Regionaalhaigla 1_2026

Regionaalhaigla

Detektiivina epilepsia jälil

Aasta kolleeg: Annika Kaalep ühendab inseneeria ja meditsiini

Aasta tohter dr Küllike Palk:

„Hea meditsiin sünnib pädevusest, inimlikkusest ja koostööst.“

Taas trummide taga: vähist terveks!

Üheskoos parema terviseni Sisukord

Ajakirja uue numbri lugudes on nii meditsiini arengut, meedikute järjekindlust kui ka patsientide imetlusväärset inimlikku jõudu. Rõõmustav on näiteks lugu kolmest trummarist, keda ühendab lisaks muusikale ka läbipõetud vähk. Praegu saavad nad taas rõõmu tunda muusika rütmist ja elust enesest.

Teine selle numbri keskne teema viib epilepsiaravi kiiresti arenevasse maailma. Pikem käsitlus avab, kui mitmetahuline ja põhjalik töö seisab selle taga, et patsient vabaneks epilepsiahoogudest või paraneks tema elukvaliteet märgatavalt. Sõna saavad eri erialade spetsialistid, kelle ühine eesmärk on leida igale patsiendile parim võimalik lahendus. Lugu näitab hästi, et nüüdisaegne meditsiin on sageli nagu detektiivitöö – tuleb osata näha suurt pilti, märgata väikesi nüansse ning töötada ühtse meeskonnana. Artiklis kinnitab patsient, et tänu epilepsia kirurgilisele ravile tunneb ta ennast praegu palju paremini. Just sellised lood rõõmustavad ja annavad meditsiinile kõige selgema tähenduse.

Selles numbris räägime ka juhtimisest. Oma mõtteid jagavad kolm naisjuhti, arutledes, mida tähendab olla nii arst kui ka juht. Kas see on võimalik? Nende kogemused näitavad, et on, kuigi see eeldab tasakaalu, vastutust, otsusekindlust ja oskust inimesi hoida.

Oma elust ja tööst räägivad aasta tohter ja aasta kolleeg. Tunnustus ei sünni tühjale kohale, selle taga on igapäevane töö, hoolimine ja valmisolek anda endast rohkem, kui ametijuhend ette näeb.

Nii peegeldab seekordne ajakiri Regionaalhaiglas põimuvaid teekondi, milles saavad kokku arstikunst, meeskonnatöö ja tipptehnoloogia ning inimeste isiklikud kogemused.

Head lugemist!

Stina Eilsen sisukanalite peatoimetaja

Regionaalhaigla

Toimetuse kolleegium: Agris Peedu, Kristo Erikson, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik, Katre Zirel

Väljaandja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside: press@regionaalhaigla.ee

2 Juhtkiri

3 Pöördumine

4 Tagasi trummide taga

8 Audit annab võimaluse peeglisse vaadata

11 Katsetati uudse rakuravimi tootmist

12 Epilepsiaga elav Jonathan

Hovi: „Lähedaste toetus on väga oluline, siis ei jää midagi tegemata.“

15 Täpne detektiivitöö –epilepsia jälil

22 Aasta tohter dr Küllike Palk: „Hea meditsiin sünnib pädevusest, inimlikkusest ja koostööst.“

25 Põhja-Eesti Regionaalhaigla teadusnädal tuleb taas

26 Aasta kolleeg hoiab elutähtsad seadmed töös

30 Arstid, kes ravivad ja juhivad

36 MET-süsteem – suurem turvatunne, parem ravikvaliteet

40 Võõrsilt Eestisse arstiks

44 Turgutavad retseptid kevadesse

46 Lähisuhtevägivalla korral ei tohi jääda üksi

Makett ja teostus: Menu Meedia Trükk: K-Print

Head lugejad!

Juhtimine on tänulik ja tänamatu töö. Igaüks valib selle tee ise. On ka öeldud, et juhtimise peamine ülesanne on lahendada probleeme ja kui neid ei ole, poleks ka (niivõrd palju) juhte vaja. Organisatsioon saab pakkuda tuge juhtimisoskuste arendamisel, aga samas tekitada ka huvi juhtimise järelkasvule. Oleme oma juhtide arenguprogrammiga ja koostööpartnerite juhtimisprogrammide kaasabil lendu saatnud üle 150 juhtimishuvilise. Nii võimalust osaleda kui ka arengu- ja juhtimisprogrammi läbimist on võetud vastu tänulikkusega. Iga osaleja võtab juhtimiskoolitusest just selle, mis talle kõige vajalikum, aga kõik osalejad saavad kaasa võrgustiku, milleta juhtimine on oluliselt raskendatud. Juhtimine ei küsi vanust ega sugu, juhtimine küsib tugevat motivatsiooni arendada meeskonda ja valdkonda. Juhile tuleb pakkuda selgeid ootuseid organisatsiooni poolt ning nõudlikkust, aga samas ka tunnustust oma meeskonnalt. Nii meeskonna kui ka organisatsiooni juhtimine aastakümneid pole mõistlik, sest juht kaotab oma teravuse ja tal tekib niinimetatud kodupimedus. Värske vaade annab arengule hoogu – siinkohal on hea tõdeda, et eesoleval sügisel saab minugi ametiaeg läbi ja on aeg anda haiglajuhi roll edasi. Julgustan võimekaid huvilisi mõtlema sellele põnevale väljakutsele!

Mul on hea meel, et Regionaalhaiglas on juhtidel tähtajalised lepingud, on koostatud ootustelehed, juhte arendatakse ning juhtide järelkasvuga tegeletakse. Hea meel on ka selle üle, et juhid ei jää märkamata ja tunnustuseta. Seda kinnitab kasvõi see, et haiglapersonal ise valis meie haigla aasta tohtriks ja aasta kolleegiks sel aastal just nimelt juhid.

Selleks et juhtida haiglat, ei pea olema arst. Selleks et juhtida juriste, ei pea olema jurist. Selleks et juhtida arste, võid olla ka meditsiinifüüsik. Regionaalhaigla on aastate jooksul neid võimalusi pakkunud ja edukalt. Juhtimise võti on vanasse mitte takerduda, vaid uuendada ja kohati ka eksida.

Ikka jõudu ja jaksu!

Agris Peedu, Regionaalhaigla juhatuse esimees

Tagasi trummide taga

Kolm trummarit – Andres (67), Kunnar (68) ja Raimond (57) – tunnevad üksteist juba päris ammu. Ühistel kokkusaamistel ei häbene nad lisaks muusikale ka oma tervisest rääkida. Nad jagavad ausalt ja avameelselt oma kogemust eesnäärmevähiga ja selle seljatamisega, et panna mehi rohkem oma tervisele mõtlema.

Tekst: Eli Lilles Fotod: Raul Mee, Rauno Liivamägi, erakogu

Muusikute teed on korduvalt ristunud. Andres mängis Vitamiinis, Kunnar Laines, kohtuti Eesti Riiklikus Filharmoonias, Raimondiga jagati Olümpia restorani lava, Kochi aitades kohtutakse siiani.

„Trummimehed väga tihti koos ei mängi, aga palgasabas saime ikka kokku,“ naeravad nad. Üks kindel kokkusaamise koht on Gunnar Grapsi mälestuskontsert, kus tehtud ühine foto viis Andrese mõttele, et võiks Vähiliitu toetada ning ärgitada mehi rohkem arsti juurde minema.

Teekond tervisekontrollist diagnoosini Tervise kontrollimine polnud meeste jaoks võõras ning arste ei peljatud ka varem. Uudis eesnäärmevähist tabas neid erineval moel.

Andres oli enda sõnul igal aastal korralikult kontrollis käinud, kuid siis tuli väike vahe sisse. „Arvasin, et vähem, aga vaatasin Terviseportaalist, et viis ja pool aastat jäi vahele... Ja siis põmm, palun väga. See on see koroonaaeg,“ meenutab ta. Lisades, et varasem korrali-

kult kontrollis käimine tekitas nagu ka omamoodi võltsturvatunde, kui igal aastal kuuled, et kõik korras on. „2024. aasta sügisel käisin ja siis dr Peep Baum helistas, et tuleb täiendavasse kontrolli tulla. Kõigepealt tehti magnet, võeti biopsia ja siis öeldi, et nii, nüüd hakkame ravima. Kõik käis kuidagi väga delikaatselt ja viisakalt, mingit ehmatusmomenti küll ei olnud,“ kirjeldab ta. „Dr Saretok on väga-väga asjalik, ilusti seletab.“

Kunnar räägib, kuidas mingil hetkel sai ta eesnäärmepõletiku, mida ravis dr Gennadi Timberg. Põletikust saadi jagu, kuid mees jäi ikkagi jälgimisele ning käis kontrollis. „Käisin kontrollis, olin juba aastaid jälgimisel ja eelmisel aastal selgus, et ikkagi on mingi vähivariantidest tekkinud. Saime kiiresti jaole, väga hea arst, dr Indrek Alas Lääne-Tallinna keskhaiglast, opereeris. Operatsioon läks väga hästi ja mul ei ole mingit probleemi. Mängin trummi ja tunnen elust rõõmu,“ on ta rahul.

Raimond pidi kehvveresuse tõttu regulaarselt B12 näitajaid kontrollima. „Ja siis mingil hetkel vereproov näitas mingit põletikku, kogu aeg oli mingi põletik. 2022. aastal öeldi, et nüüd selline asi, tuleb operatsioon teha. Küsisin dr Baumi käest nõu, mis siis õige on, kas kiiritus või operatsioon, ühel üks häda, teisel teine.“

Publik usaldab pillimehi, et saada head muusikat. Nii usaldavad patsiendid arste.

Andres

Haigus endast märku ei anna

Sümptomeid meestel varases faasis polnud. „Mõnikord pidi öösel WC-sse minema, aga siis mõtled, et jõin kaks õlut.“

„Kui uuesti viie ja poole aasta järel kontrolli tulin, tahtsin perearstilt saatekirja. Aga ta ei tahtnud anda, sest mul polnud mingeid „simptomeid“. Ütlesin, et olen enne käinud kontrollis ja lähen nüüd ka; kui sümptomid on, siis hakkan ära surema juba. Eks selle PSA testi oleks perearsti juures saanud ka teha, aga ta ei pakkunud mulle mingit varianti,“ tunnistab Andres. Nüüdseks on tal perearst vahetatud.

Grapsi mälestuskontserdil tehtud pilt, kus „kolleegid“ kokku said, nagu nad ütlevad. Andresel tuli mõte teha ühine pilt, mille ta hiljem Vähiliidule saatis, et innustada mehi rohkem arsti juurde minema.

Ravi teekond

„Mõlemad mu vanemad surid päris noorelt vähki, ma tean, et geneetiline tõenäosus on väga suur. Ma teadsin, et see pole mingisugune hull variant ja seda saab ikkagi ravida. Dr Mikk Saretok ütles, et paranemise protsent on 96%. Nelja protsendi sisse sattumine on ikka üsna lotovõit,“ meenutab Andres. „Publik usaldab pillimehi, et saada head muusikat. Nii usaldavad patsiendid arste,“ lisab ta.

Soovitused meestele

„Usaldage teadust,“ alustab Raimond. „Usaldage arste,“ jätkab Andres. „Ja ärge kartke,“ julgustab Kunnar mehi oma tervist kontrollima.

„Kui ma teada sain, siis mul oli just olnud ema matus, hea tunne ei olnud. Alguses räägiti operatsioonist. Siis hakkad ise ka uurima ja puurima, mis parem või riskantsem. Ma lugesin ikka igasugu asju ja ühel hetkel tekkiski segadus, et üks soovitab operatsiooni, teine kiiritust, mõlemal omad riskid ja tüsistused,“ tunnistab Raimond, et impotentsuse risk operatsiooni puhul pani mõtlema. „Kolleegium otsustas, et prooviks alguses eksperimentaalravi, kuid see ei sobinud.“

„Kuna eesnäärmevähk avastati nii algusjärgus ja uuringud näitasid, et haigus polnud levinud, siis selle võrra oli operatsioon lühem ja vähem traumeeriv. Mulle soovitati operatsiooni ja tarkade inimestega vaidlema ju ei hakka. Võib-olla polegi operatsioon näidustatud. Või peab kõigepealt tegemagi kiiritust, et üldse saaks operatsiooni teha... Otsustati, et operatsioon võiks mulle kõige

parem variant olla ja kõik läkski hästi, nii et mul on kõik kiirituse vaevad ära jäänud. Olen rahul olukorraga,“ ütleb Kunnar. Ravikuur kestab neli nädalat.

„Sõitsin viis korda nädalas jalgrattaga kindlaks kellaajaks siia, rattaga tagasi. Selles mõttes on see haigus täiesti püstijalu üle elatav,“ kinnitab Andres.

„Sa oled liikumatult seal kapslis seitse minutit, iga päev. Kõik toimetavad ümberringi, see on nagu täiesti teine maailm. Tehakse ikka imeasju,“ lisab Raimond.

Kunnar leiab, et Andrese kuur läks nii kähku, et selle ajaga ei jõua keegi jalgratastki ära varastada.

„Arst korraldas ruttu analüüsid ja ma ei pidanud mitu kuud põdema, mis nüüd saab. Tundsin ennast hästi, vahepeal mõtlesingi, et terve inimene peab nüüd midagi ravima minema,“ meenutab Kunnar, et enesetunne ei andnud haigusest esiti kuidagi märku. „Eks paar nädalat on ebamugav, siis vaikselt taastud. Mai keskel oli mul operatsioon, juuni planeerisingi vabaks, aga kuu lõpus tegin juba mingeid töid, juulis hakkasin proove tegema. Käin vahel kuskil kedagi asendamas mõnes teises bändis või heli tegemas, nädalavahetusel on niikuinii midagi...“ Raimondi ravi algus lükkus mitu kuud edasi, sest üks arst jäi haigeks. „See oli tobe, aga lõpp hea, kõik hea. Ikka võib juhtuda.“

„Alguses oli küll jutt, et käid kiirituses, siis on olemine uimane ja väsinud, aga ma ei saanud midagi aru,“ nendib Raimond, kuid mainib, et ravi saades tundis natuke kibedat tunnet urineerimisel. Küll aga tekitasid testosteroonisüstid, mida iga poole aasta tagant tehakse, allergilisi reaktsioone, mis pisut ehmatasid. Nüüd oskab ta seda tähele panna ja võtab allergiatableti ligi. Trummidest tema tegelikult eemal ei olnudki, kogu kiiritusravi saamise aja käis ta ka mängimas. Andrese ravi algus lükkus kuu edasi, sest mehel olid juba reisid plaanitud ja kontserdipiletid ostetud. Kuid arst arvas samuti, et selle kuu ajaga ei juhtu midagi. Andres tõdeb, et väsimust ikka oli: „Jõudu jäi vähemaks. Ma sõidan jalgrattaga, pikem tuur on ümber Ülemiste järve, 30 kilomeetrit. Kevadel sõitma hakates mäest üles minek oli natuke tunda.“ Samas ravi saamiseks sõitis ta iga päev Kalamajast Regionaalhaiglasse.

„Põhimõtteliselt saab hakkama niimoodi, et midagi ei pea oma elust ära jätma – suveaeg on pillimeestel tavaliselt hästi töine aeg, kuidas sa jätad oma bändikaaslased töötuks. Aga ei, ma ei pidanud midagi ära jätma.“

Kui uurin, mis probleeme raviteekonna jooksul tekkis, siis kohe neid ei tulegi.

„Urineerimine oli alguses nagu valulik, aga see polnud nii hull.“

„Oli jah, ma olin selle juba kuidagi unustanud.“

„Hormoonravist viskab siiamaani kuumalaineid.“

„Ma võtsin tänu sellele kõvasti juurde.“

„Seda küll, ma ostsin kaks numbrit suuremad püksid, proovin siiani vööümbermõõtu vähemaks saada. Aga selle eest ka hoiatati.“

Raskeid asju polnud mõistlik tõsta, tuleb neile meelde.

Midagi ületamatut mehed oma ravi puhul ei näe. Pärast operatsiooni tuleb näiteks Kegeli harjutusi teha, aga see pole ju raske. Nad leiavad, et kõige ebamugavam oli hoopis biopsia.

„See on nagu väikesena hambaarsti juurde minek. Korraks on valus, võib-olla.“

„Kui ma käisin biopsiat tegemas, siis seal oli üks mees, kes istus tükk aega, lõpuks tõusis püsti ja läks minema. Aga mis mõne kuu või aasta pärast on? Hirm on, aga inimesed kardavad rohkem teadmatusest.“

„Personal on toetav, kõik selgitavad, mida teha,“ alustab Kunnar. „Seda küll, nii tublid,“ lisab Andres. „Usaldus tekib,“ täiendab Raimond.

Jagatud kogemus

Mehed on oma lugusid jaganud ja ikka teab keegi kedagi, kellel on sama haigus olnud. Mitu nende tuttavat on nüüdseks kontrollis käinud või PSA testi teinud.

„Dr Saretok ütleski, et eesnäärmevähk on meestel küll levinud, aga see tuvastatakse ikka mingi teise asja käigus. Näiteks tahetakse autojuhiloa tervisetõendit ning peab vereproovi andma,“ meenub Andresele.

Mehed leiavad, et õnneks inimesed räägivad oma haigustest, kuigi ka nende tuttavate seas on selliseid, kes pole sõnagi rääkinud. Arvavad, et on kuidagi piinlik. Nad nendivad, et ikkagi levib n-ö vana kooli suhtumine, et häbi on käia arsti juures või imelik oma haigusest rääkida.

Varajane diagnoos = parem raviedukus

Dr Helis Pokker

Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja-onkoloog

Eestis on eesnäärmevähk meestel kõige sagedamini diagnoositav pahaloomuline kasvaja: see moodustab ligi 28–30% kõigist meeste vähijuhtudest. Eesnäärmevähi esinemine suureneb märgatavalt vanusega – diagnoosid on kõige sagedasemad keskealistel ja vanematel meestel, eriti vanuses 55–74 aastat ja on jätkuvalt kõrge ka vanemates (≥75 a) vanuserühmades.

Eestis diagnoositakse eesnäärmevähk kõige sagedamini varajastes staadiumites (I–II), kuid märkimisväärne osa diagnoositakse ka juba kaugelearenenud haigusega.

Eesnäärmevähi ravitulemused ja elulemus on Eestis igati võrreldavad Põhjamaadega. Vanemates vanuserühmades (75+) on elulemus tavaliselt madalam kui noorematel patsientidel, kuna vanematel esineb sagedamini kaasnevaid haigusi ja haiguse agressiivsust. Ravi valik sõltub haiguse staadiumist, patsiendi vanusest, tervislikust seisundist ja riskigrupist.

X Aktiivne jälgimine – väike risk haiguse kiireks arenguks. Ravi kohene alustamine ei ole vajalik.

X Kirurgiline ravi – eesmärgiga eesnääre koos kasvajaga täielikult eemaldada, sageli koos lümfisõlmede eemaldamisega.

X Kiiritusravi – kas esmase tervistava ravina või pärast operatsiooni, sageli koos hormoonraviga kõrgema riskiga haigusel.

X Süsteemne ravi – viimastel aastatel on ravivõimekused ja -valikud oluliselt laienenud, mis aitavad hilisema faasi metastaatilist haigust kontrolli all hoida.

X Teranostika – kiire areng on radioligandid viinud paljude patsientide raviplaanidesse. 2024.−2025. aasta andmetel oli eesnäärmevähi kiiritusravi peamine lokaalse ehk eesnäärmega piirduva haiguse raviviis, ületades kirurgilise ravi kasutust Eestis. Andmed näitavad kiiritusravi kasutuse järjest suuremat tõusu ka teistes riikides, mille aluseks on kindlasti kiiritusravi tehnika kiire areng ning samaväärsed ravitulemused. Paljud patsiendid eelistavad kiiritusravi, sest ravi toimub ambulatoorselt ning seetõttu saab paljuski jätkata oma igapäevast elu ja toimetamisi.

Audit annab võimaluse peeglisse vaadata

Regionaalhaigla kiiritusravi keskuses ei vaadata audititele kui kohustuslikule „linnukese tegemisele“. Vastupidi – neid nähakse võimalusena endale otsa vaadata ja küsida: kas me teeme oma tööd parimal võimalikul viisil ning kas patsient saab kõige paremat ja turvalisemat ravi?

