Regionaalhaigla 2_2026

Regionaalhaigla

Verekeskus uues kuues

Mida suurõppus meile näitas?

Droon toob abi

haigla arengus Patsiendi hääl

Vabal ajal patrullimas

Grand Lady pühendub

Elektrooniline haiguslugu peab muutma kogu haigla töökorraldust

dr Helis Pokker parimale vähiravile

Valmisoleku mitu nägu

Selle ajakirjanumbri lugusid ühendab üks märksõna: valmisolek. Valmisolekust räägime seekord väga otseselt suurõppuse Vigorous Warrior 2026 näitel. Regionaalhaigla harjutas kuue nädala jooksul olukorda, kus haiglasse jõuab lühikese ajaga suur hulk raskelt vigastatud patsiente. Sellised õppused panevad proovile mitte ainult kriisiplaanid, vaid ka juhtimise, meeskonnatöö, logistika, meditsiinilise võimekuse ja koostöö partneritega.

Aga valmisolek ei ole ainult kriisiolukordade teema. Sama hästi kirjeldab see meie püüdu vaadata ettepoole. Uurime, kuidas droonid tulevikus toetavad haigla logistikat ja kriisikindlust. Räägime uuest e-haigusloost, mis peab tooma muudatuse kogu haigla töökorraldusse. Käime uuenenud verekeskuses, kus on valminud tänapäevane keskkond nii doonoritele kui ka töötajatele.

Selle numbri kaanelugu on pühendatud dr Helis Pokkerile, tänavusele Grand Lady tiitli laureaadile. Tema teekond on hea näide sellest, kuidas järjekindlus, uudishimu ja patsiendikeskne mõtlemine võivad muuta kogu eriala arengut. Vähiravi tulevikust rääkides jõuame täppisravi, CAR-T ravi, onkogeriaatrilise hindamise ja kiiritusravi laiendamiseni – kõigi nende teemade keskmes on eesmärk pakkuda patsiendile parimat võimalikku ravi.

Olulisel kohal on ka patsiendi hääl. Patsiendinõukoda aitab meil näha haiglat inimese vaatepunktist – alates sellest, kui arusaadav on tee vastuvõtule, kuni selleni, kas patsient tunneb end kuulatu ja hoituna. Indrek Treufeldt tuletab meelde, et meditsiinis on sõna nagu skalpell: täpne, mõjus ja vastutusrikas.

Ja lõpuks räägime meie inimestest ka väljaspool töörolli –puhkusest ja hobidest – kõigest sellest, mis aitab hoida tasakaalu.

Head lugemist!

Stina Eilsen sisukanalite peatoimetaja

Regionaalhaigla

Toimetuse kolleegium: Agris Peedu, Kristo Erikson, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik, Katre Zirel

Väljaandja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside: press@regionaalhaigla.ee

Sisukord

2 Juhtkiri

3 Pöördumine

4 Uudishimust sündinud teekond

10 Kui elupäästev verepakk lendab kohale drooniga

12 Patsientide hääl haigla arengus

14 Indrek Treufeldt: sõna on nagu skalpell

18 Vähiravi tulevikku kujundab täppisravi

20 1990ndate süsteemist aastasse 2032: uus e-haiguslugu peab muutma kogu haigla töökorraldust

22 Verekeskus, mis töötab nagu kellavärk

25 Väikesest heateost sünnib suur abi paljudele

26 Hingega palliatiivravi juures: hea ravi algab küsimusest, mida patsient tegelikult vajab

29 Hingehoidja haiglas: tähtis lüli ravimeeskonnas

30 Konverentsil tunnustati parimaid

32 113 raskelt vigastatut ühe päevaga: Vigorous Warrior pani Regionaalhaigla sõjaaja valmisoleku proovile

36 Eesti päästemeeskonna meditsiinirühm tõestas valmisolekut rahvusvahelisteks humanitaarmissioonideks

38 Meedikud politseivormis

43 Kosutava puhkuse retsept

44 Päeval haiglas, õhtul laval

Makett ja teostus: Menu Meedia Trükk: K-Print

Head lugejad!

Kas kriisiõppuseid on liiga palju? Keeruline vastata. Valmisolek kriisideks peab olema ning isegi kui on olemas dokument mingi kriisi lahendamiseks, siis üksnes sellest ei piisa. Kriisivalmidus ongi just see, kuidas praktiliselt ollakse valmis.

Samas viimastel aastatel on õppuseid olnud palju – nii Regionaalhaigla enda kui ka riigi eri institutsioonide korraldatud. See kõik on aeg ja inimressurss. Kas see oli mõistlikult kasutatud, sõltub nii õppuse planeerimisest kui ka korraldusest ning sellest, kas pärast õppust määratletud parendustegevused saavad ellu viidud enne järgmist õppust või isegi enne kriisi ennast. Kui juba mitu õppust järjest nenditakse samu probleeme ja pakutakse lahendusena samu meetmeid, kuid ikka edasiliikumist pole, ei peaks sarnase fookusega õppust ka korraldama, sest tegemist oleks juba raharaiskamisega. Ka õppuste puhul on paranduste rakendamise seire ülioluline. Haiglas juhatuse poolt, aga riigis isegi valitsuse poolt, sest nii täiendav rahastus kui ka õigusaktide muudatused nõuavad kõrgemat võimalikku tähelepanu.

Mida võtame kaasa viimastest õppustest? Töötajate ja eri institutsioonide motivatsioon on kõrge. See on ju esmatähtis ning annab aimu sellest, et kriisi korral on kaitsetahe ilmselgelt olemas. Parendusvajadusena nimetan kriisivarude, sealhulgas verevarude moodustamise ja kasutuselevõtu. Mobiilsete meditsiiniseadmetega varustatus, sealhulgas riiklik roll nende jaotamisel. Koduõenduse arendamine kriisideks, kus haiglad ei saa näiteks krooniliste haigustega patsiente ravile võtta. Kokkulepped välisriikide haiglatega kriitiliste patsientide vastuvõtmiseks, aga ka kokkulepped lennu- ja laevaettevõtetega välisriikidesse meditsiinilise transpordi korraldamiseks, sest riigil ja haiglatel endil ju selline võimekus puudub.

Ma ei näe võimalust, et kriisiajal saaks Regionaalhaiglat evakueerida. Sisuliselt peab kõrgema etapi haigla tegutsema n-ö viimase hingetõmbeni. See omakorda tähendab ka võimast ettevalmistust, võimast kriisivaru ja võimast kaitsetahet. Selleks ettevalmistuseks ei vaja me üksnes plaani ja õppuseid, vaid siiski ka rahastust, olgu mobiilseteks meditsiiniseadmeteks, kriisivarude lao või varjendi väljaehitamiseks.

Aitäh Regionaalhaigla staabiliikmetele, aktiivsetele õppustest osavõtjatele ja loomulikult meie kriisijuhile, sest teie entusiasm ja nutikus toetab ja arendab nii meie haigla kui ka riigi kriisivalmidust ning hoiab ja tõstab veelgi meie kaitsetahet.

Ikka jõudu ja jaksu!

Agris Peedu, Regionaalhaigla juhatuse esimees

Uudishimust sündinud teekond

Võib-olla oli see juhus, et dr Helis Pokker sattus õpingute ajal Eesti

Onkoloogiakeskusesse. Või see, et üks konverentsiettekanne pani teda küsimusi esitama ning vastuste otsimine aitas parandada ravitulemusi kogu Eestis. Tunnustus, mis tema tööle on järgnenud, ei ole aga kindlasti juhuslik. Dr Pokker on tegutsenud selle nimel, et vähiravi Eestis oleks süsteemsem, personaalsem ja patsiendile lähemal. Aprillis pälvis Helis Pokker Regionaalhaigla 2026. aasta Grand Lady tiitli.

Tekst: Eli Lilles Fotod: Raul Mee, Regionaalhaigla

Kui uurin, kuidas dr Pokkerist onkoloog sai, selgub, et juhustel on tema karjääris olnud oma osa. Pärast ülikooli lõpetamist ja väikese lapsega kodus olemist oli arstide väljaõppe süsteem muutunud: lisandunud oli residentuur, haiglates olid kohad täis nii internatuuri lõpetajaid kui ka residente ning toonane Kiirabihaigla ei saanud teda kohe tagasi võtta. Nii pakuti talle võimalust lõpetada internatuur Eesti Onkoloogiakeskuses Hiiul.

Onkoloogia ei olnud toona eriala, millele ta kindlalt mõelnud oleks, kuid Hiiul veedetud pool aastat pani plaani paika: „Mind võlus ära sealne meeskond ja mind võlusid ära patsiendid. Selle kuue kuuga sai täiesti selgeks, et ma astun onkoloogia residentuuri. Ma ei tea, kas elus on juhuseid või mitte, aga vahel tundub, et sulle lihtsalt näidatakse teed. Nii see otsus tuli ja ma ei ole seda päevagi kahetsenud.“

raviarste ehk rahvakeeli keemiaraviarste samuti eraldi. Kõik areneb nii kiiresti ja muutub nii spetsiifiliseks, et just detailides peitub ravi tulemus,“ selgitab ta.

Ma ei tea, kas elus on juhuseid või mitte, aga vahel tundub, et sulle lihtsalt näidatakse teed.

Oluline suund on ka paikmepõhine spetsialiseerumine, näiteks seedetrakti kasvajatele, uroloogilisele onkoloogiale, rinnanäärmevähile. „See võimaldab olla väga detailselt kursis just selle valdkonna kõige uuemate ja paremate ravivõimaluste, kõrvaltoimete käsitluse ja ravi toksilisusega,“ ütleb dr Pokker. Tema sõnul moodustub patsiendi ümber üha selgemalt spetsialiseerunud meeskond: kirurgid, kiiritusraviarstid, süsteemraviarstid, patoloogid, radioloogid, nukleaarmeditsiini arstid, palliatiivravi meeskond ja loomulikult õde-nõustajad. Kõigi eesmärk on leida patsiendile võimalikult täpselt sobivaim ravi. „See ongi ka üks osapool personaliseeritud meditsiinist,“ ütleb ta, rõhutades, et lisaks geeniteadusele ja molekulaarmarkeritele on sama oluline patsient ise, tema soovid ja ta haiguste eripärad.

Tänavu tähistab dr Pokker 25 aasta möödumist residentuuri lõpetamisest. Selle aja jooksul on onkoloogia ja hematoloogia areng olnud tema sõnul pööraselt kiire: „Kunagisest ainult tsütostaatikumidel ehk keemiaravi preparaatidel põhinenud ravist on jõutud paljude uute ravivõimalusteni ning keemiaravi on jäänud vähemusse. Tänapäevased ravimid suudavad kasvaja vastu teha palju enam.“

Üha täpsema spetsialiseerumise poole

Praegu leiab dr Pokker, et onkoloogia eriala vajaks residentuuris senisest pikemat väljaõpet ning lisaks spetsialiseerumist kiiritusravi või kasvajate süsteemraviga tegelevaks onkoloogiaks. „Praegu kestab onkoloogia residentuur neli aastat, mille vältel peab noor arst omandama nii kiiritusravi kui ka medikamentoosse ravi teostamise oskused,“ ütleb ta.

Kui varem tegeles üks arst sageli kogu vähiraviga, siis tänapäeval valmistatakse arste ette juba väga kitsalt kindlate valdkondade jaoks. Enamikus Euroopa maades ja Põhja-Ameerikas on onkoloogia väljaõpe ravimeetodipõhine. „Kiiritusraviarste koolitatakse eraldi ja süsteem-

Skandinaavia tasemel ravitulemusteni Dr Pokker ütleb, et tema sügavam huvi munandivähi ravi vastu sündis omamoodi juhuslikult või pigem uudishimust. Kõik sai alguse ühest Ida-Euroopa noortele onkoloogidele suunatud koolitusest. „Seal nägin ma esimest korda neid elulemusnumbreid. Üks Euroopa selle valdkonna korüfeedest küsis Eesti onkoloogidelt, kas oskame numbreid kommenteerida. Ega me väga hästi ei osanud,“ tunnistab dr Pokker, kuid see küsimus tiivustas teemat süvitsi edasi uurima.

Teada oli, et Eestis on võrreldes Lääne-Euroopaga liiga palju kaugele arenenud haigusjuhte. Ravivõimaluste taha asi ei jäänud – olemas olid kõik testise vähi raviks vajaminevad ravimid, kirurgid oskasid opereerida ja Eestis teostati ka kiiritusravi. „Aga miks sureb Eestis viie aasta jooksul sisuliselt iga teine munandivähi patsient, kui mujal Euroopas on viie aasta suhteline elulemus 80%?“

Dr Pokker hakkas vastuseid otsima mentoritelt, juhendajatelt ja vähiregistrist, kuid süsteemset ülevaadet ei olnud. „Tollal ei olnud haiguslood veel arvutis, kõik oli paberil,“ meenutab ta. „Haiguslugusid läbi töötades

leidsime põhjuseid küll ja tekkis tunne, et olukorda on võimalik reaalselt parandada. Testisevähk on küll suhteliselt harva esinev haigus – Eestis diagnoositakse aastas umbes 30–35 esmasjuhtu –, kuid tegemist on noorte meeste kõige sagedasema pahaloomulise kasvajaga. Peamine probleem oli süsteemi puudumine: selged juhised ja ühtne arusaam, kuidas nende patsientidega tegutseda, puudusid ning ravikäsitlused sõltusid palju sellest, kuhu patsient ravile sattus. Tuleb arvestada ka ajastut: räägime aastatuhande vahetusest, kus internet polnud laiemalt kasutuses. Infot lihtsalt ei olnudki nii lihtne saada.“

Eesmärk oli algusest peale ambitsioonikas: viia testisevähi elulemus Skandinaavia maade tasemele. „Tänaseks on Eesti tulemused isegi veidi paremad kui Soomes ja oleme vaid millimeetri võrra Taanist maas, meil on põhjust väga rahul olla,“ ütleb dr Pokker.

Tema sõnul näitab see hästi, kui oluline on harva esinevate kasvajate ravi koondamine keskustesse, kus otsuseid teevad multidistsiplinaarsed meeskonnad, kellel tekivad kogemused, ravijärgne jälgimine on korraldatud ja võimalikele retsidiividele saab kiiresti reageerida. Eraldi toob ta välja ka Regionaalhaigla võimalused kõrgdoosis keemiaravi tegemiseks koos tüviraku siirdamisega koostöös hematoloogidega. Dr Helis Pokker märgib, et kuna testisevähk on noorte meeste haigus, kardavad patsiendid viljatuse pärast. Praegu on aga ravi ja fertiilsuse säilitamise võimalused sellisel tasemel, et tema sõnul saab patsientide lastest juba lasteaia kokku küll.

Kodulähedane vähiravi

peaks algama juba paralleelselt muu raviga. „Kui ravi eesmärk on pigem kasvaja kontrolli all hoidmine ning patsiendi võimalikult hea elukvaliteedi säilitamine, ei ole inimlik, et patsient peab pidevalt pika vahemaa taha sõitma. Sama põhimõte kehtib ka ravijärgse jälgimise kohta: selgete juhiste ja hea koostöö korral saab teatud kasvajaid ravijärgselt jälgida ka kodu lähedal.“

Koordinaator hoiab patsienti raviteekonnal

Dr Pokkeri sõnul peaks igal patsiendil olema kontaktisik või koordinaator, kes tema raviteekonda koordineerib ja tervikpilti koos hoiab. „See ei saa alati olla raviarst, sest vähiravi on meeskonnatöö – kirurgid, keemiaraviarstid, kiiritusraviarstid võivad teekonna jooksul vahelduda,“ ütleb ta. Koordinaatori ülesanne oleks aidata patsiendil süsteemis orienteeruda, selgitada järgmisi samme, korraldada vajaduse korral kontakte spetsialistidega ning vähendada patsiendi raviteekonna halduskoormust. „Patsient ei peaks muretsema, kes temaga tegeleb või kuhu ta peab järgmisena minema. Raviteekond peab olema tema eest süsteemi poolt hoitud,“ rõhutab dr Pokker. See on ideaalilähedane vaade, aga sinna suunda peame kindlasti ka liikuma.

Samas on meie erialal võidud ja nendest saadud rõõm väga suured.

Dr Helis Pokkeri sõnul ei tohiks ideaalne vähiravi teekond sõltuda sellest, kas patsient elab Tallinnas, Tartus, Ida-Virumaal või mõnel väiksemal saarel. Parim võimalik raviteekond peaks olema geograafiast ja patsiendi sotsiaalmajanduslikest võimalustest sõltumatu.

Tema sõnul algab kõik vähikahtlusest, üldjuhul esmatasandil, kus peab minema põlema see punane tuluke, et patsient jõuaks võimalikult kiiresti uuringutele ja täpse diagnoosini. Vähikeskuses järgneb põhjalik diagnostika ning multimodaalne konsiilium, kus erinevad vähiraviga tegelevad spetsialistid teevad ühise raviotsuse. Selles etapis selgub ka, kas ravi peab toimuma keskuses või saab seda osaliselt viia kodu lähedale.

Dr Pokkeri sõnul ei ole võimalik kogu vähiravi viia igasse haiglasse ilma kvaliteeti kaotamata. „Keeruline diagnostika, intensiivsem ravi, suurema toksilisuse ja tüsistusriskiga ravimeetodid ning kliinilised uuringud peavad jääma keskustesse. Kodulähedases haiglas saab teha standardiseeritud süsteemravi, kui tingimused seda võimaldavad,“ selgitab ta. „Oleme läinud seda teed, et esimene ravikuur tehakse alati keskuses, et patsient saaks kontakti õe ja ravimeeskonnaga ning esmase nõustamise. Alates teisest ravikuurist on paljudel juhtudel võimalik ravi jätkata kodu lähedal.“

Eriti oluliseks peab ta kodulähedast toetavat ravi ehk palliatiivravi, mis ei tähenda ainult elulõpu ravi, vaid

Sama oluline on, et ravitüsistuste ja kõrvaltoimete korral oleks selge tugi ravikeskustelt – digitaalse jälgimise, telefoni teel nõustamise või nende kombinatsioonina. „Mitte igas haiglas ei pea olema onkoloog, aga igal pool peab olema teadmine ja tugi, kust abi saab,“ võtab ta kokku. „Koordinaator ei pea tingimata olema onkoloogilise pädevusega arst. Oluline on, et ta oskaks patsiendi õigesse kohta suunata, selgitada raviga seonduvat arusaadavalt ning aidata korraldada ka toetusravi ja palliatiivravi vajadusi,” leiab ta. Praegu sellist ühtset koordinaatorisüsteemi veel ei ole, kuid vajadus on nii patsientide kui ka ravimeeskondade poolt selgelt välja toodud ning teema on olnud Tervisekassaga aruteludes juba aastaid.

Järgmine peatus kodulähedases ravis: Ülemiste

Regionaalhaigla kompetentsikeskus katab praegu kodulähedase ravi Pärnu-, Lääne- ja Hiiumaal, kuid järgmise sammuna nähakse hoopis Ülemistet. „Sisuliselt on tegemist Tartu-suuruse piirkonnaga ning mõnikord võib juhtuda, et isegi Läänemaalt jõuab kiiremini kohale kui Tallinna ühest otsast teise,“ ütleb ta.

Teine väga praktiline põhjus on kasvav ravimaht. Pokkeri sõnul oli üsna kiiresti näha, et paari-kolme aasta pärast ei mahuta praegune päevaravi üksus enam kõiki patsiente. Tänu parematele ravidele elavad patsiendid kauem ja haigus on paremini kontrolli all, kuid see tähendab ka ravikuuride ja visiitide arvu pidevat kasvu. Lasnamäe piirkond tundus loogilise järgmise sammuna ka tulevikuühendusi ja raudtee liikumist arvestades. Ülemiste üksus saab olema sobivamaks ravikohaks ka Lääne-Virumaalt, Ida-Virumaalt, miks mitte ka Viimsist või Tallinna kesklinnast pärit patsientidele.

Onkoloogia võlub kiire arengu ja patsienditööga

Uurin, kas onkoloogia on praegu noorte arstide seas populaarne eriala. „Jah, kindlasti –väikese reservatsiooniga,“ vastab dr Pokker. „Vajadus spetsialistide järele on suurem kui praegune residentuurikohtade arv. Igal aastal võetakse vastu kaks, kolm või neli residenti ning need kohad on onkoloogiks pürgivate noorte arstidega ka täidetud. Noori tõmbab eriala kiire areng, personaliseeritud ravi ja sellega kaasnev intellektuaalne keerukus. Oluline on ka side patsientidega, kes on onkoloogide juures sageli pikka aega. Lisaks laialdane võimalus osaleda teadusuuringutes ja kliinilistes ravimiuuringutes.“

Tunnustus silmapaistva töö eest

Alates 2003. aastast tunnustab Regionaalhaigla igal aastal ühte arsti silmapaistva tegevuse ning suurte teenete eest arstiabi edendamisel Eestis tiitliga Grand Man või Grand Lady. Tiitel on tunnustus pika, viljaka ja tänuväärse töö eest. „Grand Lady tiitel on toonud märkamist ja õnnitlusi nii kolleegidelt oma majast kui ka väljastpoolt Regionaalhaiglat. See on tõesti väga-väga meeldiv ning liigutav. Igapäevatöö läheb ikka edasi, visioonid kliiniku ja haigla arendusest jäävad samaks, aga päris kindlasti andis tunnustus tugevama tiivatunde,“ ütleb dr Pokker.

