL and digital health applications and interventions like EMMA, Tellmi, and RAFT.

This research may offer valuable contributions to both society and healthcare as it describes aftercare options for post-treatment suicide prevention, potentially alleviating a public health issue. Keywords: Suicidal Patient, Suicide Attempt, Suicide Prevention Programs, Aftercare, Post-Care, Additional Interventions. Sissejuhatus Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel võtab igal aastal endalt elu üle 700 000 inimese. Sellele lisanduvad veel enesetapukatsed. Suitsiid on neljas juhtiv surmapõhjus 15–29-aastaste inimeste seas, kuid sellele vaatamata on riiklik suitsiidiennetuse tegevuskava olemas ainult 38 riigis (WHO Suicide 2023). Eesti kohta tehtud uuringutest ilmneb, et igal aastal läheb vabasurma ligikaudu 200 inimest, kellest 56–78% sureb esimesel katsel. Hinnanguliselt tehakse iga enesetapu kohta 25 enesetapukatset (Vaimse tervise... 2020: 15). Kuigi suitsiidiennetuse strateegiad võivad olla tõhusad, ei pruugi enesetapukatse sooritanud inimesed ega nende lähedased ise professionaalset abi otsida. Seda takistavad sageli piiratud kättesaadavus, usaldamatuse või ajapuudus – eriti noorte enesetapukatse teinute puhul (Cliffe jt 2023). On täheldatud, et 70% inimestest, kes mõtlevad enesetapust või kaaluvad selle sooritamist, ei otsi abi (Torok jt 2019). Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi tellitud suitsiidse patsiendi käsitluse uuringu lõpparuandes tõdetakse, et Eestis on vaimse tervise probleemide ennetamise strateegilised dokumendid ja suitsiidiennetuse tegevuskava alles väljatöötamisel 43

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

In conclusion, the research results indicate that diverse intervention methods, including traditional approaches and information technology support, can significantly reduce suicide risk and enhance the post-care for suicidal patients. Globally, the use of digital technologies has proven to be a beneficial and easily implementable approach to suicide prevention, but further research is needed to explore the potential benefits of these efforts through well-designed studies.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ning puudub kindel süsteem suitsiidse käitumisega inimesele järeltoe pakkumiseks (Suitsiidse patsiendi …2023). Kõige ohtlikumaks ajaaknaks enesetapukatse kordamise või lõpuleviimise seisukohalt peetakse vahetut aega pärast suitsiidikatset. Sel ajal satuvad patsiendid olukorda, mis võib neid tõugata uuele enesetapukatsele. Sageli soovivad nad teha oma elus märkimisväärseid muutusi, kuid ei tea, kuidas seda protsessi alustada ning kellelt oma probleemide lahendamiseks abi ja tuge küsida (Fleischmann jt 2016, Ghanbari jt 2016, Duhem jt 2018). Olofsoni ja kolleegide (2017) uuringust ilmnes, et suitsiidikatse sooritanutest sureb järgneva 12 kuu jooksul 1,6% ja viie aasta jooksul 3,9%. Seetõttu on tähtis arendada ja rakendada kiireid vaimse tervise tuge pakkuvaid sekkumisi kohe pärast esimest enesevigastamise episoodi. Suitsidaalsusega tegelemine ühiskonnas eeldab integreeritud ja mitmetasandilist metoodilist lähenemist, kus tähtsal kohal on suitsiidse inimese järeltugi. Artikli aluseks oleva uurimistöö eesmärk oli kirjeldada teaduskirjandusele tuginedes psühhosotsiaalseid ja infotehnoloogilisi järeltoe võimalusi suitsiidse patsiendi vaimse tervise toetamiseks. Kirjanduse ülevaate meetodil koostatud uurimistöös kasutati 34 teadusartiklit, mis olid avaldatud ajavahemikul 2013–2023. Märksõnad: suitsiidne patsient, suitsiidikatse, suitsiidi ennetusprogramm, järeltugi, täiendavad sekkumised. Tulemused Lühiajalised psühhosotsiaalsed sekkumisprogrammid on eelkõige suunatud suitsiidikatse teinud patsientidele vahetult pärast haiglast väljakirjutamist. Individuaalsete lühiajaliste sekkumisprogrammide, nagu Brief Contact Interventions (Duhem jt 2018), Telephone-Based Psychosocial Interventions (Sreedaran jt 2021), Attempted Suicide Short Intervention Program (Gysin-Maillart jt 2016) ja Youth Support Team (King jt 2019), eesmärk on pakkuda suitsiidikatse järgses taastumisprotsessis 44

Vastastikuse toe programmide tõhusus põhineb kogemusnõustajate oskustel ja võimel pakkuda tuge suitsiidiriskiga inimestele, tuginedes oma isiklikele kogemustele. Neid programme saab rakendada nii vahetu kontaktina kui ka veebiplatvormidel. Viimaste eelis on lihtne kättesaadavus ja anonüümsus (Schlichthorst jt 2020). Pfeiffer kolleegidega (2019) on kirjeldanud oma uuringus programmi „Peers for Valued Living“ rakendamise näitel, kuidas kogemusnõustajate kaasamine suitsiidiennetusprogrammidesse toetab lahendust pakkuvat lähenemist suure enesetapuriskiga inimestele. Kogemusnõustaja osa ei piirdu üksnes igapäevaelu ja mõtetega toimetuleku toetamisega, vaid hõlmab ka patsiendi motiveerimist ravi jätkamiseks ning aktiivseks osalemiseks teistes taastusprogrammides (Klee jt 2019, Schlichthorst jt 2020). Kogemusnõustajate rakendamisel tuleb selgelt määratleda nende osa ning tagada neile vajalik tugi ja asjakohane koolitus (Klee jt 2019). Digitehnoloogiate (e-tervis ja mobiilne tervis) integreerimine suitsiidiennetusse on viimase aastakümne jooksul märgatavalt laiendanud võimalusi 45

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

regulaarselt sotsiaalset kontakti ja aidata kaasa inimese üldise meeleolu paranemisele. Tähtis kriteerium on sekkumiste regulaarsus ja järjepidevus. Lühiajalised psühhosotsiaalsed sekkumised soodustavad eneserefleksiooni, mis aitab inimesel paremini juhtida, reguleerida või ohjata oma emotsioone ning kujundada mõttemustrites positiivseid muutusi (Briggs jt 2019). Kuigi lühiajaliste sekkumiste struktuur, fookus ja kestus võivad sihtrühmiti erineda, on nende ühine eesmärk toetada inimest kriitiliste olukordade ületamisel ja kiirendada taastumist ning ennetada uusi enesetapukatseid (Fleischmann jt 2008, Ghanbari jt 2016, Gysin-Maillart jt 2016, Falcone jt 2017, Duhem jt 2018, King jt 2019, Sreedaran jt 2021). Ribleti ja kolleegide (2017) metaanalüüsi tulemustest järeldati, et lühiajalised sekkumised nii otsekontaktis kui ka telefoni teel olid seotud märksa väiksema enesetapu tõenäosusega, mis kinnitab nende meetodite tulemuslikkust. Järjepidev ja süsteemne personaalne tugi on tähtis eelkõige nende jaoks, kellel puudub igapäevaelus piisav sotsiaalne tugivõrgustik.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

suitsiidiriskiga inimeste toetamiseks. Veebipõhised hindamisvahendid ja mobiilirakendused võimaldavad kasutajatel ise hinnata oma suitsiidiriski ning leida vajalikku psühholoogilist tuge. Sellised sekkumised on eriti väärtuslikud, kuivõrd neile on tagatud ööpäevaringne ligipääs ja puuduvad tavapärased takistused, nagu häbitunne või pikad ravijärjekorrad. Pealegi on digitaalsed platvormid rohkem privaatsed ja anonüümsed (Christensen jt 2014, Cliffe jt 2023). Kuigi uuringute tulemused viitavad, et digitaalsed sekkumised võivad olla sama tõhusad kui vahetu kontaktiga sekkumised (Torok jt (2019), soovitab van Spijker kolleegidega (2014) kasutada internetipõhist kognitiiv-käitumuslikku teraapiat koos vahetul kontaktil põhineva raviga. Mobiilsed platvormid võimaldavad rakendada tööriistu suitsiidimõtete varajaseks avastamiseks ja õigeaegseks sekkumiseks. Välja on töötatud mobiilirakendusi, mis ühendavad enesetapumõtetega inimesed kriisiabiteenustega, pakkudes neile mobiilandmetel põhinevat kohandatud tuge (de Beurs jt 2015, Berrouiguet jt 2018a, Berrouiguet jt 2018b). Larsen koos kolleegidega (2017) kirjeldavad SMS-sõnumite ja veebipõhise terapeutilise sekkumise kombinatsioone, mis võivad toetada äsja suitsiidikatse teinud inimese taastumist. Samas tuleb digitehnoloogiate kasutamisel arvestada ka riskidega. Interneti kontrollimata ja modereerimata olemus ei võimalda tagada riskigrupile kättesaadava teabe asjakohasust ega hinnata, kuidas see teave võib mõjutada kasutajate käitumist ja otsuseid. Selleks on välja töötatud tõenduspõhised kliinilised juhised, mis suunavad suitsiidiennetuseks mõeldud mobiilirakenduste arendust. Need juhised rõhutavad meeleolu ja enesetapumõtete jälgimise, turvaplaani koostamise, tegevussoovituste, usaldusväärse teabe, tugivõrgustiku ja kriisiabi võimaluste tähtsust. Kuigi paljud rakendused sisaldavad sarnaseid funktsioone, vastavad vähesed neist täielikult nimetatud juhistele. See viitab vajadusele suurema regulatsiooni ja kvaliteedikontrolli järele, et tagada rakenduste ohutus, usaldusväärsus ja tõhusus vaimse tervise toetamisel (Martinengo jt 2019).

Järeldus Vahetult pärast enesetapukatset rakendatavad lühiajalised psühhosotsiaalsed sekkumised, kogemusnõustajate pakutavad vastastikuse toe programmid ja digitehnoloogiate integreerimine on tõhusad järeltoe meetmed suitsiidi ennetamiseks. Erinevate järeltoe sekkumiste mõju optimeerimiseks on tähtis, et need oleksid kohandatud sihtgrupi iga indiviidi eripäradele ja vajadustele. Allikaloend Berrouiguet, S., Larsen, M.E., Phil, D., Mesmeur, C., Gravey, M., Billot, R., Walter, M., Lemey, C., Lenca, P. (2018a). Toward mHealth Brief Contact Interventions in Suicide Prevention: Case Series From the Suicide Intervention Assisted by Messages (SIAM) Randomized Controlled Trial. Journal of Medical Internet Research, 6(1): e8. Berrouiguet, S., Perez-Rodriguez, M.M., Larsen, M., Baca-García, E., Courtet, P., Oquendo, M. (2018b). From eHealth to iHealth: Transition to Participatory and Personalized Medicine in Mental Health. Journal of Medical Internet Research, 20(1): e2. de Beurs, D., Kirtley, O., Kerkhof, A., Portzky, G., O’Connor, R.C. (2015). The Role of Mobile Phone Technology in Understanding and Preventing Suicidal Behavior. Crisis, 36(2): 79–82. Cliffe, B., Gore-Rodney, J., Linton, M.J., Biddle, L. (2023). Developing Suicide Prevention Tools in the Context of Digital Peer Support: Qualitative Analysis of a Workshop With Multidisciplinary Stakeholders. JMIR Formative Research, 7: e47178.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kuigi mitu uuringut kinnitavad lühiajaliste sekkumiste tõhusust, vajab nende strateegiate pikemaajaline mõju edasist uurimist. Seda on võimalik teha üksnes juhul, kui lühiajalised sekkumised on süsteemselt integreeritud standardsetesse raviprotokollidesse. Peale selle on vaja arendada ja rakendada põhjalikke kontrollitud uuringuid, mis keskenduksid veebipõhiste hindamisvahendite mõjule suitsiidiga seotud näitajatele ja tulemustele. Selliste uuringute kaudu on võimalik mitte ainult suurendada suitsiidiennetuse meetmete tõhusust, vaid ka muuta vaimse tervise tugi üleilmselt kättesaadavamaks ja taskukohasemaks.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Christensen, H., Batterham, P.J., O’Dea, B. (2014) E-Health Interventions for Suicide Prevention. Int. J. Environ. Res. Public Health, 11: 8193–8212. Duhem, S., Berrouiguet, S., Debien, C., Ducrocq, F., Demarty, A-L., Messiah, A., Courtet, P., Jehel, L., Thomas, P., Deplanque, D., Danel, T., Walter, M., Notredame, C-E., Vaiva, G. (2018). Combining brief contact interventions (BCI) into a decisionmaking algorithm to reduce suicide reattempt: the VigilanS study protocol. BMJ Open, 8(10): e022762. Falcone, G., Nardella, A., Lamis, D.A., Erbuto, D., Girardi, P., Pompili, M. (2017). Taking care of suicidal patients with new technologies and reaching-out means in the post-discharge period. World J Psychiatr, 22; 7(3): 163-176. Fleischmann, A., Arensman, E., Berman, A., Carli, V., De Leo, D., Hadlaczky, G., Howlader, S., Vijayakumar, L., Wasserman, D., Saxena, S. (2016). Overview evidence on interventions for population suicide with an eye to identifying best-supported strategies for LMICs. Global Mental Health, 3(e5): 1–8. Fleischmann, A., Bertolote, J.M., Wasserman D., De Leo, D., Bolhari, J., Botega, N.J., De Silva, D., Phillips, M., Vijayakumar, L., Värnik, A., Schlebuschj, L., Thi Thanh, H.T. (2008). Effectiveness of brief intervention and contact for suicide attempters: a randomized controlled trial in five countries. Bulletin of the World Health Organization, 86(9): 703–709. Ghanbari, B., Malakouti, S.K., Nojomi, M., Alavi, K., Khaleghparast, S. (2016). Suicide Prevention and Follow-Up Services: A Narrative Review. Global Journal of Health Science, 8(5): 145–153. Gysin-Maillart, A., Schwab, S., Soravia, L., Megert, M., Michel, K. (2016). A Novel Brief Therapy for Patients Who Attempt Suicide: A 24-months FollowUp Randomized Controlled Study of the Attempted Suicide Short Intervention Program (ASSIP). PLoS Med, 13(3): e1001968. King, C.A., Arango, A., Kramer, A., Busby, D., Czyz, E., Foster, C.E., Gillespie, B.W. (2019). Association of the Youth-Nominated Support Team Intervention for Suicidal Adolescents With 11- to 14-Year Mortality Outcomes Secondary Analysis of a Randomized Clinical Trial. JAMA Psychiatry, 76(5): 492-498. Klee, A., Chinman, M., Kearney, L. (2019). Peer specialist services: New frontiers and new roles. Psychological Services, 16(3): 353–359.

