Kaitseväe aastaraamat 2025

EESTI KAITSEVÄE AASTARAAMAT 2025

EESTI KAITSEVÄE AASTARAAMAT 2025

E esti K a i ts e vä g i

Eessõna / kindralleitnant Andrus Merilo

Muutused lahinguväljal / kaitseväe luurekeskus

Õhupallid – kiire areng Ukraina sõjas / kaitseväe luurekeskus

Venemaa piiririkkumised / kaitseväe luurekeskus

Venemaa relvajõudude õppus Zapad 2025 / kaitseväe luurekeskus

Arengusuunad Venemaa relvajõududes / kaitseväe luurekeskus

Võiduks valmis kaitsevägi / kindralleitnant Andrus Merilo

NATO kasvatas valvsust / kindralmajor Enno Mõts

Rahva toetus kaitseväele / kolonel Uku Arold

Diviisi aasta / kindralmajor Indrek Sirel

Pataljonist sai rügement / kolonelleitnant Rauno Viitmann, major Andrei Šlabovitš

Tõhusam, kiirem ja surmavam jalaväeüksus / kolonelleitnant Lauri Teppo

Balti kaitsevöönd / kolonelleitnant Ainar Afanasjev

Rahvusvahelised õppused hoiavad vormis / kolonelleitnant Marek Koitla

1. jalaväebrigaadi sammud tulevikku / kolonel Tarmo Kundla

Väärtuste kaitsmine ei ole abstraktsioon / Thorlindur Kjartansson

Üks kõigi ja kõik ühe eest / leitnant Jaanika Ojakõiv

Itaalia kaitseväe õhuturbemissioon NATO idatiivale / major Kalle Oruaas, veebel Gervet Väät lk 72‒75

Liitlasvägede brigaadi vastuvõtt / major Toomas Pärnpuu lk 76‒79

Operatsioon Legio / kolonelleitnant Valjo Tooming

Õhuseire tulevik ja lähiaja proovikivid / major Tõnis Pärn, kapten Henri Noormets, kapten Marko Heinloo, kapten Viljo Vainikko lk 84‒89

Eesti merejulgeolek 2025 / kommodoor Ivo Värk lk 90‒95

Tehisintellekt tulevases sõjapidamises / Mihkel Tikk lk 96‒99

Kaitseväe akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuse uuendused / Neve Vendt lk 100‒103

Kaitseväe võitlusvõime suurendamine / major Ivo Peets, Mari-Liis Tikerperi lk 104‒107

Erioperatsioonide grupp kui üks kaitseväe löögirusikatest / kolonel Rivo Meimer lk 108‒113

Sõjaväepolitsei patrullimine – kellele ja milleks? / major Siim Edur lk 114‒117

NATO küberkaitsekoostöö keskus kohaneb uute katsumustega / kolonelleitnant Christoph Kühn lk 118‒119

Uuendatud veteranipoliitika / Markus Rosin lk 120‒123

Toimetulek sõjaärevusega / Marge Sillaste lk 124‒127

2025. aasta oli kaitseväele katsumusrohke, kogemusrikas, töine ning põnev.

HEA LUGEJA!

ANDRUS MERILO

kindralleitnant, kaitseväe juhataja

Kiirelt ja kohati ettearvamatult muutuvast julgeolekuolukorrast lähtudes suurendas kaitsevägi oma lahinguvalmidust, viies ellu operatsioone, väljaõpet ja võimearendusi maal, merel, õhus ning küberkeskkonnas. Me teame, et lähitulevikus peame olema veelgi paremini valmis oma rahvast ja riiki vajaduse korral kaitsma ka olukorras, kus riigi üldine kaitseseisund ei pruugi olla veel muutunud.

Selleks vajalike võimete loomine rahva mandaadil sõjalise riigikaitse kiireks väljaehitamiseks antud rahastuse toel käib praegu kiires tempos. Ennetamaks tulevasi julgeolekuolukorra muutusi, jätkame iga päev süsteemselt tugevamaks kasvamist, et täita meile püstitatud ülesanne vajaduse korral võidelda ja võimalik sõda võita. Eelmisel aastal demonstreerisime selgelt suveräänsuse rikkujatele ja ka iseendale, et me ei karda ega astu samme tagasi, kui meid proovile pannakse.

Sellest aastaraamatust leiate analüütilised ülevaated kaitseväe õpituvastustest Ukraina sõjas ja Venemaa relvajõududes toimuvast. Esimest korda kajastab aastaraamat terve NATO kaitsepoliitika käekäiku. NATO on vägagi olemas ja selle toimimises ei tasu Eestis, kelle soovil artikkel 4 konsultatsioonid käivitati, kahelda. Liitlased mitte lihtsalt ei tule meile vajaduse korral appi, vaid on juba meiega siin, valmistudes iga päev NATO territooriumi kaitsmiseks.

Diviis pidas maha oma ajaloo taktikaliselt keerukaimad õppused täielikult

NATO käsuliini integreerituna. Suurtükivägi kasvas rügemendiks. Olulist täiendust said nii kaitseväe relvastus kui laskemoona nomenklatuur ja varud.

Tänapäeva sõjategevuses vältimatu drooni- ja droonivastane tegevus said väearendusse ja õppustesse sügavamalt integ-

reeritud. Tegemist on valdkonnaga, mille kõiki arenguid kaitseväes leheveergudel ei lahata ja mille mõnede seikade kohta on paraku välismeedias ka infomüra avaldunud. Siiski kinnitan, et tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatuse koordineerimisel ja allüksuste ülemate eestvedamisel on kaitsevägi selles vallas liikunud pikkade sammudega edasi.

Möödunud aastal pakkus rahvale palju kõneainet otsus narvalaste ees auvõlg tasuda ja Narva linnakut rajama asuda. Milleks kaitsevägi suundus alaliselt Narva ja mida sisuliselt tähendab Balti kaitsevöönd, sellest räägitakse aastaraamatus pikemalt.

Seni räägitust põhjalikumalt saab lugeda ka NATO FLF-i lahingugrupi, USA liitlaste ja meie taevast kaitsnud Itaalia õhuturbemissiooni tegevusest. Esimest korda tõid õppusel Siil 2025 Suurbritannia liitlased Eestisse diviisi koosseisu terve brigaadi. See oli suur logistiline ja juhtimise proovikivi, mis proovile vastu pidas. Eesti kaitseväelased jätkasid Ukraina relvajõududele väljaõppe andmist Balti ja Põhjamaade ühendoperatsiooni Legio raames.

Tänavatel on mullusest alates näha ka sõjaväepolitsei patrulle. Loodetavasti ei õnnestu asjassepuutumatutel märgata erioperatsioonide väejuhatuse võitlejaid. Erioperatsioonide väejuhatuse olemuselt salastatud struktuuri ei ava me täpselt ka selles aastaraamatus. Tööpõhimõtetest ja täpsematest erialadest teeb väljaanne siiski senisest avatumalt juttu.

Kogu kaitseväe võitlusvõime kõige tähtsam element on võitlustahteline kaitseväelane. Kaitseväe võimearendus vajab lähiaastatel motiveeritud võitlejate suurt juurdekasvu. Luban, et teenistus kaitseväes on põnev. Sellest annab kinnitust järgmiste lehekülgede tagasivaade möödunud aastale. Head lugemist!

MUUTUSED LAHINGUVÄLJAL JA PUUDUSED SÕJAPIDAMISES

Ukraina 422. üksiku mehitamata süsteemide rügemendi Luftwaffe võitlejad kandmas raskepommitajat Baba Jaga õppuse käigus Zaporižžja suunal.

Foto: Dmytro Smolienko / Ukrinform

On sõdu, mis kaovad ajalukku, ilma et keegi neile sõjateaduse vaatenurgast erilist tähelepanu pööraks, ja on sõdu, mis mõjutavad sõjapidamise arengut paljudeks järgnevateks aastakümneteks. Venemaa täiemahuline agressioon Ukraina vastu on juba muutnud sõjalist mõtlemist, strateegiaid ja taktikaid.

KAITSEVÄE

LUUREKESKUS

Mõneti on see siiski paradoks, sest agressioon, mis algas taktikalisel tasandil suure mobiilsusega ründedessantüksuste kopteridessandiga Hostomeli lennuväljale, Venemaa ründepommitajate rünnakutega Ukraina sügavusse ning manööversõda pidavate soomuskolonnidega on tehnoloogia arengu tõttu ajas ja ruumis muutunud sedavõrd, et nii aeglaselt edenevat rinnet pole enam kohatud esimesest maailmasõjast saadik.

Tehnoloogilised arengud on vähendanud inimfaktori tähtsust, mis on Ukrainas toimuva sõja muutnud 20. sajandi positsioonisõjaks moodsamate vahenditega. On siiski mõningane erisus võrreldes tollaste selgelt väljakujunenud kaevikuliinidega, sest Ukrainas on rindejoone mõiste ise muutunud mingis mõttes oksüümoroniks. Ukrainas on rindejoone puhul kohati tegemist nn halli tsooniga, mis on eikellegimaa, laiusega mõnest kuni mitmekümne kilomeetrini, kus mõlemad pooled saavad tegutseda vaid väikestes hajutatud gruppides. Selliste tsoonide tekkimise põhjus peitub ennekõike arvukas mehitamata õhusõidukite kasutamises nii lahinguvälja vaatlemiseks kui sihtmärkide ründamiseks. Ühes mehitamata õhusõidukite tehnoloogilise arenguga laienevad ka nende poolt kontrollitavad alad.

Kuigi tegemist ei ole uue fenomeniga, on Ukraina sõja käigus toimunud droonide arengus nii kvantitatiivne kui ka kvalitatiivne murrang. Seda saab võrrelda esimese maailmasõja ajal kasutusele võetud lennukitega, mille mõju lahinguväljale jäi tol ajal küll suhteliselt piiratuks, kuid avaldus

seda võimsamalt hilisemates sõdades. Mehitamata õhusõidukite tänapäevane kasutamine ning nende vastu võitlemine mõjutab aga juba praegu olulisel määral kõiki lahingufunktsioone alates juhtimisest kuni tagalani.

Droonide laialdane levik on võrreldes varasemate väljakujunenud sõjapidamisviisidega muutnud sihtmärkide avastamise ning nende kohese mõjutamise täpsust sedavõrd olulisel määral, et traditsioonilised tavavägede formeeringud on pidanud muutma tundmatuseni oma seniseid taktikaid ning relvasüsteemide kasutamist, et neil üldse mingit efekti oleks. Selle kõrval on jäänud siiski püsima üks põhimõte: endiselt on vajalik jalaväelase kohalolu kontrollitaval territooriumil. Kuid ka selle sisu on muutunud võitlemisest pigem ellujäämiseni.

Julgelt saab väita, et mehitamata õhusõidukite massiline reaalajas kasutamine on muutnud lahinguvälja piiranguteta avatuks. Kui varem sai lahingus loota mitmele maskeerivale faktorile (näiteks halvale ilmale või pimedusele) või ka varjamistegevustele, siis multispektraalsete vaatlus- ja tuvastusvahendite kiire areng ning pidev kohalolu on need eelised suuresti tühistanud.

Vastasele võivad jääda märkamatuks vaid üksikud detailid, kuid pideva vaatluse tingimustes avastatakse ka need. Taktikalise lahinguvälja nn luure-tuletsükli prioriteediks on saanud vastaspoole mehitamata õhusõidukite meeskondade leidmine ja hävitamine, pannes muud sihtmärgid madalamale prioriteetsuse astmele.

Lisaks vaatlusele hakkavad droonid asendama erisuguseid kaudtulevahendeid

Venemaa mehitamata õhusõidukite (MÕS) lennuulatus

50 km kaudtulesüsteemid, FPV-MÕS, keskmaa-õhuründemoon, armeelennuväe raketid ja liugpommid

50–500 km kaugmaa-õhuründemoon, taktikalised ballistilised raketid ja lennuväe tiibraketid

500–1500 km kaugmaa-õhuründemoon, kauglennuväe tiib- ja aeroballistilised raketid, hüperhelikiirusega ja mereväe tiibraketid

Ivano-Frankivsk

ja kallist juhitavat moona. Praegu hinnatakse, et ligi 75% isikkoosseisu kaotustest tulenevad droonide kasutamisest. Mehitamata õhusõidukite tabamistõenäosus ning kaotuste tekitamise efektiivsus on võrreldavad kõrge tasemega väljaõppinud snaiprimeeskondadega, muutes viimaste vajaduse lahinguväljal edaspidi küsitavaks.

Üksiksõdurit varem peamiselt häirivat iseloomu või psühholoogist hirmu tekitanud kaudtuli on asendunud pideva lahingustressi ja konkreetsete lähivõitlusoskustega, et põgeneda droonide rünnakute eest. Isegi hoonetesse varjumine ei paku varasemat kaitstust, kuna hea manööverdusvõimega reaalajas juhitavad droonid (näiteks fiiberoptilise kaabliga) suudavad

Mehitamata õhuvahendid nõelavad oma ohvrit nagu tapjamesilased, kuni viimane enam elumärki ei ilmuta.

oma väiksuse tõttu tabada sihtmärke ka siseruumides.

Suure tõenäosusega tabamisfaktor mõjutab ka raske relvastuse kasutamist. Kui 2022. aasta veebruaris Venemaa ründas Ukrainat, levisid videoklipid pikkadest koondunud soomuskolonnidest. Viimasel paaril aastal on soomustehnika kasutamine tundmatuseni muutunud. Pikkade pataljonikolonnide asemel liigub soomustehnika paari-kolme kaupa ning äärmiselt lühikest aega.

Soomus- ja muud tehnikat on valdavalt kõikide käepäraste vahenditega ja meetoditega püütud n-ö mehaaniliselt hukukindlamaks teha, kuid tuvastatud soomustehnika on endiselt sihtmärk. Rün-

nakud toimuvad droonide parvega, kasutades selleks vabalt langevaid fugasslaenguid või juhtivaid kumulatiivlaenguid. Piltlikult öeldes nõelavad mehitamata õhuvahendid oma ohvrit nagu tapjamesilased, kuni viimane enam elumärki ei ilmuta. Neid taktikaid kasutavad mõlemad sõja osalised.

Ründedroonide kontrollitavas lahinguruumis ehk eikellegimaal võetakse järjest enam kasutusele mehitamata platvorme logistiliseks ja meditsiiniliseks toetuseks. Selleks kasutatakse nii suure kandevõimega droone kui ka mehitamata maasõidukeid (MMS).

Viimaseid peetakse küll oluliselt haavatavamaks ning kasutamisel kapriissema-

teks, kuid riski vähendamine inimeludele õigustab nende kasutamist. MMS-e kasutatakse vigastatute evakuatsiooniks ning sõjaliste pakirobotitena.

Samuti ka mineerimiseks ja demineerimiseks. Relvastatud mehitamata maasõidukid ei ole seni veel leidnud nii laialdast kasutamist kui õhusõidukid, millel on kiiruses, manööverdamisvõimes ning juhtimise häirekindluses selged eelised.

Suure lennuulatusega droonide massilise kasutamise tõttu väljaspool rindepiirkonna taktikalist ulatust on kadunud tagala mõiste.

Kui enne käimasolevat sõda ja ka sõja algusaastatel kasutasid Vene väed sügaval tagalas asuvate Ukraina kriitiliste taristuobjektide ja kõrge väärtusega sihtmärkide ründamiseks suhteliselt kalleid, eri tüüpi ballistilisi ja tiibrakette, siis nüüd on selle rolli valdavalt üle võtnud odavad ja massiliselt toodetavad mehitamata õhusõidukid ja vabalt langevatest pommidest ümberehitatud liugpommid. Nende lennuulatus võib küündida mitmekümnest kuni mitme tuhande kilomeetrini.

On märkimisväärne, millisel hulgal Venemaa rakendab võrdlemisi odavaid droone nii Ukraina sihtmärkide korduvaks ründamiseks kui ka petterünnakuteks, Ukraina õhukaitse eksitamiseks ja kurnamiseks.

Hävitatud Vene tank, millele on paigaldatud käepärastest vahenditest ehitatud droonivastane kaitsevõre.

Foto: AP / Scanpix

Väljakujunenud taktika kohaselt hoiab Venemaa just kaugmaa mehitamata õhusõidukitega üle kogu Ukraina territooriumi igapäevast terrorifooni, samas korraldades mõned korrad kuus tugevaid kompleksseid süvarünnakuid kõikide kaug- ja keskmaa-ründevahenditega.

Lisaks eespool kirjeldatud tehnoloogiast tulenevatele põhjustele tuleb Venemaa Ukraina-vastase agressiooni arvestatava sõjalise edu puudumise põhjuseid otsida süsteemi ja täpsemalt selle juhtimistasandite korruptsioonist ning ebakompetentsusest. Võib ilma liialdamata väita, et see sõda peegeldab kogu Venemaa läbinisti korrumpeerunud olemust.

Hea näide probleemi suurusest on eelmistel aastatel korruptsiooni süüdistuse alusel toimunud arreteerimiste laine Vene kõrgemas sõjalises juhtkonnas, kusjuures tegemist ei olnud mitte niivõrd katsega korruptsiooni välja juurida, kuivõrd eri huvigruppide vahelise võimuvõitlusega.

Vohava korruptsiooni ja nepotismi tõttu on Venemaa relvajõududes traditsiooniliselt toiminud n-ö negatiivne selektsioon, kus ametis ja auastmes edutamine või ka ebameeldivatest kohustustest pääsemine ei sõltu parimatest juhiomadustest, vaid toimub lojaalsuse ja tihti ka altkäemaksu tasumise alusel.

Selline olukord mõjutab ka praegu Venemaa võimet ette valmistada ja viia ellu sõjalisi operatsioone. Olukorras, kus ametisse määramise aluseks on lojaalsus professionaalsuse asemel, pole üllatav, et üksuse ülemateks saavad tihtipeale ebakompetentsed ohvitserid, kes ignoreerides lahinguvälja tegelikkust, annavad oma alluvatele absurdselt ebarealistlikke käske.

Levinud on tegeliku olukorra varjamiseks kõrgemale staabile esitatavad raportid olematu edu kohta, mis omakorda viivad valede otsusteni kõrgemal tasandil. Pandeemia mõõtmed on omandanud ka alluvatelt altkäemaksu võtmine puhkuste, rotatsioonide või ohtlike ülesannete vältimise eest.

Sellest keeldujad nullitakse ehk saadetakse ülema käsul täitma kindlat hukkumist tähendavat ülesannet. Seetõttu on paljudele Venemaa komandöridele käimasolev sõda eelkõige isikliku rikastumise vahend ja üksuste taktikaliste ülesannete lahendamisel lähtutakse kõige primitiivsematest lahendustest.

Kirjeldatud suundumustest tuleneb vähene paindlikkus taktikatasandil ja väljakujunenud mustrite kordamine. See omakorda suurendab isikkoosseisu kaotusi ja aeglustab operatsiooni tempot. Ebakompetentselt juhitud üksustes kaob ühtsus ja nõrgeneb moraal, sest alamotiveeritud sõdurid keskenduvad pigem ellujäämisele kui ülesande täitmisele.

Samuti on mõjutatud kõrgemad staabid, kelle arusaam olukorrast võib olla vägagi moonutatud, mis omakorda süvendavad veelgi planeerimisvigu. Eespool toodut silmas pidades pole üllatav, et hoolimata oma arvestatavast üleolekust nii tehnikas kui elavjõus liiguvad Vene väed edasi tempos, mis on võrreldav pigem väljakujunenud positsioonisõdadega.

Sõjalise operatsioonikunsti taandumist taktikatasandil pelgalt sõjalise juhtimise Vene sõdur ja õhutõrjesüsteem Tor-M1 positsioonil Krasnoarmeiski suunal. Foto:

imiteerimiseks peegeldab mõneti ka üldine olukord rindejoonel, kus hoolimata püsivast suurest intensiivsusest ja Venemaa järjekindlatest katsetest märkimisväärsete kaotuste hinnaga peale tungida on muutused maastikul minimaalsed.

Seda ei saa nimetada isegi teadlikuks kulutamistaktikaks, vaid et Vene relvajõudude sõjapidamine sõjaliste eesmärkide saavutamiseks taktikatasandil on nihkunud mõtestatud ja plaanipäraselt tegevuselt pigem rutiinseks ja tuimaks ülevalt poolt tulnud käskude täitmiseks.

Kindlasti pole eespool nimetatud ainukesed tegurid, mis on rindel üsna püsiva patiseisu tekitanud, kuid kahtlemata on neil oluline roll selle tekkimises. Mida see aga meie jaoks tähendab?

Esiteks saab julgelt väita, et mehitamata süsteemid ja sellega koos lahinguvälja läbipaistvus ja lahinguvälja piiride kadumine on tulnud, et jääda. Tuleb arvestada, et tehnoloogia jätkuv areng lisab siia järjest uusi võimalusi ning nende kasutusvaldkond laieneb veelgi. Näiteks saame tingimata näha praegu veel lapsekingades olevat tehisaru integreerimist droonide juhtimisse.

Teiseks ei saa alahinnata Venemaa relvajõudude süsteemset lähenemist mehitamata süsteemide kasutuselevõtmisel. Kahjuks tuleb nentida, et mehitamata süsteemide rakendamine on nende jaoks olnud üks vähestest valdkondadest, kus neil on õnnestunud luua täiesti uus kvaliteet ning võitlusvõime.

kendab hulgaliselt igasuguste konfliktide kõigis etappides nii taktika- kui ka operatsioonitasandi eesmärkide saavutamiseks.

Küsimusele, kuidas või kas muutub Venemaa manööverüksuste kasutamine, on märksa keerulisem vastata. Venemaa relvajõudude puhul tuleb arvestada, et kvantiteet on olnud nende jaoks alati kvaliteet omaette.

Hoolimata püsivast suurest intensiivsusest ja Venemaa järjekindlatest katsetest märkimisväärsete kaotuste hinnaga peale tungida on muutused maastikul minimaalsed.

Põhimõte, mis on alates kindral Mihhail Kutuzovist läbi aegade olnud aluseks nende kulutamisstrateegiale ja mida me näeme nüüd ka Ukrainas. Ka praegune sõjaväereform viitab pigem tahtele panustada lihtsalt arvulisele ülekaalule kui soovile arvestada muutustega lahinguväljal.

Venemaa puhul jääb olukorda mõjutama korruptsioon, mis ei kao kuhugi, kuni praegune juhtkond püsib, kuid mis juba oma olemuselt pärsib igasuguse innovatsiooni ja tahte muutuda.

Venemaa puhul jääb olukorda mõjutama korruptsioon, mis ei kao kuhugi, kuni praegune juhtkond püsib, kuid mis juba oma olemuselt pärsib igasuguse innovatsiooni ja tahte muutuda.

See omakorda tähendab peaaegu kindlalt, et Venemaa rakendab juba praeguseks väljakujunenud võimeid ning operatsioonitegevusi ka tulevastes esile kerkivates relvakonfliktides. Näitena saab tuua kombineeritud süvalööke pikamaa mehitamata õhusõidukite, ballistiliste ja tiibrakettidega, mida Venemaa edaspidi tõenäoliselt ra-

Siiski oleks vale maalida Venemaa relvajõudude edasisi arenguid ainult kui pidevat läbikukkumist. Nagu on näidanud ka viimased õppused, jätkuvad kindlasti katsed inkorporeerida Ukraina õpikogemusi taktikatasandi tegevustesse.

Ei saa välistada katseid taktikalise paindlikkuse suurendamiseks vastase iseloomust ning selle võimest lähtudes lahinguruumi kujundada. Tõenäoliselt üritab Venemaa edaspidi endiselt kasutada relvaliikide manööversõda seal, kus tal seda võimaldatakse, aga kohanduda ka väikeüksuste taktikaga manööversõjaks ebasobilikes tingimustes.

Kindlasti jätkub sõjas läbiproovitud side- ja IT-süsteemide rakendamine juhtimise tõhustamiseks eri tasanditel ja erisuguste väe- ning relvaliikide integreerimisel ühtsesse juhtimissüsteemi. Kas see kõik päädib ka uue kvaliteediga, näitab aeg. ‖

ÕHUPALLID –KIIRE ARENG UKRAINA SÕJAS

Eelmise aasta algusest on nii hübriidrünnakutes kui ka salakaubaveos avalikkuse tähelepanu püüdnud aerostaatide ehk õhupallide kasutamine. Peaasjalikult on neid seotud küll eelkõige salakaubaveo või piiri valvamisega, kuid õhupallide kasutamine nendel eesmärkidel on ainult jäämäe tipp.

Just Venemaa sõda Ukraina vastu on toonud õhupallid sõjalistel eesmärkidel taaskasutusse. Õhupallide eeliseks saab pidada nende suhtelist odavust, võimet jääda radaripildis raskesti tuvastatavaks, võimet püsida õhus pikema perioodi vältel ning neile saab kinnitada külge erisuguseid seadmeid ja objekte, nagu näiteks luuresensorid ja pommid.

Õhupallide sõjalistel eesmärkidel kasutamisele mõeldi juba Nõukogude Liidus ja toimus järjepidev arendustöö. Eriti suure hoo sai see sisse 1950. aastatel, kui õhupallide arendus oli otsene reaktsioon Ameerika Ühendriikide luureõhupallide kasutamisele, mille eesmärk oli pildistada NSVL-i sõjalisi objekte.

Õhupallide arendused aitasid näiteks pikendada raadiosidet, levitada propaganda lendlehti, kandsid radarite eksitamiseks mõeldud reflektoreid ja mitmesuguseid lõhkeaineid ning pomme. Luuretoetuseks arendati eri tüüpi õhupalle, mis suutsid ja suudavad kanda kaameraid, radareid ja antenne, et koguda vastase kohta informatsiooni. Ja nagu ikka: kõik uus on unustatud vana.

Venemaa agressioonisõjas Ukraina vastu on õhupallid kasutusel üsna mitmes funktsioonis. Eri tüüpi õhupallide külge kinnitatakse eelkõige taktikalist sidet võimaldavaid antenne, et pikendada üksustevahelist sidet. Samas on teada, et õhupalle on kasutatud ka drooni juhtsignaali pikendamiseks. Levinud on õhupallide rakendamine luurevahendite platvormina, kus on igasugused seirevahendid, nagu kõrge resolutsiooniga kaamerad, mikrofonid, nii passiivsed kui aktiivsed radarid ja radarreflektorid, mis tekitavad vastase radaripildile palju suurema pildi, kui see tegelikkuses on.

Õhupallide eeliseks saab pidada nende suhtelist odavust, võimet jääda radaripildis raskesti tuvastatavaks, võimes püsida õhus pikema perioodi vältel.

Samuti on näiteid, kus Venemaa on kasutanud õhupalle enda sadamataristu kaitsmiseks. Eelmise aasta septembris katsetati Novorossiiski sadama akvatooriumis kahte õhupalli, et sooritada visuaalset maastiku vaatlust. Aerostaadil oli kõrge resolutsiooniga videovaatlusseade, mis edastas signaali sadamale. Katsetusi tehti 200–250 meetri kõrgusel.

Venemaa süsteemid, nagu Irbis ja Rõss, on ette nähtud õhu- ja maapealseks, aga ka veealuseks vaatluseks kõrgustel 900–1000 ja kuni 1000 meetrit. Samuti suudavad need retransleerida raadiosidet. ‖

AKV-05 – külaline

Eesti piiride taga

Efektiivne vaatluskaugus:

kuni 10 km

Maht: 50 m3

Lennukõrgus: 300–1000 m

Kestus: 75 h

Väidetavalt võimeline lugema auto numbrimärki kuni 2 km kauguselt.

On näha ka esmaseid proovikatseid uute püüdurdroonide kandeplatvormina. Sisuliselt on droon kinnitatud õhupalli külge koos lisaanduritega, mis vabastavad drooni, et hävitada sihtmärk.

Ukraina ettevõte Aero Bavovna on välja ehitanud aerostaadil põhineva õhuründemoona püüdursüsteemi. Balloonid kannavad FPV-droone, mis ohu korral eralduvad ja ründavad näiteks Geran-tüüpi droone.

Õhupalli küljes rippuv püüdurdroon

Ukraina on välja töötanud raadiovastuvõtjaga varustatud õhupallid, mis on mõeldud Venemaa droonide juhtimissaatjate geolokatsiooniks ja operaatorite sihtimiseks. Aero Azimuth õhupallid asuvad rindejoonest 9 km kaugusel ja 300–700 m kõrgusel.

Vene hävitaja MiG-31 Läänemere kohal pärast Eesti õhupiiri rikkumist Soome lahes 2025. aasta septembris. Foto: Forsvarsmakten / AFP

Eesti-Venemaa piirisündmused, mis jäid 2025. aastast peamiselt meelde, olid mitmed Venemaa jõustruktuuride toime pandud piirirežiimi rikkumised ja ebaseaduslikud piiriületused.

VENEMAA

PIIRIRIKKUMISED

Esimene tähelepanuväärseim juhtum toimus juulis, kui Eesti territoriaalvetesse sisenes Vaindloo saarest idas Vene piirivalvele kuuluv Svetlyak-klassi patrull-laev Sotši. Tegemist oli 2025. aasta esimese sellelaadse intsidendiga merepiiril.

Vähem kui kaks kuud hiljem, 19. septembril, sisenesid Soome lahel Eesti õhuruumi 10 kilomeetri sügavusele ilma loata kolm Venemaa hävituslennukit MiG-31. Lennukid viibisid Eesti õhuruumis ligi kaksteist minutit, lennates lääne suunal.

Rikkumise hetkel puudusid lennuvahenditel kahepoolne side Eesti lennuliiklusteenindusega, lennuplaan ja töötavad transpondrid. Intsidendile reageerisid Ämaris NATO Balti õhuturbemissioonil viibivad Itaalia õhuväe hävituslennukid F-35. Tegemist oli 2025. aastal järjekorras neljanda, aga ühtlasi ka kõige tõsisema õhupiiri rikkumisega, mille Venemaa on toime pannud pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1991. aastal. Transpondrite kasutamine on ohutu lennunduse seisukohast äärmiselt oluline, kuivõrd tsiviillennuliiklusteenindus näeb ainult sisselülitatud transpondritega õhusõidukeid.

17. detsembri hommikul peatus Vasknarva vastaskaldal Vene piirivalve hõljuk, millest väljus kolm piirivalvurit, kes alustasid liikumist mööda muuli. Oma tegevuse käigus ületasid Vene piirivalvurid Eesti-Vene ajutist kontrolljoont kahel korral suunaga Venemaalt Eestisse ning tagasi, viibides Eesti territooriumil kokku ligi 20 minutit. Pärast seda naasid piirivalvurid oma hõljuki juurde ning liikusid sellega tagasi Venemaale.

Eesti Vabariigi välisministeerium edastas Venemaa ajutisele asjurile ebaseadusliku piiriületuse tõttu ametliku noodi. Venemaa seisukoht selle intsidendi suhtes on algusest peale olnud, et ebaseaduslikku piiriületust ei ole toimunud.

Samas võis juba toona ees ootava piiriesindajate kohtumise valguses pidada tõenäoliseks, et hoolimata piiririkkumist kinnitavatest argumentidest Venemaa positsioon selles küsimuses ei muutu. 30. jaanuaril 2026 aset leidnud Eesti ja Venemaa piiriesindajate kohtumisel jäigi Vene pool enda seisukoha juurde, mille kohaselt piiririkkumist 17. detsembril ei toimunud.

Samasugust suhtumist on Venemaa piirivalveteenistus näidanud üles näiteks ka muude, tsiviilisikute toime pandud Eesti-suunaliste piiririkkumiste puhul. Detsembrikuise intsidendi pärast piiriesindajad enam ei kohtu, mis tähendab, et juhtum on lõpetatud.

Ei saa anda hinnangut, kas ülalmainitud sündmuste puhul oli tegu tahtlikult tekitatud intsidentidega ja kas nende abil sooviti Eestit provotseerida, kuid varasemate aastate statistikale tuginedes on väga tõenäoline, et Eesti riigipiiri ja ajutise kontrolljoone vastu suunatud rikkumisi paneb Venemaa toime ka järgnevatel aastatel. Osalt soodustab selliste juhtumite esinemist asjaolu, et kahe riigi vahel puudub korralik piirileping. Arvestades geopoliitilist olukorda ei ole tõenäoline selle lepingu sõlmimine lähiajal.

2025. aastal jätkas Vene piirivalve oma tegevuses ja piiriturvalisuse tagamises mitme muudatusega, millega oli alustatud

juba paar aastat varem, kui 2023. aastal võeti Venemaal vastu otsus, et taastatakse piirivalves ajateenistus. Eelmisel aastal algaski kutsealuste teenistusse kutsumine ning lisaressursi kaasamine oli piiri valvamises juba selgelt tajutav.

Näiteks tuvastati Eesti idapiiril maismaapatrullide suuremat aktiivsust ning mobiilsete vaatluspunktide kasutuselevõttu. Taristus tehti täiendusi peamiselt Narva jõega piirnevatel aladel, kuhu paigaldati mitmeid vaatlusmaju, samuti rajati tugipunktide juurde lähikaitsepositsioonid.

Mullu tegeles Vene piirivalve jõuliselt piirirežiimi ning piiri kaitse tugevdamisega. Tõenäoliselt on see üks osa Kremli vastureaktsioonidest NATO laienemisele.

Vene piirivalve on ujuvvahendite koosseisu mitme aasta vältel järk-järgult moderniseerinud. Teenistusse on hangitud nii uusi kaatreid kui hõljukeid ja ilmselt selline suundumus jätkub, kuivõrd osaliselt on endiselt kasutuses amortiseerunud tehnika.

Tehniliste seirevahendite puhul on Vene piirivalve 2024. aastal korduvalt kaasanud piirikontrolli tagamiseks kaamerasüsteemiga varustatud õhupalle. Avalike allikate kohaselt on õhupallide juurutamine üks osa Venemaa piirikaitse strateegiast, millest võib järeldada, et nende kasutus Eesti piiritsooni vahetus läheduses kordub.

Möödunud aastal tegeles Vene piirivalve jõuliselt piirirežiimi ning piiri kaitse tugevdamisega. Tõenäoliselt on see üks osa Kremli vastureaktsioonidest NATO laienemisele Skandinaavias ja osa Ukraina-vastase sõja mõjudest.

Arvestades asjaolu, et agressioonisõda Ukraina vastu käib, mistõttu toimuvad ukrainlaste rünnakud Vene territooriumil, on arvatavasti Venemaal vajadus suurendada piirirežiimi tugevdamisega seotud investeeringute arvu, sh mehitamata õhusõidukitega võitlemise võimet. ‖

Eesti ametivõimud sulgemas Saatse saapa teed. Pildil on näha, kuidas Venemaa piirivalvurid lähenevad Eesti piirijoonele. Foto: Jürgen Puistaja / Scanpix

Venemaa värbab piiripunktides töötavaid

Eesti kodanikke

Aastal 2022 algas Ukraina-vastase sõja tõttu Venemaa piiripunktides piiriületajate põhjalik küsitlemine, kus tehti isiklike asjade läbivaatus ja peamiselt Ukraina kodanike puhul hõivati ka isikute biomeetria. Peale selle vaatasid Vene ametnikud põhjalikult läbi isikute telefonid ning väga suure tõenäosusega kopeerisid ja laadisid nende sisu oma andmekandjale.

Selle kaudu otsiti piiriületajaid, kellel on kas otsesed või kaudsed seosed Ukraina sõjaväelastega, et seda teavet edaspidi ühel või teisel moel enda kasuks pöörata. Lisaks põhjalikule piirikontrollile sagenesid Vene eriteenistuste katsed värvata piiripunktides töötavaid isikuid salajasele koostööle, et koguda informatsiooni Eesti jõustruktuuride ja kaitseväe ning liitlaste tegevuse kohta. Selline käitumismall on kestnud juba ligi neli aastat ning jätkub nähtavasti ka 2026. aastal.

Reisimine Eestist Venemaale on aeganõudev protsess, kuivõrd osaliselt on idapiir suletud Ivangorodi piiripunkti renoveerimistööde tõttu. Samuti esineb juhtumeid, kui jalgsi piiri ületavad isikud veavad üle piiri sanktsioneeritud kaupa, mis kokkuvõttes nõuab politsei- ja piirivalveametilt (PPA) ja maksu- ja tolliametilt (MTA) suuremat tähelepanu ja ressurssi, pikendades piiriületusele kuluvat aega. Täpne ülevaade keelatud kaupadest on leitav MTA kodulehel. Isikuile, kellele on Venemaa piiripunktides salajast koostööd pakutud, leiavad Eestisse naastes piiripunktidest informatsiooni, kuidas sellisel juhul õiguspäraselt toimida.

Eelmise aasta septembris toimusid pärast kolmeaastast vaheaega järjekordsed Vene–Valgevene ühised strateegilise taseme õppused Zapad 2025.

VENEMAA RELVAJÕUDUDE STRATEEGILINE ÕPPUS ZAPAD

Jätkuva Ukraina-vastase agressiooni valguses võiks öelda, et mõneti oli sellises mahus õppuste korraldamine isegi ootamatu. Samas, kui võrrelda õppust Zapad 2025 eelmiste sarnaste õppustega, siis näeme, et tegemist oli pigem Zapad 2021 kahvatu peegeldusega.

Kuigi mõlemad õppused kuuluvad samasse õppuste sarja, toimusid need väga erinevates strateegilistes kontekstides ning erinesid seetõttu märkimisväärselt nii ulatuse, rõhuasetuste kui ka edastatud sõnumite poolest.