Erialal on ka rasked kohad: suur emotsionaalne koormus, läbipõlemise risk ja vajadus pidevalt end täiendada, sest aasta või kahega võib erialaselt juba paljutki muutuda. Dr Pokker ütleb, et patsiente ravides ja raviteekonnal toetades tuleks teha seda nii, et saaks õhtul rahuliku südamega koju minna teadmisega: ma olen teinud kõik, mida teadsin ja oskasin ja milleks mul võimalused olid. „Loomulikult on meil kõigil olnud

olukordi, kus haigusjuhud tulevad koju kaasa ja mõtled nendele ka õhtuti. Samas on meie erialal võidud ja nendest saadud rõõm väga suured: kui raske haigus seljatatakse ja elu läheb oma tavalist rada edasi, siis see positiivsete emotsioonide laeng aitab tasakaalustada raskeid kaotuseid.“

Vaimu tasakaal

Dr Pokker leiab, et enda vaimset poolt tuleb kindlasti tasakaalustada. Teda on terve elu saatnud muusika – ta on lõpetanud muusikakoolis klaveri eriala. „Kuulan hästi laia ampluaad, täpselt nii, nagu parasjagu tunne on, käin kontsertidel ja teatris ning armastan lugeda ka muud kui erialakirjandust,“ märgib ta ja lisab, et oluline tasakaaluallikas on ka loodus. Mere ääres olemine ja ilus mets mõjuvad maandavalt. Samuti on peres koer, kes annab iga päev põhjuse liikuma minna ja on tõeline stressimaandaja. „Eks igaüks meist on leidnud omale sobiva meelistegevuse, aga midagi peab päris kindlasti töö kõrval olema, et vaimu toita ja kehale koormust anda.“

Eeskujuks meile kõigile

Dr Vahur Valvere, Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Ma mäletan Helist juba sellest ajast, kui ta meile noore arstina Hiiule keemiaravi osakonda tööle tuli ja onkoloogia residentuuri astus. Ta eristus kohe teistest noortest oma väga hea lastetoa, intelligentsuse ja hoolivuse poolest. Need omadused on aga nii patsientide kui ka kolleegidega usaldusväärse ja lugupidava suhtlemise aluseks. Onkoloogiliste haigete ja nende lähedastega suhtlemine on üldiselt keeruline. Häid uudiseid oskab enamik arste kenasti edasi anda, aga halbade uudiste edastamine on suur kunst. Helisel tuli see imetlusväärselt lihtsa ja loomulikuna kohe alguses hästi välja. Ja aastatega on ta selles läinud aina paremaks, sest on lisandunud professionaalsust ja arstikunsti.

Mis puudutab Helise panust onkoloogia eriala arengusse, siis haigla tasandil on ta tulemuslikult arendanud onkoloogia- ja hematoloogia kliinikus süsteemravi ning kliiniku juhatajaks saades kogu kliinikut tervikuna. Väljaspool haiglat on Helise kõige suurem teene kvaliteetse süsteemse vähiravi (keemia-, sihtmärk- ja immuunravi) patsientidele võimalikult elukohale lähemale viimine. Ta on selles valdkonnas olnud vaieldamatu pioneer ja teerajaja ning eeskujuks meile kõigile. Alustanud Pärnu Haiglas, on ta teenust laiendanud ka Hiiumaa Haiglale ja Läänemaa Haiglale. Nüüd on tal veel plaan lähiajal liikuda süsteemravi teenusega Tallinnas Ülemiste linnakusse.

Helis on olnud ka aktiivne koostöös erialaühendustega nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt, samuti osalenud paljudes teadus- ja ravimiuuringutes ning arendusprojektides.

Mulle meenub selgelt see õhtu aastal 2021, kui minule Grandi tiitel üle anti. Mind õnnitledes rõhutas Helis, et ma olen onkoloogidest keemia- ja kiiritusravi tähenduses esimene. Ma ei mäleta täpselt, mida ma vastasin, aga mõte oli, et loodetavasti mitte ka viimane. Helis võttis seda vastust tõsiselt ja nüüd oleme mõlemad sama tiitli omanikud.

Soovin Helisele veel kord palju-palju õnne selle suure tunnustuse puhul ja jõudu-jaksu edaspidiseks, sest haiged vajavad teda väga hea arstina ja meie suurepärase kolleegina.

Väga hea juht ja õpetaja

Dr Veiko Vahula, Pärnu Haigla

Tervitame suurima rõõmuga Põhja-Eesti Regionaalhaigla Grand Lady tiitli omistamist dr Helis Pokkerile ning ühineme õnnitlejatega! Õige valik!

Tänaseks nii iseenesestmõistetavaks muutunud Regionaalhaigla konsiiliumite juhitud onkoloogiliste haigete süsteemravi Pärnu Haiglas oli veel 15 aastat tagasi mõeldamatu ja kuulus ulme valdkonda. Pärnu Haigla sai selleks ideeks innustust kohaliku Vähiliidu esindajate palvetest ja soovidest. Oli ju kunagi ammu Pärnu Haiglaski oma onkoloog palgal. Unistus sai teoks vaid tänu dr Pokkeri isiklikule eestvedamisele koostöös dr Regina Rooneemega ning Regionaalhaigla juhatuse ja Eesti Vähiliidu toetusele. See on üks edulugusid, mille üle oleme Pärnu Haiglas väga uhked ja mida pärnumaalastest onkopatsiendid oskavad hinnata.

Haigla jaoks on kodulähedane onkoloogia palju enamat kui lihtsalt kohapeal tehtud raviprotseduurid. See on arendanud meie haigla töötajate kompetentse laiemalt, pakkumaks onkoloogilistele haigetele enam tänaseid ravivõimalusi, arendanud meie apteegi teenuseid, diagnostikavõimalusi ja muudki. Kõrgelt kvalifitseeritud tipparstina on dr Pokker ka väga hea juht ja õpetaja, mis ei ole omane kõigile tippspetsialistidele. Ta on sooja tänutundega omaks võetud ja tervitatud meie haigla ravimeeskondade poolt.

Isiklikult imetlen alati dr Pokkeri kõrgeid inimlikke väärtusi – kompromissitut kollegiaalsust, positiivset energiat, huumorimeelt ja elurõõmu, sügavat empaatiavõimet oma töös nii sageli ette tulevate lahendamatute eksistentsiaalsete probleemide käsitlemisel, ikka inimlikult ja hoolivalt. Lihtsalt väga hea inimesena.

Soovime dr Pokkerile jätkuvat tervist, jõudu ja tahet järgmiste elutööde realiseerimisel, ta on meie haiglas alati teretulnud! Oleme valmis jätkuvaks koostööks onkoloogiliste patsientide raviteekondade arendamisel, sh ka elulõpuravi ning palliatiivravi arendamisel koostöös Regionaalhaiglaga.

Õiged sõnad

õigel ajal

Dr Mikk Saretok, Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Helis oli minu üks peamisi juhendajaid residentuuri ajal ja hiljem, kui ma keemiaravis tööle asusin, jagasime sama valdkonda.

Usun, et esimene, mis enamikul inimestel temaga seostub, on tema rahulikkus ja mõistlikkus. Need omadused on temas ilusti tasakaalus.

Helis on väga tõenduspõhine arst ja jälgib tähelepanelikult nii tõenduspõhisust kui ka arengusuundi oma valdkonnas. Sarnaselt on ta ka mind õpetanud: kui hakkad kahtlema, kas mingit ravi teha või mitte, siis vaata, mida uuringud ütlevad. Ja mitte ainult uuringut üldiselt, vaid vaata ka uuringu sisse, milline on alampopulatsioon ja kes on täpselt see patsient, kellele konkreetset ravi tegema peaks.

Üks tema unikaalseid omadusi on see, et vist mitte keegi pole näinud teda endast välja või närvi minemas. Helis suudab kenasti säilitada rahu keerulistes situatsioonides ja leiab õigel ajal õiged sõnad. Arvan, et väga vähe on inimesi, kes on nii juhtimiskarjääri kui ka spetsialisti karjääri mõttes nii kõrgel tasemel, aga suudavad samal ajal jätkuvalt näha suurt pilti ja töötaja vaadet, olgu selleks hooldaja, õde, arst, füüsik või tehnik. Ta suudab suurepäraselt samastada end kolleegidega ning säilitada perspektiivitunnetuse juhi rollis.

Siiras pühendumus

Dr Martin Kivi, Ida-Tallinna Keskhaigla

Dr Helis Pokkerit iseloomustab erakordne tähelepanelikkus detailide suhtes ning sügavad ja mitmekülgsed kliinilised teadmised, mida ta on järjepidevalt täiendanud ja laiendanud.

Ta on olnud järjekindlalt avatud uuendustele, panustades uute ravimeetodite juurutamisse ning otsides parimaid võimalikke lahendusi ka kõige keerulisemates kliinilistes olukordades.

Patsientide jaoks tähendab see eelkõige turvatunnet ja usaldust – tema inimlikkus, empaa tiavõime, vastutustunne, siiras pühendumus ja soov leida igale patsiendile parim võimalik lahendus on olnud tema töö keskmes.

Kolleegide jaoks on ta hinnatud ja inspireeriv partner ning tugev meeskonnamängija. Tal on haruldane oskus hoida ja toetada meeskonda ka pingelistes ja kriitilistes olukordades, säilitades alati lugupidava, avatud ja inimliku hoiaku. Tema professionaalsus, põhimõttekindlus ning võime leida elegantseid lahendusi erinevates keerulistes situatsioonides on olnud eeskujuks paljudele.

Eraldi tuleb esile tõsta tema panust onkoloogia eriala arendamisse Eestis. Dr Helis Pokkeri eestvedamisel on testisevähi ravitulemused Eestis jõudnud tasemele, mis on võrreldav maailma tippkeskuste ravitulemustega – see on märkimisväärne saavutus, mille mõju ulatub kaugele üle ühe raviasutuse piiride.

Kõige selle juures on ta säilitanud oma inimlikkuse, tasakaalukuse ja huumorimeele – omadused, mis teevad temast mitte ainult silmapaistva arsti, vaid ka kõrgelt hinnatud kolleegi.

Jäägitu armastus oma töö vastu

Hanna-Greta Reinhold, dr Helis Pokkeri tütar

Ilmselt paljud ei tea seda, aga mu ema tahtis arstiks saada juba lapsena, mitte ükski teine eriala ei olnud isegi võimalik alternatiiv selle kõrval. Natuke vanemaks saades täpsustus see soov veelgi – ta tahtis saada väga heaks arstiks, selliseks, kes on ustav meeskonnaliige oma kolleegidele ning empaatiline ja usaldusväärne tugi oma patsientidele nende teekonnal. Selle õnnestumise suureks eelduseks on tema enda sõnul jäägitu armastus oma töö vastu.

Ema kõrvalt olen mõelnud, et arsti kutsumus ei ole ainult amet, vaid rohkem nagu olemus. Kõrvalseisjana olen tunnistanud ka asjaolu, et see ei ole olemuselt kerge elukutse, kuid oma töö parimaks osaks peab ta inimesi.

Mu ema on mind palju inspireerinud, kuid ühe asjana tooksin välja tema katkematu soovi ja püüdluse olemasolevat alati kuidagi parendada ning edasi viia. Mul on au üle tema õla piiludes sellest kõigest osa saada ning tema tegemisi ja toimetamisi jälgida. Toimetamisi, mis on ka praegu jätkuvalt kantud sellest samast soovist – teha seda, mis ma teen, oma oskuste ja võimaluste piires kõige paremal võimalikul moel!

Kui elupäästev verepakk lendab kohale drooniga

Kujutage ette stseeni: haigla kohal liiguvad vaikselt droonid, üks toob laboriproove, teine ravimeid, kolmas annab kriisiolukorras ülevaate sündmuskohast, kuhu maad mööda ligi ei pääse. Midagi sellist tundus veel hiljuti pigem tulevikufilmi kaadrina kui Eesti tervishoiu praktilise arendusprojektina.

Tekst: Stina Eilsen Fotod: Shutterstock

Ometi on just sellise tuleviku võimalikkust asutud Regionaalhaiglas koos Lennuakadeemiaga uurima. Alguse on saanud droonide kasutamise projekt, mille eesmärk ei ole vaimustuda tehnoloogiast tehnoloogia pärast, vaid hinnata väga praktilist küsimust: kas ja kuidas võiksid droonid toetada haigla tööd, meditsiinilogistikat ja tervishoiu kriisikindlust? Lähemalt räägivad diagnostikakliiniku juht dr Indrek Koovit, e-haigla juht Jaagup Saare ja projektijuht Hanna Liivia Teller Regionaalhaigla on Eestis kõige kõrgema etapi ravi osutav haigla, gruppi kuuluvad Raplamaa Haigla, Läänemaa Haigla ja Hiiumaa Haigla, millest viimane asub saarel. Seega peab haigla olema valmis reageerima väga erinevatele kriisiolukordadele alates äärmuslikest ilmastikuolu-

dest ja transporditõrgetest kuni suurõnnetuste, masskannatanutega sündmuste, side- ja energiakatkestuste ning tarneahela häireteni. Just siin ongi droonid väga praktilised. Mis saab siis, kui tavapärane transport ei toimi? Kui maantee on suletud, praamiühendus häiritud või helikopter ei saa lennata? Kas mõnes sellises olukorras võiks droon olla kiirem, otstarbekam või töökindlam alternatiiv?

Dr Indrek Koovit räägib alustuseks ideest. „Suhtume Regionaalhaiglas igasugusesse innovatsiooni väga positiivselt,“ ütleb ta ja lisab, et esimene mõte droonide kasutamisest transpordivahendina tuli Regionaalhaigla juhatuse esimehel Agris Peedul. „Haarasime sellest kohe kinni, sest diagnostikakliinik on just see koht, kus droonidest võiks reaalselt kasu olla,“ lausub dr Koovit. Droonimaailm on järjest arenenud ja seoses viimaste aastate geopoliitiliste sündmuste ja muutunud julgeoleku-

olukorraga on droonid muutunud järjest aktuaalsemaks ning nende kasutusvaldkonnad on laienenud kiiresti nii kaitse-, pääste- kui ka tsiviilsektoris. Dr Koovit tõdeb, et infotehnoloogilised lahendused on olulised, ning et kõik oleks maksimaalselt automatiseeritud, kaasati kohe ka IT-teenistus. „Mõeldud-tehtud, panime koos Lennuakadeemiaga projekti ideekavandi kiiresti kokku ja saimegi Riigikantseleilt rahastuse.“

Mitmes riigis on droone juba meditsiinilogistikas kasutatud või katsetatud. Näiteks USA-s, Šveitsis, Norras ja Ühendkuningriigis on droonide abil saavutatud lühemaid transpordiaegu, parandatud varude kättesaadavust ja saadud paremaid ravitulemusi. Šveitsis on Swiss Post koostöös haiglatega kasutanud droone laboriproovide transpordiks linnakeskkonnas. Ühendkuningriigis katsetatakse droonitransporti ajakriitiliste vereproovide vedamiseks haiglate ja laborite vahel. Need näited kinnitavad, et droonitehnoloogia on selliseks transpordiks piisavalt küps, kuid selle edukus sõltub teenuse protsessi terviklikust ülesehitusest.

Regionaalhaiglale ei tähenda rahvusvaheline kogemus valmis mudeli ülevõtmist. Eesti tervishoiusüsteemil, geograafial ja kriisivalmiduse vajadustel on oma eripärad ja seetõttu tulebki droonide kasutusvõimalusi hinnata kohalikus kontekstis. „Eestis on haigladroonide kasutamine esmakordne, seetõttu on ka palju praegu veel lahenduseta küsimusi: vaja on paika saada õigusruum, mis reguleerib, kus, millal ja kuidas droonid lennata võivad, sest kui ulmefilmis oleme näinud, kuidas seitse kihti droone pilvelõhkujate vahel ringi kihutavad, siis päriselus on vaja õiguslikku regulatsiooni, mis määratleks, millal võivad droonid verepaki või arvutiseadmega õhku tõusta. Kui Elon Muskil on üle 10 000 Starlinki satelliidi kosmoses, siis on droonid ju sellega kõrvutatuna tühiasi,“ muigab dr Koovit.

Kasvab riigi kriisikindlus

E-haigla juht Jaagup Saare ja IT projektijuht Hanna Liivia Teller on igati nõus, et innovatsioon on vajalik, ja toovad välja veel ühe olulise nüansi. „Selle projektiga panustame riigi kriisikindluse kasvatamisse. Paratamatult on ka haigla seotud võimalike õnnetuste ja kriisidega. Masskannatanutega sündmusel on aga võimalik saata drooniga vajalikud tarvikud sündmuskohale ilma inimese elu ohtu panemata.“ Saare sõnul ei ole droonitransport midagi erakordset, seda on koroonakriisi ajal mõnel korral ka katsetatud. Uuenduslik on aga selle kasutamine haiglakontekstis ja droonitranspordi regulaarne kasutusele võtmine nõuab põhjalikku analüüsi. „Lennuakadeemia on väga oluline partner, et koos protsesse analüüsida ning neid vajadusel muuta.“ Mis siis täpsemalt plaanis on? Uue projektiga soovitakse kõigepealt haigla logistilised protsessid n-ö pulkadeks lahti võtta, läbi analüüsida ning seejärel tükk tüki haaval tervikuks ehitada, lisades sellesse keerulisse logistilisse puslesse ka droonid. „Kui praegu võtab inimene haiglas mingi tarviku ja viib selle punktist A punkti B, näiteks Ülemiste verevõtupunktist verepakid Ädala verekeskusesse või mõne IT-tarviku Mustamäe meditsiinilinnakust kuhugi teise haigla korpusesse, näiteks Hiiule, siis selle projekti najal me peame aru saama, kui palju me võidame, kui inimese ja kiirabi või transpordiauto asemel teeks töö ära hoopis droon. Droon ei pea ju ummikutes istuma ja kütust kulutama, eeliseid on teisigi,“ selgitab Saare. Tema arvates on ajastus väga hea. „Arvestades kütuse- ja energiakulude heitlikkust ning geopoliitiliste

kriiside mõju tarneahelatele, on lausa vajalik vaadata uute võimaluste suunas,“ arvab Saare. Tema sõnul annab projekt võimaluse kõik stsenaariumid läbi mängida, teha testlennud ning jõuda oluliste järeldusteni, kuidas on droone kõige efektiivsem transpordivahendina kasutada.

Koostöö toob parima lahenduse

Võib ju tunduda, et mis see siis korraldada pole: droon haarab pakikese ja toimetab selle sujuvalt punktist A punkti B. Lennuvaldkond on aga väga reglementeeritud. „Me peame kõik läbi mõtlema, peab ju arvestama ka selle riskiga, et pakk kogemata alla kukub,“ arutlevad projekti algatajad. Samas ei ole mõtet kõike üksinda teha. Projekti õnnestumiseks on oluline mitmekülgne koostöö. Näiteks sai paralleelselt rahastuse ka Transpordiamet, kes hakkab looma infotehnoloogilist taustsüsteemi, et lennulubade taotlemine käiks sujuvalt. „Kui koos Transpordiameti, Lennuakadeemia, Kaitseministeeriumi ja kaitseväega tegutseme, saame tervikliku lahenduse, kus kõigil nimetatud ametkondadel on oma kindel roll, ainult selline koostöö tagab projekti õnnestumise,“ rõhutab Saare. Milline võiks olla olukord 2030. aastal, täpselt nelja aasta pärast? „Reaalsed lennud võiksid toimuda nädalas paar korda,“ arvab dr Koovit. Saare on veelgi ambitsioonikam. „Õigusruumi muudatused on tehtud, tehnilised lahendused olemas ja meditsiinitarvikute vedamine on igapäevane, mida ei panda enam tähelegi.“ Telleri sõnul on droonivaldkonna areng viimastel aastatel olnud erakordselt kiire ning nelja aasta pärast võiks droonitransport olla meditsiinilogistika tavapärane osa, kui vajalikud eeldused selleks saavad loodud. Näiteks võiksid regulaarselt toimuda droonilennud Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Regionaalhaigla vahel.

Katsetame, mõõdame ja

lüüsimeana-

Koit Kaskel

Eesti Lennuakadeemia rektor

Eesti Lennuakadeemia jaoks on koostöö Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga hea näide sellest, kuidas lennundusvaldkonna teadmised saavad teenida väga konkreetset ühiskondlikku vajadust. Meie igapäevatöö keskmes on see, et nii mehitatud kui mehitamata lennundus oleks ohutu, läbimõeldud ja usaldusväärne, ning just neid põhimõtteid toome ka sellesse projekti. Akadeemilise partnerina ei lähtu me oletustest, vaid katsetame, mõõdame ja analüüsime. Niiviisi saame koos haiglaga tõenduspõhiselt välja selgitada, kus droonitehnoloogiad päriselt aitavad ja kus mitte. Mul on hea meel, et Lennuakadeemia saab oma lennundusalase kompetentsiga toetada Regionaalhaigla valmisolekut ka kõige keerulisemateks olukordadeks.

Patsientide hääl haigla arengus

2. juunil tähistati Regionaalhaiglas patsiendipäeva.

Regionaalhaigla patsiendinõukoja esimees Kätlin Madis kirjeldab, millisena näeb ta patsiendinõukoja rolli haiglas.