Tekst: Heli Lehtsaar-Karma Fotod: Shutterstock, erakogu

„Audit annab kõigepealt kindlustunde meie enda inimestele, et teeme asju õigesti. Aga samal ajal aitab see märgata ka kohti, kus saab ja peab paremini,“ ütleb kiiritusravi keskuse juhataja Kätlin Tiigi . Lisaks on auditid seadusest tulenev nõue – kliinilise tulemuslikkuse, ohutuse ja kvaliteedi parandamise eesmärgil tuleb välisaudit teha iga viie aasta järel ja siseaudit kord aastas. Regionaalhaigla kiiritusravi keskus on aga astunud sammu kaugemale ja kutsunud audiitorid

ka siis, kui selleks otsest kohustust ei ole.

Miks auditeerida kiiritusravi?

Kiiritusravi on väga täpne ja tehniline ravimeetod, kus vigadele ruumi olla ei tohiks. Regionaalhaiglas kasutatavad neli lineaarkiirendit on kiiritusravitehnika uus põlvkond. Tegemist on täppiskiiritusravi masinatega, mis – nagu nimigi ütleb – võimaldavad ülitäpselt sihtida ioniseeriva kiirguse doosi patsiendi vähkkasvajale, säästes kõrvalasuvaid kudesid ja organeid. Täppisravi eeldab patsiendi ravimeeskonda kuuluva onkoloogi,

Regionaalhaiglas kasutatavad neli lineaarkiirendit on kiiritusravitehnika uus põlvkond.

meditsiinifüüsiku ja radioloogiatehniku õigesti koostatud raviplaani ning vastavalt sellele tehtud ravi, rääkimata hästi koordineeritud meeskonnatööst. Kui kuskil lipsab sisse viga, võib see mõjutada paljusid patsiente, eriti kui tegemist on süsteemse veaga.

„Kui mina mõõdaksin kiirendist väljuvad doosid valesti ja õpetaksin nooremaid kolleege samamoodi, siis teeksime lõpuks kõik koos valesti. Või teine näide: kui kiiritatakse kas rinda või kopsu, peab ravidokumentidesse kindlasti kirja saama, kas kiiritati paremat või vasakut poolt. Salvestatud peavad saama ka raviplaani arvulised andmed ja doosijaotus, sest paljud patsiendid saavad ravi korduvalt ja kvaliteetsete andmete olemasolu aitab teha ohutuid raviplaane,“ toob Kätlin Tiigi näiteid, miks pilk väljastpoolt kulub töö kontrollimiseks marjaks ära.

HIljuti

toimus kolmas

QUATRO audit

Kiiritusravi keskuse pikaajaline auditipartner on olnud Rahvusvahe -

line Tuumaenergia Agentuur (IAEA). Keskus on 2009. ja 2019. aastal läbinud QUATRO ehk kiiritusravi kvaliteediauditi ning mõlemal korral tunnustas IAEA kiiritusravi keskust kompetentsikeskusena. Viimane QUATRO audit toimus 9.–13. veebruaril 2026 ja selle eesmärk oli hinnata Regionaalhaigla täppiskiiritusravi kvaliteeti.

„QUATRO on meie jaoks suur audit,“ kirjeldab Tiigi. „Audiitorid olid nädal aega kohapeal. Nende meeskonnas olid arst, meditsiinifüüsik ja radioloogiatehnik –inimesed, kes töötavad ise igapäevaselt kiiritusravis.“ See tähendab, et audiitorid ei analüüsinud keskuse ravitööd ainult paberitega tutvudes, vaid võtsid osa igapäevatööst: vaatasid koos arstide ja meditsiinifüüsikutega raviplaane, käisid konsiiliumites, viibisid koos radioloogiatehnikutega konsooliruumis, kust patsiendi ravi juhitakse, ja kontrollisid kiirendi seadistamist, mõõtsid doose jmt.

Üle-eelmine, 2019. aastal toimunud QUATRO audit hindas kiiritusravi keskuses läbiviidava intensiivsusmoduleeritud kiiritusravi kvaliteeti. Ligi saja lehekülje pikkuses auditiraportis anti soovitusi nii kiiritusravi keskusele, Regionaalhaiglale, Keskkonnaametile kui ka riigile. Kätlin Tiigi sõnul on keskus kõik soovitused praeguseks ellu viinud.

Üks olulisemaid samme oli 2020. aasta lõpus toimunud üleminek kolmelt ravi planeerimise süsteemilt ühele. „Varem kasutusel olnud kolm eri süsteemi tekitasid segadust ja suurendasid riske, eriti info liikumisel süsteemide vahel.“

Teine oluline teema oli patsientide identifitseerimine. Audit juhtis tähelepanu riskile, mis kaasneb patsientide nimepidi protseduurile kutsumisega. Arvestades, et kiiritusravi keskuses käib iga päev ravil 150–160 patsienti, võib korraga ooteruumis olla mitu sama nimega inimest, samuti võib ähmis patsient nime valesti kuulda ja seetõttu ekslikult ravikabinetti astuda. Vältimaks vale inimese ravile sattumist, on keskus asunud juurutama biomeetrilist ehk näotuvastusel põhinevat patsientide identifitseerimise lahendust.

Audit on toonud esile ka teemasid, mida kiiritusravi keskus ega Regionaalhaigla ise lahendada ei saa. Näiteks radioloogiatehnikud ja meditsiinifüüsikud ei ole Eestis ametlikult tervishoiutöötajad, kuigi nad teevad iga päev otsuseid, mis mõjutavad otseselt patsiendi ravi. „See on ühelt poolt seaduste omavahelise vastuolu ja teiselt poolt patsiendi turvalisuse küsimus,“ rõhutab Tiigi. „Meie saame sellele riigi tähelepanu juhtida ning olemegi seda mitme erialaorganisatsiooni nimel korduvalt teinud, kuid midagi pole muutunud,“ on Kätlin Tiigi nõutu.

Värske koostöö soomlastega

Lisaks ammusele partnerlusele

IAEA-ga algatas kiiritusravi keskus 2025. aastal koostöö Soome auditiettevõttega Aurevia. Mullu septembris saabuski Mustamäe meditsiinilinnakusse Aurevia kolmeliikmeline arstist, meditsiinifüüsikust ja radioloogiatehnikust koosnev audititiim, mis keskendus kiiritusravi saavate eesnäärmevähi patsientide kliinilistele juhtumitele. Kahe päeva jooksul vaadati üle patsientide raviplaanid, ravi dokumenteerimine ning raviprotokollide kasutamine ja uuendamine.

„Vigu ei tuvastatud ja audiitorite järeldus oli, et meil on eesnäärmevähi kiiritusravi heal tasemel. Küll aga toodi välja üks praktiline soovitus: töökavas peab olema ette nähtud aeg personali ühisteks aruteludeks ja ohujuhtumite analüüsiks. Seni on meil kogu tööaeg olnud minutipealt patsientidega täidetud,“ nendib Kätlin Tiigi. Nüüd on keskus otsustanud hakata aruteluaegu teadlikult tööajakavadesse sisse kirjutama. Kogu protseduuride osakonna 50-liikmelise meeskonna jaoks on 2026. aastasse planeeritud kolm aruteluaega, väiksemate töötajate rühmade kaupa toimub kohtumisi tihemini.

Kui audiitorid on majas, muutub keskuse töö paratamatult intensiivsemaks. „Need on pikad päevad. Sageli alustame varem ja lõpetame hiljem, intervjuud ja arutelud võivad kesta õhtuni,“ tunnistab Tiigi. Näiteks kahepäevase Aurevia auditiga oli hõivatud

kogu kiiritusravi keskuse juhtide meeskond, samuti paarkümmend protseduuride osakonna töötajat arstidest-õdedest kuni radioloogiatehnikute, meditsiinifüüsikute ja sekretärideni välja. Seega on paratamatu, et auditi ajal väheneb pisut ka ravi kättesaadavus.

Kokkuvõttes näeb Kätlin Tiigi välisauditeid võimalusena saada tagasisidet oma tööle ja tõuget

arenguks. „Audiitorid tulevad teistest riikidest ja teistest keskustest. Neil on teistsugune kogemus ja praktika – sealt võib tulla väga häid mõtteid, mida me ise ei oskakski küsida. Kui audiitor ütleb, et teete oma tööd hästi, siis see tähendab päriselt midagi. Ja kui nad ütlevad, et siin saab paremini, siis on see võimalus areneda.“

Neil on teistsugune kogemus ja praktika – sealt võib tulla väga häid mõtteid, mida me ise ei oskakski küsida.

Kiiritusravi Regionaalhaiglas 2025

X Esmakordselt raviti üle 2000 patsiendi – viimase viie aasta jooksul on tõus pea 25%.

X Peaaegu pooled patsiendid on Tallinnast.

X Eesnäärme radikaalse kiiritusravi kasutus on viimase kolme aastaga tõusnud üle 30%.

Võrreldes prostatektoomiaga on see nüüdseks eelistatud raviviis, kuna tekitab vähem või leebemaid kõrvaltoimeid.

X Alustasime eesnäärme stereotaktilist kiiritusravi – ravikordi on viis ja enamasti ei ole selle kõrval enam tarvis hormoonravi, millel on meeste jaoks häirivad kõrvaltoimed.

X Tegime kiirenditel pea 80 000 radioloogilist kujutist patsientide positsioneerimiseks raviasendisse.

X Meil on 84 töötajat seitsmest personaligrupist: arstid, õed, hooldajad, radioloogiatehnikud, insenerid, meditsiinifüüsikud, sekretärid.

X Kollektiivi staažikamad töötajad on töötanud kiiritusravis üle 55 aasta.

X 2025. aastal oli üle 7800 koolitustunni.

X Keskuses koolitati praktilise töö raames 40 residenti/tudengit/ praktikanti.

X Keskuses on teoksil ligi 20 teadus-arendusprojekti ja kliinilist uuringut.

X Avaldasime 13 rahvusvahelist publikatsiooni, sh näiteks ajakirjas The Lancet.

Katsetati uudse rakuravimi tootmist

Regionaalhaiglas viidi CAR-T projekti raames läbi esimene uudse ravimi täismahus testtootmine, mis tähistas olulist verstaposti teel

CAR-T ravi kasutuselevõtuni Eestis ning võimaldas esmakordselt hinnata kogu loodud tootmissüsteemi toimimist tervikuna.

Viimastel aastakümnetel on vähiravi teinud murrangulisi edusamme, tuues esile uued, sihipärased ravivõimalused. Üheks läbimurdeliseks meetodiks on CAR-T rakuravi: patsiendi enda T-rakud muundatakse geneetiliselt nii, et need tunneksid vähirakke sihipäraselt ära ja hävitaksid need.

Sellise ravi kasutuselevõtt eeldab aga märkimisväärset tehnoloogilist ja organisatsioonilist valmisolekut. Selleks on Tartu Ülikooli Kliinikum, Regionaalhaigla ja Icosagen teinud pikaajaliselt tihedalt koostööd ning oleme jõudnud hetke, kus tehtud töö annab esimesi konkreetseid tulemusi ja kinnitab, et kodumaine võimekus ei ole kauge unistus, vaid saavutatav reaalsus.

CAR-T rakuravi avab Eesti patsientidele uue ravivõimaluse olukordades, kus senised ravimeetodid ei ole andnud soovitud tulemust. Seni on sellise ravi saamine eeldanud selle korraldamist välismaal, kuid nüüd liigume sammu lähemale sellele, et vajalik võimekus oleks olemas ka koduhaiglas.

Tegemist ei ole lahendusega, mida saab „valmis osta“ –CAR-T ravi eeldab, et haiglas on olemas sobivad ruumid, selged protsessid, kontrollitud kvaliteet ning inimesed, kes oskavad ja julgevad koos töötada uuel viisil. Nende eelduste kujundamine on nõudnud Regionaalhaigla, Icosageni ja Tartu Ülikooli Kliinikumi pikka ja süsteemset koostööd ning kätte on jõudnud hetk, mil tehtud töö pandi proovile.

Tulemus ületas ootusi

Testtootmise protsessi käigus tekkinud väljakutsetele leiti kiiresti ühised lahendused, koguti väärtuslikke

Vähiravis on toimumas murrangud: esile on tulnud uued, sihipärased ravivõimalused.

õppetunde ning tulemus ületas ootusi: valmis 6 miljardit CAR-T rakku, millest 53% olid CAR-positiivsed.

Patsiendile doosi valmistamiseks läheb vaja 1 miljon CAR-T rakku patsiendi kilogrammi kehakaalu kohta (st näiteks 70 kg patsient vajab 70 miljonit CAR-T rakku), seega valmis tohutu kogus rakke, millest saaks valmistada väga suurel hulgal doose, kuigi vaja läheb vaid ühte. Selline saavutus kinnitab, et tehtud töö kandis vilja: haiglas loodud võimekus toimib. Sedavõrd suur edasiminek sai võimalikuks üksnes tänu meeskondade tihedale koostööle, paindlikkusele ja valmisolekule õppida midagi uut. Järgmised sammud projektis keskenduvad tootmisprotsessi täiustamisele ja valideerimisele, et ühel päeval saaks CAR-T ravi pakkuda Eestis kohapeal, tuues uut lootust patsientidele, kes seda kõige rohkem vajavad.

Epilepsiaga elav Jonathan Hovi: „Lähedaste toetus on väga oluline, siis ei jää midagi tegemata.“

Tekst: Stina Eilsen Fotod: erakogu

Jonathan Hovi on elanud koos

epilepsiaga pikki aastaid, kuid see ei ole talle tänu lähedaste ja sõprade toetusele suuri takistusi seadnud.

Hiljuti läbi viidud kirurgiline ravi andis tema elule hoopis uue kvaliteedi.

Millal said esimest korda aru, et tegu ei ole n-ö tavalise tervisemurega?

Olin umbes 12‒13-aastane, kui arst mulle avastatud epilepsiast rääkis. Esmalt valdas mind segadus ja hirm, aga kordagi ei tundnud tunnet, et mis nüüd elust edasi saama hakkab. Ma ei mõelnud sellele toona väga. Suuresti tuli see kindlasti sellest, et olin siis nii noor, kui sellest kuulsin, ja teadsin, et mul on perekond toeks ja minu kõrval.

Ei saanud teha sõpradega tavapäraseid hängimisi, käimisi, sest kunagi ei võinud ette teada, millal uus hoog mind tabab.

Jonathan Hovi elu sai tänu kirurgilisele ravile uue kvaliteedi.

Kuidas epilepsia mõjutas igapäevaelu – tööd, suhteid, enesetunnet?

Enne operatsiooni muretsesin pigem inimeste pärast, kes minu ümber olid – sõbrad, pere, töökaaslased. Nemad pidid olema kogu aeg valmisolekus ja mind „kontrollima“, et kuidas mul läheb. Kindlasti mõjutas see minu igapäevategemisi suuresti. Ei saanud teha sõpradega tavapäraseid hängimisi, käimisi, sest kunagi ei võinud ette teada, millal uus hoog mind tabab. Lapsena eriti, sest siis oli tervislik seis halvem. Täiskasvanuna olin nii mina kui ka mu sõbrad haigusest juba rohkem teadlikud. Teadsime, millest hoiduda ja mida vältida.

Kuidas jõudsid Regionaalhaiglasse ja epilepsiameeskonna juurde?

Kiirabiga… Okei, nali naljaks. Kui ma pärast esimest hoogu Lastehaiglasse sattusin, hakkas sealt lumepall veerema. Olen käinud väga erinevate neuroloogide

juures ning ühel hetkel suunas dr Truupõld mind analüüside ja uuringute järgselt Tartu Ülikooli Kliinikumi peaaju põhjalikumale uuringule. Selle tulemusena pandi kokku konsiilium, kus osales ka mind opereerinud Regionaalhaigla neurokirurgia keskuse juhataja dr Tarmo Areda, ja jõuti järeldusele, et olen operatsiooniks sobiv patsient.

Hiljuti tehtigi sulle operatsioon. Mis oli suurim hirm või ebakindlus enne operatsiooni?

Operatsiooni eel oli suurim hirm, et jään halvatuks ja vajan edaspidi hooldajat 24/7, et ma ei saa tavapäraste tegevustega, näiteks söömise, kõndimise, pesemise ja muu sellisega enam ise hakkama. Õnneks läks kõik suurepäraselt! Ei tasu üle ja ette mõelda. Päev ja samm korraga, nagu epilepsiaga ikka.

Mis hetkest tundsid, et midagi hakkab muutuma?

Pärast operatsiooni oli muidugi kohe positiivne tunne, sest olin selle edukalt seljatanud – ja veel kaks korda. Esimene operatsioon oli märtsis 2025 ning teine sama aasta aprillis. Suurimat erinevust märkasin sügisel, kuna mitu kuud ei olnud hooge enam esinenud. Enne operatsiooni olid hood peaaegu igakuised, vahel ka mitu korda kuus. Mälu tegi küll trikke peaaegu terve suve, aga seda oli arstide sõnul ka oodata.

Kuidas on elu pärast ravi muutunud?

Kindlasti palju positiivsemaks, nii ravi suhtes kui ka eraeluliselt. Vaatan elule hoopis helgemalt kui enne operatsiooni.

Mida tähendab täna sõna „kontroll“ või „vabadus“?

Haiguse tõttu on kontroll mind saatnud terve elu, suuresti just pere ja sõprade poolt. Õigupoolest saadab see mind mingil määral tänasenigi. Ravimeid tarvitan veel praegugi, aga kas neid ka edaspidi võtma pean, eks seda näitab aeg. Vabadus on siiski olemas, lihtsalt tuleb teada ja tunnetada oma piire. Mina olen saanud võimaluste piires kõike teha tänu lähedaste toetusele. Olen teinud juba lapsepõlvest peale sporti, mänginud tõsiselt jalgpalli. Pärast koroonat jäi see lihtsalt kuidagi tagaplaanile, aga mitte epilepsia tõttu. Samuti olen saanud reisida ja maailma näha.

Mida ütleksid inimesele, kes elab epilepsiaga ja tunneb lootusetust?

Sa ei ole üksi! Kindlasti ära lase sel haigusel enda elu juhtida! Tänapäeval on nii palju erinevaid ravivõimalusi, meditsiin on tohutult arenenud ja tänapäeva tehnoloogiad võimaldavad epilepsiaga elada täisväärtuslikku elu. Lihtsalt igaühel tuleb leida enda jaoks sobiv ravimeetod, olgu see siis tablettide, operatsioonide, stimulaatorite või muude valikute kujul. Ja mis veel kindlasti oluline – räägi inimestega! Jaga nendega oma emotsioone, oma tundeid – ära häbene seda haigust! Epilepsiat põdeva inimesena ei tee see sinust teistest halvemat.

Kas on midagi, mida oleksid tahtnud varem epilepsia ravist teada? Lapsena hoidsid vanemad end kõige vajalikuga kursis, ma ei osanud ise toona midagi oodata või mõelda. Täiskasvanuna leian, et kõik on küllaltki kättesaadav. Küll on võimalus arstidega suhelda, lisaks ise uurimistöödega end kurssi viia, teiste kogemusi kuulata. Ka ravimite kättesaadavus ja laialdasus on tänapäeval märkimisväärsed.

Kommentaar

Dr Tarmo Areda

Jonathani loos on mitu olulist seika: esmalt kajastab tema puhul kirurgilise ravini jõudmine arstiteaduse arengut nii üldiselt kui ka Regionaalhaiglas. Epilepsiakolde määratlemine toimub mitme haigla ja mitme eri eriala spetsialistide koostöös ning otsus kirurgilise ravi võimalikkuse ja näidustuse suhtes sünnib meie haiglas dr Kateriine Orava juhitavatel epilepsia konsiiliumitel. Konsiiliumi pidamiseks on vajalik, et igal seotud erialal oleks spetsialist või paar, kes tavatöö kõrval epilepsia diagnostikasse ja ravisse täiendavalt süveneks. Regionaalhaiglas on selline meeskond hästi tööle hakanud. Teiseks, epilepsia lõikus erineb kasvaja või verevalumi lõikusest selle poolest, et haiguskollet ei ole silmaga ega mikroskoobi all näha. Kirurg, kes eemaldab pealtnäha normaalse osa ajust, peab olema väga veendunud kolleegide (neuroloogia-neurofüsioloogia, radioloogia, neuropsühhiaatria jne) töö kvaliteedis, õnneks on meil nende lõikuste puhul abiks dr Artur Vetkas Karolinska Ülikoolihaiglast. Kolmandaks, lähedaste toetusring on diagnostiliste uuringute kadalipus ning haigusega ja raviga toimetulekul väga oluline. Lähedaste hool ja toetus oli Jonathani puhul selgelt näha ja tunda, see aitab kindlasti ka ravi tulemustele palju kaasa.

