Issuu

SUURTES JA HALLIDES TEEÄÄRSETES TALUDES olid elanud kulakud ja raudsängijalgadesse kulda peitnud. Ühe talu perenaine oli aga ennast koguni sängijala külge ära poonud. Mõned lagunenud sängid vedelesid veel praegugi nõgestes. Ema käes kolksus pang; läksime pihlakamarju korjama. Ema tahtis pangetäie pihlakamarju korjata ja nendest talveks moosi keeta. Isegi Orri-Antsu Mann keetis! Kõik keedavad! I g a maanaine varub eelolevaks talveks vitamiinirikast pihlakakeedist ja kombineerib oma vanast aluskleidist viie- kuni kaheksa-aastasele tütarlapsele uue särgi! Teerajad olid vett täis nagu kraavid ja läbi selge vee paistis rohi, iga lible ning lehe küljes õhumull. Põllul kaera sees kasvas herneid, korjasime kaunu pangepõhja ning sõime neid aplalt kogu tee ja kogu tee ma nurusin: „Ema, anna ometi viil üks kaun!” Kohad muutusid võõraks, mulle tundus, et me oleme kodust juba väga kaugel ja millal tagasi saab, ei tea. Ühtepuhku tuli okas traadi alt läbi ronida. Kui kusagil õues mõni inimene midagi tegi, siis jättis ta meid nähes töö pooleli ja vaatas meile järele. Võõrad lehmad puhisesid meie peale, võib-olla olid need koguni kurjad pullid. Ka koeri nägime. Mõned nendest olid koerad nagu koerad ikka – haukusid larinal ja liputasid samal ajal saba, nende läheduses seisis alati mõni inimene või lehm. Teised aga lasid võsas sörki,

sabad jalge vahel, ja kõõritasid meid valgete silmadega. Võsade vahel oli päise päeva ajalgi videvik. Vihm kahises lepalehtedes, pori imes valguse ära, maas ei olnud mitte rohi, vaid muld, pori ja lehmapask. Madalad pilved sõitsid lepaladvus, vihm ei olnud külm, aga hall, peenike ja tihe. Kanad olid ennist vihmaga väljas ja kukk laulis – nüüd ta vihmale jääbki. Mets paistis nii tihe ja imelik, nagu toimuks seal kogu aeg midagi. Kitsas teerada läks läbi võsa ja padriku. Raja kõrval seisid nõgestesse ja vaarikavartesse kasvanud seenetanud puusüllad ning pehkinud haohunnikud. Nende alla võis olla maetud püss või inimene. Lähedal tegi üks: „Ku-kuu-kuu-ku” ja kaugel vastas talle teine: „Ku-kuu-kuu-ku. Minul kuus kullast muna, varesel viis verist väntsu!” Need olid suured metsalinnud, õõnetuvid ehk kuutajad, ja kõigist padrikutest kostis nende mahe kurblik hääl, justkui huikaksid nad ammumöödunud suve tagasi. Nagu oleksid mõlemad maailmasõjad olemata, on ainult tugevad jalgrattad, Jänese kaubahoov ja usk uude sajandisse. Kes kartis siis haohunnikut! Minul aga hakkab veel nüüdki hirm, kui näen metsas vana oksahunnikut. Mis seal all on? Mets mustendab ja kohiseb, üle selja jookseb judin, lähen ära ja ei vaata tagasi, meeles Johannes R. Becher: „Tume ingel minu samme juhib, võimas vari neetud sajandil...” Haohunniku juures noorte kuuskede all kasvas ilusaid seeni, ma hõiskasin: „Ema, tule siia!” ja kükitasin maha. Äkki nägin kaharate okste all, päris varjus, keedupotti. See oli emaileeritud ja läikiv, meil niisugust polnudki. Kui ema lähemale tuli, ütlesin tasakesi: „Ema, ma leidsin ühe asja!” Ema kükitas minu kõrvale maha ja püüdis ka kuuse alla vaadata. Tal oli valge rätik kuklasse sõlme seotud, sitskleit seljas nagu