Tekst: Kätlin Madis Foto: Regionaalhaigla

Kui minult küsitakse, miks ma panustan oma aega patsiendinõukotta, siis vastan alati lihtsalt – haiglad on loodud patsientide jaoks. Olen ise olnud patsient ning tean omast kogemusest, kui oluline on tunda, et sind kuulatakse, mõistetakse ja sinu vajadustega arvestatakse. Nüüd on mul võimalus anda midagi tervishoiusüsteemile tagasi ning aidata kaasa sellele, et patsientide hääl jõuaks nendeni, kes kujundavad haiglate teenuseid ja arengusuundi.

Minu teekond Regionaalhaigla patsiendinõukojas algas kolm aastat tagasi Eesti Insuldipatsientide Seltsi esindajana. Selle aja jooksul olen näinud, kui palju väärtust võib haigla jaoks luua patsiendi vaade. Alates 2026. aastast on mul au täita Regionaalhaigla patsiendinõukoja esimehe rolli ning jätkata tööd selle nimel, et patsientide kogemus ja ootused oleksid haigla arengu loomulik osa.

Regionaalhaigla patsiendinõukoda loodi 2019. aastal. Tänaseks kuulub nõukotta seitse patsientide esindusorganisatsiooni: Eesti Hemofiiliaühing, Eesti Insuldipatsientide Selts, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Psoriaasiliit, Eesti Reumaliit, Eesti Tsöliaakia Selts ja MTÜ Onkoloogika.

Just see teeb Regionaalhaigla patsiendinõukoja Eestis mõnevõrra eriliseks, et siia kuuluvad patsientide esindusorganisatsioonid. Paljudes haiglates kuuluvad nõukogusse üksikud patsiendid või nende lähedased. Regionaalhaigla patsiendinõukoja puhul tähendab see seda, et laua taga ei ole ainult üksikud arvamused, vaid sadade ja tuhandete inimeste kogemused, tähelepanekud ja ettepanekud.

Mis on patsiendi jaoks oluline?

Haiglate eesmärk on pakkuda tipptasemel ravi. Kuid tänapäeva tervishoius ei piisa enam ainult meditsiinilisest kvaliteedist. Sama oluline on inimkesksus – see, et patsienti kuulatakse, tema vajadustega arvestatakse ja teda

Regionaalhaigla patsiendinōukoja juht

Kätlin Madis  tunneb rōōmu haigla uuest patsiendibrošüürist, mille sisusse sai patsiendinõukoda anda tugeva panuse.

kaasatakse ravi puudutavatesse otsustesse. Rahvusvahelised uuringud ning Eesti haiglate kogemus kinnitavad, et kaasatud patsient on teadlikum, tunneb end turvalisemalt ning saavutab sageli ka paremaid ravitulemusi.

Kogemusnõustajana kohtun igapäevaselt inimestega, kes vajavad lisaks ravile ka tunnet, et neid kuulatakse. Sama põhimõte saadab mind ka patsiendinõukojas – patsient ei taha olla ainult haigusloos olev diagnoos, vaid inimene oma küsimuste, hirmude, lootuste ja vajadustega. Mõnikord ei jää inimesele kõige eredamalt meelde mitte meditsiiniline protseduur, vaid see, kuidas temaga räägiti, kas talle anti piisavalt infot ja kas ta tundis ennast hoituna. Just need kogemused kujundavad usaldust tervishoiusüsteemi vastu.

Patsiendinõukoja eesmärk ei ole lahendada üksikuid kaebusi ega ravijuhtumeid. Meie roll on olla haiglale strateegiline partner, kes aitab näha teenuseid läbi patsiendi silmade. Sageli märkavad patsiendid ja nende lähedased detaile, mis kiire töötempo juures võivad jääda märkamata. Selleks ongi patsiendinõukogud loodud.

Koos muudame haigla inimkesksemaks

Näiteks oleme patsiendinõukoja liikmetega Regionaalhaiglas kaasa rääkinud uue verevõtuala loomisel. Meie küsimused olid lihtsad: kas patsient saab aru, kuhu minna? Kas liikumisteekond on loogiline? Kas ooteala on mugav ja arusaadav?

Samuti osalesime aktiivselt uue patsiendivihiku loomisel. Tervishoiutöötajad on oma ala eksperdid, kuid vahel võib meditsiiniline keel jääda patsiendile keeruliseks. Meie ülesanne oli aidata muuta info selgemaks, arusaadavamaks ja inimlikumaks.

Oluline teema on olnud ka haiglas orienteerumine. Regionaalhaigla on suur ning kui inimene satub haiglasse esimest korda, ei soovi ta, et õige koha leidmine tekitaks lisastressi. Olen ise kuulnud lugusid patsientidest, kes eksivad haiglas korduvalt või jõuavad vastuvõtule viimasel hetkel, sest õige tee leidmine osutub keeruliseks. Sellised kogemused võivad tunduda pelgalt detailidena, kuid patsiendi jaoks mõjutavad need märkimisväärselt kogu haiglakogemust.

Praegu tegutseb Eesti haiglate juures juba üksteist patsiendinõukoda. See näitab selgelt, et Eesti tervishoid liigub üha enam patsiendikeskse lähenemise suunas. Rahvusvahelise patsiendipäeva keskne küsimus on „Mis on patsiendi jaoks oluline?“ ja seesama küsimus on saanud ka Eesti haiglates üha tähtsamaks.

Patsiendipäeva tähistati ühiselt üle kogu Eesti 2. juunil tähistasid Eesti haiglad ühiselt rahvusvahelist patsiendipäeva, juhtides tähelepanu sellele, et lisaks diagnoosile tuleb tervishoius märgata ja kuulata inimest ennast. Selleks, et patsiendi vaade jõuaks reaalselt otsustajateni, tegutseb Eesti haiglate juures üksteist ametlikku patsiendinõukoda, mis toovad inimeste tegelikud kogemused ja ootused haiglate igapäevasesse arendustöösse. Regionaalhaigla patsiendinõukoda esindab lisaks Regionaalhaiglale ka Läänemaa Haiglat, Raplamaa Haiglat ja Hiiumaa Haiglat. Oleme käinud nendes haiglates kohapeal, kohtunud töötajate ja juhtidega ning tutvunud nende töökorraldusega. Mida paremini me mõistame haiglate igapäevatööd, seda sisukamat tagasisidet saame anda. Patsiendinõukoja töö ei piirdu üksikute projektidega. Sama oluline on regulaarne kohtumine haigla juhtide, spetsialistide ja arendusmeeskondadega. Mida varem jõuab patsiendi vaade arendusprotsessi, seda suurem on võimalus luua lahendusi, mis päriselt vastavad inimeste vajadustele.

“Inimene vōib unustada selle, mida talle öeldi, kuid ta mäletab väga kaua, kuidas ta ennast tundis.”

Sama lugu on paljude teiste igapäevaste küsimustega. Näiteks on meieni jõudnud tagasisidet inimestelt, kes satuvad erakorralise meditsiini osakonda ootamatult ning avastavad, et telefoni aku on tühi. Selline olukord, kus telefon saab tühjaks ega saa lähedastega ühendust võtta, tekitab täiendavat ärevust. Ka sellistele praktilistele küsimustele püüame koos haiglaga lahendusi leida.

Haigla kui tervik

Need näited illustreerivad hästi, miks patsiendinõukoda on haigla juures vaja. Patsient ei näe haiglat organisatsioonina. Tema kogeb haiglat tervikuna –alates parkimisest, viitadest ja registratuurist kuni suhtluse, raviprotsessi ja koju kaasa antava infoni. Just patsiendi vaade aitab märgata kohti, kus teenust saab muuta paremaks.

Patsiendiorganisatsioonide esindajad osalevad ja panustavad aktiivselt Regionaalhaigla seminaridel, konverentsidel ja erialastes aruteludes. Nii jõuab nõukotta värske teadmine patsientide vajadustest, rahvusvahelistest suundumustest ja uutest lahendustest. See aitab meil olla haiglale sisuline partner, mitte ainult tagasiside andja.

Minu jaoks on suurim väärtus teadmine, et meie ettepanekuid kuulatakse. Kõik muutused ei sünni kiiresti, kuid samm-sammult liigume selle poole, et patsient tunneks end haiglas mõistetuna, kaasatuna ja hoituna.

Kogemusnõustajana tooksin välja ühe mõtte, mis on saatnud mind nii nõustamistöös kui ka patsiendinõukojas tegutsedes: inimene võib unustada selle, mida talle öeldi, kuid ta mäletab väga kaua seda, kuidas ta ennast tundis. Kui patsient tunneb, et tema küsimused on oodatud, tema muresid võetakse tõsiselt ja teda koheldakse austusega, siis sünnib usaldus. Just usaldus on kvaliteetse tervishoiu üks olulisemaid alustalasid.

Vaadates tulevikku, olen optimistlik. Olen kindel, et patsiendinõukojal on veel palju võimalusi panustada Regionaalhaigla arengusse ja tulevikuprojektidesse.

Meie ülesanne on märgata, kuulata ja kaasa mõelda. Tuua haiglani patsientide kogemus ning aidata kujundada teenuseid, mis vastavad inimeste tegelikele vajadustele.

Kõige selle keskmes on üks lihtne põhimõte – me aitame inimesi. Päriselt. Ja kui patsient lahkub Regionaalhaiglast teadmisega, et ta oli kuulatud, mõistetud ja hoitud, siis oleme üheskoos teinud midagi õigesti.

Indrek Treufeldt: sõna on nagu skalpell

Patsiendi ja arsti suhted on ajas palju muutunud. Paternalistlikust mudelist, kus arst teadis ja patsient nõustus, oleme liikunud partnerluse poole, kus patsiendil on rohkem infot, rohkem valikuid, aga ka rohkem vastutust. Meediauurija ja patsientide esindaja Regionaalhaigla eetikanõukogus Indrek Treufeldt vaatab seda muutust korraga patsiendi, kommunikatsioonieksperdi ja eetikanõukogu liikme pilguga. Tema sõnul on nüüdisaegne meditsiin ühest küljest tehnoloogiline kosmos, teisalt võib pikk ravi muuta inimese oma kehas vangiks. Just seepärast on sõnal, kuulamisel ja usaldusel ravisuhetes eriline kaal.

Tekst: Stina Eilsen

Fotod: Regionaalhaigla, erakogu

Arsti ja patsiendi suhetest rääkides öeldakse sageli, et oleme liikunud paternalistlikust suhtumisest võrdse partnerluse poole. Milline on see muutus sinu isikliku patsiendikogemuse põhjal olnud?

Minu elu patsiendina on liikunud ühest äärmusest teise ja see on olnud evolutsioon. Mul on väga selgelt meeles üks näide 1980ndatest, mil pidin minema reisile ja mul

tekkisid vahetult enne reisi kahtlased sümptomid. Läksin arsti juurde ja olukord oli selline, et arst ei saanud minust tegelikult üldse aru. Ma pidin kogu oma jõu kokku võtma, et ennast kuidagi väljendada ja selgeks teha. Aga ma ei ole kindel, kas see teda väga huvitas. Tollane olukord oli selline, et arst ei kuulanud. Võib-olla ei olnudki tal vaja patsienti kuulata, ta niikuinii teadis paremini. See oligi paternalism.

Aastaid hiljem, aastal 2019, olen patsiendina juba olukorras, kus arst ütleb mulle: sul on terve spekter valikuid ja patsiendina pead otsustama, kas lähme ravis seda või

teist teed. Võib-olla on neid valikuid isegi liiga palju. Võibolla ma ei tahagi nii palju infot saada. Ja küsimus ongi selles, kuidas neid valikuid patsiendina langetada.

Kas see tähendab, et partnerlus ei olegi patsiendile alati nii lihtne?

Just. Kommunikatsioonis on põhimõte, et taustateadmisi peab alati olema rohkem kui see, mis välja paistab. Nagu ajakirjanike puhul öeldakse, et sul peab olema see jäämägi: nähtav on ainult väike osa – see artikkel, aga selle all on suur ja vägev taust. Meditsiinis on sama lugu, ilmselt patsient peabki rohkem teadma, aga kas ta on valmis ja oskab seda infot vastu võtta, see on suur küsimus. Ma ei ole päris kindel, et patsiendid on selleks infotulvaks valmis. Seda enam, et nad avavad ise sageli selle ukse: dr Google, tehisaru ja kõik muu ... Inimesed uputavad ennast ise infoga üle. Raviarst annab korrektselt kõik ravivalikud ja rõhutab ka seda, et alati on võimalik küsida ka teist arvamust, siis see on tegelikult väga suur muutus meditsiinis. Minu jaoks oli see meeldiv jahmatus. Varasemast kogemusest tulles oli see midagi täiesti teistsugust, äärmusest äärmusesse. Me peame tahes-tahtmata mõtlema sellele, et vajame tulevikus abivahendeid, mis aitavad seda tohutut infouputust süstematiseerida ja viivad lõpuks parema raviotsuseni.

Oled oma patsiendikogemust kirjeldanud kujundiga „kosmos ja põrgu“. Mida see tähendab? Kosmose mõte tuli mul siis, kui mul oli esimene operatsioon, see oli just laulupeo toimumise ajal. Toibudes vaatasin lage ja äkki tekkis mul mõte, et võib-olla see laulupidu on hoopis siin, sest me peame olema väga õnnelikud, et meil on kosmose tasemel meditsiin. Ma olen ju käinud opiplokki teleajakirjanikuna korduvalt filmimas ja näinud neid ruume ning siis ei mõtle selle peale, et ükskord lamad ise siin selles tehnoloogilises kosmoses. Juba see hetk, kui sind tõstetakse operatsioonivoodi peale ja sulle pannakse soojendatud tekk peale. Kõik need väikesed asjad tunduvad nii täpselt timmitud. Ka laused, mida öeldakse, on selged ja napid, samas heatahtlikud ja lootusrikkad. Meedikud on väga hästi läbi mõelnud, mida ja kuidas nad teevad. Mul tekkis tunne, et see kõik on peaaegu kujutlusvõime piir, et enam täiuslikum ei saakski olla.

Ja põrgu?

reaalsust: olmet, tööviise, hierarhiat, kontakti puudumist, sa näed haiglat ka teise otsa pealt.

Räägid palju sõna rollist. Miks on sõna meditsiinis nii tähtis?

Ma olen Tallinnas Toomkoguduse liige ja kristlik eetika on mulle oluline. Piiblis on kümme käsku ja üks neist käskudest, Sa ei pea Jumala nime ilmaasjata suhu võtma, on ülikasulik nõuanne ja siit me jõuamegi eetika juurde, kuidas ja mida öelda. Olen imetlenud mõne meditsiinitöötaja kogemust ja osavust sõnadega toimetamisel. See ei tähenda pelgalt arsti väljaõpet, vaid ka peent keeletaju ja lugemust. Sõna on kui skalpell. Sõna osa on väga oluline, iga sõna teeb oma töö. Samamoodi nagu skalpell peab olema täpne, peab sõna tegema oma täpse töö. Ma ei räägi mingist esoteerilisest ravist, vaid sõna toimest. Sellest, kuidas patsient käitub, kuidas ta oleks koostöövalmis, kuidas ta ei tõukaks ennast eemale ega hakkaks protestima.

Kui räägime võrdse partnerluse põhimõttest, siis tähendab see ju ka seda, et patsient peab oma sõnu valima ja vastutama. Jah, see on interaktsioon. Arst võib samuti olla haavatav, kui patsient tuleb juba kindla teadmisega, et arst ei tea midagi. Siin mängib rolli ka individualism: minu tervis, minu asi, minu otsus. Sellest võib tekkida hoiak, et teine pool on partner ainult siis, kui ta tingimusteta nõustub minu seisukohtadega. See on keeruline. Samas on meditsiinis tohutu ajadefitsiit. Ükskõik millise ala juurde minna, igal pool on häda see, et aeg, mille arst saab patsiendile anda, on piiratud, kontakt on väga habras. Meil on tohutu kontakti põud.

Toibudes vaatasin lage ja äkki tekkis mul mõte, et võib-olla see laulupidu on hoopis siin, sest me peame olema väga õnnelikud, et meil on kosmose tasemel meditsiin.

Põrgu on pigem see igapäevane ja rutiinne igapäevaravi olukord, kui oled pikemalt raviüksuses peale seda, kui akuutne raviosa on möödas. Ma saan aru, et haigla ei saa olla kuninglik loss, kus kõik on väga mugav ja tore. Aga pikk ravi tekitab seisundi, kus oled justkui vang enda kehas. See on nagu vangla: su keha hoiab sind voodis. Seal ei ole enam seda kosmost. Seal näed teistsugust

Kuidas seda kommunikatiivset ajapuudust leevendada?

Ma ei näe, et arsti vastuvõtuaega oleks võimalik lõputult pikemaks venitada. Seda luksust ei ole. Seetõttu tuleb mõelda, kuidas leevendada seda tunnet, et patsienti ei kuulata ära või ta ei saa vastuvõtul piisavalt rääkida. Olen mõelnud, et tulevikus võiks olla mingi tehnoloogiline lahendus näiteks bot’i näol, kes vestleb patsiendiga rahulikult enne arsti juurde jõudmist. Patsient võiks rääkida tund aega või mitmes etapis. Selle vestluse põhjal sünteesitaks arstile selge sisend: patsiendi lugu, olulised mured, küsimused ja ootused. Ma saan aru, et paljudele tundub see sünteetiline ja kunstlik, paljud ei taha masinaga rääkida. Aga küsimus on selles, kuidas leevendada kontaktipuudust. Kui arsti aega juurde ei tule, peab olema mingi muu tugi.

Nii et tehisaru ei peaks asendama inimest, vaid valmistama suhtlust paremini ette?

Just. Näiteks radioloogiliste uuringute puhul liigume juba selles suunas, et robot vaatab neid enne inimese silma

esmaselt. Saame tulemuse kiiremini ja inimene saab selle üle kontrollida. See on topeltkontroll. Sama põhimõte võiks mingil kujul aidata ka suhtluses: mitte asendada inimest, vaid valmistada suhtlust paremini ette.

Millised haigla suhtlusolukorrad on patsiendi jaoks kõige keerulisemad?

Hommikune visiit on minu jaoks väga kummaline kommu nikatsioonivorm. Ma saan aru, et see on süsteemi osa ja nii peab mingil põhjusel käima. Aga patsiendi jaoks on see üsna karm: palatis seisab rida inimesi ja nad vahetavad omavahel poolikuid fraase. Sina lamad seal ja püüad kinni püüda, kas sinu kohta öeldi midagi. Kord on inimesi rohkem, kord vähem. Sa hakkad seda infot justkui raalima. Mingid infokillud tulevad, mingid jäävad varjatuks. See on kommunikatsiooniudu.

Kui oled ühispalatis, kuuled samamoodi ka teiste patsientide kohta räägitut. See on väga rituaalne suhtlusvorm, aga see ei ole patsiendi jaoks mõeldud.

Mida soovitaksid arstidele ja toetavale personalile patsiendi vaates?

Oleks ebaõiglane ja mitte asjakohane öelda lihtsalt, et arstid peavad rohkem pühenduma. Ma ei näe seda varu. Meedikute ajabilanss on selline, et nad ei saa kõiki kommunikatiivseid asju lõpuni läbi käia, isegi kui nad väga tahaksid. Siin peab veelgi suurendama õdede rolli, hingehoiu, palliatiivravi ja teiste tugiteenuste võimalusi. Õdedel on võimalik võtta järjest suurem nõustav roll, kui süsteem seda toetab ja väärtustab. Siin on veel üks huvitav nüanss, patsiendi jaoks on väga mõjuv ametiuhkus, see on pool töö tõhususest. Isegi kui arst on napisõnaline, aga kui tajud, et ta on oma ameti üle uhke, annab see kindlust. Sama kehtib õe või ükskõik millise töötaja kohta. Kui näed, et inimene teeb oma tööd uhkusega, tekib usaldus. Kui tajud hädaorgu, tekib hirm ja ebamugavus. See puudutab kõiki ameteid.

Ma ei suhtu taunivalt sellesse, kui patsient otsib enne visiiti infot.

enda jaoks maksimum võtta? On ju väga oluline, et patsient lahkuks arstikabinetist piisava infoga. Ma ei suhtu taunivalt sellesse, kui patsient otsib enne visiiti infot. See on loomulik, et inimene tahab ennast kurssi viia. Keerulisemate seisundite puhul on väga oluline kaasata lähedasi. Lähedane võiks visiidile tulla kaasa. See võib esialgu tunduda veidi pentsik, aga tegelikult on see väga tõhus, sest on mitu kõrva, mis infot kuulevad. Pärast saab kuuldut omavahel kokku panna ja arutada. Inimesed on väga erinevad selles, kui palju nad suudavad arsti jutust vastu võtta. Sageli ei suudeta võtta vastu nii palju, kui vaja oleks, eriti kui ollakse šokis.

Kas tehnoloogia võiks aidata ka patsiendil hiljem arsti juttu meenutada?

Võiks olla tehnoloogiline tugi, mis aitab visiiti kokku võtta. Näiteks kui visiit lõpeb, saadetakse patsiendile kokkuvõte sellest, mis olid vestluse olulised punktid: mida küsiti, mida räägiti, mida otsustati. See ei pea tingimata olema salvestus. See võib olla transkriptsiooni või kokkuvõtte vormis. Oluline on, et patsient ei peaks kõike kohe esimesel hetkel meeles pidama.