Zapad 2021 toimus ajal, mil pinged Venemaa ja NATO vahel olid kasvanud Venemaa agressiivse hoiaku tõttu Ukraina suhtes. Hinnates nii Valgevene relvajõudude kui territooriumi olulist rolli kogu õppuse juures, näitasid hilisemad sündmused, et õppuse puhul oligi suuresti tegemist Ukraina-vastase sissetungi ettevalmistusega.

Eesmärgist tulenevalt ei ole üllatuslik, et Zapad 2021 on üks suurim õppus, mida Venemaa on külma sõja lõpust saadik korraldanud. Ametlikel andmetel osales õppustel kokku ligikaudu 200 000 sõjaväelast Venemaalt ja Valgevenest.

Tuumavõimega raketisüsteem 9K720

Iskander-M

õppusel Zapad 2025 Kaliningradi oblastis.

Foto:

EPA / Russian Defence Ministry Press Service

Vene reservväelased osalemas õppusel Zapad 2025 Kaliningradi oblastis.

Foto: Venemaa

Kaitseministeerium / TASS

Õppused hõlmasid laia geograafiat ning stsenaarium keskendus suuremahulisele konventsionaalsele sõjapidamisele. Kaasatud olid suured soomusüksused, suurtükivägi, lennuvägi ja merejõud. Lisaks agressiooni ettevalmistamisele pidi Zapad 2021 demonstreerima Venemaa võimeid mobiliseerida ja koordineerida suuri väekoondisi ning valmisolekut suure intensiivsusega konfliktiks võrdväärse vastasega.

Zapad 2025 seevastu toimus ajal, kui Venemaa relvajõud olid neljandat aastat järjest sidunud suure osa oma ressursse Ukraina-vastase agressiooniga ja see sõjaaegne keskkond määras suuresti nii õppuse iseloomu kui mahu.

Zapad 2025 oligi võrreldes eelmise õppusega palju väiksem ja jäi mõnekümne tuhande sõduri tasemele. Praktiliselt oli üksuste ning tehnika ümberpaigutamine minimaalne.

Polügoonidel tegutsesid enamasti ajateenijatest koosnevad üksused, mis tegid

kuni pataljoni taseme harjutusi. Ka poliitiliselt näis Moskva püüdvat vältida liigset eskalatsiooni NATO-ga ning õppust püüti avalikkusele esitleda kui kaitsetegevuste harjutamist, mis keskendus peamiselt õhuja raketirünnakute tõrjumisele, elutähtsa taristu kaitsele ning diversioonidevastasele tegevusele.

Zapad 2025 stsenaarium ja disain peegeldasid otseselt Venemaa sõjapidamise kogemusi Ukrainas. Õppus andis võimaluse praktikas harjutada ja täiustada oma oskusi ja mängida läbi otseseid õpikogemusi Ukraina lahinguväljalt.

Nende hulka kuulusid pikamaa-täppislöögisüsteemid, elektrooniline sõjapidamine, õhu- ja raketitõrje ning droonivastased meetmed, mida Venemaa näeb kõige tõhusamate vahenditena sõjalise efekti saavutamiseks.

Ka polügoonidel toimunu, kus keskenduti peamiselt linnalahingutele, peegeldas pigem pikaajalise agressiooni käigus

saadud õpikogemusi, mitte massiarmeega manööversõja harjutamist.

Võrreldes Zapad 2021-ga jäi eelmise aasta õppustega seotud tuumaretoorika võrdlemisi tagasihoidlikuks, kuid säilis siiski tuumamõõde, milleks olid tuumarelvade kasutamise stsenaariumite läbimängimine ja taktikalised valikud. See asjaolu kinnitas jätkuvalt Venemaa toetumist tuumaheidutusele vastasseisus NATO-ga.

Õppuse üks eesmärk oli näidata, et Venemaa ei ole rahvusvaheliselt isoleeritud, ja kuigi eri riikidele saadeti välja üle 42 kutse, aktsepteeris osalemist ainult kolmandik kutsututest.

Kuigi Zapadil 2025 osalenud üldine riikide arv isegi suurenes, siis võrreldes Zapadiga 2021 vähenes oluliselt nendest riikidest osavõtjate üldine arv.

Veelgi märgatavam oli muutus geograafias, mis näitab, et Venemaa tavapärased liitlased Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioonist on asendunud

Õppuse üks eesmärk oli näidata, et Venemaa ei ole rahvusvaheliselt isoleeritud, ja kuigi eri riikidele saadeti välja üle 42 kutse, aktsepteeris osalemist ainult kolmandik kutsututest.

riikidega Aafrikast ja Lähis-Idast. Hoolimata nendest erinevustest võib hinnata, et juba üksnes Zapad 2025 korraldamine oli strateegiline sõnum, mis pidi näitama, et hoolimata käimasolevast sõjast ja sellest tulenevatest piirangutest on Venemaal piisavalt jõudu ja ressurssi nii sõjaks kui õppuste korraldamiseks.

Peale selle peegeldavad nii õppuse tase kui ka õppustel harjutatud uute lahinguelementide juurutamine relvajõududes uut sõjalist mõtlemist Venemaal.

Nii Zapad 2021 kui ka Zapad 2025 näitavad Venemaa kohanemist muutuvate julgeolekuoludega ja järjepidevust Venemaa läänepoolse sõjalise hoiaku kujundamisel.

Mõlema õppuse eesmärk oli demonstreerida taas Venemaa ja Valgevene lähedust ja Moskva valmidust reageerida igasugustele välistele ja sisemistele katsetele mõjutada julgeolekuolukorda nii Valgevenes, Kaliningradi oblastis kui ka Venemaa Lääne-Euroopa osas. ‖

ARENGUSUUNAD VENEMAA RELVAJÕUDUDES

Vene väegrupeeringu Dnepr sõduri kiiver ja tulirelvad Zaporižžja suunal toimunud õppuse ja lahinguettevalmistuse käigus.

Foto: Alexei Konovalov / TASS

Möödunud aasta näitas selgelt, et Venemaa jätkab oma vastasseisu läänega. Seda kinnitavad nii tegevused relvajõudude reformi juurutamisel, jätkuv agressioon Ukraina vastu kui kogu Venemaa ühiskonna militariseerimine.

Lihtsustatult võiks öelda, et sõjast kui sellisest ja laiemast vastasseisust läänega on saanud Venemaa poliitilisele juhtkonnale eesmärk omaette, mille ümber on ehitatud kogu riiklik ideoloogia ja mille nimel toimib nii Vene ühiskond kui majandus.

Siiski on Venemaa täiemahuline agressioon Ukraina vastu näidanud, kui ebaefektiivselt on Venemaa sõjamasin tegelikult toiminud, mis omakorda peegeldab Venemaa süsteemseid nõrkusi ühiskonnas, majanduses ja relvajõududes.

See on ka üks põhjus, miks Venemaa relvajõudude juhtkond otsustas 2022. aastal alustada järjekordse relvajõudude reformiga, mille eesmärk oli nii Ukraina õpikogemusi kui järjest agressiivsemat välispoliitilist hoiakut arvestades teha muutused Venemaa relvajõudude struktuurides ja ülesehituses ja alustada uute võimete arendamist.

VENE ARMEE REFORMI SEIS

2025. aasta veebruaris viidi lõpule juba 2024. aasta märtsis alustatud sõjaväeringkondade reorganiseerimine, mille käigus lisaks Moskva ja Leningradi sõjaväeringkondade (MoSR ja LeSR) taasloomisele said sõjaväeringkondadest Venemaa presidendi ukaasi kohaselt strateegilised territoriaalsed ühendused.

Reformiga taastati maavägede (ühendrelvaliigi) juhtimisele keskendunud sõjaväeringkondade struktuur ja sõjaväeringkonnad kaotasid väeliikideülese staatuse. Kui seni oli sõjaväeringkond Venemaa relvajõudude väeliikideülene strateegiline territoriaalne ühendus, siis ümberkujundamise järel kuuluvad laevastikud ja Kaspia flotill mereväe kõrgema väejuhatuse operatiivjuhtimise alla ning õhuväe ja õhukaitsearmeed õhu-kosmosevägede (ÕKV) kõrgema väejuhatuse alla.

Kolmest väeliigist alluvad vahetult sõjaväeringkondadele ainult maaväed, mis vastab paremini operatsioonisuundade

iseloomule ning kaitsekeskuste (Moskva, Peterburi) paigutusele.

Samas jäi paika juhtimissüsteemi hierarhiline loogika ehk otsustusprotsess on jaotatud peamiselt kolme eri tasandi vahel: strateegia-, operatsiooni- ja taktikatasand. See süsteem peegeldab kasutatavat käsupõhist juhtimist, mis tagab Venemaa arusaama järgi tõhusama juhtimise, otsuste langetamise ja käskude täitmise eri sõjapidamise tasemetel.

MAAVÄGI

Reform keskendub maavägedele, mis näitab selgelt, et Venemaa sõjaline doktriin tugineb jätkuvalt ennekõike maaväe tegevusele ning ülejäänud väeliikidel on selles toetav roll. Jätkub suund liikuda kolmeastmeliselt juhtimissüsteemilt (sõjaväeringkond – brigaad – pataljoni taktikaline grupp) tagasi neljaastmelisele juhtimissüsteemile (sõjaväeringkond – armee –diviis – polk).

Juba praegu on juurde formeeritud neli armeed: 25. üldrelvaliigiarmee (ÜvA) Moskva sõjaväeringkonnas ning 18. ÜvA, 3. ÜvA ja 51. ÜvA Lõuna sõjaväeringkonnas. Peale armeede on juurde formeeritud kolm armeekorpust: 3. armeekorpus (AK) Moskva sõjaväeringkonnas, 44. AK Leningradi sõjaväeringkonnas ja 40. AK Lõuna sõjaväeringkonnas. Loodud on vähemalt 12 diviisi ja nendest üle poole Venemaa lääneosas:

• Leningradi sõjaväeringkonnas: 68. motolaskurdiviis (MLD), 69. MLD, , 72. MLD, 71. MLD

• Moskva sõjaväeringkonnas: 67. MLD, 6. MLD, 34. suurtükiväediviis (StD)

• Kesksõjaväeringkonnas: 27. MLD

• Lõuna sõjaväeringkonnas: 70. MLD

• Õhudessantvägedes: 104. ründedessantdiviis (RDD)

Eelmisel aastal on suurendatud Leningradi sõjaväeringkonna kaudtulevõimet. Juurde formeeriti kaks uut kaudtuleüksust: 70. raketibrigaad (relvastatud SS-26 Iskander) ja 76. mitmikraketiheitjate brigaad (relvastatud tõenäoliselt 300 mm suurtükiväe raketiheitjaga Smertš (9A52-2, BM-30)).

On tõenäoline, et järgneva paari aasta jooksul formeeritakse Koola poolsaarel asuv 14. armeekorpus või Kaliningradis asuv

Strateegatasand

President

Kaitseministeerium

Kindralstaap

Sõjaväeringkonnad

Operatsioonitasand

Taktikatasand

Armeed

Armeekorpused

Diviisid, brigaadid, rügemendid, pataljonid

Venemaa president on relvajõudude ülemjuhataja ja teeb kõrgemaid otsuseid riikliku julgeoleku ja sõjaliste tegevuste algatamise kohta.

Vastutab relvajõudude haldamise ja koordineerimise eest ning annab poliitilised ja strateegilised juhised.

Koostab strateegilised plaanid ja koordineerib sõjaliste operatsioonide elluviimist.

Sõjaväeringkonnad vastutavad oma strateegilises suunas sõjalise operatsiooni ettevalmistuse ja elluviimise eest strateegiliste plaanide järgi.

Armee vastutab lahingutegevuse korraldamise ja elluviimise eest konkreetses operatiivsuunas.

Armeekorpus tegutseb autonoomselt oma eraldi suunal väegrupeeringu ülema käskude ja suuniste järgi.

Taktikatasand hõlmab väiksemaid sõjalisi üksuseid, kes vastutavad konkreetsete lahinguoperatsioonide ja taktikaliste manöövrite eest lahinguväljal. Üksuste ülemad täidavad operatsioonitasandi käske ja juhivad oma üksusi vastavalt lahingusituatsioonile.

11. armeekorpus ümber armeeks. Peale selle luuakse ilmselt suurtükiväediviis Leningradi sõjaväeringkonda. Venemaal on plaan moodustada Pihkvas asuva 76. ründedessantdiviisi baasil ründedessantkorpus. Ründedessantkorpuse koosseisu hakkavad kuuluma ründedessantbrigaadid, mis nähtavasti moodustatakse seniste ründedessantpolkude baasil.

Maavägede relvastusse plaaniti 2025. aastal hankida ligi 250 uut tanki, umbes 1100 jalaväe lahingmasinat, väiksemates kogustes ratastel 152 mm liikursuurtükid Malva ja Giatsint-K ning suurtükiväe raketiheitja Tornado, mida saab võrrelda eelmise aasta arvudega. Kuigi suur osa praegu relvastusse võetud tehnikast on läinud lahingukahjude korvamiseks, võib hinnata, et tänu jätkuvatele jõupingutustele nii aastakümneid hoiuplatsidel seisnud tehnika moderniseerimisel kui uute tootmisel ületab praegusel ajal maavägede kasutuses olev tehnika ja relvastuse arv sõjaeelse taseme.

MEREVÄGI

Mereväega seotud kõige suurem muutus oli selle koosseisu kuuluva merejalaväeüksuste reformiga. 2025. aasta lõpu seisuga on alustatud 336. üksiku merejalaväe-

Strateegiatasand langetab kõrgeima tasandi otsuseid riigi kaitsepoliitika, sõjalise strateegia ja sõjaliste operatsioonide algatamise kohta.

Operatsioonitasand koordineerib ja kavandab sõjalisi operatsioone, olles vahendajaks strateegiliste ülesannete ja taktikalise elluviimise vahel.

Taktikatasandi juhid, lähtudes ülesandest ja olukorrast lahinguväljal, otsustavad kohapeal, kuidas viia ellu operatsioonitasandi plaanid.

brigaadi (MjVBr) ümberformeerimist 120. merejalaväediviisiks (MjD).

Samas ajaraamis toimub Vaikse ookeani laevastiku koosseisus oleva 155. MjVBr ümberformeerimine 55. MjD-ks. See vastab 2024. aasta infole, et Venemaa eesmärk on kõikides laevastikes paiknevad merejalaväebrigaadid (5 tk) ümber formeerida merejalaväediviisideks.

Peale merejalaväe on reform mereväes piirdunud eelkõige strateegiliste tuumajõudude merelise komponendi tugevdamisega. Kokku sai merevägi 2025. aasta jooksul kolm allveelaeva ning 19 pealveeja abilaeva.

Teenistusse võeti Borei-A-klassi strateegiline tuumaallveelaev Knjaz Požarski, mis kannab 16 ballistilist raketti Bulava ja on viies selle seeria alus viimase kuue aasta jooksul. Kavas on suurendada Borei-A-klassi aluste arv 12-ni aastaks 2030. Samal ajal jätkub Jasen-M-klassi tuumaallveelaevade seeria laiendamine, kus kuues alus Perm läbib katsetusi.

Pärast põhjalikku moderniseerimist algasid raketiristleja Admiral Nahhimov merekatsed. Laev on varustatud tiibrakettidega Kalibr ja Oniks ning õhutõrjesüsteemidega S-400 ja Pantsir-SM. Raketiristleja

Admiral Nahhimov peaks naasma teenistusse 2026. aastal.

Teistes valdkondades keskenduti juba tavapärastele, planeeritud tegevustele. Samas oli näha, et etteplaneerimata patrulltegevuse tõttu Läänemerel ei läbinud osa Balti laevastiku laevu väljaõppetsüklit täies mahus. Samuti puudus 2025. aastal suurem laevastiku õppus ning Juulitorm ja Zapadi osalejate arv oli prognoositust palju väiksem ja varasemate aastate ühisõppuse mõõtu välja ei andnud. Eraldi võib esile tuua asjaolu, et nii õppuse Juulitorm kui Zapad 2025 ajal demonstreeris Venemaa merevägi esimest korda mehitamata veesõidukite kasutust.

ÕHUVÄGI

Reformi käigus struktuurimuudatuste raames muudeti selgemaks õhukaitse, lennuväe ja merelennuväe üksuste juhtimist. Seni Põhjalaevastiku ja Balti laevastiku allu-

vuses olnud õhukaitse formatsioonid viidi taasloodud Leningradi sõjaväeringkonnas paikneva 6. õhuväe- ja õhukaitsearmee (6. ÕVÕK) alluvusse.

Koola poolsaare merelennuväe üksused, mis olid seni Põhjalaevastiku sõjaväeringkonna õhuväe- ja õhukaitsearmee koosseisus, koondati kokku uue merelennuväekorpuse koosseisu asukohaga Severomorskis.

Õhukaitseväes (ÕKV) on reformi käigus moodustatud uus segalennuväediviis Leningradi oblastis Petrozavodskis ning selle koosseisu on tõenäoliselt koondatud taasloodud Leningradi sõjaväeringkonna administratiivpiiridesse jäävad lennuväepolgud Kaliningradis Tškalovskis, Koola poolsaarel Montšegorskis ja Peterburi piirkonnas Besovetsis.

Montšegorskis taasloodi senise segalennuväepolgu baasil hävituslennuväepolk. Seni selles segalennuväepolgus olnud pommitajad Su-24 viidi aga Põhjalaevastiku segalennuväekorpuse koosseisu ning sama polgu koosseisus olnud hävitajate baasil loodi taas hävituslennuväepolk.

Vene uus ratastel 152 mm

liikursuurtükk 2S43 Malva lahinglaskmistel Venemaal.

Foto: Venemaa kaitseministeerium

Lisaks on ette nähtud iga üldrelvaliigiarmee (tankiarmee) kohta ühe segalennuväediviisi ja ühe armeelennuväebrigaadi moodustamist. Plaanide kohaselt moodustatakse ka kolm segalennuväediviisi juhatust, kaheksa pommituslennuväepolku ja kuus armeelennuväebrigaadi.

Hoolimata nendest näiliselt suurtest muutustest on ÕKV kohta sõjaväereformis vaid restruktureerimine ning reaalset võimete kasvu nende muutustega veel kaasnenud ei ole. Uusi õhuväe üksuseid ei ole moodustatud, olemasolevaid ei ole laiendatud ning uusi õhusõidukeid ei ole lisandunud.

Hoolimata sõjatööstusele kehtestatud sanktsioonidest on Venemaa suutnud nendest möödahiilimise ja impordiasendusprogrammi käivitamise teel lennukitööstust elus hoida ning uute lennukite tootmine on jätkunud. Käimasoleva sõja ajal kaotatud lennukite asemele on toodetud uusi ning sellega on suudetud kaotusi ka tasa teha. Näiteks pommitajaid Su-34, mida sõja ajal on kaotatud ligi 40 ühikut, on samas toodetud umbes 50.

Juhul, kui käimasolevas sõjas ei kaasne ulatuslikke lahingukaotusi, siis on järgmise

nelja aasta jooksul kolme uue polgu moodustamise tarbeks pommitajate tootmine realistlik.

Võttes arvesse kopterite tootmismahte, saab ka uute armeelennuväebrigaadide moodustamist järgnevate aastate jooksul pidada võimalikuks. Ilmselt moodustatakse neid brigaade olemasolevate üksikute kopteripolkude baasil, mis tähendaks polgu kopteripargi suurendamist kolmandiku võrra.

Siinkohal tuleb rõhutada, et uue üksuse moodustamine ei tähenda ainult lennukipargi hankimist, vaid ka kaadriga komplekteerimist ning pilootide kui kõrge kvalifikatsiooniga personali kiirkorras koolitamist. Sellega aga võib tekkida probleeme.

Venemaa kindralstaap hindab, et praegu teenistuses olevate ohvitseride tehnilised teadmised tänapäeva sõjatehnoloogiast on piiratud, mis takistab moodsa sõjatehnoloogia edukat kasutamist lahinguväljal.

Üldises plaanis jätkub lennukipargi uuendamine ning ees seisab Kaliningradi hävituslennuväepolgu vanema põlvkonna hävitajate Su-27 väljavahetamine uuema põlvkonna Su-35S vastu. Ka on võimalik, et Leningradi ja/või Moskva sõjaväe ringkonnas asuvatesse hävituslennuväepolkudesse hakkavad saabuma esimesed Venemaa moodsaimad hävitajad Su-57.

Vene viienda põlvkonna hävitajatel on võime lasta praegu relvastuses olevaid moodsamaid ning varasemate versioonidega võrreldes suurema laskeulatusega õhk-õhk- ja õhk-pind-rakette.

MEHITAMATA SÜSTEEMID

Kahtlemata saab 2026. aasta üheks prioriteediks mehitamata süsteemide arendamine. Tegemist on süsteemse lähenemisega, mille käigus on loodud juba relvaliigi juhatus ja loomisel on vastavad üksused kõikides domeenides, väeliikides ja tasanditel.

Kogu valdkonna areng on planeeritud kuni 2031. aastani, mille lõpptulemusel on

mehitamata süsteemide roodud allutatud motolaskurpolkudele, mehitamata süsteemide pataljonid motolaskurdiviisidele ja mehitamata süsteemide polgud armeedele ja ka sõjaväeringkondadele.

Valdkonna olulisusest tulenevalt polegi üllatav, et võrreldes eelmise aastaga on kõige suurema kasvu teinud eri tüüpi mehitamata õhusõidukite areng. Jätkunud on õhuründemoona Lantset täiustamine ning laienenud on eri tüüpi FPV-droonide nomenklatuur.

Fiiberoptilise kaabli abil juhitavate FPV-droonide kasutamine on võimaldanud suurendada lahinguväljal elektroonilise võitluse vahendite mõju eest kaitstud ründevahendite efektiivsust. Suurel määral on täiustatud Ukraina kriitilise taristu ründamiseks kasutatavaid Geran-tüüpi droone, millel on raskemad lõhkelaengud (90 kg), reaktiivmootorid ja mis on operaatori poolt juhitavad, kusjuures mõned kasutasid autonoomseks sihtmärgistamiseks tehisintellekti.

Peale kvaliteedi on muutused toimunud ka kvantiteedis ja näiteks võrreldes 2024. aastaga on eri tüüpi FPV-droonide tootmist 2025. aastal suurendatud ligi kaks korda ehk 1,4 miljonilt 3 miljoni ühikuni. Veelgi suurem on olnud Geran-tüüpi droonide ja selle derivaatide tootmine rohkem kui 6000 ühikult 2024. aastal kuni 80 000-ni 2025. aastal.

JÄRJEKORDNE SOOVMÕTLEMINE (?)

Käimasoleva reformi puhul on alates NSVL-i lagunemisest tegemist juba neljanda Venemaa juhtkonna katsega moderniseerida oma relvajõude muutunud olude ja ambitsioonide taseme kohaselt. Mõneti võiks seda armeede ja diviiside taasloomist ning nende arvukuse suurendamist hinnata kui näidet klassikalisest arusaamast, et kõik kindralid valmistuvad eelmiseks sõjaks.

Samas näitab uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, et püütakse kombineerida massiarmee kõrgtehnoloogilise sõjapidamisega. Mehitamata süsteemide relvaliigi loomine on üks näide, mis ohu mõttes eeldab valmistumist täiesti teistsuguseks lahinguks. Küsimus on aga lihtne: kuivõrd ja mis ulatuses suudetakse neid ambitsioonikaid plaane realiseerida?

Venemaa kindralstaap hindab, et praegu teenistuses olevate ohvitseride teh-

nilised teadmised tänapäeva sõjatehnoloogiast on piiratud, mis takistab moodsa sõjatehnoloogia edukat kasutamist lahinguväljal.

Kaitseminister Andrei Beloussovi arvates vajavad ainuüksi mehitamata relvasüsteemid ligi 30 000 koolitatud spetsialisti. Probleemi lahendamiseks luuakse järgmise kümne aasta jooksul juurde 15 uut sõjakooli ning raskuspunkt on sõjandustehnilisel väljaõppel.

Juba 2026. aastal algasid ettevalmistused mehitamata süsteemide vägede kõrgema sõjakooli avamiseks. Lisaks teatas Beloussov, et 2025. aastal alustas kolm sõjaväeakadeemiat ohvitseride koolitamist 11 uuel erialal.

Teine oluline faktor ambitsioonikate reformiplaanide realiseerimisel on kindlasti Venemaa sõjatööstuskompleksi tootmisvõime. Siinkohal võib hinnata, et vähemalt siiani on Venemaa suutnud hoida ja mõnes valdkonnas suurendada põhilise sõjamoona tootmist, nagu näiteks soomustehnika, suurtükimürskude, miinipilduja miinide ja rakettide osas. On aga näha, et vajaduse tõttu katta suuri mahte liigutakse lihtsama ja halvema kvaliteediga toodete tootmise poole. Suur sõltuvus Hiina tehnoloogiast ja sanktsioonide all olevatest välismaistest komponentidest ainult süvendab seda suundumust.

Samuti tuleb mõista, et see kõik on toimunud ja toimub millegi arvelt. Näiteks on Venemaa 2026. aasta riigieelarves eraldatud riigikaitsele ehk sisuliselt sõjale ja julgeolekusektorile üle 41%. See on rohkem, kui Venemaa kulutab haridusele, tervishoiule, sotsiaalpoliitikale ja majanduspoliitikale kokku. Võrdluseks, et samas suurusjärgus olid NSVL-i sõjalised kulutused külma sõja lõpus toimunud Afganistani sõja ajal ja me kõik mäletame, millega see lõppes.

Kokkuvõtteks saab öelda, et kuni Venemaa relvajõud on suurel määral seotud sõjategevusega Ukrainas, ei saa anda hinnangut järjekordse reformi edukuse või edutuse kohta. Küsimus pole siinkohal lihtsalt arvudes ja kvantitatiivses kasvus, vaid ka selles, milliseks osutub kvalitatiivne muutus.

Siiski on selge, et kuigi just kvalitatiivsed muutused on Venemaa relvajõudude arengus pigem aeglased, ei tähenda see, et neid muutusi ei tule. ‖

Sõda pole kuhugi Euroopa mandrilt kadunud. Vastupidi – kahjuks on see reaalsem kui kunagi varem. Venemaa Föderatsiooni jõhker ja illegaalne rünnak Ukraina vastu on selle selge tõestus.

VÕIDUKS VALMIS KAITSEVÄGI

UANDRUS MERILO kindralleitnant, kaitseväe juhataja

krainlaste ohverdusega on antud meile võimalus valmistuda tänapäevaseks sõjaks, millelaadset keegi ei osanud enne Venemaa sissetungi oodata. Me ei tohi seda võimalust maha magada. Vana-Kreeka ajaloolane Thukydides on öelnud: „Võimumängud on vaid võrdsete vahel. Tugevad teevad, mis nad suudavad, ja nõrgad kannatavad, mida peavad.“ Kuhu see jätab meid ja meie kalli Eesti Vabariigi? Kas meie oleme nõrgad, kes peavad kannatama? Või on viis, kuidas isegi suuruselt väike riik võib saavutada suurriigiga otsustaval hetkel võrdse staatuse?

MEIE RAHVAS

„Kui ajalugu meile midagi õpetab, siis seda, et hoiatused ise ei ole alati piisavad, et ohvrit üllatuse eest kaitsta /.../ ma omistan selle kolmele põhjusele: üks on inimlik omadus tragöödiat eitada, eitada katastroofi – see oli üsna levinud – ja teine on, et nad ei tahtnud avalikkust paanikasse ajada, ja kolmas oli, et nad arvasid, et tunnevad Venemaad superhästi.“ (kindral Mark Milley Ukraina sõja algusest)

Minu hinnangul on oht, et meie ühiskond langeb samasse lõksu. See seab meile, kaitseväelastele, väga tähtsa ülesande: hoida ühiskonna valvsust. Ei tohi õhutada paanikat, aga samal ajal ka pisendada probleemi. Tuleb pakkuda oma kinnitatud teadmisi vaenlasest seal, kus see võimalik

on, et röövida temalt salapärasuse jõud. Peame olema valmis andma soovitusi, kuidas tsiviilisik saab end paremini ette valmistada või mida teha keerulises olukorras, näiteks sattudes kaudtule alla.

Tehes seda, muutume tugevaks hääleks ühiskonnas, mida usaldatakse oma aususe ja austatakse teadmiste poolest.

Kui Ukraina on midagi näidanud, siis seda, et motiveeritud sõdurile on tarvis kindlat tagalat. Isiklikul tasandil tähendab see, et tema lähedased on kaitstud, toidetud ning nad toetavad tema võitlust vaimselt. Ühiskondlikul tasandil tähendab see, et rahvas ise on valmis kandma viletsust ja raskuseid, et nende kaitsevägi saaks edasi võidelda. See hõlmab ühiskondlikku toetust meie tegevusele ja ka ainelist toetust. Meil on vaja seda kõike. Meie kohus on selgitada oma rahvale, mida tähendab „sõda” nii hästi, kui saame seda teha.

OHT

Praegu maailmas valitsevate jõuvahekordade ja arengusuundade najal võib kahjuks ennustada, et Ukraina sõda ei lõppe olukorras, kus Venemaa on meie suunas tegevusvõimetuks muudetud.

Pärast Ukraina sõja de facto lõppu on Venemaa Föderatsioon riik, mille kogu majandus on suunatud sõjatööstusele ja millel on tugeva modernse sõja kogemusega

armee, varustus ning diktaator, kelle lootus elu lõpuni võimule jääda sõltub oma riigi sõjas hoidmisest.

Rääkimata Venemaa imperialistlikest ambitsioonidest.

See tähendab, et Venemaa taastab Ukraina sõjast väljumise järel oma sõjaväe lahinguvalmiduse. Samal ajal toimub uute sihtmärkide aktiivne kompimine ja ettevalmistamine destabiliseerivate tegevuste ja kampaaniatega.

Aasta 2027 on minu hinnangul aasta, mil Venemaa lahinguvalmidus on taastatud, ja kui ta siis tunnetab soodsat võimalust kuskil oma sõjaväge kasutada, siis seda ta ka teeb.

VÕIDU VALEM

Mis on võidu valem sellise pealtnäha tohutu ohu vastu?

See on lihtne:

R = M x W x A

R – resistance ehk vastupanuvõime. Kuni ükski neist elementidest, millest see koosneb, ei murdu, ei ole võimalik murda meie vastupanu.

M – on inglisekeelne sõna means, mis tähendab kõiki saadaolevaid vahendeid: inimesi, relvi, sõidukeid, laskemoona ja kõike muud ainelist, mis on meie eesmärgi saavutamiseks vajalik.

W – inglisekeelne sõna will ehk võitlustahe. See on tahe võidelda, rünnata, kaitsta, kannatada raskusi, võime

1. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni liikursuurtükid Caesar MK-1 lahinglaskmistel 21. mail 2025.

Uus relvasüsteem suurendab oluliselt diviisi kaudtulevõimet, pakkudes kiiret ja täpset tuletoetust pikkadel vahemaadel.

Foto: Maria Tammeaid / Kaitsevägi

hakkama saada pingelises olukorras ja kõigist raskustest hoolimata liikuda oma eesmärgi poole.

A – authorization. Siia alla käivad volitused tegutseda. Täpsemalt mõtlen ma selle all meie volitusi tegutseda kõiksugustes olukordades (mis ehk isegi ei ole otsene sõjaline oht) nii nagu on vaja, et see oht päriselt tõrjuda. Samuti hõlmab see meie liitlaste volitusi tegutseda koos meiega esimesest hetkest peale, kui vajadus tegutseda avaldub.

MEIE KAITSEVÄGI

Ukraina sõda on näidanud, et minu hinnangul peame 2027. aastaks palju paremini valmis olema, kui oleme seda praegu. Arengud on olnud nii kiired, et hüppeid tuleb teha mitmes valdkonnas:

1) võitlustahe;

2) jätkusuutlik inimvara strateegia ja praktika;

3) olukorrateadlikkus ja arusaamine;

4) sõjaliste võimete lahinguvalmiduse saavutamine;

5) efektiivne tapmisahel, mis vajaduse korral viib efektid ennetavalt vaenlase territooriumile.

Toimub aktiivne plaani koostamine, kuidas kaitsevägi võib 2027. aastaks saavutada uue normaalsuse.

Lühidalt öeldes tähendab see seda, et me oleme sisse seadnud ööpäevaringse toimiva lahinguvalve. See seab lisanõuded meile kõigile. Me peame olema valmis muutus-

Kalevi jalaväepataljoni lipp lehvimas

õppuse Siil 2025 lõpurivistusel, kus tänati isikkoosseisu ja tunnustati parimaid.

Foto: Jaanus Lensment / kaitsevägi

teks oma vahendites, rutiinis ja praktikas. See nõuab iga viimase kui kaitseväelase panust, sest see ei ole saavutatav, kui panna koorem vaid osale meist. See vajab ajateenijate väljaõppetsükli ümbervaatamist, et kuidas neid integreerida igal ajal toimivasse lahinguvalvesse.

1. VÕITLUSTAHE

Võitlustahe on individuaalne ja kollektiivne otsus võidelda eesmärgi saavutamise nimel hoolimata kaasnevast surmaohust. Võitlustahte eeldused on füüsiline ja vaimne suutlikkus, oskused, adekvaatne relvastus ja varustus, varasem õnnestumise kogemus samalaadsest olukorrast ning usk oma ülemasse, oma üksuse liikmetesse ja eesmärgi õigsusesse. Ukraina sõda on näidanud, et ehkki uudiste künniseid ületavad kõige jubedamad teod, uued tehnoloogiad ja lahendused, siis asendamatu lüli kõiges selles on inimene. Venemaa on väga osav võitlustahte lagundamises ning vä-

hem teadlik inimene ei saa arugi, kuidas tilkadena tulevad efektid lõpuks karika üle ajavad.

Võitlustahte arendamine peab olema süsteemne väljaõppe kvaliteedi parandamise ja lahingudistsipliini jõustamise kaudu kõikidel tasanditel. Väljaõpe peab olema suunatud võitmisele ja tulenema sõjaaja ülesannetest.

Selleni jõudmine eeldab probleemi uurimist ja kaitseväelaste kaasamist selleks, et saavutada arusaam, mis on kaitseväelaste hetkeseis võitlustahtega. Ma ootan, et iga kaitseväelane igal tasandil on valmis sellesse enda ausat panust andma.

2. JÄTKUSUUTLIK INIMVARA

STRATEEGIA JA PRAKTIKA

Kaitseväes peab toimuma inimvara haldamine mõtestatud personalistrateegia abil, mille raskuspunkt on motiveeritud, pädevad ja iseseisvalt lahendusi rakendavad ülemad

kõikidel tasanditel. Selle strateegia koostab kaitseressursside amet (KRA) ja igaüks meist peab toetama selle rakendamist.

Samal ajal ei saa me kõike heita KRA õlule ja oodata, et nemad kõik meie eest korda teeks. Palju asju saame ise parandada, nagu näiteks:

a) viia uuesti au sisse traditsioonid, sümbolid, ühistegevused, distsipliini, ajaloolised eeskujud ja sündmused ning tegeleda nende eestvedamisega;

b) täiustada seniste praktikate läbipaistvust (nt ühised alused tulemustasuks);

c) viljeleda ausa ja konstruktiivse tagasiside andmist;

d) hoida avatud meelt uuendustele ja valmisolekut nendega kaasa minna.

Mind kurvastab, et meie seas on võitlejaid, kes on ühel

või teisel põhjusel pettunud kaitseväe süsteemis. Leeki, mis meid kunagi kaitseväkke tõi, ei tohi keegi kustutada.

Minevikku muuta ei saa, seega on minu ettepanek teile: pöörame koos uue lehe. Laseme minevikul olla ja töötame koos tuleviku nimel. Kes seda uut algust endas leida ei suuda, siis loodan, et neil on tarkust taanduda ja otsida oma õnne teistes eluvaldkondades.

Lõppkokkuvõttes tahan ma, et kaitsevägi oleks kollegiaalsem, inimsõbralikum ja meeldiv teenistuskoht.

3. OLUKORRATEADLIKKUS JA ARUSAAMINE

Tuleb saavutada olukorrateadlikkus ja see tuleb tõlkida olukorrast arusaamiseks. See loob tingimused ohte ennetavatele otsustusprotsessidele.

See eeldab uute struktuuride loomist, mis tegelevad nende küsimustega. Enamgi veel on vaja, et me kõik mõistaksime kaitseväe kaudu olukorda ja ohtu samamoodi. Kui eraisik küsib tänaval, et mille vastu kaitsevägi valmistub, siis peab vastus olema läbivalt ühene.

See tähendab, et me peame informeerima kõiki meie kaitseväelasi kogu meie struktuuris ühtsete sõnumitega, arvestades teabevajaduse ja juurdepääsupiirangute nõudeid. Siin on suur roll ülematel, aga ka üleüldisel olukorra ülevaadete laiemalt kättesaadavaks tegemisel.

4. SÕJALISTE VÕIMETE LAHINGUVALMIDUSE

SAAVUTAMINE

Me peame oma sõjalised võimed saama lahinguvalmidusse, et olla valmis ennetavalt jõustama kontrolli kõikides sõjadomeenides: õhu-, maa-, mere- ja küberdomeenis.

See tähendab ühest küljest uute, modernsete võimete hankimist, mille vajadust me oleme tuvastanud Ukraina sõjast. Vaatame üle prioriteedid hangetes ning tagame, et meil on olemas tehnika, mida on kõige rohkem vaja tänapäeva sõja pidamiseks. Vajaduse korral kiirendame osade võimete hankimist.