mullu ja muistegi, selle peal aga must läikiv saksa nahkkuub. Ta ei tahtnud muud, kui pihlakamarju korjata, pangetäie marju, ja siis nendest õhtul moosi keeta. Ta oli taludes karjas käinud ja orgi varbavahele astunud, ta ei olnud tohtinud oma kringlit korraga ära süüa ja rukkis oli ta salaja kõik tagavaraks pandud „Kawe” šokolaadi ära söönud ja pärast naha peale saanud. Ristiema näitas talle ilusat mako-pesu ja lubas selle talle, kui ta ära arvab, kes oli Sebedeuse poegade isa. Tema ei teadnud ja ristiema pinnis: „Kes on sinu ema tütarde ema?” Ema ei teadnud seda ka, pistis kõva häälega röökima ja läks röökides koju. Kodus küsis ta oma ema käest: „Kis on minu ema tütarde ema?” Tema ema pahandas: „Kas mina pian kõiki ilma-asju täädma! Mina ei tää!” Sellest oli kakskümmend aastat möödas ja nüüd teadis ema väga hästi, et see on metsavendade keedupott, mida ta kuuse all näeb. Ta nägi ka valget kirvesälku suure kuuse tüves ja teadis, et see on märk. Ta aimas metsavendade nimesid ning teadis ka, kelle pojad nad on. Nüüd oleks ta võinud oma mako-pesu saada! Nüüd oleks see talle aga väike olnud, ta oleks pidanud selle mulle andma. Tal oli hirm, ta oli uusmaasaaja tütar. Ta polnud seda potti näinud. Mina leidsin selle. Olin suureline, oskasin lugeda, teadsin, mis on tõelind ja eluvesi, olin eluga kursis. Mis olid metsavennad minu kõrval! Mul oli emaileeritud potist kahju, vihastasin ema peale, pildusin jalgu kõrgele ja röökisin: „Nunnad ja mungad, vaarao! Nunnad ja mungad, vaarao!” Olin neid sõnu vanast kooliraamatust lugenud, nad omavahel ühendanud ja nad meeldisid mulle hirmsasti. Need olid salapärased, paljutähendavad sõnad ja täiest kõrist röökides

kõlasid nad eriti kurjakuulutavalt. Ema püüdis mind keelata küll, aga mulle oli see hane selga vesi. Ema sõltus m i n u vanaemast ja m i n u onust, kes olid tema ema ja vend. Ta sõi nende kartuleid ja nende liha ja raha oli tal kõigest kakskümmend viis rubla. Ta oli minust seitseteist aastat vanem ja selle raha sai ta m i n u isa käest. Kui ma tahtsin, siis ma ka röökisin. Mina olin talle sülle langenud nagu õnn, ainult minu käest võis ta kuulda: 18

Vadistades ka teekann jookseb kohvikannu man. Ainult mina võisin talle kuulutada: Krigisevad teel triikrauad, ees neil porilombid, hauad ja: Määratu ja ääretu on Moskva aerodroomide ja hiiglaslike sildade ja väljaku Dzeržinskiga ja väljaku Vosstanjaga. Oma armastust väljendasin ma talle metsiku trampimise, raske ja tüütu kaelasrippumise ning juustest sikutamisega. Nutsin, kui ta kodust ära läks, ja lärmasin ning tembutasin, kui ta tagasi tuli. Keegi ei teadnud mind takistada maikuus lillepeenra juurde minemast, käärid põlle all. Lõikasin suure mõnuga pakse punaseid pojengivõrseid, ka murtudsüdamele ei andnud ma armu. Märg

