2
“Milleta sa elada ei suuda?”
Seda küsis Anna Archielt, kui nad ettevaatamatult voodis sigaretti jagasid. Tegelikult Anna ei suitsetanud. Ta oli linasse mähitud. Oli reede. “Viskita ja naisteta,” vastas Archie. “Selles järjekorras.” Archie oli viskimees. Sõna otseses mõttes. Ta varustas, paigutas riiulitele ja müüs viskit poes, mis kuulus talle ja ta vennale Glennile. Ta naeris viisil, mida võis tõlgendada mitmeti. Archie ja Anna olid värsked armukesed, alles rohelised, ganz neue Geliebte. Olles teineteise jaoks samahästi kui süütud, oli neil hellitusteks endiselt põhjust. Archie oli Annast kümme aastat vanem, kuid tema punakaspruunid lokid ei olnud veel hõrenema hakanud ja tema keha oli prink. Tema naerule vastas Anna enda omaga: kurva, tühja naeruga, millest kumas teadmine, et uudsus ei püsi, olgu see kuitahes tore. Uudsus on riie, mis kulub läbi murettekitava kiirusega. Niisiis otsustas Anna seda nautida, enne kui sest jäävad järele vaid räbalad. Sest räbalduma pidi see kindlasti. * * * “Kui sa oled õnnetu, siis miks sa ära ei lähe?” küsis doktor Messerli.