Täpne detektiivitöö – epilepsia jälil

Tekst: Stina Eilsen Fotod: Raul Mee, Regionaalhaigla

Selleks et mõista, millisest aju piirkonnast epileptilised hood alguse saavad ja kas patsiendile võiks abi tuua kirurgiline ravi, tuleb justkui kokku panna hulk erinevaid pusletükke. Regionaalhaiglas sünnib see detektiivitöö neuroloogide, radioloogide, neurokirurgide, õdede ja teiste spetsialistide koostöös, avades epilepsiapatsientidele uusi ravivõimalusi.

Noor naine lamab mugavas toolis, peanahale kinnitatud kümned pisikesed hõbedased elektroodid. EEG-uuring on üks olulistest uuringutest, mis võib anda vastuse küsimusele, kas patsiendi epilepsiat oleks võimalik ravida kirurgiliselt. Mõne patsiendi jaoks tähendab see võimalust, et seni elu varjutanud hood vähenevad märgatavalt või kaovad sootuks. „Umbes kolmandikul patsientidest esineb ravimitele allumatu epilepsia. See tähendab, et hood jätkuvad, vaatamata kahele proovitud epilepsiaravimile. Kirurgilise ravi kandidaatideks on patsiendid, kellel on võimalik määrata eri uuringutega kindel ajupiirkond, kust hood alguse saavad, ja mida on võimalik kirurgiliselt eemaldada. Sel-

listel juhtudel võib kirurgiline ravi pakkuda võimalust hoogudest täielikult vabaneda,“ kinnitab Regionaalhaigla neurokirurg dr Karolin Riips

„Iga patsiendi epileptilised hood võivad olla unikaalsed ja on suur detektiivitöö, et sümptomite alusel ja erinevate uuringute põhjal välja selgitada, millisest aju osast hood pärinevad,“ lisab Regionaalhaigla neuroloog dr Kateriine Orav. „Epilepsiat on nimetatud suureks õpetajaks ja minu kogemus kinnitab seda – epilepsia on mulle inimaju kohta õpetanud rohkem kui ükski teine neuroloogiline haigus.“ Tõepoolest, enne kui patsiendile saab kirurgilist ravi pakkuda, peavad eri erialade spetsialistid väga palju koostööd tegema ning patsient mitmesuguseid uuringuid läbima.

Epilepsiaravi on teinud suure arenguhüppe

Viimased aastad on toonud epilepsiaravisse Eestis märgatava edasimineku, juurde on tulnud uusi ravi- ja diagnostikavõimalusi. Dr Riipsi sõnul on levinud eksiarvamus, justkui oleks epilepsia kirurgiline ravi äärmiselt ohtlik ja mõeldud vaid viimaseks võimaluseks. „Tegelikult ei tohiks ravimrefraktaarse ehk ravimitele allumatu epilepsiaga patsiendid, kellele sobib kirurgiline ravi, jääda pikaks ajaks ootama, sest teatud epilepsiavormide korral annab varasem operatsioon isegi parema tulemuse. Hästi planeeritud ja põhjalikult ettevalmistatud operatsiooni puhul on riskid viidud miinimumini.“

„Epilepsia ei ole staatiline haigus: aja jooksul võivad epileptogeensed võrgustikud ajus laieneda ning haigus võib muutuda ravile vähem alluvaks. Epilepsia kirurgiline ravi on efektiivsem, kui see toimub varem, tõenäoliselt sellepärast, et võrgustikud on siis lokaalsemad. Kui raske epilepsia on pikalt kestnud, siis kaasnevad paratamatult erinevad psühhosotsiaalsed mõjud, näiteks pooleli jäänud haridustee ja võimetus töötada. Sellisel juhul ei anna ka edukas kirurgiline ravi patsiendile tagasi seda kaotatud aega,“ lisab dr Orav. See on ka põhjus, miks mõlemad arstid peavad oluliseks, et ravimitele allumatu epilepsiaga patsiendid jõuaksid varakult epilepsia kompetentsikeskusesse hindamisele. Mida varem saab selgeks, kas kirurgiline ravi võiks olla võimalik, seda suurem on tõenäosus, et sellest saadav

kasu on inimese jaoks maksimaalne. Patsiendid saavad Regionaalhaigla epilepsiaga tegelevate neuroloogide juurde e-konsultatsiooni kaudu. Kui tekib kahtlus, et tegemist võiks olla kirurgilise ravi kandidaadiga, algab mahukas uuringute jada alates põhjalikest radioloogilistest uuringutest kuni neuropsühholoogilise hindamise ja geneetiliste uuringuteni. Dr Orava sõnul on kirurgilise ravi esimene tingimus see, et uuringutega suudetakse välja selgitada, millisest aju piirkonnast patsiendi hood algavad. Teine oluline küsimus on, kas see piirkond paikneb ajus nii, et seda on ohutu opereerida. Kui kolle asub piirkonnas, mille kahjustamine tooks kaasa tõsise kõne-, mälu- või liikumishäire, tuleb otsida muid ravivõimalusi.

Üks keskseid uuringuid on video-EEG, mille jooksul loodetakse näha patsiendi epileptilisi hooge vahetult monitooringu all. Just nii saab analüüsida korraga nii EEG mustrit kui ka hoogude ajal tekkivaid sümptomeid. See omakorda aitab otsustada, kas hoogude alguskoht on piisavalt täpselt määratav ja kas seda oleks võimalik kirurgiliselt ravida. Siinkohal on oluline neurofüsioloogi roll.

Regionaalhaigla neurofüsioloogia osakonna juhataja dr Madis Salus kirjeldab enda tööd järgmiselt: „Kliiniliste sümptomite ja EEG muutuste alusel peame suutma kindlaks määrata, kust see kõik võis alata. See meenutab raamatu lugemist tagurpidi. Kõik sümptomid on roh-

Huvitav fakt

kem või vähem seostatavad kindla ajupiirkonnaga. Kõrvutades järjestikku esinenud sümptomeid EEG-s kujunevate mustritega, saame teada „raja“, mida hoog ajus läbis ja kust see tõenäoliselt algas. Kirurgilise ravi otsuse tegemiseks tuleb EEG ja kliiniliste sümptomite põhjal tekkinud hüpoteese esmalt kõrvutada piltdiagnostika leidudega, aga ka näiteks neuropsühholoogilisel hindamisel leitud häiretega. Aju opereerimisel peab arvestama tõsiasja, et tagajärjeks võib olla neuroloogiline defitsiit. Seetõttu võetakse sellised otsused vastu suurtes konsiiliumides.“

X Meditsiiniajaloo esimesed konsiiliumid peeti just epilepsia valdkonnas.

X Sel aastal tehti Regionaalhaiglas esmakordselt operatsiooniaegne subduraalne ehk kõvakestaalune elektrokortikograafia, mille käigus registreeriti epilepsiaoperatsiooni ajal spetsiaalse elektroodide võrguga aju pinnalt EEG-d, et määratleda täpsemalt operatsiooni piire. Edasine eesmärk on jõuda stereo-EEG võimekuseni, mille käigus paigaldatakse aju sisse elektroodid, et registreerida epileptilisi hooge nende lähtekoha veelgi täpsemaks määratlemiseks.

Epilepsiakonsiilium – raviotsus sünnib tippspetsialistide koostöös

„Epilepsia kirurgilise ravi aluseks on multidistsiplinaarsed epilepsiakonsiiliumid, mis algasid Regionaalhaiglas tasapisi 2021. aastal ja said hoo sisse video-EEG käivitamise järel,“ ütleb dr Orav. „Võib öelda, et kirurgilise ravi võimekus on meil selle lühikese ajaga hästi arenenud ja praeguseks on meil opereeritud ligi 20 patsienti. Need on patsiendid, kes on epilepsia all kannatanud kaua, pikimal juhul isegi ligi 50 aastat, ja alles nüüd jõudnud tervistava ravini, sest enne sellist võimekust Eestis lihtsalt ei olnud.“

Samas ei ole epilepsia kirurgiline ravi uus raviviis, ka mitte Eestis. Juba enam kui sada aastat tagasi kirjeldas tuntud Eesti neurokirurg Ludvig Puusepp tema poolt

kirurgiliselt ravitud epilepsiapatsiente, kuigi sel ajal õnnestus tal terveks ravida vähem kui 5% patsientidest. Huvitav on ka fakt, et epilepsia valdkonda seostatakse meditsiiniajaloo varaseimate konsiiliumidega. Just konsiiliumides arutatakse iga patsiendi võimalused üksipulgi läbi. Üheks oluliseks arengutõukeks on koostöö neurokirurg dr Artur Vetkasega, kes töötab Rootsis Karolinska Ülikooli Haiglas, on omandanud kogemusi ka Kanadas ning osaleb Regionaalhaigla epilepsiakonsiiliumides, nõustab meeskonda ja lööb võimaluste piires kaasa ka operatsioonidel. Regionaalhaiglas toimuvad epilepsiakonsiiliumid igakuiselt ning aruteludele eelnevad mitmed diagnostilised protseduurid ja pikk ettevalmistus. Konsiiliumis osalevad lisaks neuroloogile neurofüsioloog, neuroradioloog, neurokirurg, psühhiaater, kliiniline neuropsühholoog, patoloog ja logopeed. Vajaduse korral arutatakse keerukamaid juhtumeid ka koos teiste Eesti haiglate kolleegidega, sealhulgas Tallinna Lastehaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi spetsialistidega. Samuti on Regionaalhaigla meeskond saanud tuge Kuopio Ülikooli Haigla epilepsiakeskuse kolleegidelt, kes on andnud nõu ning kutsunud keerukamaid patsiente konsultatsioonile ja uuringutele. Epilepsia ravimeeskonnast rääkides rõhutab dr Orav ka õdede rolli, mis muutub video-EEG uuringu puhul kriitiliseks. „Uuring ei oleks võimalik ilma õdede panuseta, kuna

„Kui tekib epileptiline hoog, peab ta seda kohe tähele panema, esimesena tagama patsiendi ohutuse ja seejärel patsienti testima ning märkama igat hoo detaili.“

selle käigus peab õde 24/7 olema valves ja patsienti jälgima,“ ütleb ta. „Kui tekib epileptiline hoog, peab ta seda kohe tähele panema, esimesena tagama patsiendi ohutuse ja seejärel patsienti testima ning märkama igat hoo detaili.“ See teave võib olla kirurgilise ravi seisukohalt otsustava tähtsusega. Hoo ajal esinevad liigutused, pilk, kõne, käitumine ja teadvuse muutus võivad aidata mõista, millisest aju piirkonnast hoog alguse sai. Dr Orav tõstab esile epilepsiaõe Kerttu Kirdani tööd, mis ulatub valvetest video-EEG palatisse, patsientide nõustamisest polikliinikus kuni uitnärvi stimulaatoriga patsientide jälgimiseni.

Piltdiagnostika aitab epilepsiakolde nähtavaks teha

Radioloog dr Katrin Bakhoffi sõnul on väga oluline roll pildidiagnostikal. See aitab nähtavale tuua epilepsiat põhjustavaid muutusi ajus, hinnata nende paiknemist ja ulatust ning võimaldab ravi täpsemalt planeerida. „Konsiiliumis vaadatakse koos üle kõik patsiendi andmed: haiguse anamnees ja seni saadud ravi, kõik tehtud uuringud, seejärel tehakse otsused täpsema diagnoosi ja edasiste ravivõimaluste suhtes. „Radioloogi panus seisneb aju struktuurimuutuste hindamises, nende paiknemise ja ulatuse täpsustamises. Seejuures on väga oluline

teada haiguse anamneesi, hoo lokaalse lähte hüpoteesi, EEG ja video-EEG uuringute tulemusi. Alles eri allikate koosmõjus hakkab tekkima tervikpilt, mis võimaldab otsustada, kas patsient võiks kirurgilisest ravist kasu saada. MRT-uuringute põhjal saavad radioloogid kirjeldada ka muutuse asukohta aju oluliste funktsionaalsete keskuste (näiteks kõnekeskus, motoorsed keskused) ja ühendusteede (aju valgeaine juhteteede) suhtes.

See aitab neurokirurgidel planeerida operatsiooni teed ja ulatust,“ kirjeldab dr Bakhoff.

Mõned muutused on epilepsiaga tugevalt seotud, näiteks hipokampuse skleroos, arengulised aju muutused, nagu kortikaalsed düsplaasiad ehk kaasasündinud lokaalsed ajukoore struktuurimuudatused, samuti kasvajad. Epilepsia lähtekohaks võivad olla ka varasemas elus läbipõetud kahjustused ja armistumised, näiteks ajuinfarktid, verdumised, traumaatilised ajukahjustused, põletikud või veresoonte arenguhäired. Samas ei ole epilepsia põhjus alati MRT-s nähtav. „Ehk kokkuvõtvalt, epilepsia põhjus on MRT-uuringul sageli, kuid mitte alati nähtav,“ ütleb dr Bakhoff.

Täpne planeerimine

Epilepsiakirurgia puhul on täpsus määrava tähtsusega. Dr Bakhoffi sõnul on selliste operatsioonide juures oluline leida tasakaal kahe eesmärgi vahel: epileptogeense

kolde võimalikult täielik eemaldamine ja aju oluliste funktsioonide säilitamine.

Kui kollet ei õnnestu täielikult eemaldada, võivad hood jätkuda. Samal ajal peab kirurgia säästma aju maksimaalselt. „Operatsioonidel kasutatakse neuronavigatsiooni seadmeid, mis võimaldavad kirurgil operatsiooni ajal orienteeruda MRT-uuringul saadud informatsiooni alusel,“ ütleb dr Bakhoff.

Ta rõhutab, et näiteks ajukoore arenguhäired ei pruugi kirurgi silmale normaalsest ajukoest erineda ning ka MRT-l ei ole nende täpne piiritlemine alati võimalik. Samuti ei ole alati võimalik väga täpselt piiritleda ajukoore funktsionaalseid keskusi. Sama kinnitab ka dr Riips ning tema sõnul erineb epilepsia kirurgiline ravi tavapärasest ajukirurgiast eelkõige oma põhjaliku eespool mainitud erialadevahelise ettevalmistuse poolest. Patsientidega arutatakse põhjalikult operatsiooni võimalike riskide üle. Sõltuvalt opereeritavast ajupiirkonnast võivad tekkida näiteks mäluhäire, kõnehäire või ühe kehapoole nõrkus. Seetõttu kasutatakse vajaduse korral operatsiooni ajal neuromonitooringut, et vältida oluliste ajupiirkondade vigastamist. Dr Riips rõhutab, et operatsioonijärgsed kaebused sageli ajaga ja taastusraviga

paranevad. Dr Orav kinnitab, et patsient ja tema heaolu seatakse alati kõigi tegevuste keskmesse. „Kirurgiline ravi ei ole üksik protseduur, vaid pikk ravitee, millega kaasnevad nii lootused kui ka riskid. Näiteks oimusagara kirurgia järel on sageli näha mõningast mälufunktsioonide halvenemist.“

„Praeguse kogemuse alusel on meie epilepsia kirurgilise ravi tulemused võrreldavad välismaa keskustega.“

Seetõttu tehakse enne kirurgilise ravi otsust põhjalik neuropsühholoogiline hindamine, et kaardistada olemasolevad kognitiivsed eripärad ning prognoosida võimalikke muutusi pärast operatsiooni. Mõne patsiendi jaoks tähendab see keerulist kaalumist: võimalus vabaneda hoogudest võib kaasa tuua vajaduse kohaneda mõne uue piiranguga.

„Praeguse kogemuse alusel on meie epilepsia kirurgilise ravi tulemused võrreldavad välismaa keskustega,“ ütleb dr Orav. „Aga tuleb arvestada, et saame kirurgilist ravi pakkuda vaid siis, kui epileptiline fookus ajus on väga kindlalt määratletav ja enamasti ka radioloogilistel uuringutel nähtav.“

Kui hea on tulemus?

Dr Riipsi sõnul võib ligikaudu 70% patsientidest pärast operatsiooni saada hoogudest vabaks. Prognoos on parem neil, kellel on uuringutel selgelt määratletav struktuurne

muutus. Eriti motiveeriv on kirurgi jaoks näha, kui suur võib olla mõju patsiendi elukvaliteedile.

„Iga epilepsiaga patsiendi puhul on olnud suur rõõm, et saame epilepsia ravis veel midagi lisaks pakkuda, mis on potentsiaalselt hoogudest vabaks saamine, ja et me saame teha seda siinsamas Eestis,“ ütleb dr Riips.

„Patsientidelt on olnud väga hea tagasiside, et hoogudest vabaks saamine on nende elu oluliselt muutnud ja nad saavad tavapärase elu juurde naasta.“

„Tulevikus võimaldab diagnostika areng tuvastada epilepsia fookust ajukoes üha suuremal hulgal patsientidel, sealhulgas tuleb rohkem kasutusele ajusisese EEG võimalus diagnostikas.“

Epilepsia mõju ei seisne ainult epileptiliste hoogude esinemises. Haiguse tõttu võivad õpingud ja tööelu katkeda, tekkida ebakindlus ja sotsiaalne isolatsioon. Just seetõttu rõhutavad nii neuroloog, radioloog kui ka neurokirurg, et ravi eesmärk ei ole ainult hoogude arvu vähendamine, vaid inimese elukvaliteedi terviklik paranemine. „Epilepsia kirurgiline ravi pakub mulle huvi eelkõige seetõttu, et selle mõju patsiendi elukvaliteedile on väga suur,“ ütleb dr Riips. „Efekt ei piirdu ainult hoogudest vabanemise või nende vähenemisega – paljudele avaneb võimalus naasta tööle, olla sotsiaalselt aktiivsem ja elada vähem piiratud elu.“

Tulevik: täpsem diagnostika ja individuaalsem ravi Kõigile patsientidele kirurgilist ravi pakkuda ei saa. See ei tähenda aga, et ravivõimalused oleksid ammendunud. Dr Orava sõnul saab sellistel juhtudel kaaluda näiteks uitnärvi stimulaatori implanteerimist või ketogeenset dieeti. Tulevikku vaadates loodab ta, et Eestis jõutakse ka aju süvastimulatsiooni võimaluseni epilepsiapatsientide ravis. Samuti on viimastel aastatel oluliselt täienenud teadmised epilepsia geneetikast, mis võimaldab mõnel juhul valida ravimeid üha täpsemalt vastavalt haiguse põhjuseks olevale geenidefektile.

Järgmise viie kuni kümne aasta jooksul näeb dr Riips Eestis epilepsiapatsientide ravile veelgi süsteemsemat lähenemist. Tema hinnangul võiksid ravimrefraktaarse epilepsiaga patsiendid tulevikus varem saada kirurgilise ravi hindamisele ning diagnostika areng võimaldada epilepsia kollet täpsemalt määratleda üha suuremal hulgal patsientidel.

„Tulevikus võimaldab diagnostika areng tuvastada epilepsia fookust ajukoes üha suuremal hulgal patsientidel,

sealhulgas tuleb rohkem kasutusele ajusisese EEG võimalus diagnostikas,“ ütleb dr Riips. „Maailma perspektiivis areneb veelgi piltdiagnostika ja uuringute järeltöötluse võimekus, et tuvastada ajukoes muutusi, mida varem ei olnud võimalik näha.“

Sama suunda näeb ka dr Bakhoff. Lisaks MRT-le kasutatakse juba praegu kirurgilise ravi kandidaatidel aju ainevahetuse muutuste hindamiseks FDG PET -uuringuid, funktsionaalset MRT-d kõne- ja motoorsete keskuste hindamiseks ning traktograafiat, millega saab kuvada suuremate funktsionaalsete keskuste vahelisi valgeaine trakte. Suuremates epilepsiakeskustes on kasutusel ka MRT järeltöötlus ja morfomeetriline analüüs, mis võib aidata vaevumärgatavaid haiguslikke muutusi paremini üles leida.

Ka dr Orav toob tulevikusuundadena esile epileptogeneesi ehk epilepsia kujunemise või progresseerumise ennetamise, täpsemad ennustusmudelid ning võimaluse hinnata järjest individuaalsemalt, milline ravi konkreetsele patsiendile kõige paremini sobib. Epilepsiaravi ei tähenda seega vaid rohkem operatsioone, vaid paremat koostööd, täpsemat diagnostikat, patsiendi vajadustest lähtuvaid raviotsuseid ja järjest suuremat võimekust pakkuda ravi siinsamas Eestis.