maa auras päikesepaistel magusasti, teravate kääridega oli lust pojengi mahlast liha lõigata, ja kurgus surus teadmine, et tuleb suur tüli ja pahandus. Niisuguseid kingitusi tegin ma emale päris möödaminnes, nagu nüüd selle keedupotigagi. Ema ümmargune nägu oli mossis ja ta silmad vaatasid mujale. Jõudsime välja äärde. Need taevaääred, mis siin paistsid, tundusid heledamad, kollakad. See tegi mulle rõõmu ja julgustas. Meie märgade jalasäärte külge oli kleepunud harilikke heinaseemneid, aga kleidisappa hirmsaid hambulisi umbrohuseemneid, neidsamu, mida sügiseti takerdub koerasabadesse. Ma korjasin neid ema küljest ja ema korjas neid minu küljest. Edasi viis niidetud põllupeenar, kahel pool kasvas kõrge vili, vihm ja tuul ei olnud seda maha löönud, see oli päris ime. Aga ta oleks ka juba ammu koristatud pidanud olema. Pihlakad kasvasid reas sellelsamal põllupeenral. Neid oli kuus-seitse tükki. Uhked jämedad puud madalate okstega, ammusurnud taluperemehe Tuhka-Jaagupi istutatud. Pühad pihlakad, tõelised nõiapuud. Neid nähes tuli kohe meelde vanaaegne jutt suurtest puudest, kes ise ilmas ringi liiguvad ja omale elukohta otsivad. Nad käivad jalgsi ja ajavad omavahel juttu. Kui üks jääb teistest maha ja hakkab sukapaela siduma, siis kaovad teised tal silmist, ta hüüab: „Ann ja Krõõt, ae! Ann ja Krõõt, ae!” ning jääbki paigale. Arvasin varemgi ühe ja teise meiekandi puu kohta, et ta on ise siia saabunud, aga nendes pihlakates olin kindel, et Tuhka-Jaagup neid nüüd küll ei istutanud. Nad seisid täies aupaistes vastu selginevat taevast, otsekui teiselt maalt tulnud, kas Võrumaalt või Lätist. Pihlakas kaitseb inimest vanakurja eest. Uskusin, et need siin küll kaitsevad.

Vaatasin, kui ettevaatlikult ema okste küljest kobaraid murdis ja pange viskas. Tõmbasin näo marju süües krimpsu, sest marjad olid hapud, mõrud ning mahlased. Nende maik sisaldas ja sisaldab siiamaani tervet seda maastikku, võsa, haohunnikuid, taevast, viiekümnendate aastate alguse kuulsaid sügissadusid ja ema märga läikivat nahkkuube. Seisin paha aimamata, kõht punnis ja punased marjad peos, kui õhk hakkas põruma ja ulguma, murdus klirinal katki ning üle pihlakate kihutasid reaktiivlennukid. Nad lendasid parves, neil olid kõverad tiivad, nad sööstsid nii ruttu üle, et silme ees välgatas. Kohe tulid uued, samasugused, kõverate tiibadega. Möirgasin: „Lähme ära! Lähme ära! Lähme ära! Lähme ära!” Litsusin teadmata miks kõhu vastu maad ja o l i n m a a p e a l n ä h a . Maas oli rohtu ja suuri kive, kiilusin end nende kivide vahele ja röökisin jämeda katkendliku häälega nagu lammas või lehm surmahirmus. Ümberringi laius märg sõjajärgne Eestimaa, maa, vili ja puud, rukkiväli lagendikul hõljus, kõrge kuusik kohas mäerinnakul. Ema kõneles minuga, ajasin teda ära, aga ta ei läinud, vaid rääkis ikka lennukitest ja seletas, et nad ei tee meile midagi, riik ei luba neil meile midagi teha. Lendab, aga pole lind. Põriseb ja kannab sind. Kössitasin puu all, tundsin teravat kivi vastu kintse ja vaatasin sinist kellukest rohu sees. See oli tuttav lahke olevus, ta oli meie toa tagant siia tulnud, et ma temast tuge saaksin. Läksin ema juurde ja nägin, et pang on marju peaaegu täis. Käskisin: „Ema, ära enam korja!” ja võtsin tal käest kinni. Taevas oli täiesti sinine, hallid madalad pilved olid muutunud valgete äärtega rünkadeks ja need rändasid kõik ühes suunas kauge metsa poole. Valgus oli hoopis teistsugune. Metsa vari ulatus poole põlluni. Ma vaatasin pihlakaid, need punetasid külmalt vastu külma taevast.

