Praktilised juhised ülitundlikele inimestele ja nende tugigruppidele raamatu „Ülitundlik inimene“ autorilt
ÜLITUNDLIKU INIMESE TÖÖVIHIK Elaine N. Aron, PhD
Originaali tiitel: Elaine N. Aron, PhD Highly Sensitive Person’s Workbook First Edition Broadway Books, New York 1999 Inglise keelest tõlkinud Raivo Hool Toimetanud Pilleriin Torim Kujundanud Piret Jürisoo Kõik õigused kaitstud. Copyright © 1999, Elaine N. Aron Autoriõigus: tõlge eesti keelde, Hea Lugu OÜ ja Raivo Hool 2017 ISBN 978-9949-589-27-2 Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
SISUKORD Tänusõnad IX Sissejuhatus 1 Mida täpselt ma tundlikkuse all silmas pean? 2 Mida te oma eripära kohta teadma peaksite – 3 ehk milleks see raamat See on süvatöövihik. Kuidas seda kasutada? 5 Tähtis teada – töö teiste ÜTI-dega 8 Mõni sõna vähem tundlikele 9 Pühendus 9 Kas te olete ülitundlik? Testige ennnast
10
1 Õppige enda tundlikkust tundma 2 Sügavamale iseendasse 3 Kuidas oma tundliku mina eest hoolitseda 4 Teie lapsepõlv ja tundlikkus 5 Ülitundlikud inimesed ja suhtlemine teiste inimestega 6 Kutsumus, töö ja tundlikkus 7 Lähisuhete edendamine 8 Töö sügavamate haavadega 9 Kuidas saada arstiabi ja ravimite asjus teadlikumaks 10 Töö hingega 11 Juhised ülitundlike inimeste vestlusrühmadele
13
Allikad Lisa: posttraumaatilise stressihäire, depressiooni ja düstüümia sümptomid
43 70 91 119 136 154 193 210 228 259 301 305
SISSEJUHATUS „Sa oled ülemäära tundlik.“ „Sa oled lihtsalt liiga tundlik.“ „Sa oled nii ülitundlik.“ Samal teemal: „Juba väsinud?“ „Ega sa karda?“ „Mis sinuga lahti on? Pelgad?“ „Naljast ka enam aru ei saa?“ „Kuhu su enesekindlus jääb?“ Ning kõige selle taustal on läbivaks teemaks see: „Mis sul viga on?“ Kas tuleb tuttav ette? Kui olete selline nagu mina, siis olete kuulnud neid sõnu heasoovlikelt vanematelt, õpetajatelt ja sõpradelt nii sageli, et peategi neid juba tõeks. „Minuga on midagi valesti.“ Ning kuna te teate, et te ei saa end teistsuguseks muuta, on teil välja kujunenud tunne, et teil on mingi varjatud viga küljes. Te olete hakanud elu pidama lõputuks kompromisside otsinguks selle veaga, võitluseks läbikukkumisega. Sellel töövihikul on üks põhiline sõnum: ülitundlikkus ei ole vale. See, et te olete ülitundlik, ei tähenda seda, et teiega oleks midagi valesti. Kui te leheküljel 10 olevat testi tehes vastate jaatavalt kaheteistkümnele või enamale küsimusele, on teil ülitundlik närvisüsteem. Selline närvisüsteem on mõeldud märkama ümbritseva keskkonna peensusi, mis on paljudes olukordades väga kasulik. Jah, tundlik närvisüsteem tähendab ka seda, et tugevad stiimulid matavad meid kiiremini enda alla. See lihtsalt on nii. Ülitundlikkus pole aga sündroom või olemuslik iseloomuviga. Ülimalt vastuvõtlik ja tundlik närvisüsteem esineb umbes 15 kuni 20 protsendil inimestest ning sama suhtarv tuleb ette ka teiste loomaliikide juures. Meestel ja naistel esineb seda ühevõrra sageli (ehkki meie kultuuris on tundlikel meestel iseäranis raske toime tulla). Samuti pole andmeid selle kohta, et selle sagedus kuidagi rassiti erineks.