Mis on EEG-uuring?

Kuidas toimub EEG-uuring ja miks see on epilepsia diagnoosimisel oluline, selgitab neurofüsioloog dr Madis Salus.

„Maailma perspektiivis areneb veelgi piltdiagnostika ja uuringute järeltöötluse võimekus, et tuvastada ajukoes muutusi, mida varem ei olnud võimalik näha.“

Elektroentsefalograafia ehk EEG on uuring peaaju tekitatud elektriväljade mõõtmiseks. Idee poolest on tegemist voltmeetriga, kuid see on tehnoloogiliselt keerukam, püüdes mõõta vaid aju genereeritud aktiivsust, jättes kõrvale kõik muu.

Närvirakkude omavaheline suhtlus jääb meie jaoks siiski tabamatuks, kuna signaalid närvirakkude sees on liiga nõrgad. Impulsi liikumisel läbi sünapsi ühelt närvirakult teisele tekib aga rakuvälises ruumis elektrolüütide vool. Paljude närvirakkude samaaegne suhtlus tekitab juba summeeruvaid muutusi rakuvälises keskkonnas, mis on EEG-seadmega mõõdetavad.

Seega tegelikult näeme EEG-uuringuga suurte närvivõrgustike suhtluse järelmõjutusi oma vahetule keskkonnale. Eriti hästi on mõõdetavad ajupinnaga risti paiknevate püramidaalrakkude koordineeritud aktivatsioon, mistõttu on EEG kõige tundlikum just aju pindmiste kihtide ehk ajukoore suhtes.

Epilepsia diagnoosimisel on EEG oluline eeskätt seetõttu, et see võimaldab tuvastada ajus esinevat ebanormaalset, liigselt sünkroniseeritud elektrilist aktiivsust, mis on epileptiliste hoogude aluseks. Ka hoogudevahelisel perioodil annavad haigust põhjustavad piirkonnad endast märku, aktiveerudes koos murdosa sekundiks. Inimene ise seda ei taju, kuid EEG-s on näha iseloomulikku muutust spaikide ja teravate lainetena. Nii annab EEG võimaluse „näha“ epileptilist aktiivsust ka siis, kui patsient parasjagu hoogu ei koge.

Kahjuks on võimatu ette ennustada, mis hetkel haigus ennast näitab, mistõttu võib uuring ka epilepsiaga inimesel täiesti normipärane olla. Epileptiliste hoogude nägemine EEG ja video kontrolli all võimaldab aga aru saada, millised aju piirkonnad vastutavad hoogude tekke eest. Samuti saab eristada epileptilisi hooge teistest sarnastest seisunditest, näiteks minestusest, paanikahoogudest või unehäiretest.

Viimastel kümnenditel on EEG-tehnoloogia teinud märkimisväärse arenguhüppe. Digitaalne signaalitöötlus, parem mürasummutus, suurem elektroodide arv ja keerukad matemaatilised analüüsimeetodid on oluliselt parandanud signaali kvaliteeti ja tõlgendamisvõimalusi. Samuti on EEG tihedalt lõimunud teiste pildiuuringutega, näiteks magnetresonantstomograafiaga, võimaldades täpsemat kolde lokaliseerimist. Sellest hoolimata jääb EEG oma olemuselt kaudseks meetodiks, mille tõlgendamine nõuab suurt kogemust, ning alati tuleb tulemusi hinnata koos kliinilise pildi ja teiste uuringutega.

Aasta tohter dr Küllike Palk: „Hea meditsiin sünnib pädevusest, inimlikkusest ja koostööst.“

Regionaalhaigla aasta tohtriks valitud gastroenteroloogiakeskuse ülemarst-juhataja dr Küllike Palgi sõnul on gastroenteroloogia valdkond viimastel aastatel kiiresti arenenud – uued raviviisid, täpsem diagnostika ja tehisintellekti kasutamine on muutnud arsti igapäevatööd. Nende suundumuste kõrval väärtustab dr Palk enim siiski koostööd, läbimõeldud otsuseid ja inimlikku suhtlust.

Tekst: Liis Ilves

Fotod: Regionaalhaigla

Milliseid mõtteid ja tundeid tekitas äsjane aasta tohtri tunnustus?

Ütlen ausalt, see oli mulle meeldiv üllatus. Olen selle tunnustuse eest tänulik, kuid näen seda eelkõige kogu meeskonna ja ühise töö tunnustusena, mitte ühe inimese saavutusena.

Mis kannustas teid valima just arsti elukutset? Koolis oli meil võimalus osaleda valikkursusel, kus kord nädalas sai süvendatult tegeleda enda valitud erialaga. Mina valisin meditsiini ning see kogemus kinnitas minu soovi saada arstiks. Juba tol ajal tundus meditsiin põnev ja võimalusterohke ning mulle meeldis mõte töötada inimestega ja olla neile abiks. Sealt edasi viis tee arstiteaduskonda Tartu Ülikoolis.

Kuidas jõudsite gastroenteroloogia erialani? Gastroenteroloogia pakkus mulle huvi juba ülikoolis. Erialaõpe hõlmab endoskoopiliste oskuste omandamist, kuid selle kõrval paelub eriala ka oma mitmekülgsuse ja pideva arenguga. Need on põhjused, mis teevad eriala minu jaoks ka täna huvitavaks.

„Minu kogemusel teeb informeeritud patsient arsti töö pigem lihtsamaks.“

Aasta tohtri tiitliga pärjatud dr Küllike Palk (vasakult teine) peab oluliseks nii eriala kiire arenguga kaasas käimist kui ka inimlikku ja toetavat töökultuuri.

Kes on teie teekonda arstina kõige rohkem mõjutanud?

Kõige rohkem on mind mõjutanud kolleegid ja õpetajad, kellega olen koos töötanud. Nende rahulik suhtumine, oskus mõelda ja patsienti kuulata on olnud heaks eeskujuks. Seda rahulikku ja läbimõeldud tööstiili olen ka ise püüdnud oma töös rakendada. Samuti on iga patsient ja iga keerulisem olukord midagi õpetanud.

Milline on teie igapäevatöö gastroenteroloogiakeskuses?

Igapäevatöö on vaheldusrikas – vastuvõtud, uuringud, arutelud kolleegidega ja raviplaanide täpsustamine. Oluline osa tööst on koostöö nii patsientide kui ka kolleegidega, et leida iga inimese jaoks parim võimalik lahendus.

Millised seedetrakti haigused on Eestis praegu kõige sagedasemad?

Sagedased on erinevad funktsionaalsed seedetrakti häired, põletikulised soolehaigused ning maksahaigused. Üha enam näeme ka eluviisiga seotud terviseprobleeme ja nooremaid patsiente, mis muudab ennetuse ja teadlikkuse tõstmise eriti oluliseks.

Kuidas on gastroenteroloogia eriala viimastel aastatel arenenud?

Eriala on kiiresti arenenud nii diagnostikas kui ka ravis. Uued ravivõimalused ja ravimid ning täpsemad uuringud, sealhulgas tehisintellekti kasutamine endoskoopias, võimaldavad pakkuda patsientidele paremat ja personaalsemat abi. Igapäevatöös on üha olulisemaks muutunud meeskonnatöö ning patsiendi aktiivne kaasamine ravivõimaluste arutamisel.

Kolleegid kirjeldavad

Dr Küllike Palk on erakordselt pühendunud, professionaalne ja hooliv arst ning juht. Ta on väga kogenud spetsialist, kes tegutseb kindlalt, süsteemselt ja vastutustundlikult ning suudab ka pingelistes olukordades teisi toetada ja suunata. Dr Palk on positiivne, abivalmis ja südamlik nii kolleegide kui patsientide suhtes, alati valmis kaasa mõtlema ja lahendusi leidma.

Kuidas on uued diagnostikavõimalused ja ravimid muutnud gastroenteroloogi igapäevatööd võrreldes varasemaga?

Gastroenteroloogi igapäevatöö on muutunud märgatavalt võimalusterohkemaks. Diagnostika on ajas oluliselt arenenud, võimaldades haigusi varem ja täpsemalt tuvastada. Kuid kõige suurem areng on toimunud ravivõimalustes, eriti põletikuliste soolehaiguste ravis, kus viimastel aastatel on lisandunud uusi ravimeid. See annab oluliselt paremad võimalused valida igale patsiendile just talle sobivaim ravi. Heaks näiteks on C-hepatiit. Varem raviti seda pegüleeritud interferooni ja ribaviriini kombinatsiooniga, kus ravi pikkus oli 24‒48 nädalat, mille korral saavutati tervenemine keskmiselt 50‒60% juhtudest (olenes genotüübist) ning ravi oli pikk ja patsiendile kurnav. Tänapäevased ravimid (DAA) võimaldavad aga enam kui 90–95% juhtudest viiruse püsivat kadumist vaid 8‒12 nädalaga, olles samal ajal hästi talutavad.

Kui suures mahus gastroenteroloogias tehisintellekti kasutate? Kuidas see on parandanud uuringute täpsust või töökorraldust?

Tehisintellekti kasutatakse eelkõige endoskoopias ja kapselendoskoopias. Endoskoopias on AI abiks polüüpide ja

limaskesta muutuste leidmisel. See suurendab uuringu täpsust ja annab arstile lisakindlust, eriti pikemate ja detailsete protseduuride käigus.

Kapselendoskoopias on tehisintellekti roll veelgi praktilisem töökorralduse seisukohast. AI aitab suurest pildimahust esile tõsta kahtlased leiud ja vähendab oluliselt aega, mida arst kulutaks kogu materjali käsitsi läbivaatamisele. See võimaldab arstil keskenduda sisulisele hindamisele ja otsustamisele ning muudab töö efektiivsemaks.

Samas on oluline rõhutada, et tehisintellekt on otsusetugi, mitte iseseisev otsustaja. Lõplik hinnang ja vastutus jäävad alati arstile. AI aitab näha ja märgata, kuid ei asenda kliinilist mõtlemist ega kogemust. Juba on tehtud ka uuringuid, mis näitavad, et püsival AI kasutamisel koloskoopilise uuringu läbiviimisel võib tekkida „deskilling“ ehk oskuste tuhmumine, mistõttu on soovitatav teha periooditi uuringuid ilma AI toeta. Kokkuvõttes on tehisintellekt väga hea tööriist, mis parandab uuringute kvaliteeti ja töökorraldust, kuid see toimib kõige paremini siis, kui seda kasutatakse teadlikult ja kriitilise mõtlemisega – arsti otsust toetavana, mitte asendavana.

Milliste erialadega on gastroenteroloogil Regionaalhaiglas kõige tihedam koostöö?

Hea ravitulemuse aluseks on koostöö nii patsiendiga kui ka oma eriala ja teiste erialade kolleegidega. Seedetrakti haigused on sageli mitmetahulised ja vajavad eri spetsialistide panust. Tihe koostöö on meil ravi puhul just kirurgide, sisearstide, nefroloogide ja intensiivraviarstidega ning diagnostikas radioloogide, patoloogide ja laboriarstidega. Hea koostöö aitab patsienti paremini mõista ja muudab raviteekonna sujuvamaks.

Milliseid muutusi või arengusuundi peate lähiaastatel kõige olulisemaks?

Oluliseks pean personaalmeditsiini arengut, ennetustöö tugevdamist ning patsientide paremat informeeritust. Sama tähtis on hoida töökeskkonda sellisena, et inimesed jaksaksid ja tahaksid erialal püsida.

Mida tähendab teie jaoks patsiendi aktiivne kaasamine raviotsustesse?

Minu jaoks tähendab patsiendi aktiivne kaasamine eelkõige seda, et inimene saab aru, mis temaga toimub, millised on võimalikud ravivalikud ning millised on nende plussid ja miinused. See ei tähenda, et patsient peaks tegema meditsiinilisi otsuseid arsti asemel, vaid et otsused sünnivad arutelu käigus ja patsient on nendega teadlikult nõus.

Praktikas tähendab see rohkem selgitamist, eriti krooniliste haiguste puhul, kus ravi ei ole ühekordne, vaid pikaajaline protsess. Näiteks põletikuliste soolehaiguste või maksahaiguste korral on oluline, et patsient mõistaks, miks ravi on vajalik ka siis, kui enesetunne on hea, ning millised võivad olla ravi katkestamise tagajärjed.  Minu kogemusel teeb informeeritud patsient arsti töö pigem lihtsamaks. Kuigi küsimusi on rohkem ja arutelud võivad olla pikemad, on ravi järjepidevam ja usaldus suurem. Patsient, kes mõistab oma haigust, oskab ka ise varakult märgata oma terviseseisundi muutusi ja vajaduse korral abi otsida.

Mis aitab hoida töökeskkonda sellisena, et inimesed jaksaksid ja tahaksid erialal püsida?

Oluline on selge ja mõistlik töökorraldus, inimlik suhtlus, kollegiaalsus ning teadmine, et abi ja nõu on alati kättesaadavad. Juhi ja kogenud kolleegi roll on eelkõige luua keskkond, kus inimesed tunnevad end hoituna ja väärtustatuna. See algab selgest ja mõistlikust töökorraldusest ning avatud suhtlusest, kus küsimused ja arutelud on loomulik osa igapäevatööst. Oluline on, et inimesed teaksid, et nad ei jää keerulistes olukordades üksi.

Mis on arstitöö juures kõige keerukam?

Suurim väljakutse on vastutus, sest tehtud otsused mõjutavad otseselt inimeste elu ja tervist. Samuti on oluline hoida tasakaalu töö ja isikliku elu vahel, et jätkuks jaksu ja rõõmu oma töö tegemiseks ka pikema aja jooksul.

Kuidas maandate stressi ja ennetate läbipõlemist?

Usun, et stressi ennetamine algab töökorraldusest. Eesmärk on teha töö tööajal ja jätta vaba aeg taastumiseks, olgu see perega koos olemine, hea filmi vaatamine või raamatu lugemine. See aitab hoida nii inimesi kui ka töö kvaliteeti.

Mis teid oma töös praegu kõige rohkem motiveerib või edasi viib?

Eriala areng on praegu väga kiire – järjest tuleb juurde uusi ja tõhusamaid ravimeid ning paremaid diagnostikavõimalusi. Innustav on näha, kui patsiendid saadud ravi tulemusel paranevad ning ka nende elukvaliteet paraneb. Sama oluline on meeskond, kes loob keskkonna, kus on võimalik õppida, küsida, arutada ja koos areneda ning kuhu ka noored kolleegid tahavad tööle tulla.

Mõtted kolleegilekolleegilt

X Regionaalhaiglas töötanud alates 2014. aastast

X Peamised töövaldkonnad: gastroenteroloogia, endoskoopia

X Hea arsti tunnus: oskus kuulata, vajaduse korral suunata, pidevalt juurde õppida ning jääda rahulikuks ka keerulistes olukordades. Hea arst on valmis tunnistama, kui kõike ei tea, konsulteerib kolleegidega ning teeb otsuseid koostöös patsiendiga.

X Regionaalhaiglast teeb hea töökeskkonna: Regionaalhaiglas on esindatud kõik erialad, suures meeskonnas on võimalik arutada keerulisi juhtumeid, küsida nõu ja õppida üksteiselt. Selline koostöine ja toetav keskkond annab kindlustunde ning aitab teha oma tööd rahulikult ja kvaliteetselt.

X Suurim tööalane rahulolu: kui näen, et patsiendid saavad läbimõeldud ning hoolivat abi ja meeskond toimib hästi.

X Minu tööd juhib põhimõte: hea meditsiin sünnib pädevusest, inimlikkusest ja koostööst.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla teadusnädal tuleb taas

Regionaalhaigla teadusnädal toimub teistkordselt Mustamäe meditsiinilinnakus 6. aprillist kuni 10. aprillini 2026.

Huvi teadus- ja arenduskonverentsi vastu varasematel aastatel on näidanud vajadust pühendada teadus- ja arendustemaatikale terve nädal, võimaldades lähemalt tutvuda majasiseste innovatsiooni eestvedajatega ning ka meie ravi-, õppe- ja teaduskoostööpartneritega. Sel aastal on läbivaks teemaks tehisintellekti kasutus tervishoius ning kaasatud on majaväliseid eksperte.

Nädala avame taskuhäälinguga, kus kaks värsket doktorikraadi omanikku dr Karl-Gunnar Isand ja dr Kristina Isand räägivad arstija teadustöö ühildamisest pere kõrvalt. Nädala esimestel päevadel on plaanis kaks vabamas õhkkonnas teadusteemalist kohvipausi, kus saavad Regionaalhaiglast sõna dr Eno-Martin Lotman, dr Ann Valter, ülemarst dr Kristo Erikson ja pikaaegse teadustöö kogemusega dr Kersti Oselin. Teadus- ja arenduskoostöö võimaluste avardamiseks oleme palunud kohale ülikoolide esindajaid, et viia Regionaalhaigla teadushuvilised nendega kokku.

Teadus- ja arenduskonverentsi avab väliskülalisena arvutiteaduste doktor ja TalTechi tervisetehnoloogiate instituudi teadur Elli Valla. Ettekande lõppedes teame, mis see tehisintellekt ikkagi on. Konverentsipäeva jätkab Regionaalhaigla kiiritusravi keskuse juhataja Kätlin Tiigi kiiritusravis kasutusel olevatest uuendustest. Radioloogiakeskuse rahvusvahelisi koostööprojekte puudutavat ja sealseid tehisintellekti lahendusi esitleb dr Tanel Kordemets. Sõna saavad ka AS Maag Grupi teadusstipendiumile nomineeritud dr Silver Heinsar ja tunnustuse pälvinud dr Priit Kampus. Dr Heinsar on aktiivne teadustöö tegija, kelle huvi on fokusseeritud kardiostimulatsiooni temaatikale. Dr Kampusel on olnud oluline roll Tartu Ülikooli ja Regionaalhaigla vahelise akadeemilise koostöö loomisel, sealhulgas ka panus järelkasvu koolitamisse läbi kardioloogia praktikumide toomise Regionaalhaiglasse. Esinejate nimekiri täieneb veelgi, olge valmis üllatusteks!

Konverentsil räägime ka ajuteadlase Jaan Aruga, kuidas tänapäeva informatsiooni ülekülluses hakkama saada. Kas tehnoloogia toob meile igatsetud vabaduse

6.–10. aprillini toimuva teadusnädala läbivaks teemaks on tehisintellekti kasutus tervishoius.

või hoopis kammitseb meid? Kuidas tehnoloogiat targalt kasutada? Lisaks saab sõna ka ajakirja Eesti Arst artiklipreemia pälvinud farmakogenoomika professor Lili Milani. Eesti Geenivaramu juhina õpetab ta meile ühtteist personaalmeditsiini juurutamise kohta meie väikeses Eestis.

Põnevat tehisintellektiteemalist paneeldiskussiooni modereerib nahakasvajate varajaseks diagnostikaks kasutatava Dermtesti tegevjuht ja TalTechi tervisetehnoloogiate instituudi lektor Priit Kruus

Olles 21. sajandi teedrajav, õppiv ja õpetav haigla, pakume võimalusi osaleda ka heade kliiniliste tavade ning teaduseetika koolitustel. Teadus on meeskonnatöö: lisaks uurimisgrupile on kaasatud koostööpartnerid, patsiendid ja tugipersonal. Õpime, kuidas olla hea teadlane ja kuidas tundlike andmetega õigesti ringi käia.

Osale kindlasti ja haara kolleeg ka kaasa!

Kohtumiseni teadusnädalal!

Aasta kolleeg hoiab elutähtsad seadmed töös

Aasta kolleegi tiitliga pärjatud Annika Kaalep toimetab erialal, mis ühendab inseneeria ja meditsiini ning pakub seetõttu pidevalt uusi ja põnevaid projekte – siin ei jää areng seisma, sest nii tehnoloogia kui ka meditsiin arenevad kiiresti.

Tekst: Eli Lilles

Foto: Regionaalhaigla, erakogu

Elutegevust tagavate seadmete talituse juhataja ja biomeditsiinitehnika vaneminsener Annika Kaalep kirjeldab, et meditsiinitehnika inseneri roll haiglas on vastutamine meditsiiniseadmete elukaare eest tervikuna: „Meditsiinitehnika teenistuse peamine ülesanne on tagada, et kõik haigla meditsiiniseadmed oleksid ohutud, töökorras ja ajakohased.“

Suures haiglas on ligikaudu 15 000 meditsiiniseadet ja need on kolme talituse peale ära jaotatud. Annika Kaalep juhib elutegevust tagavate seadmete valdkonda, kuhu kuuluvad näiteks intensiivravi-, operatsiooni- ja steriliseerimisseadmed ning palatite sisustus.