„Jooseme kah!” ütles ema, võttis maast pange ja me sörkisime mööda teerada läbi märja rukki, et veri käima hakkaks. Kui veri juba käib, siis on kõik korras. Tagasi läksime teist teed, mööda välja ja üle luha. Tahenenud riided said uuesti märjaks, rukkist tilkus vett kaela ja taevasina pani lõdisema. Selle selge taeva ees paistsid kõik kuused süsimustad. Kui metsa vari ära lõppes, hakkas päike soojendama ja soojendas nii mõnusalt ning pealetükkivalt, et ma pidin ütlema: „Ema, istume natuke!” Ema võttis kuue seljast ära ja laotas laia lameda kivi peale. Me istusime õhtuse päikese käes, soojendasime ahnelt konte ja vaatasime kaugeid pilvi. Ma polnud nendes kohtades veel olnud ega osanud arvatagi, et niisugused kohad on nii kodu lähedal. Ma hiilisin ema selja taha ja langesin talle siis ootamatult kaela nagu murdja loom, hunt või ilves. Ema kiljus, mina tegin: „Õrr-õrr-õrr!” ja roomasin käpuli tema ümber. Raputasin paakspuupõõsast, nii et musti ja pruune marju emale pähe sadas. Nõnda peletasin ma kõverate tiibadega lennukeid oma silme eest ära. Ema ootas kannatlikult, lõpuks ta lausus: „No akkame aga jälle minema,” pani kuue selga ning võttis pange kätte. Rukkipõld läks selja taga kinni nagu uks ja juba algaski luht. Paar kilomeetrit tasast madalat maad, suuri pajupõõsaid, küüne, kuhjalavasid ja külma vett nii palju kui kulub. Vahel ulatus vesi põlvini, mõnikord aga poolde kintsu. Hoidsime kleidisabu üleval. Kõrgematel kohtadel seisid mõned kuhjad. Mädanenud heinakaared ujusid vee peal, sinnapaika jäetud saadude ümbrus lainetas. Heina ja vee lõhn oli terav ja külm, nagu oleks kõik maa peal koltunud ning tühi. Elektriliini all viis purre üle jõe, kaks jämedat tõrvatud palki musta vee kohal. Vool oli kiire, vesi solises tasakesi ja pikad tumerohelised kõrkjad paindusid voolu suunas, nende taha kogunes

vahtu ja rämpsu. Kõhe oli minna mööda neid natuke nagu rasvaseid palke. Ema viis marjapange üle ja tuli siis tagasi mind viima. Ta võttis mu kukile, ma vaatasin alla vette ja uskusin, et kohe hakkavad paistma uppunute valged käed, mis haaravad emal jalust kinni. Olin uurinud niisugust pilti, ainult et üle jõe ei läinud seal mitte ema lapsega, vaid tugevate lõuapäradega poiss, suur seljakott seljas. Seljakotist paistsid haned ja teisel pool jõge seisis vanakurat ning näitas rusikat. Mitte mingisuguseid valgeid käsi ei sirutatud veest välja, saime ilusasti jõest üle ja natukese aja pärast hakkasin ma juba kohti ära tundma. Tundsin ära kolm halli küüni, mis eemalt paistsid, ja nudid jämedate tüvedega pajud, mis läksid hõredas rivis linaleoaugu poole. Luht nägi välja nagu suur jõgi kahe kauge metsaviiru vahel, lai ja lage. Ainult need jämedad pajud, üks kõrge remmelgas ja mõned saarepuud paistsid kaugele otsekui teemärgid. Üle jõe kasvas palju rohkem põõsaid ja puid, sest seal jäi alati mõnest kohast hein tegemata. Oli liiga palju mättaid. Sealpool ei olnud enam üldse talusid, ainult tühi luht ja paksud metsad. Remmelga all jõe ääres pani Teiste-Leida parajasti kurgitünni likku. Ta tõstis oma punaste põskedega näo üles ja küsis käreda häälega: „No kus teie siss käisite kah, kas vaalaskalu püüdmas va’?” jättis töö pooleli ja ronis libedaid kive mööda kaldale, tegi tasase hääle ning päris ema käest: „Ega Vahesalu naist ei juhtund nägema?” Ema ütles, et ei näinud, me ei tulnud haua juurest läbi. Leida seletust mööda oli Vahesalu naine jälle läinud haua peale lilli viima, olid olnud hirmus ilusad valged lilled, gladioolus pidi nende nimi olema. Leida ohkas: „Mõtle, nad jätsid surnu siia mulda, ei võetud kedagi ümmermatmest ette. Põle lubatud ristigi aua pääle panna. Panti puust ausammas, punane täht otses.”