1
Et tundlikke närvisüsteeme on sedavõrd palju, ei saa see olla vale, vigane või hälbeline. Sellel eripäral peab olema mingi otstarve – on ju näiteks tore, kui igas grupis on keegi, kes märkab asju, mida teised tähele ei pane. Et te õpiksite seda oskust rakendama, seisab teil aga ees üksjagu tähtsat ja tuju tõstvat tööd. Te peate vähehaaval tasalülitama kogu selle vaevu hoomatava, kuid ilmselge kahju teie enesepildile, mille on põhjustanud kogu hästi mõeldud, kuid ekslik kriitika selle kohta, mis tegelikult on lihtsalt teie loomulik, kaasasündinud ja kasulik olemisviis. See töövihik, mis tugineb minu aastatepikkusele kogemusele sadade ülitundlike inimeste ehk ÜTI-dega ning mida on isiklikult testinud veel viiskümmend, on mõeldud selleks, et aidata teil sellest kahjust vabaneda ning arendada oma tundliku külje potentsiaal täielikult välja. Muidugi võib olla, et te olete ülitundlik, kuid arvate, et pole selletaolist kriitikat kunagi enda aadressil kuulnud. Või arvate, et saate aru mu põhilisest ivast – et see on positiivne eripära – ning jätate selle meelde. Või et te ei ole mingil juhul häbelik ega ebakindel ning et kõik see ei käi kuidagi teie kohta. Aga jääge veel natukeseks ajaks koos minuga. Ülitundlikkus pole seesama mis häbelikkus või isegi introvertsus – 30 protsenti ülitundlikke inimesi on tegelikult ekstraverdid. Ning te ehk ei tunne teadlikult end kuidagi vigasena, kuid meie kultuuri arvestades on ebatõenäoline, et teil on õnnestunud hoiduda omaks võtmast alateadlikku arvamust, et te peate oma tõelist isiksust varjama ning et te olete kui mitte ebanormaalne, siis vähemalt kummaline. Enamik ülitundlikke inimesi on öelnud, et paljude enda kohta käivate negatiivsete ja valede arusaamade äratundmiseks ning kõrvaldamiseks oma alateadlikest emotsionaalsetest reaktsioonidest ja teadlikust mõtlemisest on olnud tarvis kuude- ja isegi aastatepikkust tööd iseendaga. Selle töövihiku eesmärk on teid sel teel aidata.
Mida täpselt ma tundlikkuse all silmas pean? Ülitundlikel inimestel on kaasa sündinud eripära, mis võimaldab neil tajuda kõiksuguseid vaevu hoomatavaid sõnumeid nii seest- kui ka väljastpoolt. See ei tähenda, et meie silmad oleksid teravamad või kõrvad erksamad. See tähendab, et me töötleme vastu võetud informatsiooni põhjalikumalt. Meile lausa meeldib mõtiskleda. Sellisest tundlikkusest on paljudes olukordades kasu. Uuringute järgi on ülitundlikud inime-
2
sed intuitiivsemad, tähelepanelikumad ja kohusetundlikumad (nad vaevad alati tagajärgi laadis „mis siis juhtub, kui ma seda tehtud ei saa?“ ja „mis siis, kui kõik seda reeglit eiraksid?“). Me tuleme hästi toime väikelastega, loomadega ja taimedega – ning igas muuski olukorras, kus on kasu vaevutajutavate märkide tähele panemisest. Me saame suurepäraselt hakkama täpsust nõudva tööga ja märkame vigu, kuid samal ajal olema ka nn suurt pilti nägevad visionäärid, kes on ebatavaliselt teadlikud sellest, mis oli varem, ning oskavad aimata, mis tõenäoliselt saab edasi. Meil on ette näidata külluslik ja mitmekülgne siseelu ning ebatavalised unenäod, me tunneme muret ühiskondliku õigluse pärast ning oleme vaimselt või filosoofiliselt andekad. Kui me aga tajume kergemini vaevu hoomatavaid märke, siis on loogiline, et meid kipub kergemini enda alla matma mitte nii peen või lausa tugev stimulatsioon. Müra. Visuaalne reostus. Kraapiv kangas. Imelikud lõhnad ning toit, mis on pisut riknenud või pole puhas. Seinast seina temperatuur ja kõiksugu äkkmuutused. Emotsionaalselt laetud olukorrad. Rahvamassid. Võõrad. Ning kui me töötleme informatsiooni põhjalikumalt, keskendume kauem kriitika, äraütlemiste, reetmiste, kaotuste ja surmade tähendusele. Veel mõned lihtsad faktid meie kohta: meil on üldiselt rohkem allergiaid ning me oleme valu, ravimite, kofeiini ja alkoholi suhtes tundlikumad. Nälg mõjutab meid tavaliselt rohkem ning me peame korrapäraselt sööma. Me ei ole seetõttu aga mitte nõrgad, vaid lihtsalt teistsugused. Lühidalt on tundlikkus paljudes olukordades ning paljudeks asjadeks eelis, aga mõnel juhul ka mitte. Sellega on samamoodi nagu silmavärviga: see on neutraalne ja tavaline tunnus, mis on sarnane paljudel, kuid mitte kõigil.