Tema tavaline tööpäev võib tähendada nii tööd kontoris arvuti taga kui ka osakonnas tegutsemist –seadmeid on palju ning lepingute haldus, hoolduste ja remontide jälgimine peab olema valvsa pilgu all. Oluline roll on ka dokumenteerimisel. „Inseneri töö algab juba seadmete planeerimise ja eelarvestamise faasis. Kliinilise poole ambitsioonid on alati kõrged, insenerid aitavad siin prioriteete seada. Seadmete eluea jälgimine ja seadmete väljavahetamise ettepanekute tegemine on meie vastutusala,“ selgitab Annika Kaalep. „Kui osaletakse meditsiiniseadmete hangetes, siis arstid ja õed annavad kliinilise sisendi, kaasatud on ka näiteks IT-, infrastruktuuri-

ning hankespetsialistid. Inseneri roll on vastutada hanke tehnilise poole eest ning hinnata seadme sobivust ja kasutatavust haiglakeskkonnas,“ lisab ta.

Uue seadme kasutuselevõtt tähendab omakorda infrastruktuuri ja IT-lahenduste ettevalmistamist, seadistamist, süsteemidega ühendamist ning koolituste korraldamist. „Insener on sageli kui tõlk eri osapoolte vahel, sidudes kliinilise, tehnilise ja IT-vaate ühtseks tervikuks,“ võrdleb ta. „Ka pärast seadme saabumist hindab insener, kas on vaja lisakoolitusi, juhendeid või kohandusi. Insener vastutab ka seadmete hoolduse ja rikete ennetamise eest ning tegutseb probleemide korral kui kiirreageerimisüksus“.

Inseneriteaduse ja meditsiini ideaalne sümbioos

Annika Kaalepi teekond meditsiinitehnika inseneri erialani sai alguse üsna juhuslikult – kui Saaremaa tüdruk sattus Tallinnasse haiglasse uuringutele, äratasid seadmed huvi meditsiinivaldkonna vastu. Kuna talle meeldisid koolis eelkõige matemaatika ja füüsika, avastas ta meditsiinitehnika eriala, mis seda kõike ühendas. „Kuigi insener ei ole arst, on kliiniliste teadmiste baas

Annika Kaalepile toob rõõmu lemmik Maru. „Minu jaoks maandab stressi maakodus aiatöö tegemine, liikumine värskes õhus, kas siis jalutamine või jooksmine, et mõtteid selgeks ja tööteemadest eemale saada,“ lisab Annika.

hädavajalik, et mõista, kuidas ja milleks meditsiiniseadmeid kasutatakse, ning ka arstide ja õdedega suhtlemiseks. Samas jääb inseneri roll selgelt tehnilisele poolele, mis teeb töö huvitavaks ja mitmekülgseks,“ kirjeldab ta oma tööd kui inseneriteaduse ja meditsiini sümbioosi. Tallinna Tehnikaülikooli (TalTech) tehnilise füüsika bakalaureusekraadile järgnes magistriharidus meditsiinitehnika ja meditsiinifüüsika suunal. Magistriõppes ühendati insenertehniline taust meditsiiniliste alusteadmistega, nagu anatoomia, füsioloogia ja kiirgusbioloogia.

Õppekava peab pidevalt ajaga kaasas käima, sest tehnoloogia ja valdkonna vajadused arenevad kiiresti, mistõttu tehakse praegu ülikooliga tihedat koostööd õppekava uuendamisel. Nii on Kaalep aktiivselt kaasatud haigla ja ülikooli koostöösse praktikate, ekskursioonide ja õppekavale sisendi andmise kaudu. „Eesmärk on pakkuda tudengitele realistlikku pilti haigla inseneri tööst ning arendada eriala laiemalt – koolitada mitte ainult meditsiinitehnika insenere, vaid ka meditsiinifüüsikuid, teadlasi ja tulevasi tervishoiutehnoloogiate arendajaid Eestis,“ räägib ta.

Kaalep toob karjäärivaliku puhul esile meditsiinitehnika valdkonna mitmekesisuse ja pideva arengu: „Tegu on erialaga, mis ühendab inseneeria ja meditsiini ning pakub seetõttu pidevalt uusi ja põnevaid projekte – siin ei jää areng seisma, sest nii tehnoloogia kui ka meditsiin arenevad kiiresti. Haiglas töötades on oluline ka teadmine, et ka tugiteenuste roll on otseselt seotud patsientide heaoluga, mis annab tööle selge mõtte ja väärtuse.“

Meditsiinitehnoloogia võimas areng toob uued riskid

Annika Kaalep kirjeldab, et meditsiinitehnoloogia areneb väga kiirelt ning on suunatud üha suurema digitaliseerimise ning süsteemide integreerituse poole. „Tänapäevased meditsiiniseadmed ei ole tihti enam eraldiseisvad üksused, vaid annavad andmeid

Inseneri unistused

„Kuigi robot (robotkirurgia) on innovaatiline tehnoloogia, arvan, et aastateks jääb kõige meeldejäävamaks projektiks siiski hübriidoperatsioonituba. Ühelt poolt tehniline lahendus, aga ka kogu toa planeerimise protsess, lisaks meeskond, kes on sinna kaasatud,“ näitab Annika Kaalep oma laualt motivatsiooni- ja inspiratsioonipilte robotist ning opitoast.

„Kui hästi läheb, on aasta lõpuks valmis,“ avaldab ta lootust, et tuba, kus saab teha tipptasemel angiograafiaprotseduure ning vajaduse korral ka avatud operatsiooni, annab võimaluse päästa veelgi rohkem elusid.

välja ja on ühendatud haigla infosüsteemidega. See kehtib nii diagnostika, ravi kui ka patsiendi jälgimise seadmete kohta, võimaldades koguda reaalajas suures mahus andmeid, mis toetavad paremat ja täpsemat ravi planeerimist,“ selgitab ta.

Olulise trendina toob Annika Kaalep esile andmeanalüüsi, masinõppe ja tehisintellekti rakenduste lisandumise meditsiiniseadmetesse. „Paljudel uutel seadmetel on tehisintellekti funktsioonid juba olemas või vähemalt tehniline valmisolek nende tulevikus kasutuselevõtuks. Sellised lahendused võivad aidata arstidel kiiremini märgata mustreid, riske ja seisundi halvenemist, näiteks intensiivravi patsientide jälgimisel.“

Hindan tunnustust kõrgelt eelkõige seetõttu, et esile tõsteti meditsiinitehnika inseneri rolli, mis jääb haiglas sageli tagaplaanile.

Tehnoloogia areng toob aga paratamatult kaasa ka suurema keerukuse ja uued riskid, millest üks olulisemaid on küberturvalisus. Kaalep rõhutab, et haiglas tegeletakse infoturbe teemadega väga aktiivselt ning tehakse tihedat koostööd infoturbespetsialistidega. Eesmärk on olla teadlik ja nõudlik hankija, kes oskab hinnata seadmete ja süsteemide turvalisust ning paigaldada need haiglakeskkonda võimalikult ohutult. Kokkuvõttes tähendab see meditsiinitehnika inseneri jaoks vajadust pidevalt end arendada, eriti IT- ja infoturbe valdkonnas. „Inseneri roll ei piirdu enam ainult tehnilise seadme toimimisega, vaid hõlmab üha enam andmete, süsteemide, turvalisuse ja tulevikutehnoloogiate mõistmist ning nendeks valmisoleku tagamist,“ kinnitab ta.

Tunnustus kogu meeskonnale

Kaalepil täitub sel suvel

Regionaalhaiglas 15 aastat. „Tulin pärast teist bakalaureuseaastat praktikale ja siis jäingi. Tulin Regionaalhaiglasse, sest see on TalTechile kõige lähem ning väga hea praktikakoht. Jäin, sest see on minu valdkonnas Eestis kõige tehnoloogilisem, tipptasemel haigla, igav siin ei hakka. Kindlasti oli oma osa ka headel kolleegidel,“ tunnistab ta.

Kaalepi juhtida elutegevust tagavate seadmete talituses on kümme inseneri ja haldur. Kokku on meditsiinitehnika teenistuses veidi üle 30 töötaja. „Mul on oma meeskonnaga väga vedanud. Ma arvan, et üks põhjus, mis meid on siin nii pikalt hoidnud, on ühine arusaam, et meie töö on suunatud patsientide heaks. Siin ei ole egosid, kõik teevad omavahel tihedat koostööd, raskemate hetkede või probleemide korral toetatakse üksteist.“

Aasta kolleegi tunnustus on Kaalepi jaoks väga suure kaaluga. „Hindan seda kõrgelt eelkõige seetõttu, et esile tõsteti meditsiinitehnika inseneri rolli, mis jääb haiglas sageli tagaplaanile. Tunnustus ei ole ainult isiklik, vaid sümboliseerib tunnustust kogu teenistusele ja tugistruktuuridele, kes teevad iga päev olulist, kuid nähtamatut tööd patsiendi ravi toetamiseks. Selline tähelepanu ja esiletõstmine annab kinnitust, et ka taustajõudude panus on märgatud ja väärtustatud,“ ütleb ta.

Eesti Biomeditsiinitehnika ja Meditsiinifüüsika Ühing sai uue hingamise

Kaalep kuulub ka erialaühingu juhatusse. „Viimastel aastatel on ühing saanud uue hingamise tänu juhatuse osalisele vahetusele, lisandunud on noorema põlvkonna esindajad. Ühingu eesmärk on muutuda aktiivsemaks: kaasata rohkem erialaspetsialiste, soodustada omavahelist suhtlust ning arendada eriala tervikuna. Vahepeal oli ühingu tegevus soiku jäänud, meie eesmärk on seda taas elavdada.“

Annika Kaalep selgitab, et ühingult oodatakse senisest enam koolituste korraldamist või vahendamist, kuna pärast ülikooli lõppu jääb spetsialistide enesetäiendamine sageli igaühe enda vastutuseks. „Sellega on seotud ka kutsete väljastamise süsteem, mida on hiljuti uuendatud,“ räägib ta ühingu tööst.

Lisaks tegeleb ühing Kaalepi sõnul ka valdkonna arengukava uuendamisega, et luua selgem ja ühtsem suund kogu Eestis. „Praegu on probleemiks killustatus – haiglad värbavad väga erineva taustaga spetsialiste ning ühtne baasteadmiste standard puudub. Ühing teeb ka tihedat koostööd ülikooliga, et tulevased spetsialistid vastaksid paremini tööandjate ootustele ning toetaks üldisemalt valdkonna arengut teaduse ja innovatsiooni vallas.“

Regionaalhaigla meedikud pälvisid presidendi teenetemärgi

President Alar Karis tunnustas vabariigi aastapäeva eel riikliku teenetemärgiga 203 inimest. Nii palju teenetemärke pole Karis varem oma ametiajal välja andnud.

Fotod: Scanpix/Ain Liiva

„Teenetemärgid on tunnustus erinevate elualade inimestele kodumaal ja meie sõpradele ning toetajatele välisriikides sihikindluse ja hoole eest nende kutsetööl või kogukonnas,“ kirjutas president Alar Karis riigi teenetemärkide andmise otsuse eessõnas.

Regionaalhaiglast pälvisid presidendi teenetemärgi

• endokrinoloog dr Jaanus Kerge

• psühhiaater dr Ülo Kallassalu

• üldkirurg dr Heiti Ruus

• ortopeed dr Madis Rahu

• onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku õde-nõustaja Ave Vaidla.

Regionaalhaigla õnnitleb kõiki teenetemärkide saajaid ning tänab neid pühendumuse ja silmapaistva panuse eest Eesti tervishoidu!

Tekst: Eli Lilles

Fotod: Regionaalhaigla

Arstid, kes ravivad ja juhivad

Kuidas jagada aega ja tähelepanu arstitöö ja juhirolli vahel?

Mis on juhtimises kõige olulisem? Dr Helis Pokker, dr Pille Mukk

ning dr Merit Martens teevad ühtaegu nii arsti- kui ka juhitööd ja räägivad lähemalt sellega seonduvatest väljakutsetest.

Arstitöös kujunevad oskused on ülekantavad ka juhtimisse. Tähtsad on meeskonnatöö ning koostöö, eriti mitme eriala sekkumist nõudvatel juhtudel. „Vähiravi on multi- ja interdistsiplinaarne – ühe ja sama patsiendiga töötavad tema raviteekonna vältel mitmed erialaspetsialistid ning meeskonnad. Koostöö eri tiimidega eeldab üksteisega arvestamist ja mõistmist ning lisaks ka organiseerimisvõimet,“ toob näiteks Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja ja onkoloog dr Helis Pokker.

Samuti on nii arstina kui ka juhina oluline otsustusjulgus ja vastutuse võtmine, seda sageli olukordades, kus eksida ei tohi. „Arstitöö õpetab kriitilist detailitaju ning suutlikkust langetada otsuseid ka keerulistes või ootamatutes olukordades. Arstina tugined ebaselgetes olukordades n-ö talupojatarkusele ja teed analüüsipõhiseid otsuseid. Juhina püüan rakendada samasugust süsteemset lähenemist nagu arstina diagnoosimisel: analüüsin olukorra, eristan olulise ebaolulisest ja käitun vastavalt printsiipidele, mitte emotsioonidele,“ ütleb Regionaalhaigla sisehaiguste kliiniku juhataja dr Pille Mukk. Dr Mukk märgib, et ka arstina omandatud kuulamisoskus ja empaatia on juhile üliolulised, et märgata meeskonna vajadusi enne, kui neist võib saada kriis. „Arstile ja juhile on oluline kuulamisoskus, detailide ja seoste märkamine, analüüsivõime, vastutustunne ning otsuste vastuvõtmise julgus. Arstidena peame tegema otsuseid, kus eksimisruumi ei ole või on väga-väga vähe. Need kõik on olemuslikult tähtsad oskused iga juhi jaoks,“ tõdeb ka dr Pokker.

Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juhataja dr Merit Martens lisab, et juhtimine eeldab vaikehetke võimalust, suure pildi nägemist ja oskuslikku suhtlemist. Töö patsiendiga seevastu on vahetu ja seda ei saa edasi lükata –patsient on siin ja praegu. „Vesteldes juhtidega, kes teevad mõlemat tööd pea võrdses mahus, tunnistavad paljud, et juhtimisteemad jäävad sageli teisejärguliseks just seetõttu, et patsienditöö on esikohal. Arsti kutsumus paneb enamasti valima patsiendi ning muud tegemised jäävad paratamatult tagaplaanile,“ tunnistab ta.

„Juhi

ülesanne on luua võimalused arenguks.“

Dr Helis Pokker Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja–onkoloog

Dr Helis Pokker juhib onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku meeskonda, kuhu kuulub ligi 280 inimest. Sellesse pühendunud kollektiivi kuuluvad inimesed armastavad dr Pokkeri sõnul oma eriala ning on empaatilised ja kõrge professionaalsusega. „Kõige suuremaks õnnestumiseks loeksin seda, kui minu meeskonna liikmed tunneksid, et nad tulevad tööle rõõmuga ja neil on väga hea meel olla selle meeskonna liikmed,“ selgitab dr Pokker oma eesmärki juhina.

Dr Pokker näeb oma rolli juhina eelkõige arengu toetajana, luues selleks võimalusi ning eemaldades takistusi. Tema jaoks on oluline psühholoogiliselt turvaline töökeskkond, kus julgetakse arvamust avaldada, aruteludes osaleda ning tuntakse ennast kaasatuna. Juhtimine peabki olema kaasav, arvestav, avatud ning dialoogi hoidev. „Väärtustan oma tiimi liikmeid, pakkudes võimalusi enesearenguks mitmesuguste projektide ja arendustegevuste kaudu. Ma hindan väga, kui probleemi ilmnemisel tullakse rääkima, sest parem on teada kui olla teadmatuses. Minu uks on alati avatud nii murede kui ka rõõmude jaoks, olen hea kuulaja ja kaasaelaja,“ kirjeldab ta põhimõtteid, mida juhina oluliseks peab.

Juhi roll eeldab tema hinnangul enesejuhtimise ja -kontrolli oskust ning suutlikkust tekitada meeskonnas selge arusaam, miks midagi tehakse ja kuidas eesmärkideni jõutakse.

Väljakutsetesse suhtub ta kui õppimisvõimalustesse ning peab oluliseks noorte juhtide ja järelkasvu arendamist, et organisatsioonis loodud väärtus püsiks ja edasi areneks. Samuti peab ta tähtsaks olla avatud uuendustele ja valmisolekut otsida vajadusel ka n-ö kastist-välja-lahendusi.

Juht töötajate heaolu ja töövõime hoidmisel

„Meie kliinikus on väga pühendud, oma eriala armastav, empaatiline ja kõrge professionaalsusega meeskond. Minu ülesanne on luua võimalused arenguks,“ lausub dr Pokker. „Juht peab leidma aega ja vajaduse korral võtma aega, et olla kohal ja kättesaadav,“ leiab ta. Juhi ülesanne on tunda huvi, kuidas töötajatel päriselt läheb, eriti keerulistel ja töörohketel aegadel, ning märgata detaile, mis võivad emotsionaalsest väsimusest, motivatsiooni kadumisest ja liigselt suureks kasvanud töökoormusest märku anda. Lahendusena näeb ta töökoormuste nähtavaks tegemist ning töökorralduse läbimõtlemist. Ühtlasi tuleks anda võimalus pinget ja aega maha võtta, et ei tekiks läbipõlemist, näiteks võimaluse korral kohustusi ümber jagada või suuremaid tööülesandeid roteerida.

Dr Pokkeri jaoks on oluline hoida ja toetada ühtekuuluvustunnet – üks kõigi, kõik ühe eest! Lisaks on tähtis püüda vältida sisemist konkurentsi, toetades koostööd

Dr Helis Pokker juhi rollis

X Onkoloogia- ja hematoloogiakliinikut juhtinud alates 2021. aastast, 2026. aastast algas järgmine viieaastane periood kliiniku juhina.

X 2007. aastal alustas keemiaravi keskuse juhina, oli selles ametis 2019. aasta detsembrini. Kaks vahepealset aastat oli haigla tollase ravijuhi prof Peep Talvingu meeskonnas ravitöö direktorina.

Mitu inimest/üksust juhtida?

Onkoloogia- ja hematoloogiakliinikus on kokku neli keskust, kliiniku meeskonnas on liikmeid umbes 280.

Mõttetera, mis toeks

Üksi jõuab kiiremini, koos aga kaugemale.

ja üksteisega arvestamist. Dr Pokkeri kogemus on näidanud, et meeskondadele suunatud ühised üritused aitavad kasvatada meie-tunnet ning hoida töövõimet, sest kolleegidega suhtlemine väljaspool töökeskkonda liidab meeskonda ning aitab hoida töökeskkonna avatuna.

Kõik algab märkamisest

Tugisüsteemid ja lahendused sõltuvad inimestest ja eelistustest, kuid kõik algab märkamisest, kinnitab dr Pokker. Ta toob oma kogemusest näite, kui keemiaravi keskuses töötades oli hommikustel koosolekutel ja haigusjuhtude arutelul täiesti normaalne paluda kolleegidelt abi ja nõu, kui oli tarvis teist pilku ja mõtted olid „kinni jooksnud“. „Abiküsija rollis võib vabalt ka juht olla, see on täiesti normaalne ning aktsepteeritud. Olen samasugust avatud töökultuuri kandnud ka kliiniku tasemele,“ nendib ta. „Meeskondade liikmed tunnevad ennast turvaliselt ja väärtustatuna, kui neid usaldatakse, kuulatakse, nende tööl on tähendus ja valitseb üksteisest lugu pidav suhtlemine. Meeskondade sisene omavaheline suhtlus- ja

töökultuur on suunatud vigadest õppimisele, reeglid kehtivad kõigile ning tunnustus ja tagasiside on põhjendatud,“ ütleb dr Pokker, lisades, et turvalisuse loomisel on juht oluline.

„Turvalisus kasvab, kui juht suudab oma emotsioone juhtida, ei reageeri impulsiivselt, oskab pingeolukorras rahulikuks jääda ning on orienteeritud lahenduste otsimisele. Juht saab anda rohkem otsustust ja ka vastutust allapoole, vältida mikromanageerimist ning küsida tagasisidet, nii positiivset kui ka negatiivset.“

Suurimaks proovikiviks juhina peab dr Pokker inimestevahelisi suhteid ja suhtlust – need pakuvad alati väljakutseid.

