Sisukord 9
Eessõna ESIMENE LUGU. ATKO
15
Uue ajastu algus Viikingiaja-eelne Eesti Katsumusterohke 6. sajand Relvad – sõjakate olude tummad tunnistajad Sõjamehed ja rännumehed Muutuvad kultuurisfäärid Vanapõhja saagad eestlastest ja Eestist enne viikingiaja algust Idas seiklevad Ynglingi-kuningad Kuningas Yngvari surm Keel, poliitika ja kultuur
20 20 22 24 26 31 36 38 41 45
TEINE LUGU. MUI
51
Siinpoolsus ja Teispoolsus Surnud ja surnumajad Salme laevmatused – mitu võimalikku tõlgendust Taani saagakuninga korraldused idapoolsetele maadele Ohverdatud relvad ja inimesed Sõdalaste oma ohverdamiskoht? Hiied, templid ja pühakohad Tarapita ja muud jumalad Regivärsiline maailm
56 56 63 71 72 74 78 83 85
KOLMAS LUGU. HELMELEID
89
Ühiskond Eesti arheoloogid muinasühiskonnast Võimukorraldus erinevates ühiskondades
94 95 97
5
V IIK IN GIA E GNE E E S TI
Eesti arheoloogiline aines ja ühiskondlikud struktuurid Individualistid või kollektivistid? Mehed ja naised kalmetes ja ühiskonnas Pärilussüsteem ja naised Perekond viikingiaegses Eestis Naised viikingeiks?
102 107 112 116 120 123
NELJAS LUGU. KALISIUG
129
Sõdalaste maailm Kolooniatest ja kultuurikolonialismist Arheoloogilistes leidudes peegelduvad kultuurikontaktid Omad viikingid või võõrad viikingid? Austrríki ja Põhjala kuningriigid Eesti ja Garðaríki Saxo kummalised venelased Viikingite lingua franca Ühe eesti soost sõdalase seiklused Põhjamaades Viikingiaegsed isikunimed Metsikute sõdalaste mustrid
133 134 137 142 145 146 150 152 153 155 157
VIIES LUGU. SIRILIND JA KULLO
161
Eesti ja Idatee Teelised ja liiklusvahendid Kaubateed läbi Baltimaade Teekond Bütsantsi Idatee linnused Keskused Tallinna lahe ümbruses Teised Eesti rannikulinnused Keskuste teke ja hääbumine Dirhemid Eestis
166 166 171 174 176 180 184 188 193
KUUES LUGU. VISSEKO
201
Eesti ja Garðaríki Russ kui etnonüüm või kui sotsiaalne termin? Russide esimene külaskäik Lääne-Euroopasse
206 207 210
6
S ISU K OR D
Russid ja saqāliba Rūs’ide saar araabia allikates Legend kolmest vennast Kes olid tšuudid? Keraamika ja kultuuriareaalid Marsruut läbi Kesk-Eesti Sise-Eesti linnused Tartu Bütsantsi mündid Eestis ja mujal Läänemere maades
214 216 218 221 224 226 230 236 239
SEITSMES LUGU. KÄRMES
243
Rannikud ja meresõitjad Randlased ja mereteed Saaremaa sadamad ja maalinnad Ranniku-Eesti Skandinaavia allikates Kuramaa ja Kurasaar Saamimaa ja Saamisaar? Läänemere idakalda alade mainimised ruunikividel Muutuvad ajad, muutuvad kohanimed Saarlased ja kuralased Sýslar’i ehted mujal Läänemere maades Väina veetee tähtsuse tõus Saarlased ja teised randlased Väina alamjooksul Laevad ja meresõit
248 249 250 258 260 262 264 265 268 271 274 277 280
KAHEKSAS LUGU. KAARI
293
Majapidamine Viikingiaegsed talud, külad ja linnused Viiking Egili seiklused Kuramaal Viikingiaegsete hoonete jäänused Eestis Talus sees Toit Rahvaarv Orjus viikingiaegses Põhjalas Orjad ja orjaturud Eestis Ehted, rõivad ja kultuurisfäärid
297 298 303 309 312 315 318 320 323 328
7
ÜHEKSAS LUGU. KEIKO
339
Ida ja Lääne vahel Kriis viikingite idakaubanduses Prints Óláfi esimene viikingiretk Probleemsed alad idas Sise-Eesti poliitilised keskused Raud ja rauakaubandus Eesti kaupmehed idas? Ida ründab Võitlus Tartu pärast Vürstid ründavad Ranniku-Eestit Sõjategevus tšuudide ja Vene vürstiriikide vahel Novgorodi suhted teiste aladega Eesti ümbruses Uued ajad, uued rahad