Haber, P.S., Carter, G., Christensen, H. (2017). A Mobile Text Message Intervention to Reduce Repeat Suicidal Episodes: Design and Development of Reconnecting After a Suicide Attempt (RAFT). JMIR Ment Health, 4(4): e56. Martinengo, L., Van Galen L., Lum, E., Kowalski, M., Subramaniam, M., Car, J. (2019) Suicide prevention and depression apps’ suicide risk assessment and management: a systematic assessment of adherence to clinical guidelines. BMC Medicine, 17: 231. Pfeiffer, P.N., King, C., Ilgen, M., Ganoczy, D., Clive, R., Garlick, J., Abraham, K., Kim, H.M., Vega, E., Ahmedani, B., Valenstein, M. (2019). Development and Pilot Study of a Suicide Prevention Intervention Delivered by Peer Support Specialists. Psychological Services, 16(3): 360–371. Riblet, N.B.V., Shiner, B., Young-Xu, Y., Watts, B.V. (2017). Strategies to prevent death by suicide: Meta-analysis of randomised controlled trials. British Journal of Psychiatry, 210(6): 396-402. Schlichthorst, M., Ozols, I., Reifels, L., Morgan, A. (2020). Lived experience peer support programs for suicide prevention: a systematic scoping review. International Journal of Mental Health Systems, 14: 65. Sreedaran, P., Beniwal, R.P., Chari, U., Smitha, T.S., Vidhya, S.S.V., Gupta, V., Bhatia, T., Deshpande, S.N. A randomized controlled trial to assess feasibility and acceptability of telephone-based psychosocial interventions in individuals who attempted suicide. (2021) Indian J Psychol Med., 43(2): 144–149. Suitsiidse patsiendi käsitlus esmatasandi tervishoius (sh kooli- ja töötervishoid), kiirabis ja erakorralise meditsiini osakondades (SUIPA). (2023). Sotsiaalministeerium. SUIPA_lõppraport_täiendatud ja korrigeeritud 31.03.2023.pdf (tlu.ee) (29.10.2023). Torok, M., Han, J., Baker, S., Werner-Seidler, A., Wong, I., Larsen, M.E., Christensen, H. (2019). Suicide prevention using self-guided digital interventions: a systematic review and meta-analysis of randomised controlled trials. Lancet Digital Health, 2: e 25–36 Vaimse tervise roheline raamat. (2020). Sotsiaalministeerium. vaimse_tervise_roheline_raamat_0.pdf (sm.ee) (29.10.2023).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Larsen, M.E., Shand, F., Morley, K., Batterham, P.J., Petrie, K., Reda, B., Berrouiguet, S.,

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

van Spijker, B.A.J., van Straten, A., Kerkhof, A.J.F.M. (2014). Effectiveness of Online Self-Help for Suicidal Thoughts: Results of a Randomised Controlled Trial. PLoS ONE, 9(2): e90118. WHO Suicide. (2023). World Health Organization. Geneva. https://www.who.int/ news-room/fact-sheets/detail/suicide (29.10.2023).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

EESTI ÕENDUSÜLIÕPILASTE HINNANGUD DÜSTRESSI JA EUSTRESSI ALLIKATELE ISSN-I KÜSIMUSTIKULE TUGINEDES – LÄBILÕIKELINE UURIMUS Estonian Nursing Students’ Assessments of the Sources of Distress and Eustress: a cross-sectional survey based on ISSN questionnaire Maarika Jaguson, Anne Vahtramäe, Janne Kommusaar Abstract Nursing students are exposed to both sources of distress and eustress during their studies. Identifying and recognizing sources of stress play an important role in preventing stress and supporting students’ mental health. Currently, there is no evidence-based information regarding the occurrence of distress and eustress among Estonian nursing students. The aim of this study was to describe the assessments of Estonian nursing students regarding the possible sources of stress, both distress and eustress, in the academic and clinical learning environments, and to describe the relationships between students’ stress assessments and background characteristics. Students of the nursing curriculum studying at Estonian health care colleges from all courses participated in this study (n = 136). The ISSN (The Index of Sources of Stress in Nursing students) questionnaire was used to assess the sources of stress. It contained 34 statements in total, which students rated twice on a scale from 0 to 5: the first time as a hassle and the second time as an uplift. Descriptive statistics, linear correlation analysis, and linear regression analysis were employed as data analysis methods. The results indicated that the most significant sources of distress in academic learning environment was examinations of theoretical knowledge and practical skills prior to entering 51

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

clinical placement. In the clinical learning environment, students rated general placement experience as a source of moderate distress. In the academic learning environment, students identified the examples of practice and additional information provided by teachers (beyond typical PowerPoint presentations) as the main sources of eustress. In the clinical learning environment, students assessed general clinical placement experience and building and maintaining relationships with patients as sources of strong eustress. Peer support was also mentioned as a significant source of eustress. Students with prior practical experience in the clinical setting reported higher ratings of both distress and eustress compared to those without this experience. Assessments of distress sources were higher among students in advanced years and lower among students in earlier years. Keywords: nursing students, distress, eustress, academic learning environment, clinical learning environment Sissejuhatus Inimese tervis või haigus peegeldab tema suhet maailmaga, kus ta elab. Elu jooksul kogetud emotsioonid mõjutavad sügavalt tervist ja haiguste tekkimist. Emotsioonide tähtsust on organismi füsioloogilise toimimise seisukohalt alahinnatud ja inimesed ei ole tihti teadlikudki, et iseendast tulenev stress on igasuguste haiguste märkimisväärne riskitegur (Maté 2015). Kõik inimesed on aeg-ajalt stressis ja tulevad sellega erinevalt toime. Mõnes olukorras võib stress inimest motiveerida ja seega tuleb meeles pidada, et stress ei ole alati halb. Küll aga võib pikaajaline stressiga silmitsi seismine kahjustada tervist (The National Institute ... 2021). Õppimisega seotud stressil on potentsiaali olla nii hea kui ka halb. Kui lisada stressitekitajale inimese enda tõlgendus stressist, võib see muutuda nii positiivseks kui ka õppimist takistavaks teguriks. See, kuidas stressitekitajat ja sellest tulenevat stressi tõlgendatakse, võib parandada õppurite reaktsiooni stressile ja toetada stressi vältimist (Rudland jt 2019). Stressi 52

Õppimise ajal puutuvad õendusüliõpilased (edaspidi: üliõpilased) sageli kokku erinevate stressiallikatega (Gibbons 2010, Gomathi jt 2017), sest õppimine toimub nii akadeemilises kui ka kliinilises õpikeskkonnas (Gibbons 2009). Peale akadeemilise stressi tuleb toime tulla ka kliinilisest keskkonnast tingitud stressiga. Praktika tähtsus õeks õppimise ajal muudab eriala omandamise üliõpilastele pingelisemaks. Sellest tulenevalt võib tekkida erinevaid tervisele kahjulikke häireid ja harjumusi. Seega mängivad üliõpilaste puhul oma osa stressist tulenevad reaktsioonid, mis võivad otseselt või kaudselt takistada õppimist ja mõjutada seeläbi õpitulemusi (Gomathi jt 2017). Üliõpilaste stress võib mõjutada nende õppimisprotsessi, vaimset tervist ja enesehinnangut (Ni jt 2010). Uurimistöödest on selgunud, et üliõpilastel esineb nelja tüüpi stressoreid – akadeemilised, kliinilised (Gibbons jt 2008, Jimenez jt 2010), personaalsed (Gibbons jt 2008) ja välised. Siia kuuluvad õppetöö tõttu häiritud igapäevaelu ja tekkida võivad rahaprobleemid (Jimenez jt 2010). Käesolev uurimistöö keskendus võimalike akadeemilise ja kliinilise stressi põhjuste kirjeldamisele, kuivõrd need tulenevad keskkonnast, kus üliõpilane oma õpingute ajal viibib. Puudusid andmed selle kohta, kuidas Eesti õe põhiõppe üliõpilased hindavad akadeemilises ja kliinilises õpikeskkonnas esinevaid stressi põhjustajaid. Samuti analüüsiti seda, kuidas üliõpilased hindavad stressi tekitanud 53

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

all mõeldakse üldjuhul düstressi, mis võib organismile kahjulik olla (Selye 1976: 244). Eustressi määratletakse kui head ja positiivset seisundit, mida organism tajub põnevuse ning elevusena. Eustress julgustab ette võtma kasutoovaid ja tulusaid ülesandeid. Samuti tunneme eustressi siis, kui kogeme midagi organismi stimuleerivat, näiteks kui töötame millegi tähtsa nimel (Scott 2013: 3). Eustress tekib siis, kui inimese eesmärgid ei ole liiga kättesaamatud, kuid nõuavad nende saavutamiseks siiski pingutamist. See paneb proovile oskused ja tahte, kuivõrd siht on silme ees. Katsumuse eesmärk on motiveerida inimest püüdlema edu ja täiustamise suunas (Sivasubramanian 2016).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

olukorda – kas probleeme tekitava takistusena või erialast ja enesearengut edasiviiva kogemusena. Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada Eesti õendusüliõpilaste hinnanguid võimalikele stressi allikatele akadeemilises ja kliinilises õpikeskkonnas ning seoseid üliõpilaste stressihinnangute ja taustaandmete vahel. Uurimistöö eesmärgist tulenesid järgmised uurimisülesanded. 1. Kirjeldada õendusüliõpilaste hinnanguid düstressi allikatele akadeemilises ja kliinilises õpikeskkonnas. 2. Kirjeldada õendusüliõpilaste hinnanguid eustressi allikatele akadeemilises ja kliinilises õpikeskkonnas. 3. Kirjeldada seoseid üliõpilaste stressihinnangute ja taustaandmete vahel. Märksõnad: õendusüliõpilased, düstress, eustress, akadeemiline õpikeskkond, kliiniline õpikeskkond. Metoodika Uuringus osalesid kõikide kursuste õendusüliõpilased, kes õppisid 2020./2021. õppeaastal õe põhiõppe õppekaval Tartu ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis. Uurimiskeskkond hõlmas nii akadeemilist õpikeskkonda (kõrgkool) kui ka kliinilist õpikeskkonda (praktikabaas). Uuritavate hulka kuulusid ka samade tervishoiu kõrgkoolide õe tsükliõppe üliõpilased, kes alustasid õe põhiõppe õpinguid jaanuaris ja õppisid samuti 2020./2021. õppeaasta õppekaval. Veel osalesid uuringus Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilased, kes õpivad Pärnus, Kuressaares ja Jõhvis. Õe põhiõppe õppekaval õppivate üliõpilaste arv oli 2019. aastal kahe kõrgkooli peale kokku 1635 (Aastaaruanne 2019 2020, Majandusaasta aruanne 01.01.2019–15 31.12.2019/2020).

Enne põhiuurimuse tegemist viidi läbi prooviuurimus, mille eesmärk oli saada tagasisidet küsimustiku väidete arusaadavuse ja täitmiseks kuluva aja kohta. Prooviuurimuses osales üheksa õendusüliõpilast. Kuna peaaegu kolmandikku väidete sõnastusest tuli muuta, ei lisatud prooviuurimusest saadud andmeid käesoleva uurimistöö andmebaasi ega tulemuste hulka. Põhiuurimuse valimisse kuulus 136 üliõpilast, mis moodustas 8,3% kogu sihtrühmast. Andmete analüüsimisel kasutati kirjeldavat statistikat. Üliõpilaste stressihinnangute ja taustaandmete vaheliste seoste leidmiseks kasutati Microsoft Exceli andmeanalüüsi funktsioone. Esmalt kasutati Pearsoni lineaarset korrelatsioonikordajat, et leida stressihinnangute ja taustaandmete vahelisi seoseid. Täpsemaks uurimiseks viidi läbi ISSN-i küsimustiku iga dimensiooni lineaarne regressioonanalüüs. Seoste statistilise olulisuse hindamiseks määrati p-väärtus. Tulemused Vastanutest 52 (38%) olid esimese kursuse üliõpilased. Keskmine vanus oli 30,2 aastat; noorim vastaja oli 19-aastane ja vanim 53-aastane (mediaanvanus 27 aastat). Uurimistöös osalenutest 124 (91%) olid naised. Otse gümnaasiumist õe õppekavale õppima asus 83 (61%) üliõpilast. Kliinilises keskkonnas oli praktikal viibinud 91 (67%) vastanut. Õpingute kõrvalt käis tööl 76 (56%) üliõpilast. Nendest 24 (32%) töötas hooldaja ning 16 (21%) abiõe ametikohal. Mõnel muul tervishoiuga seotud 55

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Andmete kogumiseks kasutati ISSN-i (The Index of Sources of Stress in Nursing students) küsimustikku, mis koosneb 34 väitest ja neljast dimensioonist: õppimine, õpetamine (learning and teaching), õppepraktika (placement-related), õppetöö korraldus (course organisation) ning tugi (support). Küsimustik tõlgiti ja kohandati Eesti oludele vastavaks ning kohandamine kooskõlastati originaalküsimustiku autoriga. ISSN-i küsimustiku eripäraks on võimalus hinnata ühe väite puhul nii düstressi kui ka eustressi. Küsimustik sisestati andmete kogumiseks LimeSurvey keskkonda kaheosalise maatriksina.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

ametikohal, näiteks erakorralise meditsiini osakonna abilisena või kiirabiparameedikuna, töötas 15 (20%) üliõpilast. Lisaks oli 21 (27%) üliõpilast hõivatud tööga, mis ei olnud seotud tervishoiuga (müügiesindaja, riigiametnik, aednik). Akadeemilises õpikeskkonnas osutus märkimisväärseks düstressi allikas teadmiste ja oskuste eksam enne praktikale suundumist. Stressi põhjustasid ka õppematerjali suur maht ja intensiivne õppimistempo (joonis 1).

Joonis 1. Hinnangud düstressi mõõtvatele väidetele (%).

Akadeemilises õpikeskkonnas olid peamised eustressi allikad õppejõudude toodud näited praktikast, mis aitasid õppijatel seostada teooriat reaalse tööga. Kliinilises õpikeskkonnas olid tugeva eustressi allikad praktikakogemus, suhete loomine ja säilitamine patsientidega ning kaasüliõpilaste tugi (joonis 2). Kliinilises keskkonnas praktikakogemusega üliõpilaste hinnangud düstressi ja eustressi allikatele olid kõrgemad kui nendel, kellel vastav kogemus puudus. Hinnangud düstressi allikatele olid kõrgemad vanemate ja madalamad nooremate kursuste üliõpilaste hulgas.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST Joonis 2. Hinnangud eustressi mõõtvatele väidetele (%).

Stressihinnangute ja taustaandmete analüüsist selgus, et eelneva kliinilise praktika kogemusega üliõpilastel esines nii düstressi kui ka eustressi. Kliinilises keskkonnas praktikal viibinud üliõpilaste hinnangud düstressi väidetele olid kõrgemad. Samas hindasid nooremate kursuste üliõpilased eustressi allikaid kõrgemalt kui vanemate kursuste üliõpilased, kelle hinnangud düstressi allikatele olid omakorda kõrgemad. Arutelu Uuringus osalenud üliõpilased hindasid oluliseks düstressi allikaks teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste eksameid enne õppepraktikale suundumist (n = 73, 57%). Varasematest uurimistöödest on samuti selgunud, et eksamid on üliõpilastele stressi allikaks (Timmins ja Kaliszer 2002, Evans ja Kelly 2004, Yamashita jt 2012, Shukla jt 2013). Käesoleva uurimistöö autor on olnud õe põhiõppe õppekava üliõpilane, kinnitades, et eksamid võivad olla stressirohked ja vähendada motivatsiooni, eriti juhul, kui õppematerjali maht on väga suur ning selle omandamiseks antud aeg piiratud. Uurimistöö tulemustest selgus, et düstressi allikaks peeti ka õppematerjali mahtu, mida üliõpilastelt oodatakse, et nad selle loengu käigus 57

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

omandaksid (n = 75; 55%). Veel toodi stressi põhjustavate teguritena esile õppeainete läbimise tempot ja intensiivsust (n = 70, 51%). Gibbons ja kolleegid (2008) leidsid, et õpingute liiga kiire tempo võib üliõpilastele raskusi valmistada. Siinkohal leiab uurimistöö autor, et tähtis osa stressi vähendamisel on tagasisidel. Tagasisidet võiks küsida mitte ainult õppeaine sisu ja asjakohasuse kohta, vaid ka selle kohta, kas materjali omandamiseks antud aeg on piisav. Kui suuremahulised eksamid põhjustavad üliõpilastel liigset stressi, võiks kaaluda eksamite jaotamist väiksema mahuga osadeks kogu õppeaine omandamise jooksul. Mida vanemal kursusel üliõpilane õpib, seda suurem oli düstress, mis tuleneb kliinilisest õpikeskkonnast. Vanema kursuse üliõpilaste kõrgemat stresshinnangut on täheldatud ka varasemates uurimistöödes. Näiteks Manti ja kolleegid (2022) leidsid, et vanema kursuse üliõpilaste hulgas olid düstressi hinnangud kõrgemad. Moya Nicolàs ja kolleegide (2013) uuringust selgus, et esmakursuslased tunnevad praktikal olles vähem stressi kui teise, kolmanda või neljanda kursuse üliõpilased. Bhurtun ja kolleegid (2021) uurisid sama üliõpilaste rühma esimesel ning teisel kursusel ja leidsid, et teisel kursusel oli stressihinnang kõrgem. Peamised düstressi allikad olid erialaste teadmiste ja oskuste vähesus ning ootused, mida seati üliõpilastele, sest nad olid juba viibinud praktikal kliinilises õpikeskkonnas. See võib olla seotud asjaoluga, et teise kursuse üliõpilased on eneseteadlikumad ja enda suhtes rohkem kriitilised. Käesoleva uurimistöö tulemustest võis järeldada sama: vanema kursuse üliõpilaste hinnangud düstressi mõõtvatele väidetele olid kõrgemad. Kliinilises õpikeskkonnas viibitakse rohkem ja omandatakse praktilisi oskusi. Kasvavad üliõpilaste endi ootused erialaste oskuste arengule, samuti lootus vastata õppejõudude ja praktikajuhendajate ootustele. Siinkohal mängib tähtsat osa verbaalne kommunikatsioon ja tagasiside. Käesoleva uurimistöö tulemustest selgus, et üle poole vastanutest (n = 65, 63%) hindas kogemust praktikabaasi juhendajatega oluliseks eustressi allikaks. See annab alust arvata, et kuigi praktikakeskkond tekitab düstressi, on võimalik kogeda ka positiivseid emotsioone ja eustressi. 58

Vanemate kursuste üliõpilaste ja kliinilises keskkonnas juba praktikal viibinud üliõpilaste hinnangud düstressi mõõtvatele väidetele olid kõrgemad. Sarnasele tulemusele jõudsid oma uurimistöös ka Suen ja kolleegid (2016), kelle uurimistööst selgus, et õe õppekava läbimisel muutuvad järk-järgult üliõpilaste stressihinnangud. Kolmanda kursuse üliõpilaste hinnangud stressile olid kõrgemad kui esimese ja teise kursuse üliõpilastel. Uurijad järeldasid, et üliõpilaste rahulolu kliinilise praktika jooksul on stressi ennetamisel kõige tähtsam tegur. Nad soovitasid kliinilise õppepraktika tsükli koostamisel arvestada üliõpilaste rahuloluga. Käesoleva uurimistöö autor jagab seda seisukohta. Üliõpilaste stressi ennetamisel on tähtsad üliõpilaste endi seas läbiviidavad rahulolu-uuringud ja tagasisidestamine, mida tuleks teha mitte ainult õppepraktika lõpus, vaid selle käigus. Kuigi negatiivsetest kogemustest rääkimist peljatakse võimalike konfliktide tõttu, on see siiski vajalik. Käesoleva uurimistöö andmete kogumise periood langes kokku COVID-19 pandeemia algusega, kui kõikides töö- ja eluvaldkondades valitses suur segadus. Prooviuurimuse käigus tõi üks osaleja esile, et viiruse 59