Arsti ja juhi rolli jagamine

„Usun, et minuga nõustuvad kõik arstidest juhid, et arstitööd päris kõrvale jätta ei saa ega taha,“ leiab dr Pokker. „Arstitöö ja juhtimise vahel jagavad aega ja tähelepanu osakondade, keskuste ja kliinikute juhid. Erialakeskuse või osakonna juht on igapäevaselt arstitööle lähemal ja rohkem kaasatud kui kliiniku juht,“ märgib ta. Tänapäeval areneb meditsiin väga kiiresti. „Erialase kompetentsi hoidmine ja muutustega pidevalt kursis olemine eeldab kindlasti panustamist kliinilisse töösse ning erialalistel koolitustel osalemist,“ lausub

dr Pokker. „Juhi positsiooni asumisel jätkavad arstid üldjuhul oma erialast tööd soovist ja armastusest oma valitud eriala vastu. Järjepidev jätkamine kliinilise tööga võimaldab säilitada sisevaate ja -tunnetuse haigla ning kliiniku ravitegevuse toimimisse.“

Arstidest juhid on oma kliinilise töö organiseerinud erinevalt – kes teeb valveid, kes ambulatoorseid vastuvõtte. Dr Pokker on jätkanud oma armastatud erialal arstina töötamist iganädalaste ambulatoorsete vastuvõttudena oma kliinikus ning lisaks ka Pärnu Haiglas, kus ta pakub koos kolleegidega sealsetele vähipatsientidele kodulähedast ravi.

„Juhi positsiooni asumisel jätkavad arstid üldjuhul oma erialast tööd soovist ja armastusest oma valitud eriala vastu.”

„Juhtimine algab usaldusest.“

Dr Pille Mukk

Sisehaiguste kliiniku juht

Juhi ülesanne on luua keskkond parimatele spetsialistidele, teisalt vajab juht julgust, mitte mugavust. Kas seda kõike on võimalik saavutada või on tegu võimatu missiooniga?

Sisehaiguste kliiniku juhi dr Pille Mukki juhtimisfilosoofia tugisammas on julgus, vastandina mugavusele. „Usun, et Regionaalhaigla peab olema riigile strateegiline partner muutuste juhtimisel, mitte pelgalt juhiste ootaja. Pean oluliseks tähenduslikkust ja selget missioonitunnet ning usun, et antud lubadused peavad olema täidetud igal tasandil organisatsioonis,“ ütleb ta. „Minu jaoks algab heaolu töö tähendusrikkusest ja turvatundest. Juhi ülesanne on luua keskkond, kus parimad spetsialistid näevad oma arenguvõimalusi just meie kliinikus ning tunnevad, et nende panusel on reaalne mõju. Meeskond püsib koos siis, kui inimestele pakutakse intellektuaalset väljakutset ja piisavat vabadust. Arstil peab olema võimalus keskenduda oma põhipädevusele, samal ajal kui juhi ülesanne on suunata ressursse nii, et töökoormus oleks hallatav. Püüan olla toetav juht, kuid samas nõudlik kvaliteedi suhtes, sest patsiendi terviseturvalisus on meie ühine

Dr Pille Mukk juhi rollis

X Esimene juhikogemus oli Regionaalhaiglas pulmonoloogiakeskuse juhtimine aastatel 2011–2020.

X SA Raplamaa Haigla juhatuse esimees aastatel 2019–2024. Alates 2021 sisehaiguste kliiniku juhataja.

Mitu inimest/ üksust juhtida?

Sisehaiguste kliinikus on ligi 770 inimest.

Mõttetera, mis toeks

Juhtimine kui vahend, ekspertsus kui eesmärk.

vastutus,“ selgitab ta, lisades: „Samas taban end aegajalt ka kõhklustelt, kas see kõik ei ole vahel justkui „ mission impossible “.“

Juhtimise alustalad suures organisatsioonis

Suures organisatsioonis on juhtimise alus põhjendatud ja selge kommunikatsioon. Inimesed peavad mõistma otsuste tagamaid kuni baasväärtusteni välja, kuigi nagu dr Mukk tõdeb, on ootused selgele kommunikatsioonile alati suuremad, kui neid täita suudetakse.

Teise olulise sambana toob ta esile koostöökultuuri. Kliinikus on loodud tugev erialajuhtide ja õendusjuhtide meeskond, kes vastutavad oma valdkonna arengu eest. Kolmandaks peab dr Mukk oluliseks järjepidevust – selgete plaanide järgi tegutsemine loob kliinikus rahu ja kindlustunde.

Regionaalhaigla on vaimset tervist väärtustav organisatsioon. Olemas on psühholoogilise esmaabi meeskonnad ja lähtutakse suhtlemise heast tavast. „Juhina pean oluliseks regulaarset tagasisidet oma meeskonnale, et kaardistada ootusi ja märgata pingeid. Enesekriitiliselt pean tunnistama, et minu konkreetsus võib ehk vahel tekitada barjääri murede kurtmisel, kuid oma lähima meeskonna jaoks on see ehk juba „läbi hammustatud“,“ märgib ta. Kliinikujuhina näeb dr Mukk, kui oluline on võimalikult tihe kontakt oma erialajuhtidest meeskonnaga. „Samas kuulun ka kliinikujuhtide ja juhatuse meeskonda, kus samade väärtuste ja eesmärkidega toimetan.“

Dr Mukki sõnul on juhi vastutus alati strateegiline tööprotsesside optimeerimine. Sellele eesmärgile kulub märkimisväärne osa juhi igapäevatööst. „Minu hinnangul võiks ligikaudu 15–30% praegustest eriarsti visiitidest jääda teistele tasanditele, andes tippspetsialistidele võimaluse keskenduda keerukale ravile. Oleme suurendanud õdede iseseisvate vastuvõttude osakaalu, mis tõstab ravikvaliteeti ja motiveerib ka personali.“

„Juhina kõnetab mind väga mõte „juhtimine kui vahend, ekspertsus kui eesmärk“ – kliinikujuhina on minu roll luua keskkond, mis tagab parima võimaliku abi meie patsientidele läbi tugevate erialakeskuste,“ räägib dr Mukk.

Kliinilise juhina on dr Mukki suurim väljakutse olnud rollikonflikt: kuidas säilitada arsti kompetents, olles samal ajal strateegiline juht, ning kuidas samal ajal kõigi vajadusi märgata ning neile reageerida?

„Pean oluliseks ka võrdset kohtlemist. Kriisid on õpetanud, et vaatamata ajutisele raskusele ja koormusele jääb püsima vaid saadud tarkus ja kogemus. Olen õppinud, et juhina võid väga kergelt kolleegid jätta tundega, et neid pole kuulatud. Kõik väljakutsed on õpetanud mulle kannatlikkust ja ka vajadust anda inimestele aega auru väljalaskmiseks ning teemade pikemaks arutamiseks.“

Sisehaiguste kliiniku siht silme ees

„Enesekriitiliselt pean tunnistama, et minu konkreetsus võib ehk vahel tekitada barjääri murede kurtmisel, kuid oma lähima meeskonna jaoks on see ehk juba „läbi hammustatud“.“

Dr Mukk peab oluliseks ka delegeerimist ning tunnistab, et arendab seda valdkonda teadlikult nii enda kui ka meeskonna koormuse paremaks tasakaalustamiseks ja vastutuse jagamiseks. Samavõrd õpib ta ka puhkeaja väärtustamist.

Rollikonflikt: arst vs. juht?

Dr Mukki siht juhina on viia sisehaiguste kliinik järgmisesse arenguetappi: et kõik kliiniku erialakeskused toimiksid regionaalsete kompetentsikeskustena, luua Regionaalhaiglas kardiovaskulaarmeditsiini kliinik, arendada täiendavalt immunoloogiaallergoloogia eriala ja igal juhul panustada kõigi erialade arengusse üle Eesti. „Nende eesmärkide täitmiseks on põhieeldus professionaalne ja pühendunud meeskond. Erialakeskused näevad kõige täpsemalt oma arenguvajadusi, juhina on minu roll neile oma eesmärkide täitmiseks võimalusi luua,“ toob dr Mukk välja. „Lõppkokkuvõttes on minu isiklik eesmärk lõimida professionaalsus tähendusliku eluga ja jätta maha jälg Eesti tervishoius läbi Regionaalhaigla,“ lisab ta.

Dr Mukk ütleb, et on tulemustele orienteeritud ja pragmaatiline juht. „Püüan olla faktipõhine ning suhtun uutesse ideedesse sageli teadliku skepsisega seni, kuni need on tõestatud. Mulle meeldib väljend skeptiline analüüsivõime , mis toetub järjepidevale miks-küsimisele. Kõige enam väärtustan juhina iseseisvust – usun, et inimesi tuleb usaldada ja anda neile vabadus tegutseda oma pädevuse piires. Juhtimises püüan hoida fookust pikaajalisel strateegilisel vaatel, mitte kiirel heakskiidul, ning vältida mikromanageerimist, et meeskonnal oleks ruumi vastutust võtta ja areneda.“

Dr Mukki jaoks ei ole arsti ja juhi töö jagamine pelgalt ajaplaneerimise küsimus, vaid identiteedi ja rollide ühildamine. „Arstiks olemine on mulle enesemääratluse vundamendiks olnud läbi elu. Oma umbes 28-aastase professionaalse elu jooksul olen liikunud kliinilise spetsialisti ametist juhirollidesse, kus pean jätkuvalt väga oluliseks säilitada ka arstikompetentsi, et vältida n-ö karjääriplatood juhtimises ja hoida oma professionaalsust. See ei tule iseenesest ja selle nimel tuleb mul igapäevaselt tööd teha,“ ütleb dr Mukk. Ta usub, et praktiline side erialase tööga aitab ka juhikompassi kliinikus ikka õiges suunas hoida.

„Väärtuspõhine juhtimine loob psühholoogilise turvalisuse.“

Dr Merit Martens Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juht

„Arstina oled edukas siis, kui suudad keerulisi asju lihtsalt selgitada ning panna inimest oma tervise eest vastutust võtma ja tegutsema. Needsamad oskused on väga olulised ka juhina,“ leiab Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juhataja dr Merit Martens.

Juhtimises peab dr Martens oluliseks ühiseid väärtusi, kuna ilma nendeta on väga keeruline ühtegi meeskonda juhtida. Ühise missiooni kursil püsimine ja visiooni suunas liikumine on tema sõnul võimalik vaid siis, kui tegutsetakse samas väärtusruumis.

„Igapäevastes juhtimispraktikates on keskne roll usalduse loomisel. Selle eelduseks on regulaarne ja avatud kontakt inimeste vahel. Kui töötaja tunneb, et teda kuulatakse ja tema mure on oluline, kujuneb ka turvatunne ning valmisolek oma vajadustest ja raskustest rääkida,“ leiab dr Martens.

„Juhina püüan luua keskkonna, kus julgetakse avatult rääkida, arutleda, katsetada ja vajaduse korral ka eksida. Eriarvamused peavad olema lubatud ning neid tuleb saada väljendada nii, et need ei viiks isiklike konfliktideni. Sama oluline on seista selle eest, et liigne agarus ja tööle pühendumus ei muutuks ogaruseks ega kulmineeruks läbipõlemisega. Minu roll on kohandada ja tõhustada tööprotsesse, et need ei muutuks täiendavaks läbipõlemise soodustajaks,“ räägib ta.

Dr Merit Martens juhi rollis

X Regionaalhaiglas alustas neuropsühhiaatria valdkonna juhina 2020. aastal, osakonna juhtimist 2023. aastal ning kliiniku juhtimist jaanuaris 2026.

Mitu inimest/ üksust juhtida?

Psühhiaatriakliinikus töötab üle 400 inimese.

Mõttetera, mis toeks

Rome wasn’t built in a day. (’Roomat ei ehitatud päevaga’ – toim)

„Meeskonnad koosnevad väga eriilmelistest inimestest ning vahel on see sünkroniseerumine keeruline.”

Vaimse tervise toetamise võimalused Meditsiinis räägitakse palju läbipõlemisest ja suurest töökoormusest ning siin saab juht kindlasti toeks olla. „Juht saab ja peab looma koos töötajatega keskkonna, kus kõigil on turvaline ja hea töötada. Juhi ülesanne on märgata, tunnustada, innustada ja võimestada. Läbipõlemise ennetamine eeldab töökoormuse tasakaalustamist, vaba aja väärtustamist ning töötajatele autonoomia andmist eesmärkide saavutamisel. Kõige keerulisemaks muutub olukord siis, kui inimene tunneb, et tema potentsiaali ei kasutata, tema vajalikkus on küsitav ning ta ei näe oma mõju tööprotsessidele,“ räägib ta.

Läbipõlemisest rääkides tunnistab ta, et peab ka iseendale otsa vaatama – endale liiga kiireid ja suuri eesmärke seades, kõike korraga hästi teha soovides tuletab ta endale aeg-ajalt meelde põhimõtet „Practice what you preach“ (’Tee seda, mida õpetad’ – toim).

Dr Martensi juhtida on üle 400 töötajaga psühhiaatriakliinik ning nii on tema enda jaoks suurim väljakutse olnud erinevate vaadete ja toimetulekuviisidega inimeste vahel ühise keele leidmine. „Meeskonnad koosnevad väga eriilmelistest inimestest ning vahel on see sünkroniseerumine keeruline. Nagu suhtlemises ikka – üks lähenemine ei sobi kõigile. Tuleb leida iga inimesega tema jaoks sobiv ühisosa,“ tõdeb ta.

Haigla pakub töötajatele mitmeid vaimse tervise toetamise võimalusi. Vaimse tervise murede korral on võimalik pöörduda Regionaalhaigla lepingupartneri poole ning vastav teave on kättesaadav siseveebis. Lisaks toetab haigla erialast enesetäiendamist ning sportimist, mis aitab hoida nii vaimset kui ka füüsilist tasakaalu. Sama oluline kui tugiteenuste olemasolu on aga avatud ja toetava töökultuuri kujundamine, mis vähendab abi küsimisega seotud hirme.

Kodulähedane vähiravi jõudis Läänemaa Haiglasse

19. veebruaril sai Läänemaa Haiglas esimene patsient kodulähedast vähiravi. Tegemist on olulise sammuga, mis aitab muuta vähipatsientide raviteekonna mugavamaks ja patsiendisõbralikumaks.

Läänemaa Haigla õed on läbinud väljaõppe Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliinikus ning esialgu toetavad Regionaalhaigla spetsialistid neid ka kohapeal. Edaspidi jätkub ravi Läänemaal iseseisva õendusteenusena koostöös Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku personaliga.

„Kasvajavastase süsteemravi algus toimub alati Regionaalhaigla Mustamäe korpuses. Edasine ravi võib raviarsti otsusel ning patsiendi soovil jätkuda Läänemaa Haiglas,“ selgitas Regionaalhaigla keemiaravi keskuse juhataja dr Kadri Putnik. Praegu on ravi manustamine Läänemaa Haiglas planeeritud kord nädalas, neljapäeviti.

Kodulähedane ravi on üha olulisem, sest paljude kasvajavastaste ravimite manustamine võtab küll lühikest aega, kuid raviperioodid on tänu tõhusatele ravimitele sageli pikad. „Ei ole harv olukord, kus patsiendi teekond raviprotseduurile kestab kordades kauem kui ravimi manustamine ise. Seetõttu on kodulähedase ravi võimalus patsientidele suureks abiks,“ ütles Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku õendusjuht Nikolai Tover

Regionaalhaigla osales „Südi“ konverentsil

Regionaalhaigla osales juba teist aastat ettevõtjate konverentsil „Südi“, kus kontrolliti osalejate südametervise näitajaid ning räägiti sellest, kuidas väikeettevõtja saab oma südametervist hoida. Huvi südametervise kontrollimise vastu oli üllatavalt suur. „Paari tunni jooksul mõõtsime vererõhku ning kontrollisime kolesterooli- ja veresuhkrunäitajaid ligi 50 inimesel,“ ütles Regionaalhaigla südamekeskuse õendusjuht Kirsti Reissar Lisaks mõõtmistele oli osalejatel võimalus küsida nõu ka arstidelt. Regionaalhaigla kardioloogi dr Martin Sergi sõnul kasutati seda võimalust aktiivselt. „Nii minu kui ka dr Malle Helmdorfi poole pöörduti väga erinevate südametervise muredega,“ ütles dr Serg. Dr Martin Serg pidas konverentsi suures saalis ettekande teemal „Kuidas väikeettevõtja saab oma (südame)tervist hoida“. Ettekandest jäi kõlama rõõmustav teadmine, et südame-veresoonkonnahaigustesse suremus on Eestis alates 1994. aastast langenud enam kui 70%. Ettekandes käsitleti ka viimasel ajal palju tähelepanu pälvinud äkksurma teemat. Kõige olulisemad äkksurma riskitegurid on südame isheemiatõbi (70–80%), südame juhteteede ja rütmihäired (10–15%) ning südamelihase haigused ehk kardiomüopaatiad (5–10%). Väiksemal määral võivad riski suurendada ka muud tegurid, näiteks ravimid, elektrolüütide tasakaalu häired ja traumad. Suurem osa südamehaigustest on tingitud suitsetamisest, ülekaalust, diabeedist, kõrgenenud vererõhust, kõrgenenud kolesterooliväärtustest. Regulaarne tervisekontroll vähendab südamehaiguste tekkeriski ja südame äkksurma esineb peamiselt istuva eluviisiga inimestel. Iga osaleja sai kaasa ka kardioloogiakeskuse teadusjuhi prof Margus Viigimaa 25 soovitust südame tervise hoidmiseks.

Dokumentaalsari Regionaalhaiglas

9. märtsi keskpäeval toimus Regionaalhaiglas Roald Johannsoni uue dokumentaalsarja „Roaldiga haiglas“ esitlus.

Uues sarjas viib Roald Johannson televaatajad Regionaalhaigla igapäevaelu keskele – kohtadesse, kuhu tavaliselt pääsevad vaid haigla töötajad ja patsiendid. Kaamerad avavad uksed erakorralise meditsiini osakonda, operatsioonisaalidesse, intensiivravisse ja erinevatesse kliinikutesse. Vaatajateni jõuavad päris operatsioonid, ootamatud kriisiolukorrad ja keerulised otsused, mida meditsiinitöötajad iga päev langetavad.

Regionaalhaiglas toimunud esitlusel rääkisid sarjast lähemalt selle autor ja saatejuht Roald Johannson ning Regionaalhaigla esindajad. Lisaks dokumentaalsarja esimese osa ühisvaatamisele tehti haiglas kardioloog dr Eno-Martin Lotmani juhtimisel ka põgus ringkäik. Viieosaline dokumentaalsari alustas TV3-s 9. märtsil ning on eetris esmaspäeviti kell 21.30.

METsüsteem –suurem turvatunne, parem ravikvaliteet

MET on haigla erakorraline meditsiinirühm, kes reageerib kiiresti, kui patsiendi seisund halveneb. Kuidas MET-süsteem Regionaalhaiglas toimib?

Lühend MET-tuleb ingliskeelsetest sõnadest Medical Emergency Team (meditsiiniline hädaabimeeskond – toim). Regionaalhaiglas on nüüdseks rakendatud MET-süsteemi pisut üle viie aasta. Selle ülesanne on varakult tuvastada halvenenud seisundiga patsiente, tagada õigeaegsed ravivõtted, ennetada südameseiskust ja intensiivravi vajadust. MET-kutseid saavad käivitada kõik haigla töötajad.