343 346 347 349 351 354 356 359 360 361 364 365 367
KÜMNES LUGU. ELLI
371
Euroopa lävepakul Eesti mereröövlid 11.–12. sajandi allikates Kuramaa ja Eesti mereröövlid Sigtuna ründamine Ristiretkede algus Ranniku-Eesti hilisrauaaegsed sadamakohad ja suured linnused „Linnad“ ja kristlased hilisrauaaegses Eestis Oma kultuur ja võõrad kultuurid Ristiusu tulek Ristiusk ja kirik
375 376 379 382 385 387 392 393 397 399
Lõppsõna
405
Kasutatud kirjandus
409
Nimeregister
443
8
Uue ajastu algus
5.–6. sajandit peetakse kõikjal Euroopas suurte muudatuste perioodiks. Vahemere ümber varises kokku Lääne-Rooma riik, Euroopa maade elanikke ja nende harjumuspärast elukorraldust ründasid järjest uued ja uued rändrahvad, üks sõjakam kui teine. Maailma ajaloos ongi seda ajajärku nimetatud rahvasterännuajaks. Termin on käibel ka neil aladel, kuhu rändrahvaste hordid tegelikult ei jõudnudki, sealhulgas Põhja-Euroopas ja Eestis. Muudatused ei piirdunud siiski vaid sõjaliste rünnakute ja vallutustega, vaid hõlmasid ka majandust ja ideoloogiat, tegelikult kogu maailmakorraldust.
VIIKINGIAJA-EELNE EESTI
Rauaaegset Eestit katsid lõputud sood ja metsad, mille vahele olid kiilutud suuremad ja väiksemad põllulapid ühes nende keskel lösutavate väheldaste, madalate majakestega. Kevadel ja sügisel, teede lagunemise aegu, muutus suur osa küladest ja taludest sama hästi kui ligipääsmatuks, kuid ka suvised ja talvised teed olid tänapäevastega võrreldes vaid kitsad ja raskesti läbitavad rajad. Mõnevõrra lihtsam oli küll talvel, kui sai kasutada lagedaid külmunud soid ning otseteid üle nende, samuti oli suhteliselt kerge liikuda piki jäätunud jõgesid. Samas võib veel Läti Henriku kroonikastki lugeda, kuidas küladevahelised üle põldude ja läbi metsa kulgevad talvised teed ahenesid rohke lume puhul kitsukesteks radadeks, mida mööda inimesed pääsesid liikuma vaid üksteise järel rivis. Pilvistel ja kuupaisteta öödel võis maailm muutuda nii pimedaks, et polnud võimalik eristada, kust tee üldse läks. Selles kottpimeduses varitsesid hundid, hädaoht, mis tollal oli enam kui tõsiseltvõetav. Inimeste jaoks, kuidas kellelegi, olid aga ehk veelgi hirmutavamad tundmatut päritolu ööelukad, tondid ja vaimud, kellest nii mitmestki on säilinud viiteid eesti folklooris. Lisaks pidev oht teelt kõrvale kalduda, sest korra juba eksinud, ei pruukinud rändaja leida õiget suunda enam aovalgeski. Tollases Eestis oli võimalik ekselda metsade ja soode 20
vahel päevi ning kauemgi veel, enne kui taas satuti inimeste eluasemele. Polnud ebatavaline, et tee kaotanu pidi jätma elu külma, nälja ja kiskjate tõttu. Veidi lihtsam oli täiskuu ajal ja eriti talvel, mil lumehelendus muutis maailma märgatavalt valgemaks, kuid üldjuhul püüti siiski pimedas rändamist vältida. Enne viikingiaega ja viikingiajal elas valdav osa inimesi külades, millest enamik paiknes umbkaudu samades kohtades, kus külad ja mõisad hilisematelgi aegadel. Arheoloog Andres Tvauri on hiljaaegu pakkunud välja oletuse, et Eestis olid kuni 11. sajandini levinud peamiselt üksiktalud.1 Samas pole ta