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Käesoleva uurimistöö tulemusena selgus, et kliinilise praktikakogemusega üliõpilaste hinnangud düstressi mõõtvatele väidetele olid kõrgemad. Sarnase seose on tuvastanud ka Gurkova ja Zelenikova (2018), kelle uurimistöö näitas, et kliinilises keskkonnas praktikakogemuse saanud üliõpilaste düstressi hinnangud olid kõrgemad kui nendel üliõpilastel, kellel kliinilise praktika kogemus puudus. Käesoleva uurimistöö autor leiab, et praktikakogemusega võib kaasneda nn veereva lumepalli efekt: kui üliõpilane ei saa esimese praktikaga meeldivaid kogemusi ja ka järgnev praktika kujuneb samasugusteks, siis piltlikult öeldes „lumepall veereb“ ning düstress suureneb. Teine võimalik selgitus võib olla hoopis selline, et üliõpilase enda mõtteviis takistab tal positiivse elamuse saamist: kui esimene praktika tekitab düstressi, eeldab üliõpilane, et ka järgmised kogemused on negatiivsed. Ennatlike järelduste tegemine võib takistada positiivsete ja õpetlike sündmuste märkamist reaalses olukorras.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

tõttu pidid üliõpilased varasemast enam osalema loengutes ja seminarides distantsõppe vormis. Aslani ja Pekice (2020) uuringust selgus, et õendusüliõpilased kogesid COVID-19 pandeemia ajal mõõdukat stressi. Savitsky ja kolleegide (2020) uurimistöö tulemustest selgus, et COVID-19 pandeemia alguses esines õendusüliõpilastel kliinilises õpikeskkonnas tavapärasest suuremat ärevust. Ärevust suurendas eelkõige isikukaitsevahendite puudus ja koroonaviirusesse nakatumise hirm. Autorid järeldasid, et õendusüliõpilastega tuleb hoida vaatamata distantsõppele pidevat kontakti, pakkudes neile tuge ja julgustust. Utvær koos kolleegidega (2022) leidis, et COVID-19 suurendas märkimisväärselt üliõpilaste stressi, muretsemist ja ebakindlust. Pandeemia ajal mängib nii kaasüliõpilaste kui ka õppejõudude tugi tähtsat osa üliõpilaste erialase pädevuse kujundamisel ja emotsionaalse heaolu toetamisel. Uurimistöö tegemisel arvestati, et COVID-19 pandeemia võis mõjutada õendusüliõpilaste stressihinnanguid rohkem kui tavapäraselt. Käesoleva uurimistöö tulemused võivad peegeldada hetkeolukorrast tingitud stressi ning hirmu teadmatuse ja ebakindla tuleviku ees. Seetõttu peaks tulemusi tõlgendades olema pigem ettevaatlik ja kriitiline, sest tavapäratu pandeemiaolukord võis üliõpilaste stressihinnanguid mõjutada. Käesoleva uurimistöö tulemused näitasid, et toe olemasolu mängib tähtsat osa üliõpilaste eustressi kujunemisel. Üliõpilased hindasid kaasüliõpilaste tuge oluliseks eustressi allikaks (n = 86, 66%). Samuti peeti tähtsaks eustressi allikaks praktikabaasi juhendajate (n = 65, 63%) ja koolipoolsete õppepraktika juhendajate (n = 47, 45%) toetust. Toe olemasolu on äärmiselt tähtis keerulisel ja ebatavalisel ajal, nagu seda oli COVID-19 pandeemia. Üliõpilastel võivad esineda hirmud, mis on seotud nende õpingute ja eriala valikuga. Seetõttu on vajalik, et kõrgkoolides toimiks tõhus tuutorluse süsteem. Nii kaasüliõpilaste, õppejõudude kui ka praktikabaasi juhendajate toetus võib-olla määrava tähtsusega stressi ennetamisel või olemasoleva stressiga toimetulekul.

Uurimistöö tulemusi arvestades on võimalik täiustada ja/või välja töötada tegevusjuhiseid ja õppematerjale nii akadeemilisse kui ka kliinilisse õpikeskkonda. Samuti saaks tulemusi rakendada praktikatsükli tõhusamaks korraldamiseks. Tulemusi arvesse võttes saaks arendada või täiustada erinevaid üliõpilastele suunatud toetussüsteeme (mentorlus, tuutorlus), mis toetaksid ka vaimset tervist. Need aitaksid ennetada stressi 61

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Käesolevas uurimistöös leiti statistiliselt oluline seos kursuste ja eustressi mõõtvate väidete hinnangute vahel. Nooremate kursuste üliõpilased hindasid eustressi mõõtvaid väiteid kõrgemalt kui vanemate kursuste üliõpilased. Eriliselt võib välja tuua selle, et õppejõudude toodud näited praktikast ja lisateave, mis ei piirdunud üksnes Microsoft PowerPointi slaididega, mõjusid üliõpilastele edasiviivalt ja motiveerivalt (n = 101, 75% vastanutest hindas 4–5). See tulemus võib olla seotud asjaoluga, et vastanutest 52 (38%) olid esimese kursuse ja 41 (30%) teise kursuse üliõpilased. Kuna esimesel kursusel toimub suurem osa õppetööst akadeemilises õpikeskkonnas, oli vastanute hulgas tõenäoliselt ülekaalus kahe esimese kursuse esindatus. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppeinfosüsteemi (ÕIS) andmetel läbitakse õe õppekava kohustuslikest ainetest (205 EAP) esimesel kursusel akadeemilises keskkonnas 45 EAP ulatuses (22% kogu kohustuslikust ainete mahust), teisel kursusel 30 EAP (15%) ulatuses ning kolmandal kursusel 25 EAP ulatuses (12%) aineid. Neljandal kursusel keskendutakse lõputöö kirjutamisele ja õppetöö toimub kliinilises keskkonnas (Tallinna Tervishoiu Kõrgkool 2021.) Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppeinfosüsteemi (ÕIS) andmetel toimub kohustuslike ainete läbimine õe põhiõppe õppekaval (maht 212 EAP) akadeemilises õpikeskkonnas esimesel kursusel 61 EAP (30%) ulatuses, teisel kursusel 28 EAP (14%) ulatuses ja kolmandal kursusel 19 EAP (9%) ulatuses. Neljandal kursusel keskendutakse samuti lõputöö kirjutamisele (Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2020b). Iga õppeaastaga kasvab õppepraktika maht ja väheneb akadeemilises õpikeskkonnas toimuv õpe. Õendus on suurel määral praktiline eriala, mistõttu tugev praktiline ettevalmistus on üliõpilaste jaoks hädavajalik.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

tekkimist õpikeskkonnas või pakuksid vaimset tuge juba olemasoleva stressi korral. See eeldaks koostööd erinevate erialade spetsialistidega (psühholoogid, psühhiaatrid) ja samuti kaasüliõpilastega. Käesoleva uurimistöö andmete kogumine langes kokku COVID-19 pandeemia algusega, kui õppetöö viidi täielikult või suures osas üle kaugõppe vormi (õpe toimus veebi vahendusel). See asjaolu võis mõjutada uurimistöö tulemusi. Seega oleks kordusuurimuse läbiviimine põhjendatud, sest siis ei oleks üliõpilaste igapäevaelu COVID-19 pandeemiast mõjutatud. Kordusuurimus võimaldaks läbi viia võrdlusanalüüsi ja teha järeldusi pandeemia mõjust üliõpilaste stressihinnangute kujunemisele. Käesolevast uurimistööst selgus, et üliõpilastel esineb õppimise ajal lisaks düstressile ka eustressi. Kuna eustressi on seni üsna vähe uuritud, siis võiks tulevastes uurimistöödes keskenduda rohkem õppimisega seotud positiivsetele kogemustele. Samuti võiks edaspidi uurida Eesti õendusüliõpilaste stressiga toimetuleku mehhanisme. Käesolev uurimistöö viidi läbi kvantitatiivset metoodikat kasutades. Selleks, et saada põhjalikumat arusaama Eesti õendusüliõpilaste hinnangutest stressi allikatele, võiks edaspidi kaaluda kvalitatiivse metoodika rakendamist. Selleks on mitu eri põhjust. Eesti õendusüliõpilaste ringkond muutub iga aastaga mitmekesisemaks. Üliõpilased on erineva kultuurilise ja sotsiaalse taustaga ning nende kogemused stressi tajumisel ja hindamisel ei ole tõenäoliselt sarnased. Kvantitatiivse küsimustiku puhul on ette antud kindlad küsimused, mistõttu võib kajastamata jääda osa stressiallikaid, mida ei ole küsimustikus nimetatud. Intervjuude läbiviimine võimaldaks koostada küsimustiku, mis arvestaks Eestis õe põhiõppe õppekava eripärasid ja oleks kohandatud õpikeskkonna konteksti. Järeldused Uurimistöö tulemusena selgus, et Eesti õendusüliõpilaste düstressi peamised allikad on akadeemilist keskkonda puudutavad stressorid. Märkimisväärsed düstressi põhjustajad olid teoreetiliste teadmiste ja 62

Akadeemilises õpikeskkonnas tõid üliõpilased eustressi allikana esile õppejõudude jagatavad näited praktikast ja lisateave, mis ei piirdunud üksnes Microsoft PowerPointi slaididega. Tähtsaks pidasid üliõpilased ka õppejõu tagasisidet seminariettekannetele, kaasüliõpilaste tuge ja kliinilise õppepraktika kogemust. Üliõpilaste jaoks oli positiivne ka suhete loomine ja säilitamine patsientidega. Praktiliste oskuste kasutamine kliinilises praktikakeskkonnas võrreldes sellega, mida üliõpilastele koolis õpetatakse, ja koostöö praktikabaasi juhendajatega mõjusid samuti eustressi tekitavalt. Uurimistöös kasutatud regressioonanalüüsi tulemused näitasid statistiliselt olulisi seoseid üliõpilaste stressihinnangute ja taustaandmete vahel. Üliõpilaste hinnangud düstressi mõõtvatele väidetele olid kõrgemad vanemate kursuste üliõpilaste hulgas ning nende seas, kellel oli kliinilise praktika kogemus. Üliõpilaste hinnangud eustressi mõõtvatele väidetele olid kõrgemad nooremate kursuste üliõpilaste hulgas, samuti nende üliõpilaste seas, kellel oli kliinilise praktika kogemus. Allikaloend Aastaaruanne 2019 (2020). Tartu Tervishoiu Kõrgkool. https://www.nooruse.ee// dokumendid/aastaaruanded/AA2019.pdf (07.09.2020). Aslan, H., Peknice, H. (2020). Nursing students’ views on the COVID-19 pandemic and their perceived stress levels. Perspectives in Psychiatric Care, 2020, 1–7.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

praktiliste oskuste eksamid enne õppepraktika kliinilisse keskkonda suundumist, loengute käigus eeldatavalt omandatava õppematerjali maht ning õppeainete tempo ja intensiivsus. Suureks düstressi allikaks peeti veel iseseisvat õppimist ja iseseisvate tööde ettevalmistamist, samuti ettekannete esitamist seminarides. Üliõpilased pidasid oluliseks düstressi põhjuseks ka tundide ärajätmist koolis. Kliinilises õpikeskkonnas oli mõõduka düstressi allikas õppimine kliinilisel praktikal.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Bhurtun, H.D., Turunen, H., Estola, M., Saaranen, T. (2021). Changes in stress levels and coping strategies among Finnish nusing students. Nurse Education in Practice, 50(2): 102958. Evans, W., Kelly, B. (2004). Pre-registration diploma student nurse stress and coping measures. Nurse Education Today, 24(6): 473–482. Gibbons, C. Dempster, M., Moutray, M. (2008). Stress and eustress in nursing students. Journal of Advanced Nursing, 61(3): 282–290. Gibbons, C. (2009). The two sides of stress. Nursing Standard, 23(44): 61. Gibbons, C. (2010). Stress, coping and burn-out in nursing students. International Journal of Nursing Studies, 47(10): 1299–1309. Gomathi, S., Jasmindebora, S., Baba, V. (2017). Impact Of Stress On Nursing Students. International Journal of Innovative Research and Advanced Studies, 4(4): 107–110. Gurkova, E., Zelenikova, R. (2018). Nursing students’ perceived stress, coping strategies, health and supervisory approaches in clinical practice: A Slovak and Czech perspective. Nurse Education Today, 65: 4–10. Jimenez, C., Navia-Osorio, P.M., Diaz, C.V. (2010). Stress and health in novice and experienced nursing students. Journal of Advanced Nursing, 66(2): 442–455. Majandusaasta aruanne 1.1.2019–31.12.2019. (2020). Tallinna Tervishoiu Kõrgkool. https://www.ttk.ee/sites/ttk.ee/files/6.1.%20Tallinna%20Tervishoiu%20 K%C3%B5rgkooli%20 majandusaasta%20aruanne%202019.pdf (07.09.2020). Manti, P., Mastrogiannis, D., Mantzorou, M., Adamakidou, T., Mantoudi, A., Stefanidou, S., Timmins, F. (2022). Stress levels and coping strategies among undergraduate nursing students in Greece during economic recession: a cross-sectional study. Nurse Education in Practice, 60, 103299, 1–8. Maté, G. (2015). Gabor Maté: How to Build a Culture of Good Health. https://www. iahe.com/docs/articles/Gabor_Mate_How_to_Build_a_Culture_of_Good_Health. pdf (08.08.2021). Moya Nicolàs, M., Larrosa Sànchez, S., López Marin, C., López Rodriguez, I., Morales Ruiz, L., Simón Gómez, A. (2013). Stress perception in Nursing students facing their clinical practices. Enfermeria Global, 31, 244–253. Ni, C., Liu, X., Hua, Q., Lv, A., Wang, B., Yan, Y. (2010). Relationship between coping, selfesteem, individual factors and mental health among Chinese nursing students: A matched casecontrol study. Nurse Education Today, 30, 338–343. 64

be good for learning. Medical Education, 54(3): 40–45. Savitsky, B., Findling, Y., Ereli, A., Hendel, T. (2020). Anxiety and coping strategies among nursing students during the covid-19 pandemic. Nurse Education in Practice, 46: 102809. Scott, E.A. (2013). 8 Keys to Stress Management (8 Keys to Mental Health).W.W.Norton & Company, Inc. Ameerika Ühendriigid. Selye, H. (1976). Stress in Health and Disease. Butterworth (Publishers) Inc. United States of America. Shukla, A., Kalra, G., Pakhare, A. (2013). Understanding stress and coping mechanisms in Indian student nurses. Sri Lanka Journal of Psychiatry, 4(2): 29–33. Sivasubmarian. (2016). Eustress vs Distress – A Review. International Journal of Research in Humanities & Social Sciences, 4(5): 12–15. Suen, W. Q., Lim, S., Wang, W., Kowitlawakul, Y. (2016). Stressors and expectations of undergraduate nursing students during clinical practice in Singapore. International Journal of Nursing Practice, 22, 574–583. Tallinna Tervishoiu Kõrgkool (2021). Õppekava “Õde 2021” ained. https://ttk.ois.ee/ curriculumsubject?curriculum_id=3&year=2021&group=year#tab-title-1 (02.03.2022). Tartu Tervishoiu Kõrgkool (2020b). Õppekava “Õe põhiõppe õppekava 2020” ained. https://nooruse.ois.ee/curriculum-subject?curriculum_id=7&year= 2020&group=year#tab-title-1 (02.03.2022) The National Institute of Mental Health (2021). 5 Things You Should Know About Stress. https://www.nimh.nih.gov/health/publications/stress/19-mh-8109-5things-stress_142898.pdf (10.06.2021). Timmins, F., Kaliszer, M. (2002). Aspects of nurse education programmes that frequently cause stress to nursing students – fact-finding sample survey. Nurse Education Today, 22, 203–211. Utvær, B.K., Torbergsen, H., Paulsby, T.E., Haugan, G. (2022). Nursing Students’ Emotional State and Perceived Competence During the COVID-19 Pandemic: The Vital Role of Teacher and Peer Support. Frontiers in Psychology, 12, 793304, 1–13. Yamashita, K., Saito, M., Takao, T. (2012). Stress and coping styles in Japanese nursing students. International Journal of Nursing Practice, 18(5): 489–496 65

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Rudland, J.R., Golding, C., Wilkinson, T.J. (2019). The stress paradox: How stress can