Mida te oma eripära kohta teadma peaksite – ehk milleks see raamat Ülitundlikkust uurima hakates ei kavatsenud ma sellest raamatuid kirjutama hakata. Olin psühholoogiateadlane, kelle uurimisvaldkond oli äkitselt tähtis väga isiklikus plaanis – miks ma tunnen end teistest nii erinevana. Teised ülitundlikud inimesed aga veensid mind peagi, et nemadki vajavad iseenda kohta mingeid põhiteadmisi. Nende huvi, et ma ülitundlike inimeste kohta midagi avaldaksin, sai alguse siis, kui üks
3
kohalik ajaleht kirjutas mu avastustest ning mitusada ÜTI-t otsis mind üles ja käis peale, et esineksin avaliku loenguga, seejärel korraldaksin kursuse ning lõpuks kirjutaksin raamatu, mida ma ka tegin – „Ülitundlik inimene“. Kirjastajat oli raske leida, kuid nüüdseks on seda müüdud enam kui 100 000 eksemplari ning sellest on praeguseks ilmunud 13 trükki peaaegu ilma igasuguse üleriigilise meediakajastuseta, müübides üksnes ülitundlike inimeste omavahelise infovahetuse najal. ÜTI-d on mulle alatasa rääkinud ning räägivad siiani, et see teave muutis nende elu. See on eetilises mõttes üleskutse tegudele asuda, millele ükski teadlane ei saa vastu seista. Ometi arvasin, et esimene raamat jääbki viimaseks. Nii siiski ei läinud. Inimesed lugesid seda ning tahtsid enamat – kursuseid, konsultatsioone, tugigruppe ja muid vahendeid, millega võtta omaks neid ideesid, mis ühe ÜTI sõnul „tõstavad su sisimas kõik täiesti ümber“. Vajadus lisainfo järele tundub praegu täiesti arusaadav. Tervet enesekäsitlust pole võimalik üheainsa raamatu lugemisega muuta. Kuna aga mind on ainult üks ning lisaks olen ma veel ÜTI, ei saa ma kogu aeg käia juhendamas ja kõnesid pidamas. Sestap püüan ma end kloonida selle töövihiku kaudu ning varustada kõiki ülitundlikke inimesi kõikjal sellesamaga, mida jagan kursustel, erakonsultatsioonides ja tugigruppides. Tuginedes minu kogemusele sedavõrd paljude ülitundlike inimestega, läheb tarvis alltoodut. Põhiteadmised oma eripära kohta. „Ülitundlik inimene“ on selles vallas põhjalik ning sama kehtib ka selle töövihiku kohta, mis on samavõrra kasulikus, ehkki teistsuguses formaadis, ning kus on veelgi suurem rõhk enesevaatlusel selle eripära tähenduse üle teile, seda eriti 1. ja 2. peatükis. Abi enda eest hoolitsemisel. Ülitundlikel inimestel on teistsugune närvisüsteem kui teistel. Kui me püüame elada samasuguste juhtnööride järgi, kujunevad meil välja kõiksugused kroonilised haigused, nagu paljud teist on juba omaenda nahal kogenud. Kui me end aga ülemäära innukalt kaitseme, jäävad meie anded vaka alla ning see võib samuti tingida stressi ja haigusi. 3. peatükk keskendub sellele, kuidas ÜTI-d saavad enda eest hoolitseda. Abi oma elu ümbermõtestamisel. Elu ning eriti „ebaõnnestumiste“ ümbermõtestamine oma tundlikkuse valguses toimub mingil määral ka spon-
4