Kuidas patsiendina ennast parimal viisil arsti visiidiks ette valmistada ja sellest lühikesest ajast

Tänapäeval tuleb patsient arsti juurde sageli Google’i, tehisaru või mõjuisikute kaudu saadud teadmistega, millel ei ole tegelikult tõenduspõhise käsitlusega väga palju kokkupuudet. Kui me eeldame, et meditsiin on teaduspõhine ja selles on olemas objektiivne teekond, siis olukord, kus patsient ei ole nõus koostööd tegema, on koostöötõrge. Sellega tuleb tegeleda eraldi. See ei saa olla lihtsalt nii, et mängime kaasa ja ütleme: kui inimene tahab nii uskuda, siis las usub. Patsiendile tuleb väga selgelt selgitada, mis on objektiivne leid ja milline on tõenduspõhine teekond. Kui ta on sellele vastu, peab olema eraldi suhtlusprotokoll, koolitus või protseduur, kuidas sellist olukorda lahendada. Kui patsiendil on teistsugune ja tõenduspõhise käsitlusega vastuolus olev

ettekujutus, siis ma käsitleks seda kriisiohjena või kriisikommunikatsioonina.

Kas selleks võiks olla eraldi inimene või roll? Võib-olla tõesti peaks olema keegi, kes selliste juhtumitega tegeleb. Politseis on dialoogipolitsei. Meditsiinis võiks mõelda inimestele, kes aitavad dialoogi pidada. Ma nimetasin teda kujundlikult dialoogipolitseinikuks ka meditsiinis. Hingehoidja on üks roll: ta kuulab ja võtab aega. Aga sellise tõenduspõhise konflikti puhul võiks olla keegi, kes analüüsib juhtumit ja aitab dialoogi püsti panna. See vajab eraldi mõtestamist.

Kuidas ise terviseinfot otsid?

Enda kohta vaatan kõigepealt Terviseportaali. Laiemalt kasutan praegu väga palju tehisaru ja olen kasutanud erinevaid mudeleid. Mul on olnud ka periood, kus tegutsesin eestikeelse tehisaru treenerina. See andis kogemuse, kuidas mudelid töötavad ja kuidas prompti kirjutada.

Kui tavakasutaja tahab oma seisundi kohta tehisarust infot küsida, mida ta peaks silmas pidama?

Tehisaru kasutamisel peab oskama küsimust küsida. Heas promptis on mitu komponenti: kelle rollis tehisaru vastab, millisel tasemel ta selgitab, millises struktuuris ta vastab, kuidas probleem on kirjeldatud ja millistele allikatele ta peab toetuma. Võib paluda, et ta esitaks viited usaldusväärsetele allikatele või maailma juhtivate meditsiinikeskuste materjalidele. Näiteks saab suunata teda kasutama kindlaid allikaid. Aga tavakasutajat tuleb pigem hoiatada. Tehisaruga peab natuke olema nagu ratsanik: sa pead sadulas

püsima ja kogu aeg tajuma, mida ta sulle vastab. Kui sa ei oska sümptomeid või küsimust täpselt kirjeldada, võib vastus metsa minna.

Mis oleks praktilisem soovitus inimesele, kes ei ole tehisaru osav kasutaja?

Siis on oluline allikakriitilisus. Tuleb kasutada kindlaid portaale ja ravijuhendeid. Kui inglise keelt ei valda, saab ka tehisaru suunata: paluda, et ta lähtuks näiteks Põhjamaades kasutatavatest ravijuhenditest või kindlast usaldusväärsest allikast. Aga see on juba spetsiifiline oskus. Kõigilt ei saa eeldada, et nad oskavad promptida. Seetõttu on lihtsam ja turvalisem otsida infot usaldusväärsetest terviseportaalidest ja haiglate teemaveebidest.

Mida on Regionaalhaigla eetikanõukogus osalemine andnud?

See on andnud võimaluse patsiendina paremini mõtestada dilemmasid ja raskusi. Tavaliselt räägitakse palju patsiendi muredest, raskustest ja vaevadest, aga vähem räägitakse patsiendi võimalustest, ehkki neid on ju palju. Samuti räägitakse sellest, mida meditsiin peab patsiendiga tegema ja mida süsteem patsiendile annab. Tegelikult on patsiendil ka kohustused ja ühiskonnal on kohustused. Me arutame, kuidas jõuda selleni, et me tõesti raviksime neid, keda peab ravima. Patsiendi õigused saavad olla laiahaardelisemad ja sügavamad siis, kui patsient saab aru ka oma kohustustest ja vastutusest. See retk meditsiini teemadesse on olnud väga huvitav: patsiendi autonoomia, elulõpu tahteavaldus, kasutu ravi, kliiniline eetika. See on täiesti omaette maailm, taas omamoodi kosmos.

Vähiravi tulevikku kujundab täppisravi

Dr Helis Pokkeri sõnul on onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku

tulevikuprioriteedid personaliseeritud vähiravi, sealhulgas CAR-T ravi arendamine, kiiritusravikeskuse uued kanjonid ning onkogeriaatriliste hindamiste laialdane juurutamine igapäevasesse praktikasse.

Eesmärgiks on tänapäevane ja veelgi patsiendisõbralikum vähikliinik.

Tekst: Eli Lilles Foto: Shutterstock

Onkoloogia ja hematoloogia tulevik on dr Pokkeri sõnul järjest personaliseeritum ja täppisravikesksem. „Muutused ei tule korraga revolutsioonina, vaid pidevalt, võimaldades kasvajarakku üha täpsemalt mõjutada,“ märgib ta.

Praegu on kõige personaliseeritum ravi CAR-T (kimäärse antigeeni retseptoriga T-rakkude teraapia), kus ravim valmistatakse patsiendilt kogutud T-lümfotsüüte kasutades. Laboris muundatakse neid selliselt, et patsiendile tagasi kantuna tunnevad needsamad rakud ära kindla märklaua ehk antigeeni vähiraku pinnal. CAR-T rakud aktiveeruvad ja hävitavad vähirakud. „Vähiravi aspektist praegu enam personaalsemaks minna väga ei saagi,“ ütleb dr Pokker ja selgitab, et esimesena tuleb CAR-T aitama hematoloogiliste kasvajatega patsiente. Üha enam liigutakse biomarkeril põhineva ravi suunas: hakatakse veelgi täpsemalt valima, millisele patsiendile konkreetne ravi sobib. „See seab suurema surve ka laborile ja diagnostikale laiemalt üha uute arenduste läbiviimiseks ja tehnoloogiate kaasajastamiseks,“ ütleb dr Pokker. Kui praegu on NGS ( Next Generation Sequencing ehk tuumorigeeni sekveneerimine) mõeldud veel selekteeritud patsientidele, siis lähiaastatel muutub see sama igapäevaseks nagu immuunohistokeemia või vereanalüüsidest määratavad kasvajamarkerid. „Me ei oska enam prognoosi ega raviplaani paika panna, kui ei tea molekulaargeneetilisi markereid,“ rõhutab ta.

nii nagu senini ainult selle järgi, millisest elundist kasvaja pärineb, vaid kasvaja molekulaarsete iseärasuste alusel. „See tähendab, et sama geneetilise muutusega kopsu-, soole- või kilpnäärmevähk võib tulevikus saada sama sihtravi. Patoloogia jääb endiselt vähidiagnostika nurgakiviks, kuid molekulaardiagnostika roll raviotsustes kasvab kiiresti,“ nendib dr Pokker.

Dr Pokkeri sõnul kuuluvad immunoteraapia, rakuravi ja uue põlvkonna sihtmärkravimid praegu onkoloogia kõige kiiremini arenevate valdkondade hulka. Kui esimesed immuunkontrollpunktide inhibiitorid muutsid vähiravi juba enam kui kümme aastat tagasi, siis nüüd liigub areng järgmise põlvkonna ravimeetodite suunas. Üha enam kasutatakse bispetsiifilisi antikehi, mis toovad immuunrakud ja kasvajarakud omavahel kokku ning aitavad organismi kaitsesüsteemil vähki efektiivsemalt hävitada. Samuti on kiiresti laienemas antikeha-ravimkonjugaatide ehk ADC-de kasutamine, kus vähirakku ära tundev antikeha viib tsütotoksilise ravimi otse kasvajarakku. „See võimaldab suurendada ravi täpsust ja vähendada süsteemseid kõrvaltoimeid,“ ütleb dr Pokker.

„Oluline tulevikusuund on ka vedelbiopsia, kus tavapärase koetüki asemel otsitakse verest biomarkereid või kasvaja DNA-d.”

Üks täppisonkoloogia suuremaid muutusi on nn tissue-agnostic-lähenemine, kus ravi ei määrata enam

Oluline tulevikusuund on ka vedelbiopsia, kus tavapärase koetüki asemel otsitakse verest biomarkereid või kasvaja DNA-d, et jälgida raviefekti või ravijärgselt haiguse tagasitulekut. Kasvaja DNA määramine vedelbiopsiast igapäevasesse kliinilisse praktikasse veel jõudnud pole, kuid esimesed uuringud on olemas. „Arvestades siiski kompuutertomograafiliste uuringute suurt kiirguskoormust, oleks see väga suur samm patsiendi ohutuse suunas ning lisas ka patsiendi vaates kergesti teostatav – lihtsalt üks vereproov,“ leiab dr Pokker.

Onkogeriaatriline hindamine aitab raviotsuse tegemisel

Samal ajal toob elanikkonna vananemine onkoloogiasse uusi väljakutseid. Ühel ja samal patsiendil esinevate kaasuvate haiguste hulk kasvab ning üha olulisemaks muutub polüfarmakoloogia.

Vanemaealiste osakaalu tõus kasvatab vähiravis nii töömahtu kui ka vajadust raviotsuseid mitmest vaatenurgast läbi mõelda. „Elanikkonna vananemine ja ka kaasuvate haiguste parem diagnoosimine tähendab, et enne vähiravi algust on vaja hinnata organismi üldist seisundit ehk teha onkogeriaatriline hindamine, mis annab vastused organismi üldise tervise kohta.

Tavaliselt mõistetakse geriaatriat kui eakate ja multimorbiitsete patsientide tervise, haiguste, funktsionaalse võimekuse ja elukvaliteedi hindamise ning raviga tegelevat arstlikku eriala. „Onkogeriaatria ei piirdu ainult patsiendi vanusega, vaid vähiravide eelselt võib onkogeraatrilist hinnangut vaja olla ka alla kuuekümneaastastel patsientidel,“ selgitab dr Pokker. „Noorematel patsientidel on ravi sageli agressiivsem, vanemaealiste puhul on aga keskne küsimus, kuidas hoida elukvaliteeti, toimetulekut ja kasvaja kontrolli all nii, et see ei progresseeruks. Onkoloog peab teadma, kas organism peab ravile vastu ja kas patsient saab sellest tegelikult kasu – see puudutab nii ravimeid kui ka suuri onkoloogilisi operatsioone,“ lisab ta.

Dr Pokkeri sõnul on onkogeriaatriline hinnang enne vähiravi alustamist eakamatele või polümorbiidsetele patsientidele hädavajalik: „Põhja-Eesti Regionaalhaiglas on hindamisega alustatud juba mõned aastad tagasi, kuid see vajab laiendamist. Tervisekassa on tulemuspõhise rahastamise juures onkogeriaatria ära märkinud, mis näitab, et selline hindamine peaks saama vähiravis igapäevapraktika loomulikuks osaks.“

Kiiritusravi laiendamine:

uute kanjonite jaoks ruumi jagub

Kiiritusravi on üks kolmest vähiravi ankurerialast ja tehnoloogiliselt väga kallis valdkond. Suurel osal juhtudest on tegemist lokaalse haiguse ravi ehk potentsiaalselt tervistava raviga.

Dr Pokker selgitab, et praegu on Regionaalhaiglas neli kanjonit, milles neli kiirendit ja kõik töötavad: kaks kiirendit kümme tundi ning kaks kaheksa tundi päevas. Lähiaastatel on tema sõnul vaja juurde kolme kanjonit, kuigi omaette küsimus on, kas kohe ka kolme kiirendit. „Eesmärk on siiski olemasolev aparatuur maksimaalselt ära koormata. Lisakanjonite jaoks on ruum välja vaadatud ja projekteerimine käib. Hea on see, et uued kanjonid saab ehitada praeguste juurde ning uut korpust selleks ehitada ei ole vaja,“ leiab ta.

„Minu jaoks, ja ka ravikvaliteedi aspektist, on oluline põhimõte, et ravimeeskonnal oleks piisavalt suur hulk patsiente, sest meditsiinis maksab lisaks raamatuteadmistele ka kogemus. Kiiritusravi on väga täpne meeskonnatöö, kuhu kuuluvad lisaks kiiritusravi onkoloogidele ka meditsiinifüüsikud, radioloogiatehnikud, dosimetristid, insenerid, õed-nõustajad ja hooldajad. Hea ravitulemuse saavutamiseks peab kogu ravimeeskond igal tasandil hästi kokku kõlama. Seetõttu pean õigeks kiiritusravi võimaluste laienemist just Regionaalhaigla vähikliiniku külge,“ lisab ta.

1990ndate süsteemist aastasse 2032: uus e-haiguslugu peab muutma kogu haigla töökorraldust

Meedikud ootavad pikisilmi muudatust, mis aitaks viia dokumenteerimise 1990. aastate süsteemist tänapäevasesse kasutajasõbralikku ja andmepõhisesse keskkonda.

Tekst: Stina Eilsen

Fotod: Shutterstock

Regionaalhaiglas on käimas mahukas hange, mille eesmärk ulatub vana programmi väljavahetamisest kaugemale – rajatakse uus digitaalne alus kogu haigla tööle. Regionaalhaigla e-haigla juht Jaagup Saare ning ülemarst ja juhatuse liige dr Kristo Erikson selgitavad, mida täpsemalt hangitakse, kui kaugel sellega ollakse ja miks uus süsteem on möödapääsmatu. E-haiguslugu on palju kritiseeritud. Küsimus pole üksnes selles, kas üks või teine nupp töötab mugavalt, vaid palju laiemas probleemis: kuidas toetab digisüsteem arsti, õde ja kogu ravimeeskonda igapäevatöös ning kas

see võimaldab haiglal liikuda tänapäevase andmepõhise tervishoiu suunas.

Dr Kristo Erikson alustab kliinilisest aspektist. Tema sõnul on süsteem pärit ajast, mil digilahendustelt oodati hoopis midagi muud kui praegu. „Meie süsteem on algupärane ja pärit 1990ndate lõpust. Vahel tundub, et kliiniline pool on juba natukene lootuse kaotanud, et tuleks midagi uuemat ja tänapäevast, aga see on naljaga öeldud. Tegelikult ootavad kõik pikisilmi uut süsteemi, on valmis üle minema tänapäevasele elektroonilisele haigusloole ja ootavad hanke tulemust,“ räägib dr Erikson.

Uue e-haigusloo ettevalmistus ei ole alanud tühjalt kohalt. On tehtud eeltööd, kaardistatud praegusi protsesse, kirjeldatud tulevikuvajadusi ning mõeldud läbi ka ambitsioonikamaid võimalusi, mida uus süsteem võiks pakkuda. Dr Eriksoni sõnul on kliinilise poole aktiivsus olnud suur ning valmisolek muutuseks olemas.

Jaagup Saare lisab tehnilise vaatenurga: praeguse süsteemi keskne probleem on aastatega kogunenud tehniline võlg. „Praegu kasutuses olev 1990ndate Rootsi samalaadse tarkvara eeskujul tehtud infosüsteem on tekitanud meeletu tehnovõla, millega peame arvestama iga arenduse puhul. Sellel on suured piirangud ja see on vananenud lahendus, mida finantsiliselt ega tehnoloogiliselt edasi arendada ei ole mõtet,“ ütleb Saare. „Peame vaatama parema tuleviku suunas ja pakkuma kolleegidele tehnoloogiat, mis vastab vajadustele, mitte ei takista töö tegemist.“

Rohkem kui uus haigusloo programm

Kuigi hanke keskmes on e-haiguslugu, rõhutavad nii Saare kui ka dr Erikson, et tegelik eesmärk on palju laiem. Uus lahendus peab toetama kliinilist tööd, aga ka arveldust, andmekaitset, kvaliteedijuhtimist, tugiteenuseid ja tulevikus üha enam ka otsustustuge, samuti pakkuma kaasaegse tehnoloogiamaailma võimalusi (nt tehisaru). „Hanke käigus oleme aru saanud, et seda tuleb näha laiemalt. Meil on ambitsioonikad plaanid. Tahame piisavalt modifitseeritavat uut süsteemi, mis ei oleks kasulik tööriist ainult klinitsistidele, vaid ka teistele tööperedele,“ selgitab dr Erikson.

See tähendab, et Regionaalhaigla soov on leida tuumiklahendus, mille külge saab tulevikus liita erinevaid mooduleid ja parimaid erilahendusi. „Kliiniline haiguslugu ei tähenda paberi viimist arvutiekraanile,“ rõhutab dr Erikson. „Meil on vaja terviklikku süsteemi, mis sisaldab patsiendi andmeid, kliinilisi protsesse, kvaliteedijuhtimist ja otsustustuge. Me ei soovi seda kõike ühelt karbitootelt, vaid tahame tuumikut, mille külge saame pookida parimaid tooteid kogu maailmast.“

Saare sõnul tähendab uus e-haiguslugu ka tööprotsesside muutmist. „Peame võtma parima praktika ja seda Eestis võimendama,“ ütleb ta.

Turvaline, andmepõhine

ja kasutajasõbralik

Uue süsteemi üks olulisemaid märksõnu on konfigureeritavus. See tähendab, et töövooge ja protsesse peab saama seadistada paindlikult, ilma et iga muudatus nõuaks suurt ja kallist arendust. „Uus süsteem peab olema maksimaalselt konfigureeritav, et saaksime töövooge ja protsesse seadistada n-ö nuppude vajutamisega,“ selgitab Saare. „Andmepõhisus on kindlasti üks prioriteete, samuti sündmuspõhine andmevahetus.“

Sündmuspõhine andmevahetus tähendab liikumist seniselt dokumendikeskselt mõtteviisilt edasi. Kui praegu liiguvad süsteemide vahel sageli valmis dokumendid, siis tulevikus peaksid liikuma andmed sündmuste kaupa. Saare toob lihtsa näite: kui patsiendil mõõdetakse vererõhku ning arst palub seda mõne aja pärast uuesti teha, lisandub uus mõõtmistulemus olemasolevasse andmestikku. Nii tekib terviklikum pilt patsiendi seisundist ja raviteekonnast. Selline andmekasutus loob aluse nii igapäevaseks ravitööks kui ka laiemaks analüüsiks, kvaliteedijuhti-

miseks ja tulevikus tehisaru kasutamiseks. Andmeid saab kasutada esmaselt patsiendi ravis, seejärel juhtimises ja analüüsis ning tulevikus ka uute otsustustoe lahenduste arendamisel.

Tehisaru vajab korralikke andmeid Tuleviku e-haigusloos nähakse olulist rolli otsustustoel ja tehisarul. Samas rõhutavad dr Kristo Erikson ja Jaagup Saare, et tehisaru ei saa tulla tühja koha peale. Selle eelduseks on kvaliteetsed, struktureeritud ja usaldusväärsed andmed. Dr Eriksoni sõnul peab haigla järgmise viie aasta jooksul tegema väga olulise sammu, et olla valmis tehisarupõhise otsustustoe sisuliseks kasutamiseks. Otsustustugi ei tähenda arsti asendamist, vaid tema töö toetamise võimalust: süsteem saab juhtida tähelepanu riskidele, saata meeldetuletusi, pakkuda seoseid või aidata märgata infot, mis võib suure andmemahu sees kaduma minna. Lõplik kliiniline otsus jääb endiselt arstile ja ravimeeskonnale. Selleks, et otsustustugi oleks usaldusväärne, peab kogu digikeskkond olema ehitatud õigetele andmetele, turvalistele liidestustele ja selgele vastutusele.

Miks on uus süsteem möödapääsmatu?

Uus e-haiguslugu on kallis ja mahukas ettevõtmine, kuid Jaagup Saare ja dr Kristo Eriksoni sõnul ei ole alternatiiviks vana süsteemi lõputu parandamine. Praegune lahendus on jõudnud piirini, kus iga järgmine arendus muutub aina keerukamaks, kulukamaks ja tehnoloogiliselt vähem mõistlikuks. Kliinilise töö seisukohalt tähendab vana süsteem liigset käsitööd, kohmakat dokumenteerimist ja piiratud võimalusi tööprotsesse parandada. Tehniliselt tähendab see vananenud arhitektuuri, piiratud liidestumisvõimekust ja kasvavat riski, et süsteem ei suuda enam toetada haigla vajadusi. Seetõttu ei ole uus e-haiguslugu ainult IT-projekt, vaid muudatus, mis puudutab kogu haigla toimimist: kliinilist tööd, patsiendiga suhtlemist, tugiteenuseid, arveldust, andmekaitset, infoturvet ja juhtimisotsuseid.

Esimene eesmärk: jõuda 1990ndatest tänapäeva Hange liigub edasi etapiviisiliselt. Eesmärk on sisuliste läbirääkimistega edasi liikuda suvel ja sügisel ning valmistuda lõpliku pakkumuse esitamiseks aasta lõpuks.

Samal ajal tuleb täpsustada tehnilisi ja turvanõudeid, hosting’u ja varunduse põhimõtteid, liidestusi ning kliinilise kasutuselevõtu loogikat.

Uut süsteemi ei ehitata valmis ühe korraga. Esmalt on vaja toimivat tuumikut, mis toetab igapäevast kliinilist tööd. Seejärel saab järk-järgult lisada järgmisi mooduleid ja funktsioone, näiteks labori, radioloogia, raviarvelduse, patsiendiportaali ja otsustustoe lahendusi.