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

INSULDIJÄRGSE KONTROLL-LOENDI POST-STROKE CHECKLISTI KOHANDAMINE EESTIS KASUTAMISEKS Adaptation of the Post-Stroke Checklist for Use in Estonia Diana Virumäe, Triinu Kurvits, Reet Urban Abstract The Post-Stroke Checklist (PSC) is a brief and user-friendly tool developed to identify common post-stroke problems. It has demonstrated reliability in detecting post-stroke issues across diverse healthcare systems in various countries. This study aimed to adapt the PSC for use in Estonia. This study followed Beaton et al.’s (2000) five-step model for cross-cultural adaptation of health-related instruments: forward translation, synthesis, backtranslation, expert committee review, and pilot testing. In the final piloting stage of the adaptation process, a consensus decision was made using the Delphi method. Six stroke nurses participated in the study, with four joining the panel discussion. All respondents found the Estonian PSC clear and understandable. It enhanced the identification of post-stroke problems, supported structured dialogue, and facilitated the creation of individualized care plans. While some nurses expressed concern over limited access to specialists and referral rights in the current healthcare system, the PSC was generally considered useful. Suggestions for the future improvements included adding more details on medication and healthy lifestyle habits. The Estonian version of the PSC was positively received by stroke nurses and is considered suitable for clinical use, with only minor linguistic adjustments. Since January 2025, PSC has been officially used in stroke follow-up in all Estonian stroke units. Keywords: Post-Stroke Checklist (PSC), Cross-Cultural Adaptation 66

Rahvusvaheliseks kasutamiseks välja töötatud standarditud mõõdiku kasutuselevõtmiseks rahvusriigis tuleb see kohandada, mis tähendab, et 67

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Sissejuhatus Eesti Tervisekassa 2019. aastal avaldatud aruandes tuuakse välja, et pärast insulti on patsientide raviteekond killustunud ega põhine täielikult patsientide ja nende lähedaste vajadustel (Mõtus jt 2019). Insuldipatsiendi terviseseisundi regulaarne ja terviklik hindamine pärast aktiivravi võimaldab insuldijärgsete probleemidega tegelda õigel ajal ning ennetada nende võimalikku süvenemist ja taashospitaliseerimist (Verberne jt 2020). Euroopa insuldi tegevuskavas (Stroke Action Plan for Europe 2018–2030) rõhutatakse, et insuldi ravikvaliteedi üks näitajaid on 3–6 kuud pärast insulti toimuvad regulaarsed järelkontrollid ja nendel tulemustel põhinevad asjakohased sekkumised (Norrving 2018). Patsientide insuldijärgsete probleemide tuvastamiseks on Ühendkuningriigis välja töötatud 11 küsimusest koosnev standarditud kontroll-loend PostStroke Checklist (PSC) (Philp jt 2013). Selle on heaks kiitnud Maailma Insuldiorganisatsioon ja selle kasutuselevõttu soovitatakse ka Euroopa insuldi tegevuskavas (Norrving 2018). PSC on tervishoiutöötajale mõeldud standarditud abivahend insuldi läbi teinud inimese küsitlemiseks poolstruktureeritud intervjuu vormis. Eesmärk on tuvastada õigel ajal insuldi tagajärjel tekkinud või potentsiaalselt tekkida võivad terviseprobleemid, kavandada asjakohased sekkumised või suunata patsient edasi vastava erialaspetsialisti vastuvõtule (Philp jt, 2013). PSC on kohandatud kasutamiseks mitmes Euroopa riigis – Saksamaal (Hotter jt 2018), Itaalias (Iosa jt 2018), Rootsis (Kjörk jt 2019, Ullberg jt 2021), samuti Aasias (Im jt 2020, Olver jt 2021) ja Austraalias (Olver jt 2021). Kuigi PSC ei pruugi hõlmata kõiki insuldijärgseid tervisega seotud ja sotsiaalseid vajadusi (Hotter jt 2018), peetakse seda siiski usaldusväärseks ja kergesti kasutatavaks abivahendiks patsiendi insuldijärgsete probleemide tuvastamisel (Iosa jt 2018, Kjörk jt 2019, Turner jt 2019, Ullberg jt 2021). PSC sobib eelkõige insuldipatsiendi tervisevajaduste hindamiseks haiglaravi järgsel perioodil (Hotter jt 2018, Turner jt 2019).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

peale sisulise tõlketäpsuse säilitamise tuleb mõõdik kohandada ka kultuuriliselt sobivaks (Beaton jt 2000). Uurimistöö eesmärk oli kohandada rahvusvaheliselt tunnustatud insuldijärgne kontroll-loend PSC Eestis kasutamiseks. Märksõnad: Post-Stroke Checklist (PSC), insuldijärgne kontroll-loend, rahvusvahelise mõõdiku kohandamine Metoodika Ingliskeelse PSC originaalmõõdiku kohandamisel Eesti konteksti lähtuti Beatoni ja kolleegide (2000) kirjeldatud viieetapilisest mõõdiku kohandamise mudelist (tabel 1). Tabel 1. PSC kohandamise etapid (Beatoni jt 2000 järgi)

Etapp

Etapi tegevuste kirjeldus

I etapp: tõlkimine

Ingliskeelse originaalversiooni tõlkimine eesti keelde, mida teeb professionaalne tõlkija.

II etapp: tõlke hindamine, süntees

Eestikeelse tõlke vastavuse hindamine originaaliga, korrigeerimine ja sünteesimine üheks eestikeelseks versiooniks, mida teevad uurimuse kaks autorit.

III etapp: tagasitõlge

Eestikeelse versiooni tagasitõlkimine inglise keelde, mida teeb sõltumatu tõlkija.

IV etapp: võrdlus ja kohandamine

Ingliskeelse tagasitõlke versiooni võrdlev hindamine vastavusele originaalversiooniga, eestikeelse versiooni kohandamine sisulise vastavuse tagamiseks, mida teevad uurimuse kaks autorit ja juhendaja.

V etapp: katsetamine

Kohandatud PSC katsetamine kliinilises töös ja eksperdihinnang Delphi metoodikaga: anonüümne hinnang + arutlusring ja üksmeelne otsus.

Küsitlusjärgse arutlusringi eesmärk oli saavutada ekspertide üksmeel kontroll-loendis kavandatud muudatuste osas. Kuuest katsetusel osalenust üks ei pidanud vajalikuks arutlusringis osaleda ning üks keeldus osalemast, sest ei pidanud kontroll-loendi kasutamist vajalikuks. Arutlusringis osalejatele tutvustati esmalt küsitluse tulemusi ning seejärel arutleti eraldi iga muudatusettepaneku üle. Iga arutlusringis osaleja esitas oma põhjendatud arvamuse, kuni saavutati üksmeelne otsus. Tulemused Edasi-tagasi tõlke võrdlus ja kohandamine. Kohandamisprotsessi neljandas etapis korrigeeriti kõiki kontroll-loendi küsimusi ja juhiseid keeleliselt arusaadavamaks ning Eesti tervishoiusüsteemis kokkulepitud terminoloogiat kasutades üheselt mõistetavamaks. Mõiste „hindamine“ asendati mõistega „seisundi hindamine“.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kohandatud PSC ehk insuldijärgse kontroll-loendi katsetamine Kohandatud kontroll-loendi rakendamise katsetusfaasis osales kuus pikaajalise töökogemusega insuldipatsientidega tegelevat tervishoiutöötajat. Nad kasutasid kontroll-loendit iseseisvalt ja üksteisest sõltumatult ajavahemikul 23.11.2023–21.12.2023 vähemalt viie insuldipatsiendi hindamiseks. Individuaalse kasutuskogemuse kohta tagasiside kogumiseks saadeti osalejatele eposti teel struktureeritud küsimustik, mille koostamisel tugineti varasematele rahvusvahelistele PSC kohandamise uuringutele (Kjörk jt, 2019; Turner jt, 2019). Küsimustik koosnes 11 küsimusest, mis käsitlesid kontroll-loendi arusaadavust, asjakohasust ja teostatavust. Küsimustiku abil kogutud andmed anonüümiti enne analüüsi. Seitsme suletud küsimuse „jah“ või „ei“ vastuste analüüsimiseks koostati sagedustabel. Kõikidele suletud küsimustele lisatud vaba teksti kommentaaride ja neljale avatud küsimusele antud vastuste analüüsimisel oli analüüsitavaks ühikuks mõttetervik. Mõttetervikut kirjeldati kodeeritult. Küsitluse tulemused võeti kaalumise alla arutlusringis.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Eksperdihinnang. Küsimustikule vastanutest (n = 6) hindasid kõik, et kontroll-loendi sõnastus on selge ja arusaadav. Üks vastaja soovitas asendada termin „elustiil“ terminiga „eluviis“ ja termin „taastusravi arst“ terminiga „taastusarst“. Arutlusring otsustas kasutada terminit „elustiil“, sest see on tervisekäitumise kirjeldamiseks täpsem termin kui „eluviis“. Küsimusele „Kas kontroll-loendi kasutamine aitas tuvastada patsiendi võimalikke insuldijärgseid probleeme?“ vastas viis uuritavat jaatavalt. Kontroll-loendi spetsiifilisemat kasutamist puudutavatele täpsustavatele küsimustele lisati, et kontroll-loendi järgimine hõlbustab vestlust patsiendiga, vestluse tulemuste põhjal on lihtsam koostada patsiendi individuaalset raviplaani ja teda nõustada ning lihtsam on otsustada vajaduse üle patsiendi edasisuunamiseks erialaspetsialisti juurde. Ühe vastanu arvatest raskendab insuldijärgsel vastuvõtul kontroll-loendi kasutamine patsiendiga tegelemist. Ekspertidelt küsiti „Kas patsiendid võiksid enne vastuvõttu ise täita kontroll-loendit enesehindamise küsimustikuna?“ Nelja eksperdi arvates ei saa kontroll-loendit patsiendi enesehindamise küsimustikuna kasutada. Kaks uuritavat arvasid, et enne vastuvõtule tulekut võiksid patsiendid ise kontroll-loendi täita. Arutlusringis jõuti järeldusele, et inimesed ei pruugi enesehindamisega iseseisvalt hakkama saada. Küsimusele võimalike insuldijärgsete probleemide kohta, mida kontrollloendit kasutades ei ole võimalik tuvastada, vastasid kolm uuritavat, et kontroll-loendi küsimused võimaldavad pöörata tähelepanu kõikidele vajalikele teemadele. Samas arvasid kaks uuritavat, et rohkem tähelepanu tuleks pöörata ravimite tarvitamisele ja tervislikule eluviisile. Ühe uuritava arvates võiks lisada rohkem tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi pakutavate teenuste võimalusi. Ühe vastaja arvates on kontroll-loendi küsimused liiga üldsõnalised ja neid oleks vaja täpsemalt lahti kirjutada. Arutelu tulemusena ei peetud vajalikuks küsimusi täiendada.

Kontroll-loendi positiivsete külgedena rõhutati selle selgust ja konkreetsust (n = 4) ning et kontroll-loendi järgi vestlemine aitab avada ka probleemseid ja ebamugavaid teemasid (n = 3). Enamik uuritavatest (n = 5) võtaksid kontroll-loendi oma igapäevatöös kasutusele. Tähtsaks peeti vajadust lisada kontroll-loend eHL-i, et see oleks patsiendi haigusjuhust leitav kõikidele spetsialistidele. Arutlusringis otsustati, et kontroll-loend on usaldusväärne abivahend ja selle võib võtta kasutusele ilma suuremate muudatusteta, sest see annab võimaluse tervishoiuressursside tõhusamaks korraldamiseks. Arutelu Uurimistöö eesmärk oli kohandada rahvusvaheliselt tunnustatud insuldijärgseks terviseseisundi hindamiseks ja edasiste otsuste tegemiseks standarditud abivahend Post Stroke Checklist Eestis kasutamiseks. Eestis toimuvad juba mitu aastat insuldiõe iseseisvad vastuvõtud. Seni tugineb insuldiõe vastuvõtuprotsess õdede ja neuroloogide parimale arusaamisele sellest, mida insuldiõde peaks vastuvõtul tegema. Mittestandarditud tööprotsess ei pruugi vähendada patsiendi ravi- ja terviseteekonna killustatust ega tagada inimesekesksust. Euroopa insulditegevuskavas 2018–2030 märgitakse, et insuldipatsientide regulaarne järelkontroll tuleks teha standarditult ja selleks soovitatakse kasutada valideeritud insuldijärgset kontroll-loendit Post Stroke Checklist (Norrving 2018).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Kontroll-loendi negatiivse küljena märkisid kolm eksperti, et kuigi kontroll-loendi abil tehtud seisundi hindamise tulemuste põhjal võib hindaja saada juhise patsiendi edasi suunamiseks erialaspetsialisti vastuvõtule, ei ole see Eesti tervishoiusüsteemi piiratud ressursside tingimustes sageli realistlik. Lisati ka, et selgusetuks võib jääb, kes hakkab patsienti pärast seisundi hindamise järgset nõustamist kodus jälgima. Arutelu käigus jõuti järeldusele, et kontroll-loendi kasutuselevõtt võib pikemas perspektiivis aidata välja selgitada tervishoiusüsteemis esinevaid puudujääke.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Insuldijärgse kontroll-loendi kohandamisprotsessi tulemusena hindas enamik eksperte, et tegemist on lühikese ja konkreetse töövahendiga, mille kasutamine võimaldab paremini struktureerida insuldiõdede iseseisvat vastuvõttu ja hinnata süsteemselt patsiendi seisundit. Kontroll-loendi alusel tehtavad otsused võimaldavad tõhusamalt korraldada patsiendi ravi- ja terviseteekonda. Kuna varem ei ole insuldiõe vastuvõttudel olnud ühtset struktuuri, siis võib õe enda loodud süsteem tunduda samuti asjakohane ja tõhus. Samas on tervishoiuteenuste üks ajakohaseid kvaliteediindikaatoreid teenuste vastavus standardile. Kontroll-loendi kasutamist patsiendi enesehindamiseks üksmeelse eksperdiotsusena siiski ei toetatud, sest küsimustiku täitmine ei pruugi olla jõukohane kõikidele insuldi läbiteinutele. Kuna originaalne kontroll-loend on välja töötatud siiski tervishoiutöötaja abivahendiks, siis sama küsimustiku kohandamine patsiendile enesehindamiseks vajab põhjalikumaid uuringuid. Kohandamisprotsessis osalenud eksperdid märkisid ka mõningaid kontroll-loendi puudusi, näiteks on küsimused liiga üldised ega võimalda seega täpselt hinnata haigusest tingitud spetsiifilisemaid probleeme ning ka ravimite kasutamist. Nimetatud tähelepanekud ühtivad Hotteri ja kolleegide (2018) uuringu tulemustega, kus samuti järeldati, et kontroll-loend pöörab seisundi hindamisel vähe tähelepanu kaasuvatele haigustele ja nende ravile ning sotsiaalhoolekande valdkonnas tähtsatele rahuldamata vajadustele. Edaspidi tuleks teha ulatuslikumaid uuringud eesmärgiga täiendada olemasoleva kontroll-loendi küsimustikku. Teisalt on praeguse küsimustiku lühidus ja konkreetsus pigem positiivne, mis võimaldab kiiresti ja konstruktiivselt teha otsuseid patsiendi edasise raviteekonna kavandamiseks. Järeldus Eestis kasutamiseks kohandatud insuldijärgse kontroll-loendi on eksperdid heaks kiitnud töövahendina insuldipatsientide haiglaravi järgseks seisundi hindamiseks ning edasise ravi- ja terviseteekonna kavandamiseks. Standarditud hindamisvahendite kasutamine võimaldab tulevikus teha üle-eestilisi uuringuid tervishoiuteenuste arendamiseks. 72

Allikaloend Beaton, D. E., Bombardier, C., Guillemin, F., & Ferraz, M. B. (2000). Guidelines for the Process of Cross-Cultural Adaptation of Self-Report Measures. Spine, 25(24): 3186–3191. Hotter, B., Padberg, I., Liebenau, A., Knispel, P., Heel, S., Steube, D., Wissel, J., Wellwood, I. Meisel, A. (2018). Identifying unmet needs in long-term stroke care using in-depth assessment and the Post-Stroke Checklist – The Managing Aftercare for Stroke (MAS-I) study. European Stroke Journal, 3(3): 237–245. Im, H. W., Kim, W.-S., Kim, S. Y., Paik, N.-J. (2020). Prevalence of Worsening Problems Using Post-Stroke Checklist and Associations with Quality of Life in Patients with Stroke. Journal of Stroke and Cerebrovascular Diseases, 29(12): 105406. Iosa, M., Lupo, A., Morone, G., Baricich, A., Picelli, A., Panza, G., Smania, N., Cisari, C., Sandrini, G., Paolucci, S. (2018). Post Soft Care: Italian implementation of a post-stroke checklist software for primary care and identification of unmet needs in community-dwelling patients. Neurological Sciences, 39(1): 135-139. Kjörk, E. K., Carlsson, G., Sunnerhagen, K. s., Lundgren-Nilsson, A. (2019). Experiences using the poststroke checklist in Sweden with a focus on feasibility and relevance: a mixed-method design. BMJ Open, 9. Mõtus, M., Pääbo, L., Grigorjan, L. (2019). Insuldipatsiendi raviteekonna parem korraldus. Eesti Haigekassa. Tallinn. Norrving, B., Barric, J., Davalos, A., Dichgans, M., Cordonnier, C., Guekht A., Kutluk, K., Mikulik, R., Wardlaw, J., Richard, E., Nabavi, D., Molina, C., Bath, P. M., Stibrant Sunnerhagen, K., Rudd, A., Drummond, A., Planas, A., Caso, V. (2018). Action Plan for Stroke in Europe 2018–2030. European Stroke Journal, 3(4): 309–336. Olver, J., Yang, S., Fedele, B., Ni, J., Frayne, J., Shen, G., McKenzie, D. (2021). Post Stroke Outcome: Global Insight into Persisting Sequelae Using the Post Stroke Checklist. Journal of Stroke and Cerebrovascular Diseases, 30(4): 105612. Philp, I., Brainin, M., Walker, M. F., Ward, A. B., Gillard, P., Shields, A. L. Norrving, B. (2013). Development of a Poststroke Checklist to Standardize Follow-up Care for Stroke Survivors. Journal of Stroke and Cerebrovascular Diseases, 22(7): 173–180. 73

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Alates 1. jaanuarist 2025 rahastab Tervisekassa insuldijärgse kontrollloendi kasutamist insuldipatsiendi raviteekonna osana.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Turner, G. M., Mullis, R., Lim, L., Kreit, L., Mant, J. (2019). Using a checklist to facilitate management of long-term care needs after stroke: insights from focus groups and a feasibility study. BMC Family Practice, 20: 2. Ullberg, T., Månsson, K., Berhin, I., Pessah-Rasmussen, H. (2021). Comprehensive and Structured 3-month Stroke Follow-up Using the Post-stroke Checklist (The StructFU study): A Feasibility and Explorative Study. Journal of Stroke and Cerebrovascular Diseases, 30(2): 105482. Verberne, D. P. J., Kroese, M. E. A. L., Staals, J., Ponds, R. W. H. M., van Heugten, C. M. (2020). Nurse-led stroke aftercare addressing long-term psychosocial outcome: a comparison to care-as-usual. Disability and Rehabilitation, 44(12): 2849–2857.