Nad jäid vait, vaatasid mind veidrate pilkudega ja Leida käskis: „Akka sa, laps, kodu poole minema, küll ema tuleb järgi.” Venisin nii aeglaselt kui sain ja kõõritasin ühtelugu Tihase küüni poole, selle taga sinetas kuusik – riigimets. Sellesama metsa teisest servast olime lõuna ajal emaga läbi läinud. See oli nii ammu, ma ei uskunud, et me veel kunagi koju jõuame, võib-olla see ei olnudki üks päev, vaid seitse aastat, mis me ära olime. Teadsin väga hästi, mis hauast nad rääkisid. Tihase küüni juures oli kolhooside tegemise ajal üks mees ära tapetud, „üks parteilane”, räägiti sosinal ja vahiti ringi. See mees maeti küüni taha metsa kase alla. Oli tehtud üks h a a r a n g , aga ei oldud kedagi kätte saadud, mitte ühte tapjat. Leiti küll mahajäetud punker ja vanad kampsunikäised, kuid uut punkrit ei leitud kuidagi üles. Ha a r a n g u s t räägiti palju, aegagi arvestati haarangu järgi. Mina olin sündinud kaks aastat enne h a a r a n g u t . Vanaema uue seeliku riie oli kootud just h a a r a n g u sügisel. Nüüd paari nädala eest korraldati tapetud mehele siinsamas kuusikus matused, peeti kõnesid ja asetati hauale pärgi. Mehe naine oli aga kahe käega kase ümbert kinni hoidnud ja haledasti nutnud, sest tema toodud risti ei pandudki hauale. Igal mõrva-aastapäeval viis ta kuusikusse sületäie lilli, tuli jalgrattaga linnast ja jättis ratta Teistele, edasi-tagasi pidi ta sõitma kokku ligi kuuskümmend kilomeetrit. Ma ei saanud aru, kas see naine on noor või vana, ma ei saanud üldse inimeste vanusest aru. Mõne kohta öeldi: „Oh, ta alles noor inime, alles viiekümne aastane.” Sellest naisest räägiti väga palju, niisama palju kui punkrist. Olin neid jutte õhtuti läbi une kuulnud nagu vihma ladinat väljas või koeraküünte krabinat eestoa põrandal. Ümberringi kohisesid kurjad metsad, täis haohunnikuid ja salaradu. Lambiklaas läks katki, ja just pimedal ajal. Metsa vahel