„Esimese sammuna peame jõudma 1990ndatest aastasse 2032,“ võtab dr Erikson sihi kokku. See lause kirjeldab hästi kogu projekti olemust. Uus e-haiguslugu ei ole ainult tänase ebamugavuse lahendamine, vaid investeering järgmise kümnendi haiglasse. Sellisesse haiglasse, kus dokumenteerimine on lihtsam, andmed liiguvad turvaliselt, otsused on paremini toetatud ning patsient saab raviteekonnal selgema ja tänapäevasema kogemuse.

Taavi tuli pärast pikka pausi taas doonoriks just uue verekeskuse avamise järel.

Verekeskus, mis töötab nagu kellavärk

Pärast aastaid kestnud rekonstrueerimist on Regionaalhaigla verekeskus täies mahus tagasi Ädala tänavale kolinud. Uues kuues majas on nii avaramad ruumid ja uued seadmed kui ka täiesti ümber mõtestatud töövoog.

Tekst: Liis Ilves Fotod: Raul Mee

Regionaalhaigla infrastruktuuritehnika teenistuse juht Taavi Aare polnud kümme aastat verd loovutanud, kuid lubas, et kui uus verekeskus valmis saab, tuleb ta taas doonoriks. Sel kevadel saigi lubadus täidetud. „See ei ole midagi ultramoodsat,“ nagu Taavi ütleb, vaid tänapäevane ja hästi toimiv maja, mis teeb täpselt seda, mida üks verekeskus vajab. Taavi meenutab, et kui ta 2021. aasta suvel Regionaalhaiglasse tööle asus, oligi tema esimese koosoleku teemaks verekeskuse projekt. „Öeldi, et meil ei ole piisavalt raha ega aega, aga see tuleb ära teha,“ sõnab Taavi. „Ja tegime.“

„Veri on bioloogiline materjal, mis säilib piiratud aja jooksul, ning sellepärast on meil regulaarselt ja pidevalt vaja oma verevarusid uuendada,“ sõnab Ave Lellep.

Rekonstrueerimine valmis kahes etapis: 2024. aasta suve lõpus koliti doonorite ala tagasi uuenenud majja ning 2026. aasta märtsis kolisid Ädalasse tagasi ka veretootmine, -varud ja laborid.

Vana maja

uues kuues

Verekeskuse rekonstrueerimine arvudes

X Rekonstrueerimistööde kogumaksumus: 11,5 miljonit eurot

I etapp: 9 miljonit eurot

II etapp: 2,5 miljonit eurot

X Meditsiinitehnoloogia investeeringud: kokku ligikaudu 2,5 miljonit eurot

I etapp: 0,9 miljonit eurot

II etapp: 1,6 miljonit eurot

1980ndatel ehitatud verekeskuse hoone oli ammu oma aja ära elanud. „Vana maja oli igas mõttes amortiseerunud, mitte miski ei vastanud siin ei normidele ega vajadustele,“ nendib Taavi. Paika jäi vaid kogu kandev konstruktsioon. Lahendada tuli küsimus, kuidas teha samast hoonest tänapäevane, töökindel ja tulevikku vaatav töökeskkond. Maja sai täiesti uue fassaadi, tehnolahendused, kanalisatsiooni, küttesüsteemi, ventilatsiooni ja ka varugeneraatori.

X Sisustuse kogumaksumus: umbes 0,5 miljonit eurot.

Taavi sõnul oli üks suur eesmärk logistika: doonori teekond, vere liikumine, laboritöö, tootmine ja väljastus pidid üksteisest eralduma nii, et protsessid ei ristuks. „Nüüd on kogu liikumine koondatud ühtsesse loogikasse ning doonori teekond ei ristu enam näiteks vere transpordi teekonnaga,“ tõi ta välja.

Maja peal ringi uudistades tunnistavad igal korrusel verekeskuse töötajad, et uus keskkond on kiiresti omaks võetud ja teeb meele rõõmsaks. Nüüd on rohkem valgust ja avarust – kui varem tuli eri ruumide vahel üksjagu

sahmida, siis nüüd on liikumine igal tasandil loogiline ja tühjalt seisvaid konkusid ega väikseid kamorkasid majast enam ei leia. Rõõmu toovad ka pikalt oodatud uued seadmed ja uuenenud infosüsteem – töövoog on kahtlemata parem ja turvalisem.

Mis juhtub pärast seda, kui doonor on toolilt tõusnud?

Verekeskuse juht Ave Lellep tutvustab rõõmsa õhinaga uut maja ja avab verekeskuse ülemistel korrustel järjest uksi, mis doonoritele suletuks jäävad. „Doonoritelt kogutud veri liigub otse tootmisse, kus doosid kaalutakse ja suunatakse tsentrifuugi. See võimaldab need komponentideks teha,“ tutvustab Ave.

Iga täisveredoos jagatakse tootmisosakonnas kolmeks komponendiks: punalibled ehk erütrotsüüdid, vereliistakud ehk trombotsüüdid ja plasma. Iga vere osa vajab säilitamiseks erinevaid tingimusi. „Erütrotsüüdid säilivad külmkapis nelja kraadi juures 35 päeva. Trombotsüüdid säilivad vaid seitse päeva toasoojas keskkonnas kiigutades. Plasma tuleb seevastu pärast vere võtmist 24 tunni jooksul 45 minutiga kiirkülmutada ja see säilib sügavkülmas kuni kolm aastat,“ selgitab Ave, kuidas verekomponentide kvaliteeti täpselt ajastades säilitatakse.

Otse loomulikult läbib veri ka hulga laboriuuringuid: veregrupid, nakkused, trombotsüütide mikrobioloogiline

kontroll, komponentide kvaliteedikontroll. Muide, siin majas asub ka Eesti ainus immunohematoloogia referentlabor, mis teeb kõrgema etapi vereülekande-eelseid uuringuid ja leiab antikehadega patsiendile just talle sobivad veredoosid.

„Ükski veredoos ei lähe ilma kohustuslikke uuringuid läbimata verekeskusest välja,“ kinnitab Ave. Verekeskuse karantiinilaost jõuavad väljastuslattu need veretooted, mille analüüside tulemused ja teised näitajad vastavad nõuetele. Haiglatesse transporditakse ainult korras veretooteid.

Plasmadoonoriks sobivad nüüd ka naised Plasmat kogutakse kahel viisil – lisaks täisverest eraldatud plasmale kogutakse seda ka afereesimeetodil. Plasmadoonorlus ongi üks selle maja ja töökorralduse oluline suund. Kogutud plasmast üks osa suunatakse haiglatesse ülekandeks ja teine osa ravimitootjatele plasmaravimite (näiteks immunoglobuliinid, albumiin, hüübimisfaktorid jms) tootmiseks. „Vereplasmat võiksime koguda väga-väga palju, sest plasmaravimite vajadus on suur, ent plasma puudujääk Euroopas päris korralik,“ nendib Ave.

Afereesimeetodil koguti plasmat varem ainult vereülekannete tarbeks, seetõttu on afereesidoonoriks senini sobinud valdavalt mehed ja anti-HLA negatiivsed naised, kuid sellest aastast alates suunatakse suur osa afereesiplasmast ravimite tootmisesse. „Kuna ravimitootmises pole oluline, kas tegu on mehe või naise plasmaga, siis nüüd saavad ka naised afereesidoonoriks tulla,“ rõõmustab verekeskuse juht.

Ave märgib, et just uus maja võimaldas plasmadoonorluse tingimusi muuta. „Meil on nüüd afereesiprotseduurideks eraldi suur ruum, tänu sellele saame võimes -

tada afereesiplasma kogumist. Lisaks on meil korralik ladu, kuhu kogutud doose kvaliteetselt ladustada. Ainuke takistus on nüüd doonor – neid meil paraku napib,“ märgib ta.

Ave nendib, et ükski teine verekeskus praegu Eestis plasmafereesi ei tee. „Ma ei arva, et see peaks ainult ühe verekeskuse projekt olema – vereplasma kogumine peaks siiski olema riiklikult korraldatud, sest plasmast valmistatud ravimeid kasutatakse patsientide ravis nii Eestis kui ka maailmas järjest rohkem,“ jääb vestlusest väike murenoot kõlama.

Uuenenud verekeskuse majale jagub ka Avel ainult kiidusõnu: „Verekeskus kolis siia majja 1986. aastal. Lugesin töötajate memuaaridest, et nad olid siia tulles hoones väga pettunud – keegi ei küsinud toona nende soove ja vajadusi. Nüüd, 40 aastat hiljem saime uuesti samasse majja kolida ja mina küll ei ole nurinat kuulnud – just sellist maja me tahtsimegi.“

Kes sobib plasmadoonoriks?

Plasma loovutamise protseduuril ehk afereesil kogutakse 720 ml ehk kolm ravidoosi plasmat, milleks muidu läheks vaja mitme täisvere doonori abi. Plasmaferees sobib doonoritele, kes taluvad hästi vereloovutust ning kel on protseduuriks sobivad veenid. Doonor peab kaaluma vähemalt 60 kg ja tal ei tohi olla tsitruseallergiat.

Väikesest heateost sünnib suur abi paljudele

„Doonorlus on väga hea näide sellest, et kui tahad head teha, ei pea see olema suur ja kallis asi, vaid piisab ka kotikesest vereplasmast ja juba saavad mitmed inimesed sellest abi,“

ütleb plasmadoonor Birgit Kruusmaa.

Tekst: Stina Eilsen Fotod: Raul Mee

Finantsspetsialistina töötav Birgit (29) on verd loovutanud 27 korda ja vereplasmat andnud 13 korral. Esimene vereloovutus jäi juba sellesse aega, kui ta käis koolis ning verekeskus tuli kodulinna kohale. „Olin juba mõnda aega mõelnud, kas sobin doonoriks, ja tundus hea võimalus astuda esimene samm doonorluse suunas. Nii saingi oma esimese annetuse kirja,“ meenutab ta.

Plasmadoonoriks

tänu juhusele

Olin juba mõnda aega mõelnud, kas sobin doonoriks, ja tundus hea võimalus astuda esimene samm doonorluse suunas. Nii saingi oma esimese annetuse kirja.

Plasmadoonorluseni jõudis Birgit tänu töökaaslasele, kes juba plasmat annetas ning põhjalikult selgitas, kuidas kogu protsess käib. „Olin senini lugenud ainult teadetetahvlilt, et vajatakse plasmadoonoreid, aga ma ei teadnud sellest midagi. Tänu kolleegile tekkis soov ning huvi plasmat annetada. „Kui järgmine kord läksin verd annetama, siis rääkisin arstlikul läbivaatusel arstile enda soovist, mulle tehti vajalikud proovid ja saingi teada, et võin lisaks tavaverele anda ka plasmat.“

Miks tegeleda doonorlusega? Birgiti jaoks on doonorlus väga hea näide sellest, et kui tahad midagi head teha, ei pea see olema mingi suur ja kallis asi, vaid piisab ka kotikesest verest või plasmast ja juba saavad mitmed inimesed sellest abi nii, et ka nemad

saaksid elu nautida oma lähedastega. „Seega on väike asi annetajate jaoks, kuid hindamatu väärtusega saajate jaoks,“ rõhutab naine. Birgiti meelest on doonorluse puhul väga suureks motivatsiooniks just see, et kui tema kulutab enda ajast vaid umbes ühe tunni, siis aitab ta sellega paljusid.

Milline näeb välja plasmaloovutus?

Esimesele plasmadoonorlusele läks Birgit n-ö puhta lehena ja ilma eeldusteta. „Pigem oligi suurem huvi, et kuidas täpselt loovutus välja näeb ja mis tundeid see andmise ajal tekitab. Kuid minu jaoks vähemalt ei erine see väga palju tavalisest vereannetusest. Kõige suurem erinevus on ajalises pikkuses, kuid see aeg läheb ka kuidagi kiiresti seal toolis istudes,“ kirjeldab ta ning lisab: „Kunagi ei tea, millal endal võib plasmat vaja minna, seega alati mõtlen, et tee ise head ja saad ise ka head vastu.“

Millised on Birgiti soovitused neile naistele, kes soovivad plasmat annetada? „Kindlasti rääkige oma plasmadoonorluse huvist arstile ja saate vastuse kõikidele küsimustele. Kui sobite, siis kindlasti 100% minge,“ julgustab ta kõiki heategu tegema. „Saladuskatte all võin öelda, et need masinad, millega plasmat võetakse, on ka päris huvitavad ja aitavad aega sisustada,“ muigab ta kavalalt.

Harvadel juhtudel tuleb veel praegugi ette, et patsient loobub palliatiivravist ekslikus hirmus, et see tähendab ka näiteks vähiravi lõpetamist. Selliseid müüte tuleb jätkuvalt kummutada, tõdevad Regionaalhaigla palliatiivravi keskuse juht Mari Lõhmus (vasakul) ja palliatiivravi arst Susan Sündema.

Hingega palliatiivravi juures: hea ravi algab küsimusest, mida patsient tegelikult vajab

Tekst: Liis Ilves Fotod: Raul Mee

Tänapäeva meditsiinis räägitakse üha enam sellest, kuidas ravida haigust. Harvem aga sellest, kuidas hoida inimest. Palliatiivravi on valdkond, mis ühendab need kaks ja pakub tuge nii kehaliste sümptomite leevendamisel kui ka psühholoogiliste, sotsiaalsete ja hingeliste vajaduste mõtestamisel.

Regionaalhaigla palliatiivravi keskuse

juht Mari Lõhmus ja palliatiivravi arst Susan Sündema avavad selle eriala olemust oma igapäevatöö ja isiklike kogemuste kaudu.

Palliatiivravi pole elulõpu otsus

Palliatiivravi seostatakse sageli ekslikult elu viimaste päevade või eutanaasiaga. Tegelikkuses on see palju laiem ja varem algav lähenemine. „Palliatiivravi ei ole seotud eutanaasia või ainult elulõpu perioodiga – see on aktiivne ravi, mis toetab patsienti ja tema lähedasi juba alates raske diagnoosi hetkest,“ selgitab dr Lõhmus. Ta lisab, et tegemist on tervikliku käsitlusega, kus lisaks meditsiinilistele sekkumistele pööratakse tähelepanu ka inimese sisemisele maailmale. „Me ei ravi ainult haiguse kliinilisi sümptomeid – sümptomid võivad olla ka hingelised, psühholoogilised või sotsiaalsed.“

Dr Sündema sõnul on palliatiivravi alati meditsiinis olemas olnud, kuid nüüd on sellele antud selgem nimi ja fookus. „Haiguste ja ravi kõrval pöörame palliatiivraviga rohkem tähelepanu just inimeseks olemisele ja psühholoogiliste-sotsiaalsete vaevuste toetamisele.“

Neli sammast hoiavad patsienti

Nüüdisaegne palliatiivravi tugineb arstide sõnul neljale suurele sambale: kliinilised sümptomid, psühholoogilised probleemid ja vaevused, hingelised küsimused ning sotsiaalne toimetulek. „See on väga ambitsioonikas kompleksteenus, aga samas hädavajalik lähenemine,“ märgib dr Sündema.

Selline lähenemine eeldab ka laiapõhjalist meeskonnatööd. Palliatiivravi meeskonda kuuluvad lisaks arstidele ja õdedele nii psühholoogid, hingehoidjad, sotsiaaltöötajad kui vajaduse korral ka näiteks füsioterapeudid, logopeedid või toitmisravi spetsialistid. „See on multidistsiplinaarne ja patsiendipõhine töö. Me ei lähtu ainult haigusest, vaid sellest, mida konkreetne inimene vajab,“ selgitab dr Lõhmus.

Üks levinud eksiarvamus on, et palliatiivravi algab alles siis, kui muud ravivõimalused on ammendunud. Tegelikkus on vastupidine. „Palliatiivravi võib ja peaks käima paralleelselt põhihaiguse raviga,“ rõhutab dr Lõhmus. „Ka näiteks raske kroonilise haigusega võib inimene elada aastakümneid ja selle aja jooksul saame palliatiivraviga tema elukvaliteeti oluliselt toetada.“

elada, vaid ikkagi hästi elada. Patsiendikesksus tähendab, et vaatame tõesti inimest, mitte ainult haigust.“

Dr Lõhmusele meenub eredalt üks residendina kogetud väliskoolitus, kus ta mõistis esimest korda, et arsti parimaks peetud otsused ei pruugi alati kattuda patsiendi ootustega: „See oli nagu löök puuga pähe –arvasin alati, et teen head, aga ei taibanud küsida, mida patsient ise tegelikult soovib.“ Arsti sõnul ei olegi alati lihtne end patsiendi olukorda panna, kuid küsimine on see, mis aitab vältida keerulisi ja sageli ka psühholoogiliselt pingelisi raviteekondi.

Töö, mis puudutab sügavalt

Palliatiivravi on emotsionaalselt nõudlik valdkond, kus meeskond puutub iga päev kokku inimeste valu, hirmude ja keeruliste küsimustega. „Need vestlused on rasked –patsiendid räägivad meile vastuvõtul kogu oma loo, nad tulevad kogu valuga,“ nendib dr Sündema. „Isegi kui sa ei vii seda kõike koju kaasa, on see emotsionaalselt väga kurnav.“ Toimetuleku võtmesõnad on tema sõnul doseerimine ja avatus. „Oluline on, et sa ei jää üksi.“

Dr Lõhmus rõhutab ka kolleegide rolli: „Kui mul ei oleks olnud oma inimesi, kellega jagada nii raskeid kui helgemaid hetki, ei töötaks ma sellel erialal.“ Ta lisab, et noortel arstidel on tähtis õppida oma piire seadma. „Mitte keegi ei saa sinu eest paremini seista kui sa ise. Sul võib olla väga hea juht ja suurepärane meeskond, aga kui sa ise oma piire ei sea, siis see töö sõidab sinust emotsionaalselt üle.“

Teekond palliatiivravi juurde

Mõlemad arstid on hingelt maailmapäästjad, kelle tee palliatiivravi juurde on olnud ühtepidi loomulik, teisalt kohati ootamatu. Dr Lõhmus on Regionaalhaiglas palliatiivravi valdkonnaga kokku puutunud juba 2017. aastast, hiljaaegu asus ta palliatiivravi keskuse juhi kohale.

„Ka näiteks raske kroonilise haigusega võib inimene elada aastakümneid ja selle aja jooksul saame palliatiivraviga tema elukvaliteeti oluliselt toetada.“

„Residentuuri ajal sain aru, et lisaks igapäevasele keemiaraviarsti tööle on selles valdkonnas minu jaoks veel midagi paeluvat. See on võimalus aidata inimest ka siis, kui tervistav ravi ei ole enam võimalik,“ tõdeb dr Lõhmus. „Minu jaoks on ka väga südantsoojendav taipamine, et haiglakeskkonnaski on võimalik väga ilus surm – see on hetk, mil ümber on hooliv meditsiinipersonal ja toetavad lähedased.“ Seejuures mõtiskleb arst, kuivõrd tänuväärne on olnud tema jaoks võimalus ka omaenda lähedastele elulõpul toeks olla.

See tähendab ka suurt mõtteviisi muutust meditsiinis laiemalt. „Meditsiini kiire arengu juures on meil järjest rohkem võimalusi haigusi ravida, aga vahel peame tõmbama pidurit ja küsima, kas see on ka see, mida patsient soovib,“ lisab arst. „Kõigi eesmärk ei ole lihtsalt kauem

Dr Sündema tee palliatiivravi juurde kujunes aga pigem töö käigus ja sisemiste küsimuste kaudu. „Kui tagantjärele mõtlen, siis mind justkui suunati siia – see ei olnud alguses teadlik valik,“ sõnab ta. Sisearstina alustades puutus dr Sündema varakult kokku rasketes seisundites patsientidega ning märkas, kuidas sageli jääb puudu psühholoogilisest ja hingelisest toest.

„Nähes, kuidas väga haprad patsiendid saavad ränkraskeid ravisid, tekib paratamatult küsimus, mis selle tegevuse eesmärk on,“ kirjeldab ta. Oluliseks pöördepunktiks sai ka Covidi-aeg, mil tuli palju tegeleda elulõpu otsuste ja väärika lahkumise toetamisega. „See kõik tõigi mind lõpuks umbes poolteist aastat tagasi palliatiivravi juurde,“ tõdeb arst.

Inimlikkus kui meditsiini süda

Kuigi palliatiivravi seostub sageli raskete teemadega, on selles ka palju inimlikku soojust ja tänu. „Patsiendid ei taha tegelikult palju – nad tahavad märkamist ja aega. Nad tahavad tunda, et nad ei ole üksi,“ ütleb dr Sündema.