ARTIKLITE AUTORITE LOEND Heinla, Kristiina, BSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Jaguson, Maarika, MSc, Tartu Ülikooli terviseteaduse magistriõppekava (õendusteadus) vilistlane, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Kiljako, Marit, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Kommusaar, Janne, MSc, Tartu Ülikool õppejõud Kurvits, Triinu, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse magistriõppekava vilistlane Lauring, Grete, BSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Lenk-Adusoo, Margit, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Liiv, Kristin, BSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Pahk, Liisbeth, BSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Pilt, Anette, BSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Sumberg-Almers, Aile, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud, Urban, Reet, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Vahtramäe, Anne, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Varik, Merle, PhD, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Villemson-Kling, Liina, BSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Virumäe, Diana, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse magistriõppekava vilistlane

TEADUSKONVERENTSI TEESID

5th INTERNATIONAL STUDENT CONFERENCE IN HEALTH SCIENCES “HEALTH IN OUR HANDS” CONFERENCE ABSTRACTS ORGANISING COMMITTEE Anna-Liisa Tamm Ave Kutman Gerli Mõts Henri Treial Jaan Looga Jaanika Niinepuu Karina Tolli Maive Mõttus

Bernhard Engelmann University of Applied Sciences St. Pölten, Austria Eerik Jõgi, PhD Tartu Applied Health Sciences University, Estonia Evanthia Sakellari, PhD Technological Educational Institute of Athens, Greece Gerli Mõts Tartu Applied Health Sciences University, Estonia Hanna Michnowska Polish Academy of Sciences, Poland Katrin Lang, PhD University of Tartu, Estonia Merle Talvik, PhD Tallinn Health University of Applied Sciences, Estonia Saima Hinno, PhD Tartu University Hospital, Estonia Sanja Kalambura, PhD University of Applied Sciences Velika Gorica, Croatia Sirje Sammul, PhD Tartu Applied Health Sciences University, Estonia Steven Onkelinx, PhD Fontys University of Applied Science, Netherlands Thomas Schrader, PhD University of Applied Sciences, Germany Ülle Parm, PhD Tartu Applied Health Sciences University, Estonia

TEADUSKONVERENTSI TEESID

SCIENTIFIC COMMITTEE

TEADUSKONVERENTSI TEESID

MODERATORS Anna Verro Anni Mägi Arnis Käsper Artur Sirk Jaanika Reinmann Maia-Liisa Suigusaar Teele Puhlov

Tartu Applied Health Sciences University, Estonia Tartu Applied Health Sciences University, Estonia Tartu Applied Health Sciences University, Estonia Tartu Applied Health Sciences University, Estonia Tartu Applied Health Sciences University, Estonia Tartu Applied Health Sciences University, Estonia Tartu Applied Health Sciences University, Estonia

TEADUSKONVERENTSI TEESID

FORENSIC EXAMINATION OF CONDOM TRACES IN THE VAGINAL MATRIX USING FOURIER TRANSFORM INFRARED SPECTROSCOPY Authors: Abdulrahman Noor Bakri Dahair, Amjad Fahmida Scientific research supervisor: Saule A. Mussabekova Karaganda Medical University, Karaganda, Kazakhstan

Background: The forensic detection of condom residues in the vaginal matrix has been recognised as an important component in the investigation of sexual assault. The objective of this study was to evaluate the feasibility and effectiveness of Fourier Transform Infrared (FTIR) spectroscopy for the detection and characterisation of condom residues in the vaginal matrix, to improve the evidential basis of forensic examination. Aim: To evaluate the feasibility and effectiveness of FTIR spectroscopy for the detection and characterisation of condom residues in the vaginal matrix. Methods: Experimental investigations were conducted on vaginal swabs collected after simulated condom usage, together with control samples obtained without condom usage. FTIR spectroscopy was applied to the samples, and spectral data were processed to identify characteristic vibrational patterns. Specific attention was given to the detection of compounds commonly present in condoms, including latex, lubricants, and chemical additives. Results: Distinct spectral patterns associated with condom-specific compounds were identified in the samples obtained after condom use, thereby enabling their differentiation from control samples. The sensitivity of FTIR spectroscopy was demonstrated to be high, with residues 79

TEADUSKONVERENTSI TEESID

being detectable even at low concentrations. The method also exhibited reproducibility and reliability under experimental conditions. Challenges were encountered in distinguishing condom residues from endogenous vaginal components and from other foreign substances, which suggests that the technique may require complementary methods for optimal forensic application. Conclusion(s): FTIR spectroscopy is a promising technique for the forensic examination of condom residues in the vaginal matrix. Its advantages include non-destructive analysis, high sensitivity, and reproducibility. The findings indicate that condom residues can be reliably detected and differentiated, although difficulties in distinguishing them from endogenous materials remain. These results highlight the importance of further integration with complementary forensic techniques, such as microscopy and chemical profiling, in order to enhance accuracy. Keywords: forensic science, condom residues, FTIR spectroscopy, sexual assault, vaginal matrix.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

BONE METRICS AND FORENSIC ANTHROPOLOGY: INSIGHTS FROM KAZAKH POPULATIONS Authors: Ayan M. Nurolatuly Scientific research supervisor: Saule A. Mussabekova Karaganda Medical University, Kazakhstan

Background: The postcranial skeleton is one of the principal components of the human morphological constitution, characterised by marked variability influenced by sex, age, ecological conditions, and lifestyle. Despite extensive research into cranial and long bones for forensic identification, constitutional features of tubular bones of the upper extremity in contemporary populations remain insufficiently studied. This knowledge gap hinders accurate forensic identification in Kazakhstan, where populationspecific osteometric standards are still lacking. Aim: The study aimed to investigate the morphological variability of tubular bones of the upper limb in adult population of Kazakhstan of different somatotypes, with the objective of developing population-specific osteometric standards applicable to forensic identification in Kazakhstan. Methods: Paired humeri (n = 20) obtained from forensic casework were examined. Standard anthropological instruments (sliding and spreading callipers, Martin’s stand, osteometric tape, goniometer) were employed. A comprehensive panel of linear measures and osteoscopic traits was recorded, and geometric and arithmetic indices were calculated. Descriptive statistics, tests for bilateral asymmetry, correlation analyses across somatotype groups, and exploration multivariate procedures were applied. Results: The findings demonstrated that absolute longitudinal dimensions of long bones tended towards smaller values, while transverse and 81

TEADUSKONVERENTSI TEESID

cross-sectional indices were of medium magnitude, indicating mesomorphic characteristics. Distinct correlations were observed between body height and bone length across somatotypes, as well as between diaphyseal width and compact bone thickness. Asymmetry was noted between paired humeral bones. The results confirm population-specific variation in osteometric characteristics, supporting the need for updated regional standards. Conclusion(s): The study provides novel osteometric data on tubular bones of the upper limb in Kazakh populations, contributing to the refinement of forensic identification methods. The present findings have demonstrated that osteometric characteristics are population-specific and cannot be generalised across different groups without adjustment. This evidence highlights the importance of developing regionally adapted standards, while also contributing to comparative datasets that may support cross-national forensic practice. Consequently, the results hold significance not only for Kazakhstan but also for other countries where population diversity necessitates tailored osteometric approaches. Keywords: forensic anthropology; osteometry; tubular bones; somatotype; population standards.

Authors: Batur Can Asildas1, Sarah Stricker1, Dennis Hoffmann1, Armin Emil Heinrich Paul Wladimir Schulz1, Lara Hermany1, Ulrike Faik2 Scientific Research Supervisor: Thomas Schrader1 Technische Hochschule Brandenburg – University of Applied Sciences: Department of Computer Science and Media, Germany 2 Mosaik-Berlin gGmbH

Background: Digital interactive technologies are often not accessible and may exclude people with disabilities from creative processes. Aim: The Gesture Lab project aims to develop and evaluate a. low-threshold system that enables people with disabilities to independently create digital artworks though intuitive hand, or body gestures. Methods: We implemented a prototype using a standard webcam, a laptop and projectors. Hand positions and movements were detected in real time through machine learning algorithms adapted from existing opensource models. Specific gestures were mapped to functions for color selection, shape generation, and pattern control. The system was co-designed with participants and caregivers from Mosaik’s sheltered workshop program in Berlin in collaboration with medical informatics students. Usability was assessed through structured observation, informal interviews, and documentation of user interactions during multiple test sessions Results: Participants successfully created unique digital artworks using gesture-based control. The majority of users reported that the system was easy to understand and enjoyable to operate. Observations indicated a rapid learning curve and increasing creative engagement over repeated 83

TEADUSKONVERENTSI TEESID

GESTURE LAB – INCLUSIVE DIGITAL ART THROUGH GESTURE RECOGNITION

TEADUSKONVERENTSI TEESID

sessions. Identified challenges included variable gesture precision and occasional misclassification, particularly under changing lighting conditions. Conclusion(s): The study demonstrates the feasibility of using machine learning-based gesture recognition as an accessible interface for digital art creation. Beyond fostering artistic self-expression, the approach has potential to enhance participation, motivation, and digital literacy among people with disabilities. Future work will focus on improving robustness, expanding the gesture vocabulary, expanding the gesture vocabulary, and creating an ecosystem that is easy to deploy for the caregivers in their institutions. Keywords: accessibility, inclusion, machine learning, inclusive design, artificial intelligence.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

BRIDGING PRACTICE AND RESEARCH: FROM EVIDENCE TO ACTION IN OSTEARTHRITIS CARE Author: Bernhard Engelmann¹, ² Scientific Research Supervisor: Barbara Wondrasch¹ ¹ Institute of Health Sciences, St. Pölten University of Applied Sciences, Austria ² Center for Digital Health and Social Innovation, St. Pölten University of Applied Sciences, Austria

Background/Aim: Translating research into clinical practice remains one of the greatest challenges in health care. Evidence-based guidelines are often slow to reach daily practice, and even proven methods can be difficult to implement consistently (Grimshaw et al., 2012; Morris et al., 2011). Osteoarthritis (OA) is a clear example: although exercise and patient education are widely recommended as first-line treatments, many patients still do not receive them (Skou & Roos, 2017). The GLA:D® programme (Good Life with Osteoarthritis in Denmark) was developed to bridge this gap. It provides a structured framework that links clinical expertise, patient education, and registry-based research. Since its launch in 2013, GLA:D® has expanded to 11 countries and collected data from more than 100,000 participants, showing consistent improvements in pain, function, and quality of life (Skou & Roos, 2017, 2019; Van Doormaal et al., 2020). This keynote will discuss how programmes like GLA:D® can serve as practical models for implementing science in everyday health care. It will also explore how emerging collaborations – such as between St. Pölten University of Applied Sciences and Tartu Applied Health Sciences University – can advance this idea through shared learning, participatory approaches and future research initiatives. Such collaborations reflect the spirit of “Health in our Hands”: applying science in real life and working together to improve health step by step. 85

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Methods: The presentation summarises results from the international GLA:D® registry and implementation data from participating countries. It also introduces current Austrian projects – such as ACCESS (Citizen Science) and NUMOQUA (Longitudinal Outcome Analysis) – which explore how digital motion analysis and nutritional interventions can improve clinical outcomes and support research translation in musculoskeletal care. Results: Across GLA:D® registries, participants typically report 25–35 % reductions in pain, improved physical function, and higher confidence in exercise and self-management. Health-economic analyses show fewer planned surgeries and reduced medication use. Early pilot data suggest that integrating motion analysis and real-world nutrition data into rehabilitation programmes is feasible and well accepted by both patients and clinicians. Conclusion: Structured exercise and education programmes, such as GLA:D®, illustrate how research can become meaningful in everyday clinical care when scientists, clinicians, and patients work together. Such programmes help bridge the evidence–practice gap and demonstrate how structured implementation, data sharing, and education can strengthen evidence-based rehabilitation. Looking ahead, international dialogue and shared learning – for example, between institutions in Austria and Estonia – can further develop this approach and inspire similar initiatives in other areas of health care. In this way, the idea of “Health in our Hands” becomes more than a conference theme – it becomes a shared commitment to applying knowledge where it matters most. Keywords: Osteoarthritis, GLA:D®, physiotherapy, implementation science, digital health

TEADUSKONVERENTSI TEESID

HOW TO PROMOTE MOTIVATION FOR ORAL HYGIENE IN KINDERKARTEN CHILDREN AGED FOUR TO SIX THROUGH PLAYFUL METHODS Authors: Celine Pieritz, Emely Göpfarth, Ksenia Matusevich Scientific research supervisor: Beatrix Schulte-Huermann SBBS für Gesundheit und Soziales Jena (Vocational College for Health and Social Matters), Germany

Background: Oral health in early childhood is crucial for the healthy development of the permanent dentition. Despite various preventive measures, dental caries remains one of the most common chronic diseases among children. A central issue is the lack of motivation among pre-school children to engage in oral hygiene. Aim: The aim of this study was to investigate to what extent playful methods can foster the motivation of kindergarten children aged four to six to practice oral hygiene. Methods: The study employed a mixed-methods design, combining quantitative and qualitative approaches. Quantitative data were collected through two standardized questionnaires, completed by a total of 84 participants (38 parents, each with one child, and 8 educational professionals), and analysed descriptively. Qualitative data were obtained through open questions in the questionnaires as well as structured observations. In addition, a concept developed by the authors was implemented with 13 children in a kindergarten setting. This intervention included a pedagogically valuable song based on the KAI toothbrushing technique and a sorting game related to healthy nutrition, with qualitative observations systematically documented and evaluated.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: The analysis of the questionnaires highlighted the essential role of both parents and educational staff in supporting children’s oral health. Observations from the practical intervention demonstrated that the playful methods noticeably enhanced the children’s motivation to brush their teeth. Conclusion(s): The findings suggest that playful methods represent an effective strategy to sustainably increase oral hygiene motivation among kindergarten children and thereby contribute to early childhood caries prevention. Keywords: oral hygiene, pre-school children, caries prevention, motivation, playful methods, dental health.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

CHANGES IN THE WORK ORGANIZATION OF ESTONIAN PHYSIOTHERAPISTS FOLLOWING THE AMENDMENTS IN THE REGULATORY FRAMEWORK OF THE PROFESSION IN 2023–2024 Author: Christofer Kalda Scientific research supervisors: Anna-Liisa Tamm, Martin Argus Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Applied Health Sciences University, Estonia

Background: In recent years, the field of physiotherapy in Estonia has undergone significant changes, particularly in legal status of physiotherapists and conditions for providing services. Since October (2023), all physiotherapists registered in national health information system and providing therapeutic services have been recognized as healthcare professionals. In 2024, mandatory patient insurance and the option to charge a visit fee were introduced. These changes created new responsibilities and opportunities, especially for those working in private practice. However, actual impact on physiotherapists’ work organization has not been empirically studied. Aim: The aim of study was to clarify the opinions of physiotherapists who have established private practices in Estonia regarding the changes in regulatory framework of the profession in 2023–2024. Methods: Approval for conducting the study was obtained from Human Research Ethics Committee of University of Tartu (protocol no. 395/T-10, 16.11.2024). A mixed-methods online survey was conducted in January 2025. Descriptive statistics were used to analyze the data.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: Only fully completed questionnaires were used in data analysis, resulting in a final sample of 16 respondents (including 14 women; 39.5 ±5.49 years), i.e. 20% of physiotherapists who had established private practices in Estonia. According to respondents, legislative changes have affected their work organization and service availability mainly through increased administrative burden and responsibility. However, changes have promoted cooperation with other healthcare professionals, supported professional development, and increased the role of physiotherapists as independent specialists. The benefits of legislative changes are seen as better patient protection and ability to provide services more reliably, but physiotherapists highlight the need for clearer implementation information and systematic support. The financial burden on private entrepreneurs and physiotherapists providing primary care services has also increased. Conclusion: While the legal changes are seen as positive steps toward greater professional recognition, their implementation in practice has been inconsistent and challenging. Keywords: physiotherapy, private practice, legal changes, work organization.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