taanselt, kuid et see on niivõrd tähtis, leiavad ÜTI-d, et seda tasub teha süsteemselt ja teadlikult. Selge see, et terve töövihiku eesmärk on mõtestada teie elu ümber teie eripära kontekstis. Seda teeme aga samm-sammult iga eluvaldkonna puhul 1., 2., 4., 5., 6. 7. ja 9. peatükis. Abi möödaniku traumadest paranemisel. Uuringud on näidanud, et tavalistes ning mitte ülemäära stressirohketes keskkondades elavad ÜTI-d võivad olla isegi tervemad kui teised. Kui aga meie lapsepõlv oli raske või mingil eluperioodil tuli ette erilisi traumasid, kipub ärevust ja depressiooni esinema teistest sagedamini. Paljut sellist on võimalik ravida ning seda on tarvis nii meie kehale kui ka vaimule, kuid selleks on tarvis teadlikku pingutust. 8. peatükk aitab teid sellel teel edasi ning õhutab teid seda mujal jätkama. Abi selle eripära lõimimisel konkreetsetesse eluvaldkondadesse. Teistsugune närvisüsteem mõjutab kõike, mida te teete. Seetõttu aitab see töövihik põimida teil oma eripära kõikidesse eluvaldkondadesse – ühiskondlikku ellu üldiselt (5. peatükk), lähisuhetesse (7. peatükk), ametialaste probleemidega toimetulekusse (6. peatükk), suhteisse tervishoiutöötajatega (9. peatükk) ning loomulikult teie omaenda sisemisse ehk vaimsesse ellu (10. peatükk).
See on süvatöövihik. Kuidas seda kasutada? Kasutage töövihikut nii, nagu ise tahate. Võite seda kasutada, olemata kunagi lugenud „Ülitundlikku inimest“, võite lugeda neid kõrvuti (peatükkide teemad kattuvad) või siis võite töötada selle raamatu läbi ükskõik millal pärast teise lugemist. Te võite töövihikut ka niisama lugeda, tegemata ühtegi ülesannet. Jah, teil on mu luba olemas. Püüdke tähele panna sisehäält, mis ütleb teile ehk „sul on seda raamatut tarvis“, ning proovige kuulata ka seda teist sisehäält, mis võib pärastpoole öelda „ma ei taha seda teha“. Uurige välja, miks see nii on, eriti kui teil on tunne, et tahaks midagi vahele jätta. Asi pole selles, kas te seda teete või mitte, vaid selles, kui teadlik te olete põhjustest. See on süvatöövihik, mille on kirjutanud süvapsühholoog. Minule tähendab süvapsühholoogia seda, et minu eesmärk on aidata au sisse tõsta teie isiksuse eiratud, unarusse jäetud ja isegi põlastatud tahud. Teie isiklik taust ja kultuur on õpetanud, et mõnd tahku oma loomuses on
5
parem eirata ja ära unustada. Süvalähenemine püüab osa sellest tagasi võita (kõike pole võimalik tagasi saada). Me püüame seda tagasi kutsuda, seda võõrustada ja kuulata. Nii vabastatakse energia, mis kulus selle allasurumiseks, ning mis veel tähtsam, vabastatakse väärtuslik selles, mis oli kaotsi läinud. Sageli on see, mida inimene oma elus kõige rohkem vajab, lapsepõlves kõrvale heidetud loomuomaduste hulgas – näiteks naise „liiga mehelik“ soov ennast kehtestada või mehe „liiga naiselik“ õrnatundelisus, kui võtta kaks kulunud näidet. Veel hiljuti oli tundlikkus paljudele meist üks väga eiratud ja allasurutud isiksuse osa. Mõnele tundub iseenda tundlikkus tänini osaliselt või tervenisti häbiväärse või maitsetuna. (Minult palutakse vahel siiani, et paneksin ÜTI-de uudiskirja Comfort Zone teele pruuni ümbrispaberiga.) Seetõttu tuleb minu arvates selleks, et too eripära oma elus aukohale tõsta, endaga süvitsi töötada. Süvatööst