Õppetunnid Soome karidest

Esimest korda võeti MET-süsteem kasutusele 1989. aastal Austraalias ning sellest ajast peale on see levinud üle maailma suurematesse haiglatesse. Kohata võib ka termineid Rapid Response Team (RRT, kiirreageerimisrühm – toim ) või Critical Care Outreach Team (CCOT, kriitilise ravi tugimeeskond – toim ). Regionaalhaiglale tutvustas MET-süsteemi 2015. aastal dr Sara

Tekst: Evelin Kivilo-Paas Fotod: Regionaalhaigla

Nisula Helsingi Meilahti ülikooli haiglast. Süsteemi hakati Regionaalhaigla kirurgiakliinikus pilootprojektina rakendama 1. septembril 2020 ning ühtlasi oli Regionaalhaigla esimene haigla Balti riikides, kus see kasutusele võeti. Praeguseks on MET kättesaadav kõigis Mustamäe korpuse osakondades. Üks MET-süsteemi algatajatest Regionaalhaiglas, toonane intensiivravikeskuse juhataja dr Kristo Erikson, praegune haigla ülemarst ja

juhatuse liige, meenutab: „MET-süsteemi käivitamisel arvestasime karidega, mis Soome haiglad olid läbi käinud. Näiteks ei pannud me Regionaalhaiglas MET-õde intensiivravi patsiendi kõrvalt seda ülesannet täitma. Kohtades, kus nii alustati, põlesid õed läbi, sest ka intensiivis oli neil raske patsient samal ajal ootamas.“

Dr Erikson tõdeb, et esialgu oli kohati keeruline panna õdesid uskuma, et nad saavad ka väljaspool intensiivi väga hästi hakkama. „Tegelikult on ju patsiendid osakonnas paremas seisundis ning samasugust jälgimist ja seisundi hindamist teevad intensiivravi õed koduosakonnas igapäevaselt kriitilistele patsientidele. Nende oskused on just täpselt need, mida osakonna õendus ja arstid kõrvale vajavad,“ ütleb dr Erikson.

MET-süsteem pakub intensiivraviarstide pädevust ka väljaspool intensiivravi osakonda, võimaldades vähendada koormust intensiivravi osakondadele ning parandada väljakirjutatud haigete jälgimist. „Sellist põhimõtet tuntakse kirjanduses ka kui seinteta intensiivravi, kus intensiivravimeeskonna töö ei lõppe selle osakonna seintega,“ selgitab intensiivravikeskuse juhataja dr Kairi Marie Riigor

MET-tiim ja süsteem praktikas

Regionaalhaigla MET-rühma kuulub kaks liiget: intensiivraviõde (METõde) ja vastutav intensiivraviarst.

MET-õe tööd teevad Regionaalhaiglas 18 täiendava väljaõppega intensiivraviõde, MET-arsti tööd teevad pea kõik intensiivravikeskuses töötavad arstid. Intensiivraviõde on 24/7 valves ja teeb selles valves ainult MET-õe tööd. MET-arst on aga selle päeva vastutav intensiivraviarst, kes on intensiivravi osakonnas valves ja ravib samal ajal intensiivravi osakonnas haigeid.

„Tulevikus soovime luua ka eraldi ametikoha MET-arstile päevaseks ajaks, et MET-i koormuse suurenemisel ei halveneks ravitöö kvaliteet intensiivravi osakonnas,“ sõnab dr Riigor. „MET-arsti täiendav roll saaks olla ka 2. astme intensiivravihaigete plaaniline jälgimine ja konsulteerimine. Sellega parandame patsiendiohutust ja hoiame ära haigete intensiivravi osakonda hospitaliseerimise.“

MET-kutse ajal teeb intensiivravi osakond ja palatis töötav meeskond koostööd. Osakondade intensiivravipalatite õed hindavad vähemalt kaks korda päevas NEWS-skoori (National Early Warning Score ehk varajane hoiatusskoor), mis põhineb elulistel näitajatel ning aitab hinnata patsiendi seisundi raskust ja jälgimisvajadust. See on lihtne mõõdik seisundi halvenemise tuvastamiseks, mis võimaldab efektiivselt parandada patsientide ohutust haiglas. „MET-rühma edukus sõltub varajaste sümptomite äratundmisest ja osakonna õdedel on selles võtmeroll,“ sõnab intensiivravikeskuse õendusjuht Piret Kleemann „Õed on sageli need, kes avastavad muutusi patsiendi seisundis ning teavitavad MET-rühma.“

MET-rühma kutse sagedasemad põhjused:

∫ NEWS > 5 punkti

∫ hingamishäire

∫ hüpotensioon

∫ tahhükardia

∫ teadvusehäire

∫ deliirium

Rohkem väljakutseid, parem ohutus

Viimase kolme aasta jooksul on MET-väljakutsete arv Regionaalhaiglas peaaegu kahekordistunud. Eelmisel aastal oli kokku 1463 kutset 756 patsiendi juurde. „Maja peal on parem teadlikkus, kasutatakse rohkem NEWS-skoori, õed jälgivad seda dünaamikas, et hinnata patsientide muutuvat seisundit ja sellele reageerida,” selgitab dr Riigor.

MET-süsteemi sisseviimine on toonud kaasa positiivsed muudatused nii patsientide käsitluses, töökorralduse ja -rollide tõhustamises kui ka ravikvaliteedis. „Enne MET-i loomist kutsuti maja peale konsulteerima erinevatest intensiivravi osakondadest arste. Kirurgiaosakondades käis elustamas I intensiivravi osakonna personal,“ selgitab I intensiivravi osakonna juhataja dr Hans-Erik Ehrlich. „Intensiivraviõe roll palatiosakondades oli väga väike, peamiselt osalesid nad elustamiskutsetel.“

Alates MET-i loomisest saavad osakondade õed pöörduda MET-õe poole juba varakult, kui haigel tekivad esimesed halvenemise tunnused või kui neil on muud laadi mured, milles on vaja intensiivraviõe abi. MET-arst kaasatakse kohe, kui haige seisund seda nõuab või ta vajab elustamist.

Süsteem annab võimaluse jätta patsiendid pärast intensiivravi osakonnast üleviimist MET-õe jälgimisele, et probleemidele varakult reageerida ning vältida patsientide taashospitaliseerimist.

„Tänu MET-süsteemile on vähenenud haiglasisese elustamise arv. Suur lisaväärtus on ka intensiivraviõele seoses MET-õe tööga iseseisvuse andmine, oma kompetentsi edasi andmine teistele õdedele ja turvatunde loomine,“ ütleb dr Ehrlich.

Dr Kairi Marie Riigori sõnul on MET-i rakendamine parandanud oluliselt patsiendiohutust. „NEWSskoori regulaarne hindamine aitab varakult tuvastada patsientide seisundi halvenemist, samuti on MET-õe olemasolu parandanud reageerimisaega ja suurendanud ka julgust probleemide korral intensiivravimeeskonda appi kutsuda,“ ütleb dr Riigor.

Eesmärk: süsteem kõigis

Eesti haiglates

MET-rühma tegevuse andmed kogutakse REDCap’i andmebaasi ning iga aasta alguses tehakse eelmise aasta andmete analüüs ja kokkuvõte. REDCap’i andmebaasi loomisel on olnud abiks anestesioloogiakliiniku kvaliteedispetsialist Andra-Maris Post, kes hoiab silma peal andmebaasi täitmisel ja aitab teha kokkuvõtteid. MET-süsteemi töö tulemusi, haigla patsientide ravitulemite muutusi, kutsete adekvaatsust ja õigeaegsust analüüsib ka dr Hans-

Kuidas kutsuda MET?

MET-arsti lühinumber 2222

MET-õde lühinumber 7777

Elustamise korral 2222

MET kutsumisel tuleb teada anda

∫ pöördumise põhjus

∫ NEWS-skoor

∫ patsiendi asukoht – korpus, korrus, osakond, palat

Erik Ehrlich oma doktoritöös. Töö tulemused annavad tagasisidet MET-süsteemi toimimisest, mille põhjal saab teha parendusi MET-süsteemi toimimises ja suunata osakondade personali koolitamist.

Dr Riigori sõnul on olnud MET-süsteemi loomine haiglas suur saavutus. „Praegu veavad seda oma eriala entusiastid ning haigla rahastab seda oma kulude ja kirjadega. Samas on see süsteem mujal maailmas igal pool kasutusel ja näidanud, kui oluline see on patsiendiohutuse tagamise koha pealt,“ ütleb ta. „Süsteem toimib kenasti ja dokumenteeri-

mine on parandatud. Oleme suutnud tagada sadadele Regionaalhaigla töötajatele turvatunde ja parandanud patsientide ravikvaliteeti.“

Juba praeguseks on Regionaalhaigla saanud jagada oma kogemust nii Eestis kui ka mujal maailmas kongressidel. „Teistel haiglatel on süsteemi vastu suur huvi,“ kinnitab dr Riigor. „Oleme võtnud eesmärgi, et kõigis Eesti haiglates oleks MET-süsteem kättesaadav, tegeleme koos Eesti Anestesioloogide Seltsiga tervishoiuteenuse koodi taotlemisega, et süsteem saaks rahastuse.“

MET-õde, I intensiivravi osakonnas töötav Veera Labzina

Olen töötanud intensiivravi osakonnas 17 aastat ning MET-meeskonnas alates selle loomisest. MET-i juures köitis mind eelkõige võimalus olla osa kiire reageerimise meeskonnast, töötada kriitilises seisundis patsientidega ja areneda.

Enne MET-tiimi töö käivitamist kogunesime ligikaudu kuue kuu jooksul regulaarselt. Selle aja jooksul töötasime välja kutsungite kriteeriumid, tutvusime ja seadistasime patsiendiandmete haldamise programmi ning arutasime põhjalikult tegevusalgoritme erinevates kliinilistes olukordades. Projekti edukaks käivitamiseks meie haiglas sai tehtud mahukas ja süsteemne eeltöö.

MET-meeskonna igapäevatöö hõlmab konsultatsioone haigla tavapärastes osakondades. See sisaldab ravimitega seotud küsimusi, õendusprotseduure olukordades, kus osakonna personalil tekivad raskused (näiteks perifeerse veenikanüüli või nasogastraalsondi paigaldamine), samuti patsiendi seisundi hindamist ja korrigeerimist selle halvenemise korral.

Minu jaoks on MET-õe töö suurim katsumus vajadus pideva professionaalse arengu järele. Meditsiin areneb kiiresti: muutuvad ravimid, ravimeetodid, tehnilised võimalused ja kliinilised algoritmid. Näiteks erinevad tänapäevased elustamisalgoritmid oluliselt neist, mida kasutati 15 aastat tagasi. MET-õde peab olema kõigi nende muudatustega kursis, sest osakondadest tulevad pöördumised tähendavad vajadust pädeva abi ja professionaalse nõu järele.

Sage tänu ja positiivne tagasiside kinnitavad meie töö olulisust ning tugevdavad veendumust, et MET-tiim on haigla jaoks väärtuslik ja oluline ressurss. Enam on meelde jäänud mõistagi kõige raskemad juhtumid. Üks minu jaoks märgilisim juhtum oli väljakutse EKMO paigaldamiseks lastehaiglas. See juhtum näitas selgelt, et meie haigla jaoks on patsiendid alati esikohal, sõltumata asutusest. Oleme alati valmis appi tulema.

MET-õde, III intensiivravi osakonnas töötav Alina Vilder

Kui MET-tiimi hakati looma, kõnetas mind selle juures kõige rohkem võimalus tulla mugavustsoonist välja, olla toeks teistele Regionaalhaigla osakondadele ning jagada oma intensiivravis töötamise kogemust ja teadmisi, mille kaudu tõsta patsiendi raviteekonna kvaliteeti.

MET-tiimi töö on iga päev erinev. Meil võib olla maja peal jälgimisel mitu patsienti, et arstile adekvaatset infot edasi anda. Võib olla ka päevi, kus me ei jälgi ühtegi patsienti, küll aga tuleb iga päev ette erakorralisi kutseid nii raskemate kui ka kergemate muredega. Igal reedel on andmete ja igal pühapäeval elustamiskohvri kontroll.

Peamine erisus võrreldes tavapärase intensiivraviõe tööga on selles, et MET-tiimi tööd ei saa eriti planeerida, v.a patsientide järelkontrollid. Patsiendid, kelle juurde sind kutsutakse, ei ole tuttavad.

Kindlasti on MET-tiimi valves suur vastutus. Kui osakonnast tuleb kutse, peab õde juba kõne algusest otsustama, kas ta kutsub arsti kohe kaasa või on võimalik kohapeale minnes edasised sammud otsustada. MET-õe tähtsaim ülesanne on valmidus kiiresti reageerida, olla kergesti kohanev, kollegiaalne ja kommunikeeriv.

Jagan üht meelde jäänud õppetundi MET-õena. Patsiendil oli järsku tekkinud hingamispuudulikkus ning MET-arst oli tellinud KT-uuringu (kompuutertomograafia) kopsuarteri trombemboolia (KATE) välistamiseks. Kuna osakonna õel oli palju tööd, pakkusin välja, et võin ise koos hooldajaga patsiendi KT-sse viia. Patsiendil oli suure pealevooluga hapniku lisa. Kui olime jõudnud esimesele korrusele, hakkas patsiendil saturatsioon langema väga kiiresti, kuni 70%. Selgus, et hapnikuballoon on täiesti tühi. Meil oli jäänud hapnikuballoon kontrollimata, mis on suur viga. Reageerisime hetkega ja tõime hapnikuballooni EMO-st. Minu õppetund oli, et kindlasti tuleb üle kontrollida tehnika, millega transpordime rasket patsienti. MET-tiim on siiski toetav meeskond, kes liigub koos osakonna personaliga ja liigset vastutust võtta on riskantne.

MET-õde, II intensiivravi osakonnas töötav Mariam Lopez Ortiz

Liitusin MET-iga 2021. aastal. Selles rollis kõnetas mind võimalus jälgida ja ravida meie patsiente väljaspool intensiivravi osakonda. Kui patsient on tavaosakonnas ravil, julgustan neid tihtipeale: „Olete ühe sammu võrra kodule lähemal.“ Tahan anda endast parima, et patsient ei vajaks ravi intensiivravi osakonnas.

Olen ise teinud MET-teemalisi koolitusi nii oma majas kui ka teistes haiglates. Mulle meeldib koolitada, sest nii õpin ka ise juurde.

MET-tiimis töötamine on minu jaoks kindlasti

mugavustsoonist väljaspool. Iga telefonikõne peale ikkagi võpatad, sest kunagi ei tea, mis probleemidega pöördutakse. On see elustamine, EKMO panek või ei õnnestu panna veenikanüüli.

Kui intensiivravi osakonnas on kõik kolleegid tuttavad, doktor kohe võtta, siis MET-is teen tihtipeale koostööd kolleegidega, keda näen esimest korda.

Naljaga pooleks, aga minu suurim ülesanne on jälgida, et MET-telefon ei läheks kogemata hääletule või lennurežiimile. Kui üks tähtis kõne jääb vastamata, lisandub pähe üks hall juuksekarvake. Kui aga telefon otsustab minna üle lennurežiimile, lisandub loendamatu arv halle juuksekarvakesi, sest siis ei saa ma kunagi teada, palju kõnesid ei tulnud kohale.

VÕÕRSILT Eestisse arstiks

Uurisime Ukrainast ja Egiptusest pärit kolleegilt, kui lihtne on olnud Eesti eluga kohaneda, mis on siin töötades ja elades kõige rohkem üllatanud. Tekst ja fotod: Stina Eilsen

Ukrainlanna Tetiana Goncharenko on onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku kiiritusravikeskuse onkoloog, lõpetanud residentuuri Tartu Ülikoolis. „Kui sa tuled uude keskkonda, siis sa ei õpi ainult uusi sõnu, vaid õpid n-ö lugema inimesi uuesti,“ ütleb ta.

Mis tõi teid Eestisse ja Regionaalhaiglasse tööle?

Mind tõi Eestisse professionaalne huvi ja soov töötada hästi korraldatud ning digitaalses tervishoiusüsteemis.

Otsuse kolida tegin isiklikel ja tööalastel põhjustel juba siis, kui sõda oli alanud, kuid ma ei tulnud siia põgenikuna.

Onkoloogia Ukrainas areneb ning kolleegid teevad suurepärast tööd ka keerulistes tingimustes. Samas on haiglate rahastamine olnud juba aastaid keeruline ning eriti praeguses olukorras on see muutunud veelgi problemaatilisemaks. Olen alati tahtnud näha ja proovida, kuidas töötab meditsiinisüsteem stabiilsetes ja heades tingimustes ning kuidas see mõjutab ravivõimalusi, töökorraldust ja meeskonnatööd. Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum tundusid mulle väga tugeva kompetentsi ja tänapäevase lähenemisega keskustena, eriti onkoloogia valdkonnas, ning see oli minu jaoks oluline professionaalne samm.

Hindan väga, et siin väärtustatakse koostööd ja kliinilist mõtlemist.

mustab ja päike paistab. Sa tunned rütmi ja liikumise kergust. Ja siis ühel hetkel on sul justkui sama jalgratas, sa oled endiselt valmis tuult tundma ja edasi liikuma, aga pedaale pole võimalik enam jalgadega liigutada. Pead õppima tasakaalu hoidma teistmoodi, kasutama käsi, leidma uue viisi liikumiseks. Seal, kus varem sõitsid, ei tohi enam sõita, sa ei ole rütmis –siin liiga kiire, seal liiga aeglane, siin segad liikumist, seal ei tohi üldse sõita… Kõik see ei tähenda, et sa ei liiguks edasi – lihtsalt liikumise mehhanism on muutunud. Emigratsioon on minu jaoks olnud just selline kohanemise protsess: sisemine motivatsioon on sama, aga süsteem, keel ja kontekst on teised. Ning sa õpid uuesti sõitma.

Mis on teid siin kõige rohkem positiivselt üllatanud?

Kogu tervishoiusüsteemi läbipaistvus ja efektiivsus, samuti digilahenduste kõrge tase. Samuti olen tundnud, et arstidel on siin hea võimalus keskenduda oma erialasele tööle. Ma olin üllatunud, kui abivalmid on kolleegid ja kui toetavad on nende suhted. Ja äramärkimist vajavad kindlasti ka mugavused, kõik, mis tööks vaja, antakse töökoha poolt – riided, vahendid ja kõik muu.

Mida hindate meie haiglas või siinses töökultuuris kõige rohkem?

Milline on teie senine kogemus siin töötades olnud? Minu kogemus on olnud väga positiivne. Alustada oli küll väga keeruline. See ei puuduta ainult keelt, vaid kogu spektrit: kuidas inimesed väljendavad emotsioone, millised on näoilmed, kehakeel, pausid vestluses, isegi vaikuse tähendus. Igas kultuuris on see veidi erinev. Kui sa tuled uude keskkonda, siis sa ei õpi ainult uusi sõnu, vaid õpid inimesi n-ö uuesti lugema. Aga mul vedas, igal pool, kus olen olnud, on meeskonnad toetavad ja professionaalsed, töökorraldus loogiline ning suhtlus kolleegidega avatud. Hindan väga, et siin väärtustatakse koostööd ja kliinilist mõtlemist. Tooksin võrdluseks jalgrattaga sõitmise tunde, kui vastu puhub meeldiv tuul, loodus ümberringi rõõ -

Hindan kõige rohkem professionaalset suhtumist, kollegiaalsust ning tasakaalu töö ja eraelu vahel. Samuti väärtustan seda, et siin kuulatakse töötajate arvamust ja kõige olulisem, et toetatakse arengut.

Mida teile vabal ajal meeldib teha?

Vaba aeg, mis see veel on? (naerab). Mulle meeldib ujuda, teatris käia, nii klassikaline ooper kui ka alternatiivne teater.

Mis on eesti toitudest teie lemmikud?

Vastlakuklid martsipaniga! (momentaalselt ja ilma kõhkluseta). Aga ka pikkpoiss ja räimed.

Teel silmaarstiks

Egiptlanna Sara Mahmoud on Regionaalhaigla erakorralise kirurgia keskuse praktikant. Ta unistab Eestis silmaarstina töötamisest ning pingutab selle nimel.

Tekst ja fotod: Stina Eilsen

Mis tõi teie pere Eestisse ja Regionaalhaiglasse?

Eestis elan neljandat aastat. Sattusin Eestisse tänu abikaasale, kes teeb TalTechis doktorikraadi inseneeria valdkonnas. Kohe siia elama asudes hakkasime kogu perega õppima eesti keelt, sest tahtsime lapsed eestikeelsesse lasteaeda panna. Poeg läheb järgmisel aastal siin kooli ja räägib nüüd juba väga hästi eesti keelt. Egiptuses lõpetasin residentuuri silmaarstina ja jõudsin ka töötada nii üldarstina kui ka aasta silmaarstina. Nüüd sooviksin väga Eestis enda erialal töötada ning peaksin selleks omandama eesti keele C1 tasemel, läbima praktika ning tegema Tartu Ülikoolis lõpueksami. Praegu läbin praktikatsükleid Regionaalhaiglas – kirurgia-, sisehaiguste valdkonnas, erakorralises meditsiinis ning seejärel ka perearstikeskuses.

Kuidas oled praktikakogemusega rahul?

