Viis viimast_sisu lehitseja_7-18

Viimasena kodus November. Hommik nagu iga teine – pime, jahe ja vihmane. Ainus meeldiv heli selle päeva alguses oli telefonist kostev äratusmuusika, milleks Helga oli valinud Griegi „Hommikumeeleolu“ alguse. See oli tema lemmikmälestus lapsepõlvest, kui ta oli veel väga väikene ja isa teda orkestriproovi kaasa pidi võtma ning seda juhtus sageli, sest ema tal polnud ja vanaema, kes teda hoidis, oli sageli haige. Nii veetis Helga suure osa oma lapsepõlvest koos isaga teatri lavatagustes ruumides ega tund­ nud end kunagi üksiku või mahajäetuna. Sel hommikul tundis ta siiski mõlemat, nii üksindust kui ka mahajäetust. Teine ase ta abielu­ voodis oli tühi ja ka lastetoas valitses vaikus ning seda juba aastaid. Oma abikaasast Heldurist ta nii väga puudust ei tundnudki, aga oma poega Gerti igatses ta iga päev, kui hommikul ärgates silmad avas. Heldur oli ta juba kümne aasta eest Soomes tööl käies uue naise vastu vahetanud ning kui nad mõnikord kohtusidki, siis sõpradena, sest oma poega Gerti armastasid nad mõlemad ühtviisi pre­ tensioonitult. Noormehel endal oli sellest ilmselt • 7 •