on palju kasu, kuid see pole alati lihtne. Seetõttu on töövihikus rida ülesandeid, mitte tegevusi või isegi harjutusi. Võib-olla läheb tarvis isegi väikest kangelaslikkust. Üks ülitundlikust inimesest vabatahtlik, kes seda töövihikut enne avaldamist katsetas, kirjutas oma hinnangulehel: „Ma lugesin teie raamatut [„Ülitundlik inimene“] poolteist aastat tagasi ning ehkki see mõjutas mind sügavalt, ei tundnud ma sellega emotsionaalselt mingit sidet.“ Pärast kuut kuud teraapiat ning oma lapsepõlve põhjalikumat uurimist ütles ta, et kui vabatahtlikuks hakkas, arvas ta, et see tõotab olla lihtne ja isegi naljategu, kuid oli üsna üllatunud, kuivõrd mõjuv see tegelikult oli. Ta leidis, et mõnede ülesannete juurde naasmiseks ja nende lõpuni tegemiseks oli tarvis üsna suurt tahtejõudu. „Umbes aasta eest poleks ma seda võimalikukski pidanud.“ Mitte kõik testijad ei märkinud ära sedavõrd intensiivset kogemust, kuid isegi kui see töövihik on mänguline, on see mäng iseenda põhiloomusega. Teil on lubatud ja isegi soovitatav jätta vahele need kohad, mis tunduvad liiga rasked. Olge lihtsalt teadlik sellest, miks te sedasi toimite. „See on valus.“ „See on hirmus.“ Või mida te ka ei tunne. Suur osa töövihikust hõlmab kirjutamist. Üks töövihikut testinud ÜTI-st vabatahtlik arvas isegi, et kõik peaksid pidama eraldi päevikut, kuhu tähendada üles reaktsioonid ülesannetele. Võib-olla soovite seda teha. Kui te pole aga harjunud päevikut pidama või kirja panema kõike,
6
mis pähe tuleb, peate meeles pidama, et see, mida kirjutate siia töövihikusse või sellega paralleelselt, peab olema vaba sisemisest tsensuurist ja toimetamata. Laske sel lihtsalt välja tulla. Keegi ei näe ega hinda seda. Kui teie sisemine kriitik seda ei luba, siis peagi, 17. leheküljest peale hakkame selle paharetiga tegelema. Päeviku pidamise põhinipp on see, et enne kirjutamist tuleb tunnete läbiseedimiseks aega võtta. Ühe vabatahtlikuna töövihikut proovinud inimese kogemus oli selline: „Märkasin, et mul on pidevalt kombeks vastata harjutustele „õigesti“ või „huvitavalt“. Oma tõeliste tunnetega sina peale saamiseks pean ma sellest kalduvusest üle saama. Sageli on need tunded ebameeldivad: kaitsepositsioon, häbi, viha, raev. Mul läheb tükk aega, et maha rahuneda, end kokku võtta ja mõelda vastustele, millest mul ka kasu on.“ Sama vabatahtlik leidis ka, et vahel läheb tarvis „mittelineaarset“ ja isegi preverbaalset lähenemist: „Mõne harjutuse puhul leidsin, et kõige parem on lugeda selle kirjeldus tervenisti korra või kaks läbi, lasta sel „vaikselt keeda“ ja „mullidel üles kerkida“ ning naasta harjutuste juurde siis, kui midagi pähe turgatab. Mulle on raske kui mitte isegi võimatu tegelda nende harjutustega lineaarselt. Samuti tekivad vahel lihtsalt tugevad tunded, mida ma ei oska mingite sõnade ega piltide abil kirjeldada.