Tehnika ja varustuse hankest üksi ei piisa. Meil on vaja väljaõpetatud personali, kes seda tehnikat ja varustust kasutada oskaks. See on üks nõue „vaheaastale“. See aasta peab keskenduma tegevväelaste väljaõppele, et rakendada Ukraina sõja õpituvastusi. Need muudatused peavad hiljem kajastuma ka ajateenijate väljaõppes.

5. EFEKTIIVNE TAPMISAHEL, MIS VIIB

VAJADUSE KORRAL EFEKTID ENNETAVALT

VAENLASE TERRITOORIUMILE

Me peame tagama, et meil on võime sihtmärke tuvastada, jälgida, suunata nende pihta mõjusid ja hinnata tulemusi. Muuseas peame tagama, et meil on volitused ja julgus vajaduse korral viia need mõjud ennetavalt teisele poole piiri. Meie ei alusta mitte kunagi sõda, aga me ei tohi olla passiivsed, kui on selge, et Venemaa relvajõud on Eesti piiri poole liikvel. See tähendab väga selget arusaamist olukorrast, modernseid võimeid ja tugevat võitlustahet. Tegelikult tähendab see kõike, mis eelmistes punktides välja toodud on, et viia sõda agressori pinnale.

VÕRDSED, TUGEVAD JA NÕRGAD

Kes me siis oleme? Minu usk on, et kui kõik seatud eesmärgid, kõik planeeritavad tegevused on täidetud, siis me oleme väga heas positsioonis, et saavutada meie kõige esimene eesmärk – võiduks valmis kaitsevägi.

Iseseisev vastupanuvõime (M x W) tugevdatuna liitlaste reaalse panusega (A) on saavutanud taseme, mis tühistab vastase tegevusvariandid eskalatsiooni ennetamise kaudu.

Lihtsalt öeldes ei leia vaenlane hetke, kus me oleme haavatavad tema rünnaku suhtes. Sellist tulemust saab saavutada ainult reaalsete ettevalmistuste, väljaõppe, olemasolevate varude, tehnika ja varustusega. Samuti peab meie ühiskond olema tugev ja endaga hakkama saama ning usaldama ja toetama meid. Meie endi seas peab valitsema tugev relvavendlus ja üksmeel. Selle kõige eest ma seisan ja kutsun üles ka teid kõiki selle eest seisma! ‖

Eesti kaitseb end igal juhul ja kõikide ohtude eest hoolimata nende päritolust või ilmnemise ajast ja kohast ning mistahes ülekaaluka vastase vastu, Eesti ei alistu kunagi.

Eesti julgeolekupoliitika alused 2023

Diviisi suurtükiväepataljoni reservväelased sooritasid 11. juulil 2025 esimesed lahinglaskmised Eesti oma raketisuurtükisüsteemidest M142 HIMARS.

Foto: Maria Tammeaid / Kaitsevägi

Eesti sai NATO liikmeks pea 22 aastat tagasi, meie praegused ajateenijad polnud veel sündinud. Siiski on kaitseväes teenistujaid, kelle staaž on juba üle kolmekümne aasta ja nad võivad kinnitada: nii palju NATO-t pole Eestis varem olnud. See on hea tõdemus ja näitab alliansi tugevust, kuid sellel on pahaloomuline algpõhjus – agressiivne Venemaa.

NATO KASVATAS VALVSUST

Idanaabri sõjategevus Ukrainas on kestnud juba aastaid, see on kaotusterohke mõlemale poolele, ometi on Venemaa sõjaline võime hoopis kasvanud arvuliselt ja kvaliteedi poolest aina edasi arenenud. 2025. aasta jätab NATO CV-sse mitmeid olulisi märksõnu: kaitsekulude suurendamine, SACEUR-i1 volituste käsitlemine, valvsustegevuste käivitamine, õhukaitse optimeerimine, sõjapidamise visiooni rakendus ja koostöö Euroopa Liiduga. Kaitseväelaste (ja ilmselt ka tavakodanike) jaoks on NATO eelkõige sõjaline liit – just sõjaline jõud on heidutusmõju alus. Riigi institutsioonid teavad, et NATO on siiski rohkem poliitiline entiteet ja tema tegevus lähtub konsensuslikust kaitsepoliitikast.

NATO otsustuskogu on Põhja-Atlandi Nõukogu, sõjaline komitee on sellele nõuandev organ. Kord aastas kogunevad liikmesriikide peaministrid ja sõlmivad kokkulepped uuteks sihtideks. 2025. a Haagi tippkohtumisel tehti ajalugu, otsustades kaitsekuludele eraldada 5% SKP-st. Sellega deklareeriti oma tõsimeelsust riigikaitse sõjaliste võimete arendamisse.

Eesti on protsendinõude juba täitnud ja teisedki idaserva riigid on jõudnud lähedale, aga eesmärgi saavutamiseks anti aega terve dekaad. Ohutaju on liikmesriikides erinev, sestap erinevad ka nende poliitilised prioriteedid. See iseloomustab

ENNO MÕTS

kindralmajor, sõjaline esindaja NATO ja Euroopa Liidu juures

Ohutaju on liikmesriikides erinev, sestap erinevad ka nende poliitilised prioriteedid.

NATO-t – demokraatlikus alliansis on tähtsate protsesside suunamine ajamahukas, see-eest jõudsa tulemusega.

NATO on kogult suur, selles ei pea kahtlema, eriti pärast Rootsi ja Soome liitumist, ning on võimeline operatiivselt tegutsema.

Eelmisel aastal käivitati valvsustegevused Balti (Läänemere) Vahimees ja Ida Vahimees (ning me teame, et nüüd ka Arktika Vahimees) – need on näited NATO sõjalise poole operatiivsest vastutegevusest jultunud hooletusele (merealuste kaablite lõhkumiste intsidendid, droonide „ekslemised“ ja Vene lennukite piiririkkumised).

Valvsustegevusi sai SACEUR käivitada omal algatusel tänu talle antud rahuaja volitustele. Olukorra eskaleerudes küsib ta nõukogult õigusi juurde ja vastavad paketid jõukasutusreeglitega on valmis. See on õigusriikluse tavapärane praktika. NATO üheks alusprintsiibiks on reeglipõhine maailm.

2024. a septembri õhupiiri rikkumise intsidendi2 alusel taotles Eesti artikkel 4 konsultatsioone. NATO ajaloos on neid toimunud alla kümne korra. Need on erakordsed. Konsultatsioonid toimusid ja see näitas nõukogu operatiivsust ja otsustavust. See on strateegiline sõnum.

Sõjaline ülem peab tagama üksuste valmiduse, aga õiguslikud alused tulevad poliitikutelt. Sõjalise valmiduse teemal on Eesti kaitsevägi olnud omaalgatuslik teenäitaja,

sest meil oli see rõhuasetusel enne, kui sama printsiip liitlasvägedele seati.

Soome ja Rootsi liitumine NATO-ga sai sõjandusalase punkti just aastal 2025, mil nad lõimiti kaitseplaanidesse. Uute tulijatena on nad toonud jõudu, ärksust ja teisitimõtlemist. Allianss mõistab paremini totaalkaitse ja reservväe süsteemi.

Palju on räägitud innovatsioonist, nüüd aga on rõhuasetus pragmaatilisem – tänapäevased võitlusvahendid ja meetodid tuleb kasutusele võtta.

Kõik liitlasriigid suurendavad vägede jätkusuutlikkust ja säilenõtkust. Oluliselt on lähenenud NATO strateegilised väejuhatused – Allied Command Operations (ACO) ja Allied Command Transformation (ACT) – ning ühitanud väevõime eesmärke operatiivvajadustega.

Teisisõnu agiteeritakse (kõige paremas tähenduses) riike loobuma „vana-hea“ soetamisest ja investeerima pigem uutesse tehnoloogiatesse, mis Vene-Ukraina sõjas end tõestanud on, seda ka hinna ja kasu erakordses tõhususes. Väga palju on räägitud innovatsioonist, nüüd aga on rõhuasetus pragmaatilisem – tänapäevased võitlusvahendid ja meetodid tuleb kasutusele võtta. Tehnoloogia on olemas.

Kaitsetööstuse reaalne elavdamine on oluline sihttegevus, mida vaid riigid saavad teha.

Jutt on robootikast, autonoomiast ja droonisõjast, sh nn FPV-droonid3. Viimaste surmavus ja lahinguvälja dominantsus on oluliselt muutnud manöövrit ja lahingutaktikat. SACT4 lisas 2026. a veebruari kaitseministrite kohtumisel: "Eksperimendid näitavad, et kui moodsad droonilahendused kombineerida ründekopteritega, siis muutuvad viimased veelgi surmavamaks."

Teisisõnu, droonid üksi ei ole hõbekuul, mis vaenlase peatab. See on tuntud tõde militaarmaailmas. NATO on koondanud

huvilisi, et riigid saaksid kaitsetööstusele tellimusi esitada. Sel aastal toimuvad katsetused ja demonstratsioonid ka Eesti pinnal. Kaitsetööstuse reaalne elavdamine on oluline sihttegevus, mida vaid riigid saavad teha. Koalitsioonid ja partnerlus võimaldavad leida ühiskasu.

EL-ist on saanud NATO tähtis partner. See on kaitsepoliitika oluline mõttemuutus ning vajaduse arusaamine on vastastikune. Üks pakub sõjalist võimet, teine majanduslikku võimaldit ja vooderdust mitmes

kriitilises valdkonnas. Kui rääkida Venemaa sõjavõime õõnestamisest, siis just EL sihitab seda sanktsioonipakettidega. Peale selle mahitab EL sõjaliste võimelünkade täitmise algatusi.

Eraldi märkimist väärib seadusraamistiku loome nn sõjaliseks Schengeniks. See on väeüksuste operatiivseks siirmiseks kriitiline vajadus.

Esimest korda on uksed avatud ka üksteise sõjaliste komiteede kohtumistele, et valitud teemadel suurendada koostööd,

tõhusust ja sünergiat. Tänu NATO-le sai võimalikuks EL, tänu EL-ile saab NATO end võimestada.

NATO raskuskese on ühtsus. USA kavatseb keskenduda Hiina võimukasvu piiramisele ning kutsub Euroopat üles võtma vastutust oma territooriumi kaitsel. Euroopa kaitseministrid tunnistavad USA kriitikat ja mõistavad üleskutseid. Transatlantiline side on jätkuvalt tugev.

Sõbrad peavad olema üksteise suhtes ausad, Eesti vanasõna õpetab nägema palki ka oma silmas. Euroopal on vaja suuremat panust anda. NATO peakorteris on koostamisel proaktiivsuse põhimõtted, sh süvalöögivõime arendamine. Tõkestusheidutusele tuleb lisada ka efektiivne karistusheidutus.

Väga tähtis samm üleminekuks tänapäevasele sõjapidamisele on kosmosedomeeni ja pilveteenuse rakendamine. Need on üliolulised juhtimiseks, suurte andmemahtude töötlemiseks ja säilenõtkuse tagamiseks.

Ka Eesti peab oma lahendeid uuendama. Läbi ajaloo oleme võitnud vaenlasi ainult koos liitlastega. See on meie võimalus, see on tark strateegia.

Artikli alguses tõin välja, et nii palju NATO-t pole Eestis kunagi olnud. Peab meeles pidama, et ka Eesti on NATO, teisisõnu – alliansi ühtsus ja tugevus sõltub liikmesriikidest. Niisiis, rääkides NATO kaitsepoliitikast, ei peaks silme ette tulema „bürokraadid Brüsselis“, vaid liimesriikide valitsused, sest nemad suunavad ja kujundavad NATO terviku.

Mehitamata õhusõidukite kasutamise ja taktikalise koostöö harjutus õppusel Siil 2025.

Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

Eesti teeb oma parima. Riigid peavad muutma ärimudeleid sõjatööstuse tasustamisel: ei peaks ostma kiirelt aeguvat sõjavaru, vaid kiiret masstootmise võimet. Teisisõnu, raha tuleb anda tööstusele juba praegu, saamata vahendeid mitte kohe, vaid siis, kui küsitakse, ning kiirelt ja palju. ‖

1) Supreme Allied Commander Europe (NATO Euroopa vägede kõrgem ülemjuhataja). NATO sõjalise komitee esimehe järel teine kõrgeim kindral.

2) Venemaa kolme hävituslennuki Mig-31 piiririkkumine ja lendamine Eesti õhuruumis 12 minutit.

3) FPV-droon (ingl first person view) on mehitamata miniõhusõiduk, mida juhib kaugpiloot kaamerapildi ja juhtpuldi abil.

4) Supreme Allied Commander Transformation (NATO arenduse kõrgem ülemjuhataja).

RAHVA TOETUS

Kaitsevägi oli 2025. aastal jätkuvalt kolme Eesti ühiskonnas enim usaldatud institutsiooni seas. Deklareeritud kaitsetahe ehk isiklik valmidus sõjalise kallaletungi korral oma riiki kaitsta püsis kõrgel tasemel.

UKU AROLD

kolonel, kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna ülem

Uuringuandmetel pidas 82% rahvast relvastatud vastupanu võimalikule sõjalisele rünnakule vajalikuks ning 71% meestest kinnitas, et on ise valmis sellisel puhul relva haarama või muul viisil kaitsetegevuses osalema.

See näitaja annab julgust eeldada, et reaalse sõjaohu korral kaitseväe reservstruktuuri mehitamine õnnestub. Euroopa mõistes on see väga suure patriotismi ja kaitsetahte näitaja.

Demokraatlike riikide kaitsetahte absoluutsesse tippu kuuluvast Soomest jääb üldise kaitsetahte näitaja paari protsendipunkti võrra alla ning isiklik valmidus üle kümne protsendi väiksemaks. Selle peamine mõjutaja on ilmselt sõjalise välja-

õppe läbinute osakaal ühiskonnas, mis on Soomes pikema ja suurema osalusmääraga aja- ja reservteenistuse tõttu suurem.

Neid, kes usuvad, et Eesti suudab kaitsta oma riiki kuni liitlaste saabumiseni, on küll rohkem kui kõhklejaid, aga mitte samapalju kui aasta varem. Eesti kaitsevõimet on pärast hüppelist kasvu 2022. aastal hinnatud igal aastal pisut nõrgemana, jõudes tagasi täiemahulise sõja eelsele tasemele.

Seda hoolimata kasvanud võimalustest sõjalisse riigikaitsesse rohkem investeerida ning kaitseinvesteeringute ja kaitseväe harjutustegevuse väga suurest nähtavusest.

Möödunud aastal avaldati Eesti laiatarbemeedias ligi 11 000 kaitseväega seotud lugu, mis on 15% enam kui aasta varem. Valdav enamik kajastustest olid neutraalsed ja tasakaalustatud või isegi positiivse alatooniga. Kaitseväe kõneisikute usaldusväärsus püsis kõrgel tasemel.

Kaitseväe juhataja kõne vabariigi aastapäeval ning kaitseväe visiooni avaldami-

KAITSEVÄELE

ne andis kätte võtme riigikaitseteemade käsitlemisele. Möödapääsmatu arusaam, et kaitsevägi peab olema valmis võiduks ja võidu jaoks on lihtne valem, mis tuleb täita sisuga ning lahinguvalmiduse ümberkorraldused 2025. ja 2026. aastal tuleb ära teha, võeti üldiselt omaks.

Võidu valemi korrutisse kuuluva võitlustahte oluliseks kujundajaks on usaldus oma sõjaliste ülemate vastu ning usk oma taktika ja relvastuse headusse.

Miks siis on hoolimata kaitsevõime reaalsest ja nähtavast kasvust usk iseseisvasse kaitsevõimesse vähenenud 2021. aasta tasemele? Ilmselt on põhjuseid mitmeid. Optimistlik usk, et Ukraina suudab agressori seljatada, on aasta-aastalt kahanenud. Kestva sõja karm reaalsus on ajakirjanduse kaudu meie kodudesse jõudnud.

Väga selgelt on riik välja öelnud, et õigel ajal võiduks valmis kaitseväe ehitamine nõuab võimete loomist, mida meil varem ei ole olemas olnud. Ka murejutt noorte

Usk, et Ukraina suudab agressori seljatada, on aasta-aastalt kahanenud.

Kestva sõja karm reaalsus on ajakirjanduse kaudu meie kodudesse jõudnud.

meeste tervise ja kehalise võimekuse pärast ei ole ilmselt langenud kurtidele kõrvadele. Kogu aja on vaenulik propaganda järjepidevalt Eesti kaitsevõimet naeruvääristanud.

Seega ongi paradoksaalselt aus avalik arutelu riigikaitse üle, sh vahel õigustatud ja vahel ka alusetu kriitika, korrigeerinud rahva arusaama praegu olemasolevast kaitsevõimest ja ülemäärase optimismi maha lihvinud.

Märkimisväärne osa rahvast on kaitsevõime pärast mures, sest inimesed süvenevad ja hoolivad. Seda näitab ühelt poolt avalikus ruumis üha laiem kaitseväe vormilaigu kasutus erisugustel toodetel patriotismi kinnitusena ja teisalt ka sotsiaalmeedias võibolla väheinformeeritud hobiarvajate kriitika, mis otseselt pahatahtlik pole.

Kõige usaldusväärsemalt mõjuvad Eesti inimestele avalikkuses siiski selget juttu rääkivad asjatundlikud kaitseväe kõneisikud. ‖

Jalaväe lahingumasinate CV9035 lahinglaskmised Rutja rannas 2025. aasta mais.

Foto: Richard Põder / Kaitsevägi

Kui 2024. aastal oli diviisi staabi tähelepanu keskmes USA õppus Warfighter, kus saime diviisina oma esimesed tuleristsed, siis 2025. aastal kujunesid peamisteks õppusteks Siil 2025 ja Kirdekorpuse Griffin Lightning 2025.

DIVIISI AASTA

INDREK SIREL

kindralmajor, diviisi ülem

Diviis on aasta jooksul arenenud kiires tempos nii, nagu plaanisime. Ülemana saan seda arengut hinnata eelkõige õppuste põhjal, kus diviis on 2025. aastal osalenud.

Õppusel Siil 2025 harjutasime oma üksuste juhtimist süva-, lähi- ja tagaalal ning hindasime õppuse käigus 1. jalaväebrigaadi ja Kirde maakaitseringkonda.

Samuti saime harjutada koos Suurbritannia 4. brigaadiga "Mustad rotid" nende koosseisu kuuluva Prantsuse lahingugrupi täiemahulist kiirsiirmist Ühendkuningriigist Eestisse ning vahetut lahingusse asumist koos meie üksustega. Sellist tegevust on vaja nii meile kui ka liitlastele, et veenduda valmiduses asuda õigel ajal Eesti ja NATO kaitsele plaanide kohaselt. Diviisi juhtimisel oli maastikul ligi 16 000 võitlejat kümnest riigist.

Siil 2025 toimus NATO õppuse Steadfast Deterrence 2025 raamistikus, mis hõlmas Hollandis Brunssumis paikneva NATO ühendväejuhatuse staabi (NATO Allied Joint Force Command Brunssum ehk JFCBS) strateegia- ja operatsioonitasandi heidutuse ja kaitseoperatsioonide planeerimist ning juhtimist.

Siil 2025 oli ettevalmistav õppus diviisi osalemiseks NATO Kirdekorpuse taktikali-

sel õppusel Griffin Lightning 2025. Griffin Lightning 2025 koosnes mitmest etapist, millest esimene toimus Eestis. Kirdekorpuse juhitud õppus andis diviisi staabile lisaks Warfighteri kogemusele sarnase mastaabiga NATO struktuuris planeerimise ja võitlemise oskusteabe.

Staabiõppuse käigus sai diviis võimaluse harjutada virtuaalkeskkonnas ka seda plaani osa, mida reaalelus õppustel oleks keeruline ellu viia. Griffin Lightning oli väga intensiivne ja realistlik, tegevused kestsid kogu perioodi jooksul ööpäev läbi, mil tegevväelastest, reservväelastest, ajateenijatest ja liitlastest koosnev diviisi staabi meeskond omandas väärtusliku kogemuse. Siil 2025 ja Griffin Lightning 2025 ühine määraja oli oma sõjaaja ülesannete harjutamine sõjaaja koosseisuga realistlikus olukorras (nii maastikul kui virtuaalselt) ja plaanis kinnitatud C2 ahelas.

Traditsiooniliseks on saanud õppus Pikne, kus harjutame Prantsuse väeüksuste kiirsiirmist Eestisse ja asumist koos meie ja siin paiknevate liitlasüksustega Eesti kaitsele. Lisaks kaitseväe ja kaitseliidu üksustele osalesid õppusel liitlasüksused nii Prantsusmaalt, Ühendkuningriigist, Ameerika Ühendriikidest, Lätist kui Kanadast. Õppusest Pikne võttis osa ligikaudu 3000 kaitseväelast Eestist ja liitlasriikidest.

Õppused kulmineerusid staabiõppusega Decisive Lancer 2025, kus harjutasime koostoimet meie tsiviilpartnerite ja liitlas-

tega kriisi eri etappidel ja lahinguolukorras. Samuti hindasime seda, kuidas alluvad staabid toimivad kriisi ja konflikti ajal.

Selle õppuse olulisust nii meile kui partnerorganisatsioonidele näitab asjaolu, et iga aastaga õpime midagi uut, leiame lisakoostöö võimalusi ning kaasame üha enam ka meie liitlasi, kellele on selline lähenemine enamasti esmakogemus.

Elanike asjakohane informeerimine ja vastastikku ootuste haldamine ei ole rahva hirmutamine, vaid igati adekvaatne tegevus.

Ma olen veendunud, et õppusel saadud kogemused annavad lisavõimalusi teavitada Eesti elanikke kriisi- ja sõjaolukorrast ning riigiasutuste tegevusest ja ootustest elanikele. Peale selle aitavad õppusel omandatud oskused paremini kaitsta elanikkonda konflikti puhkemise korral.

Esinesin oktoobri lõpus sisekaitseakadeemia konverentsil „Kriiside ja sõdade ajastu – teadus ja praktika elanikkonna turvalisuse heaks“, kus märkasin, et kaitseväe keskendumine lahingutegevusele, mitte elanikkonnakaitsega seotule tuli mõnele osalejale üllatusena.

Kombineeritud õppused annavad võimaluse mängida praktikas läbi realistlikud stsenaariumid, liitlaste kiirsiirmise ja asuda koos meiega otsekohe Eestit kaitsma.

Elanike asjakohane informeerimine ja vastastikku ootuste haldamine ei ole rahva hirmutamine, vaid igati adekvaatne tegevus, et ette valmistada meie tsiviilelanikke eri olukordadeks ja õpetada neid käituma võimaliku vaenlase infooperatsiooni või muu vaenuliku toimingu korral. Teadmised ja oskused on üks kaitse- ja võidutahte põhikomponente.

Kokkuvõtvalt annavad kombineeritud õppused võimaluse mängida praktikas läbi realistlikud stsenaariumid, liitlaste kiirsiir-

mise ja võime asuda koos otsekohe Eestit kaitsma lähi-, süva- ja tagaala lahingutes. Kõik diviisi allüksused on aasta jooksul saanud harjutada tegevusi ja protseduure, lähtudes oma sõjaaja ülesannetest. 2025. aasta oli märgiline kogu Eestile diviisi uute võimete soetamise ja arendamise tõttu. Mitme aasta jooksul USA sihtüksuse Võit toetatud raketisuurtükiväe HIMARSi süsteemide koolitus sai astuda suure sammu edasi, kui Eestisse jõudsid esimesed meie oma HIMARSid. Eelnev väljaõpe tegevväelastele ja reservväelastele, mis toimus USA süsteemidega, tasus ennast ära. Üksused olid kohe valmis tegutsema ja ei kulutanud kallist aega, alustades väljaõpet tühjalt kohalt.

Suurtükiväerügement sai uued ratasplatvormidel suurtükisüsteemid CAESAR, mille sarnased relvasüsteemid on end hästi näidanud lahingus Ukraina rinnetel.

Diviisi süvaründevõimet tugevdab loodud mehitamata õhuründepatarei oma uute ja järjest uuenevate võimetega.

Uute võimete efektiivsele kasutamisele aitab kaasa diviisi ühendtule õhk-maa-integratsioonikeskuse (JAGIC) järjepidev areng 2025. aastal, millega olen väga rahul.

Diviisi 2. jalaväebrigaad jätkas 2025. aastal uute soomukite kasutuselevõttu, mis jätkub ka 2026. aastal. Soomukid parandavad suuresti jalaväelaste hukukindlust.

Eraldi tasub esile tuua diviisi staabi- ja sidepataljoni kiiret kohanemist uute katsu-

mustega. Pataljon tagab meie staapidele ja juhtimispunktidele sidelahendused ja 2025. aastal toetas ta meie võimet tegutseda ja juhtida lahinguid maastikul vajalike süsteemide abil. Samuti hoolitses staabi- ja sidepataljon selle eest, et meil oleks parimad lahendused ühildumaks liitlaste sidelahendustega.

Teeme pidevalt jõupingutusi, et aru saada, kuidas sõjapidamine, sealhulgas maaväe lahing muutub ning kuidas sellega kohaneda. Diviisi õpituvastuste ja õpikogemuste (LL/LI) konverentsil oktoobris keskendusime Ukraina õpikogemustele väekaitse ning hukukindluse valdkonnas, sealhulgas pioneeride rollile ja droonitõrjele.

Diviisi üksused on katseprojektidega alustanud meie väljaõppe nüüdisajastamist ja uuendamist. Hea näitena toon esile Kuperjanovi jalaväepataljonis rakendatud drooniõppe mooduli, mille käigus õpivad sõdurid droonidega ümberkäimist ja droonivastast kaitsetegevust. Ka teised üksused rakendavad uusi lahendusi uuenenud reaalsuses.

Samamoodi oleme julgustanud allüksusi olema innovatiivsed ja rakendama väljaõppes Ukraina lahinguväljalt laekuvat teavet ja lahendusi.

Meid ootab suur ja otsustav jõupingutus ka 2026. aastal: väljaõppe korralduse uuendamine ja värskendamine. See puudutab nii isikkoosseisu väljaõpetamist kui innovatsiooni juurutamist koostöös tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatusega.

Diviisi suurtükiväepataljoni

staabi- ja tagalapatarei linnalahinguharjutus 4. märtsil 2025.

Foto: Elizabeth Lindjärv / Kaitsevägi

Detsembris valmis diviisi moto: „TempEST – Deep/Close/Rear – Ready to Win / TempEST – Võiduks valmis!“ TempEST oli diviisi kutsung USA maaväe hindamisõppuste seeria Warfighter õppusel ning diviis on kutsungit kasutanud sellest alates praeguseni. Diviis tegutseb süva-, lähi- ning tagaalal.

2026. aasta peamised tegevussuunad on taseme hoidmine, võimete arendamise jätkamine ja ettevalmistused lahinguvalveks, mis on osa tervikust plaanist, ning töö väljaõppesüsteemi muudatuste elluviimiseks.

Diviisil on võitlustahe ja kindlasti on meil võidutahe! Oleme võiduks valmis diviis süva-, lähilahingus ja tagaalal. ‖

Suurtükiväelaste kaitsepühak Barbara oli aastal 2025 väga armuline. Eestisse saabusid suurtükiväe raketisüsteemid, mehitamata õhuründevahendid ja 155 mm suurtükid CAESAR.

RAUNO VIITMANN

kolonelleitnant, KVA kaudtule lektor, taktika õppetool ANDREI ŠLABOVITŠ

major, diviisi suurtükiväerügemendi staabi jaoskonnaülem

Suurtükiväge struktureeriti ümber 2025. aasta jooksul ning rahuaegse pataljoni asemel on meil nüüd suurtükiväerügement, mis koondab enda alla kogu kaudtule väevõime juhtimise ja kontrolli. Nii ulatuslike muutusi tehti viimati üle saja aasta tagasi vabadussõjas. Seega on väga suured saapad meile ette antud, arvestades ülesandeid, mida oli vaja lahendada kodumaa kaitsel eelmise sajandi alguses. Loodetavasti on kaudtule kogukond nende katsumuste vääriline.

Struktuurimuutuse vajadusest suurtükiväes on räägitud juba aastaid. Esialgu arglikud mõtted, tagasihoidlikud mõtteavaldused suitsunurgas või akadeemilises keskkonnas formuleeriti paberile Eesti diviisi loomise käigus. Siiski läks veel aega üle kahe aasta, enne kui rügement kui selline ilmavalgust nägi.

Viivituste põhjuseks võib nimetada eestlaslikku ettevaatust ja umbusku kõige uue suhtes. „Üheksa korda mõõda, üks kord lõika“ ütleb ju ka rahvatarkus. Koostati mitmesuguseid struktuuri jooniseid ja korraldati ka filmist „Malev“ tuntud mõttetalguid ümber lõkke. Kõik see formuleerus lõpuks üksuseks, mis koondab kokku kaudtulesüsteemid, mis toetavad meie maakaitseüksusi, brigaade, vajaduse korral liitlasi ja tegelevad süvaründe ülesannetega.

Üksus loodi ametlikult 1. augustil 2025 ja esmase tagasisidena saab öelda, et tegemist oli ainuõige otsusega, aga kas võimelahend ennast õigustab või on see vaheetapp enne kaudtule brigaadi loomist, näitab siiski aeg.

Juurpõhjus ümberkorralduseks oli suurenenud relvasüsteemide hulk, mida peab hooldama ja mille kasutamist peab õpetama. Olemasolev struktuur oli ebapiisav, arvestades üha kasvavat ülesannete arvu ja koordineerimisvajadust, mis kaasnes diviisi loomisega.

CAESARI SAABUMINE

CAESAR (lühend prantsuskeelsest nimetusest CAmion Equipé d'un Système d'ARtillerie) on Prantsusmaal toodetud ratas-

PATALJONIST SAI RÜGEMENT

platvormil suurtükisüsteem. Eesti keelde tõlgituna tähendab see veoautole paigaldatud suurtükki.

Lihtsuses peitub võlu! Seda relvasüsteemi võib pidada täiemahulise Venemaa Föderatsiooni – Ukraina sõja üheks edulooks. Neid on eri riigid erisuguses konfiguratsioonis tarninud Ukrainasse kolmekohalise arvu jagu, mis tähendab, et tegemist on praegu enim kasutatud ratassuurtükiga maailmas ja Euroopas on neid praegusel ajal kõige rohkem kasutuses just Ukrainas.

Enne veebruari 2022 oli palju kahtlejaid, kas ratassuurtükk õigustab ennast suure intensiivsusega sõjategevuses. Eeldati, et see on pigem disainitud nende nõuete järgi, mis iseloomustavad soojema kliimaga piirkondi ja mässutõrjeoperatsioone. Ukrainlastelt pärinev info lükkab need kahtlused ümber, mille tõestuseks on ka nende kodumaise suurtüki Bohdana masstootmine. Selliseid kahtlejaid oli ka Eesti suurtükiväelaste seas, et kumb on parem, kas ratasplatvorm või roomiksüsteem.

Diviisi suurtükiväepataljoni CAESAR-i tulepatarei ajateenijad sooritamas lahinglaskmisi.

Foto: Marina Loštšina / kaitsevägi

Seda saab võrrelda igavikulise küsimusega, kumb oli enne, kas kana või muna. Praeguseks, kui esimene ajateenistusel põhinev väljaõppetsükkel on seljataga, saab kinnitada, et mõlemat tüüpi süsteemid on vajalikud meie geograafilisest, klimaatilisest ja operatsioonide eripärast lähtudes. Miks eestlased valisid just CAESAR-i? Sellele saab vastata järgmise kolme alapunkti alusel: 1) poliitiline mõõde, kahepoolne koostöö Prantsusmaaga;

2) enimlevinud ratassuurtükk maailmas, mis tagab varuosade saadavuse pikas perspektiivis;

3) sobiv hind ja tarnekiirus.

Relvasüsteemide ostmiseks alustati läbirääkimisi märtsis 2024 ja juba sama aasta juunikuus sõlmiti 12 CAESAR-i ostmiseks leping Pariisis EUROSATORY 2024 relvanäituse raames.

Prantslaste jaoks oli tegemist kõige kiirema läbirääkimistest tehingusse jõudmisega CAESAR-i müümise ajaloos. Relvad saabusid Eestisse kahes osas. Esimene partii saabus jaanuaris-veebruaris 2025 ning teine eelmise aasta juuli lõpus. Ka nii kiire tarne on suhteliselt harvaesinev nähtus relvatööstuses.

Tegemist on 6 x 6 CAESAR-i esimese põlvkonna ratassuurtükiga, mille katsetamist alustati selle sajandi alguses ja Prantsuse armee võttis kasutusele alates aastast 2007. Sellest relvast on tehtud ka 8 x 8 versioon ning praegu on juba tootmises 6 x 6 teise põlvkonna versioon.

Töökindluse, hinna ja tarneaegade tõttu eelistati vanemat versiooni, mis on ennast juba tõestanud. Süsteem on kergeim omataoline suurtükk maailmas, kaaludes alla 18 tonni. Relvaraud on 52-kaliibriline, mis on Euroopas saanud standardse relvaraua pikkuseks.

CAESAR-I INTEGREERIMINE

CAESAR integreeritakse täielikult kodumaise tuletoetuse tarkvaraga Tooru ja ta on võimeline laskma standardset laskemoona 30 km kaugusele. Pikendatud laskekaugusega saab laskemoona lasta üle 40 km kaugusele ning erilaskemoona veelgi kaugemale.

Kohe kui esimesed suurtükid Eestisse jõudsid, alustati nende peal ajateenijate väljaõpet ja kvalifitseeriti laskemoona.

Diviisi suurtükiväepataljoni CAESAR-i tulepatarei ajateenijad sooritasid 29. märtsil 2025 oma esimesed lahinglaskmised.

Foto: Marina Loštšina / Kaitsevägi

Kohe kui esimesed suurtükid

Eestisse jõudsid, alustati nende peal ajateenijate väljaõpet ja kvalifitseeriti

laskemoona.

Intensiivne kevadperiood kulmineerus õppusega Siil 2025, kus toetati omasid kaudtulega taktikalisel harjutusel ning oldi sihtmärgiks vastaspoolele.

Suvel õpetati välja ka teise patarei jagu reservväelasi. Nende väljaõpe toimus kahes osas: esiteks kahenädalane reservõppekogunemine juulis ja seejärel õpitu kinnistamine sügisel õppusel Pikne.

Seda õppust käisid jälgimas ka Prantsuse armee 11. merejalaväe suurtükirügemendi (11e Régiment d'Artillerie de Marine) instruktorid, kes andsid nähtule positiivse hinnangu ja olid imestunud, et meie mehed on relvasid kasutanud vaid kolm nädalat.

See tõsiasi kinnistas ühte valiku kriteeriumit, mida järgisime juba K9 KÕU ostmisel. Kasutamise lihtsus seisneb selles, et süsteemi peab olema võimalik õpetada ajateenijatele etteantud ajaliste piirangute raames. Eraldi väärtus on see ka õppekogunemiste käigus.

11. merejalaväe suurtükirügemendi suurtükiväelased õpetasid meie instruktoreid välja ka enne relvade saabumist Eestisse, seega on loodud juba sõprussidemed üksuste vahel, mida on plaanis kinnistada tulevaste aastate jooksul. See on ka hea

näide kahepoolse koostöö olulisusest ning tüüpvigade ja parima praktika jagamine maastikul on samuti mõlemapoolne. Relvasüsteemid läbivad lähiaastatel ka eestindamise, mis oli üks kiire hanke peapõhjuseid. Ostsime relvad baasversioonis ja hakkasime neid kohe kasutama ja ka katki tegema – tegijal ikka juhtub.

Saadud kogemuste põhjal tehakse ettepanekuid, mis on seotud meie kliima ja kasutaja profiiliga. Muudatused tehakse kodumaises kaitsetööstuses, mistõttu toetab see projekt ka meie enda oskusteabe

suurenemist kaitsetööstuses ning jätab osa rahast Eestisse.

Tegemist on tavatu lähenemisega. Sõjaväelased koostavad standardselt operatsioonide miinimumnõudeid ja läbirääkimised nende üle võivad kesta aastaid. Meile oli aga tähtis kiire tarne ja see, et relvad laseksid võimalikult ruttu, kaasnevaga tegeleme hiljem. Eelnevat võib nimetada start up lähenemiseks, loovmõtlemiseks või voolava vee taktikaks manööversõja kontekstis. Millises mahus see ennast õigustas, on tulevaste põlvkondade öelda.

VARITSEV RÜNNAK ÕHUST

Süvaründe korraldamiseks diviisis sai loodud ka mehitamata õhuründepatarei (MÕRPa), mille ülesanne on vastase kõrge tasuvusega sihtmärkide täppisründamine. Erinevalt teistest süvatulesüsteemidest on varitsev õhuründemoon, mida MÕRPa kasutab, võimeline tegutsema isegi siis, kui vastane segab satelliitnavigeerimissüsteemi.

Selle operaator suudab iseseisvalt leida ja tuvastada vastast pardakaamera abil ning rünnata seda kaugusel kuni 100 km. Maksimaalne lennukestus on kuni kaks tundi. MÕRPa väljaõpe algas 2024. aastal ja 2025. a kevadel toimusid ka esimesed süsteemi laskmised.

Peale selle osales üksus edukalt suurõppusel Siil 2025. Praeguseks lihvib juba teine ajateenijate üksus diviisi ainulaadse õhuründerelvasüsteemi meeskonna oskusi Ämaris ning valmistub järgmisteks õppusteks nii Eestis kui ka välismaal. Meil on teadmine, et vajaduse korral on suurtükiväel mitmeid võimalusi, kuidas süvaründe tuleülesandeid täita.