nähti Võtiksaare Riksi. „Oi jõgi, lai Uraal! Ei tulukest, ei häält!” üürgasin ma vanaemale julgustuseks, kui ta, latern käes, õhtul lauta loomi talitama läks. Vahesalu haud oli midagi, mida poleks pidanud olema. See tegi jõekõrkjatest punutud toolipõhjad ja luhalt korjatud ära-unustamind-lilled kuidagi kõhedaks, ja värises luhaõhk selge suvepäeva kuumusest, mis ta ka värises, läbi selle paistsid ikkagi Tihase küün ning tume kuusik. Minu harilikult nii lühike vari oli praegu pikaks veninud ja must. Läksin üksi mööda teerada kodu poole. Luhaservas põõsaste vahel jäin seisma ja vaatasin seda lagendikku, mida mööda ma olin siia tulnud. Seda piiras igast küljest kauge mets ja kattis kõrge taevas. Mu kintsud külmetasid, käsivarred olid kananahal. Nägin tasast maad harvade ümmarguste põõsastega, äraneetud ja mahajäetud ja kättevõidetud maad. Pääsukesed sööstsid kord kõrgele taeva alla, kord madalale ligi maad. Nad olid mustad ja taevas nende taga paistis määratulai ning igavene. Luht ja taevas koos nägid välja nagu klaaspilt. Seda nõiduslikku kaugust raamivates nõgestes ja lepapuhmastes vedeles roostetanud okastraati ja viltuvajunud aiaposte. Okastraati olid kõik kohad täis. Astuma pidi ettevaatlikult, varbad konksus, sest pikas rohus varitsesid jalataldu endised karjaaiad ja tanumad, talumaade mahavajunud piirid. Ka kaevikute ümber roostetas traati, ähvardades veremürgituse, valu ja vaevaga. Nägin ema ikka veel jõe ääres seismas, ta paistis sirge ja lame nagu paberist välja lõigatud kuju. Vahetevahel noogutas ta pead. Keerasin selja ja hakkasin Teiste kartulimaa äärt mööda tasakesi edasi minema. Paremat kätt jäi tihe kreegipadrik, mille taga suurte puude keskel seisis talu. Põõsaste sees oli läbikäigukoht, sealt paistis ülevalt-toa aken. See läikis päikese käes alati rohekassiniselt, nagu oleks ta õline. Siit tuli tasa mööda minna, et

koerad ei kuuleks. Otse ees paistsid Vanatare suured kuused. Pidi minema risti üle vankritee, nüüd jäid paremat kätt pikk hall karjalaut ning hobusetall, mõlemad tühjad, sõnnik välja vedamata, uksed pärani lahti, karjakaevu madalad rakked laudadega pealt kinni löödud. Vasakult läbi sirelite ja jasmiinide paistis elumaja. See oli ehitatud vana talu asemele, endisaegsed õuepuud ja ilupõõsad ümbritsesid teda, trepikivis seisis aastaarv 1939, vasest ukselingid läikisid, uhked püsilillepeenrad polnud veel kuigi rohtunud, seal lokkasid valged floksid ning kirjud türginelgid, talimoon aga oli juba salaja üles kaevatud ja ei tea kuhu ära viidud. Sirelilehtlas ootas ikka veel veskikivist tehtud laud, pingid poolkaares ümber. Õues keset ümmargust maarjalilleklumpi kõrgus tühi lipuvarras, katusel sätendas piksekaitse kullakarva ots. Maja seisis nagu surnukirst, kõrge, pruun, läikivate käepidemetega. Ronisin vundamendikividele ja võtsin aknalauast kinni. Nägin nagu alati suure toa põrandat, seal vedelesid ikka needsamad Taluperenaise kaaned. Ukseaugust paistis õhtupäike, sest uks kahe toa vahel oli lahti. Siin oli kõik minu arust korras, midagi ei olnud muutunud. Läksin nüüd ümber nurga ja vaatasin murelikul peremehepilgul Ärna-tuppa. Akna vahel lebas ikka seesama kuivanud liblikas ja toapõrandal vedelesid valged nööpidega riidekingad. Ärna-toa seinalt paistis kell, see võis iga minut lööma hakata. Kell käis. Ülepäeviti tuli siia Juuli – Vanatare-Augusti ema, metsavendade vanaema, ja tõmbas pommi üles. Kell ei tohtinud seisma jääda. Kui kell seisma jääb, saab August külmal maal hukka. Kõik olenes nüüd kellast, kella hammasratastest, kellapommist, kellapendlist ja kellaketist. Kell võib Augustile lõpu teha, aga võib ka halastada ja ellu jätta. Augusti ema ei tohtinud tuppa minna, vara oli ju ära võetud ja uksed kinni pandud. Juuli aga tahtis kellapommi