THE USE OF FASTING TECHNIQUES IN MEDICAL THERAPY Author: Daina Zalāne Red Cross Medical College of Riga Stradiņš University, Latvia

Background: Different fasting techniques are becoming increasingly popular through Apps, influencers and life-coaches. However, scientific research on fasting and its impact on health is still far from extensive. An additional challenge is the comparability of that research, as there are various different fasting protocols and research participants differ largely in terms of age, gender, previous heath condition and aim to be achieved through fasting. Aim: To classify the different fasting techniques and create an overview of international scientific research on fasting techniques and their impact on different health issues. To research the use of fasting techniques in medical therapy in Latvia. Methods: Overview of research papers in scientific public databases – PubMed, Google Scholar, Riga Stradiņš University library etc. Structured interviews with health professionals – nutritionists, dietitians, general practitioners etc. in Latvia, about their viewpoint on and experience in fasting as therapy – which health issues can benefit from fasting, when fasting is not recommended or contraindicated, what results can be anticipated. Results: Clear classification of different fasting techniques and their impact on different health issues. Insight in the practical use of fasting as therapy among health professionals in Latvia.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Conclusion(s): Fasting techniques enjoy rising popularity among people as self-help for losing weight, solving inflammatory and digestive issues etc. Also, health professionals agree on the beneficial impact of fasting in therapy, however, due to a lack of extensive scientific research results, medical professionals are still cautious in recommending fasting as health therapy for their patients. Keywords: fasting, intermittent fasting, fasting as therapy.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

ARTIFICIAL INTELLIGENCE IN PHYSIOTHERAPY: USE CASES & LIMITATIONS Authors: Dennis Hoffmann, Jonas Arnold Rahm, Joachim Wolfgang Ulrich Wagnitz, Charlie Tim Stage, Yassuan Vincenzo Foljanty Catanzaro, Hillary Ingrid Kengne Mboghe Noughe, Mylene C Makuetche Talla, Daliane Mape Noumbissi Scientific Research Supervisor: Prof. Dr. med. Thomas Schrader Department of Computer Science and Media, Technische Hochschule Brandenburg – University of Applied Sciences, Germany

Background: In recent years, Artificial Intelligence (AI) has become increasingly accessible to the general population. Most widely used AISystems are designed as general purpose models, these models are well suited to give good quality answers for general questions but are bad in giving qualitative response for domain specific questions. In addition, the level of knowledge of the AI is not up to date, but depends on the last release version, which may lead to incorrect information being issued. Aim: The aim is the development and evaluation of use cases of how AI can be used in physiotherapy. Methods: Various use cases that could apply to the medical sector of physiotherapy were discussed in a group of fellow students. Subsequently, due to data protection concerns, the use of local Large Language Models (LLM) was discussed. Finally, AI has been tested to see how validly its answers can respond to the selected use cases.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: The use cases we selected were (1) writing medical reports, (2) answering questions from staff or patients and (3) generating therapy suggestions. After testing the AI with use case-specific questions, we came to the following results. AI is good at modifying or summarizing texts, but it is bad at answering subject-specific questions and begins to invent or hallucinate answers, and it is also bad at giving concrete therapy suggestions, especially for difficult cases. Conclusion(s): In summary, general purpose AI models have clear limitations when applied to physiotherapy-specific contexts. To ensure meaningful use, physiotherapists will require training in selecting and applying the appropriate tools. In the future work should focus on the development of specialized AI tools, such as Retrieval-Augmented Generation systems (RAG) adapted for physiotherapy Keywords: retrieval-augmented generation, artificial intelligence, physiotherapy, telemedicine, medical informatics.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

X-RAY ILLUSIONS: THE HIDDEN DANGER OF RADIOLOGY ARTIFACTS Author: Domantas Skikas Consulted by: Virginija Andriusevičienė Faculty of Health Care, Vilnius College, Lithuania

Background: Diagnostic errors in plain radiography frequently occur due to benign artifacts that mimic serious pathology. These artifacts can lead to unnecessary interventions and potential patient harm. Aim: To analyze and present examples of misleading X-ray artifacts that may result in misdiagnosis and patient harm. Methods: A comprehensive literature review was performed focusing on peer-reviewed publications and case reports about radiographic artifacts in plain radiography. Data collected included patient context, artifact type, misdiagnosis, clinical outcome, and identification methods. Results: Fifteen types of radiographic artifacts were identified, including skin folds, nipple shadows, clothing and jewelry, hair braids, ECG leads, bedding folds, motion blur, poor inspiration, and technical errors such as grid cut-off. These artifacts were shown to mimic life-threatening conditions like pneumothorax, pulmonary nodules, cardiomegaly, and fractures, leading to unnecessary diagnostic and therapeutic interventions.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Conclusion(s): Recognizing artifacts in radiography is critical to avoid misdiagnosis and patient harm. Continuous education, careful image evaluation, and context-aware interpretation are essential for improving diagnostic accuracy and patient safety. Keywords: radiology, X-ray, artifacts, misdiagnosis, diagnostic errors, patient safety.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

ORGAN DONATION: BARRIERS AND STRATEGIES – A SYSTEMATIC LITERATURE REVIEW Author: Giedrė Vikaitė Scientific research supervisor: Zyta Kuzborska Faculty of Health Care, Vilniaus kolegija Higher Education Institution, Vilnius, Lithuania

Background: Organ donation is one of the most remarkable achievements of modern medicine, yet the global shortage of donor organs remains a critical challenge, as demand consistently exceeds supply. This issue is influenced not only by medical, but also by ethical, legal, cultural, and religious factors that shape public attitudes and decisions. Aim: The aim of the study was to review scientific articles and analyze the main challenges and possible solutions in post-mortem organ donation. Methods: A systematic literature search was conducted in MEDLINE (EBSCOhost), PubMed, and CINAHL (EBSCOhost) databases, following PRISMA guidelines for article selection. Results: The review revealed that organ donation faces challenges related to psychological, informational, medical, socio-cultural, and legal aspects. Limited knowledge about brain death and legal uncertainties complicate family decision-making and undermine trust in the donation process. Older individuals (over 45) are more likely to oppose donation, while families often struggle with decision-making due to grief, emotional distress, and time pressure. Conclusion(s): Clear donation policies, qualified healthcare professionals and coordinators, and consistent public education are essential to 97

TEADUSKONVERENTSI TEESID

increase donation rates. In addition, religious communities and empathetic communication between healthcare providers and families play a crucial role in strengthening trust and reducing misunderstandings in the donation process. Keywords: organ donation, donation challenges, post-mortem donation, public attitudes, donation solutions.

TEADUSKONVERENTSI TEESID

SEVERITY OF METABOLIC SYNDROME IN ESTONIAN WOMEN BASED ON U.S. CALCULATOR DATA Author: Heete Kuuskla Scientific research supervisors: Ülle Parm, Anna-Liisa Tamm Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Applied Health Sciences University, Estonia

Background: Metabolic syndrome (MetS) is a global health issue, but its prevalence and severity among Estonian women is unclear. MetS is associated with several health risks, such as type 2 diabetes and an increased risk of cardiovascular disease. Aim: This study aimed to determine the severity of MetS in Estonian women and compare results to USA white women using a calculator based on U.S. population data (https://metscalc.org/metscalc/). Methods: The sample included 153 women aged 20–50 years: Fitlap diet plan users (FL; n = 33), physically active women (PA/week > 5h; n = 33), and a control group (CG; n = 87). The U.S.-based calculator used to determine MetS severity takes into account age, gender, ethnicity, body mass index (BMI), systolic blood pressure, low high-density cholesterol (HDL), high serum triglycerides, elevated fasting glucose levels and provides a MetS severity score (MetS% – percentile) and a Z-score, that allows to compare Estonian study groups to US population: “<0” lower degree of MS than average US adult; “0” – intermediate degree; “> 0” – greater risk. Statistical analysis included descriptive statistics, t- and χ2-tests. Results: PA group was younger and had a lower BMI than the other groups (p < 0.05). The FL had lower HDL cholesterol than others (p < 0.05). Systolic blood pressure, triglycerides and fasting glucose values did not 99

TEADUSKONVERENTSI TEESID

differ in groups. The MetS% was statistically higher in the FL compared to the CG and PA group (p = 0.026 and 0.002, respectively). Z-scores among Estonian women were generally below the U.S. average, although the FL group had more positive values (> 1), indicating higher severity of MetS. Also, comparing different study groups of Estonian women, more PA women had a value of < 1 than representatives of the FL group (p = 0.004). Conclusion(s): Lower MetS severity scores were more prevalent in PA women. Based on this calculator, the overall MetS situation among Estonian women compaired to USA women may be considered favourable. Keywords: metabolic syndrome, calculator, Fitlap, physical activity, women.

100

Authors: Hussain Yusra, Shaukat Sidra Scientific research supervisor: Saule A. Mussabekova Karaganda Medical University, Karaganda, Kazakhstan

Background: The role of vaginal microbiota in maintaining reproductive health has been widely acknowledged. The influence of sexual intercourse on microbial composition is an important aspect of understanding vaginal health and disease dynamics. This study aimed to investigate the impact of sexual intercourse on the vaginal microbiota through a comprehensive literature review. Aim: To evaluate the influence of sexual intercourse on the composition and diversity of the vaginal microbiota, and to explore the potential implications for women’s reproductive health. Methods: A literature review was conducted to identify relevant studies examining the impact of sexual intercourse on the vaginal microbiota. Studies employing molecular methodologies, including 16S rRNA gene sequencing and metagenomics, were analysed. Data on changes in microbial composition, diversity, and stability before and after sexual intercourse were extracted and synthesised. Results: Findings from multiple studies indicated that sexual intercourse could cause transient changes in the vaginal microbiota. Alterations were characterised by shifts in community structure and increases in specific bacterial species. These changes were generally reversible, with the microbiota returning to its baseline state within a short time. Factors such as condom usage, hormonal status, and the presence of sexually transmitted 101

TEADUSKONVERENTSI TEESID

THE INFLUENCE OF SEXUAL INTERCOURSE ON THE VAGINAL MICROBIOTA: A LITERATURE REVIEW

TEADUSKONVERENTSI TEESID

infections were found to influence the extent and duration of microbiota alterations. Evidence suggested that while the vaginal microbiota is resilient, its stability may be affected by repeated or high-risk sexual activity. Conclusion(s): The vaginal microbiota has been shown to undergo transient modifications following sexual intercourse, yet its inherent resilience allows for rapid restoration of the original microbial profile. The impact of sexual intercourse is multifactorial and influenced by behavioural, physiological, and pathological factors. Further research is required to elucidate the mechanisms underlying these microbial shifts and their long-term consequences for reproductive health, susceptibility to infection, and the development of gynaecological conditions. These findings provide valuable insights with implications for women’s health research both in Kazakhstan and internationally. Keywords: vaginal microbiota, sexual intercourse, reproductive health, microbial diversity, women’s health.

102

TEADUSKONVERENTSI TEESID

PREVALENCE OF DOPING USE AND HEALTH RISKS AMONG AMATEUR ATHLETES Author: Ieva Eglīte Supervisor: Sanita Litiņa Riga Stradins University Red Cross Medical College, Latvia

Background: The use of doping substances has traditionally been associated with professional athletes; however, recent studies indicate a growing prevalence among amateur sports participants. This trend raises significant concerns regarding public health and fair play, as amateur athletes often lack supervision and sufficient knowledge about the risks and consequences of using prohibited substances. The present study aims to analyze the prevalence of doping use among amateur athletes, identify the most commonly used substances, and evaluate related health risks. Aim: The aim of the study is to determine the prevalence of doping use among amateur athletes and the associated health risks. Methods: A scoping review methodology was applied to summarize and critically evaluate research findings from international and national studies published between 2014 and 2024. The review included meta-analyses, randomized response surveys, and epidemiological studies focusing on amateur athletes across various sports disciplines and demographic groups. Results: The findings reveal that doping use among amateur athletes varies across studies, ranging from 0.4% to 18%, with the highest rates observed among male gym and fitness center users. The most frequently used substances are anabolic-androgenic steroids (AAS), selective androgen receptor modulators (SARMs), and stimulants such as ephedrine 103

TEADUSKONVERENTSI TEESID

and amphetamine derivatives. Evidence also indicates occasional use of erythropoietin (EPO) and blood doping in endurance sports. Health risks associated with these substances are extensive and include cardiovascular disorders, hormonal imbalances, infertility, psychiatric symptoms (anxiety, aggression, depression), and an increased risk of substance dependence. Long-term use is linked to irreversible organ damage, while injectable substances elevate the risk of infectious diseases such as HIV and hepatitis. Despite the growing prevalence, doping control mechanisms in amateur sports remain limited, and public awareness of health consequences is low. Effective prevention requires targeted education programs, emphasizing risk communication, safe supplementation practices, and adherence to anti-doping regulations. Conclusion(s): In conclusion, doping among amateur athletes constitutes a public health concern that necessitates multidisciplinary prevention strategies, improved surveillance, and educational initiatives, especially among high-risk groups such as young male fitness enthusiasts. The health risks associated with doping use are serious, encompassing cardiovascular, hormonal, and psychological disorders, and may lead to long-term or even irreversible consequences for overall health. Keywords: amateur athletes, doping prevalence, anabolic-androgenic steroids, health risks, scoping review.

104

TEADUSKONVERENTSI TEESID

EVALUATION OF LOCAL LARGE LANGUAGE MODELS FOR THE DEVELOPMENT OF A PATIENT SAFETY ONTOLOGY Authors: Jessica Hochwald, Thomas Schrader Brandenburg University of Applied Sciences, Germany

Background: Local Large Language Models are an alternative to large language models that are provided externally. They should be considered, especially when there are financial aspects or data safety concerns or when working with patient data. However, local large language models are often much smaller and sometimes specialized for specific tasks. Therefore, it is important to evaluate their performance before entrusting them with important tasks. Aim: This project developed an approach to evaluate the performance of different local large language models. The approach was then used to evaluate models for the task of creating a patient safety ontology. Methods: 31 different local large language models from Ollama were tasked with defining 217 patient-safety relevant terms. An evaluation approach was developed to compare their performance. The models’ answers were assessed based on their similarity to each other, with similarity calculated using an embedding-based approach. Furthermore, the analysis examined whether certain factors, like size, contributed to better performance. Results: The results show that the number of parameters does have an impact on performance, but other factors must also be taken into consideration. Models that were specifically trained in the medical domain did not outperform the other models. 105

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Conclusion(s): The performance of local large language models differs substantially for different tasks and must be evaluated beforehand. A method for evaluating the performance of local large language models was developed and applied to the task of creating a patient safety ontology. However, this method can also be adapted for other purposes. Keywords: Local Large Language Models (LLMs), Natural Language Processing (NLP), patient-safety.

106

Authors: Karin Vichmann1,2, Siret Läänelaid1,3, Hanna Kadri Laas3, Tuuli Metsvaht2,3 Tartu Applied Health Sciences University; Tartu University Hospital 3 University of Tartu

Background: Information technology (IT) equipment has become necessary to improve the quality of care and safety of patients. However, adapting to new IT-devices can pose challenges. Employee expectations and readiness can significantly impact the implementation of new IT-tools. The current research topic is driven by the adaptation of staff in the intensive care units (ICU) of the Tartu University Hospital (TUH) to newly introduced electronic monitoring sheets. Aim: The aim of this study is to describe TUH ICU health care worker´s opinions, expectations and readiness to use different IT-solutions in everyday work. Methods: We included all the nurses, assistant nurses, doctors, residents and clinical pharmacists working in TUH ICU, with greater exposure to IT-tools. We conducted a quantitative method. A web-based questionnaire in LimeSurvey, meticulously crafted from existing literature, was sent to participants, with voluntary participation encouraged. The collected data were analyzed using the R programming language and relationships between variables were examined using Kruskal-Wallis and Fisher´s tests.

107

TEADUSKONVERENTSI TEESID

THE USAGE OF INFORMATION TECHNOLOGY EQUIPMENT BY HEALTHCARE WORKERS, PREPAREDNESS TO IMPLEMENT NEW SOLUTIONS IN THE SA TUH ADULT INTENSIVE CARE DEPARTMENTS

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: 189 people parcipitated in the survey, 65 subjects were studied. Most of the respondents were female (78.5%, n = 51) and < 40 years old (64.6%, n = 42). Three quarter were nurses ( 72.3%, n = 47). Almost everyone had used IT-solutions in their work. Most used were information and monitoring systems (84.6%, n = 55). Most people agreed, that currently usable IT-solutions increase work efficiency (88.1%, n = 52). All the responders expected that new solutions should increase work efficiency as well as not reduce the safety of patient. Compared to doctors, conciderably more nurses expected, that new solutions should improve communication and reduce stress (respectively p = 0.003 and 0.027). Overall, 92.7% reported, that they use happily new IT-solutions (n = 51), however third of the participants find the huge amount of IT-solutions stressfull (32.7%, n = 18). Conclusion(s): The experience of using IT-tools among the subjects is generally positive. The highest expectations are placed on improvements in treatment and diagnostic capabilities. Ease of use, previous positive experiences and the availability of technical support are the main factors encouraging their adoption. Keywords: information technology, technology in intensive care, nursing, artificial intelligence.