Diviisi suurtükiväepataljoni reservväelased sooritasid 11. juulil 2025 esimesed lahinglaskmised Eesti oma raketisuurtükisüsteemidest M142 HIMARS.

Foto: Maria Tammeaid / Kaitsevägi

„EIKUSAGILT KÕIKJALE“

Selline on Eesti suurtükiväe uue alamrelvaliigi – raketisuurtükiväe – lahingukõlblikuks muutmise eest vastutava üksuse moto. Tuleülesandele peab ilmuma justkui maa alt ja ulatama vastast lööma igal pool, kus too seda kõige vähem ootab ja kõige valusamalt mõjutab. Pärast kiiret tuleülesande täitmist tuleb taas haihtuda vastase tajude eest, et valmistuda järgmise löögi andmiseks. Ja nii kuni võiduni.

Veidi üle kolme aasta eest, kui Eesti raketisuurtükiväe loomine raketiheitja-

süsteemide M 142 (HIMARS – High Mobility Artillery Rocket System) soetamise lepingukõnelusteni jõudis, käivitus võimeloojatel topeltkoormusel tööprotsess.

Juhiste järgi tuli teha kõik, mis annab, et omandada kasutamisoskus veel enne uute relvasüsteemide maale (Eestisse) jõudmist. Selle abiks saatis USA Tapale oma Saksamaal paikneva 41. suurtükiväebrigaadi raketisuurtükipataljoni baasil komplekteeritud kompaktse raketisuurtükiüksuse Võit, kellega juba samal talvel Eesti maastikul USA relvasüsteeme proovima hakati.

SAADUSED PÕLLULT JA METSAST

Pärast esimesi väliharjutusi ilmnes, et õhutranspordi eesmärkidel kompaktseks ja mobiilseks disainitud relvasüsteemi tehnilised omadused pakuvad taktikalisi eeliseid maastikul varjeisse mahtumisel ja Eesti looduse kaitsvate omaduste ärakasutamisel.

Väga kiiresti sai selgeks, et ilma juhi vilumuse ja masina ning maastiku tunnetuseta leitakse piisavalt pehme koht kinnijäämiseks nobedalt üles. See aga tähendab vastase jaoks kõrge väärtusega sihtmärgile hukatuslike riskide hüppelist kasvu.

Suurtükiväelasele on vähe nii ohtlikke olukordi, kui pärast paljastavat tuleülesannet kaotada mobiilsus ja jääda lagedale vastase vaatlusvälja. See kogemus on olnud Eesti suurtükiväelastele tuttav järelveetavate haubitsate patareide päevilt, kui libedad savimullad ja raskesti märgatavad mülkakohad pealtnäha kandval põllul või heinamaal relvameeskonnad väleda manöövri ja järgmise tuleülesande asemel pikaks ajaks relvade ja vedukite päästetegevustele keskenduma naelutavad.

Need aastatetagused sihtmärgina mudas istumised võtsid hoopis uue mõõtme,

Raketisuurtükiväe tuleüksuste tõhus taktikaline

lahend on tihedalt seotud kiire ümberlaadimisega, mis seab omakorda katsumusi lahingulogistikale.

kui pärale jõudis arusaam tänapäevaste mehitamata vahendite optroonilisest võimest ja ülilaialdasest kasutusest. Veel nõudis „torusuurtükiväelaste“ mõttemaailma muutusi asjaolu, et kui tavasuurtüki lasule järgneb küll leegisähvatus ja suitsupilv, siis raketisuurtükiväe iga lasu järel on sabaleek ja suitsujuga vaadeldavad kuni kümneid kordi kaugemale.

HUKUKINDLUS LAHINGUVÄLJAL

Diviisi suurtükiväepataljoni reservväelased sooritasid 11. juulil 2025 esimesed lahinglaskmised Eesti oma raketisuurtükisüsteemidest M142 HIMARS.

Foto: Maria Tammeaid / Kaitsevägi

Vähegi soodsate ilmaolude korral paljastab iga tuleülesanne patarei positsiooni. See võimaldab vastasel kiiresti koondada vahendeid neile vägagi tülikate, kuid meie jaoks loetud täppistuletoetusvahendite leidmiseks, fikseerimiseks ja hävitamiseks. Koos väliskolleegidega jõuti tõdemusele, et standardsed alla kümne ruutkilomeetri suurused positsioonialad, mis suurte riikide doktriinides siiani kasutusel on, ei rahulda tänapäevaseid taktikalisi nõudmisi hukukindluse aspektist ja on vaja uut teistsugust lähenemist. Välja tuli töötada uuendatud operatsioonidisain, milleks pakkus värskelt formeeritud Eesti diviisi arendamine hea raamistiku.

Raketisuurtükiväe tuleüksuste tõhus taktikaline lahend on tihedalt seotud kiire ümberlaadimisega, mis seab omakorda katsumusi lahingulogistikale. Nominaalselt 2,5 tonni kaaluv raketikassett tuleb masinale laadida kiirelt ja varjatult, mis on omakorda keeruline ülesanne moonaveokitele ja nende tõstevõimele.

Mitmete eesmärgistatud õppesituatsioonide põhjal põllul ja metsas saab laskumata liigsetesse detailidesse öelda, et tänapäevase raketisuurtükiväe täpne, vastase sügavustesse ulatuv tuli ning tulemuslik manööver vastutulest pääsemiseks on

tehtav, kuid keerulisem, kui seni arvatud.

See nõuab:

• selget, realistlikust sihtmärgistamisest tulenevat ülesandepüstitust, et võimaldada napi laskemoona kulu eesmärgipärast planeerimist

• selget lahinguvälja koordineerimist kõigi nende osiste vahel, kelle alasid läbitakse ja kasutatakse (k.a õhuruum)

Positsiooniala ettevalmistust:

• julgestuseks

• takistamatuks liikumiseks

• varjamiseks vaatluse eest

• varjamiseks kergete õhurünnete eest (droonid ja varitsev ründemoon)

• pettetegevuseks

• tuletegevuseks

• kestvaks tagamiseks

Õnneks on eespool mainitud diviisi raamistik ja pigem tihe, kuid paindlik õppuste graafik pakkunud keskkonda igikestvaks parimate variantide järeleproovimiseks. See omakorda võimaldab tunnistada, et taktikaline doktriin pole küll valmis, kuid on päevakohane.

SPETSIALISTID RESERVIST

Lisaks taktikalistele „pähklitele“ kujunes proovikiviks ka kiire üksuse mehitamine ning väljaõpetamine. Siin tulid appi meie põhijõud – reservväelased. Tänu üheksakümnendate lõpust saati järjepidevalt toimunud suurtükiväeüksuste väljaõppele on meil viisakas baas küpses elueas reservväelasi, kel suurtükiväe põhiteadmised ja oskused olemas.

Samuti on vilunud reservsuurtükiväelastel olemas kogemus mitme relvasüsteemiga kohanemiseks, kuna varasem väljaõpe nägi ette üldjuhul vähemalt kahe suurtüki tundmist ja kasutamist. Nende seast sai valida motiveeritumaid ja varasemas reservteenistuses end tõestanud võitlejaid, kes on nõus täitma ülesandeid, mis nõuavad tavapärasemast suuremat ja vabatahtlikku panust väljaõppel.

Tänu üheksa-

kümnendate lõpust saati järjepidevalt toimunud

suurtükiväeüksuste

väljaõppele on meil viisakas baas küpses elueas reservväelasi, kel suurtükiväe

põhiteadmised ja oskused olemas.

Viimaste osalusel korraldati enamasti koos ameeriklastega ligi paarkümmend väljaõppeüritust, mille käigus omandati esmased vajalikud oskused, et oma relvade saabumisel olla valmis kiiresti esmast lahinguvõimet saavutama.

Loomulikult värskendati üksikvõitleja laskeõppe, lahingumeditsiini, jalaväetaktika, õhukaitse ja muid oskuseid, mida on vaja olnud käimasoleva Venemaa-Ukraina sõja ajal. Ukraina rindele jõudnud lääne raketisuurtükisüsteemide kasutuskogemuse ja Eestis koostöös ameeriklastega tuvastatud õpikohtade põhjal sai selgeks, et tehniliselt uuele tasemele (mehitamata luure- ja õhuründevahendid) jõudnud lahinguväljal on lisaks taktikalistele uuendustele vaja ka standardsest erinevat üksuse struktuuri, et täita kõiki nõudliku tuletoetustaktika vajadusi.

2025. aasta lõpuks olid oma relvasüsteemid kohal ja nii meestele kui masinatele tuleprooviks esimesed laskmised ja taktikaharjutused tulemuslikult tehtud. Praegu soetame usaldusväärselt Lõuna-Korea partnerilt ka teist relvasüsteemi.

Kuigi M142 HIMARS ja K239 Chunmoo laskemoon pole ristkasutatav, on süsteemid ühe perekonna järeltulijad, mis teeb väljaõppe sarnaseks ning võimaldab rakendada üksuse tasemel sama tüüpi juhtimist, sidet ja logistikat. Suur osa tööst täieliku lahinguvõime saavutamiseni on veel ees, kuid hoog on sees ning suund ja järeleproovimisvõimalused nii kodus kui võõrsil on olemas.

Eestimaa ressursid on piiratud, kuid mitmekesised. Meie vahelduv loodus ja nutikad ning pühendunud inimesed võimaldavad ka keerulisi ja kalleid süsteeme tulemuslikult kestlikult kasutada.

Selleks tuleb olla nii väes kui vaimus ettenägelik, väle ja visa. Tuleb osata tunda ennast ja vastast tehniliselt ning hoida tublisid liitlasi. Peab oskama loodust ja lahinguvälja mõista ning tegema sellele tuginedes ära kõik õiged otsused ja need ellu viima. ‖

Kuperjanovi jalaväepataljon on tuvastanud palju õpikogemusi sõjategevusest Ukrainas ning on nende põhjal teinud mitmeid muudatusi oma struktuuris ning väljaõppes. Allpool on esitatud olulisimad mõtted mehitamata süsteemide rakendamisest ning tapmisahela tõhustamisest viimase kaheksa kuu jooksul Võrus omandatud kogemuste põhjal.

LAURI TEPPO

kolonelleitnant, diviisi 2. jalaväebrigaadi 1. Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem

Ühendrelvaliigi lahingutegevus on endiselt otsustava tähtsusega, kuid mitmed uudsed vahendid on ümber kujundamas selle sisu. Mehitamata süsteemidest on saanud täieõiguslik relvaliik nii maal, õhus kui vees. Selle toetuseks ja võimaldamiseks on vaja mitmesuguseid vahendeid, mis seni on kuulunud pigem kõrgema taseme üksuste arsenali. Need on kiired andmesidelahendused, elektroonilise sõjapidamise süsteemid ning lihtsamate komponentide programmeerimine ja tootmine otse üksustes.

Samuti on muutunud oluliseks relvaliikide teistsugune kombineerimine. Näiteks on omandanud suure tähtsuse õhutõrje, elektroonilise sõjapidamise vahendite ja kaudtulevahendite kasutamine koosmõjus selleks, et luua tingimusi logistiliste operatsioonide elluviimiseks.

Teiseks tuleb meil aru saada asjaolust, et jalaväeüksuse õhulahing on muutunud lahutamatuks osaks meie lahinguväljast. Madalate kõrgustega õhuruum kuulub kõigi üksuste operatsioonialasse nii nagu maapind ja selles domineerimine on tähtis lahingute võitmiseks.

Samas esitab see faktor meile mitmeid nõudmisi: alustades kõrgusanalüüsist planeerimisprotsessis ja lõpetades sagedushalduse ning õhuruumi kontrollmeetmete kehtestamisega nii, et oleks loodud tegevusvabadus mehitamata õhusõidukitele. Ühes eelmainituga on droonioperatsioonide lahutamatu osa alates jao ja rühma tasemest ka võitlus elektromagnetspektrumis: nii olukorra-

TÕHUSAM, KIIREM JA SURMAVAM

Droonioperaatorite väljaõpe diviisi 2. jalaväebrigaadi Kuperjanovi jalaväepataljonis. Foto: Kaitsevägi

teadlikkuse hoidmine kui ka ründavad ja kaitsvad tegevused.

Kolmas faktor on vajadus käsitleda droonivõimet tervikliku võimepaketina. Illustreerimaks seda mõtet tsiteerin tuttavat Ukraina ohvitseri: „droon ei hävita vastast, vaid seda teeb drooni küljes olev laskemoon“.

Edukate droonioperatsioonide elluviimine eeldab mitme eriala koostööd ühtse juhtimise all: logistika, droonide ehitus ja programmeerimine, sideühendused, droonimeeskonnad, pioneerid lõhkematerjalide käitlemiseks ja elektroonilise sõjapidamise vahendid droonide tingimuste loomiseks.

Jalaväeüksuse õhulahing on muutunud lahutamatuks osaks meie lahinguväljast.

Rääkides mehitamata vahenditest kui relvaliigist, on samuti tähtis mõista, et relvasüsteemidena on eri droonid sama erinevad nagu näiteks tankitõrjegranaadiheitja ja kuulipilduja, mistõttu vajavad need ka erisuguseid instruktoreid, õppevara, ohutuseeskirju ning ka harjutusväljakuid.

Hea näide on sügisel toimunud esimene drooni-seersantide kursus, mis andis mehitamata õhusõidukite jaoülema kvalifikatsiooni mitmekümnele võitlejale.

Mehitamata süsteemide kasutuselevõtmine on olnud väga hariv ja vajalik teekond. See on nõudnud palju tööd ja vaeva, muu hulgas ka mõnede bürokraatlike tõkete ületamist ning ohvitseride ja vanemallohvitseride mõttemalli muutmist. Auhind aga on selge – senisest kiirem ja tõhusam tapmisahel ühes täppislöögivõimega, ikka selleks, et lüüa lahinguväljal Vene vägesid ja võita. ‖

BALTI KAITSEVÖÖND

Balti kaitsevööndi punkrite paigaldamine Kagu-Eestis 2025. aasta detsembris.

VASTUS AJALISTELE

JA GEOGRAAFILISTELE

RASKUSTELE

Balti riikide peamine strateegiline katsumus on aeg ja geograafia.

AINAR AFANASJEV

kolonelleitnant, kaitseväe peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna vanemstaabiohvitser

Venemaa vahetu lähedus võimaldab potentsiaalsel vastasel tegutseda kiiresti ja lühikese etteteatamisajaga, samal ajal kui Eestil ja teistel Balti riikidel puudub strateegiline sügavus, mis võimaldaks kriisiolukorras maad aja vastu loovutada. Seetõttu on otsustava tähtsusega kaitsetegevuse algfaas – rahuajal tehtavad ettevalmistused ning võime vastase liikumist tõkestada juba esimestest meetritest alates.

Balti kaitsevöönd on Eesti, Läti ja Leedu ühine algatus, mille eesmärk on tugevdada NATO idatiiva heidutust ja kaitsevõimet ning tagada riikide sõjaline kaitse alates esimesest meetrist. Algatus lähtub 2022. aasta NATO Madridi tippkohtumisel kokku lepitud põhimõttest kaitsta liitlaste territooriumi igal ajal ja esimesest meetrist.

Kuigi strateegiline lõppeesmärk on kõigil sama – kindel ja katkematu idatiib –, erinevad rakenduslahendused vastavalt geograafiale, ohupildile ja olemasolevale kaitseplaneerimisele. Eesti kontekstis ei ole Balti kaitsevöönd eraldiseisev „võtmed kätte“ taristuprojekt, vaid osa Eesti sõjaplaani rahuaegsetest ettevalmistustest.

Selle keskmes on tõkestamine – vastase liikumisvõime piiramine, aeglustamine ja suunamine kaitsjale soodsamatesse piirkondadesse – ning üksuste parema hukukindluse tagamine vastase kaudtule tingimustes. Tõkestamine loob ajavõidu, vähendab vastase manöövrivabadust ning toetab kaitseüksuste tuletegevust.

Balti kaitsevööndi eesmärk on tagada valmisolek lühikese eelhoiatusega rünnaku vastu, saavutada lahinguvalmidus kiiremini kui vastane, vältida ebasoodsat lahingut ning võita aega mobilisatsiooni korraldamiseks. Samavõrd oluline on oma üksuste parem hukukindlus esimeses lahingus – see määrab sageli kogu operatsiooni edasise kulgemise.

Eestis keskendub Balti kaitsevöönd kompanii taseme tugipunktide ettevalmistamisele ning nende tõkestamise ja kaitstuse tagamisele. See hõlmab traat-, raudja betoontõkete planeeritud kasutamist ning isikkoosseisu kaitseks rajatavaid punkreid. Tegemist ei ole juhuslikult maastikule paigutatud rajatistega, vaid lahinguplaanidesse integreeritud lahendustega, kus iga tugipunkt täidab kindlat rolli terviklikus kaitsesüsteemis.

Rahuajal loodud valmisolek suurendab heidutuse usutavust ning vähendab riski, et sõjaline konflikt piirkonnas üldse realiseerub.

Praktiliselt tähendab see ennekõike jaopunkrite paigaldamist ning tõkestusvahendite eelpaigutamist planeeritud tugipunktide vahetusse lähedusse. Tõkestusmaterjalide eelladustamine võimaldab kriisiolukorras kiiresti rajada tõkkeid, sulgeda manöövrikoridore ja kohandada kaitset olukorra arengu kohaselt. Rahuajal rajatud taristu loob eelduse, et rünnaku korral ei alustata nullist, vaid toetutakse ettevalmistatud ja läbimõeldud kaitsesüsteemile.

Balti kaitsevöönd on seega praktiline ja süsteemne vastus meie aja- ja ruumipiirangutele. See ei ole sümboolne projekt, vaid konkreetne insenertehniline panus Eesti sõjalise kaitsevõime tugevdamisse. Rahuajal loodud valmisolek suurendab heidutuse usutavust ning vähendab riski, et sõjaline konflikt piirkonnas üldse realiseerub.

GEOGRAAFIA EELIS JA PIIRANG

Eesti paikneb Balti kaitsevööndis erilise tähtsusega alal. Eesti maismaapiir Venemaaga on ligikaudu 340 kilomeetrit, millest märkimisväärne osa kulgeb mööda looduslikke tõkkeid – Narva jõe ja Peipsi järve kaudu. Kirde-Eestis on maastik kitsas ja raskesti läbitav, piiratud teedevõrguga ning looduslike takistustega. See loob kaitsjale soodsama olukorra vähemalt kuni Kunda–Mustvee jooneni.

Kagu-Eestis on rinne laiem ning enne Emajõge puuduvad suuremad looduslikud tõkked, mis muudab ala vastasele manöövrivõimaluste poolest soodsamaks ning seob selle otseselt ka Läti suunaga.

Balti kaitsevööndi raames Setomaale ladustatud nn draakonihambad, mida kasutatakse

Seetõttu kulgeb Balti kaitsevöönd piki idapiiri ning ulatub piirist sügavusse, kujundades mitmekihilise kaitsesüsteemi ja suurendades kaitseväe taktikalist manöövri- ja otsustusvabadust.

RAJAMINE RAHUAJAL

Balti kaitsevööndi aluspõhimõte on, et toimiv heidutus sünnib rahuajal. Kaitserajatiste rajamine ei viita vahetule sõjalisele ohule, vaid on osa Eesti pikaajalisest ja teadlikust kaitsevõime arendamisest.

Rahuajal paigutatakse maastikule jaopunkrid, rajatakse tankitõrjekraavid ning luuakse ladustamisalad, kuhu eelpaigutatakse tõkestusvahendid: draakonihambad, teetõkked ning traat- ja raudtõkked.

kasutatakse tehnika liikumise tõkestamiseks. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix

Miine ega püsivaid traattõkkeid rahuajal ei paigaldata, kuid nende kiireks kasutuselevõtuks luuakse vajalik valmisolek. Eesmärk on saavutada kriisiolukorras maksimaalne reageerimiskiirus ning vähendada sõltuvust ajamahukatest hangetest ja haavatavatest tarneahelatest.

Jaopunkrid on projekteeritud eelkõige isikkoosseisu kaitseks vaenlase suurtükitule eest. 2024. aastal katsetasid kaitseväe pioneerid koostöös riigi kaitseinvesteeringute keskusega (RKIK) punkrite vastupidavust kontrollitud lõhkamistega. Katsetuste tulemusel valiti standardiseeritud ja modulaarne paneellahendus, mis võimaldab kiiret tootmist ja paigaldamist.

PRAKTILISE ELLUVIIMISE AASTA

2025. aasta tähistas Balti kaitsevööndi praktilise rajamise algust Eestis. Määrati punkrite ja tugipunktide asukohad, alustati ladustamisalade rajamist ning kaevati esimesed tankitõrjekraavide lõigud. Võrumaale paigaldati esimesed jaopunkrid ning Narva jõe kaldale rajati püsivad tõkked – esimesed reaalselt kasutusvalmis rajatised maastikul. Punkrite ja kraavide rajamine toimub etappide kaupa. Esimesed lahendused annavad väärtuslikku tagasisidet nii hankeprotsessile, paigaldusmetoodikale kui ka lahenduste sobivusele reaalses keskkonnas. Aastatel 2026–2027 on kavandatud mahu märkimisväärne kasv – täiendavad tugipunktid ning kuni 40 kilomeetrit tankitõrjekraave piirkondades, kus vastase liikumisvõimalused on soodsamad.

HEIDUTUS KUI EESMÄRK

Balti kaitsevööndi keskne eesmärk on konflikti ärahoidmine. Nähtav, süsteemne ja sügavuti rajatud kaitsetaristu saadab selge sõnumi valmisolekust kaitsta iga meetrit oma territooriumist. Aeg, mille tõkestused ja kindlustused annavad, võimaldab mobiliseerida üksusi, tuua kohale liitlasvägesid ning koordineerida kaitsetegevust.

Rahuajal loodud valmisolek on parim garantii, et sõjaline konflikt piirkonnas ei puhke. Balti kaitsevöönd ei ole ajutine projekt, vaid pikaajaline ja arenev kaitsevõime, mis tugevdab Eesti ja kogu Balti regiooni heidutust ning suurendab tõenäosust, et võimalik agressioon peatub enne, kui see saavutab operatsioonilise edu. ‖

Sõjaväelise kollektiivse väljaõppe korraldamisega, mille üheks keskseks osaks on õppused, valmistatakse ette väeüksusi määratud standardite alusel sõjaliste ülesannete täitmiseks.

RAHVUSVAHELISED ÕPPUSED HOIAVAD VORMIS

MAREK KOITLA

kolonelleitnant, kaitseväe peastaabi väljaõppeosakonna õppuste jaoskonna ülem

Õppuste laiem eesmärk on tagada, et NATO-l oleks vajalik hulk siirdavaid, koostegutsemisvõimelisi ja jätkusuutlikke vägesid, mis on varustatud, väljaõpetatud, harjutatud ja juhitud alliansi nõuete tasemele.

Õppused on osa kaitseväe igapäevase tegevuse lahutamatu osa, võimaldades harjutada üksuste koostööd eri olukordades ja tegevuskeskkondades. NATO liikmena ja rahvusvahelise kaitsekoostöö raames osaleb Eesti kaitsevägi regulaarselt rahvusvahelistel õppustel, millest märkimisväärne osa toimub ka Eesti territooriumil.

Möödunud aastal osales kaitsevägi kokku 77 rahvusvahelisel õppusel, millest ligi kolmandik toimus Eestis. Suurim osalemine oli mereväel (18 õppusel), millele järgnes maavägi (14 õppusel).

Olulise osa rahvusvahelisest väljaõppest moodustas NATO Euroopa liitlasvägede kõrgema peakorteri (Supreme Headquarters Allied Powers Europe ehk SHAPE) juhitud ja korraldatud STEADFAST õppuste seeria.

Nende õppuste eesmärk on suurendada NATO liitlasvägede reageerimisjõudude valmisolekut ning tugevdada alliansi heidutus-

Saksa õhuväe transpordikopterid NH90 osalemas NATO õppusel Griffin Lightning 2025.

Foto: Mindaugas Kulbis / AP / Scanpix

ja kaitsevõimet erinevates stsenaariumides. Kaitseväe peastaap koos kaitseministeeriumi esindajatega osales rahvusliku mängulülina (response cell) õppustel Steadfast Deterrence 2025 (STDC 25) ja Steadfast Duel 2025 (STDU 25), esindades kaitseväe plaane ja riigi seisukohti eri valdkondades kriisi eskaleerumisel. See võimaldas harjutada otsustusprotsesside ja plaanide koordineerimist NATO ühtses juhtimisahelas.

STEADFAST DETERRENCE

Õppus STDC 25 oli suunatud NATO heidutusvõime tugevdamisele operatsiooni- ja strateegiatasandil, keskendudes mitmedomeenioperatsioonidele Euro-Atlandi piirkonnas.

Õppust juhtis NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhatus (SHAPE) Monsis Belgias ning viis ellu NATO ühendsõjakeskus (Joint Warfare Centre ehk JWC) Stavangeris Norras. Õppusel osales ligikaudu 5000 sõjaväelast ja tsiviilisikut kõigist 32 NATO liikmesriigist.

STEADFAST DUEL

STDU 25 oli NATO kõigi aegade suurim juhtimispunktide õppus. Stavangeris asuva ühendsõjakeskuse juhitud ja SHAPE’i kavandatud õppus hindas NATO heidutus- ja kaitseplaane Euro-Atlandi piirkonnas.

Õppuse keskmes oli piirkondlik kaitse maa-, õhu-, mere-, küber- ja kosmosevaldkonnas. Õppus oli ainulaadne kahel põhjusel: tegemist oli esimese operatsioonitasandi õppusega, kus harjutati samal ajal NATO kolme ühendväe väejuhatust (Brunssum, Naples ja Norfolk), ning esimese STEADFAST seeriaõppusega, kus kontrolliti ööpäevaringset lahingurütmi.

Õppus toimus mitmes asukohas Euroopas ja Ameerika Ühendriikides ning tõi kokku üle 7000 alliansi sõjaväelase ja tsiviilisiku.

SIIL JA GRIFFIN LIGHTNING

Eesti kaitseväe 2025. aasta suurim rahvusvaheline õppus oli mais korraldatud Siil 2025, millest võttis osa üle 16 000 Eesti ja liitlasriikide võitlejat.

Õppus tõi Eestisse liitlased Ühendkuningriigist, Prantsusmaalt, Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Lätist, Soomest, Rootsist, Taanist, Saksamaalt, Poolast ja Portugalist. Vaatlejad ja instruktorid osalesid ka Jaapanist, Iisraelist ja Ukrainast.

Lühimaa-õhutõrjeraketisüsteemi Piorun lahinglaskmised õppuse Siil raames Rutja rannal 21. mail 2025.

Foto: Kaur Kantsik / Kaitsevägi

Siil 2025 toimus NATO õppuse Steadfast Deterrence 2025 raamistikus ning hõlmas Brunssumis paikneva NATO ühendväejuhatuse (NATO Allied Joint Force Command Brunssum ehk JFCBS) strateegia- ja operatsioonitasandil heidutuse ja kaitseoperatsioonide planeerimist ning juhtimist. Peale selle oli Siil 2025 ettevalmistav õppus Eesti diviisi osalemiseks NATO Kirdekorpuse taktikalisel õppusel Griffin Lightning 2025.

29. maist kuni 13. juunini osales kaitseväe diviisi staap NATO Kirdekorpuse juhitud staabiõppusel Griffin Lightning 2025, mille käigus harjutati muu hulgas virtuaalkeskkonnas sõjaplaanide läbimängimist.

Lisaks maaväe ja staapide kesksetele õppustele hõlmas rahvusvaheline väljaõpe möödunud aastal ka mere- ja kübervaldkonna võimete arendamist ning koostalitlusvõime hindamist.

FREEZING WINDS

Mereväe jaoks oli olulisim õppus Läänemere piirkonnas Soome mereväe juhitud Freezing Winds 2025, mis toimus Soome lahe vetes. Õppus keskendus kriitilise merendustaristu ja meretranspordiliinide kaitsele ning ühendväeliigi ja amfiibsete kaitsevõimete tugevdamisele.

Õppusel osales ligikaudu 5000 sõjaväelast ning 20 lahingu-, toetus- ja logistikalaeva, mis tegi sellest ühe piirkonna tähtsaima

Griffin Lightning 2025 oli ühtlasi kaitseväe diviisi hindamisõppus, mis koosnes mitmest etapist: Eestis õppusel Siil 2025, Lätis õppusel Crystal Arrow, Leedus õppusel Thunder Fortress ning Poolas õppusel Dzielny Dzik.

mereväeõppuse möödunud aastal. Osalevate riikide hulka kuulusid Soome, Belgia, Taani, Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa, Läti, Leedu, Holland, Poola, Ameerika Ühendriigid ning NATO alaline miinitõrjegrupp.

CWIX 25

Küberväelased koos kaitsetööstuse ettevõtetega osalesid NATO alliansiülesel info- ja kommunikatsioonitehnoloogia õppusel

CWIX 25 (Coalition Warrior Interoperability eXploration, eXperimentation, eXamination eXercise), mille eesmärk oli katsetada kaitseväele olulisi IKT-lahendusi ja hinnata nende koostalitlusvõimet. Õppuse fookuses olid mitmedomeenioperatsioonid ning liitlaste digitaalse transformatsiooni kiirendamine.

Poolas toimunud NATO peamisel koostalitlusvõime hindamisõppusel osales ligi-

Rahvusvahelised õppused hõlmasid

kaitseväe jaoks kogu NATO juhtimis- ja operatsioonitasandite spektrit.

kaudu 3000 tehnikut, operaatorit ja inseneri 40 riigist. CWIX 25 raames tehti üle 25 000 katse ning hinnati 573 võimet ja süsteemi kõigis viies operatsioonidomeenis ja 18 fookusvaldkonnas, sealhulgas modelleerimises ja simuleerimises, logistikas ning meditsiinis.

Möödunud aasta rahvusvahelised õppused hõlmasid Eesti kaitseväe jaoks kogu NATO juhtimis- ja operatsioonitasandite spektrit alates strateegilisest planeerimisest kuni taktikaliste ja tehniliste võimete hindamiseni.

Osalemine nii alliansi suurõppustel kui ka Eestis toimunud rahvusvahelistel õppustel toetas kaitseväe valmisoleku arendamist, koostalitlusvõime tugevdamist ning Eesti rolli kinnistamist NATO kollektiivkaitse raamistikus. ‖

Narva sõjaväelinnaku rajamine ning ajateenistustsükli muutmine loovad vundamendi üksuse uuenenud lahinguvõimele järgmistel aastatel.

1. JALAVÄEBRIGAADI SAMMUD TULEVIKKU

TARMO KUNDLA

kolonel, 1. jalaväebrigaadi ülem

Eelmine aasta oli 1. jalaväebrigaadile tähendusrikas ja oluline. Pealtnäha jätkasime tavapäraste tegevuste ja rutiiniga: määratud üksuste väljaõpe ja hindamine, lahinguvalmiduse arendamine ja hoidmine ning viimaks valmistumine sõjaaja ülesannete täitmiseks. Tegelikkus osutus palju sisukamaks, keerulisemaks ja murrangulisemaks.

Saavutasime aastaga äärmiselt palju: nii oma põhiülesande täitmises kui ka järgmiste aastate tegevuste planeerimises. Kõige olulisemaks peangi brigaadiülemana seda viimast osa – tulevikubrigaadi kujundamist.

Uuendused on eelkõige tingitud kaitseväes toimuvatest arengutest: ajateenistustsükli muutmine, lahinguvalve sisseseadmine, otsus ehitada Narva sõjaväelinnak, vajadus tõhustada meie tegevväelaste ning allüksuste väljaõpet ja palju muud.

Peale selle tuleb 1. jalaväebrigaadil tublisti vaeva näha mehitatuse ning Jõhvi ja tulevase Narva sõjaväelinnaku teenistuskohaga. Praeguseks oleme oma planeerimisega jõudnud nii kaugele, et teame, mida ja kuidas teha, ja mis kõige tähtsam, et oleme valmis seda tegema – proovima kaitseväe mõistes uut lähenemist.

Seda kõike selleks, et ellu viia kõiki kaitseväe juhataja visioonist tulenevaid muudatusi ja täita brigaadi põhiülesannet võimalikult hästi. Järgnevalt annan ülevaate 2025. aastal tehtust ja tutvustan lühidalt 2026.–2027. a tulevikuplaane.

Väljaõppeperioodil 2024–2025 uuendas 1. jalaväebrigaad ära kõik oma plaanid: sõjaplaan, lahinguvalmiduse plaan ja väekaitseplaan. Tegemist ei olnud varasemate plaanide täiendamise ja täpsustamisega, vaid kõik plaanid said uue sisu, suurema sisulise paindlikkuse ja need seoti omavahel veelgi paremini ühtseks tervikuks. Seda kõike brigaadi, pataljonide ja lõpuks kompaniide tasemel. Brigaadi ja diviisi õppuste käigus mängisime aasta jooksul üsna paljud plaanide elemendid läbi, lisaks koostasime mitu varuplaani ja ühe alternatiivse plaani.

Eraldi tooksin välja pioneeri relvaliigi panuse nii planeerimisse (arvutused, detailsed plaanid kuni kompanii tasemeni alla jmt) kui ka tegevustesse õppusel Kilp 2025, kui pioneeripataljon rajas tõkked, mis püsivad Narva jõel praeguseni.

Kõige tähtsam õppus oli sel aastal kaitseväe peastaabi korraldatud teisi riigi jõuameteid kaasav juhtimispunktiõppus Decisive Lancer (DELA 25), kus lisaks eespool mainitud alternatiivse plaani läbimängimisele sai palju tõhusamalt teha koostööd regionaalsete partneritega, nagu politsei- ja

piirivalveamet (PPA), päästeamet ning kaitseliidu Kirde maakaitseringkond (MKR).

2025. aasta üheks märksõnaks võib 1. jalaväebrigaadi puhul lugeda koostöö tõhustamist regionaalsete partneritega. Kohtumised regiooni tasemel politsei, päästeameti, kaitsepolitseiameti (KAPO) ja kaitseliiduga on saanud rutiiniks. Kevadel Kirde MKR-i korraldatud õppus Kilp 2025 Narva linnas osutus regionaalse laiapindse riigikaitse lähenemise parimaks näiteks.

Harjutati kaitseliidu, PPA ja päästeameti omavahelist koostööd kriisi eskaleerudes koos 1. jalaväebrigaadi allüksuste, sh liitlaste, liikumisega operatsioonialale ja lahinguvälja ettevalmistuste algusega. Eespool mainitud õppusel DELA 25 arutasime ja mängisime läbi variandid, kuidas omavahelist koostööd veelgi tõhustada, mismoodi korraldada juhtimist ja koordineerimist ning üksteise toetust. Koostöö jätkub ka järgmistel aastatel. 2026. aastal on kavas jõuda plaanide samakõlastamiseni ja jätkata ühisosade läbiharjutamisega.

Brigaadi kõige väljapaistvam tegevus 2025. aastal oli kahtlemata osalemine suurõppusel Siil ja seda üsna mitmes mõttes.

Seekord pidi brigaad õppuse lahingute etapi kaitseväe keskpolügoonil ise ette val-

1. jalaväebrigaadi nooremallohvitseride kursuse õppur laskmas kuulipildujast Negev Kikepera harjutusväljal 11. novembril 2025.

Foto: Marten Lilleorg / Kaitsevägi

Brigaadi

ja diviisi õppuste käigus mängisime aasta jooksul üsna paljud plaanide elemendid läbi, lisaks koostasime mitu varuplaani ja ühe alternatiivse plaani.

mistama ja korraldama. Et luua tänapäeva läbipaistva lahinguvälja ja droonide ohu tingimused, osalesid õppusel ka Ukraina kaitseväelased oma võimetega.

Õppus oli viimaseks integratsiooniharjutuseks kevadisele FLF-i (forward land forces) lahingugrupi rotatsioonile. Kokku osales õppuse aktiivses faasis üle 5000 kaitseväelase, kaitseliitlase, reservväelase ja liitlase. Kõik nad mahtusid moel või teisel keskpolügoonil harjutama.

Pool harjutavast koosseisust sai võimaluse kasutada laserveste, teine pool pidi leppima tavapärase vahekohtusüsteemiga. Kõik läbiharjutatud olukorrad lähtusid plaanidest, võimaldasid õppida ja andsid kasulikku infot planeerimiseks 2025. aasta teisel poolel.

Õppuse käigus hinnati positiivsele tulemusele brigaadi staap ja staabi- ja sidekompanii, pioneeripataljon ning lahinguteeninduspataljon. Eraldi äramärkimist väärib brigaadi staap, staabi- ja sidekompanii ning lahinguteeninduspataljon, kes lähtudes Ukraina sõja õpikogemustest uuendasid aasta alguses oma tegevusviisid ja neid siis õppuse käigus edukalt katsetasid.

Võrreldes varasemate kordadega osales brigaadi koosseisus õppusel neli kaplanit,

kelle eestvedamisel harjutasime läbi langenute äratoimetamist lahinguväljalt brigaadi tasemel. Õppusel osales täies koosseisus ja kahtlemata edukalt Kalevi jalaväepataljon (JVP), kes sai võimaluse läbi teha nii hajutatud formeerimise, sellele järgneva kiire väljaõppe korraldamise, liikumise operatsioonialale ja viimaseks täita brigaadi kait-

1. jalaväebrigaadi lahinguteeninduspataljoni sõdurid mõõtmas ehitusmaterjali linnalahinguõppel Rabasaares 2. aprillil 2025.