Arst meenutab üht noort maovähi patsienti, kelle haiguskulg oli väga tüsilik ja sümptomeid leevendav ravi vajas pidevat kohandamist: „Pärast tema surma tuli minu vastuvõtule patsiendi vend. Pelgasin, et see võib osutuda konfliktseks kohtumiseks, sest kunagi ei tea, kuidas pärast lähedase surma reageeritakse. Aga ta ütles mulle hoopis, et ma olen mega arst. See jäi kuidagi väga eredalt meelde.“

Arstid tõdevad seejuures, et ühiskonnas on surm üha enam muutunud tabuteemaks. „Surm on muutunud meditsiiniliseks sündmuseks, mitte elu loomulikuks osaks,“ nendib dr Sündema. „Kui aga haiguse ravi enam ei toimi, ei ole see arsti ebaõnnestumine – see on lihtsalt järgmine etapp.“

Dr Lõhmus lisab, et ka patsientide ootusi võib mõjutada arusaam, et meditsiin suudab alati kõik lahendada. „Mulle tundub, et inimesed on jäänud järjest

kaugemaks sellest reaalsusest, et meil on siiski olemas ravimatud haigused. Haigused, raskused ja surm on siiski jätkuvalt täiesti tavalised elu osad.“

Tulevik: rohkem teadlikkust ja parem võrgustik

Palliatiivravi areng on Eestis alles algusjärgus. Arstide sõnul on siin vaja nii teadlikkuse tõstmist kui ka süsteemset arendust. „Peame jõudma selleni, et õpetame palliatiivravi juba nii tervishoiu kõrgkoolides kui ka arstitudengite põhiõppes,“ rõhutab dr Lõhmus. „Oskus näha diagnoosi kõrval inimest on paljuski mõtteviisi kasvatamine ja õpetamine. Meditsiinipersonal peab kasvama selles teadmises, et haigusspetsiifiline ravi on ainult üks osa raviteekonnast, inimese ravimisel on teisigi külgi.“

Samas vajab arendamist ka palliatiivravi kättesaadavus väljaspool suuri haiglaid. „Enamik patsiente ei saa palliatiivravi kõrgema etapi haiglas. Vajame tugevamat pädevust nii esmatasandil kui ka maakonnahaiglates. Lisaks puudub praegu Eestis võrgustik, kuhu patsient või tema perearst saaks häda korral pöörduda,“ lisab dr Lõhmus.

Heites pilgud laia maailma, toovad arstid välja, kuidas nii mõneski riigis on ka juba linnaplaneerimise juures olemas palliatiivravi toetavad mõttekohad. Näiteks on hea praktika koondada ühe katuse alla vanadekodu ja lasteaed – nii on inimesed maast madalast harjunud, et elukaare lõpus võivad inimesed vajada abi. See on üks praktika, mida võiks arstide hinnangul Eestissegi rohkem tuua.

Hingehoidja haiglas: tähtis lüli ravimeeskonnas

Kui meditsiin teeb

kõik, mis võimalik, jääb sageli alles küsimus: kuidas edasi?

Just siin tuleb appi hingehoidja – inimene, kes aitab leida rahu, mõtestada kogetut ja olla olemas siis, kui sõnadest jääb puudu. Seesugune tugi on haiglatöös üha olulisem, mistõttu väärtustab

Regionaalhaigla seda ka sihitud stipendiumiga.

Regionaalhaigla hingehoidja Eve Kruusi hinnangul on hingehoidjate rolli hakatud taasmärkama alles kümmekond aastat tagasi. Tänapäeva hingehoidjate rolli võiks tema sõnul võtta kokku sõnadega: pingete mahavõtja, rahustaja, selgitaja.

Kõige enam vajavad patsiendid või nende lähedased haiglakeskkonnas hingehoidjate tuge kriisisituatsioonides. Näiteks õnnetuse või äkilise terviserikke tõttu ootamatult haiglasse sattudes või kui teatavaks on saanud meditsiiniliselt halvad uudised – ravi ei mõju või puudub, aega on jäänud vähe, patsient on ilma jäänud mõnest organist või patsient ei saa tervisliku olukorra tõttu enam koju.

„Kindlasti vajavad külastamist patsiendid, kes on pikemaks ajaks haiglasse jäänud. Samuti vajavad ja soovivad tihti hingehoidjatega vestelda inimesed, kes tunnevad end üksikuna. Sageli ei taha näiteks üksi elavad eakad oma lapsi ja lapselapsi nende kiirete asjaajamiste juures segada ja neid oma hädadega tülitada,“ toob hingehoidja välja.

Osa ravimeeskonna igapäevatööst „Hingehoidja on haiglas tervishoiusüsteemi üks osa – tema roll on tegeleda inimese hingega, tema inimsusega,“ sõnab Eve. Ta kirjeldab, et kui arstid, õed või hooldajad märkavad, et patsient on tavapärasest kurvem, nutab, ei söö, ei võta ravimeid või ütleb, et ei taha enam elada, pöördutakse palliatiivravi keskusesse, kus töötavad hingehoidjad ja psühholoogid. Ka kodusele ravile suunatud patsiendid saavad hingehoidjaga ühendust võtta, mõnikord palub seda teha raviarst. „Helistame patsiendile, räägime temaga tema probleemidest,

Tekst: Liis Ilves

muredest. Rahustame,“ kirjeldab hindehoidja töö sisu. „Püüame mõtted juhtida positiivsete asjade juurde. Püüame anda ideid, mida saaks või võiks veel teha selle ajaga, mis patsiendile veel jäänud on.“

Rääkides hingehoidjale olulistest oskustest ja teadmistest, toob Eve välja, et eeskätt peab suutma hea hingehoidja suhelda väga erinevate inimestega. „Ta peaks suutma jääda rahulikuks, kannatlikuks, osavõtlikuks. Oskama esitada õigeid küsimusi. Vahel lihtsalt ka vaikides juures viibida.“

Hingehoidja meenutab, kuidas mõni aasta tagasi sattus haiglasse Covidi osakonda väike ja habras kõrges eas vanaproua. Tol ajal oli haiglas välja kuulutatud karantiin ja lähedasi lubati haigeid külastama vaid erijuhtudel. Hingehoidjal õnnestus aga patsiendi lähedastega videosilla teel ühendust saada. „Vanaproua kilkas rõõmsalt oma lapselastele teisel pool ekraani: „Kuidas te, lapsukesed, televiisorisse saite?“ – pool tundi, mis tõi suurt rõõmu nii vanaprouale kui tema lähedastele,“ meenutab Eve, kuidas lihtsal väiksel teol on teinekord ütlemata suur mõju.

REGIONAALHAIGLA STIPENDIUM

HINGEHOIDJATELE

Regionaalhaigla äsja asutatud stipendiumi eesmärk on tunnustada ja motiveerida SA EELK Usuteaduse Instituudis hingehoiu erialal õppivaid üliõpilasi. Ühe stipendiumi suurus on 1500 eurot, igal aastal antakse välja kaks stipendiumit teise õppeaasta üliõpilastele.

Dr Mari Lõhmus

Regionaalhaigla palliatiivravi keskuse juht

Hingehoidjad pole abistamas mitte ainult kiriku juures, vaid erinevates organisatsioonides kogu ühiskonnas –meditsiiniasutustes, kaitseväes, politseis. Kõiki haiglas tekkivaid olukordi ei ole võimalik meditsiiniteadmiste abil lahendada. Hingehoidja on eriti suureks abiks eksistentsiaalsete küsimuste vastuste otsimisel, aidates abivajajal leida leppimist, näha, milliseid võimalusi on olemas –tervendada nii, nagu meditsiin ei oskagi. Seda oskust on haiglatöös märgatud ja hingehoidjaid palutakse sageli konsulteerima kas raske õnnetuse läbi teinud inimest, raskelt haigestunut või lähedase kaotanut.

Kuna hingehoidjate õpe on tasuline, võimaldab Regionaalhaigla stipendium toetada hingehoidjate väljaõpet. Stipendium tublile õppijale pole mitte ainult materiaalne, vaid ka tähenduslik – tunnustame sellega nii hingehoidja eriala olulisust kui ka väärtustame selle töö tulevasi tegijaid.

Konverentsil tunnustati parimaid

Mais toimunud Regionaalhaigla traditsioonilisel õendusvaldkonna

teadus- ja arenduskonverentsil anti üle tunnustused: tiitli „Aasta õendustöötaja 2026“ pälvis anestesioloogiakliiniku kvaliteediõde

Andra-Maris Post, tiitli „Aasta hooldustöötaja 2026“ naistehaiguste osakonna hooldaja Sirle Lunts.

Tekst ja fotod: Regionaalhaigla

Regionaalhaigla aasta õendustöötaja tiitli pälvis anestesioloogiakliiniku kvaliteediõde Andra-Maris Post. Tema tööd iseloomustavad süsteemsus, analüütilisus ja järjekindel panus õenduskvaliteedi arendamisse.

Kolleegide hinnangul on Andra-Maris inimene, kelle kohta võib öelda, et tema ongi kvaliteet. Ta on olnud oluline tugi õendusvaldkonna arendusprojektide, magistritööde, uuringute ja andmeanalüüside koostamisel ning aitab siduda igapäevast kliinilist praktikat teaduspõhise arendustööga. „Andra-Marise tugevus on oskus muuta

kvaliteet nähtavaks ja praktiliseks. Ta aitab kolleegidel küsida õigeid küsimusi, toetab andmetel põhinevat otsustamist ning loob silla teaduse, arenduse ja igapäevase patsiendihoolduse vahel. Sellised inimesed aitavad organisatsioonil päriselt õppida ja areneda,“ sõnas Regionaalhaigla juhatuse liige ja õendusdirektor Katre Zirel

Aasta hooldustöötaja aitab hoida inimlikkust

Aasta hooldustöötaja tiitli pälvis naistehaiguste osakonna hooldaja Sirle Lunts. Tunnustus tõstab esile hooldustöötajate olulise rolli patsiendi igapäevase turvatunde,

väärikuse ja heaolu toetamisel. Hooldustöötaja töö on sageli vaikne ja tagasihoidlik, kuid selle mõju patsiendi kogemusele on vahetu ja väga tähenduslik. „Hooldustöötajad on patsiendi kõrval sageli nendel hetkedel, mil inimene vajab kõige enam märkamist, rahulikku kohalolu ja inimlikku tuge. Sirle tunnustamine on ühtlasi kummardus kõigile hooldustöötajatele, kelle pühendumus aitab hoida meie haigla inimlikku nägu,“ lisas Katre Zirel.

Palju suurepäraseid õdesid ja hooldajaid

Tänavu esitati aasta õendustöötaja tiitlile 43 ning aasta hooldustöötaja tiitlile 29 suurepärast kolleegi. Kõik nominendid on oma töös professionaalsed, pühendunud ja koostöövalmid ning paistavad silma hoolivuse, positiivsuse ja vastutustundliku suhtumisega. Kokku töötab Regionaalhaiglas enam kui 2900 õendusvaldkonna töötajat, mis moodustab ligi 61% kogu haigla personalist.

Lisaks aasta õendustöötaja ja aasta hooldustöötaja tunnustustele tõsteti õendusvaldkonna teadus- ja arenduskonverentsil esile värskelt magistrikraadi kaitsnud õendusvaldkonna töötajad ning anti üle silmapaistvate praktikajuhendajate tunnustused. Sellega väärtustati nii teaduspõhist enesearengut kui ka juhendajate rolli järgmise põlvkonna õdede kujundamisel.

Tänapäevane õendus: teaduspõhisem, iseseisvam, vastutusrikkam

Konverents tõi kokku õed, eriõed, õendusjuhid, hooldustöötajad, õppejõud ja arstid, et arutleda õenduse tuleviku, professionaalse

autonoomia, patsiendiohutuse ja tervishoius uute arenduste rakendamise üle. Päeva läbiv sõnum oli, et tänapäevane õendus ei piirdu üksnes hoolimise ja kohaloluga, vaid hõlmab üha enam iseseisvat otsustamist, teaduspõhist tegutsemist ja süsteemset arendustööd.

Regionaalhaigla juhatuse liikme ja õendusdirektori

Hooldustöötajad on patsiendi kõrval sageli nendel hetkedel, mil inimene vajab kõige enam märkamist, rahulikku kohalolu ja inimlikku tuge.

Katre Zireli sõnul ei sünni õenduse tulevik ainult strateegiadokumentides. „See sünnib nutikate inimeste kaudu – nende kaudu, kes märkavad probleemi, julgevad küsida, otsivad tõendust, katsetavad uut lahendust ja jagavad oma kogemust teistega,“ ütles Zirel, kelle sõnul oli konverents just selliste inimeste päev. Katre Zireli meelest on õendus väga inimlik eriala, kuid samal ajal ka järjest teaduspõhisem, iseseisvam ja professionaalselt vastutusrikkam. „Õde on sageli patsiendi kõrval kõige järjepidevamalt – ta märkab muutust, toetab patsienti ja lähedasi, aitab hoida raviteekonna tervikut ning mõjutab otseselt patsiendiohutust ja ravitulemust,“ ütles Zirel. Nii ei tähenda õenduse võimestamine lihtsalt õdedele uute ülesannete lisamist. „Päris võimestamine tähendab, et õe teadmised, pädevus ja otsustusvõime on süsteemis nähtavad, usaldatud ja toetatud. Koos suurema vastutusega peavad käima selged rollid, piisav väljaõpe, juhised, töökorralduslik tugi ja kvaliteedinõuded,“ rõhutas ta. Konverentsipäeva lõpetas sõnum, et kui õendus on tugev, nähtav ja teaduspõhine, võidavad sellest patsient, töötaja ja kogu tervishoid.

113 raskelt vigastatut ühe päevaga: Vigorous Warrior pani Regionaalhaigla sõjaaja valmisoleku proovile

Mis juhtub siis, kui tavapärase haiglapäeva asemel tuleb valmistuda sõjaks? NATO suurõppusel Vigorous Warrior 2026 harjutas Regionaalhaigla kuue nädala jooksul tegutsemist olukorras, kus haiglasse saabub lühikese aja jooksul suur hulk raskelt vigastatud sõdureid ja tsiviilelanikke. Õppus pani proovile nii haigla juhtimise, meditsiinilise võimekuse kui ka koostöö partneritega Eestis ja liitlasriikides. Suurõppus testis Regionaalhaigla kriisivalmidust enneolematul tasemel.

Tekst: Stina Eilsen

Fotod: Raul Mee

M„a imetlen professionaalsust, millega valmistute olukorraks, kui peaks tekkima konflikt, säilitades samal ajal raskes olukorras positiivse meele ja huumorisoone. Aitäh pühendumuse ja õppuse võõrustamise eest,“ ütles kindral BrigGen (MC) dr Jens Diehm ning lisas: „Tunnustame Eestit suurepäraste tingimuste loomise eest õppuse läbiviimiseks.“ Õppusel osales 38 riiki, kokku oli osalejaid üle 3500, tegemist oli ühe NATO suurima sõjaväemeditsiini õppusega.

Regionaalhaigla kollektiiv pidi lahendama keerulisemast keerulisema stsenaariumi. NATO suurõppuse

Vigorous Warrior 2026 raames testis Regionaalhaigla oma võimekust tegutseda sõjaaja tingimustes, lähtudes stsenaariumist, kus käivituvad NATO artiklid 3 ja 5. Õppuse käigus harjutati nii strateegilist juhtimist, meditsiinilist koostööd kui ka masskannatanute käsitlemist erinevates tööliinides.

Alates mai algusest lahendasid haigla eri tasandite juhid iganädalastel lauaõppustel sõjaaja olukorra eskaleerumisega seotud taktikalisi otsustusmänge (TOM). Samal ajal täitis Regionaalhaigla staabiõppuste sarjas Põhja Meditsiinistaabi (PÕMS) juhtrolli, koordineerides tegevusi koos staabi koosseisu kuuluvate haiglate, Lõuna Meditsiinistaabi (LÕMS), hädaolukorra meditsiinijuhi (HOMJ), Terviseameti ning teiste tsiviil- ja militaarasutustega.

Kompleksõppuse olulise osana toimusid tegevused ka välitingimustes. Muuga sadamas tegutses Eesti erakorralise meditsiinimeeskonna (EST-EMT) välihaigla, kus tehti koostööd NATO liitlasriikide tsiviil- ja militaarvälihaiglatega. Regionaalhaigla kiirabikeskuse meeskond harjutas koos Tallinna Kiirabiga kahe päeva jooksul reageerimist erinevatele suurõnnetustele pealinnas ning tegi koostööd Kaitseväe ja NATO üksustega patsientide transpordil haiglate ja välihaiglate vahel. Õppuse üheks oluliseks proovikiviks kujunes 15. juuni, mil Regionaalhaigla võttis vastu nii sõjavigastustega liitlassõdureid kui ka suurõnnetustes kannatada saanud tsiviilpatsiente. Kokku jõudis haiglasse õppuse käigus 113 raske ja väga raske vigastusega patsienti, kes kuulusid punasesse või kollasesse triaažikategooriasse.

Vigorous Warrior 2026 tegevustes osales ligikaudu 300 Regionaalhaigla töötajat. Õppuse õnnestumisse panustas tegelikult kogu haiglapere – ajal, mil osa töötajatest harjutas kriisiolukordade lahendamist, tagasid teised haigla tavapärase töö sujuva ja häireteta jätkumise. Õppus andis Regionaalhaiglale võimaluse hinnata oma valmisolekut keerulistes kriisi- ja sõjaolukordades ning tugevdada koostööd Eesti ja liitlasriikide tsiviil- ja meditsiiniüksuste ning staapidega.

Mari Kolga

Regionaalhaigla kriisi- ja riskivaldkonna juht

Kuus nädalat haiglaelust on kulgenud tavapärasest erinevas rütmis. Paralleelselt igapäevatööga lahendasime küsimust, mis saab siis, kui algab sõda. NATO õppusel Vigorous Warrior 2026 osalemine oli täiesti unikaalne kogemus, mille käigus tuli olemasolevate lahenduskäikude asemel luua sageli uusi, vaadata ausalt otsa Eesti tervishoiusüsteemi kitsaskohtadele ja leida üles meie haigla tugevused, mis aitavad katastroofist läbi tulla. Õppuse järgselt on minus kinnistunud veendumus, et meie inimesed ei ole allaandjad ning ollakse valmis kaasa mõtlema ja panustama laiapindsesse riigikaitsesse. Tsiviil-militaarkoostöö harjutamine meditsiiniteenuste osutamisel on hädavajalik ja õppus võimaldas meil seda väljakutset lahendada väga erinevatel tasanditel. Aitäh, kolleegid, teiega koos võib sõtta minna, sellegipoolest soovin, et me ei peaks seda kunagi tegema!

Dr Kristo Erikson Regionaalhaigla ülemarst ja juhatuse liige

Suurõppus nõudis kõigilt osalejatelt palju aega ja ressursse, seega oli õppusega seonduvate ja igapäevaste tööülesannete kokku sobitamine paras väljakutse. See aeg tuleb leida, sest sellised ühised pingutused on väga vajalikud ja õppuse käigus selgusid olulised arendamist vajavad kitsaskohad. Livexi õppusel osalejatele suur tänu, olite kõik väga tublid!

Selle aasta jooksul võiks riik koos tervishoiuteenuste pakkujatega kokku panna tööriistakasti, et suures kriisis paremini hakkama saada. Sinna tööriistakasti peavad kuuluma näiteks doonorverega seotud kokkulepped ja juhised, triaažisüsteemi juhised pidevas masskannatanute situatsioonis, seadmete ja ravimite juurde hankimisega seotud juhised ja korrad, meditsiinipersonali liikumisega seotud lihtsustatud töölepingud ning kindlasti ka informatsioon ja kontaktid, kuidas kiiresti organisee -

Eri organisatsioonide esindajad koos erakorralise meditsiini keskuse juhi dr Marit Märkiga  "sōjaolukorras" Regionaalhaiglas ringkäiku tegemas.

rida patsientide massiliseks evakueerimiseks lisatransporti. Haiglatel ei ole võimalik üksinda selliseid plaane teha. Koos oleme tugevad ja saame hakkama. Sellised õppused aitavad meil valmistuda! Suur tänu ka Põhja Meditsiinistaabis ja Regionaalhaigla staapides osalenud kolleegidele.

Dr Marit Märk erakorralise meditsiini keskuse juhataja

Erakorralise meditsiini keskuse jaoks oli tegemist märkimisväärse võimalusega testida haigla suutlikkust käsitleda lühikese aja jooksul suurt hulka raskelt kannatada saanud liitlassõdureid ja tsiviilpatsiente. Sellise stsenaariumi edukas lahendamine eeldas kogu haigla koordineeritud tegutsemist ning eri üksuste tihedat koostööd. Õppuse käigus rakendati EMO laiendust B-korpuse IIIA osakonda, mis võimaldas suurendada

patsientide vastuvõtu- ja käsitlusvõimekust. Olulist rolli mängisid labori, verekeskuse ja radioloogia valmisolek tagada uuringute ja diagnostika järjepidevus ning veretoodete kättesaadavus suurenenud koormuse tingimustes. Samuti oli võtmetähtsusega kirurgilise staabi töö koostöös EMO ja katastroofiõppuse osakonnaga, et hinnata operatsiooniploki võimekust ja valmisolekut tegutsemiseks masskannatanutega olukorras.

EMO meeskonna jaoks oli see esmakordne kogemus teha nii ulatuslikus mahus koostööd haigla eri osakondadega ühise operatiivse eesmärgi nimel. Õppus kinnitas, et eelnevalt kokku lepitud protsessid, rollijaotus ja kommunikatsioonimudelid toimivad ka keerulistes ning kiiresti muutuvates olukordades. Samal ajal tõi see esile kitsaskohad, kus protsesse saab veelgi täiustada, et suurendada haigla valmisolekut võimalike kriisiolukordade lahendamisel.

Dr Aleksei Dolgov erakorralise meditsiini vanemarst

Õppus näitas taas, et keerulises olukorras ei kanna haiglat edasi ainult seinad, seadmed ega juhendid, vaid eelkõige inimesed. Plaanid, tegevuskaardid ja kokku lepitud töökorraldus on kriisis väga vajalikud, kuid ükski dokument ei lahenda olukorda iseenesest. Lõpuks peavad inimesed need plaanid päriselt tööle panema.