108

TEADUSKONVERENTSI TEESID

POSTOPERATIVE FUNCTIONAL OUTCOMES IN PATIENTS WITH ANTERIOR SHOULDER INSTABILITY FOLLOWING BANKART AND BANKART WITH REMPLISSAGE PROCEDURES Author: Karl Frederik Pruuden1 Scientific research supervisors: Doris Vahtrik1, Madis Rahu2, Mihkel Luik2 Faculty of Medicine, Institute of Sport Sciences and Physiotherapy, University of Tartu, Estonia 2 University Hospital, Sports Medicine and Rehabilitation Clinic, Department of Sports Traumatology, Estonia

Background: Anterior shoulder instability develops as a result of repetitive anterior shoulder dislocations, which usually happen after a trauma (fall on a outstretched arm) to the shoulder. The most common surgical technique to treat anterior shoulder instability is the Bankart repair, but some surgeons suggest adding the remplissage technique. It is hypothesized that adding the remplissage technique results in better postoperative shoulder stability, but with limitations in shoulder range of motion. Aim: The aim of the study was to compare the postoperative functional outcomes of patients with anterior shoulder instability following Bankart repair and Bankart with remplissage procedures. Methods: Final study sample consisted of 41 participants, including 29 men and 12 women; 19 had undergone Bankart repair and 22 had undergone Bankart with remplissage procedure. Postoperative functional outcomes of the operated shoulder were assessed by measuring joint range of motion, muscle strength of the shoulder and by conducting 109

TEADUSKONVERENTSI TEESID

functional tests (Tampa, Rowe, Beighton, and Constant-Murley scores). In addition, range of motion and muscle strength of the non-operated shoulder were evaluated and compared to the operated shoulders. Results: Joint range of motion of the operated shoulders was significantly lower (p < 0.05) compared to the non-operated shoulders, while no statistically significant differences were observed in shoulder muscle strength (p > 0.05). Comparison between the Bankart and Bankart with remplissage groups revealed no statistically significant differences in shoulder range of motion or shoulder muscle strength (p > 0.05). Functional outcome scores showed a statistically significant difference in Rowe scores (p < 0.05), with higher Rowe scores in the Bankart with remplissage group. No statistically significant differences were found between the groups in the remaining functional scores (p > 0.05). Conclusion(s): Following Bankart with remplissage procedure, there were no significant limitations in shoulder joint range of motion or reductions in shoulder muscle strength compared to Bankart repair alone. The Rowe score was significantly higher after Bankart with remplissage procedure, which shows better postoperative stability of the shoulder joint. Keywords: anterior shoulder instability, Bankart repair, Bankart with remplissage, postoperative shoulder joint stability, shoulder range of motion.

110

TEADUSKONVERENTSI TEESID

ASSESSMENT OF PHYSICAL FITNESS IN ELITE YOUTH ATHLETES: BODY COMPOSITION, FUNCTIONAL MOVEMENT, AND BALANCE Authors: Kazimieras Bergelis, Kristina Žemgulienė Supervisors: Laura Žalienė, Rita Gikarienė, Kornelija Mažionytė Klaipėda University, Lithuania

Background: Monitoring physical fitness in elite athletes is essential for optimizing training, preventing injuries, and ensuring long-term health. A comprehensive assessment that includes anthropometric, functional, and strength measures provides deeper insights than body composition alone. Aim: To evaluate changes in body composition, foot arch structure, balance, functional movement, and isometric muscle strength balance in elite athletes. Methods: Forty-one elite athletes (15 female, 26 male) representing 13 sports (including weightlifting, boxing, gymnastics, basketball, volleyball, athletics, and wrestling) were tested twice: baseline testing in December 2024 and follow-up in June 2025. After the baseline assessment, individualized recommendations were provided to coaches to adjust training loads and reduce injury risk. Assessments included: body composition analysis, foot arch evaluation, balance testing (error scoring system, tandem stance), Functional Movement Screen (FMS), and isometric muscle strength balance using the Back-check system. Results: Body composition remained largely stable, though muscle mass increased in 14 athletes and decreased in 13. The proportion of normal foot arches doubled, while high arches decreased; a slight increase in flatfoot tendencies was observed. Balance indicators improved after the 111

TEADUSKONVERENTSI TEESID

intervention, particularly in the tandem stance. FMS scores significantly increased (p < 0.001), indicating reduced injury risk. Muscle strength balance improved in both lower limb and shoulder girdle tests, though some asymmetries persisted. Conclusion(s): Comprehensive fitness testing revealed that elite athletes improved in balance, functional movement, and muscle strength after the intervention, despite stable body composition. Regular monitoring with FMS and balance testing is recommended for performance optimization and injury prevention. Keywords: elite athletes, body composition, functional movement, balance, injury prevention.

112

TEADUSKONVERENTSI TEESID

BREAST CANCER PATIENTS’ ASSESSMENT OF THEIR QUALITY OF LIFE DURING RADIOTHERAPY AT TARTU UNIVERSITY HOSPITAL Authors: Kelly Metsamärt, Sonja Kaur Supervisor: Stella Kibena Department of Radiography and Biomedical Laboratory Science, Tartu Applied Health Sciences University, Estonia

Background/Aim: The aim of this research is to determine the quality of life assessments of breast cancer patients receiving radiation therapy at Tartu University Hospital. Methods: A survey was conducted among breast cancer patients treated at the Department of Radiotherapy, Clinic of Hematology and Oncology, Tartu University Hospital between June to September 2025. Data were collected using the EORTC QLQ-C30 questionnaire, consisting of 30 items, with permission obtained from the European Organisation for Research and Treatment of Cancer. The questionnaire assessed multiple aspects of quality of life, including physical and mental wellbeing and social functioning. Additional background information was gathered on treatment area, cancer stage, number of radiotherapy fractions, surgical treatment, and social and family circumstances. Questionnaires were administered on paper and pseudonymized. Data were analyzed using SPSS and Excel. Results were processed according to EORTC guidelines, and background information was presented as frequencies and percentages. Results: Thirty breast cancer patients rated their quality of life as good (mean score 68.9/100). Physical and cognitive functioning received the 113

TEADUSKONVERENTSI TEESID

highest scores, while emotional well-being scored lowest. The most common symptoms were fatigue and insomnia, while nausea, vomiting, and shortness of breath were rare. Demographically, patients were predominantly older and highly educated, many had children and were employed. Cancer stage did not significantly affect self-reported health or quality of life. Working patients, those without children, and those in cohabiting relationships rated their quality of life higher. Conclusion(s): Breast cancer patients receiving radiotherapy reported good quality of life. Their high levels of physical and cognitive functioning enabled them to manage daily activities largely independently. Emotional well-being was generally satisfactory, although some patients reported tension, worry, and fatigue. Social life was also satisfactory, with most patients maintaining close contacts and participating in social activities. Cancer stage did not significantly affect quality-of-life ratings. Overall, the findings indicate that radiotherapy does not substantially impair quality of life for most patients, although individual symptoms and psychological burden require personalized approaches. Keywords: adiotherapy, breast cancer, quality of life.

114

TEADUSKONVERENTSI TEESID

DIET AND BODY COMPOSITION IN YOUNG WOMEN WITH LONG-TERM USE OF ORAL CONTRACEPTIVES Author: Kevin Köster Supervisors: Anna-Liisa Tamm, Ülle Parm Department of Physiotherapy and Environmental Health, Tartu Applied Health Sciences University, Estonia

Background: Combined oral hormonal contraceptives (COCs) contain estrogen and progesterone and are used not only for pregnancy prevention but also for managing various medical conditions. According to various data, COC-use is associated with weight gain. Aim: To clarify dietary habits and body composition of young women (aged 20–25y) who had used COCs with different doses of ethinylestradiol (EE) for ˃ 6 months, compared to those who had neved used COCs. Methods: 3-day dietary records analysed using Nutridata; DXA scanning to assess body composition (including total body bone mineral density – BMD). Statistical analysises: t- or χ2 test and Spearman’s correlation. Ethical approval was obtained. Results: This study assessed 45 women aged 20–25y, divided into COCusers (n = 22) and 23 non-users (n = 23), with COC-users further classified by EE dose (low vs. moderate). No significant differences were observed in age, education, marital status, or body composition variables such as body mass index (BMI), fat mass, or fat percentage. All participants primarily consumed carbohydrates; COC-users had a significantly higher fat intake (p = 0.002). They were also more likely to consume less than 80% of the recommended intake for vitamin C (p = 0.002) and vitamin B12 (p = 0.01). Among moderate EE users, a higher proportion had iodine 115

TEADUSKONVERENTSI TEESID

intake below recommendations (p = 0.031), and none met 80% of vitamin A and D intake levels. Correlation analysis revealed significant negative association between BMI and micronutrient intake, specifically iodine (r = –0.393; p = 0.008) and calcium (r = –0.329; p = 0.028). Vitamin C intake was negatively correlated with body fat percentage (r = –0.326; p = 0.029). Conclusion(s): Use of COCs appears to be associated with a trend toward increased body fat percentage and altered dietary patterns, including higher lipid and vitamin B12 and lower vitamin C intake, alongside potential micronutrient deficiencies and negative correlations between body composition markers and micronutrient intake. Keywords: combined oral hormonal contraceptives, body composition, micronutrients, young women, nutrition.

116

TEADUSKONVERENTSI TEESID

PHYSICAL ACTIVITY DURING MENOPAUSE: OPPORTUNITIES FOR HEALTH PROMOTION AND DISEASE PREVENTION Authors: Kristina Ambrasė, Giedrė GudelytėGudelevičiūtė, Viktorija Gulianova Consulted by Milda Žukauskienė Vilnius University of Applied Sciences, Lithuania

Background: Menopause represents the permanent cessation of menstruation and, consequently, the end of a woman’s reproductive capacity. This life stage is characterized by profound hormonal alterations that give rise to a range of physiological changes. The most commonly reported symptoms include sleep disturbances, vasomotor instability (hot flashes), headaches, depression, anxiety, mood fluctuations, weight changes, and osteoporosis. Alterations in body image may also contribute to the development of various psychological difficulties. Evidence suggests that physical activity plays a pivotal role in mitigating and managing these symptoms. While an active lifestyle is beneficial across the lifespan, its relevance becomes particularly pronounced in older women. Regular exercise, combined with a balanced diet and appropriate daily routines, may not only extend life expectancy but also substantially enhance quality of life in the postmenopausal years. Specific forms of physical activity have been shown to strengthen bones and muscles, improve cardiovascular function, reduce the risk of falls and fractures, and promote functional independence. The importance of physical activity extends beyond the prevention of disease and the promotion of general well-being. With improvements in living conditions, including advances in healthcare, education, social security, and economic stability, women’s life expectancy continues to increase. Consequently, a growing proportion of their lives

117

TEADUSKONVERENTSI TEESID

is spent in the postmenopausal stage, underscoring the need for effective lifestyle strategies to support long-term health and quality of life. Aim: To analyze the scientific literature on menopausal changes and the benefits of physical activity Methods: Literature analysis and interpretation. Results: Literature analysis shows that physical activity plays important role in helping women who come across menopause Conclusions: Menopause is a natural process occurring in a woman’s body, involving hormonal and physical changes. Due to decreased estrogen levels, women often experience musculoskeletal problems as well as psychological difficulties. Bone density assessment, muscle strength testing, and aerobic capacity tests are the most useful during the menopausal period. Physical activity during menopause helps reduce the risk of cardiovascular diseases, plays an important role in supporting the musculoskeletal system, weight control, and metabolism, and contributes to maintaining good emotional well-being. Keywords: menopause, physical activity, healthy lifestyle.

118

TEADUSKONVERENTSI TEESID

WORKPLACE BULLYING EXPERIENCED BY LATVIAN DOCTOR’S ASSISTANT STUDENTS DURING CLINICAL PRACTICE Author: Kristina Fedorenkova Scientific research supervisor: Jolanta Pupure P. Stradins Medical College of the University of Latvia, Jurmala, Latvia

Background: Workplace bullying (WB) is a critical and prevalent issue that causes serious problems in healthcare settings. Students on clinical locations are particularly susceptible due to their subordinate position in the hierarchy, reliance on mentors, and lack of extensive professional background. Numerous reports highlight the mistreatment experienced by nursing students during clinical practice, which is predominantly characterized as emotional abuse. Although global awareness of this issue is growing, research from Latvia remains limited, especially of doctor’s assistant students. Aim: The aim of this study is to explore and describe the incidence and experiences of WB of doctor’s assistant students during clinical placement in Latvia. Methods: This study employed a cross-sectional survey design. The questionnaire consisted of 21 questions, mainly rated using 4-point Likert scale. Questions were uploaded in the format of a commercial internet survey provider (visidati.lv) and distributed across the medical colleges in Latvia. The survey was voluntary and employed a validated tool to assess workplace violence and was based on a similar study on nursing students in Australia and UK. At present the number of respondents is 55.

119

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: Preliminary data shows that 29.1% (n = 16) doctor’s assistant students experienced WB while on clinical practice, predominantly within hospital settings (41.1%, n = 23). Principal perpetrators were identified as patients (53.6%, n = 30) and registered nurses (37.5%, n = 21). Doctor’s assistant students noted non-verbal violence (71.4%, n = 40), unfair criticism and ignorance (both 50.9%, n = 28). Sexual and physical harassment was not pronounced. Most of the students who experienced WB felt depressed (66.1%, n = 37) and anxious (61.8%, n = 34) and 34.5% (n = 19) considered leaving studies. Greatest part of students (78.2%, n = 43) did not report experienced WB, the main reasons mentioned were fear of being victimised (36.4%, n = 20) and thoughts that nothing will be done about it (34.5%, n = 19). Conclusion(s): This study reveals for the first time important findings about WB amongst doctor’s assistant students on clinical placement in Latvia. Many respondents did not report the bullying episodes. Accordingly, it is crucial to implement targeted educational initiatives addressing WB, enhance awareness, and cultivate supportive environments for clinical practice. Keywords: workplace bullying, clinical practice, doctor’s assistant students.

120

Authors: Kristina Žemgulienė1, Kristina Rukuižienė1, Julija Pocienę1, Eglė Pukaitė2, Sandra Minkevičienė2, Svetlana Kočetova2 Scientific research supervisors: Laura Žalienė1,2, Jurgita Boltutienė2, Simona Urbonienė2, Aušra Račė2, Dovydas Anglickas2,3 Faculty of Health Science, Department of Holistic Medicine and Rehabilitation, Klaipeda University, Klaipeda, Lithuania 2 Faculty of Health Science, Department of Physiotherapy and Beauty therapy, Klaipedos valstybine kolegija/Higher Education Institution, Klaipeda, Lithuania 3 Port Clinic, Klaipėda, Lithuania

Background: The combination of physical activity and cognitive tasks may have a positive impact on functional abilities and cognitive functions in older adults. Aim: The aim of this study was to evaluate the effects of a short-term intervention on changes in participants’ body composition, balance, working memory, gait quality, strength, flexibility, and blood parameters. Methods: A total of 30 participants (24 women and 6 men) were recruited at baseline. For analysis, only participants aged 60 years and older were considered (n = 28). Their mean age was 71.2 years (SD = 6.2), ranging from 61 to 85 years. Of these, 22 participants (73%) completed both pre- and post-intervention assessments and were included in the final analysis. Average attendance during the program was approximately 80%, with individual adherence ranging from 20% to 100%. Assessments 121

TEADUSKONVERENTSI TEESID

EFFECTS OF SHORT-TERM PHYSICAL INTERVENTION ON WORKING MEMORY AND FUNCTIONAL PERFORMANCE IN OLDER ADULTS

TEADUSKONVERENTSI TEESID

of body composition, balance, working memory, gait quality, handgrip strength (dynamometry), functional tests (Timed Up and Go, Chair Stand, flexibility tests), and blood parameters were conducted. Means, percentage changes, p-values, and effect sizes (Cohen’s d) were calculated. The six-week intervention program consisted of lower-limb muscle strengthening, stretching, and balance exercises, combined with cognitive tasks. The sessions were delivered and supervised by physiotherapy students from Klaipėda University (KU) and Klaipėda State University of Applied Sciences (KVK). Results: No significant changes were observed in body composition, balance, handgrip strength, or flexibility (p > 0.05, small effects). Working memory improved significantly (p ≈ 0.001, Cohen’s d ≈ 0.8, large effect). Regarding gait quality, stride velocity significantly increased (p ≈ 0.027, medium effect), whereas Speed Score decreased (−28%, p ≈ 0.027); other gait parameters showed no significant changes. Functional tests demonstrated significant improvements in Timed Up and Go and Chair Stand performance (medium-to-large effects). Blood parameters, including glucose and cholesterol, did not show significant changes. Conclusion(s): The short-term intervention primarily improved working memory, gait speed, and lower-limb endurance. No significant changes were observed in body composition, flexibility, or blood parameters. The results suggest that the short-term physical activities may provide practical benefits for older adults’ functional abilities, particularly dynamic balance and cognitive performance. Keywords: physical activity, cognitive training, working memory, functional performance, older adults.