Foto: Elizabeth Lindjärv / Kaitsevägi

seoperatsioonis nii kaitsvat kui pealetungivat rolli.

Kalevi jalaväepataljoni ettevalmistamisel 2024.–2025. a õppetsüklis katsetasime üsna palju uusi võimalikke käsitlusviise ja metoodikaid allüksuste koolitamisel. Toon esile vaid suurimad muudatused.

Allüksuse kursuse alguseks formeerimisime kõik kompaniid sõjaaja koosseisudele, mis jalaväekompanii puhul tähendas seda, et ainukesed tegevväelased kompanii tasemel olid kompaniiülem ja -veebel.

Sellise lähenemisega tekitasime ajateenistuses olevatele rühmaülematele ja -vanematele võimaluse ja kohustuse iseseisvalt juhtida ja vastutada oma rühma eest. Ülejäänud kaadrikaitseväelastest moodustasime väljaõppegrupid, kes korraldasid allüksuse kursust lahinguraja/-koha põhiselt. Sellega suurendasime oluliselt jalaväejagude ja -rühmade soorituste korduste arvu ja parandasime kvaliteeti.

Õppusel Siil 2025 läbisid formeeritud Kalevi JVP reservüksused samad rajad ja sama loogika järgi. Võib täiesti kindlalt öelda, et sellise lähenemisega suurenes märgatavalt nii ajateenijatest reservülemate arusaam oma rollist, nende kompetents kui ka kogemuste põhjal kujunenud enesekind-

lus. Teine suurem muudatus oli valitud lipnikutele nooremstaabiohvitseride kursuse (NSOK) korraldamine ja nende kasutamine 1. jalaväebrigaadi ja selle pataljonide staapides. Kõige paremini õnnestuski projekt Kalevi JVP staabis, kus pataljoni kahe sektsiooni ülemana toimetasid lipnikud. Lisaks anti Kalevi JVP ajateenijatest rühmaülematele ja rühmavanematele tiirulaskmiste korraldamise õpe.

Brigaadi koosseisus osales õppusel neli kaplanit, kelle eestvedamisel harjutasime läbi langenute äratoimetamist lahinguväljalt.

Sellega kaasnes kohustus korraldada oma rühmadele kinnistavaid laskmisi iseseisvalt ilma kaadrikaitseväelase osaluseta Jõhvi sõjaväelinnaku lasketiirus. Kolmandana toon esile ajateenistuse tsükli esimese poole sõduri baaskursuse (SBK) ja nooremallohvitseride kursuse (NAK) korraldamise metoodika ja sisu. Seda nii väljaõppe praktilisuse, seotuse sõjaaja ülesannete kui ka kaadrikaitseväelaste kaasatuse vaatenurgast.

Sõduri baaskursuse korraldamise arenduse ja katsetamisega jätkasime 2025. aasta suvel ja sügisel Jõhvis Viru JVP eestvedamisel. Suvise SBK väljaõppe korraldasid selleks moodustatud väljaõppegrupid.

Õppekompaniide juhtkonnad ja üks kaadrikaitseväelane rühma kohta vastutasid kasvatustöö, päevakavast kinnipidamise ja üldise administreerimise eest. Samal ajal tehtud peaaegu 360-kraadine hindamine andis hea valiku NAK-i.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et üldise väljaõppe kvaliteedi parandamiseks on see õige suund edasiminekuks. Ühtaegu Viru JVP-ga arendas SBK korraldamist ka lahinguteeninduspataljon Tapal.

Läbivaks ideeks oli täielik loobumine klassitundidest, väljaõpe oli planeeritud ja korraldatud pesastuvalt ehk põhimõttel, et iga tund tuleneb eelmisest ja on sisendiks järgmisele. 2026. aasta alguses ja suvel on kavas mõlemad lähenemised kombineerida ja jõuda parima võimaliku SBK lahenduseni nii sisus kui väljaõppe korraldamise metoodikas.

Rahvusvahelise koostöö ja panustamise poolest oli 2025. aasta samuti sündmusrohke. Septembris lõpetas Scoutspataljon ESTCOY-22 rahvusvahelise operatsiooni Iraagis ja valmistub nüüd võimalikuks missiooniks tahtekoalitsiooni raames Ukrainas.

Osalemine Ukraina kaitseväelaste väljaõppes Suurbritannias lõppes, aga jätkus Poolas. Tapal paiknenud USA HIMARS-i sihtüksuse Võit missioon lõppes sügisel.

Estcoy-22 koostööharjutus USA ja Itaalia õhuüksustega 16. aprillil 2025. Fotol Eesti sõdurid koos USA kopteriga UH-60 Black Hawk.

Foto: Andres Lember / kaitsevägi

Üsna pea sai uueks USA üksuseks Tapal Lõuna-Eestis paiknev (9. ratsaväerügemendi 6. eskadron (6-9CAV)) tankikompanii, mis on andnud nii FLF-i lahingugrupile kui Scoutspataljonile võimaluse harjutada koostööd tankidega ja tegutsemist nende vastu. FLF-i lahingugruppide roteerumine ja integratsioon 1. jalaväebrigaadi koosseisu on aastatega kujunenud rutiiniks. Hoolimata sellest võtab iga lahingugrupp oma aja – igal üksusel on oma ambitsioonid, vajadused ja

eripärad. Kui meie muudame oma plaane, muutuvad paratamatult ka nende plaanid. Kui muutub nende üksuse tüüp, koosseis, relvastus, siis muutuvad natuke ka brigaadi plaanid. Kõige õpetlikumad nii lahingugrupile kui ka brigaadile olid 2025. aastal õppused Talvelaager, Kilp, Siil ja Bold Panzer. Kirde MKR õppusel Kilp 2025 osalesid nii lahingugrupi osised kui ka regulaarselt Tapal paiknev Prantsuse kergejalaväekompanii.

2025. aastal jätkus ja tõhustus koostöö

Läti kaitseliiduga, kui sai kasutada Skrunda linnakut 1. jalaväebrigaadi manööverüksuste linnalahinguõppe parandamiseks.

2025. aastal harjutasid seal Kalevi JVP ja Scoutspataljon, 2026. aastal Viru JVP ja Scoutspataljon. Skrunda linnaku teeb eriliseks selle suurus ja sarnasus Narvaga. Saame seal harjutada mitmesuguseid tegevusi kuni kompanii gruppide tasemeni, lähtudes oma plaanidest, ning katsetada uusi võimalusi, näiteks droonide kasutamist linnas.

Uue ja täiendavaid ressursse nõudva tegevusena tuli 2025. aastal juurde valmidus reageerida efektiivsemalt õhuohtudele. 1. jalaväebrigaadi põhiraskust kandis ja on jätkuvalt kandmas õhutõrjepataljon.

Väljaõpe oli planeeritud ja see korraldati pesastuvalt ehk põhimõttel, et iga tund tuleneb eelmisest ja on sisendiks järgmisele.

Ülesande täitmiseks paigutas pataljon osa oma koosseisust ja vahenditest Lõuna-Eestisse, korraldas erialast väljaõpet määratud diviisi ja kaitseliidu allüksustele, jätkates samal ajal tavapäraste ülesannete täitmist. Kuna brigaad tervikuna on aastate jooksul harjunud oma linnakuid julgestama ja reageerima määratud objektidele, siis uus operatsioon tõi kaasa täiendava tegevusliini olemasolevale väekaitse loogikale ja ülesehitusele. Kohanemine lisaülesannetega on olnud kiire, nüüd tuleb leida viis, kuidas olla ülesannet täites võimalikult tõhus.

2024. aastal sõnastatud eesmärk Jõhvi sõjaväelinnaku pikemaajaliseks arendamiseks oli: teenistuskoha atraktiivsemaks muutmise, karjäärivõimaluste laiendamise ja materiaalsete soodustuste kaudu muuta teenistus Jõhvi piirkonnas esmaselt vastu-

võetavaks, aga ideaalis kõrgelt hinnatuks ja soovituks.

Töötasime 2025. aastal sellega ja esimesed positiivsed tulemused on käes. Kaitsevägi toetas materiaalsete soodustustega (palga diferentseerimine, mis asendub uue kaitseväeteenistuse seadusega (KVTS) piirkondliku lisatasuga).

Karjäärivõimaluste laiendamiseks liikus brigaadiülem koos osaga brigaadi staabist ja staabi- ja sidekompaniist alaliselt Jõhvi, ümberasumine jätkub ka 2026. aasta suvel. Varem kirjeldatud Kalevi ja Viru JVP-de katsetused ja eksperimendid on osa teenistuskoha atraktiivsuse suurendamisest.

Järgnevatel aastatel kasvab Jõhvi osatähtsus veelgi, sellest saab linnalahingu kompetentsikeskus, tugibaas Narva linnakule ja palju muud. Ei ole kahtlust, et lähiharjutusalade ja Sirgala harjutusala arenedes saab Jõhvist parim paik, kus jalaväelasena teenida kuni brigaadiülema ametikohani välja. Kutsun kõiki teotahtelisi kaitseväelasi, kel on häid ideid ja soov neid päriselt ellu viia, tulla teenima Jõhvi. Siin saate võimaluse teha!

Üheks keerulisimaks ülesandeks 2025. aastal osutus droonide ja droonidega seotu kasutuselevõtt. Hoolimata vahendite nappusest on kõigil brigaadi korraldatud õppustel 2025. aastal erinevaid droone kasutatud ja seda suuresti kaitseliidu Kirde MKR toetusel.

Kõige rohkem aega on droonidele pühendanud 1. jalaväebrigaadis Scoutspataljon. Parima näitena toon esile 2025. aasta sügisese pataljoni linnalahinguõppuse Skrundas, kus pataljon kasutas ja katsetas eri tüüpi droone ja droonitõrjevahendeid jagu-rühm-kompanii tasemel.

Kõik vahendid selleks organiseeris pataljon ise Ukrainast, kaitseliidust ja meie kohalikest firmadest. 2025. aastal lõime pataljonide tasemel eksperimendi korras droonirühmad nii Scoutspataljoni kui ka Viru JVP koosseisu.

Lisaks tegeleb droonide ja droonivastaste teemadega aktiivselt brigaadi lahinguteeninduspataljon, seda just viimase miili logistika tagamiseks ja õhutõrjepataljon hukukindluse tugevdamise eesmärgil, et kindlustada brigaadile õhutõrjekate tänapäevase lahinguvälja tingimustes. Kõigi arendustega lähme edasi 2026. aastal.

1. jalaväebrigaadi sõdurid taktika-, meditsiini- ja klassiõppel arendamas oma oskusi mitmekülgse väljaõppetsükli raames.

Fotod: Kaitsevägi

Lähtudes kaitseväe reformidest, 1. jalaväebrigaadile püstitatud ülesannetest ja viimase pooleteise aasta eksperimentidest õpitust, on 1. jalaväebrigaadi järgmise perioodi (2026–2027) põhiülesanne viia ellu brigaadi organisatsiooniline muudatus, minna üle uuele ajateenistuse mudelile ja seada sisse lahinguvalve Narva ja Jõhvi.

Seda kõike selleks, et parandada allüksuste väljaõppe kvaliteeti, brigaadi lahinguvalmidust ja võimet täita sõjaaja ülesandeid. Kvaliteedi parandamine ei ole eesmärk omaette, pigem on see tingimus, mis on vaja saavutada selleks, et võita vastast.

Organisatsiooniline muudatus ei ole samuti eesmärk, vaid meetod, kuidas saavutada parem kvaliteet. Brigaadi kui organisatsiooni planeeritav muudatus seisneb lihtsustatult öeldes praeguse brigaadi, mis on organisatsioonina loodud toimima võitleva (warfighting) üksusena, ümberkorraldamises kolmeks funktsionaalseks osaks: väeloome (force generation), väetoetus (force support) ja võitlev (warfighting) osa.

Muudatusega ei kao ära ükski brigaadi allüksus ja ükski ohvitser ega allohvitser ei jää ilma allüksuse kogemusest, ühegi ülema vastutus oma üksuse eest ei vähene ning kellegi kvalifikatsioon ja väljaõppe tase ei lange. Pigem vastupidi – allüksuse kogemus, sh korduste arv, suureneb, ülemate vastutus muutub ilmsemaks ja meie kõigi erialane pädevus paraneb.

Mis muutub, on viis, kuidas me oma seniseid ülesandeid täidame. Esimene suurem muudatus on spetsialiseerumine – väljaõppe korraldaja ei pea ette valmistama ja käsitlema kõiki teemasid.

Tekivad konkreetsed kaitseväelased ja erusõjaväelased, kes vastutavad neile määratud teemade eest, sh viimaste sõdade kogemustega arvestamise eest. Nii saavutame kvaliteedi ja võidame aega muudeks tegevusteks. Teiseks loome kaitseväelaste igapäevases teenistuses tsüklilisuse.

Need on perioodid, kus nad keskenduvad väljaõppe korraldamisele, ja perioodid, kus keskendutakse sõjapidamisele, sh lahinguvalvele, mille kõige märgilisem muutus on 1. jalaväebrigaadi alalise kohalolu taastamine Narva linnas.

Sellega saavutame kvaliteedi paranemise lahinguvalmiduses ja sõjapidamises. Kolmas muudatus puudutab toetuse üm-

berkorraldamist nii, et suurem osa rahuaegsest toetusest hakkab tuginema tsiviiltöötajatele, mis omakorda vabastab aega ja võimaldab tegevteenistujatel keskenduda väljaõppele ja sõjaks valmistumisele.

Selline brigaadi funktsionaalne jaotus jääb kehtima ka plaanide käivitumisel ja sõjaajal. Kaadrikaitseväelased liituvad kohe oma sõjaaja üksustega ning keskenduvad lahinguteks ettevalmistamisele ja nende pidamisele.

Tsiviiltöötajad ja erusõjaväelased jätkavad oma funktsioonides diviisi tagaalas brigaadi tagaala juhtimispunkti (REAR CP) juhtimisel, pakkudes jätkuvalt toetusteenust ja valmistades ette täiendusi brigaadi võitlevale osale. Selles muudatuses ei ole tegelikult midagi uut – tegemist on Ukraina sõja brigaadi tasandi kogemuste rakendamisega.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et 2025. aasta oli 1. jalaväebrigaadile väga teguderohke. Tegime palju, enamjaolt saime hakkama ja mis kõige tähtsam – katsetasime uusi lahendusi, õppisime ja suutsime leida uue viisi, kuidas edasi minna.

Eesolevad kaitseväe reformid on mahukad ja nende tegelik õnnestumine sõltub sellest, et kõik ohvitserid, allohvitserid ja teenistujad tulevad muudatustega kaasa ega jää kinni vanadesse väljakujunenud viisidesse.

Eesootavad reformid nõuavad uusi lahendusi tegelikult kõigilt, mitte ainult 1. jalaväebrigaadilt, sest kaitseväe juhataja seatud eesmärgid on vaja saavutada sisuliselt, mitte pelgalt formaalselt ja praeguste ressurssidega.

Tänan kõiki 1. jalaväebrigaadi kaitseväelasi, reservväelasi ja teenistujaid, kes andsid oma panuse brigaadi tegemistesse möödunud perioodil. Järgnevad kaks aastat tulevad brigaadi jaoks vähemalt sama katsumusrohked, sest ees on palju muudatusi ja kõike ette näha on võimatu.

2026. aasta teine pool on otsustava tähtsusega – see on aeg, kus me muudame oma organisatsioonilist ülesehitust, teeme ettevalmistusi üleminekuks uuele ajateenistustsüklile ja lahinguvalve sisseseadmiseks, täiendame meie kõigi sõduri ja instruktori oskusi, hoides samal ajal lahinguvalmidust, et vajaduse korral võita esimene lahing. ‖

VÄÄRTUSTE KAITSMINE

EI OLE ABSTRAKTSIOON

11.–22. augustil 2025 toimus NATO Eestis paikneva lahingugrupi korraldatud õppus, millest võttis osa ka Scoutspataljoni B-soomusjalaväekompanii, täiendades masinameeskondade väljaõppe taset kaitseväe keskpolügoonil. Pildil Eesti CV9035 ning Briti lahingutank Challenger 2.

Foto: Oliver Kaur / Kaitsevägi

NATO otsus paigutada püsivalt väeüksusi alliansi idapiiri riikidesse on tugev solidaarsuse ja tahte avaldus. Sama võib öelda sarnaselt mõtlevate liitlaste kahe- ja mitmepoolsete lubaduste kohta.

ÞÓRLINDUR KJARTANSSON

Operatsiooni Cabrit ülema strateegilise kommunikatsiooni nõunik, Islandi vanem riiklik esindaja

Liitlased, kes aitavad kaitsta Eesti iseseisvust ja vabadust, kaitsevad ühtlasi ka enda iseseisvust ja vabadust. Pärast teise maailmasõja lõppu on Lääne-Euroopa kogenud nii rahu kui vabadust. Selle aja jooksul muutusid Euroopa vabad rahvad enesega rahulolevaks. Nii rahu kui vabadust on peetud iseenesestmõistetavaks ning – mis ehk veelgi olulisem – need on omavahel põimunud. Sõja puudumine ei tähenda tingimata rahu ning sellel on kindlasti väga vähe seost vabadusega.

Need vaprad mehed ja naised, kes võitlevad ja surevad, et kaitsta Ukrainat Venemaa agressiooni eest, ei tee seda üksnes lootuses, et nende vastupanu lõpetab sõja. Nad teevad seda selleks, et anda oma kodumaale võimalus muuta ühiskondlikku süsteemi; nad tahavad liituda maailmaga, kuhu Eesti praegu kuulub, ning jätta seljataha Kremli korruptsiooni, vägivalla ja pärisorjuse rõhuva ikke.

Meile, kellel on olnud privileeg töötada kaunis, energilises, edukas, rahumeelses, suveräänses ja vabas Eestis, tuletatakse pidevalt meelde, et nende kahe maailma vahel on õhuke piir. Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu näitab suurepäraselt, et sõja puudumist ei tohiks kunagi segi ajada rahu olemasoluga.

Ülejäänud Euroopa ja siin teenivate inimeste jaoks on Eesti elav meeldetuletus sellest, kuidas õigete ja õiglaste väärtuste süsteem loob erinevuse vabaduse ja heaolu ning alistatuse ja vaesuse vahel.

Strateegilise kommunikatsiooni vaatenurgast on Eesti saavutanud hiilgava edu pärast Moskva varjust väljumist ja see on tohutu väärtus, mida tuleks rohkem esile tõsta. Eesti elatustase ja vabadus on nüüdseks maailmas eeskujuks. See näitab, et vabaduse, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted ei ole abstraktsed mõisted – need on ühiskondliku süsteemi alus. See on õppetund, mida on vaja Lääne-Euroopale meelde tuletada.

Island on jätkuvalt uhke selle üle, et saab toetada turvalist Eestit vabas maailmas. ‖

Eesti

riigikaitse tugineb kahele tugevale sambale: iseseisev kaitsevõime ning NATO kollektiivkaitse.

ÜKS KÕIGI JA KÕIK ÜHE EEST

JAANIKA OJAKÕIV

leitnant, 2. jalaväebrigaadi teabeohvitser

Ühelt poolt arendame järjepidevalt omaenda sõjalisi võimeid, investeerime relvastusse, väljaõppesse ja taristusse. Teisalt oleme osa maailma tugevaimast kaitsealliansist, mis põhineb solidaarsusel ja põhimõttel, et rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu. See teadmine, et riiki kaitstes ei ole me üksi, on Eesti heidutuse keskne osa.

Eesti keskkond pakub liitlasüksustele väärtuslikku ja tihti harjumatut väljaõppekogemust.

Ameerika Ühendriigid on olnud üks olulisimaid Eesti kaitsevõime arengu toetajaid ning nende panus ei ole piirdunud üksnes poliitilise toetuse või rahaliste investeeringutega, vaid hõlmab ka püsivat sõjalist kohalolekut ning regulaarseid üksuste rotatsioone Eestis. See koostöö tugevdab nii Eesti kaitsevõimet kui ka NATO idatiiva julgeolekut tervikuna.

KUUES ROTATSIOON LÕUNA-EESTIS

Septembris 2025 saabus Võrumaale Reedo linnakusse kuues USA üksuse rotatsioon. Tegemist on USA 9. ratsaväerügemendi 6. eskadroni (6th Squadron, 9th Cavalry Regiment) soomusüksusega, mille kohalolek lisab Eesti kaitsmisele märkimisväärset soomusvõimet: tankid Abrams, jalaväe lahingu-

masinad Bradley, evakuatsioonitankid M88 ja lisaks mitmesugused toetus- ja tagalamasinad nii ratastel kui roomikutel.

Selline soomusvõime suurendab oluliselt üksuse tulejõudu, liikuvust ja kaitstust. Tänapäevane lahinguväli eeldab võimet toime tulla mehitamata õhusõidukitega. USA üksustel on olemas droonide tuvastamis- ja tõrjesüsteemid, mis suurendavad üksuste kaitstust ning parandavad olukorrateadlikkust. Liitlaste vahendid täiendavad Eesti enda arendatavaid lahendusi ning tugevdavad laiemat kaitsesüsteemi. Koostöös hoiame Eesti õhu puhtana.

KOOSTÖÖ

2. JALAVÄEBRIGAADIGA

Võru lähistel Reedol paiknev üksus on integreeritud 2. jalaväebrigaadi lahinguplaanidesse ning tegutseb tihedas koostöös meie kaitseväelastega. Koos osaleti erisugustel õppustel, nagu Siil 2025 ja Talvelaager 2026, kus harjutati nii üksustevahelist koostööd, lahingujuhtimist, otsustusprotsesse kui ka laiapindset riigikaitset.

Vahetu igapäevane koostöö toimub Võrus paikneva Kuperjanovi jalaväepataljoniga. Ühiselt korraldatakse väljaõppeüritusi, jagatakse kogemusi ning arendatakse koostoimevõimet. Selline praktiline, maastikul toimuv koostöö loob usalduse, mis on kriisiolukorras hindamatu väärtusega. Eesti keskkond pakub liitlasüksustele väärtuslikku ja tihti harjumatut väljaõppekogemust.

Meie maastik – metsane, soine ja tihedalt liigendatud – erineb märkimisväärselt paljudest teistest väljaõppealadest koduriigis. Kinnine maastik ja muutlikud ilmastikuolud on soomusüksustele rasked katsumused,

USA lahingumasin Bradley (ülal) ja Eesti kaitseväelane granaadiheitjaga Carl Gustav M4 (all) Kuperjanovi jalaväepataljoni ja USA 9. ratsaväerügemendi 6. eskadroni ühisõppusel.

mis aitavad arendada nende kohanemisvõimet ja taktikalist paindlikkust.

Eesti õpetab liitlastele ka talvist sõjapidamist. Talvised tingimused – külm, lumi ja piiratud nähtavus – nõuavad erioskusi ning varustuse täiustamist. Olenevalt rotatsioonist ja aastaajast jagatakse liitlastele praktilisi teadmisi ja kogemusi, mis on vajalikud põhjamaises kliimas tegutsemiseks.

KOGUKONNASUHETE TÄHTSUS

Lisaks sõjalisele koostööle pööratakse tähelepanu ka kogukonnasuhetele. USA üksused osalevad võimaluste piires kohalikel üritustel ning annavad oma osa kogukonnaellu. Nad on osalenud maakaitsepäevadel, Obinitsa paraadil ning külastanud Võrumaa koole. Selline suhtlus aitab luua usaldust ja mõistmist kohaliku elanikkonna ning liitlasüksuste vahel. Liitlaste kohalolek ei ole pelgalt sõjaline fakt – nad on osa kogukonnast, kes jagavad ühist eesmärki: hoida Eesti turvalisena ja kaitstud. ‖

Fotod: Jaanika Ojakõiv / Kaitsevägi

Itaalia õhujõudude kohalolek Eesti taeva kohal oli palju enamat kui pelgalt NATO rotatsioon või tehniline kaitseülesanne.

ITAALIA KAITSEVÄE HEIDUTAV ÕHUTURBEMISSIOON NATO IDATIIVALE

GERVET VÄÄT

veebel, lennubaasi staabi baasioperatsioonide allohvitser

KALLE ORUAAS major, lennubaasi staabiülem

Seekordne Itaalia kaitsejõudude missioon NATO idatiivale oli midagi suuremat kui Ämari lennuväljal tavapärane. See oli nähtav ja kuuldav tõend liitlassuhtest, mis põhineb usaldusel, ühtsusel ja ühisel vastutusel Euroopa julgeoleku eest.

Kui Itaalia hävitajad tõusevad õhku Ämarist, ei kaitse nad üksnes Eesti õhuruumi – nad kaitsevad kogu NATO idatiiba ning kinnitavad, et kollektiivkaitse ei ole abstraktne mõiste, vaid igapäevane, distsiplineeritud ja professionaalne tegevus. Esimest korda paigutati Maarjamaa pinnale ballistilise raketikaitsevõime – SAMP/T. Sellised olulised võimed ei reisi kunagi üksi. Itaalia õhuvägi alustas 2025. aasta suvel oma rotatsiooni viienda generatsiooni hävitajatega F-35. See oli Itaalia F-35 üksuse jaoks esimene paiknemine väljaspool koduriiki.

Itaalia hävitaja Eurofighter Typhoon Ämari lennubaasis enne väljaõppelendu.

Foto: Triin Musting / Kaitsevägi

Varghävitajatega koos paiknesid Ämaris ka luure- ja eelhoiatuslennukid. Lennuvahendite eesmärk on anda eelhoiatus maapealsele õhukaitsele ja vajaduse korral kaitsta seda tiibrakettide eest ka õhust. Algul üksnes koos varghävitajatega planeeritud maapealse õhukaitse kohalolu pikenes vaid ühe Venemaa Föderatsiooni provokatsiooni tõttu.

Väikese riigina, mille julgeolek toetub tugevale liitlassuhtele, annab liitlaste reaalne kohalolek kindlustunde nii riigile kui ka selle rahvale.

19. septembri õhuruumi rikkumisele järgnes kiiresti 23. septembril Itaalia kaitseministri visiidil sõnum sellest, et SAMP/T missioon Eestis pikeneb märtsini. Novembrist alates valvasid Eestimaa taevast Itaalia õhuväe hävitajad Eurofighter.

Selle rotatsiooni üksus oli seni kui mitte suurim, siis võimekaim, mis Ämaris kunagi baseerunud on. Itaalia õhuväe üksuse logistiline jalajälg oli harjumuspäratult suur, aga siiski optimaalne, et järgmine, Portugali õhuväe üksus, mahtus vabalt selle kõrvale.

Kultuuri erinevus, keelebarjäär (sh kuulus Itaalia kehakeel) ja lihtsalt arusaamatused on osa vastuvõtva riigi toetuse igapäevaelust, mida lahendatakse kõige lihtsama inimestevahelise kommunikatsiooniga.

Ühised õppused, igapäevane koostöö ja vastastikune austus loovad tugeva vundamendi, millele saab toetuda ka tulevikus.

Ühised õppused, igapäevane koostöö ja vastastikune austus loovad tugeva vundamendi, millele saab toetuda ka tulevikus. Need suhted ei sünni paberil, vaid lennuvälja kõledas tuules, juhtimiskeskuse vaikses, aga pingestatud õhus, ja ühistes kavalates missioonides.

Regionaalse mõõtme täienduseks süvendas Itaalia kaitseväe kohalolek ka jaheda Eesti ja päikeselise Itaalia vahel inimlikke sidemeid. Itaalia kontingendi panus kohaliku kogukonnaga suhtlemisel oli mi-

dagi, mida vaadates peaksime kõik märkmeid tegema.

Risti koolil on Itaalia kaitseväelaste abiga laserlõikepink, millega korraldada tehnoloogiaõpet, Vasalemma lasteaial on madalalt lendamisega harjumiseks uued kiiged, Haiba hooldekodus ja Keila sotsiaalkeskuses tuntakse õige pitsa lõhn juba kaugelt ära ning Tallinna lastehaiglasse viidi novembrikaamose ja tõvede heidutamiseks naeru ja nalja. Eesti õhuväe jaoks oli Itaalia õhujõudude panus erakordselt suur.

Väikese riigina, mille julgeolek toetub tugevale liitlassuhtele, annab liitlaste reaalne kohalolek kindlustunde nii riigile kui ka selle rahvale. Itaalia pilootide ja meeskondade kogemus, kõrge väljaõppe tase ning valmisolek reageerida viivitamata loovad olukorra, kus Eesti taevas on pideva tähelepanu all ja kaitstud. See on heidutus, mis ei vaja kõlavaid sõnu – piisab lennukimürast, mis ütleb selgelt: me oleme siin ja me hoiame oma joont!

Kogu NATO jaoks sümboliseerib Itaalia õhujõudude tegevus Balti riikides alliansi

tõelist sidusust. Lõuna-Euroopa riigi panus Põhja-Euroopa kaitses näitab, et NATO ei jaga oma liikmeid geograafilisteks tsoonideks ega vastutust lähemaks ja kaugemaks. Iga liitlase julgeolek on ühine ning meie idapiir on kogu alliansi piir. Itaalia osalus õhuturbes on ehe näide solidaarsusest, kus sõjaline võime ja poliitiline tahe kohtuvad praktilises koostöös. Itaalia õhuväe roll Eesti ja NATO kaitses on seega selge ja hindamatu: ta on jõuline liitlane, usaldusväärne partner ja nähtav garantii, et NATO õhukilp ulatub katkematult üle kogu Euroopa. ‖

Liitlaste hävitajate viibimine Eestis on osa NATO kollektiivsest kaitse- ja heidutushoiakust Läänemere piirkonnas.

Foto: Triin Musting / Kaitsevägi

Suurõppusel Siil 2025 harjutati esimest korda Eesti kaitsesse panustava FLF-i (forward land forces) brigaadi ning kaitseplaanidega määratud liitlasvägede vastuvõtmise protsessi.

LIITLASVÄGEDE BRIGAADI VASTUVÕTT

ON RIIGI KAITSEVÕIME MÕÕDUPUU

TOOMAS PÄRNPUU major, toetuse väejuhatuse liikumis- ja veoteenistuse ülem

Liitlasüksuste saabumine õppusele Siil 2025. Brigaadi siirmine demonstreerib NATO suutlikkust tugevdada Eesti kaitset kiirelt ja efektiivselt mis tahes julgeolekuolukorras.

Foto: Markus Kaupmees / Kaitsevägi

Kuigi liitlasvägede vastuvõtmine kevadistel suurõppustel Kevadtorm ja Siil on nüüdseks juba rutiinsed tegevused ning lahutamatu osa õppusest, siis 2025. aastal tehti seda sõjaaja protseduuride järgi ning esmakordne oli ka brigaadisuuruse üksuse vastuvõtmine. Samuti oli see Ühendkuningriigile hea võimalus saada esimene kogemus FLF-i brigaadi siirmises ning integreerimises Eesti diviisi koosseisu.

Kuigi RSOM-i (reception, staging and onward movement) peetakse tihti logistiliseks operatsiooniks, on tegelikkuses siiski tegemist ühendoperatsiooniga, mille tegevused ulatuvad transpordist kuni väekaitseni, kaasates tihti ka kõiki väeliike. RSOM algab liitlasvägede riiki sisenemisega lennuväljade, sadamate või maismaa piiripunktide kaudu.

Seejärel toimub üksuste moodustamine, ühendades eri transpordiviisidega saabunud isikkoosseisu ja varustuse. Lõpuks paigutatakse osalise lahinguvalmiduse saavutanud üksused lahingualale.

Selline protsess seab selged nõuded ka Eestile kui vastuvõtvale riigile, olgu selleks sadamate või lennuväljade läbi-

Õppus oli Ühendkuningriigile hea võimalus saada esimene kogemus

FLF-i brigaadi siirmises ning integreerimises

Eesti diviisi koosseisu.

laskevõime või kaitseväe võime kogu operatsiooni juhtida, julgestada ja logistiliselt toetada.

Õppusele saabunud FLF-i brigaad, mis koosnes Ühendkuningriigi 4. brigaadist ja seda tugevdavast Prantsuse lahingugrupist, andis kaitseväele hea võimaluse harjutada uuendatud kaitseplaanidega määratud RSOM-i, sh hinnata selles osalevaid üksusi ning juhtimisstruktuuri.

RSOM-i operatsiooni juhtrolli eest vastutas toetuse väejuhatus, aktiveerides peamiselt liikumis- ja veoteenistuse baasil moodustatud RSOM-i sihtstruktuuri, mida omakorda toetasid Põhja maakaitseringkond, sõjaväepolitsei, õhuvägi, merevägi ja diviisi allüksused. Peale selle toetas vastuvõtuoperatsioone ka politsei- ja piirivalveamet. Kuigi õppusele Siil 2025 saabuva FLF-i brigaadi vastuvõtmist hakati planeerima pea pool aastat varem, tuli viimase hetke muudatuste tõttu kogu plaan mõned päevad enne reaalset saabumist ümber kirjutada. See aga on siirmis- ja RSOM-i operatsioonide puhul tavapärane, kuna mahud on suured ning kogu operatsioon sõltub väga paljudest teguritest, alates transpordivahendite saadavusest kuni julgeolekuolukorrani. Nii nagu

lahingutegevuses on ka RSOM-i operatsioonides kiire kohanemisvõime ja valmisolek muutusteks hädavajalik eeldus.

FLF-i brigaadi vastuvõtmiseks korraldati liikumis- ja veoteenistusele lisaõppekogunemine, mis peale vajaliku ressursi väljakutsumise andis üksusele võimaluse hinnata ka oma lahinguvalmidust.

Õppekogunemise korraldasid ka Põhja maakaitseringkond ja sõjaväepolitsei, kelle reservväelased RSOM-i operatsioonis osalesid. Koos tegutseti ühel lennuväljal ja ühes sadamas ning korraldati saabunud üksuste liikumine lõplikku sihtkohta. Koos tegutseti kahel lennuväljal, ühes sadamas ning korraldati saabunud üksuste liikumine lõplikku sihtkohta.

RSOM-i sihtstruktuuri andis oma osa ka Ühendkuningriik enda staabiallohvitseridega ning liikumise kontrolli spetsialistidega. Mitmest üksusest, väeliigist ja riigist koosnev operatsioon andis hea võimaluse lisaks praktilisele tegevusele harjutada ka üksustevahelist juhtimist ja koordineerimist.

Esimest korda harjutati raudteeoperatsioone muutuvas ja piiratud taristuga keskkonnas, ümber paigutades nii tehnikat kui ka isikkoosseisu rongidega lahingualale

Lõpptulemus andis

veendumuse, et kaitsevägi on võimeline

ellu viima kiireid taktikalisi raudteeoperatsioone kohas, kus selleks puuduvad vajalikud eeltingimused.

võimalikult lähedale. Kuna sihtkohas puudus laadimistaristu, siis tuli rajada ajutine laadimisramp tehnika mahalaadimiseks ning teha selle paigaldamiseks vajalikud ettevalmistustööd raudteel.

Kuigi tegemist oli esmakordse tegevusega, andis saavutatud lõpptulemus veendumuse, et kaitsevägi on võimeline ellu viima ka kiireid taktikalisi raudteeoperatsioone kohas, kus selleks puuduvad vajalikud eeltingimused.

Kokku võeti Siil 2025 ajal vastu üle 6000 liitlassõduri, üle 1100 sõiduki ja üle 160 merekonteineri varustusega. FLF-i brigaadi vastuvõtmiseks viidi nädalaga ellu kaks sadama-, viis raudtee-, kümme lennuvälja- ja üle viiekümne konvoioperatsiooni.

Kuigi väikese riigina on Eesti logistilised võimed ja taristu piiratud, tõestas suurõppus Siil 2025, et läbimõeldud ja paindliku planeerimise ning hea erasektori koostööga oleme võimelised ka suuremas mahus liitlasvägesid vastu võtma ning korraldama nende edasiliikumise lahingualadele.

Eesti vastuvõtva riigi toetuse süsteem tervikuna toimib ning õppusel saadud õpikogemused andsid väärtuslikku infot protsesside edasiarendamiseks. ‖

Võõrapärase nimetuse operatsioon Legio (OP Legio) taga peitub kõigi Põhja- ja Baltimaade ühisalgatus, mille eesmärk on koordineeritud tegevuste abil tugevdada Ukraina relvajõudude lahinguvõimet.

OPERATSIOON LEGIO –PÕHJA- JA BALTIMAADE ÜHINE PANUS UKRAINA

LAHINGUVÕIMESSE

OPLegio keskendub Ukraina toetamisele kahes põhivaldkonnas: esiteks ühishanked ja annetused ning teiseks ühise väljaõppekeskuse rajamine ja seal Ukraina relvajõududele vajalike kursuste korraldamine.

Algatuse juhtriik on Norra, kes moodustas esimese OP Legio staabi kümmekonnast Norra kaitseväelasest. Hilisemaks tõhusamaks koordineerimiseks moodustati riikidevaheline juhtstaap (core staff), kuhu nüüdseks kuuluvad kõigi osalevate riikide valdkondlikud esindajad.

Juhtstaap koguneb keskmiselt iga kahe kuu tagant. Kohtumiste eesmärk on ühine infovahetus, riiklike planeerimistegevuste kooskõlastamine ning Ukraina toetusvajaduste koordineerimine, et iga riigi panus oleks võimalikult eesmärgipärane. OP Legio ülemaks määrati Norra kaitseväe brigaadikindral Atle Molde.

