12. peatükk
Kui Tate’i uksed avati, sisenesime esimestena tühja Turbine’i halli. See näituseruum oli sünge nagu õudne salakäik hiiglase lossis. Sealne ekspositsioon muutis atmosfääri veelgi õõvastavamaks: põrandal küürutasid suured väljasirutatud jalgadega metallist ämblikud nagu sissetungijad kosmosest 1950-ndatest pärit teisejärgulise filmi plakatil. Mõned ämblikud rippusid õhus, nagu tahaksid meie pähe maanduda, väiksemad neist ronisid mööda seina üles, otsekui tahaks kõik inimesed hävitada. „Vahva,” kommenteeris Yves irooniliselt. Me uitasime aega parajaks tehes arahniidide jäsemete keskel metallist metsas. „Miks peaks üks kunstnik oma elu selliste asjade valmistamisele raiskama?” küsisin kergelt hüsteeriliselt naerdes. „Äkki ta näeb õudusunenägusid vaimude väljaajamisest?” „Ja üritab neid ka meile tekitada?” „Phee?” Me pöörasime ettevaatlikult ringi, kui kuulsime Dragonit mu nime hüüdmas. Ta oli üksinda ja seisis kõige suurema metallämbliku jalgade vahel. „Mm... tere. Dragon, see on Yves.” Nad põrnitsesid teineteist. 126