üles tõmmata ning niimoodi Augusti elu päästa, sellepärast oli tal uksevõti jaki all paelaga kaelas ja ta vaatas alati aralt kahele poole, kui ust lukust lahti tegi. Ta kartis külanõukogu esimeest. Mind ta ei kartnud, kuigi ma vahtisin häbenemata juures, kui ta kella all meieisapalvet luges. Ta andis mulle ükskord koguni tüki helesinist ennesõjaaegset seepi. Teine kord leidsin ma ise kapi alt halli õhukese pildiraamatu „Hitler – laste sõber”. Vaatasin siis sirelilehtlas pilte ja ootasin Augusti-ema äraminekut, et igal pool ise ringi vaadata. Ootasin tegelikult tema surma, aga ma ei tahtnud, et ta siin sureks, siis oleksin ma kartma löönud, poleks julgenud esialgu enam maja juurde tullagi. Pöörasin agaralt kapi alt leitud raamatu lehti ja nägin piltidel väikesi valgete kleitidega tüdrukuid Führeri maamajas. Suurtest akendest paistsid lumised mäed, vaasid olid lilli täis, mööbel sile ja ilus. Väikestel tüdrukutel olid pooleldi häbelikud ja pooleldi edevad näod, nad lakkusid suuri pudruseid lusikaid või lükkasid nukuvankrit murul edasi-tagasi. Vahetevahel pidid nad tundma Hitleri kuue ja vurrude lõhna ning ihusoojust, kui ta kummardus nende kohale või kükitas nende ette maha ja hoidis nende käsi oma peos. Suuremad tüdrukud, valgete patside ja kaharate seelikutega, tõid talle sületäite kaupa saksa põllulilli. Väikesed poisid seisid reas ja laulsid, nende silmad särasid, lühikesed lokid lehvisid, jalas olid neil tugevad saapad ja soonilised põlvikud. Pargis suurte puude all seisis Juht ise ja seisis rumalasti, justkui pissiks põõsasse. Kui Augusti-ema lõpuks ära läks, peitsin ma raamatu majavundamendi ja seina vahele. Tahtsin teinekord veel neid pilte vaadata, aga mitte kodus, kus onu ütleb: „No mes piass sihandsid asju lapse kätte antama!” ja vaatab ema otsa. Tahtsin Ärna-toa akna lahti teha ja tuppa sisse ronida. Teadsin, et see aken käib kergesti lahti, kuid raskesti kinni. Kõõlusin

tükk aega müüril ega osanud otsustada. Olin oma silmaga näinud, et Augusti-ema võttis sinise seebi vahetoast põrandalaua alt. Mis seal veel võis olla, seda ma ei teadnud, ma oleksin ise tahtnud põrandalaua üles tõsta ja sinna alla vaadata. Võib-olla on seal pildiraamatuid, või on seal äkki suhkrut? Või pleksiklaasist peadega pusse? Või hõbepaberit? Olin liiga väike, ma ei ulatanud hästi aknast sisse ronima ja kartsin ikka ka. Äkki ei saagi enam tagasi välja ja jäängi sisse. Päike veereb ära, põrand kägiseb ja kell lööb. Augusti pojad Harald ja Heldur tulevad öösel metsast ja laulavad: Ma lahkusin jäädavalt sinust, nüüd võõrsil pean rändama ma. Saatus karm, ei ta hooli nüüd minust, vaid piinab mind lõpmata... ja: Ainult väike sõna „servus” oleks sobiv öelda siis, kui sa lahkuma pead mu’st...

Lauldes võtavad nad minu käest ära oma seebi, oma raamatu, oma suhkru, oma pussnoad ja oma hõbepaberi ning haaravad mul kõrist kinni, Võtiksaare Riks aga vaatab valgete silmadega pealt ja lööb jalaga takti. Aiarohi oli pikk ja märg, raamat vundamendi vahel võis olla päris läbi ligunenud. Mustsõstralehed ja floksid lõhnasid vängelt, tuul ning vihm olid lilled maha löönud, valged õiekobarad paistsid läbi rohu nagu inimeste näod. Kui ma tahtsin, siis võisin ma