VÄLJAÕPPEKESKUSE RAJAMINE

Ametlik käik anti projektile 2025. aasta oktoobris, kui panustavad riigid allkirjastasid

Brüsselis NATO kaitseministrite nõupidamisel vastastikuse mõistmise memoran-

VALJO TOOMING kolonelleitnant kaitseväe peastaabi väljaõppe osakonna vanemstaabiohvitser

dumi, millega määratleti osalevate riikide kohustused, vastutuse ja õiguslikud alused. Planeerivate tegevustega alustati aga tunduvalt varem.

OP Legio on Norra jaoks ajaloo suurim välisriigis elluviidav väljaõppeoperatsioon. Lisaks juhtimisstruktuurile loodi eraldi toetusüksused: logistikastaap Kjelleris Norras ning hiljem formeerimiskeskus (HAP) Poolas Rzeszówi lennujaama lähedal.

Tegevuse eesmärk on valmistada õppureid ette Ukraina sõja tegelikuks argipäevaks.

Pärast OP Legios osalevate riikide kaitseministrite otsust ühiselt Ukrainat toetada asus Norra jõuliselt otsima lahendusi väljaõppe kiiremaks käivitamiseks.

Üheks suurimaks katsumuseks kujunes väljaõppekeskusele sobiva asukoha leidmine. Arutlusel olid mitmed variandid: väljaõppe korraldamine osalevate riikide territooriumil OP Legio „vihmavarju“ all, ühise keskuse rajamine Norras või täiesti uue baasi loomine mõnes Ukraina naaberriigis. Lõpuks otsustati rajada uus väljaõppekeskus Lõuna-Poolasse Lipa polügoonile. Väl-

jaõppekeskus sai nimeks Camp Jomsborg, viidates viikingiaegsele poollegendaarsele asulale Läänemere rannikul.

Kuigi baas töötab ka praegu ajutiste lahendustega, vastab väljaõppekeskus jäikadele standarditele ning on projekteeritud varasemate operatsioonide kogemusi ja Ukraina instruktorite soovitusi arvesse võttes.

REALISTLIK VÄLJAÕPE

Camp Jomsborgis rakendatav väljaõppefilosoofia lähtub põhimõttest, et õpe peab olema võimalikult lähedane Ukrainas toimuvale sõjale. Väljaõppe eesmärk on treenida Ukraina maavägesid.

Merekonteineritest rajatud linnalahinguala imiteerib Ukraina asulatele iseloomulikku keskkonda koos sealsele piirkonnale omaste mitmetasandiliste hoonete ja ühendatud keldrisüsteemidega.

Samuti on loodud konteineritest droonikeskus, mis tagab pideva õhuvaatluse

ning õppurite viivitusi markeeritakse neile tennisepallide heitmisega. Kogu tegevuse eesmärk on valmistada õppureid ette Ukraina sõja tegelikuks argipäevaks, pakkudes neile võimalikult vahetut ja realistlikku kogemust.

Rajatud taristut ning loodud väljaõppetingimusi arvestades nähakse väljaõppekeskuse tulevikku pikaajalisena – ka pärast sõja lõppu jääb baas alles ning seda saavad kasutada liitlas- ja partnerriigid mitmesuguste kursuste korraldamiseks.

EESTI OSALEMISE ALGUS

Eesti on olnud Ukraina vankumatu toetaja alates sõja algusest. Samas ei ole võimalik teha järeleandmisi oma riigikaitselises valmisolekus ning üksuste väljaõppes. Seetõttu ongi Eesti oma piiratud ressurssidega keskendunud kursustele ja valdkondadele, kus meie osalus annab ukrainlastele maksimaalse kasuteguri, näiteks baas- ja instruktorite/jaoülemate õpe, küberkaitse, stra-

Väljaõppekeskus Camp Jomsborg.

teegiline kommunikatsioon, meditsiiniõpe ning mereväe väljaõpe.

Peale Eestis korraldatavate kursuste on Eesti instruktorid osalenud ka välismaal, sealhulgas lahingupioneeride väljaõppes Poolas, HIMARS-i õppe korraldamises Saksamaal ja sõduri baasoskuste ning instruktorite õpetamises Ühendkuningriigis (OP Interflex). Viimase kogemus kinnitas, et Eesti nn oma tee – motiveeritud instruktorid tegev- ja reservväelaste seast – toimib rahvusvahelises keskkonnas väga hästi.

Seetõttu oli Eesti esimeste seas, kes oli valmis osalema OP Legio proovikursustel. Kui mitmed riigid vajasid täiendavat poliitilist kooskõlastust ja ettevalmistusaega, siis Eesti instruktorid alustasid koos Norra Telemarki pataljoni tegevväelastega väljaõpet Camp Jomsborgis juba 1. augustil 2025.

Alates 1. veebruarist 2026 algas täiemahuline väljaõpe ning selle korraldamisega liitusid ka teised panustajariigid. Legios osaleb ka Poola, kuhu baas on rajatud, ning huvi oma instruktorite saatmise vastu on üles näidanud ka näiteks Austraalia ja Uus-Meremaa.

VÄLJAÕPPE KORRALDAMINE

Väljaõppe korraldamine on igal kursusel kohandatud konkreetsetele sihtrühmadele vastavaks ning arvestatud on ka mittelahinguliste teguritega. Näiteks õppes osalejate keskmine suhteliselt kõrge vanus (u 50 a) seab piirangud väljaõppe intensiivsusele.

Sellises kõrgemas vanuses õppureid on võimalik harida üldisemalt, õpetada spet-

Eesti instruktorid on liitunud rahvusvahelise väljaõppemissiooniga Legio, et aidata Ukraina sõdureid raskes ja kauakestvas sõjas.

Fotod: Rasmus Allik / Kaitsevägi

siifilisi oskusi ning harjutada lihtsamaid drille tagasihoidlikus tempos. Samuti mängib rolli õppurite varieeruva tasemega tervislik seisund ja motivatsioon. See kõik kokku nõuab tegevuste planeerijatelt ja õppe korraldajatelt nii paindlikkust, valdkondlikku pädevust kui ka head situatsioonitaju.

OP Legioga seotud Norra kaitseväelased on asjatundlikud ning meiega sarnase mõttemaailmaga. Nad oskavad sõduri võimeid hästi hinnata ning selle põhjal väljaõppes kiiresti muudatusi teha.

Norrakad loovad plaane kaugemas perspektiivis ega pööra lühiajalistele tagasilöökidele nii suurt tähelepanu. Lahinguvälja tegevuste imiteerimisel ja selle realistlikumaks muutmisel on Norra kait-

seväelased OP Legio kogemuse põhjal väga leidlikud ja efektiivsed. Kogu tegevust ilmestab pidevalt märkimisväärselt suur instruktorite arv.

Osalemine OP Legios annab Eestile mitmekülgset ja väärtuslikku kogemust. Rahvusvaheline koostöö parandab meie instruktorite õpetamisoskust, Ukraina rindekogemusega mentorid toovad lahinguõpikogemused vahetult väljaõppesse ning NATO ja Ukraina kindralstaabi koostatud õppekavad aitavad ka Eesti enda väljaõppesüsteemi arendada.

OP Legio on oluline tugisammas Eesti kaitsevõime tugevdamisel ning aitab kaasa eesmärgile hoida Eesti kaitsevägi võiduks valmis. ‖

Traditsiooniliselt on õhuseire olnud suhteliselt selgelt piiritletud valdkond, mis tugineb kindlatele tehnilistele ja operatiivsetele eeldustele. Käsitletavate objektide koguhulk oli piiratud, mistõttu jäid andmemaht ja inimvara koormus hallatavatesse piiridesse.

ÕHUSEIRE TULEVIK

JA LÄHIAJA PROOVIKIVID

TÕNIS PÄRN

major õhuseiredivisjoni ülem

MARKO HEINLOO

kapten, kuulaja

VILJO VAINIKKO

kapten, kuulaja

HENRI NOORMETS

kapten, kuulaja

Õhust lähtuvate ohtude tuvastamine ja tõkestamine põhines peamiselt objektidel, mille radaripeegelduspind oli suur ning mis kiirgasid aktiivselt erinevaid elektromagnetilisi signaale.

Sellised omadused muutsid sihtmärkide avastamise tehniliselt lihtsamaks ja vähendasid tuvastusprotsessiga seotud ebamäärasust. Viimaste aastate arengud, eeskätt mehitamata õhusõidukite laialdane levik, on seda pilti oluliselt muutnud. Õhuruumi on ilmunud suur hulk väikeseid, aeglaseid ja sageli madalal lendavaid objekte, mille tehnilised tunnused ei sobitu klassikaliste õhuseire- ja õhukaitsesüsteemide loogikasse. Sellega on kaasnenud nii taktikaline, operatsiooniline kui ka strateegiline ebakindlus.

Ukraina sõjakogemus on ilmekalt näidanud, et senised õhuseire ja -kaitse kontseptsioonid ei ole piisavad olukorras, kus õhus tegutseb samal ajal suur hulk väikeseid ja odavaid mehitamata õhusõidukeid. Eesti kontekstis nähti sellist arengut osaliselt ette juba seitse aastat tagasi, kui algatati kihilise õhuseire projekt koos tuuleparkide kompensatsioonimeetmega. Nen-

Kihilise droonikaitse illustratsioon. Visuaalil on kujutatud kihiline õhukaitse: taamal kaugmaasensorid lennukite ja tiibrakettide tuvastamiseks, keskmaaradarid madalal asuvate ja väikeste objektide tuvastamiseks ning lühimaaradarid relvasüsteemide kontrollimiseks. Info liigub PPA ja kaitseväe vahel. Lovely AI

de arenduste üheks nähtavaks tulemuseks oli 2025. aastal Jõhvi lähistel avatud Viru radarpost.

Juba planeerimisfaasis lähtuti arusaamast, et tulevikulahendused peavad arvestama nii majandusliku jätkusuutlikkuse kui ka piiratud inimvaraga. Seetõttu eeldab tulevikku suunatud õhuseirelahendus mitte üksnes uute sensorite kasutuselevõttu, vaid probleemi terviklikku mõtestamist. Tegemist on ühe kiiremini muutuva julgeolekuvaldkonnaga, mis nõuab paindlikke, kohanduvaid ja ajas uuendatavaid lahendusi.

MEHITAMATA ÕHUSÕIDUKITE MITMEKESISUS

Esimesed mehitamata õhusõidukid loodi juba enne esimest maailmasõda, kuid nende areng on olnud hüppeline eeskätt viimase kümnendi jooksul. Tänapäeval ei ole mehitamata õhusõiduk üksik tehniline lahendus, vaid üldistatud platvorm, millele saab vajadust mööda lisada väga erinevaid funktsionaalsusi. Samamoodi ei käsitle me ka mootorsõidukit ühe

Tulevikku suunatud

õhuseirelahendus eeldab mitte üksnes uute sensorite kasutuselevõttu, vaid probleemi terviklikku mõtestamist.

kõikehõlmava kategooriana, vaid eristame sõidu- ja veoautosid, mootorrattaid ja erisõidukeid nende kasutusotstarbe ja omaduste alusel.

Mehitamata õhusõidukite mitmekesisus avaldub mitmel tasandil. Need erinevad suuruse ja lennuparameetrite poolest: alates peopesasuurustest nano- ja mikrodroonidest kuni suurte, mehitatud õhusõidukitega võrreldavate platvormideni, varieeruvad nende lennukõrgus ja -kiirus ning tegevusraadius.

Madalal lendavad mehitamata õhusõidukid võivad kasutada varjeks maastikku, taimestikku ja ehitisi, samas kui teised tegutsevad kõrgustel, mis jäävad tavapäraste lühimaasensorite tõhusa katvuse piiridest välja. Samuti on väga erinevad mehitamata õhusõidukite juhtimis- ja navigatsioonilahendused, alates lihtsast raadio teel juhitavast platvormist kuni autonoomsete, GNSS-ist sõltumatute või isegi kaabli kaudu juhitavate süsteemideni.

Oluline on rõhutada ka mehitamata õhusõidukite ristkasutatavust. Sama platvorm võib olla kasutusel nii hobi- või kommertstegevuses, sisejulgeolekut ohustavas kuritegevuses kui ka sõjalistes operatsioonides. Erinev ei ole mitte niivõrd tehniline lahendus, vaid kasutaja kavatsus.

Analüütiliselt saab eristada kooskõlastatud ja heatahtlikke kasutajaid, teadmatusest või hooletusest reegleid rikkuvaid isikuid, kuritegelikke kasutajaid (näiteks salakaubaveo eesmärgil) ning kaudselt või otseselt ründavate eesmärkidega kasutajaid, kes tahavad tekitada füüsilist kahju või toetada seda. Iga kategooria eeldab erinevat reageerimisloogikat nii õiguslikus, taktikalises kui ka eetilises plaanis.

KULUTÕHUSUS TUVASTAMISEL

JA MÕJUTAMISEL

Mehitamata õhusõidukite mitmekesisus tähendab, et üksiktehnoloogiale tuginev lähenemine ei ole piisav. Efektiivne õhuseire eeldab kihilist ja integreeritud sensorivõrku, mis ühendab erisuguseid tehnoloogiaid, nagu näiteks aktiiv- ja passiivradareid, elektroonilise luure vahendeid, akustilisi sensoreid, elektro-optilisi ja infrapunakaameraid ning läbimõeldud reegleid ja protseduure.

Üksnes selline kombineerimine võimal-

dab vähendada ebamäärasust sihtmärgi kasutusala, võime ja selle poolt kujutatava ohu tuvastamisel. Oluline on rõhutada, et kihilisus ei ole eesmärk omaette, vaid vahend otsustuskindluse saavutamiseks olukorras, kus üksikandurid on paratamatult ebatäiuslikud.

Kihilisus ei ole oluline ainult seires, vaid ka mõjutamises. Kulutõhusus õhukaitses ei tähenda üksnes madalat ühikuhinda, vaid ressursside optimeeritud kasutamist kogu süsteemis. Iga ohu ja sihtmärgi jaoks tuleb leida sobiv mõjutusvahend.

Madala ohutasemega ja mittepahatahtlike rikkumiste korral võib piisata administratiivsetest meetmetest, hoiatamisest või piiratud elektroonilisest mõjutamisest.

Pahatahtlike luure- ja ründesüsteemide vastu on aga sobilikud ka jõulisemad lahen-

Kaitsemeetmed on sageli kallimad kui mehitamata

õhusõidukid, mille vastu neid

kasutatakse.

dused, sealhulgas suunatud energia relvad, kineetilised püüdurid, kiirlaskekahurid või raketisüsteemid.

Siin kerkib esile keskne majanduslik dilemma. Kaitsemeetmed on sageli kallimad kui mehitamata õhusõidukid, mille vastu neid kasutatakse.

Äärmuslikeks, kuid õpetlikeks näideteks on olukorrad, kus odava sihtmärgi neutraliseerimiseks kasutatakse väga kallist relvasüsteemi. 2025. aasta märtsis harjutasid Holland koostöös Eestiga mehitamata õhusõidukite tõrjumist hävituslennukitelt F-35 lastavate rakettidega AIM-9.

Tegemist on kuluka lahendusega, kuid mingis olukorras, paremate vahendite puudumisel või kaitstava objekti äärmise kriitilisuse korral operatsiooniliselt õigustatud sammuga. See leidis kinnitust ka hilisemas praktikas septembris, kui Hollandi F-35 len-

nukid osalesid Poola õhuruumi kaitsmisel. Need näited illustreerivad selgelt, et kulutõhusus ei ole absoluutne kategooria, vaid sõltub ajast, ohutasemest ja kaitstava objekti väärtusest.

Pikaajalises vaates ei ole selline asümmeetria siiski jätkusuutlik. Seetõttu on oluline käsitleda kulutõhusust laiemalt ning vaadata kaitset kogu vastutegevuse ahela ulatuses.

Kui selleks on võimalus, siis on sageli ökonoomsem mõjutada vastase laskesüsteeme, juhtimist ja tootmisvõimet juba enne, kui mehitamata õhusõidukid lahinguväljale või kaitstavasse õhuruumi jõuavad. Selline lähenemine ei asenda klassikalist õhukaitset, kuid võimaldab vähendada survet kallitele mõjutusvahenditele ning parandada kogu süsteemi jätkusuutlikkust.

Kulutõhususe hindamisel tuleb arvesse võtta ka kaitstava objekti kriitilisust ja ajamõõdet. Kergesti taastatavate objektide puhul ei ole alati põhjendatud mitmekihilise ja kuluka kaitse rajamine, samas kui kriitilise taristu, nagu elektri- või kommunikatsioonivõrgu sõlmpunktide kaitse, nõuab vältimatult kihilist ja püsivat lähenemist. Piisava ajavaru korral on põhjendatud varajane ja kuluefektiivne ohu neutraliseerimine, ajapuuduse korral aga ka kallimate relvasüsteemide kasutamine.

KOORDINEERIMINE JA ÜHTNE JUHTIMISSÜSTEEM

Kihiline seire ja mõjutamine ei anna soovitud tulemust ilma tõhusa koordineerimise ja ühtse juhtimissüsteemita. Mehitamata õhusõidukite tekitatavad probleemid ning nende lahendamiseks kasutatavad vahendid ei ole üksnes õhuväe pädevuses, vaid hõlmavad samal ajal nii maa-, mere-, küber-, infodomeeni kui ka kosmosevõimeid.

Seetõttu peab juhtimissüsteem vastama NATO mitmedomeenilise sõjategevuse (multi‑domain operations, MDO) kontseptsioonile, kus eri domeenides kogutav info ja rakendatavad mõjud on koondatud ühtsesse juhtimis- ja otsustusraamistikku.

Hollandi F-35 hävitajad suunduvad Ämari lennubaasist droonitõrje harjutusele 4. märtsil 2025.

Foto: Siim Verner Teder / Kaitsevägi

Praktikas tähendab see, et õhuseire, õhukaitse, luure, elektrooniline sõjapidamine ja ründetegevused peavad moodustama ühtse terviku, kus info liigub kiiresti ja usaldusväärselt sensoritest otsustajateni ning sealt edasi mõjutusvahenditeni.

Keskne roll on olukorrateadlikkuse pildil, mis suudab koondada suurel hulgal eri allikatest pärinevat infot, filtreerida müra ning toetada inimese otsustusvõimet. Mehitamata õhusõidukite puhul on see eriti keeruline, kuna soov „näha kõiki objekte“ tähendab paratamatult ka lindude, ilmastikunähtuste ja muude objektide nägemist.

Seetõttu on keskne roll tarkvaralisel kihil, mis võimaldab andmete automaatset eeltöötlust, mustrite tuvastamist ja prioriteetide seadmist. Ilma sellise lahenduseta ei kasva sensorite lisamisega mitte efektiivsus, vaid segadus.

Juba niigi väga keeruka probleemi ülendab nurjatuks probleemiks (ingl wic ked problem) asjaolu, et kogu süsteem

peab toimima veatult ja katkematult erisugustes olukordades ja ajahorisontides.

See hõlmab nii praegust valmistumise ja valmidusaega, kus Eestile puudub vahetu ja kohene sõjaline oht, potentsiaalse konflikti järkjärgulist eskaleerumist, kriisiolukorda ja täiemahulist sõda kui ka sõjajärgset perioodi. Iga nimetatud faas erineb suuresti nii ohupildi, õigusliku raamistiku kui ka ühiskondliku taluvuse poolest, mistõttu ei ole võimalik ega ka põhjendatud rakendada kõigis olukordades samu mõjutusmeetmeid.

Tõhus õhuseire ja -kaitse eeldab seetõttu võimet teha ajasurve all kaalutletud valikuid, kus julgeolekuefekti saavutamine tuleb tasakaalustada meetmete vältimatute mõjudega ühiskonna toimimisele, põhiõigustele ja majandustegevusele.

Sellest tuleneb loomulik vajadus tugeva koostöö järele tsiviilstruktuuridega, kellel lasub osaline või täielik vastutus õhuruumi järelevalve, lennuliikluse ohutuse, õiguskaitseliste meetmete rakendamise ja seadusloome üle.

Eesti kontekstis on koostöö tsiviilstruktuuride ja kaitseväe vahel üldjoontes positiivne ning peamistest võimelünkadest on ühine arusaam. Ajutiste lennupiirangualade kehtestamine 2025. aasta septembris Eesti idaosas on hea näide tsiviil- ja militaarvõimete koordineeritud kasutamisest, mis tagab veakindlama õhuseire ja -turbe, säilitades samas lennuliikluse ohutuse ning minimeerides mõju ühiskonnale.

Järgmine kriitiline samm on selle koostöö edasine süvendamine ühtse mitmedomeenilise juhtimisahela raamistikus ning selle toetamine selge ja ajakohase õigusruumiga. Selgus mehitamata õhusõidukite tuvastamise ja mõjutamise õiguste, vastutuse ning pädevuse kohta on eelduseks sellele, et tehnilisi ja organisatsioonilisi võimeid saaks reaalselt rakendada.

EESTI ARENGUD

Tuleb tõdeda, et sellise keeruka ja mitmetasandilise süsteemi ülesehitamine ei toimu üleöö.

Iga uue võime arendamine kaitsevaldkonnas eeldab märkimisväärset ajakulu ja institutsionaalset pingutust, seda enam nii nurjatu probleemi puhul.

Ukraina kaitseväelane valmistamas lennuks ette püüdurdrooni Sting eesliini positsioonil Ida-Ukrainas.

Foto: Anatolii Stepanov / REUTERS

2025. aasta jooksul on Eesti tegelenud selle raske ülesandega sihipäraselt ja süsteemselt.

Loodud on ühtne kontseptuaalne raamistik, korrastatud juhtimis- ja planeerimisloogikat ning alustatud vajalike hangetega. Järgnevate aastate jooksul selgub tehtud töö viljakus, kuid esimesed praktilised tulemused on juba nähtavad.

Õhuseire valdkonnas on 2025. aastal alustatud kiirendatud korras sensorite süsteemset soetamist. Kui varem keskenduti võime parandamisel üksikute radarite täiendamisele, siis nüüdseks on fookuses ühtne seirevõrgustike süsteem, kus sensorite koguarv ulatub sadadesse.

Hankeprotsesside kiirenemist ilmestab asjaolu, et esimesed RPS-42 radarid on juba kohal ning seirevõrgustik täieneb pidevalt mitmesuguste radarite, passiivsete sensorite ning elektrooniliste ja optiliste tuvastusvahenditega. Selline hajutatud arhitektuur suurendab nii seirevõime katvust kui ka võrgustiku säilenõtkust.

Oluliseks täiendavaks kihiks olukorrateadlikkuse loomisel on 2025. aastal kujunenud ka tsiviilühiskonna roll. „Ole valmis!“ rakenduse kaudu edastatud teated ja pildimaterjal lendavatest objektidest jõuavad sekundite jooksul õhusei-

re keskustesse, võimaldades siduda tehnilised sensorid inimvaatlusega.

Kuigi selline info ei asenda professionaalset seiret, suurendab see märkimisväärselt varajase hoiatuse ja anomaaliate tuvastamise võimet, eriti madala lennukõrguse ja keeruliste keskkonnatingimuste korral.

Mõjutusvõimete arendamisel on 2025. aastal olnud selge rõhk Ukrainas end tõestanud lahendustel, mis võimaldavad kiiret ja kulutõhusat reageerimist.

Hankes olevad süsteemid ei asenda olemasolevaid õhukaitsevõimeid, vaid täiendavad neid, luues reaalse kihilisuse mobiilsete raketisüsteemide, püüdurdroonide, automaatkahurite, laserrelvade ja elektroonilise sõjapidamise lahenduste kaudu.

Selline kombinatsioon võimaldab sobitada mõjutusvahendi paremini ohu iseloomu ja ajakriitilisusega ning vähendada survet kallimatele ja piiratud laskemoonavaruga süsteemidele. Sügavusse ulatuvate

ründevahendite, nagu HIMARS ja Chunmoo, olemasolu loob omakorda võimaluse neutraliseerida oht juba enne selle jõudmist lahinguväljale.

Võimete arendamisega samal ajal on 2025. aasta jooksul astutud olulisi samme ka juhtimis- ja planeerimisvõime korrastamisel. Tähelepanu keskmes oli õhuseire ja -kaitse käsitlemine terviksüsteemina, mitte üksikute võimete kogumina.

See tähendab juhtimisahelate selgemat määratlemist, vastutusalade täpsustamist ning mitmedomeenilise lähenemise teadlikku juurutamist nii planeerimisdokumentides kui ka praktilistes töökorraldustes.

Eesmärgiks ei ole olnud uue paralleelse struktuuri loomine, vaid olemasolevate tsiviil- ja militaarmehhanismide sidumine ühtseks, ajasurvele vastupidavaks otsustusraamistikuks. Seda lähenemist ilmestab ajutiste lennupiirangualade kehtestamisega seotud õppus ning sellele järgnenud kestev õhuohtudele reageerimise operatsioon, mille käigus on kontseptsioon leidnud praktilise rakenduse.

Kõigiks eelmainitud arenguteks on vaja ka tarkvaralist selgroogu, mis suudab siduda sensorid, mõjutusvahendid ja otsustajad üheks funktsionaalseks tervikuks. Seetõttu on 2025. aastal keskendutud infosüsteemide omavahelisele liidestamisele ning seni puudulike osiste arendamisele, et tagada kõigile pooltele ajakohane ja ühtne olukorrateadlikkus ning võimaldada käskude kiiret ja veatut edastamist kogu juhtimisahelas.

Õhuseire tulevikku kujundavad eeskätt mehitamata õhusõidukite laialdane levik ja nendega kaasnev mitmekesisus.

Eelnev ülevaade Eesti 2025. aasta arengutest näitab, et teoreetiliselt kirjeldatud suundumused ei ole pelgalt tulevikustsenaariumid, vaid juba käimasolev protsess.

Õhuseire tulevikku kujundavad eeskätt mehitamata õhusõidukite laialdane levik ja nendega kaasnev mitmekesisus. Efektiivne vastutegevus eeldab kihilist ja integreeritud lähenemist, mis ühendab tehnoloogilised lahendused, inimfaktori, õigusruumi ning asutustevahelise koostöö.

Kuigi Eestil puudub praegu vahetu ja kohene sõjaline oht, on õhuintsidentide sageduse kasv regioonis selge märk sellest, et paindlikud ja kulutõhusad lahendused on hädavajalikud. Ainult terviklik ja ühtselt juhitud õhuseiresüsteem võimaldab reageerida nii praegustele kui ka tulevastele katsumustele. ‖

2025. aasta kinnitas, et Läänemeri on muutunud strateegiliseks tegevusruumiks, kus sõjaline heidutus, hübriidohtude tõrjumine ja kriitilise infrastruktuuri kaitse moodustavad ühtse operatsioonikeskkonna.

EESTI MEREJULGEOLEK:

HEIDUTUS, KOHALOLEK JA KRIITILISE TARISTU KAITSE

Venemaa jätkuv agressioon Ukraina vastu ning sanktsioonide ümberkujundav mõju energiavoogudele on toonud merekeskkonda uusi riske, millele tuleb vastata nii sõjaliste kui õiguslike vahenditega.

Eesti merevägi ei tegutsenud 2025. aastal mitte üksnes territoriaalmere kaitsel, vaid kandis hoolt ka laiapõhjalise merelise julgeoleku eest, kaitstes riigi suveräänsust, tagades merel liikumisvabadust ja andes oma panuse NATO kollektiivkaitsesse.

INFRASTRUKTUURI KAITSE KUI

RIIGIKAITSELINE PRIORITEET

Läänemere põhjas paikneb tihe elektri- ja sidekaablite võrgustik ning ka gaasitoru Balticconnector, mis tagab Balti riikidele ja

IVO VÄRK kommodoor mereväe ülem

Soomele energiavarustuse, finantssüsteemide toimimise ja strateegilise side. 2025. aasta jooksul jätkusid piirkonnas allveetaristu kahjustamise juhtumid ja GPS-i häiringud, mis pärssisid navigatsiooniohutust merel ning rõhutasid vajadust käsitleda Läänemere operatsiooniruumi ka hübriidtegevuse võimaliku keskkonnana.

Kriitilise taristu kaitse ei ole enam üksnes tsiviilvaldkonna küsimus, vaid riigikaitseline ülesanne. Allveetaristu kahjustamine – olgu see tahtlik sabotaaž või hübriidne mõjutus – võib halvata riigi toimimise ilma otsese sõjalise rünnakuta. Sellises keskkonnas on mereoperatsioonide keskne (MOK) ülesanne tagada operatiivne mereseire, hoida mereolukorrateadlikkust ning kiiresti reageerida kahtlastele tegevustele.

2025. aastal jätkati koostööd Soome, Rootsi, Läti ja Leeduga ühise mereseire ja andmepildi loomisel. Eesti panus seisnes nii oma laevade operatiivses kasutamises kui ka luure ja andmevahetuse tugevdamises ning valge merepildi osakaalu laiendamises. Valge merepildi laiendamine tähendab, et iga suurema tonnaažiga aluse liikumist, ankurdamist ja manöövrit hinnatakse ka taristuriski seisukohast. See on osa heidutusest – teadmine, et tegevus ei jää märkamatuks.

BALTIC SENTRY – KOLLEKTIIVSE HEIDUTUSE OPERATSIOON 14. jaanuaril 2025 käivitas NATO operatsiooni Baltic Sentry, mille eesmärk on tugevdada kriitilise allveetaristu kaitset Läänemeres ning suurendada liitlaste nähtavat sõjalist kohalolekut. Tegemist on püsiva kollektiivse heidutus- ja reageerimisraamistikuga, mis koondab liitlaste mere- ja õhuvõimed ning tagab ühise mereolukorrateadlikkuse

Eesti mereväe, kaitseliidu ja liitlasüksuste ühisõppus Sunny Beach, mille raames korraldati Saaremaal Undva ning Ninase poolsaartel väljaõppetegevusi eesmärgiga harjutada Eesti saarte kaitsmist mullu juulis.

Foto: Ardi Hallismaa / Kaitsevägi

Foto: Madis Veltman / Postimees

ja koordineeritud tegutsemise Läänemere operatsiooniruumis.

Baltic Sentry ei ole üksik operatsioon, vaid strateegiline sõnum: Läänemere ruumis ei eksisteeri julgeolekutühimikku. Iga destabiliseeriv tegevus kriitilise taristu vastu saab kollektiivse tähelepanu ja vastuse. Eesti panus operatsiooni on nii oma laevastiku valmisoleku hoidmine kui ka regionaalse koostöö tugevdamine.

Pärast Soome ja Rootsi NATO liikmelisust on Läänemeri sisuliselt liitlaste ühine operatsiooniruum. See suurendab heidutuse usutavust, kuid eeldab ka suuremat valmisolekut tegutseda kiiresti ja otsustavalt. Eesti mereväe jaoks tähendab see suuremat valmisolekut operatsioonideks, regulaarset osalemist liitlasoperatsioonides ning võimet integreeruda NATO merejõudude juhtimisahelasse.

SANKTSIOONIDE JÕUSTAMINE

KUI JULGEOLEKUOPERATSIOON Venemaa naftaekspordi ümberkorraldamine on toonud Läänemerre ulatusliku nn varilaevastiku. Need laevad tegutsevad sageli läbipaistmatu omandistruktuuri, ebaselge või puuduva lipuriigi või puuduliku kindlustusega. Peale sanktsioonidest kõrvalehoidmise kujutavad need endast keskkonna- ja julgeolekuriski, arvestades nende tehnilist seisukorda ja manööverdamispraktikat kitsastes oludes, nagu selleks on Läänemeri. Eesti ei käsitlenud 2025. aastal varilaevastiku tegevust mitte üksnes majandus- ega järelevalveküsimusena, vaid riikliku julgeoleku osana. Dokumentide ja kindlustuse kontroll, laevade peatamine ja eskortimine toimusid tihedas koostöös tsiviilasutustega, kuid sõjaline komponent – mereväe kohalolek ja valmisolek – oli keskne.

Sanktsioonide jõustamine merel on heidutuse praktiline väljendus. See näitab, et rahvusvahelise õiguse rikkumine või halli

Riigikaitseõpetuse õpilased tutvumas mereväe teenistusvõimalustega Miinisadama avatud uste päeval 12. novembril 2025. Foto: Indrek Kuusk / Kaitsevägi

tsooni tegevus ei toimu ilma reaktsioonita. Samal ajal tegutseti rahvusvahelise õiguse raamides, säilitades proportsionaalsuse ja vältides eskalatsiooni.

OPERATSIOONID

JAGUAR JA KIWALA

Viimase aasta jooksul on Soome lahe piirkonnas sagenenud dokumenteerimata või ebamäärase õigusliku staatusega aluste transiidid, mis kujutavad endast riski Eesti kriitilisele veealusele taristule, navigatsiooniohutusele ning merekeskkonnale. Selline areng on suurendanud vajadust operatiivse seire ja jõustamisvõime järjepideva rakendamise järele.

10. aprillil sisenes Eesti vetesse sanktsioonide nimekirjas olev tanker Kiwala. Alus väitis kontrolli käigus, et sõidab Dji-

bouti lipu all, kuid Djibouti ametivõimud kinnitasid, et lipp oli aluse suhtes sanktsioonide tõttu kehtetuks tunnistatud. Samuti leidis kinnitust, et laeval puudus kehtiv kindlustuskaitse. Arvestades, et alus oli kantud Euroopa Liidu, Ühendkuningriigi, Kanada ja Šveitsi sanktsiooninimekirjadesse, oli tegemist suurema riskiga juhtumiga. Rahvusvahelise mereõiguse kohaselt, sealhulgas ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) alusel, on riigil õigus kontrollida rahvuseta või ebamäärase õigusliku staatusega alust. Eesti kasutas seda õigust ning tegi aluse pardakontrolli. Tegemist oli Eesti riigi jurisdiktsioonil põhineva ja rahvusvahelise õigusega kooskõlas oleva meetmega. Operatsioon viidi ellu koostöös kaitseväe, politsei- ja piirivalveameti ning transpordiametiga, et tagada meresõiduohutus

Eesti mereväe alus ja tanker Kiwala Soome lahel 2025. aasta aprillis.

Foto: Priit Mürk / ERR

Eesti vetes ning tõkestada sanktsioonidest kõrvalehoidmist. Merevägi kontrollis olukorda merel, kindlustades ohutu pardalemineku, laeva kontrollimise ning julgeoleku.

VARILAEVASTIKU

OHJAMINE

Kiwala juhtum kinnitas, et sanktsioonide jõustamine merel on osa laiemast riigikaitselisest lähenemisest. Kindlustuseta ja kehtiva liputa tanker Läänemerel ja kriitilise veealuse taristuga kaetud aladel kujutab endast mitte üksnes poliitilist või majanduslikku, vaid ka otsest julgeoleku- ja keskkonnariski. Eesti tegutsemine oli selge

signaal, et rahvusvahelise õiguse rikkumine või selle hallis tsoonis ärakasutamine ei jää tähelepanuta.

See aktsioon demonstreeris Eesti valmisolekut rakendada oma jurisdiktsiooni, täita rahvusvahelisi kohustusi ning tegutseda otsustavalt ka keerulises ja potentsiaalselt eskaleeruvas julgeolekukeskkonnas.

Mais 2025 reageerisid Eesti ametiasutused olukorrale, kus tanker Jaguar liikus Läänemere operatsiooniruumis ilma kehtiva ja üheselt tuvastatava lipuriigi registreeringuta. 12. mai seisuga oli kinnitatud, et alus oli 2. mail 2025 kustutatud Guinea-Bissau registrist ning 10. mail eemaldatud ka Gaboni nimekirjast. Sellises olukorras tekib põhjendatud õiguslik ebamäärasus, mis mõjutab nii vastutusrežiimi kui mereturvalisuse hinnangut.

Peale selle oli alus kantud 9. maist 2025 Ühendkuningriigi sanktsiooninimekirja. Laeva omanikering seostus ettevõ-

tetega Mauritiusel ja Indias, mis on varilaevastiku puhul tüüpiline mitmekihiline omandistruktuur. Samuti esines kahtlus kindlustuskaitse ehtsuses. Laeva varasem sadamakontroll toimus 2024. aasta juulis Tuneesias ning peamised sihtkohad olid India, Tuneesia, Egiptus ja Lõuna-Araabia piirkond. Viimane sadamakülastus Venemaal toimus 20. veebruaril 2025. Arvestades nimetatud asjaolusid ning Eesti riigi jurisdiktsiooni mereruumi üle, tehti kiire hinnang olukorrale. Eesti merevägi jälgis ja kontrollis pidevalt alust Eesti majandusvööndis ning otsustas laeva piirkonnast välja eskortida, maandades seeläbi võimalikud õiguslikud ja julgeolekuriskid. Juhtumiga kaasnes Venemaa õhujõudude demonstratiivne tegevus piirkonnas, mis rõhutas olukorra strateegilist mõõdet. Eesti reageerimine oli rahulik, proportsionaalne ja koordineeritud. Koostöös liitlastega jälgiti pidevalt mere- ja õhuruumi ning säilitati kontroll operatsiooniruumi üle.

JÄRJEPIDEV

VALMISOLEK

Operatsioon Jaguar kinnitas, et varilaevastiku tegevus ei ole üksnes sanktsioonidest kõrvalehoidmise küsimus, vaid sellel on ka laiem julgeolekumõõde. Ilma selge lipuriigi vastutuseta ning kahtlase kindlustuskatte-

Kriitilise veealuse taristu kaitse, sanktsioonide jõustamine

ning kollektiivne kohalolek

Läänemeres moodustavad ühtse strateegilise terviku.

ga laev kujutab endast nii keskkonna- kui taristuriski, eriti kitsastes ja kriitilise veealuse taristuga tihedalt kaetud vetes. Eesti tegutsemine näitas, et riik on valmis rakendama oma jurisdiktsiooni ning täitma rahvusvahelisi kohustusi ka olukorras, kus vastaspool püüab tekitada survet või panna proovile reageerimisvalmidus.