122

TEADUSKONVERENTSI TEESID

PRESENCE OF STREPTOCOCCUS MUTANS AND GRAM-POSITIVE PATHOGENIC BACTERIAL SPECIES WITH ALPHA– AND BETA–HEMOLYSIS ON THE TOOTHBRUSHES OF EMPLOYEES AND STUDENTS OF TARTU HEALTH CARE COLLEGE Authors: Lisett Sang, Elke Tatar Scientific research supervisors: Eerik Jõgi, Marika Külm Department of Biomedical Laboratory Science, Tartu Applied Health Sciences University, Estonia

Background: Toothbrushes, that are essential for oral hygiene, can also act as reservoirs for pathogenic microorganisms. Staphylococci, streptococci, Pseudomonas and various species of fungi have been found in previous studies. Improper storage conditions and infrequent replacement may increase microbial contamination and pose health risks, especially for immunocompromised individuals. Streptococcus mutans, as the cause of the most common oral disease, caries, can re-infect the oral environment with a contaminated toothbrush. Aim: To identify and analyse the presence of gram-positive hemolytic bacteria and Streptococcus mutans on used toothbrushes, and to assess how storage methods, hygiene habits, and user awareness affect bacterial contamination. Methods: 50 volunteers donated their toothbrushes for the purpose of the study. Microbiological cultures, Gram staining, analysis with Vitek 2 Compact and PCR (Polymerase Chain Reaction) were used to detect and identify bacterial species. Questionnaire for the participants to identify their brushing habits, storage, and user awareness about the possible health risks toothbrushes can harbour. 123

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: S. mutans was detected in 32% (n = 16) of the toothbrush samples. Gram-positive bacteria with alpha– and beta–hemolysis were present in 28% (n = 14) of the toothbrush samples. The way toothbrushes are stored can be associated with the presence of bacteria, especially in cases where toothbrushes were stored in the bathroom or in a combined toilet/ bathroom. 70% of the participants were aware of diseases that can be spread through toothbrushes. The study highlighted the need for greater attention in the use of personal oral hygiene products. It emphasised the importance of regular toothbrush replacement and maintenance in order to avoid potential health risks. Conclusion(s): Contamination with Streptococcus mutans was found on 32% of the toothbrushes analysed. Gram-positive bacteria with alpha- and/or beta-hemolytic activity, identified on toothbrushes, included: Staphylococcus aureus, Staphylococcus haemolyticus, Staphylococcus lentus, Staphylococcus auricularis, Staphylococcus cohnii, Enterococcus faecium, Micrococcus spp., and Leuconostoc mesenteroides cremoris. Toothbrush storage methods may be associated with the presence of Streptococcus mutans and hemolytic Gram-positive bacteria. 70% of participants knew that diseases could spread via contaminated toothbrushes. Keywords: toothbrush, environment, Streptococcus mutans, alpha- and beta-hemolytic bacteria.

124

TEADUSKONVERENTSI TEESID

HEALTHCARE AND SOCIAL WORKERS` EXPERIENCES WITH ETHICAL CHALLENGES IN DEMENTIA CARE – A QUALITATIVE STUDY Author: Maia-Liisa Suigusaar Supervisor: Merle Varik Department of Nursing and Midwifery, Tartu Applied Health Sciences University, Estonia

Background: Providing care for people with dementia places healthcare and social work professionals in ethically demanding situations that become more complex as the illness progresses and patients gradually lose their capacity for independent decision-making. Maintaining a balance between respecting personal autonomy and ensuring safety and wellbeing is particularly important. Such circumstances often give rise to ethical challenges that require careful consideration and responsible decisionmaking. Consequently, understanding the experiences of healthcare and social work professionals is important, as it helps to identify the ethical challenges that emerge in dementia care and supports the development of more ethically grounded and person-centred approaches. Aim: The aim of this research was to describe the experiences of healthcare and social work professionals regarding ethical challenges in providing care and support for individuals with dementia. Methods: This study is empirical, qualitative, and descriptive in nature. It involved 21 healthcare and social work professionals – nine doctors, seven nurses, and five social workers. Data were gathered through three focus group interviews, four paired interviews, and one individual interview. The focus groups were formed according to the participants’ professional backgrounds: doctors, nurses, and social workers. The semi-structured 125

TEADUSKONVERENTSI TEESID

interviews were conducted between May and June 2024. Data were analyzed using an inductive and thematic approach, through which three key themes were identified. Results: The findings show that nurses and doctors frequently encounter situations requiring them to balance the autonomy of individuals with dementia with the expectations of their family members during treatment and care. Social workers, in turn, face ethical challenges in upholding the autonomy and dignity of people with dementia while striving to ensure quality care, despite limited resources and the shortage of care home placements. Furthermore, resolving these ethical challenges is hindered by insufficiently effective collaboration between healthcare professionals and social workers. Conclusion(s): From these findings, it can be concluded that dementia care involves complex ethical dimensions that require professionals to continuously balance autonomy, dignity, and safety within resourceconstrained environments. Strengthening interprofessional collaboration is essential to support more coherent and ethically grounded approaches to care. Keywords: dementia, ethical challenges, experiences of doctors, nurses, and social workers.

126

Authors: Maria Rita Garcia1,2,3,4, Mykhaylo Dutka1, Sofia Guimarães1, Paula B. Andrade1, Diana Diasda-Silva2,3,4, Nelson G. M. Gomes1 REQUIMTE/LAQV, Laboratório de Farmacognosia, Departamento de Química, Faculdade de Farmácia, Universidade do Porto, R. Jorge Viterbo Ferreira, nº 228, 4050-313 Porto, Portugal 2 LAQV/REQUIMTE, ESS, Polytechnic of Porto, Rua Dr. António Bernardino de Almeida, 4200-072 Porto, Portugal 3 Associate Laboratory i4HB – Institute for Health and Bioeconomy, Faculty of Pharmacy, University of Porto, Rua Jorge de Viterbo Ferreira 228, Porto, 4050-313, Portugal. 4 UCIBIO, Laboratory of Toxicology, Faculty of Pharmacy, University of Porto, R. Jorge Viterbo Ferreira, nº 228, 4050-313 Porto, Portugal 1

Background: Suggested to contain N, N-dimethyltryptamine (DMT) derivatives and becoming widely used for its hallucinogenic effects, Diplopterys cabrerana still lacks a toxicological profile either based on its chemical composition or toxic effects. Furthermore, the current easiness of purchase imposes a serious health concern that is further aggravated by virtually non-existent legal framing. Aim: To set the pharmacological and chemical basis for a regulatory framework on D. cabrerana, ultimately aiming to safeguard consumers health and to further understand the biomolecular mechanisms underlying the psychoactive and toxicological effects. Methods: Chemical characterization was achieved by conventional chromatographic hyphenated techniques. Establishment of the toxicological profile was assessed using cell models, namely in human neuroblastoma 127

TEADUSKONVERENTSI TEESID

PHYTOCHEMICAL AND TOXICOLOGICAL PROFILING OF THE AYAHUASCA INGREDIENT CHALIPONGA

TEADUSKONVERENTSI TEESID

SH-SY5Y and hepatocarcinoma HepG2 cells, via the investigation of cellular events underlying mitochondrial and lysosomal performance, and cellular membrane integrity (i.e., MTT, LDH, NR and MMP Assay). Neuromodulation was assessed via acetylcholinesterase inhibition (i.e., Ellman’s Assay) and glutamate-stimuli response. Moreover, the impact upon radical stress, mediated by physiologically relevant reactive species (nitric oxide and superoxide radicals), was also evaluated through spectrophotometric determinations (i.e, Griess Assay and NBT Reduction Assay). Results: Several catechin derivates, two apigenin derivates and one tryptamine derivate, the latter displaying spectral data consistent with the psychedelic DMT, were detected in the aqueous extract. Cytotoxicity was not verified up to 1000 µg/mL in SH-SY5Y, although results indicate Chaliponga’ potential for excitotoxicity at the highest concentration. Hepatotoxicity was noted through metabolic impairment and lysosomal dysfunction, at concentrations starting at 500 µg/mL. Mitochondrial depolarization was recorded from 62.5 µg/mL onwards, and LDH leakage was observed at 1000 µg/mL. Acetylcholinesterase inhibition was recorded starting at 62.5 µg/mL, and concentration-dependent antiradical effects upon •NO and O2 •- were verified at concentrations higher than 1.953 and 7.813µg/mL, respectively. Conclusion(s): Although antiradical effects have been verified, the extract’ ability to interfere upon mitochondrial and lysosomal performance, alongside the potential for excitotoxicity, cannot be overlooked, calling for further research. Keywords: psychedelic, ayahuasca, hepatotoxicity, neurotoxicity. Acknowledgements: This work received financial support from PT national funds through the project UID/50006 of REQUIMTE/LAQV. Maria Rita Garcia thanks FCT for her PhD grant (2024.06435.BD).

128

TEADUSKONVERENTSI TEESID

FACILITATING MEDICAL CAREER DIALOGUE ACROSS BORDERS: A REFLECTIVE CASE Author: Matas Mikalauskas Scientific Research Supervisor: Saulius Lukoševičius Department of Radiology, Lithuanian University of Health Sciences, Kaunas, Lithuania

Background: Medical education increasingly emphasizes not only clinical knowledge but also communication, mentoring, and international collaboration. This abstract presents a reflective case based on an outreach presentation delivered by a fourth-year medical student at the Lithuanian University of Health Sciences (LSMU). Aim: The aim was to engage potential medical students in a dialogue about career paths, using radiology as a core example, while exploring the reflective growth such experiences offer. Methods: As part of the Erasmus+ exchange initiative in April 2024, the author conducted a 15-minute presentation in French for visiting German high school students. The talk, hosted by the Department of Radiology at LSMU, was independently prepared and included insights on radiology’s diagnostic role, the flexible structure of clinical placements at LSMU, and the benefits of studying medicine in Lithuania. The session was interactive, including Q & A discussion. Results: The presentation encouraged both audience engagement and personal reflection. Students raised questions about the lifestyle and values of radiologists, prompting deeper consideration of the author’s own motivations and long-term goals. The session fostered confidence and a sense of responsibility as a student representative. Furthermore, 129

TEADUSKONVERENTSI TEESID

the experience highlighted the importance of autonomy in education and the role of mentorship in shaping medical identity. Conclusion(s): Early exposure to peer education and international outreach activities fosters the development of key professional qualities such as empathy, clarity in communication, and reflective thinking. Opportunities to explain complex topics to non-medical audiences can clarify one’s own path and reinforce commitment to medicine. Such initiatives are beneficial for both prospective students and those presenting. Keywords: medical education, reflection, radiology, international collaboration, student mentoring.

130

Authors: Patricija Šostak, Vaidilė Spėčienė Higher Education Institution (VIKO), Faculty of Health Care, Lithuania

Background: Radiology plays a crucial role in modern medicine, providing non-invasive diagnostic information that significantly improves patient care. However, most radiological examinations rely on ionizing radiation, which, despite its clinical benefits, can pose health risks if exposure is not managed properly. Public awareness of radiation safety and risks remains limited, highlighting the importance of investigating people’s knowledge and attitudes toward medical imaging procedures. Aim: To assess the radiation exposure incurred during diagnostic radiology examinations, and whether information about these diagnostic radiology examinations would influence people’s willingness to choose those examinations. Methods: Literature Review and Survey; 125 Respondents. Results: The survey of 125 Lithuanian respondents revealed that while 78% were aware that radiological examinations involve ionizing radiation, detailed knowledge about radiation doses, associated risks, and differences between imaging modalities was insufficient. A majority (66%) agreed that radiological examinations are beneficial when necessary, yet 36% reported some level of concern about potential health effects. Importantly, 82% of participants expressed a desire for more information about radiation safety, and 85% indicated that they would prefer to receive this information directly from healthcare professionals.

131

TEADUSKONVERENTSI TEESID

HEALTH EFFECTS OF IONIZING RADIATION DURING MEDICAL SCREENING

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Conclusion(s): The study demonstrated that although the population recognizes the importance of radiological examinations, their understanding of radiation exposure and associated health risks is inadequate. The lack of sufficient communication from healthcare providers contributes to misconceptions and uncertainty. Strengthening public education, improving patient-centered communication, and ensuring that healthcare professionals provide clear, accessible explanations about radiation safety are essential steps toward increasing trust and informed decision-making in medical imaging. Keywords: radiology, ionizing radiation, medical screening, Lithuania.

132

Authors: Viktorija Urbonaviciute, Tomas Budrys, Saulius Lukosevicius, Klaudijus Baranauskas Scientific research supervisor: Tomas Budrys Department of Radiology, Lithuanian University of Health Sciences, Lithuania

Background: Necrotizing fasciitis (NF) is a rapidly progressive infection of fascia and subcutaneous tissues. Early symptoms often mimic cellulitis, abscesses, or vascular disorders, complicating timely diagnosis. Radiological imaging (CT, MRI) is crucial for differentiating NF and guiding urgent surgical management. Aim: To highlight diagnostic challenges and differential diagnoses in NF of the thigh, emphasizing the role of imaging in early recognition and management. Methods: A literature search was conducted in PubMed, Scopus, and Google Scholar using “necrotizing fasciitis,” “differential diagnosis,” “radiology,” “CT,” and “MRI.” Inclusion criteria were full-text articles in English published between 2020–2025, covering case reports, series, reviews, and original research. Articles not focusing on imaging-based differential diagnosis or older than five years were excluded. Findings were synthesized to summarize clinical and radiological features distinguishing NF from cellulitis, abscess, and vascular disorders. Additionally, a clinical case of NF diagnosed and managed at Kaunas Clinics is presented.

133

TEADUSKONVERENTSI TEESID

NECROTIZING FASCIITIS OF THE THIGH: DIAGNOSTIC CHALLENGES AND DIFFERENTIAL DIAGNOSES – A CASE REPORT AND LITERATURE REVIEW

TEADUSKONVERENTSI TEESID

Results: NF is frequently misdiagnosed as cellulitis, abscess, or vascular disease due to overlapping early signs such as pain, swelling, and erythema. Imaging is decisive: CT shows fascial thickening, subcutaneous gas, and fluid tracking, while MRI detects early soft tissue involvement. Laboratory tools like the LRINEC score aid risk assessment, though early values may be inconclusive. The presented case of a 76-year-old male with perforated sigmoid diverticulitis illustrates these challenges. Initial suspicion was femoral artery thrombosis, but CT revealed retroperitoneal gas spreading into the groin and thigh, confirming NF. Surgical exploration, sigmoid resection, repeated debridements, and supportive care led to survival, emphasizing early imaging and multidisciplinary management. Conclusion(s): NF often mimics common conditions, causing diagnostic delays. Early imaging, laboratory risk assessment, and prompt surgery are crucial. This case underscores the need for high clinical suspicion, including atypical presentations from rare intra-abdominal sources. Keywords: Necrotizing fasciitis, differential diagnosis, CT, MRI, radiology.

134

TEADUSKONVERENTSI TEESID

HEALTH DATA IN PERSONAL SOLID PODS: PATIENT OWNERSHIP, SAFER SHARING, AND PRACTICAL USE IN EVERYDAY CARE Author: Yassuan Vincenzo Foljanty Catanzaro Technische Hochschule Brandenburg, Germany

Background: Health information is often dispersed across hospitals, clinics, and personal devices. Even when digital exchange is possible, it is typically centered on institutions, which makes selective, patientcontrolled sharing difficult. For professionals in everyday care – such as physiotherapists or independent therapists – this fragmentation limits access to relevant data and hinders collaboration. Aim: This contribution explores how Solid Pods – personal, web-based data spaces – can offer a simple and privacy-preserving way to store and share health-related information. The focus lies on individual and small practice use rather than national infrastructures or technical development. Methods: A Solid Pod functions as a secure online data vault fully owned and controlled by the individual. It is typically hosted on a trusted web server chosen by the user, but can also, if desired, be installed on a private or home server for complete local control. In all cases, access rights remain entirely with the user. Individuals can upload documents such as therapy notes, exercise plans, or sensor readings, organize them into folders, and share selected items with practitioners via encrypted links. Permissions – read, write, or revoke – can be changed at anytime. Although Solid is based on open web standards (such as WebID, OIDC, and Web Access Control), everyday use requires no programming or specialized IT knowledge. The

135

TEADUSKONVERENTSI TEESID

system can be accessed through simple interfaces similar to cloud storage tools, while providing a higher level of privacy and autonomy. Expected Conclusion(s): Solid Pods can enable a person-centered model of digital health data management, give individuals ownership and control while facilitate secure, flexible collaboration with healthcare professionals. This approach has the potential to reduce administrative barriers, strengthen patient trust, and support privacy-conscious data exchange across care contexts. Keywords: solid, personal data pod, health data, privacy, interoperability, patient empowerment, secure sharing, digital health communication.

136