Stsenaarium oli raske. Olukord oli kohati ebaselge, info muutus ja surve erakorralise meditsiini osakonnale kasvas kiiresti. Sellistes tingimustes tuli teha kiireid otsuseid ning samal ajal tagada patsientide vastuvõtt, ravi ja osakonna töö jätkumine.

Kõige enam tahan esile tõsta inimesi, kes olid sel päeval tööl. Arstid, õed, hooldajad, koordinaatorid, tugiteenistused ja paljud teised töötasid ühise eesmärgi nimel. Edu ei sündinud ühest inimesest, vaid koostööst, kohanemisvõimest ja vastastikusest toetusest.

Õppus näitas ka kohti, mida tuleb parandada. See puudutab nii süsteeme, suhtlust kui ka valmisolekut. See ongi õppuse mõte. Eesmärk ei ole näidata, et kõik on juba valmis ja täiuslik, vaid saada aus pilt sellest,

Esialgsete hinnangute põhjal andis õppus palju väärtuslikke kogemusi ja uusi teadmisi.

mis töötab hästi ja mida tuleb järgmise korra jaoks paremaks teha. Tahan siiralt tänada kõiki, kes õppusel osalesid. See oli raske, kuid väga oluline päev. Kõige olulisem sõnum on lihtne: iga plaani ja juhendi taga on inimesed, kes peavad selle päriselt tööle panema. Sellel õppusel saime aru, et suudame seda teha.

Dr Aet Tamm kiirabikeskuse juhataja

Kahel päeval osales väliõppusel kolm Regionaalhaigla õebrigaadi ning üks reanimobiilibrigaad, tehes tihedat koostööd Kaitseväe ja liitlasüksustega. Meie brigaadid pidid tegutsema stressirohketes tingimustes ning kandma kogu õppuse vältel ballistilist kaitsevarustust. Lisaks ametialasele pingele tuli esimesel päeval toime tulla ka väga vihmase ilmaga, mis muutis töötingimused veelgi keerulisemaks. Esialgsete hinnangute põhjal andis õppus palju väärtuslikke kogemusi ja uusi teadmisi. Saime parema arusaama sellest, kuidas valmistuda kriisiolukordadeks, mis hõlmavad tsiviil- ja militaarstruktuuride vahelist koostööd, ning sellestki, milliseid oskusi ja valmisolekut sellistes olukordades edukaks tegutsemiseks vaja on.

Eesti päästemeeskonna meditsiinirühm tõestas

valmisolekut rahvusvahelisteks humanitaarmissioonideks

Eesti Päästemeeskonna meditsiinirühm (EST-EMT) läbis 13.–16. juunil

edukalt WHO EMT Type 1 Fixedi eelhindamise, kinnitades meeskonna valmisolekut tegutseda rahvusvahelistel humanitaarmissioonidel.

Eelhindamise edukas läbimine on oluline samm WHO EMT sertifikaadi saamise suunas.

Eelhindamise (pre-verificaton) käigus hinnati meeskonna võimekust rajada ja käigus hoida välitingimustes toimivat välihaiglat, pakkuda kvaliteetset meditsiinilist abi ning tagada kogu ettevõtmise logistiline, juhtimis- ja tugisüsteemide toimimine vastavalt WHO standarditele.

Sessiooni käigus saadud tagasiside WHO hindajatelt kinnitas, et ESTEMT on õigel arenguteel. Järgmise sammuna valmistub meeskond ametlikuks WHO EMT verifitseerimiseks, mis peab toimuma järgmise kuue kuu jooksul.

„EST-EMT eesmärk on saavutada WHO EMT klassifikatsioon, mis võimaldab Eestil vajaduse korral pakkuda rahvusvahelist meditsiinilist abi katastroofiõnnetuste korral kõikjal maailmas,“ ütles katastroofimeditsiiniüksuse õendusjuht Ilja Škatov. Tema sõnul on eelhindamise edukas läbimine oluline saavutus nii EST-EMT meeskonnale kui ka kogu Eesti tervishoiu- ja kriisivalmiduse süsteemile.

Paralleelselt eelhindamise sessiooniga osales osa meditsiinirühmast ka Vigorous Warriori õppusel koostöös Saksamaa ROLE 3 välihaiglaga. Kirurgilise ja

anestesioloogilise võimekusega meeskonnaliikmed töötasid õppuse jooksul täielikult Saksamaa ROLE 3 meeskonna koosseisus. „Saksa ROLE 3 kolleegid hindasid EST-EMT üksuse professionaalsust, paindlikkust ja kõrget kliinilist taset. Erilist tunnustust pälvis meeskonna võime kiiresti integreeruda rahvusvahelisse meditsiinikeskkonda ning töötada tõhusalt koos eri riikide spetsialistidega,“ ütles Škatov.

Õppusel ja eelhindamise sessioonil saadud positiivne tagasiside kinnitab Eesti meditsiinispetsialistide kõrget professionaalset taset ning EST-EMT võimekust panustada rahvusvahelistesse humanitaarmissioonidesse.

Foto: Regionaalhaigla

Regionaalhaigla õppestipendium toetab kolme tulevase arsti rahvusvahelist arengut

Põhja-Eesti Regionaalhaigla õppestipendiumi pälvisid kolm arstiteaduse üliõpilast: Eliis Grigor, Kadri Liis Laas ja Anette Remmelg. Stipendiumiga toetatakse motiveeritud ja hea õppeedukusega arstiteaduse üliõpilasi.

Tänavusi stipendiaate ühendab soov täiendada end rahvusvahelises keskkonnas ning tuua omandatud teadmised ja kogemused tulevikus tagasi Eesti tervishoidu.

Viienda kursuse tudeng Eliis Grigor plaanib kasutada stipendiumi, et tutvustada oma teadustöö tulemusi Euroopa Rauaklubi konverentsil Iirimaal. Tema sõnul on sellised kohtumised hindamatu väärtusega nii teadustöö nähtavuse kui ka tulevaste koostöösuhete loomise seisukohalt.

Neljanda kursuse üliõpilase Kadri Liis Laasi jaoks tähendab stipendium võimalust viia täide pikaajaline unistus õppida välismaal. Stipendiumi toel suundub ta kuuks ajaks Kanadasse Dalhousie Ülikooli haigla kardiokirurgia osakonda välispraktikale. Samal ajal alustab ta suvel tööd abiarstina Regionaalhaigla kardioloogia osakonnas.

Viienda kursuse üliõpilane Anette Remmelg kasutab stipendiumi Hispaanias infektsioonhaiguste valiktsükli läbimiseks. Kuigi ta ei ole veel kindel, millise meditsiinilise suunaga ta soovib end tulevikus siduda, teab ta juba, et soovib panustada nii laiemalt tervishoiukorraldusse kui ka teha kliinilist tööd.

Tartu Ülikooli Sihtasutuse juurde loodud Põhja-Eesti Regionaalhaigla õppestipendiumi anti välja teist korda. Taotlusi hindasid Regionaalhaigla innovatsiooni ja rahvusvaheliste suhete juht Terje Peetso, kestliku arengu teenistuse juhataja Priit Tohver ja Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna õppeprodekaan Ruth Kalda.

Verekeskuse suvetuur sai alguse 16. juunil

Regionaalhaigla verekeskus alustab traditsioonilist suvetuuri, et tuua vereloovutamise võimalus inimestele lähemale ning aidata tagada patsientidele ka suvekuudel vajalikud verevarud.

Juunist septembri alguseni külastab verekeskus kaheksat Eesti linna, kutsudes inimesi annetama tunni oma ajast, et teha elupäästev kingitus.

Suvetuur saab alguse Narvast ning jätkub Raplas, Kärdlas, Rakveres, Keilas, Paides, Haapsalus ja Kuressaares. „Kutsume kõiki, kes saavad ja soovivad aidata, külastama meie suvetuuri peatuspaiku üle Eesti,“ ütleb Regionaalhaigla verekeskuse juhataja Ave Lellep. Verekeskus paneb kõigile südamele leida ka suvekuudel aega vereloovutuseks. Regionaalhaigla verekeskus varustab verekomponentidega 14 Eesti haiglat, kuid puhkuste perioodil väheneb doonorite aktiivsus, samal ajal kui vajadus vere järele ei kao. Vastupidi – suvel suureneb sageli traumade ja õnnetustega seotud doonorivere vajadus.

„Suvi on aeg, mil paljud meist puhkavad ja veedavad aega lähedastega. Kahjuks ei võta haigused ega õnnetused puhkust ning doonorite verd vajatakse iga päev. Iga vereloovutus võib anda kellelegi võimaluse paraneda ja naasta

oma lähedaste juurde. Veri on asendamatu ravim,“ rõhutab Lellep. Loovuta tunnike enda suvest! Pane endale sobivas paigas vereloovutuseks aeg kirja veebilehel edoonor.ee. Doonorid on oodatud ka ilma eelbroneeringuta.

Tallinnas saab esmaspäevast reedeni verd loovutada Ädala 2 verekeskuses ning Valukoja 7 asuvas Ülemiste doonorikeskuses.

Foto: Regionaalhaigla

Meedikud

politseivormis

Üks vahetus haiglas, teine vilkuriga autos. Miks sel ajal, kui enamik meedikuid lähevad pärast pikka haiglavahetust koju puhkama, tõmbavad teised selga hoopis politseivormi?

Tekst: Evelin Kivilo-Paas

Fotod: Raul Mee, erakogu

Volbriööjärgne hommik. Kell näitab 10. Lääne-Harju politseijaoskonnas Rahumäe teel ootavad mõniteist mundrikandjat algavaks liikluspatrulliks korraldusi, teiste seas Regionaalhaigla erakorralise meditsiini arst, kaks kuud tagasi abipolitseiniku teekonda alustanud Elise Naggel

Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse välijuhi Marek Vähi pilk on naelutatult arvutiekraanil. „Ööpäevas pole midagi hullu juhtunud,“ sõnab välijuht. „Üks inimkannatanu on tõuksiõnnetuses toimetatud haiglasse.“ Vähi annab patrullpolitseinikele käskluse tõukeratastel teravamalt silma peal hoida ja vajaduse korral sekkuda. „Karistus pole prioriteet, aga rikkumised tuleks ära lõpetada,“ on Vähi konkreetne.

Politseinikud jagunevad paaridena autodesse. Elise Naggeli paariline ja juhendaja on 21-aastase kogemusega politseiametnik Karin Mikk, kes töötab samaaegselt Põhja prefektuuris liiklusjärelevalves ja Tallinna Kiirabis erakorralise meditsiini tehnikuna.

Karin heidab pilgu Elise suunas. „Ma ei saa aru neist inimestest, kes tulevad oma vabast ajast siia,“ sõnab Karin, muie suul ja naerukurrud silmis, silitades samal ajal kuulekalt jalge vahel istuvat Bellat

Valve kestab 12 tundi: hommikul kella 10-st õhtul kella 10-ni. Lõuna on kolmest neljani. Karin tõstab pagasiruumi koguka koti meditsiinitarvikutega, et vajaduse korral alustada elupäästvat ravi sündmuskohal. Kotti on komplekteeritud vahendid verejooksu peatamiseks, hingamisteede avatuna hoidmiseks, eluohtlike vigastuste kiireks stabiliseerimiseks ja muudki. Tõsi, sellist luksust pole igas politseiautos. Kiirabitöötajana hoiab Karin aga varustuse valmis.

Regionaalhaigla erakorralise meditsiini arst Elise Naggel (vasakul) alustas abipolitseinikuna sel kevadel. Teda juhendav 21-aastase kogemusega politseiametnik Karin Mikk töötab ka Tallinna Kiirabis erakorralise meditsiini tehnikuna.

Keda trahvida, keda mitte?

Patrullekipaaž koosseisus Karin Mikk, Elise Naggel ja politseiametnik Heikki Hipponen võtavad suuna Peterburi teele. Karin alustab profileerimisega. Ekraanil jooksvad numbrimärgid kaardistavad liiklejad, muu hulgas tuvastab politsei, kas liikluskindlustus on olemas. „Kui see on puudu ja iseäranis kaua, tuleb sekkuda ja teha trahvi,“ sõnab Karin. Menetlejana on tema otsustada, kas trahvida või mitte. Karin on piirdunud hoiatusega juhtudel, kui kindlustuspoliis on äsja lõppenud.

Politseiauto sõidu pealt näeb ära muudki rikkumised: telefoniga rääkimise, kinnitamata turvavöö ja kihutamise. „Eesti inimene on liikluses üsna närviline ja agressiivne, kõigil on pidevalt kiire,“ tõdeb Karin. „Telefon on üks suuremaid probleeme, see on pidevalt näpus. Uuematel autodel saab kõned ühendada, aga ikka tuuakse põhjuseks, et ei oska või ei saa. Samuti pole ühtegi reidi, kus ei tuleks ette kiiruse ületamist. Samas on inimesed nutikad: Waze näitab ju politseipatrulli asukoha ära ning minnakse teist teed pidi.“ Vahel ütleb kogenud liikluspolitseinikule juba sisetunne ära, kui juht on joobes. Maipüha hommik on Tallinnas rahulik. Lasnamäel Laagna teel vuravad üksikud autod. Ühtäkki kihutab patrullautost mööda hall BMW 320d. Kaspar lülitab märgutuled sisse. BMW-le järele sõitmiseks kruvib politseiauto kiirus korraks 147 kilomeetrini tunnis. „Laagna teel ikka juhtub,“ mainib Karin. Ta on siin kohanud ka juhte, kes neljapromillise joobega pole tahtnud autot kinni pidada.

Karin ja Kaspar kontrollivad kiirusemõõtjast üle, et juht sõitis lubatust 44 km/h kiiremini. Nad fikseerivad rikkumisena 39 km/h. See tähendab 768 eurot trahvi.

Politsei Apollo-süsteemist selgub, et kodanikul pole seni ühegi rikkumist, nii jääb trahvisummaks 664 eurot. Kaspar loeb rikkujale ette õigused ja kohustused ning kuna muu on juhil korras, võib ta koju sõita.

Tagada turvalisust, päästa elusid

Telefon on üks suuremaid probleeme, see on pidevalt näpus. Uuematel autodel saab kõned ühendada, aga ikka tuuakse põhjuseks, et ei oska või ei saa.

Elise oli mänginud abipolitseinikuks hakkamise mõttega umbes viis aastat, kuniks sai lõpliku tõuke tuttava käitumisest, mis riivas tema õiglustunnet. „Olen ilmselt mõningal määral idealist, kuid usun siiralt õiguskaitsesüsteemi ja selle rolli ühiskonna turvalisuse tagamisel,“ tõdeb Elise. Kuna meedikute põhitöö käib graafikute ja valvete järgi, on Elise sõnul vaja vabatahtlikuks abipolitseiniku rolliks eelkõige teadlikult aega planeerida. Kahe kuu jooksul on Elise käinud kahes patrullis ning löönud kaasa joobereididel. Ka tulevikus peab ta realistlikuks panustada abipolitseinikuna kord-kaks kuus. „Minu eesmärk abipolitseinikuna on ennekõike lihtsustada politseiametnike tööd,“ sõnab Elise. Regionaalhaigla erakorralise meditsiini arst-resident Nikita Kädva kaalus juba keskkoolis politseiniku ja arsti kutse vahel. Mõte olla ühiskonnale mitmes mõttes kasulik ning muuta ümbritsevat keskkonda paremaks ja turvalisemaks jäi teda aga kummitama. Nüüdseks on ta olnud abipolitseinik kaheksa aastat.

Abipolitseinikuna on Nikita sattunud olukordadesse, mil on kasuks tulnud tema meditsiinitaust. Nii on tal õnnestunud tabada mitu narkojoobes sõidukijuhti pelgalt käitumismustri ja objektiivse leiu alusel.

Algusaastatel käis Nikita politseis abis neli kuni kuus korda kuus, praegu harvem, sest erakorralise meditsiini residentuur võtab suure osa ajast. „Mind motiveerib, kui olen tööga hakkama saanud, näiteks kõrvaldanud alkoholijoobes inimese juhtimiselt. Siis tean, et liikluses on vähemalt üks inimene vähem, kes on potentsiaalselt ohtlik nii endale kui ka teistele,“ ütleb Nikita.

Abipolitseinikuks saamiseks on vaja kõigepealt läbida väljaõpe, seejärel koguda vähemalt sada tundi politseitegevuses koos politseiametnikuga. Kui see tehtud, on abipolitseinikul võimalus jõuda järgmisele tasemele –minna relvakoolitusele ning saada õigus lahendada teatud ülesandeid iseseisvalt.

Regionaalhaigla erakorralise meditsiini arst-residenti ja endist abipolitseinikku Ott Sääske motiveeris kümme aastat tagasi abipolitseinikuks hakates mõte, et tal võib tulevikus neid oskusi vaja minna. „Elame sellisel ajal ja geopoliitilises kriisipiirkonnas, et igasugused oskused tulevad kasuks – kunagi ei tea, millal on vaja oma peret, oma kogukonda kaitsta,“ sõnab ta.

Oti sõnul on politseitöö hästi mitmekülgne ning ka abipolitseinikel on võimalik lahendada erinevaid ülesandeid. „Politseiametnikud peavad kõike oskama: tundma seadusandlust, et olla kohtueelne menetleja; pidada kinni inimest, teades seejuures normatiive; oskama agressiivse inimese kiirelt ohutuks muuta; lahendada peretülisid ning säilitada rahvarikkas kohas korda; võtta vajaduse korral esmareageerijana vastu isegi sünnituse jne-jne.“

Pärast saja patrullitunni täitumist hakkas parameedikuna töötanud Ott koolitama esmareageerijaid, et nad oskaksid käsitleda traumasid haiglaeelsel viisil. „Tahtsin ennekõike anda edasi seda, mis võiks kunagi neil aidata päästa elu,“ sõnab Ott. Kümme aastat tagasi ei olnud politseis traumahaige esmakäsitluseks vajaminevaid vahendeid, nüüdseks on varustatus oluliselt täienenud ning politseiametnikud saavad soovi korral erakorralise meditsiini tehniku väljaõpet. „Mulle meeldib improviseerida, töötada piiratud vahenditega ja keskkonnas, kus kõik ei ole alati sulaselge, lihtne ja kättesaadav,“ tõdeb pärast abipolitseiniku ametit kiirreageerijaks tööle läinud Ott. Just abipolitseiniku töö andis talle sellise võimaluse.

Kohtuvad kaks maailma

Nikitat on hoidnud abipolitseiniku töö juures missioonitunne. „Saan teha midagi selleks, et nii minul kui ka teistel oleks hea. Mõneti on see minu jaoks nagu hobi, aga ka heategevus, mis ei maksa midagi, küll aga on see hinnalisim kingitus, mida saad teha,“ selgitab ta. Enamiku väljakutsetest on Nikital õnnestunud lahendada sõnadega, füüsilist sekkumist on olnud vaja harva. „Patrullis on hästi toiminud patsiendikeskne suhtlemine, mis tähendab erapooletut suhtumist ja inimkeskset suhtlust,“ ütleb Nikita. „Minu arvates toimib kõige paremini põhimõte: ole teise inimesega inimene, ja kõige tähtsam – ole inimene iseendaga. Politseivorm ega stetoskoop kaela ümber ei tee kellestki paremat inimest.“ Oti sõnul on politseiteenistuses olles võimalik näha elu hoopis teise vektori pealt. „Inimesed, kes ei tee operatiivtööd, ei puutu niivõrd kokku ühiskonna tumedama poolega. Nad ei hooma, kui julmaks võivad inimesed minna ning mis probleeme võib lähisuhetes tekkida.“ Nii nagu erakorralisi meditsiinijuhtumeid lahendades,

on ka politseiväljakutsete ajal tema sõnul tähtis mitte muutuda emotsionaalseks. Mõnikord on see keeruline, eriti kui väljakutsega on seotud lapsed. „Vaja on end vaos hoida, aga kuidas – see on muidugi miljoni dollari küsimus. Mina olen sellistel puhkudel mõelnud ennekõike sellele, et mind on kutsutud appi seda olukorda lahendama. Ja kui ka juhtub, et lähed endast välja või midagi läheb viltu, aitab see, kui tulla tagasi algusse,“ ütleb Ott.

Ühtaegu politseiametniku ja kiirabitehniku ametit pidav Karin peab puhuti kiirabitööd 24-tunniste valvete

Ott lõpetas abipolitseinikuna tegutsemise, kui alustas tööd kiirreageerijana. Küll aga saab tema sõnul vabatahtlikus teenistuses olles paindlikult oma aega planeerida, käia paralleelselt koolis või tööl.

tõttu isegi raskemaks. „Mõnikord sõidan 12 tundi järjest, nii et isegi söömiseks pole mahti end vabaks võtta, heal juhul jõuab kiirelt tanklast midagi hamba alla haarata,“ räägib Karin, kes on pälvinud kiirabis parima autojuhi tiitli. „Politseis on 12-tunnise patrulli ajal lõuna püha aeg.“ Liiklusjärelevalve teenistuses on Karinil täna aga eelviimane päev, sest peagi täitub tema ammune soov liikuda isikukaitsesse ning temast saab ihukaitsja. Väliskülalisi on Karin seni küll eskortinud, kuid kõik, mis jäänud sissepoole ruumide uksi, on tema jaoks uus. „Huvitav saab kindlasti olema. Liiatigi, enam ei pea muretsema, et kellegi päeva 600-eurose trahviga ära rikun,“ naerab Karin.