Operatsioonid Kiwala ja Jaguar ei olnud üksikjuhtumid, vaid osa süsteemsest lähenemisest, mille eesmärk on piirata sanktsioonidest kõrvalehoidmist, vähendada kriitilise veealuse taristu ohustamise riski ning säilitada kontroll Läänemere operatsiooniruumis. Nähtav ja järjepidev kohalolek, otsusekindel tegutsemine ning liitlasintegreeritus vähendavad halli tsooni tegevuse ruumi ning suurendavad iga destabiliseeriva sammu poliitilist ja operatiivset hinda.

Läänemere ruumis ei ole julgeolek iseenesestmõistetav. 2025. aasta kinnitas, et merejulgeolek on Eesti riigikaitse lahutamatu osa. Kriitilise infrastruktuuri kaitse, NATO Baltic Sentry operatsioon ning sanktsioonide jõustamine varilaevastiku suhtes moodustavad ühtse strateegilise terviku. Eesti lähenemine merelise julgeoleku tagamisel 2025. aastal kinnitas, et heidutus ei seisne üksnes võimes, vaid järjepidevas valmisolekus seda võimet rakendada. Kriitilise veealuse taristu kaitse, sanktsioonide jõustamine ning kollektiivne kohalolek Läänemeres moodustavad ühtse strateegilise terviku, mille eesmärk on hoida ära destabiliseerivad sammud enne nende realiseerumist. Eesti merevägi tegutseb selle terviku lahutamatu osana, kindlustades, et Eesti riigi jurisdiktsioon merel oleks tegelik, nähtav ja kaitstud. ‖

Küberväejuhatuse kaitseväelane õppusel.

Foto: Ardi Hallismaa / Kaitsevägi

Aastal 2020 korraldas USA kaitseministeeriumi teadusagentuur Defense Advanced Research Projects Agency (DARPA) katse, milles olid vastamisi tehisintellektil põhinev süsteem ja kogenud F-16 hävituslendur. Tegemist oli virtuaalses simulaatoris toimunud lähimaa manööverõhulahinguga. Tulemuseks oli viis null tehisintellekti kasuks. See ei olnud pelgalt tehnoloogiline demonstratsioon, vaid märgiline hetk: otsustustsükli kiirus ja andmetöötluse maht hakkavad ületama inimese loomulike võimete piire.

Sellest ajast on nii sõjapidamises kui ka tsiviilmaailmas toimunud märkimisväärsed

MIHKEL TIKK

ülema asetäitja küberväejuhatus

tehnoloogilised läbimurded. Eesti nagu paljud teised riigid peab nende muutustega kohanema ning uuendama oma sõjalisi võimeid ja doktriine. Peame olema kiired ja paindlikud, et integreerida uued tehnoloogiad ning Ukraina sõja õpikogemused igapäevasesse rutiini ja väljaõppesse.

Tänapäeva sõjapidamises ei ole tehisintellekt enam nice to have võime. See on kujunemas tulevase sõjapidamise aluskihiks, mõjutades seda, kuidas armeed näevad, hindavad olukorda, otsustavad, manööverdavad, kaitsevad ja ründavad. Eestile kui NATO idatiiva riigile ei tähenda tehisintellekt sõdurite asendamist masinatega, vaid nende võimestamist.

TEHISINTELLEKT TULEVASES SÕJAPIDAMISES

See tähendab otsustustsüklite lühendamist, vastupidavuse suurendamist ning asümmeetrilise eelise saavutamist suurema vastase ees, muutes kiiruse, olukorrateadlikkuse ja kohanemisvõime lahingujõuks.

ROLL KAITSEVALDKONNAS

Tehisintellekt tähendab arvutisüsteemide arendamist, mis suudavad täita ülesandeid, milleks on tavaliselt vaja inimintellekti: näiteks mustrite tuvastamist, otsustamist, prognoosimist ja õppimist. Sõjaliste operatsioonide kontekstis saab tehisintellekti rakendada paljudes valdkondades, sealhulgas luures ja seires, lo-

Tehisintellekti oskuslik rakendamine võib märkimisväärselt tugevdada meie sõjalisi võimeid.

gistikas, taktikalises otsustoes ning autonoomsetes süsteemides.

Eesti kaitsevägi on suhteliselt kompaktne, kuid paindlik ning tehisintellekti oskuslik rakendamine võib märkimisväärselt tugevdada meie sõjalisi võimeid. Automatiseerides rutiinseid protsesse ja parandades olukorrateadlikkust, saame ressursse optimeerida ning kiiremini ja täpsemini reageerida võimalikele ohtudele.

MIKS ON SEE OLULINE?

Eesti kaitsevaldkonna prioriteedid on eelhoiatus, kiire mobilisatsioon, õhutõrje, droonitõrje, turvaline side ja küberkaitse.

Nende prioriteetide ühisnimetaja on vajadus kiiresti koguda, töödelda ja tõlgendada suurt hulka eri allikatest pärinevat infot.

Just siin kattuvad kaitsevaldkonna vajadused ja tehisintellekti tugevused.

Tehisintellekti rakendamine on strateegiline muutus mõtteviisis, juhtimises ja organisatsioonikultuuris.

Tehisintellekt aitab integreerida killustatud signaale – radarijälgi, pilte, elektroonilisi emissioone, sensoreid, avalikku infot ja kübertelemeetriat – sidusaks operatiivpildiks kiiremini, kui seda suudaksid ainult inimesed. See loob otsustusülekaalu olukorras, kus ajafaktor on kriitilise tähtsusega.

Eesti julgeolekukeskkonda iseloomustavad geograafiline lähedus Venemaaga, piiratud strateegiline sügavus ning vajadus reageerida kiiresti võimaliku surve korral. Sellistes tingimustes ei ole „esimese 72 tunni“ narratiiv pelgalt retoorika. Tulevases konfliktis dikteerib tempot see pool, kes näeb, mõistab ja tegutseb esimesena.

KUIDAS SINNA JÕUDA?

Tehisintellekti rakendamine ei tähenda üksnes tarkvara soetamist või litsentsi hankimist. See on strateegiline muutus mõtteviisis, juhtimises ja organisatsioonikultuuris.

Tehisintellekt on tõhus vaid siis, kui selle kasutus on seotud selge operatiivse eesmärgiga. See eeldab tihedat koostööd tehnoloogide ja sõjaliste ekspertide ehk inimeste vahel, kes mõistavad, millist probleemi on vaja lahendada ja millist otsust kiirendada. Tehisintellekt peab toetama otsustajat, mitte asendama vastutust.

Kriitilise tähtsusega on andmed. Tehisintellekt ei ole parem, kui talle antud alusandmestik. See nõuab investeeringuid andmete kogumisse, kvaliteedikontrolli, standardiseerimisse ja turvalisse jagamisse. Killustatud või halva kvaliteediga andmed ei loo otsustusülekaalu.

Samuti peab Eestil olema suutlikkus hinnata ja auditeerida kasutatavate süsteemide usaldusväärsust. Tuleb mõista, kuidas algoritmid otsusteni jõuavad, millised on nende piirangud ning kuidas need käituvad vastase teadliku mõjutamise või eksituse korral.

Samuti on oluline tehnoloogiline suveräänsus – võime arendada, kohandada ja vajaduse korral käitada kriitilisi süsteeme ka siis, kui välised teenused ei ole kättesaadavad. Sõjaajal ei saa eeldada, et kõik pilveteenused või tarneahelad toimivad tavapäraselt.

Ja lõpuks: tehisintellekt ei tohi muuta meid haavatavamaks. Peame säilitama oskuse tegutseda ka ilma digitaalsete eelisteta. Paberkaardid, raadioside, hajutatud juhtimine ja autonoomne otsustusvõime üksustes ei ole minevik – need on vastupidavuse alus.

Tehisintellekt on kujunemas tulevase sõjapidamise aluskihiks, mõjutades seda, kuidas armeed näevad, otsustavad ja tegutsevad.

Tehisintellekti tee Eesti kaitses ei ole hüpe tundmatusse, vaid järjepidev võimearendus: katseprojektidest doktriinini, katsetamisest standardiseerimiseni ning tehnoloogiast usalduseni.

Tehisintellekt on kujunemas tulevase sõjapidamise aluskihiks, mõjutades seda, kuidas armeed näevad, otsustavad ja tegutsevad. Eesti jaoks ei tähenda see sõdurite asendamist, vaid nende võimestamist – otsustustsüklite lühendamist, vastupidavuse suurendamist ja asümmeetrilise eelise loomist tugevama vastase ees.

Tehisintellekti strateegiline väärtus ei seisne eeskätt autonoomsetes relvades, vaid otsustusülekaalus – võimes muuta andmed teadmisteks ja teadmised koordineeritud tegevuseks.

Küsimus ei ole selles, kas tehisintellektist saab sõjapidamise keskne element. Küsimus on selles, kui kiiresti ja targalt suudame selle oma kaitsearhitektuuri integreerida. ‖

Tehisintellekti

võimalikud

rakendused tulevases sõjapidamises

1. Tõhustatud seire ja luure

Tehisintellekt võimaldab koguda ja analüüsida infot nii rahu- kui ka sõjaajal. Droonide, radarite ja muude süsteemide andmeid koondades suudavad algoritmid tuvastada mustreid ja ohumärke juba varases faasis. See ei paranda üksnes lahinguvälja infot, vaid tugevdab eelhoiatust ja strateegilist valmisolekut.

2. Küberturvalisus

Kuna tulevased konfliktid hõlmavad üha enam küberruumi, võivad tehisintellektil põhinevad süsteemid mängida võtmerolli rünnakute ennetamisel ja tõrjumisel, tuvastades ning maandades ohte kiiremini kui inimesed.

3. Autonoomsed süsteemid

Autonoomsete maismaa- ja õhusõidukite arendamine võib muuta logistikat ja transporti sõjalistes operatsioonides, vähendades riske personalile ning suurendades varustusahela tõhusust.

4. Ennustav hooldus

Tehisintellekt saab analüüsida seadmete tööandmeid, et prognoosida hooldusvajadust, vähendades seisakuid ning tagades kriitiliste süsteemide pideva töövalmiduse.

5. Väljaõpe ja simulatsioon

Tehisintellektil põhinevad simulatsioonivahendid loovad realistlikke õppekeskkondi, võimaldades sõduritel valmistuda erinevateks stsenaariumiteks ilma tavaõppuste kulude ja riskideta.

Kaitseväe

Akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiinikeskus (SKMK) tegeleb sõja- ja katastroofimeditsiini

valdkonna väljaõppe ning teadus- ja arendustegevusega.

Keskuse eesmärk on pakkuda võimalikult tänapäevast, praktilise suunitlusega ning ühtlustatud väljaõpet nii kaitseväes kui ka tsiviilmeditsiinis harva esinevate kriiside lahendamiseks ja vigastustega tegelemiseks.

NEVE VENDT

sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuse juhataja

Eelmine aasta oli meile suur samm arengus, sest alates 10. oktoobrist 2025 on SKMK-l oma maja Raatusel Tartus. Oma maja ootasime pea kümme aastat ning vajadus uute ruumide järele ei olnud seotud mitte ainult tänapäevase õppega, vaid et lahendada ka kriitilist ruumipuudust.

Keskuse õpetatavate kursuslaste arv on viieteistkümne aastaga kasvanud üle kümne korra: aastal 2010 oli SKMK-s 17 kursust kokku 250 osalejaga, 2015. aastal vastavalt 49 ja 1250, 2024. aastal tegime 113 kursust kokku üle 3000 osalejale, kellest pooled olid tegevväelased. Järgnevatel aastatel kasvab õppurite arv veelgi, sest tervishoiutöötajate koolituste arv suureneb järgmistel aastatel 200 õppuri võrra.

Keskus koolitab ajateenijaid ja tegevväelasi parameedikuteks ning iga aasta korraldab ühtse õppekava alusel kohustuslikku sõja- ja katastroofimeditsiini kursust 750 arsti- või õetudengile. Eesti on eeskujuks paljudele NATO liikmesriikidele oma me-

KAITSEVÄE AKADEEMIA

ditsiinipersonali reservväelaste koolitamisel, st oleme üks väheseid riike, kus kõigile tervishoiutöötajatele on sõja- ja katastroofimeditsiini kursus kohustuslik õppekava osa. Samuti teeme täienduskoolitusi, mis on suunatud nii tegevväelastele kui ka reservis olevatele meditsiinitöötajatele, nt

SÕJA- JA KATASTROOFI -

MEDITSIINIKESKUSE UUENDUSED

terviseametiga oma kursuse „traumahaige esmane käsitlus Eestis“ ning aasta jooksul koolitasime hulgaliselt instruktoreid.

Nüüdseks õpetavad sama õppekava alusel kursust mitmed koolituskeskused üle Eesti. Loodud kursuse eesmärk on parandada tervishoiutöötajate oskusi traumahaige kohtlemisel, kasutades Eestis olemasolevat varustust. Selle kursuse abil saab kannatanu ühtsetel alustel esmast abi nii kiirabi etapis kui ka erakorralise meditsiini osakonnas olenemata reageerivast brigaadist või haiglast, kuhu kannatanu satub.

VÄLJAÕPPE TIPPTASE

Oleme ainus sertifitseeritud keskus Eestis, kellel on luba teha rahvusvahelist suurõnnetuse lahendamise koolitust nii haiglaeelses kui ka haigla etapis MIMMS (Major Incident Management and Support) ja HMIMMS (Major Incident Management and Support in Hospital).

Selle võimaluse saime tänu tihedale koostööle Suurbritannia relvajõudude ja ALSG (Advanced Life Support Group) keskusega. Tänu neile oleme loonud instruktorite baasi, kes on rahvusvaheliselt aktsepteeritud koolitaja litsentsiga ja võimelised instruktoreid õpetama täiskasvanud õppurite õpetamistehnikaid arvestades. Meie instruktorid ei õpeta mitte ainult Eestis, vaid ka liitlasriikides ning meie rahvusvahelisel kursusel osalevad kaitseväelased naaberriikidest.

Keskusega toetame ka kaitseliitu, et nende parameedikud saaksid reservõppekogunemisel uuendada oma esmaabi andmise oskuseid ja korrastada olemasolevat varustust. Enne reservõppekogunemist koolitasime kokku viiskümmend kaitseliidu instruktorit ning ühtlustasime parameedikute õppekava kaitseväes ja kaitseliidus. Selgus, et aastatega olid õpiväljundid kaitseväe ja kaitseliidu parameediku õppekavas nii mõneski ainemahus eristunud.

Üheks eriliseks kursuseks SKMK-s on teenistuskoerte juhtidele mõeldud lahingukannatanu esmaabi kursus ehk K9 TCCC (Tactical Combat Casualty Care). Kursuse eesmärk on anda õppuritele teoreetilised teadmised kannatanute algoritmipõhisest abistamisest ning seejärel rakendada teadmisi ka praktikas, kasutades mitmesuguseid elupäästvaid esmaabivõtteid, nt veeni punksõjameditsiini baaskursused, erakorralise haige käsitlemine.

Eelneval kahel aastal ja 2025. aastal oleme koolitanud ja koolitame instruktoreid mitte ainult Kaitseväe Akadeemiale, vaid ka tervishoiuasutustele ja nende koolituskeskustele. 2023. aastal alustasime koostöös

Kaitseväe Akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuse meditsiinirühma kursused.

Foto: Mari-Liis Päären / Kaitsevägi

teerimine, verejooksu sulgemine, hingamisteede avamine ja ventilatsioon. Harjutuste ajal on suur roll ka lahinguväljal olles ohutuse tagamisel ja koeraga suhtlemisel.

TEENISTUSKOERTE LAHINGUMEDITSIIN

Koerajuhtide arv kaitseliidus kasvab ning seetõttu on tekkinud suurem vajadus spetsiaalse esmaabikursuse järele, mis on mõeldud teenistuskoerte abistamiseks lahinguväljal. Selle kursuse eestvedaja ja vastutaja SKMK-s on toetusja arendustegevuse jaoskonna ülem kapten Hele-Reet Lille. Kaitseväes on kinnitatud K9 meditsiinikomplekt, mis kohustab meid õpetama koerajuhtidele selle kasutamist.

Tänu koostööle Saksamaal paiknevate USA relvajõudude üksustega on meil aga õnnestunud tuua kursus Eestisse juba kahel korral.

Kursuse peainstruktor Ameerika Ühendriikide armee veterinaar kapten Sarah Rebecca Alpert koos kahe instruktoriga olid kursuse õppevahenditeks võtnud kaasa nukud

Diesel Dog, mis on välimuselt ja anatoomiliselt väga realistlikud ning suudavad teha häält, liigutada ja simuleerida igasuguseid tervisehädasid, mis annab osalejatele võimalikult tõetruu olukorra abistamisele.

SKMK uues majas on läbi kolme korruse õppekorpus – sõja- ja katastroofimeditsiinikeskus, milles on kokku 20 suuremat ja väiksemat klassiruumi, kaks simulatsiooniruumi, simulatsioonihall ja auditoorium 198 osalejale koos otse sünkroontõlke võimalusega.

Simulatsiooniruumides asub operaator või mängujuht kõrvaltoas ning kuulab, jälgib ja muudab õpilaste tegevusest lähtudes mängu kulgu simulaatoritel. Nendesse kahte simulatsiooniruumi on planeeritud luua erakorraliste kriitiliste haigete vastuvõturuum või intensiivravipalat.

Kõige innovaatilisem on keskuses 800 m2 simulatsioonihall, milles on lisaks heli ja valguslahendusele ka vihma, tuule ja suitsu kasutamise võimalus. Hallis saab olenemata kellaajast ja ilmast simuleerida olukorrale vastavat

keskkonda, nt öises vihmases metsas kannatanule abiandmist kuni simuleeritud raviala moodustumiseni Role 1-s või välihaiglas.

SKMK majas on lisaks õpperuumidele kaitseväe moodsaimad meditsiinitarvikute ja ravimite laopinnad ning uudseima sisustusega üld- ja eriarstikeskus, mis alustas tegevust veebruaris 2026.

ERIARSTIABI ARENDAMINE

Tartu eriarstikeskuses on planeeritud lisaks seni Tartus olnud esmatasandi arstiabile (perearsti või erakorralise meditsiini arsti vastuvõtud) ka eraldi õe ja erialaarstide (psühhiaater, ortopeed, spordimeditsiin ja taastusravi, uroloog-androloog, kirurg, sisearst, hambaravi) vastuvõtud.

Keskuses töötavad psühholoog, füsioterapeut, massöör ja tegevusterapeut, sotsiaaltöötaja jt erialade spetsialistid. Seli taastusravi keskus sulges oma uksed 1. novembril, mille töö jätkub siin Tartus uuenenult nii spordimeditsiini kui ka taastusravi keskusena.

Koolitame instruktoreid mitte ainult Kaitseväe Akadeemiale, vaid ka tervishoiuasutustele ja nende koolituskeskustele.

Spordimeditsiini- ja taastusraviarsti Liis Mikkoneni soov on keskuses tegeleda taastusravi, ennetus- ja spordimeditsiiniga, et vähendada ajateenijatel ja tegevteenistujatel sporditraumasid või väsimusest tekkivaid vigastusi. Veel on keskuses uudseima koormustesti tegemise võimalus. Loodud on 36 voodikohaga palatikorpus, kus on peagi võimalik saada ööpäevaringset õe pädevusega tervishoiuteenust.

Kaitseväe Akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuses Tartus toimunud teenistuskoerte lahingumeditsiini kursus, kus koerajuhid õppisid andma esmaabi lahinguväljal vigastada saanud neljajalgsetele kaaslastele.

Foto: Mari-Liis Päären / Kaitsevägi

Kui esmatasandi teenust pakub keskus peamiselt Kaitseväe Akadeemiale, siis eriarstikeskus on plaanitud arsti jt erialade konsultatsioone ja abi andma kogu Lõuna-Eesti ja Ida-Virumaa kaitseväe üksustele. 2026. aasta juunis toimub Eestis kaitseväe meditsiiniüksuste suurim koostööõppus liitlastega Vigoros Warrior 2026, mille põhiorganisaator on NATO militaarmeditsiini teadmuskeksus (NATO MilMedCEO). Õppus toimub eri liitlasriikides üle aasta ning Eesti meditsiiniüksused on õppusest osa võtnud oma Role2 välihaiglaga.

Sellel aastal on õppusele oodata kuni 2000 osalejat ning õppuse eesmärk on planeerida ja käsitleda meditsiinioperatsioone, harjutada kannatanute abistamist ja evakuatsiooni mitte ainult Eestis, vaid ka rahvusvahelisel tasandil.

Kaitseväe Akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiinikeskus on pidevas muutuses ja arengus ning muutustega aitab meil kohaneda pidev töö noortega (tudengid ja ajateenijad), kelle silmad alati säravad ja on põnevuse ootel. Need säravad silmad aitavad meilgi olla uuendusmeelsed ja särasilmsed ning valmis uuteks ülesanneteks. ‖

Õppuse Siil 2025 raames toimus Eestis esimest korda mitmeriigiline drooniüksuste ühisharjutus.

Foto: Maria Tammeaid / Kaitsevägi

Pingeline julgeolekukeskkond ja kasvanud kaitse-eelarve tõstatasid küsimuse, kuidas lahendada kriitilised võimelüngad efektiivsemalt, tuua uued tehnoloogiad kaitseväkke kiiremini ning kaasata Eesti kaitsetööstus arendustesse senisest süsteemsemalt. Nii loodi 2025. aastal tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatus (TIVJ), et toetada kaitseväe võitlusvõime kiiret ja jätkusuutlikku kasvu.

VÕITLUSVÕIME SUURENDAMINE

PEAB TOIMUMA KIIRESTI, KUID MITTE KIIRUSTADES

Tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatus allub otse kaitseväe juhatajale ning toetab teisi väe- ja relvaliike. Väejuhatuse üks eesmärke on hoida ülevaadet sõjanduse ja tehnoloogia arengust ning siduda see kaitseväe vajadustega, et sobivad lahendused jõuaksid kiiremini katsetamiseni, otsusteni ja üksuste kasutusse.

Siinjuures ei ole mõte ainult „uute asjade” otsimises, vaid arenduse järjepidevuse hoidmises olukorras, kus kaitseväe üksused peavad samal ajal tegema intensiivsemat väljaõpet, tagama valmisolekut ja integreerima uusi lahendusi.

Viimaste aastate kogemus näitab, et kaitsevõime suurendamise loogika on muutunud. Kui varem tähendas „ühe euro eest rohkem kaitsevõimet” sageli seda, et arenduse ja hankimise sammud said liikuda menetluslikult mugavamas või kulult soodsamas järjestuses, siis praeguses keskkonnas seab tempo ise järjekorra. Tekkinud kriitilised võimelüngad tuleb kõrvaldada mõne nädala või kuu jooksul ning otsustamise lähtepunktiks on mõju lahinguvalmidusele, mitte üksnes hangitava süsteemi omadused.

Võimearenduses koordineerib TIVJ tegevusahelat võimelünkade tuvastamisest kuni uute võimete integreerimiseni väkke arendusprojektide kaudu. 2025. aastal tehti see töö nähtavamaks ja võrreldavamaks: ühtlustati arendusprojektide käsitlust ning

IVO PEETS

major, TIVJ-i ülem

MARI-LIIS TIKERPERI

TIVJ-i teadmushalduse ja kommunikatsiooni spetsialist

seoti üksuste vajadused, katsetused ja uute lahenduste kasutuselevõtt paremini ühtseks tervikuks.

Üksuste vajaduste hindamisel arvestatakse tehnoloogia arenguid ja Ukraina sõjast saadud õpikogemusi ning kohandatakse need teadmised Eesti oludesse. Lahenduste otsimisel ei piirduta paberil analüüsi või tootekirjeldustega, vaid korraldatakse põhjalikke katseid võimalikult realistlikes olukordades, näiteks õppustel. Katsetamise kriteeriumid on küll olukorrapõhised, kuid üldine eesmärk on mõista, kuidas pakutav töötab meie tingimustes ning kas seda saab laiemalt rakendada, sh milline on kasutaja koormus, töökindlus, hooldusvajadus, integratsiooni maht ning millised piirangud ilmnevad erakorralistes oludes.

Tekkinud kriitilised

võimelüngad

tuleb kõrvaldada mõne nädala või kuu jooksul.

Eduka katsetuse järel viiakse lahendus kasutusse, kogutakse tagasisidet ning täpsustatakse kontseptsiooni ja nõudeid. Ühenduslüliks üksuste ja ettevõtete vahel on TIVJ-i tehnoloogiajuhid, et toetada katsetuste ettevalmistust, tuua kokku kasutaja ja arendaja ning aidata toimivatel lahendustel levida üksusest üksusesse.

Lisaks kaitseväe-sisesele rollide koordineerimisele laiendatakse TIVJ-i kaudu kaitseväe koostööd tööstuse, teadus- ja haridussektori ning teiste partneritega.

Riik, tööstus, teadus- ja kõrgharidussektor ning kodanikuühiskond ja investorid seotakse tegevustes ühise sihiga ehk

et toimivad lahendused jõuaks kaitseväkke tõenduspõhiselt ja tuginedes parimale oskusteabele. Lahutamatuks osaks on siin rahvusvaheline koostöö nii liitlaste kui algatustega, mis võimaldavad arendust ja katsetamist tuua Eestisse ning parandada ligipääsu uutele tehnoloogiatele.

Sama eesmärki toetab töö investeerimisja rahastusmehhanismidega (nt SmartCap), mis tugevdavad Eesti kaitsetööstuse suutlikkust ning loovad paremad võimalused uute lahenduste katsetamiseks ja kasutuselevõtuks, sh NATO DIANA (NATO innovatsioonikiirendi) ja Euroopa kaitsefondi (EDF) kaudu.

Tempo kasvab, ent mööndusi ei saa teha kvaliteedis ega tegevuste läbimõelduses.

Sellise tööviisi jätkusuutlikkuse tagab tugev seotus planeerimishorisontide ja põhitegevusdokumentidega. Vahetud lüngad ja uued tehnoloogilised võimalused peavad olema nähtavad ning käsitletavad raamistikus, mis juhib kaitseväe tegevust ja ressursse: sõjalise kaitsetegevuse kavas (SKTK), kaitseministeeriumi arengukavas (KMAK) ja riigikaitse arengukavas (RKAK).

Ajas püsiva tulemuse eelduseks on väejuhatuse loomisega käivitatud väehaldusreform, mis võimaldab paindlikumat eelarvekasutust ning seab otsustamise, katsetamise, hankimise ja kasutuselevõtu

ühtse juhtimisloogika alla nii lühikeses kui pikemas ajahorisondis.

Sama loogika järgi kujundab TIVJ ettepanekuid töökorralduse ja menetluste täiendamiseks, et kaitseväe vajadused oleksid täidetavad nii õiguslikult kui praktiliselt teostataval viisil.

TIVJ-i eesmärk on seega välja arendada ja toimivana hoida ahel võimelünkade varasest tuvastamisest võimete kontrollitud integratsioonini põhimõttel „kiiresti, kuid mitte kiirustades”. Tempo kasvab, ent mööndusi ei saa teha kvaliteedis ega tegevuste läbimõelduses. ‖

Väejuhatuse ülem ja koosseis

Major Peets alustas Kuperjanovi pataljoni ajateenijana, on käinud rühmaülemana Afganistanis, staabiohvitserina Malis ning tegutsenud eri rollides Kalevi jalaväepataljonis ja kaitseväe peastaabis. Major Peets sai 2025. aastal doktorikraadi ja tema doktoritöö väikeriikide laiapindse riigikaitse planeerimisest toetab igati rolli uue väejuhatuse eesotsas.

Väejuhatuse põhikoosseisu kuuluvad lisaks tegevväelastele tsiviilteenistujad, kes on mitmekülgse era- ja avaliku sektori taustaga. Veel on kavas moodustada reservstruktuur reservväelastest, et koondada kokku teadmised ja kogemused, mida rakendada arendusprojektides ning uute võimete integreerimisel juba olemasolevatega.

Väejuhatuse tegevussuunad

1. Koostöö kaitsetööstuse ja teadusasutustega nii Eestist kui välismaalt, et koondada kokku kiirendatud võimearenduseks vajalik täiendav ressurss lisaks avalikele vahenditele.

Standardvarustus uuel ajastul: automaat R-20 Rahe kõrvuti DJI Mavic drooniga. Tänapäevases sõjapidamises on mehitamata õhusõidukitest saanud tavapärane tööriist, mis on lahinguväljal sama loomulik osa varustusest kui sõduri põhirelv.

Foto: Maria Tammeaid / Kaitsevägi

2. Mehitamata süsteemide ja nende vastaste süsteemidega seotud võimete arendamine kõigis väe- ja relvaliikides.

3. Tehisintellekti, autonoomia ja kosmosedomeeniga seotud võimete arendamine.

4. Balti kaitsevööndi väärindamine koostöös riigisiseste partnerite ja liitlasriikidega.

5. Reservväelaste kaasamismudeli arendamine koostöös teadusasutustega.

Erioperatsioonide väejuhatuse (EOVJ) koosseisu kuuluvad võitlusgrupid, reservväelased, liitlased ja tegevväelased, millest moodustuvad allüksused ja sihtgrupid.

ERIOPERATSIOONIDE GRUPP

ÜKS KAITSEVÄE LÖÖGIRUSIKATEST

Üks EOVJ-i taktikalisi sihtgruppe on erioperatsioonide grupp (EOG), mis on spetsiaalselt valitud, väljaõpetatud ja varustatud professionaalidest koosnev allüksus. NATO erioperatsioonide vägede (SOF) sihtgrupid (special operations task group – SOTG) võivad riigiti erineda, spetsialiseerudes maa-, mere- või õhukesksetele operatsioonidele.

Õhuoperatsioone viivad ellu SOATG-d (air), merel ja sisevetel tegutsevad SOMTG-d (maritime) ning maismaal SOLTG-d (land). Kuigi NATO dokumendid kirjeldavad üldist sihtgrupi raamistikku, kujuneb tegelik ülesehitus riigi vajaduste, geograafia ja nõutavate võimete kohaselt.

Ka EOG järgib oma ülesehituselt NATO SOF struktuurimudelit ja kuigi olles maaväekeskne sihtgrupp (SOLTG), siis arvestades Eesti kui mereriigi eripära, peab EOG olema võimeline tegutsema ka veekeskkonnas. Selliste ülesannete hulka võivad kuuluda näiteks vastase tagalasse infiltreerumine veeteid kasutades või laevade kinnipidamine merel.

Erioperatsioonide taktikalised sihtgrupid on loodud sõjaliste operatsioonide elluviimiseks ja toetamiseks, kasutades mitmekesiseid tehnikaid ja infiltreerumise

RIVO

MEIMER

kolonel, erioperatsioonide väejuhatuse ülem

Eri- ja tavavägede võimed ei konkureeri omavahel, vaid täiendavad

teineteist.

meetodeid. Tegevus toimub kogu konflikti spektri ulatuses – iseseisvalt või koos konventsionaalsete üksustega. Vajaduse korral tehakse koostööd ka teiste riiklike julgeolekuasutustega, sealhulgas politsei eriüksustega.

Eriüksustele on partnerlus ja liitlassuhted kriitilise tähtsusega. Vastastikune toetus võimaldab täita keerukaid ülesandeid tõhusamalt ja väiksema ressursikuluga. Rahu- ja kriisiajal on EOG roll toetada siseministeeriumi hübriidohtude tuvastamisel ja ohjamisel.

Sõjaajal laienevad ülesanded märkimisväärselt ning EOG peab olema valmis toetama ka kaitseväe tava- ehk konventsionaalseid üksusi. Eri- ja tavavägede võimed ei konkureeri omavahel, vaid täiendavad teineteist – ühiselt pingutades on võimalik vastase võitlustahet mõjutada efektiivsemalt ja säästlikumalt.

NATO SOF doktriini järgi koosneb SOTG kui taktikaline element jaosuurustest meeskondadest, staabist, lahingutoetuse ja lahinguteenindustoetuse üksustest. Sarnaseid funktsioone täidab ka EOG. Staap on jaotatud eri jaoskondadeks ning selle töö sarnaneb jalaväepataljoni staabi omaga.

Erioperaatorite ja Soome kopterimeeskonna ühine kiirlaskumise (fast rope) harjutus. Foto: EOVJ-i erakogu

EOG alluvuses tegutsevad taktikalised meeskonnad (special operations task unit – SOTU), mis koosnevad professionaalsetest erioperaatoritest. Täpne struktuur ei ole avalik. Operaatorite pädevused jagunevad erialade kaupa: relvastus, pioneerindus, side, luure, meditsiin ning mehitamata õhusõidukid.

Operaatorite erialade tähistamiseks kasutatakse süsteemi, mis sarnaneb USA armee rohebarettide praktikaga:

A – ülem

Z – vanem

B – relvaspetsialist

C – pioneer

D – meedik

E – sidespetsialist

F – luureallohvitser

Erialased oskused omandatakse kursustel Eestis, Ameerika Ühendriikides või teistes NATO liikmesriikides. Kõik meeskonnaliikmed valdavad baasoskusi: lõhkamine, side, meditsiin, mehitamata õhusõidukite kasutamine. Samas on iga erioperaator eeskätt ühe valdkonna spetsialist, mida ta tunneb süvitsi. Risttreening, kus eriala spetsialistid annavad kõigile meeskonnaliikmetele enda eriala kriitilised teadmised edasi, võimaldab meeskonnal paindlikult tegutseda nii kolme- kuni viieliikmeliste tulemeeskondadena kui ka olukorras, kus konkreetne spetsialist ajutiselt puudub.

NATO ERIÜKSUSTE ÜLESANDED

Olenemata üksuse suurusest peavad NATO SOF sihtgrupid olema võimelised sooritama järgmist:

1) planeerida ja viia ellu erioperatsioone iseseisvalt või koostöös konventsionaalsete üksuste ja partneritega;

2) infiltreeruda operatsioonialasse õhutsi, maitsi või meritsi;

3) viia ellu operatsioone eri keskkondades nii päeval kui öösel;

4) tegutseda varjatult;

5) suuta tegutseda ilma välise toetuseta; 6) koguda luureinfot vastase ja maastiku kohta;

7) viia ellu ründavaid tegevusi; 8) õpetada ja treenida partnerüksusi.

Eesti erioperaatorid valmistumas 6 x 6 ATV-de laadimiseks Briti kopterisse CH-47 Chinook õppuse Siil 2025 raames.

Foto: Siim Verner Teder / Kaitsevägi

Neist viimased kolm on NATO SOF põhiülesanded: eriluure (special recon naissance – SR), suunatud rünnak (direct action – DA) ja sõjaline toetus (military as sistance – MA).

NATO SOF PÕHIÜLESANDED

Suunatud rünnak on lühikese kestusega löök või mõni teine väikesemõõduline ründav tegevus, et hävitada, vallutada, kinni püüda või tagasi saada oluline objekt või põhjustada oma tegevusega kahju, saavutamaks spetsiifilisi ja sageli ajakriitilisi eesmärke.

Kõik meeskonnaliikmed valdavad baasoskusi: lõhkamine, side, meditsiin, mehitamata õhusõidukite kasutamine.

Relvavennad õhus ja maal: Eesti eriväelaste ja Soome õhuväe kopterimeeskonna ühine väljaõpe. Fotod: EOVJ-i erakogu

Suunatud rünnaku puhul on suuresti tegemist lühiajalise tegevusega, mille käigus lüüakse rivist välja vastase jaoks oluline võime (nt õhutõrje, logistika või elektroonilise võitluse seadmed). Kuna konventsionaalsete üksuste käsi ei pruugi sinna ulatuda, siis on just eriüksused sellisteks ülesanneteks sobilikud, kuna neil on vajalikud oskused, luurevahendid ja relvastus, et vastast sügavusest leida ning teda ootamatult rünnata.

Üks suurepärane suunatud rünnaku näide on Ukraina SBU operatsioon Spider Web, mis viidi ellu 2025. aasta suvel ja mille käigus hävitati Venemaa sügavuses nende strateegilised pommitajad ja õhuseirelennuk A-50. 2025. aasta lõpus ja 2026. aasta alguses on Ukraina eriüksustel olnud veel mitmeid edukaid suunatud rünnakuid, kus detailselt planeeritud ja sooritatud rünnakute käigus on hävitatud laskemoonaladusid, kus ladustati tuhandeid FPV-sid (first person view drone) ja Geran-2 (Shahed) ründedroone. Eriluure all mõistetakse luureülesandeid, mille eesmärk on info kogumine vastase, maastiku ning keskkonna kohta üldiselt. Luureülesannet võib täita vastase sügavuses pika aja vältel. Ukraina kogemus on näidanud, et mehitamata õhusõidukite (unmanned aerial vehicle – UAV) rakendamine luureandmete kogumiseks annab võimaluse ohutumast kaugusest kontrollida suuremat maa-ala.

See on muutnud ka traditsioonilist sõdur-binokliga-luuramas meetodit, sest kui vastasel on termovaatlusvõime maalt ja/ või õhust, siis on isegi üksikul luurajal raske märkamatuks jääda. Ukraina eriväelased on öelnud, et tavalisi luureülesandeid ja -üksusi ei ole, sest selles keskkonnas need ei tööta ja on liiga kallid.