“ Süvatöö eesmärk ongi avanemine preverbaalsele ja mitteverbaalsele mõtlemisele. Sestap võtke ta nõuannet kuulda, varuge aega ning lubage endal lihtsalt jälgida, mis toimub. Iga ülesande lõpus on alajaotus „Lõpetuseks“, mis annab võimaluse mõtiskleda ja teha kokkuvõtteid sellest, kuidas ülesanne teid mõjutas või kuidas te soovite seda ellu rakendada. Võib-olla tundub see lisapingutusena, ent kui te raamatut kuid või aastaid hiljem lehitsete, kujutavad need alajaotused suurepärast kokkuvõtet tehtud tööst. Nii et kasutage võimalust ja mõtisklege. See on tänapäeva kiire elutempoga maailmas haruldane, kuid kuulub teie ÜTI eripära juurde. Muide, kui te olete nagu mina ning käsitsi kirjutamine tundub tülikas, ärge siis tingimata raamatusse kirjutage. Kasutage arvutit. Lõpetuseks on erakordselt tähtis, et kui need tegevused teile tõsist piina valmistavad, jätke pooleli ning otsige asjatundjatelt abi. 8. peatükis tuleb juttu, kuidas seda teha.
7
Tähtis teada – töö teiste ÜTI-dega Ülitundlikud inimesed peavad üksteisega tuttavaks saama. Paljud teist on seda adunud ning küsinud tugigruppide, kursuste ning kas või võimaluste kohta saada kokku teiste ülitundlike inimestega. Kui grupp on koos, võib töötamist kas või lõputult jätkata, kui selleks on soovi, ning arutleda omal käel või siis töötada grupina läbi selle töövihiku ülesandeid. 11. peatükis on ära toodud hoolikalt koostatud üksikasjalik ja läbi proovitud struktuur kriitilise tähtsusega esimeseks kuueks nädalaks. Muidugi võite kokku panna grupi, töötada läbi töövihiku ning mitte järgida seda struktureeritud kuue nädala plaani, kuid mina isiklikult soovitan niimoodi toimida vaid siis, kui te palkate professionaalse rühmaarutelude moderaatori vähemalt selleks, et asja käima saada. Samuti soovitan teil leida mõni teine ülitundlik inimene ning töötada töövihik koos temaga läbi. See võib olla teie parim sõber või kaasa, kui ta juhtub olema ÜTI. Samuti võite mõne sellise inimesega kohtuda ÜTI-de tugigruppi organiseerides või sõprade seas. Ainuke probleem töövihiku läbitöötamise juures koos teistega on see, et mõned ülesanded võivad olla liiga isiklikud, et nende üle arutleda inimestega, keda te väga hästi ei tunne. Seetõttu on iga ülesande juures märgitud, kas see sobib tuttavatele, kes ei tunne üksteist veel väga hästi (nimetan neid A-deks), või neile, kes hakkavad juba tuttavaks saama (nemad on B-d), või hoopis headele tuttavatele (ehk C-dele). Mõned ülesanded on ainult C-dele, mõned sobivad B-dele ja C-dele, kuid mitte A-dele. Mõned sobivad kõigile kolmele. Nii et: · A-dele mõeldud ülesanded sobivad suurepäraselt tutvuse algetapil. · B-dele mõeldud ülesanded sobivad suurepäraselt sisse töötatud suhete puhul, kus te aga ei tunne end veel täiesti turvaliselt ega ole valmis kõige suhtes avameelne olema. On rohkesti ülesandeid, mida sellises keskkonnas teha saab. · C-dele mõeldud ülesanded sobivad suurepäraselt lähedaste suhete puhul, kus paar või grupp on oma probleemide läbitöötamisega jõudnud nii kaugele, et suudab päriselt töötada – see tähendab üksteist kuulata ja aidata – ilma, et seda häiriksid umbusaldus, eelduste vääritimõistmine, omavaheline konkurents, kadedus ja muu sellesarnane.
8