Juhtumid, mis ei unune

Paar aastat tagasi, kui Nikita elas veel Tartus, käis ta patrullis koos politseiametnikuga, kellega nende väärtusruumid iseäranis ühtisid. Oli tavaline laupäevane hommik. Nad tegid liiklusjärelevalvet Turu tänaval, kuni märkasid halli Peugeot’d, mille juhil polnud kinnitatud

turvavöö. Nad andsid sõidukile punase-sinise tulega peatumismärguande. Roolis oli 50–60ndates meesterahvas. Mees selgitas, et ei näinud vajadust turvavööd kinnitada. Politseinikud kontrollisid juhtimisõigust ja joovet –kõik oli korras. Seejärel küsinud Nikita kolleeg mehelt:

– On teil lapsi? Lapselapsi?

– Jah, on. Ja lapselapsed.

– Kuidas te suhtuks sellesse, kui ühel päeval ilmub Delfis artikkel, et liiklusõnnetuses hukkus inimene. Turvavöö oli kinnitamata. Pildil on teie auto täiesti sodiks sõidetud. Mis oleks laste reaktsioon?

Mehel läks nägu valgeks ja ta jäi sõnatuks. Kui mees sai oma juhiloa tagasi, siis tema käed värisesid.

– Kui teil on täiesti ükskõik enda pärast, mõelge perele, lastele ja lapselastele. Kuidas neil oleks ilma vanaisata? Seega olge hea, pange turvavöö kinni. Trahvi ei tee seekord.

Mees sõitis minema, turvavöö kinnitatud. „Tartu on võrreldes Tallinnaga väike. Käies tihti patrullis, näeb samu inimesi. Järgmisel kuul nägime sama autot liikluses, mehel turvavöö kinnitatud,“ tõdeb Nikita. „Kui pelgalt liikluseeskirju korrata ja noomida, läheb inimene lukku ega võta vastu uut informatsiooni.“

Otile meenub väljakutse, kus oli tarvis toimetada üks laps haiglasse tervisekontrolli, kuid ta keeldus. Kiirabi veenis ja veenis, kuid laps mängis oma toas arvutimängu ning sõimas ja solvas. Kuna laps oli terviseseisundi tõttu teistele ohtlik, kutsus kiirabi sundhospitaliseerimiseks appi politseinikud. „Politseinik oli loov. Ta teadis üht-teist mängust, mida laps mängis, lõi nii kontakti ja leidis

temaga inimliku keele, mille peale nõustus laps vabatahtlikult kaasa tulema,“ räägib Ott. „Igal kutsel on rohkem kui üks lahendus. Loovus, hea inimesetundmine ja psühholoogioskused tulevad selles ametis kuhjaga kasuks.“

Suletud uste taga

Eelmisel aastal juhtus Eesti liikluses 1615 inimkannatanuga liiklusõnnetust, hukkunuid oli 43, vigastada sai 1815 inimest.

Aastaid politseiväljakutsetel käinud Nikita tõdeb, et jätkuvalt on Eestis suur probleem lähisuhtevägivald. „Iseäranis kurb on, et politsei ja kiirabi saavad sageli ka korduvaid kutseid. Kujunenud on nõiaring: vägivallatseja märatseb, ohver kannatab, aga ei julge abi saamiseks kuhugi pöörduda, sest kardab vägivalla kordumist, ning ka politseiniku juuresolekul üritab vägivallatsejat valgeks rääkida ja võtab süü enda peale,“ kõneleb Nikita. Samuti kipub ühiskond alahindama alkoholi mõju. „Sageli näeme seda nädalavahetustel või siis tänavapildis, kui kodutu, õllepurk käes, pingil pikutab. Reaalsuses tarvitatakse alkoholi iga päev, iga kell, igas kohas ning suhteliselt igas vanuses, ka 12-aastased ja nooremad. Edukas kesk- või tippjuht, kelle elu paistab väljastpoolt ilus, tarvitab igal õhtul alkoholi, et stressi maandada,“ räägib Nikita. „Tekivad peretülid ja ühel hetkel füüsiline vägivald.“ Suur osa neist juhtumitest aga ei jõuagi politsei, kiirabi või EMO-ni, vaid jääb suletud ukse taha.

Abipolitseinikuna on Nikita samuti täheldanud, et inimesed on üksteise vastu kuidagi kurjad ning aastatega on see läinud hullemaks. „Mina-pilt ehk inimese teadvustatud ettekujutus endast on nii suureks kasvanud, et tihtipeale ei arvestata teistega. Nii kannatavad omavahelised suhted,“ lisab ta.

Kell 12.50 jätkab patrullekipaaž Lasnamäel J. Smuuli teel kiiruse mõõtmist. Heikki sätib kiirusemõõtja tee

keskel olevale saarele. Karin ja Elise on valmis kiirust ületanud autojuhte menetlema. Patrullis käies on Elise täheldanud inimeste väga erinevat suhtumist politseitöösse. „Osa näeb politseinikke pigem karistajatena, nad usuvad, et reidide ja trahvide eesmärk on eelkõige täita riigieelarvet, mitte tagada ühiskonna turvalisust,“ tõdeb Elise. „Joobekontrollides on inimesed pahandanud, et jäävad kinnipidamise tõttu hiljaks või teevad sarkastilisi märkusi stiilis „teil vedas, täna on ainus päev aastas, kus olen kaine“. Õnneks on ka neid, kes mõistavad, et reide tehakse eelkõige selleks, et hoida ära raskeid õnnetusi ja kaitsta inimelusid. Ennetustöö tähtsust kiputakse alahindama, paljud sekkumised ei paista silma, kuid aitavad ära hoida tõsiseid tagajärgi.“

Möödub mõni minut ja Kaspar juhatabki esimese kiirustaja tee kõrvale. Juht on sõitnud 50 km/h alas tunnikiirusega 69 km/h. Trahv 112 eurot. Paari minuti möödudes on järjekordne kiiruserikkuja kinni peetud.

Trahv 105 eurot. Siis 133 eurot. Taas 133 eurot. Siis 126 eurot. Iga ületatud tunnikilomeeter maksab kiirustajale 7 eurot.

„Trahv pole eesmärk iseenesest,“ tõdeb Karin. Küsin alati: mis võib inimese ära tappa? Joove – võib. Kinnitamata turvavöö – võib. Telefoni näppimine – võib.“ Politseinikud ja meedikud näevad seda lubamatult sageli. Kõike seda on võimalik liiklusõnnetuste põhjusena vältida.

Eelmisel aastal juhtus Eesti liikluses 1615 inimkannatanuga liiklusõnnetust, hukkunuid oli 43, vigastada sai 1815 inimest. Oli kõigest 18 päeva, mil ükski inimene ei saanud liikluses viga. Viimase viie aasta vaates on see isegi võrdlemisi hea tulemus. Võiks olla vähem. Palju vähem.

Kosutava puhkuse retsept

Milline on hea puhkuse valem? Millised on parimad soovitused, et ennast täielikult välja puhata, nii et puhkusest ka kasu oleks?

Dr Kadri Putnik, Regionaalhaigla keemiaravikeskuse juhataja

Fotod: erakogu

Mina isiklikult ei ole kõige eeskujulikum puhkaja, sest liiga tihti skrollivad näpud siiski meilboksi kallal.

Kuigi ideaalne puhkus oleks täiusliku päikselise ilma ja meeldiva meelelahutuse tasakaalustatud kombinatsioon, tuleks tegelikult leida aega ka lihtsalt olla, olenemata ilmast.

Fred Jüssi soovitatud molutamise kunsti tuleb mul veel õppida, kuid iga aastaga tuleb see juba paremini välja. Suuri rahvarohkeid üritusi ma pigem väldin, meelsamini naudin vaikust.

Minu kaaslane on vihmase ilmaga raamat ja päikeselise ilmaga meeldiv varjualune. Kõige rohkem aga ootan tuult ja tormi – siis saab lohe ja surfilauaga mööda rannaäärt kihutada.

Päeval haiglas, õhtul laval

Põhja-Eesti Regionaalhaigla nukleaarmeditsiini osakonna radioloogiatehnik Darja Jegi leidis pärast kuueaastast pausi tee tagasi laulmise juurde ning

jõudis ootamatult telesaate „Laul vs. tants“ finaali. Kuidas ühendada nõudlik töö ja kirg muusika vastu ning miks just laulmine aitab tal hoida tasakaalu, enesekindlust ja sisemist rõõmu?

Tekst: Triin Raestik

Fotod: Mardo Männimägi / Kanal 2, erakogu

Darja Jegi on laulnud alates neljandast eluaastast. „Juba lapsena oli selge, et muusika on minu loomulik osa – alustasin laulmisega huviringidest ja koolikontsertidelt ning jätkasin hiljem pop-jazz-laulu erialal muusikakoolis. Ansambliga Pallette esinesime suurematel lavadel ja iga-aastastel jazz-kontsertidel koos orkestriga. Just siis tekkis mul sügav side lava ja publikuga,“ meenutab Darja, kuidas muusika aegamisi tema elu pärisosaks sai. Siis otsustas ta aga astuda Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ning tegi laulmises pika, ligi kuueaastase pausi. Töötades radioloogiatehnikuna Regionaalhaigla nukleaarmeditsiini osakonnas, hakkas Darja aga üha enam tundma puudust muusikast – energiast ja eneseväljendusest, mida ainult lava suudab pakkuda.

Iga kord, kui lähen tundidesse, unustan kõik muu ja annan end täielikult protsessile. Juba pärast esimesi tunde märkasin, et lahkudes on mul alati hea ja stabiilne tunne.

sika juurde. Kui siis teed ootamatult ristusid endise lauluõpetaja Jelena Juzvikuga, oli otsus tehtud. „Alates möödunud aasta novembrist käin laulutundides Püha Johannese Koolis ning oleme juba ka koos Jelenaga lavale jõudnud – esinesime duetina muusikakooli 75. aastapäeval,“ räägib Darja. Ta lisab, et laulmine on puhas õnn. „Iga kord, kui lähen tundidesse, unustan kõik muu ja annan end täielikult protsessile. Juba pärast esimesi tunde märkasin, et lahkudes on mul alati hea ja stabiilne tunne,“ ütleb Darja, kelle jaoks on laulmine suurepärane viis ennast väljendada ja tasakaalu hoida. „Tunnen, et olen leidnud tee tagasi millegi väga olulise juurde. Pikk paus ei ole mu häält kaotanud, pigem on andnud sellele küpsust, jõudu ja uue tähenduse,“ lausub naine, kes sattus üsna varsti pärast laulmisega uuesti alustamist telesaate virvarri.

Hirm kaamerate ees kadus laval

Eelmise aasta sügisel juhtus Darjal tööõnnetus, nimelt lõi ta suure varba ära nõnda, et pidi lausa kuueks nädalaks jääma kodusele ravile. Ootamatu paus andis aega mõelda ja tõi Darjas taas esile tugeva soovi naasta muu-

Saatesse „Laul vs. tants“ suunas Darjat kandideerima tema õpetaja Jelena Juzvik. „Tol hetkel olin tundides käinud vaid umbes kuu ning mul puudus igasugune varasem kogemus nii televisioonis kui ka võistlustel

osalemisest. Võtsin seda kui suurepärast võimalust end proovile panna,“ ütleb Darja ja lisab, et saa tesse ei läinud ta sugugi mõttega võita. „Ma isegi kartsin sellest unistada. Konkurendid tundusid väga tugevad, täielikult muusikale ja tantsule pühendunud, samal ajal kui mina harjutasin vaid kord nädalas ja käisin täis kohaga tööl.“

Ta ei olnud saatesse kandideerides kindel selleski, kas teda üldse valitakse osalejate sekka, kuid otsustas siiski proovida. Kui siis tuli ootamatult kiri, et ta on pääsenud eelvooru, oli rõõm eesootava debüüdi ees kirjeldamatult suur. „Enne esinemist kartsin väga kaameraid ja uut olukorda. Et kindlustunnet juurde saada, valisime Jelenaga mulle loo, mida ma tundsin väga hästi,“ meenutab Darja, kuid nendib, et enne lavale minekut värises ta üle keha ega suutnud rahuneda. „Aga kui lavale astusin, muutus kõik – justkui oleks sisse lülitunud teine inimene –ning keskendusin täielikult muusikale,“ kirjeldab Darja televõtteid.

Kui žürii valis Darja ka poolfinaali, sai selgeks, et asi muutub tõsiseks. „Pidin kiiresti õppima selgeks uue loo, looma uue lavakontseptsiooni ja leidma muusikud.

Selles aitas meid õnneks produktsioonitiim,“ räägib Darja, kelle sõnul eelnes poolfinaalile üpris pingeline aeg, mis tagantjärele meenutades tundub ometi väga meeldiva „segadusena“. Kõige emotsionaalsem hetk oli finaali pääsemine. „Nutsin laval ja tunnet on siiani raske kirjeldada.“ Kui siis tegi koos Darjaga esinenud kvartett con.fusion ettepaneku lugu ka stuudios salvestada, tekkis naisel esimest korda tunne, et ta on teinud õige otsuse, naastes laulmise juurde. „Sel hetkel tundsin, et olen juba võitja. Vähemalt iseenda jaoks!“

Finaalis esitamiseks valitud lugu oli Darjale väljakutse. „Ma polnud varem nii energilist laulu esitanud. Valmistusin väga põhjalikult ja andsin endast kõik. Kuigi ma ei võitnud, ei valmistanud see mulle pettumust. Pärast finaali tundsin ainult uhkust, tänulikkust ja rõõmu. See oli unustamatu kogemus, mis andis mulle uusi tutvusi, emotsioone ja kindlustunde, et see on alles algus.“

Pärast saadet meenutas Darja uuesti, miks ta lava armastab. „Mulle meeldib see loomulik tunne, kui

saan laulu ja hetke täielikult läbi elada. Ma annan endast lavale kõik ja naudin protsessi – parim tagasiside minu jaoks on alati aplaus.“

Elukutse ja elu kutse

Darja lausub, et radioloogiatehnikuks otsustas ta õppida juba gümnaasiumis. „Mind paelus töö nii tehnika kui ka inimestega. Sain varakult aru, et see valdkond areneb pidevalt koos tehnoloogiaga ega vanane,“ põhjendab ta valikut. Kui õpingud viisid teda praktikale Regionaalhaigla nukleaarmeditsiini osakonda, vaimustus ta ka sealsetest kolleegidest. „Mulle on alati meeldinud siirad ja positiivsed inimesed, eriti kui on näha, et nad teevad oma tööd südamega ja suhtuvad igasse patsienti hoolivalt. Väärtused olid ühised ning just seetõttu pakuti mulle juba praktika ajal võimalust tööle jääda,“ meenutab Darja.

Ta ütleb, et kuna tema põhieriala oli koolis radiograafia, tundus nukleaarmeditsiin alguses nagu teine maailm. Abivalmis kolleegid aga avasid talle töö mitmekesisuse ja laiema vaatepildi. „PET-KT osakonnas on töövoog kiire ja stabiilne,

Kiirgus ei tähenda alati ohtu või midagi eluohtlikku!

Kiirgus ei tähenda alati ohtu või midagi eluohtlikku – vastupidi, see mängib sageli võtmerolli inimeste eluea ja elukvaliteedi parandamisel. Õigetes doosides ja kontrollitud tingimustes on kiirgus väga oluline ja informatiivne tööriist haiguste diagnostikas ning ravi jälgimisel. „Oht tekib vaid suurte ja põhjendamatute dooside ning pikaajalise kokkupuute korral –meie töös seda ei esine,“ kinnitab juba aastaid nukleaarmeditsiini osakonnas töötanud Darja Jegi.

Ta selgitab, et uuringutes kasutatavatel radiofarmatseutilistel preparaatidel (RFP) on lühike poolestusaeg, need lagunevad organismis kiiresti ja väljutatakse loomulikul teel. See võimaldab saada vajalikku diagnostilist infot, samal ajal vähendades patsiendi kokkupuudet kiirgusega. Ravis seevastu kasutatakse preparaate, millel on pikem poolestusaeg ja sihipärane toime, et mõjutada haiguskoldeid võimalikult tõhusalt. Lihtsustatult: kõik toimub kontrollitud doosides ja eesmärgiga patsienti aidata, mitte kahjustada.

„Mis puudutab töötajaid, siis tegutseme kiiresti ja täpselt, et vähendada kokkupuute aega allikatega. Kasutame ka isikukaitsevahendeid ning meie doosid on Keskkonnaameti pideva kontrolli all,“ kirjeldab Darja oma töö igapäeva.

samas kui SPET-KT pakub palju vaheldust ning iga päev on erinev ja nõuab mõtlemist. Nagu me kolleegidega naljatame, on see töö, kus peab liiga palju mõtlema,“ naerab Darja. Ta täpsustab, et väga oluline on analüütiline mõtlemine, suhtlemine ja meeskonnatöö. Tööd planeeritakse ajaliselt täpselt, sest kasutatakse radiofarmatseutilisi preparaate ja sõltutakse nende poolestusajast. Lisaks diagnostikale kätkeb töö ka raviprotseduure, kus saab kogeda ameti õenduslikku poolt – vaja on tunda farmakoloogiat, töötada infusioonidega ja olla eriti tähelepanelik radioaktiivsete ravimitega.

„Ma ei ütleks, et töö on keeruline – pigem mitmekesine, huvitav ja kaugeltki mitte nii ohtlik, nagu see esmapilgul võib tunduda. Minu jaoks oli see armastus esimesest praktikapäevast,“ on naine tehtud valikuga rahul. Eelkõige on see töö inimestega ning hõlmab väga palju suhtlemist. Hommikuti haiglasse saabudes suheldakse kolleegidega vabadel teemadel, kuid minutipealt kell 8 algab tööpäev – seadmete kalibreerimine, materjalide vastuvõtt ja patsientide ettevalmistus. Kuna uuringud on mitme etapiga, selgitatakse igale patsiendile

protseduuri üksikasju ja vastatakse küsimustele, mida tavaliselt on päris palju.

Vahepeal on ka pisut vaba aega, näiteks pärast preparaadi manustamist kuni uuringu alguseni – selle aja jooksul jõuab rahulikult süüa, puhata ja siis saab tööprotsessi juurde naasta.

Darja toob välja, et suhtlemise juures on eriti meeldiv see, kui patsiendid märkavad individuaalset lähenemist. „Paljud patsiendid tulevad protseduurile hirmu ja teadmatusega, kuid lahkuvad hea tundega,“ selgitab ta. „Meie töö aitab arstidel õigeaegselt diagnoosida haigusi ning jälgida ka ravi dünaamikat. Tunnen, et meie igapäevane panus on oluline inimeste tervise ja tuleviku jaoks ning see motiveerib mind iga päev tööle tulema.“

Tunnen, et meie igapäevane panus on oluline inimeste tervise ja tuleviku jaoks ning see motiveerib mind iga päev tööle tulema.

toimusid sageli töö ajal või kohe pärast tööpäeva, mistõttu pidi ta vahel töölt varem lahkuma või puhkepäevadel harjutama. Samas on oluline olla tööl täielikult kohal ja panustada patsientidega suhtlemisse sajaprotsendiliselt nagu ka enne saadet. Võtteperiood oli küll väsitav nii vaimselt kui ka füüsiliselt, sest kõik arenes kiiresti, samas oli väsimus siiski meeldiv, sest eesmärk oli silme ees ja see aitas end kokku võtta.

„Praegu on kõik jälle tasakaalus,“ nendib Darja.

Radioloogiatehnikuna täpne, lauljana vaba

Darja nendib, et alates sellest, kui lisaks meeldivale elukutsele tuli tema ellu tagasi ka elu kutse ehk ta hakkas uuesti laulma, kadus varem pisut piinanud rutiinitunne. „Tunnen elusat ja täiskasvanulikku huvi enda arendamise vastu, õpin aktiivselt uusi vokaaltehnikaid ning ütlen rõõmuga jah esinemisvõimalustele,“ selgitab naine, kuidas aitab muusika olla õnnelik ja avatud. „Laulmine elavdab mind. Mulle meeldib, et lisaks oma põhitööle on mul ka midagi, mis päriselt paneb silmad särama ja annab energiat.“

Saates „Laul vs. tants“ osalemine tähendas Darjale vaimselt üsna keerulist perioodi. Proovid ja võtted

„Tööd on viiel päeval nädalas ning tavaliselt olen juba kell 16 vaba, mis võimaldab rahulikult ka vokaaltehnikaga tegeleda. Kontserdid toimuvad enamasti nädalavahetustel,“ kinnitab Darja, et tööd ja hobi saab kenasti klapitada ning rõõmu teeb, et lisaks tööle on olemas ka isiklikud eesmärgid ja unistused.

„Tunnen, et see töötab mõlemat pidi. Vokaaliga tegelemine lõõgastab mind – laulutundide ajal ei mõtle ma millelegi muule peale protsessi enda. Mind motiveerib see, kui õnnestub laulda keerulist lugu või omandada uus vokaaltehnika. Eesmärkide saavutamine on alati inspireeriv ning seetõttu tunnen tööle tulles end enesekindlamalt ja hea tuju kandub edasi.“

Töö radioloogiatehnikuna on Darjale teadlik vastutus ja valik. „Tunnen, et olen osa millestki suuremast ja olulisest ning see annab mulle kindlust ka laval. Ma tean, kes ma olen, mida ma oskan ja millega võin üllatada – ja ma ei pea seda kellelegi tõestama. Minu valikud räägivad ise minu eest,“ lausub Darja.