1. Šahh ja matt Brrr … väristas Michael Ewards mõttes õlgu, kui väljus
BMW-st ja hakkas minema üles trepist, mis viis tema sõbra Quentin Andrewsi nooblisse linnamajja – ühte neist viiest, mis moodustasid Cherringhami Crescent Streeti. See hoone, mille klassikalist vurhvi sissepääsu ümbritses kaks valget sammast, passinuks pigem mõnda Holland Parki eksklusiivsesse tänavasse kui Cherringhami. Aga jõukatele inimestele, kes ei soovinud elada avarate väljade, laugenõlvaliste küngaste ja laisalt lookleva Thamesi käärude keskel, pakkusid Crescenti majad suurepärast alternatiivi. Ja Michaelile meeldis see koht väga. Tulles – nagu neil Quentiniga kokku oli lepitud – iga nädal ühel õhtupoolikul siia, et mängida malet ning nautida selle kõrvale hoolikalt valitud ühelinnase viskit, tundis ta alati, nagu oleks kandunud otsekui nõiaväel tagasi Londonisse. Nii väga kui Michaelile siin külas ka ei meeldinud, igatses mingi osa temast ikka veel taga suure linna pulbitsevat ja meeliköitvat elu. Kui inimene on tüdinud Londonist, siis on ta tüdinud elust – selle ohtralt tsiteeritud lausega oli Samuel John-
son tabanud naelapea pihta. — 7 —