Minu juhendaja on dr Jaan Kirss, ta on äärmiselt töökas ja mulle väga meeldib koos temaga töötada ja õppida. Mõned arstid räägivad väga kiiresti eesti keeles ja siis ma kardan, et ei saa aru, aga üldiselt laabub kõik väga kenasti. Mul on eestlasest sõber, kellega kogu aeg praktiseerin ka eesti keelt, et aina paremini aru saada, meditsiinikeel on keerulisem ja sellega näen palju vaeva, et see hästi omandada.

sellist ei ole. Eestis on kogu meditsiinisüsteem palju modernsem, näiteks Egiptuses kasutatakse laparoskoopiat palju vähem – näiteks kui Eestis eemaldatakse pimesool laparoskoopiliselt, siis Egiptuses mitte.

Kuidas enda kolleege kirjeldaksid?

Väga toetavad. Kui Eestisse tulin, muretsesin, et kuidas mul õnnestub siin praktikat läbida ja kas kolleegid leiavad võimaluse minuga tegeleda, aga kõik on läinud väga sujuvalt.

Mis Eestis on täiesti teistmoodi?

Eestlased on väga rahulikud võrreldes egiptlastega, ja see sobib mulle väga hästi.

Kas Egiptuse patsiendid on kuidagi teistsugused kui eestlased? Too mõni näide palun.

Inimesed on põhimõtteliselt sarnased, kuid kultuurilised erinevused on olemas. Näiteks Egiptuses on patsiendid sageli väga avatud ja pereliikmed osalevad rohkem raviprotsessis. Eestis on patsiendid tavaliselt tagasihoidlikumad ja räägivad lühidalt, seega arst peab mõnikord rohkem küsimusi küsima.

Siinne digisüsteem on muljetavaldav, Egiptuses midagi sellist ei ole.

Milline näeb välja su tavaline praktikapäev?

Ma ärkan väga vara, kell 6, siis me viime lapsed lasteaeda ja ma tulen haiglasse. Siin on kell 7.45 koosolek ja siis peale seda visiit. Edasi oleneb päevast, ma väga tahan iga päev võimalikult palju teha ja aidata, vahel sisestan erinevaid andmeid, vahel jälgin teiste arstide tegevusi, iga päev on minu jaoks väga huvitav ja kogemusterohke.

Mis on Egiptuse ja Eesti meditsiinisüsteemi põhilised erinevused?

Siinne digisüsteem on muljetavaldav, Egiptuses midagi

Millised toidud sulle meeldivad?

Mu eestlasest sõbrale meeldib väga Egiptuse toit ja ma hea meelega valmistan seda, näiteks erinevaid magustoite ja pastasid. Eesti toitudest meeldivad mulle kohupiimakook, kohukesed ja leib.

Millest sa Eestis elades kõige rohkem puudust tunned?

Kõige rohkem tunnen puudust oma perest ja Egiptuse soojast kliimast. Aga mulle meeldib Eestis elada, sest siin on rahulik keskkond ja head võimalused õppimiseks ja töötamiseks.

Kas oma tuleviku seod Eestiga? Jah, kindlasti.

Turgutavad retseptidkevadesse

Kogusime kolleegidelt

hõrgutavaid retseptiideesid.

Ka toit võib olla ravim!

Laisad vareenikud

Ukrainast

Ukraina köök on oma headuse poolest teatud ja tuntud. On üks toit, ilma milleta sealset kööki ette ei kujuta –need on vareenikud. Tetiana soovitab kõigil proovida üht lihtsamat vareenikute retsepti.

KOOSTISOSAD

∫ 200 g 9% rasvasisaldusega kohupiima ∫ 1 muna

∫ 2 sl suhkrut ∫ 2 sl nisujahu (vajadusel kuni 4 sl, kui kohupiim on niiske) ∫ ½ tl vanillisuhkrut ∫ näpuotsatäis soola

VALMISTAMINE

Pane kohupiim kaussi ja sega kahvliga ühtlaseks. Lisa muna, suhkur, vanillisuhkur ja sool. Sega hoolikalt. Lisa järk-järgult sõelutud jahu ja sõtku pehme, kergelt kleepuv tainas. Ära lisa liiga palju jahu – tainas peab jääma õrn. Jaga tainas 3–4 osaks ja vormi igast osast vorstike. Lõika umbes 3 cm pikkusteks tükkideks. Soovi korral veereta kergelt jahus ja vajuta sõrmega keskele väike süvend. Aja suures potis vesi keema (vähemalt 3 liitrit vett). Lisa vareenikud keevasse vette ja sega kohe, et need põhja ei kleepuks. Kui vareenikud tõusevad pinnale, keeda veel 3–4 minutit. Ära keeda üle. Tõsta vahukulbiga välja ja serveeri või, hapukoore või marjadega.

Eksootilist

Egiptuse köögist!

Sara valis eestlastele proovimiseks kolm Egiptuse hõrgutist, mis aitavad turgutada pikast talvest kurnatud immuunsüsteemi ning tõstavad tuju. Sara retseptide hulgast leiate nii soolast kui ka magusat.

EGIPTUSE LÄÄTSESUPP (SHORBET ADS)

See on tõeline Egiptuse klassikaline toit.

KOOSTISOSAD

∫ 1,5 tassi punaseid läätsi (loputa hoolikalt külma veega)

∫ 1 tükeldatud sibul ∫ 4–5 purustatud küüslauguküünt

∫ 1 suur viilutatud porgand (annab vitamiine ja magusust)

∫ 1 tükeldatud tomat ∫ 1 tl vürtsköömneid

∫ 0,5 tl kurkumit (suurepärane põletikuvastane aine)

∫ 1,2–1,5 liitrit köögiviljapuljongit või vett

SERVEERIMISEKS

∫ poole sidruni mahl (C-vitamiin aitab läätsedes peituvat rauda omastada)

VALMISTAMINE

Kuumuta potis veidi õli. Lisa sibul, porgand ja küüslauk ning prae umbes 5 minutit, kuni need on pehmed. Lisa pestud läätsed, tükeldatud tomat, vürtsköömned ja kurkum. Vala peale puljong või vesi. Lase keema tõusta, seejärel alanda kuumust ja lase kaane all podiseda umbes 20–25 minutit, kuni läätsed ja porgandid on pehmed. Püreesta supp saumikseriga ühtlaseks ja kreemjaks. Kui supp on liiga paks, lisa veidi vett. Maitsesta soola ja pipraga ning kõige olulisem: pigista vahetult enne söömist sisse värske sidrunimahl.

Mannakook (Basbousa)kookosega

Mahlane Egiptuse kook pähklite ja roosiveega.

KOOSTISOSAD

∫ 2 tassi mannat ∫ 1 tass kookoshelbeid ∫ ½ tassi suhkrut (tainasse) ∫ ½ tassi sulatatud võid ∫ 1 tass maitsestamata jogurtit ∫ 1 tl küpsetuspulbrit

∫ kaunistamiseks terveid või poolitatud mandleid

SIIRUP

∫ 1,25 tassi suhkrut ∫ 1 tass vett ∫ 1 tl sidrunimahla ∫ 1 sl roosivett

VALMISTAMINE

Valmista tainas. Sega suures kausis kokku manna, kookoshelbed, suhkur, sulatatud või, jogurt ja küpsetuspulber. Sega, kuni saad ühtlase paksu taina. Määri küpsetusvorm võiga ja suru tainas ühtlaselt vormi põhja. Tõmba noaga tainasse rombikujulised jooned – nii imendub siirup hiljem paremini. Suru iga rombi keskele üks mandel. Küpseta ahjus 180 °C juures umbes 25–30 minutit, kuni kook on pealt kuldpruun. Kõige olulisem samm – valmista siirup. Samal ajal, kui kook küpseb, keeda kokku vesi ja suhkur (umbes 5–10 minutit), lisa lõpus sidrunimahl ja roosivesi. Lase siirupil jahtuda. Niipea kui võtad kuuma koogi ahjust, vala see üle külma siirupiga. See tagab, et kook jääb seest mahlane, mitte nätske.

Odrakruubipuding (Belila)

Toitev ja tervislik magustoit või hommikusöök.

KOOSTISOSAD

∫ 1 tass odrakruupe (leota neid öö läbi, et need kiiremini pehmeks keeksid) ∫ 2–3 tassi piima  ∫ 2–3 sl mett (vastavalt maitsele) ∫ 1 tl kaneeli ∫ peale puistamiseks Kreeka pähkleid, mandleid või rosinaid

VALMISTAMINE

Katseta retsepte ja kirjuta toimetusele aadressil ajakiri@regionaalhaigla.ee, kuidas toit välja tuli. Jaga julgelt ka enda häid retsepte!

Kurna leotatud kruubid ja pane need potti koos 4 tassi värske veega. Lase keema tõusta ja keeda madalal kuumusel umbes 30–40 minutit, kuni kruubid on täiesti pehmed ja paisunud. Kurna üleliigne vesi ära, jäta potti vaid paar supilusikatäit keeduvett. Vala kruupidele peale piim ja lisa kaneel. Kuumuta madalal tulel veel umbes 5–10 minutit, kuni segu muutub kreemjaks ja pudingulaadseks. Tõsta pott tulelt ja sega sisse mesi. Mett ei tasu keeta, et säilitada selle kasulikud omadused. Serveeri kaussides ja raputa peale pähkleid või rosinaid.

Head katsetamist ja püsige terved!

Lähisuhtevägivalla korral ei tohi jääda üksi

Aasta tagasi liitus Regionaalhaigla President Kaljulaidi Fondi algatusega „Vägivallavabaks“, et majakasliikmena aidata kaasa lähisuhtevägivalla tõkestamisele.

Tekst: Evelin Kivilo-Paas

Fotod: Regionaalhaigla

Algatuse „Vägivallavabaks“ Regionaalhaigla töörühma juhid, ennetusvaldkonna juht

Kai Kuuspalu ja sisekommunikatsiooni juht Andra Prems annavad ülevaate, kuidas mõjutab lähisuhtevägivald tööelu ning kuidas saab tööandja abivajajat aidata.

Miks otsustas Regionaalhaigla algatusega liituda?

Meie haigla jagab President Kaljulaidi Fondiga samu väärtusi ja põhimõtteid, mis rõhutavad vastutust, turvalisust ja panust tervema ning turvalisema ühiskonna kujundamisse. Liitumine algatuse majakasliikmena annab meile tööandjana selged teadmised ja praktilised tööriistad, kuidas vägivalla märke märgata, kannatanuid toetada ning vajaduse korral kiiresti abini suunata.

Tervishoiuasutusena näeme oma rolli eriti vastutusrikkana: puutume kokku suure hulga inimestega ning tööandjana vastutame enam kui 5300 töötaja heaolu ja turvalise töökeskkonna eest.

Miks jääb lähisuhtevägivald pahatihti märkamatuks?

Enamasti toimub lähisuhtevägivald koduseinte vahel ja kujuneb tasapisi nii, et ohver harjub olukorraga, hakkab seda normaliseerima või tunneb, et tal pole väljapääsu. Suur roll on ka häbil, hirmul ja süütundel: inimene kardab, et teda ei usuta, süüdistatakse ja olukord läheb veel hullemaks või et ta võib kaotada lapsed, kodu ja majandusliku kindluse.

Pealegi, igas lähisuhtes ikkagi ju loodetakse ja usutakse, et inimene või olukord muutub. Ka ühiskondlik mõtteviis on alles muutumises.

Sageli sunnib vaikima ka vägivallatseja – piiratakse suhtlemist, kontrollitakse telefoni ja liikumist, takistatakse abi otsimist. Samal ajal ei pruugi ümbritsevad inimesed, kolleegid või lähedased midagi märgata, ei oska neid seostada vägivallaga või kardetakse „sekkuda eraasjadesse“.

Miks on hea, et lähisuhtevägivalla teemaga tegelevad ka tööandjad, mitte ainult sotsiaal- või õigussüsteem?

Rasked tagajärjed!

Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituudi hinnangul võivad Eestis lähisuhtevägivalla tagajärjed maksma minna kuni 1,1 miljardit eurot aastas, mis on samas suurusjärgus Tallinna aastase eelarvega. Allikas: www.vagivallavabaks.ee

Lähisuhtevägivald mõjutab inimese tervist, toimetulekut ja töövõimet. Paljude vägivallaohvrite jaoks võib töökoht olla ainus turvaline ja stabiilne paik, kus nad saavad hetkeks hingata, olla kontaktis teiste inimestega ja vajaduse korral abi küsida. Kui tööandja oskab märgata, kuulata ja reageerida, võib just töölt alata teekond abini. Suure tööandjana on meie mõju lai, kuna see ulatub ka organisatsioonist välja. Tööandja saab oma tegevusega mõjutada inimeste suhtumist teemasse – see ei saa muutuda pelgalt mõne Sotsiaalministeeriumi meetmega, vaid peab kanduma edasi inimeste kaudu. Kui meil on nulltolerants lähisuhtevägivalla suhtes ning me räägime sellest vabalt ja avalikult, rullub muutuste vaip kiiremini.

Millist rolli saavad kõrvalseisjad, näiteks kolleegid või juhid, täita vägivalla varajases märkamises ja toetamises?

Kolleegid ja juhid saavad varajases märkamises palju

ära teha, sest sageli annavad just tööl nähtavad muutused märku, et inimesel on raske. Näiteks kui kolleeg on pinges ja närviline, väldib pilkkontakti, on hajameelne ja emotsionaalselt habras. Mõnikord väldib inimene isiklikust elust rääkimist, hoiab teistest eemale või vaikib nii, et tal justkui „häält ei ole“. Samuti võivad silma hakata muutunud välimus, hüplik jutt või see, et inimese sõnad ja väline olek ei lähe kokku. Ka autopiloodil tegutsemine võib viidata, et ta püüab lihtsalt kuidagi hakkama saada.

Kolleegid saavad hädas olijat ära kuulata ning suunata abile.

Kuidas mõjutab lähisuhtevägivald inimese töövõimet ning vaimset ja füüsilist tervist?

Lähisuhtevägivald mõjutab inimest tervikuna. Pidev hirm, stress ja kontroll võivad tekitada ärevust, masendust ja unehäireid, mis omakorda vähendavad keskendumisvõimet, otsustusjulgust ja töövõimet.

Füüsilise tervise poolelt võivad avalduda nii nähtavad vigastused kui ka kroonilised kaebused: peavalud, väsimus. Tööl väljendub see sageli ebaregulaarses kohalolekus, hilinemistes, töösoorituse kvaliteedi kõikumises või sotsiaalses eemaldumises.

Mis teeb tervishoiuasutuse rolli lähisuhtevägivalla märkamisel ja ennetamisel eriliseks?

Tervishoiutöötajate töö ja missioon on teisi aidata. Seetõttu on meil sageli suurem tundlikkus märgata, kui kolleegil või patsiendil on raske, ning võimalus neid abi otsima suunata.

Mittemärkamine oma kolleegi puhul ei mõju hästi töökeskkonnale ning võib kaasa tuua kahju nii majanduslikus mõttes kui ka tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedis. Seda kinnitavad uuringud.

Igal aastal jõuab meieni selliseid patsiente, ja mitte ainult erakorralise meditsiini osakonda, vaid ükskõik millise eriala arsti juurde. Ka seal on vajalik oskus märgata. Statistilise näitaja järgi tuleb inimene keskmiselt üheksandal vägivallatsemise korral suhtest ära. Kui saame anda oma panuse sellesse, mis aitaks inimesi kiiremini vägivaldsest suhtest välja, oleks väga hea.

Mida on Regionaalhaigla juba teinud, et oma töötajate teadlikkust ja märkamist kasvatada? Algatusega liitudes moodustasime sellekohase töörühma. Kõik algab koolitamisest ning nende teemade toomisest oma inimesteni. Liikumine „Vägivallavabaks“ on välja töötanud õpikeskkonna, kust leiab õpiampsud, videod ja teadusuuringud, mille najal saavad inimesed lisaks teadmistele ka võimaluse kogeda erinevaid situatsioone ja lugusid ning mõistavad, et lähisuhtevägivald on mitmekihiline. Tihtipeale me ei märka emotsionaalset vägivalda ega finantsilist aspekti. Lisaks oleme alustanud oma inimeste koolitustega lähisuhtevägivalla teemal. Eelmisel aastal said väljaõppe töörühma liikmed ning teemat käsitleti ka juhtide ümarlaual. Sel aastal on ees keskuste ja osakondade juhtidele koolitused, kus olulisel kohal on ka praktiline harjutamine ja situatsioonide läbimängimine. Kui oleme ise saanud harjutada, on meil rohkem julgust pakkuda tuge ja abi nii oma kolleegidele kui ka patsientidele. Tulevikus püüame jõuda koolitustega kõikide Regionaalhaigla töötajateni.

Kui palju kohtate Regionaalhaiglas juhtumeid, mille taga võib kahtlustada lähisuhtevägivalda?

Me ei ole teinud selle kohta statistikat, kuid võib lähtuda Eesti tulemustest – lähisuhtevägivalla kannatajaid on ilmselt ka meie organisatsioonis või patsientide seas. Kurb on see, et nii politseis kui ka EMO-s on märgata selliste juhtumite kasvu just n-ö helladel ja pidulikemal aegadel, näiteks jõulude ajal, kus perekond on koos. Iga kord ei taha inimesed ka oma vigastusi fikseerida, vaid ütlevad, et kukkusid või jooksid vastu seina. Sageli võib vägivallatseja seista ka sealsamas ohvri kõrval. On muidugi ka juhtumeid, kus inimesed tulevad EMO-sse, et oma vigastus tõendamiseks fikseerida.

Milliseid oskusi või teadmisi on tervishoiutöötajatel lähisuhtevägivalla valdkonnas kõige enam vaja?

Võtmesõnad on märka, küsi, kuula, toeta ja suuna – viisil, mis hoiab inimest ja aitab tal jõuda abini. Tähtis on ka julgus reageerida. Juhtumid läbi mängida. Saame suunata inimese nende juurde, kes saaksid neid nõustada.

Kuidas luua haiglas keskkond, kus töötaja või patsient julgeb vägivallast rääkida?

Haiglas tekib julgus vägivallast rääkida siis, kui töötaja ja patsient tunneb, et ta on hoitud ja teda võetakse tõsiselt. Sellepärast liitusimegi fondiga, koolitame oma inimesi, andes selgeid sõnumeid ning luues organisatsioonikultuuri, kus vägivald ei ole eraasi, abi küsimine on lubatud ning kedagi ei süüdistata. Sama tähtis on konfidentsiaalsus – vestlused peavad toimuma privaatselt ja info liigub ainult nii palju kui hädavajalik.

Millist tuge saab haigla pakkuda töötajale, kes märkab vägivalda ja tahab aidata?

Töötaja ei pea jääma üksi ega hakkama lahendama juhtumit. Oleme koondanud ka siseveebi selge ülevaate sellest, kuhu pöörduda ja milliseid samme astuda, et suunata abivajaja turvaliselt õigete spetsialistideni. Siseveebist leiab ka kõik olulised kontaktid ja tugiliinid, samuti juhised, kuidas olukorrale toetavalt läheneda.

Mullu algatusega „Vägivallavabaks“ liitudes võttis Regionaalhaigla eesmärgi panustada kolme aasta jooksul oma töötajate teadlikkuse tõstmisse ja nende toel lähisuhtevägivalla tõkestamisse. Millist muutust soovite selles vallas kolme aasta pärast näha?

Kolme aasta pärast loodame näha, et lähisuhtevägivalla teema on loomulik ja teadlik osa meie turvalise töökeskkonna kultuurist, mitte keeruline teema, millest vaikides mööda vaadata. Eelkõige ootame, et töötajad ja juhid oskavad ohumärke paremini märgata, julgevad hinnanguvabalt küsida ning teavad, kuhu ja kuidas abivajajat suunata. Soovime, et abivajaja kogeks siin selget sõnumit ja tunnet, et ta ei jää üksi.

Meil on praegu leping küll kolmeks aastaks, kuid näeme seda kui üht arenguetappi, mille järel saame olukorda analüüsida ja mõelda, kuhu edasi minna. Inimesed on teadlikumad ja võib-olla jõuavad meieni ka lood, kuidas meie inimesed on suutnud toetada ning abile suunata kas oma kolleegi või patsienti – see oleks meie jaoks suur väärtus.

Oled käsi?

Mina olen Kairi Marie ja töötan kiirabiarstina.

Lisaks tööle aitan inimesi doonorina.

Tule Sina ka doonoriks ja aitame koos!

verekeskus.ee/kontakt

#topeltkangelased #doonoridjasõbrad