Erioperaatori karjäär alates kandideerimisest kuni teenistuseni taktikalises meeskonnas on mitmekesine ning katsumusrohke.

Mehitamata õhusõidukite kasutamine info kogumiseks on ülioluline, sest ülesanne täidetakse kiiremini, täpsemalt ning see säästab operaatorite elusid. Ukrainlased on öelnud, et kogu sõja vältel on neil kõige edukam ja olulisem olnud just eriluure. Üheks sedasorti näiteks võib tuua Ukraina eriüksuste toimingud jalaväe pealetungi toetuseks Kurski suunal 2024. aasta suvel, kus SOF ülesanded olid läbipääsude leidmine ja tekitamine, üksuste rünnaku lähtealadele juhatamine ja sihtmärkide kättenäitamine. Kolmas SOF põhiülesanne on sõjaline toetus (military assistance – MA). See on lai skaala meetmeid sõbralike või liitlasjõudude toetuseks rahu-, kriisi- ning konflikti ajal. Sõjaline toetus pakub riigile suurt poliitilist ja militaarset paindlikkust partnerüksuse väljaõpetamiseks, varustamiseks ning sõjaliste ülesannete täitmiseks.

EOVJ-i sõjalised missioonid Afganistanis (2012) ja Malis (2020) olid T3A (train, advise, assist, accompany) iseloomuga, kus EOG toetas kohalikke üksuseid ühiselt koos liitlaseriüksusega.

Hea võimalus sõjalise toetuse harjutamiseks ning oskuste alalhoidmiseks on ka Eesti enda kaitseväe õppused. Kord õppusel Kevadtorm oli EOG-le püstitatud ülesanne sooritada reid koostöös võitlusgrupiga. Selleks kohtus EOG meeskond võitlusgrupi liikmetega sügaval metsas, kus tehti ühine planeerimine ja harjutamine. Järgmise päeva varahommikul sooritati EOG meeskonna juhtimisel rünnak tugevalt kindlustanud vastase vastu.

Pärast edukat reidi suruti omavahel sõbralikult kätt ning jätkati edasiste üles-

annetega – nüüd juba omapäi. Niisugused sõjalise toetuse operatsioonid annavad eriüksustele ka võimekordistaja (force multi plier) faktori. Kuna eriüksuse meeskonnad on väikesed, siis partnerüksuse lisamine eriüksuse juurde suurendab koosseisu ning ka tulejõudu, mis aitab kaasa ühise ülesande õnnestumisele.

See on oluline ka isikkoosseisu jätkusuutlikkuse ja ellujäämise seisukohalt. Seetõttu on loogiline, et eriüksused rakendavad sõjalist toetust igal võimalusel: nii koostöös konventsionaalsete üksuste, vabatahtlike sõjaliste organisatsioonide kui ka siseministeeriumi relvajõududega.

KUUS-KUUS-KUUS

Selleks et EOG operaatorid jõuaksid tasemele, et täita eelkirjeldatud SOF põhiülesandeid, tuleb läbida ka vastav väljaõpe.

Erioperaatori karjäär alates kandideerimisest kuni teenistuseni taktikalises meeskonnas on mitmekesine ning katsumusrohke. Selle ilmestamiseks oleme EOG-s kehtestanud kuus-kuus-kuus-põhimõtte: kuuepäevane sobivuskatse Valik, kuuekuuline baaskursus ning vähemalt kuus aastat teenistust erioperaatori ametikohal.

EOG Valik oli üksuse loomise algusaastatel kaks nädalat pikk ja sisu poolest sarnanes see USA rohebarettide katsetega. Alates 2019. aastast muutsime Valiku kuuepäevaseks, tuginedes teaduslikele uuringutele, et inimese sobivuse saab välja selgitada ka lühema ajaperioodiga.

Iga

päev on justkui uus katsumus, sest muidu ei suudeta erioperaatorile seatud standardeid täita.

Ekslik oleks arvata, et Valik seetõttu lihtsamaks muutus, pigem isegi intensiivsemaks ja kindlasti mõtestatumaks. Igal ülesandel ja sooritusel on seeläbi veel suurem roll kandidaadi sobivuse hindamisel.

Valik koosneb üldistatult füüsilistest ja vaimsetest harjutustest, mis panevad proovile kandidaadi vastupidavuse ja nutikuse. Valikul ei saa kandidaadid vahetut tagasisidet oma sooritusele ja seetõttu ei tea osaleja, kas tal läheb hästi või halvasti. Instruktorid ootavad, et kandidaat annaks igal sooritusel endast maksimumi.

Instruktorid koostöös erialaspetsialistidega jälgivad kandidaate kogu Valiku vältel. Valiku edukas läbimine ei garanteeri automaatselt EOG-sse tööle saamist. Lõplik otsus on siiski EOG-l ning kui see otsus osutub kandidaadi suhtes positiivseks, jätkub tema teekond erioperaatori baaskursusel (EOBK).

Olles edukalt läbinud Valiku ja osutunud valituks, algab teine kuus ehk EOBK. See on üks olulisimaid verstaposte eriväelase karjääriredelil. EOBK kestab kuus kuud ja on osa valikuprotsessist. Sellel kursusel õpivad teenistujad kasutama kõiki meeskondades kasutusel olevaid relvi, eri- ja transpordivahendeid – kõike, mis on vajalik tegutsemaks maal, õhus ja veekeskkonnas.

Suur rõhk on väikeüksuse taktikal, linnalahingu toimingutel ja ellujäämise väljaõppel. Kursus on nõudlik nii füüsiliselt kui vaimselt ning väljaõpet korraldavad EOVJ-i kõige kogenumad instruktorid. Nii nagu kaitseväes ikka, lõppeb ka EOBK lõpuharjutusega, kus tuleb meeskonnana tegutsedes rakendada kogu kursuse jooksul õpitut. Need, kes EOBK lõpetavad, määratakse taktikalistesse meeskondadesse, kus neid ootab uus vastutusrikas ülesanne.

Nagu operaatorid tavatsevad öelda: „Nüüd algab päris asi.“ Kolmas kuus tähistab vähemalt kuus aastat teenistust. Elu taktikalises meeskonnas nõuab operaatorilt täielikku pühendumist.

Erioperaator jäädvustamas õppuse käigus deaktiveeritud lõhkelaengu sisu.

Täpne andmete kogumine sündmuskohal võimaldab hilisemat analüüsi ja paremat ettevalmistust tulevasteks ülesanneteks.

Foto: EOVJ-i erakogu

Iga päev on justkui uus katsumus, sest muidu ei suudeta erioperaatorile seatud standardeid täita. Meeskonna väljaõpe jätkub ka siin ja koosneb erialasest ja meeskonna väljaõpetamisest. Nagu juba eespool mainitud, määratakse iga uus operaator meeskonnas erialaspetsialisti ametikohale, lähtudes üksuse vajadusest, varasemast taustast ja isiklikust eelistusest.

Peale individuaalsete koolituste harjutatakse kogu meeskonnana ka siseministeeriumi ja partnerriikide eriüksustega. Iga aasta osaletakse mitmesugustel riigisisestel ja välisõppustel, et lihvida oskusi SOF põhiülesannete täitmiseks.

Tulejõu tagamine: laskemoonalindi ettevalmistamine kuulipildujale.

Foto: EOVJ-i erakogu

Need, kes täidavad kuus-kuus-kuus eesmärgi, jäävad alatiseks üksusega seotuks. Just nii nagu EOG-s öeldakse: „Korra SOF, eluaeg SOF!“ ‖

Patrulli välimus ja varustus sõltuvad alati operatsiooni iseloomust. Kui liiklusreguleerimisel on nähtavus kriitiline, siis julgestus- ja erimeetmete rakendamisel on prioriteediks taktikaline eelis ja ülesandepõhine varustus.

Foto: Sõjaväepolitsei kogu

Sõjaväepolitsei täidab rahuaja tingimustes ja keskkonnas sõjaaja ülesandeid piiratud mahus, kuna tänapäeval ei võimalda seadusandlus meil korrakaitseülesandeid täita nii, nagu me seda teeks sõjaajal.

SÕJAVÄEPOLITSEI PATRULLIMINE –KELLELE

JA MILLEKS?

Sõjaväepolitsei (SP) ülesanded nii rahu-, kriisi- kui sõjaajal jagunevad laias laastus neljaks funktsiooniks.

Esmalt korrakaitse ja politsei funktsioon. NATO doktrinaalses mõistes on see police function. See tähendab Eesti kaitseväelaste (ja vormis kaitseliitlaste) distsipliini järelevalvet. See ei ole ainult õppuste alal ohutuse tagamine (ehk kiiruse mõõtmine) ja uimastikontrollid.

Laiemalt sisaldab see funktsioon ka süütegude ennetamist ja toimunud kuri- ja väärtegude menetlemist. Samuti on need kriisi- ja sõjapiirkondades toimuvad süüteod (Ukraina näitel), mis kvalifitseeruvad sõjakuritegudeks. Kuna tsiviilametite ligipääs sündmuskohale võib olla piiratud, siis nende uurimine võib ka langeda suures osas sõjaväepolitseile.

Teine suur SP ülesanne on liikumise edendamine ja korraldamine, sh kolonnide eskort kogu oma ulatuses. NATO doktrinaalses mõistes on see mobility support func tion. SP täidab selliseid ülesandeid igapäevaselt – aastas toimub u 100 eskortülesannet. Kolmandaks on julgestusülesanded (NATO mõistes security function). Selle funktsiooni alla läheb ka SP osutatav isiku-

SIIM EDUR major, sõjaväepolitsei planeerimisjaoskonna jaoskonnaülem

Esmane ülesanne on ühemõtteline

– olla valmis reageerima igasugustele sündmustele.

kaitse ja erivedude kullerteenus. Näiteks 2025. aastal viidi sarnaseid julgestusoperatsioone ellu 40 korral.

Neljas funktsioon on isikute kinnipidamine (NATO mõistes detention). Tegemist on NATO-s väga tõsiselt arendatava valdkonnaga, k.a Ukraina sõja näitel. Sõjavangid on tegur, millega manööverüksused peavad arvestama. Sellise väljaõppe korraldamine Genfi konventsioonide kohaselt on suur proovikivi.

SP patrullid kuuluvad esimese ehk korrakaitse funktsiooni alla. Osalt on tegemist ennetava tegevusega, sest teadmine seaduse valvsast silmast võib mõne süüteo eos ära hoida ja võimaldab ka toimunud vahejuhtumitele kiirelt reageerida. Sellele tegevusele vastab NATO termin police the force. SP korraldas 2025. aastal umbes 200 patrulli.

Oluline on märkida, et SP patrullide kontseptsioon ei ole midagi uut, mundris sõjaväepolitseinikud tagasid avalikku korda ka ligikaudu 25 aastat tagasi. Tollal sekkus SP patrull ka muudesse tsiviilisikute sooritatud õigusrikkumistesse võrdselt tavapolitseiga, kuid seadusandlus on nüüdseks rahuaegse korrakaitse voli-

normi andnud politsei- ja piirivalveameti (PPA) kolleegidele.

Patrullimine laiemalt on üks taktikaline võime, mis aitab mistahes üksuse ülemal tagada korda või olukorrateadlikkust oma vastutusalas. Lisaks toetab eri liiki patrullimine oma üksuste kaitse- või ründavate tegevuste korraldamist. Patrullimine sõjaaja kontekstis on justkui loogiline, kuid rahuaja tingimustes tavajalaväelasele enam mitte.

Näiteks metsas oma laagri ümber patrullimine on igati asjakohane ja hädavajalik, kuid väeossa jõudes kaob patrulli maagiline jõud traataia ja kaamerate võltsturvatunde taha. Arvestades tänapäeva hübriidohte (sh sabotaažid), ei ole senine pikale eelhoiatusele üles ehitatud süsteem enam jätkusuutlik. Sestap ka kaitseväe juhataja rõhutab oma visioonis lahinguvalve olulisust ja et ka ajateenijatel on tähtis roll selles.

Patrullimine laiemalt on üks taktikaline võime, mis aitab mistahes üksuse ülemal tagada korda või olukorrateadlikkust oma vastutusalas.

SP patrull rahuajal on klassikaline korrakaitseülesanne. Teatud intsidentide tõttu alustas õhuvägi kaitseväe juhataja käsul õhuohtudele reageerimise operatsiooni, mille toetamiseks hakkas SP eelmise aasta lõpul senise ad hoc patrullimise asemel ööpäevaringseid patrulle tegema. Esmane ülesanne on ühemõtteline – olla valmis reageerima igasugustele sündmustele.

Peale selle on igal patrullil veelgi konkreetsemad ülesanded, mis on seotud mõne ala või sündmusega, mille toimumine on teada ja seal kohal olemine aitab kaasa ürituse õnnestumisele. Vastutusalaks on kogu Eesti. Ööpäevaringsete patrullide vajadus on olnud aastaid päevakorral, aga eri põhjustel ei ole neid siiski rakendatud. Otsustavaks sai siinkohal Venemaa Föderatsiooniga seotud tegevus.

Kogu kaitseväes ja kaitseliidus on nüüd „uus reaalsus“, mis ei võimalda meil enam mugavalt täpselt kell 17 koju minna, sest juhtuda võib kõike. Patrulli(de) olemasolu

võib olla nüüd kriitilise tähtsusega ja selle vajadus on ennast juba korduvalt ära tasunud. Esmalt distsipliini järelevalve funktsioonis (korrakaitse), kus on vaja tegeleda puhkehetkel olevate sõduritega olenemata rahvusest, riigikorrast või valuutast.

Samas on SP patrull aidanud ka tsiviilisikuid liiklusõnnetuse korral, reageerinud kaitseväe sündmustele ja töötanud koos PPA-ga erisugustel üritustel, kus SP patrull on oluline ühenduslüli ka PPA-le suhtluses kaitseväe ning liitlastega. Tahan esile tõsta

just valmisolekut reageerida sündmustele, mis pahatihti kipuvad juhtuma töövälisel ajal või riigipühal.

SP patrulli lisaväärtus seisneb ennetavas mõjus nii kaitseväe sees kui ka tsiviilisikute suhtes, kes näiteks mingi kaitseväe objekti läheduses võivad halbu mõtteid mõlgutada.

SP-l pole küll õigust rahuajal tegeleda police the public valdkonnas, millega tegeleb PPA, kuid see ei takista SP-l patrullida kaitseväe objektide ümber nii lähedal kui ka kaugemal ja näha näilises rahuaegses elurütmis tekki-

nud korrapäratusi, mis võivad viidata millelegi ohtlikule. Selle abil saabki juba vastase tegevust häirida.

Käimasoleva sõja valguses peamegi aru saama, et vanamoodi enam edasi minna ei saa. Need ilusad ajad, kus ohuhinnangu alustala oli pikk eelhoiatus, on kahjuks läbi ja me peame olema valmis ööpäev läbi reageerima sündmustele. Ses suhtes on vana hea patrulli ajajärk tagasi, nii nagu oli 1990ndatel, kui oma sõduri saabas sündmuskohal oli kõikide tegevuste aluseks. ‖

Isikukaitseoperatsioonidel on sõjaväepolitsei patrullidel kriitiline roll kolonnide eskortimisel ja liikumisturvalisuse tagamisel. See hõlmab ohtude ennetamist ning kiiret reageerimist mistahes vahejuhtumitele teekonnal, et tagada kaitstavate isikute ohutu jõudmine sihtpunkti. Foto: Sõjaväepolitsei kogu

NATO küberkaitsekoostöö keskuse ülesanne on arendada liikmesriikide ja NATO kübervõimeid praktilise koostöö, sõjaliste õppuste, koolituste ja teadustöö kaudu.

NATO KÜBERKAITSEKOOSTÖÖ KESKUS

KOHANEB UUTE KATSUMUSTEGA

Tallinnas 2008. aastal asutatud keskuse tööst võtab osa 39 riiki ja see tegutseb iseseisva üksusena, mis pakub küberkaitse ekspertteadmisi nii tehnoloogia, strateegia, operatsioonide kui ka õiguse valdkonnas.

2025. aasta augustis sai keskuse direktoriks Tõnis Saar ning peagi vahetus ka staabiülem, kelleks sai kolonelleitnant Christoph Kühn. Keskuse juhtkond vahetus ajal, mil küberruumis on riikidevahelised pinged suuremad kui eales varem. NATO asepeasekretär Ellermann-Kingombe märkis 2025. aasta sügisel, et riigid peavad kiiresti investeerima kriitilise taristu kerksuse suurendamisse ning tugevdama koostööd ja usaldust avaliku ja era- ning tsiviil- ja militaarsektori vahel. Samuti rõhutas ta, et küberdomeenis tuleb omaks võtta sõjaaja mentaliteet.

Keskuse pikaajaline ja järjepidev töö on loonud tugeva aluse ühiseks arusaamaks kübervaldkonnast nii NATO-s kui ka sarnaselt mõtlevates riikides ning andnud suure panuse kübervaldkonda puudutava rahvusvahelise õiguse arengusse. Nüüd vajab aga keskuse teadustöö põhisuund kohandamist. Uuel juhtkonnal on selge visioon, mis keskendub tihedamale koostööle NATO-ga, sõjapidamise domeene hõlmavatele operatsioonidele ning nõu andmisele tervikliku küberpoliitika valdkonnas.

CHRISTOPH

KÜHN kolonelleitnant, NATO küberkaitsekoostöö keskuse (CCDCOE) asedirektor ja staabiülem

Keskuse pikaajaline ja järjepidev töö on loonud tugeva aluse ühiseks arusaamaks kübervaldkonnast nii NATO-s kui ka sarnaselt mõtlevates riikides.

2025. aastal ilmus „Küberväejuhataja käsiraamatu“ (Cyber Commander’s Handbook) uuendatud köide, mis pakub rahvusvahelist vaatenurka ja aitab mõista küberruumi keskkonda ning küberoperatsioonide planeerimise, koordineerimise, korraldamise ja hindamisega seotud kontseptsioone. Käsiraamatust on saanud kiiresti nõutud allikas küberdomeeni käsitlemiseks. Auhinnatud „Küberõiguse tööriistakast“ (The Cyber Law Toolkit) on veebipõhine interaktiivne tööriist õigusekspertidele (kuid mitte ainult), mis koosneb nüüdseks 35 hüpoteetilisest stsenaariumist, mis kirjeldavad küberintsidente ja nende õiguslikke analüüse.

Keskuse uus juhtkond lähtub kahest olulisimast juhtpõhimõttest: ajakohasuse ja relevantsuse säilitamine ning õpikogemuste rakendamine. See mõjutab nii keskuse koolituskursusi kui ka kahte iga-aastast küberõppust: Locked Shields, millest 2025. aastal võttis osa üle 4500 küberkaitsja, ning Crossed Swords. Viimane neist keskendub ründavatele kübervõimetele ja operatsioonide planeerimisele, sealhulgas sisaldades domeeniüleseid komponente. 2025. aastal osales õppusel Crossed Swords 40 riiki, sealhulgas Eesti. See näitab, et õppus pakub harjutamiseks ainulaadseid võimalusi ja õpikogemusi, millesarnaseid leidub mujal harva. ‖

Võrreldes 2012. aastaga, mil eelmine veteranipoliitika vastu võeti, on Eesti julgeolekukeskkond oluliselt ja pöördumatult muutunud.

UUENDATUD

VETERANIPOLIITIKA

MARKUS ROSIN

kaitseministeeriumi kaitsetahte ja inimvarapoliitika osakonna juhataja

Euroopas käib Venemaa täiemahuline agressioonisõda Ukraina vastu, mis on suurendanud ootusi ka Eesti tegevväelastele, ajateenijatele, reservväelastele ja kaitseliitlastele, kelle teenistusülesanded eeldavad valmisolekut kanda erandlikku koormust ja vastutust. Seetõttu on veteranipoliitika strateegiline investeering riigikaitsesse, riigikaitsjatesse ja ühiskondlikku sidususse.

Veteranipoliitika eesmärk on tagada igale veteranile kaasav, koostööl põhinev ja järjepidev tugi ning tugevdada veteranistaatuse ühiskondlikku väärtustamist.

Poliitika lähtub põhimõttest, et veteranistaatusega kaasnev vastutus ei kao teenistussuhte lõppemisega ning riigi moraalne lepe veteranidega püsib.

Veteranid on karastunud riigikaitsjad, kelle kogemus arendab sõjalist väljaõpet ja tugevdab üksuste sidusust. Veteranidelt oodatakse eeskuju, riigikaitseliste väärtuste kandmist ja kogemuse jagamist. Nende panus suurendab Eesti elanike kaitsetahet, innustab riigikaitsjate järelkasvu ning hoiab tugevat sidet ühiskonna ja riigikaitse vahel.

Ajakohastatud poliitika keskmes on veterani otseselt puudutavad valdkonnad: tervis, tunnustus, sotsiaalne toimetulek ja

pere. Üheks keskseks suunaks on vaimse tervise toe järjepidev arendamine.

Teenistusega seotud mõjud võivad avalduda viivitusega ning vajavad pikaajalist ja terviklikku lähenemist. Seetõttu keskendub poliitika ennetusele, varajasele märkamisele ja pikaajalisele järeltoele, andes võimaluse pöörduda abi saamiseks ka aastaid hiljem.

Sama oluline on lähedaste kaasamine enne rahvusvahelistele sõjalistele operatsioonidele suundumist ja pärast sealt naasmist, sest sageli märkavad just nemad esimesena muutusi ning toetavad abi otsimist.

Poliitika teine keskne teema on ühiskonna toetus veteranidele ning veteranide tunnetus, et ühiskond hoiab. Poliitika ei piirdu teenuste pakkumisega, vaid aitab kujundada laiemat ühiskondlikku hoiakut, kus veteranide panust märgatakse, mõistetakse ja väärtustatakse.

Tähtis on, et veteran tunneks end kogukonna loomuliku osana, kelle kogemust hinnatakse ning kes saab oma eeskuju ja teadmistega toetada Eesti riigikaitset.

Veteranipoliitikat tuleb rakendada nii rahuajal, sõjaseisukorras kui ka selle järel, toetades veteranide jätkuvat panust nii riigikaitse tugevdamisse kui ka Eesti ühiskonda laiemalt.

Seejuures on oluline tagada toetusteenuste kättesaadavus ja kvaliteet ning tugevdada riigi ja kodanikuühiskonna koostööd. ‖

Veteranipoliitika kui riigi vastutus

Veteranipoliitika on Eesti riigikaitselise inimvara hoidmise ja väärtustamise oluline osa. See väljendab riigi vastutust nende ees, kes on teenistusega panustanud Eesti ja liitlaste julgeolekusse, ning loob raamistiku veteranide toetamiseks ka pärast teenistuse lõppu. Eelmine veteranipoliitika kinnitati 2012. aastal, luues aluse kaitseväe ja kaitseliidu veteranide määratlemiseks, toetamiseks ja tunnustamiseks.

Muutunud operatsioonid ja veteranide vajadused

Rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide iseloom on ajas muutunud. Kui varasemat perioodi iseloomustasid lahinguoperatsioonid Afganistanis ja Iraagis, siis viimasel ajal on üha enam tegeletud liitlaste toetamise, väljaõppe, nõustamise ja staabitööga kriisipiirkondades. Samal ajal on muutunud ka varem lahinguoperatsioonidel osalenud

veteranide vajadused ning ootused riigi toetusele, mis on kasvanud ja muutunud mitmekesisemaks.

Veteranide mitmekesisus

Veteranid ei ole ühtne sihtrühm. Nende teenistuskogemus, tervislik seisund ja toimetulekuvajadused on erinevad ning arenevad ajas. Veteranipoliitika peab arvestama erisuguste eluteede ja vajadustega ning pakkuma paindlikku ja vajaduspõhist tuge.

Kogu teenistustsükli hõlmamine

Poliitika ajakohastamise eesmärk on tagada, et riigi pakutav tugi oleks asjakohane, järjepidev ja usaldusväärne kogu teenistustsükli vältel ja ka hilisemas elus. Selline lähenemine aitab ennetada riske, toetada üleminekuid ning tagada pikaajalise järeltoe.

Vaimse tervise eriline fookus

Viimastel aastatel on vaimse tervise teenuseid märkimisväärselt arendatud, kuid statistika ja veteranide kogemuslood viitavad vajadusele jätkata kitsaskohtade süstemaatilist tuvastamist ja lahendamist. Vaimse tervise toe järjepidev arendamine on seetõttu poliitika keskne suund.

Teenused ja ühiskondlik tugi kui kaks mõõdet

Veteranipoliitika edukus ei põhine üksnes toetusteenustel ja meetmetel. Sama oluline on ühiskonna teadlik toetus veteranidele ja nende panuse väärtustamine ning veteranide tunnetus, et nad ei jää riigi ja ühiskonna tähelepanuta. Need kaks mõõdet on omavahel tihedalt seotud.

Juhtimine ja koostöö

Poliitika kujundamise ja ajakohastamise eest vastutab kaitseministeerium. Poliitika peamine rakendaja on kaitseväe toetusteenuste keskus, kelle igapäevane töö viib poliitilised eesmärgid praktilisteks lahendusteks veteranide elus.

Oluline roll on ka koostööl veteraniorganisatsioonidega, kelle kaudu jõuab poliitikakujundajateni vahetu tagasiside veteranide vajaduste kohta.

Veteranipoliitika kui pidev protsess

Veteranipoliitika ei ole üksnes dokument, vaid pidev ja arenev protsess. Selle ajakohastamine eeldab avatust, kaasamist ja valmisolekut kohanduda muutuvate olude ning veteranide vajadustega, et riik saaks järjepidevalt täita oma vastutust veteranide ees.

Sõjategevuse, kestva vägivalla ning elule ja tervisele pideva ohu tajumise mõju ulatub enamasti kaugemale ajahetkest, mil ohtlik olukord aset leidis, sageli jätab see märgi mitme põlvkonna ellu.

TOIMETULEK SÕJAÄREVUSEGA: TEADVUSTA, MÄRKA, TEGELE

MARGE SILLASTE psühholoog-nõustaja, toetusteenuste keskus

Sõjaärevus tekib siis, kui maailmas toimuvad relvastatud konfliktid jõuavad inimestele väga lähedale emotsionaalses või füüsilises mõttes. Sõjahirm käib inimestega kaasas, kui nad elavad või tegutsevad konfliktipiirkonnas. Sõjaga seotud ärevus mõjutab ühiskonda tervikuna, jätmata kedagi sellest päris puutumata.

Kriisideks ei saa küll alati täielikult valmis olla, kuid võimalikust ohust teadlik olles on igaühe võimuses teha ära see osa, mis on tema kontrolli all. Ohtudeks valmistumine ei tähenda pidevat muretsemist ega enda kiiresti lõpuni ärakulutamist selle käigus, vaid targalt toimetamist oma võimeid hinnates ja kasutades, oskust olla motiveeritud ja hoida end vaimselt ja füüsiliselt tasakaalus ka keerulistel aegadel.

HIRM VÕI ÄREVUS

Ärevusest ja hirmust rääkides kasutatakse neid sageli sünonüümina. Erinevus on nüanssides: hirmutunde allikas on mingi reaalne väline oht, millega inimene kokku puutub, ärevuse korral seda aga enamasti pole, seega on ärevus justkui põhjuseta hirm. Hirm ja kerge ärevus on normaalsed tunded ja saadavad elusolendeid iga päev. Evolutsiooniliselt on hirmul ühena baasemotsioonidest täita tähtis roll: panna inimest end ohuolukorras kokku võtma.

Hirmu funktsioon on aidata inimesel ellu jääda, koondades tähelepanu olukorrast väljapääsu otsimisele, peatades käesolevad, ellujäämise seisukohalt ebaolulised toimingud ning aktiveerida organismi põgenemiseks või võitlemiseks.

Normaalne ärevus kujutab endast tegutsemiseks vajalikku ajejõudu, mis aitab toime tulla vaimset või füüsilist pingutust nõudvatel hetkedel. Enamasti põhjustavad ärevust muutused, teadmatust ja ebakindlust tekitavad olukorrad inimese elus (nt staatuse või elukorralduse muutus, millegi esimest korda tegemine, ootamatutesse olukordadesse sattumine jms), harvem otseselt ohtlikud situatsioonid.

On ootuspärane, et igas inimesele võõras olukorras on tema mobiliseerituse/ ärevuse tase kõrgem kui mugavustsoonis viibides. Põhiküsimus ka sõjaärevuse puhul on: kuidas oma ärevust reguleerida nõnda, et see ei muutuks valdavaks, elu juhtivaks, piiravaks ja halvavaks häireseisundiks?

Märtsis 2025 tehtud Turu-uuringute ASi küsitluse andmetel tunneb 77% Eesti elanikest ärevust võimaliku sõjaohu tõttu1 Riigikantselei septembris 2025 avaldatud avaliku arvamuse uuringu tulemuste põhjal on Eestis ja maailmas toimuvate sündmuste tõttu viimase kolme kuu jooksul ärevust tundnud 89% elanikest ning võimaliku sõjaohu pärast Eestile/Euroopale muretseb

2. jalaväebrigaadi sõdur orienteerumas nooremallohvitseride kursuse lõpurännakul Võrumaal – katsumus, mis karastab nii keha kui ka vaimu.

Foto: Oliver Kaur / Kaitsevägi

aastaraamat

70% eestlastest ja 60% muust rahvusest inimesi2. Sõjaärevus on Eesti mõistes suhteliselt uus ilming – viimasest sõjast meie kodumaa pinnal on möödas 80 aastat.

Riik on kriisiolukorras edukaks toimetulekuks valmistumisel teinud olulisi samme: nt kriisiplaanid, reageerimiskavad, õppused, ohuteavitussüsteemid jms. Praktilisel tasandil kriisideks valmistumisel ja kriisiolukorras käitumiseks saab teavet veebilehelt olevalmis.ee. Vähem tähelepanu on pööratud sellele, kuidas üksikisiku tasandil aidata kodanikel teadlikult toime tulla hirmudega, mis on seotud maailmas toimuvaga, ja reguleerida oma sõjaärevust.

Pole põhjust kahelda, et äärmuslikud ja potentsiaalselt ohtlikud olukorrad mõjutavad suuremal või vähemal määral nendega nii otseselt kui ka kaudselt kokku puutuvate inimeste vaimset ja füüsilist seisundit.

Näiteks on Ukraina tsiviilisikutel ja sõjaväelastel esinevat ärevust uurides leitud, et tsiviilisikutel oli suurem ärevuse määr (41,6%) võrreldes võitlejatega (25,8% tegevteenistuses olijate ja 32,6% reservistide puhul)3. Ärevuse taseme ja toimetulekustrateegiate juures mängivad olulist rolli inimeste individuaalsed erinevused, kogemused ja ettevalmistus.

ÄREVUSE REGULEERIMINE

(Sõja)ärevusega toimetulekuks kasutatakse erisuguseid viise ning olenevalt olukorrast on need rohkem või vähem tõhusad.

Psühholoogilistest mehhanismidest, mida sõjaolukorras on uuritud, on probleemile keskendunud toimetulekustrateegiad (nt teabe otsimine, tuleviku planeerimine) seotud madalama ärevuse tasemega, emotsioonile keskendunud strateegiad (nt vältimine, rumineerimine) aga kõrgema ärevuse tasemega.

Enamiku inimeste puhul on probleemile keskendunud strateegiad ülekaalus ja selle levinumad viisid on sotsiaalse toetuse otsimine, mittetöötavate mõtete ja uskumuste ümbersõnastamine ning probleemi lahendamisele suunatud tegevused4

Hoidmaks ärevuse taset n-ö normaalse piires, on väga oluline, et inimesed teadvustavad endale selle olemust ning on läbi mõelnud viisid ja harjutanud tehnikaid, mis aitavad neil rasketes olukordades säilitada tegutsemisvõime. Hea näide sellest on mi-

Oma ärevuse reguleerimine ei ole oluline ainult võimalikuks sõjaks valmistumisel, vaid ka igapäevaste raskuste ennetamisel või nendega edukal toimetulekul.

litaarmaailmas kasutatav väljaõpe, milles sisalduva kõrgema stressitasemega olukordades järjepideva oskuste harjutamise ja sellega põimitud psühholoogiateadmiste rakendamisel saavutatakse sõduritele vajalik füüsiline ja vaimne vastupidavus.

Üksuse tasandil lähtutakse tugeva pinge reguleerimisel järgmistest põhimõtetest: toimunud sündmustest kokkuvõtete tegemine ning eesootava kohta teabe jagamine ja võimalike tegevusvariantide läbiarutamine (tekitab kontrollitunde), üksuse rituaalide au sees hoidmine (võimendab meeskonnatunnet, sidusust), hõivatus meeldivate ja positiivseid tundeid tekitavate tegevustega teenistusest vabal ajal (aitab viia mõtted eemale raskustest ja reguleerida ärevust), baasvajaduste (hügieen, toitumine, uni) rahuldamine (suurendab vastupidavust).

Keerulistes olukordades on inimestel sageli kalduvus keskenduda sellele, mis võib minna halvasti, mitte sellele, mis saab minna hästi, suurendades nõnda ärevusetunnet.

Sellises olukorras võib proovida tehnikat, mis suunab mõtted võimalike lahenduste poole: 1) mõtle ühele keerulisele olukorrale oma elus, millega hästi toime tulid; 2) meenuta, mida tol korral tegid, mis aitas sul siis hakkama saada; 3) kas ja kuidas raske olukorraga toimetulek mõjutas sinu suhtumist iseendasse? 4) millised sinu tugevad küljed aitasid sul toime tulla?5 Lisaks mõttetasandil oma ärevusega tegelemisele on kasu kõikvõimalikest keha tasandile suunatud harjutustest, mis aitavad n-ö tagasi pöörata võitle-või-põgene reaktsiooni ning keha ja meele rahunedes tekib suurem kontrollitunne olukorra üle.

Erinevad hingamis, lõõgastus- ja lõdvestusharjutused, aga ka kujutlustehnikad (nt turvapaiga harjutus) pakuvad selleks suure valiku võimalusi ja on inimesele igal ajal igas olukorras kättesaadavad.

2020. aastal alanud COVID uue ja enneolematu olukorrana tõstis inimeste ärevuse taset ja pani õppima uusi viise, kuidas rangete piirangute ajal toime tulla. Neli aastat kestnud sõda Ukrainas, meie ukse taga, on viinud Eesti elanikud uude ajastusse.

Keerulistes olukordades on inimestel sageli kalduvus keskenduda sellele, mis võib minna halvasti, mitte sellele, mis saab minna hästi.

Inimeste ees on ülesanne teadvustada, kuidas raskesti kontrollitavad olukorrad inimpsüühikat mõjutavad, õppida märkama enda ja teiste ärevust ning omandada viise, kuidas sellega toime tulla. Kõigepealt on see igaühe enda kätes.

Kaitseväe psühholoogid

Marge Sillaste, nooremleitnant Alice Kääramees ning leitnant Sander Murumaa toetamas Eesti kontingendi kaitseväelasi Iraagis.

Foto: Andres Lember / kaitsevägi

Oma ärevuse reguleerimine ei ole oluline ainult võimalikuks sõjaks valmistumisel, vaid ka igapäevaste raskuste ennetamisel või nendega edukalt toimetulekul. Selleks et oma füüsilist vormi parandada, ei ole vaja tipptasemel jõusaali – igaüks saab midagi enda heaks ära teha ka n-ö koduste vahenditega. Tänu meediale võib praegu sõjaärevust olla rohkem kui 20. sajandil – tänapäevased kommunikatsioonivahendid toovad „sõja igaühele igal ajahetkel taskusse kätte“. Samas on veebiavarustes kättesaadavad ka eneseabivõtted, juhised toimetulekuks ja oma säilenõtkuse suurendamiseks ning kontaktid, kust vajaduse korral tuge saada. Suurem teadlikkus, lihtsate käepäraste tehnikate olemasolu ja oskus neid vajaduse korral rakendada aitab säilitada rahu ja enesekindlust ning unistada, tunda rõõmu ja olla tänulik selle eest, mis praegu elus olemas on. ‖

Allikad

1) Turu-uuringute AS (2025). https://turu-uuringute.eu/eesti-elanikest-77-tunneb-seoses-voimaliku-sojaohuga-arevust/

2) Riigikantselei avaliku arvamuse seireuuring (2025) https://riigikantselei.ee/sites/default/ files/documents/2025-10/2025%2009%20AA%2024%20seire%20raport.pdf

3) Pavlova, I., Graf-Vlachy, L., Petrytsa, P., Wang, S. & Zhang, S. X. (2022). Early evidence on the mental health of Ukrainian civilian and professional combatants during the Russian invasion. European Psychiatry, Volume 65, Issue 1.

4) Xu, W., Pavlova, I., Chen, X., Petrytsa, P., Graf-Vlachy, L. & Zhang, S.X. (2023). Mental health symptoms and coping strategies among ukrainians during the Russia-Ukraine war in March 2022. International Journal of Social Psychiatry. Volume 69, Issue 4, pp 957-966.

[5] Armstrong, K., Best, S. & Domenici, P. (2006). Courage After Fire: Coping Strategies for Troops Returning from Iraq and Afghanistan and Their Families. Ulysses Press.

Välja andnud kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond Teostanud küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Koostanud ja toimetanud Antero Noor

Keeletoimetanud Diina Kazakova

Kujundanud Ivo Sokka

Kaanepildi tegi Rasmus Allik

Trükkinud Joon

ISSN 2613-3334