oma oletust kuigi veenvalt suutnud põhjendada ning mõned tema toodud argumendid, näiteks et üksiktalud olid kuni 11. sajandini valdavad ka Lõuna-Skandinaavias, põhinevad lihtsalt valearusaamal viidatud artiklitest. Mujal Põhja-Euroopas, kaasa arvatud põhjapoolses Lätis, on arheoloogilised kaevamised paljastanud külasid hoopis varasemast perioodist kui viikingiaeg. Eestist ühtegi taolist talu ega küla seni välja kaevatud ei ole, mistõttu siinset asustuspilti rauaajal võib vaid oletada.2 Asustusarheoloogias on rusikareegliks, et inimeste eluasemed paiknevad tavaliselt põllumaade keskel, kalmed aga enamasti põldude äärealadel või ka põldude sees kõrgematel küngastel. Taolisi kalmeid on Eestist teada rohkesti ning eri aegade kalmed markeerivad selgelt samu põllualasid ehk kunagist asustatud kohta. Kui säärases kohas on muinasaja lõpust teada küla, pole mingit põhjust oletada, et sama põlluala kasutas varem vaid üks talu. Tõsi, 11. sajandist varasemate külade kultuurkihti on arheoloogiliselt harva tuvastatud, kuid sellel on ilmselt muud põhjused, alates asjaolust, et suurem osa vanu külasid on tänapäevaks tõenäoliselt jäänud hilisema asustuse alla. Milline võis olla küla või ka talu sisemine jaotus, sellest puuduvad igasugused andmed. Loogiline on arvata, et osad talud kas külades sees või neist vahetult väljaspool olid teistest suuremad ning kuulusid kunagistele ülikutele. Tõenäoline, et need olid suurperede eluasemed, kus üheskoos võisid elada mitme venna või õe perekonnad, lisaks muid sugulasi, teenijaid, sulaseid ja orje. Viikingiaja-eelses Eestis polnud mõistagi linnu, aga ka linnuseid oli veel vähevõitu. Rohkem leidus linnuseid Sise-Eestis, eriti Kagu-Eestis. Ranniku-Eestist on sellest perioodist kindlalt teada vaid kolm linnust – Iru, Jägala ja Asva (joonis 1.1). Tollases maailmas, kus enamjagu inimesi veetiski oma elu peamiselt kodukülas ning naaberkülassegi minek võis olla suur ettevõtmine, pidi linnuse külastamine kujunema tõeliseks elamuseks. Kui toimus mingi laat või kogunemine, oli linnuses alati rohkesti inimesi, käsitöölised pakkusid müügiks kaupu ning talupojad oma saadusi, sai kuulda uudiseid naaberaladelt ja hea õnne korral ehk ka laiast maailmast. 1 2
Tvauri 2014, 281–284. Küladest ja taludest loe lähemalt kaheksandast loost.
21
V IIK IN GIA E GNE E E S TI
Joonis 1.1. Saaremaale Asvasse, enam kui tuhat aastat tagasi hüljatud kindlustatud asula kohale, püstitati 7. sajandi paiku uus linnus. Linnamäe praegune, madalate vallidega kuju ongi pärit sellest eelviikingiaegsest kindlustisest, mis ilmselt oli seotud piki saare lõunarannikut kulgenud mereteega. Foto on tehtud varakevadel, mil linnuse kõrval olev liigniiske ala on veega üle ujutatud. Foto M. Mägi (2001).
Ei tasu siiski arvata, et kõik inimesed istusid suurema osa elust vaid koduseinte vahel. Viimaste aastate teadusuuringud Euroopas on viinud üllatuslike tulemusteni, mille kohaselt seni uuritud esiajaloolistest inimestest mitmed, sealhulgas naised, on oma eluajal võtnud ette pikki ja korduvaidki rännakuid. Igal juhul võib arvata, et muu maailma uudised jõudsid mingil kujul ka Eestisse, isegi kui neist võidi siinmail aru saada veidi teisiti kui seal, kust need pärit olid.
KATSUMUSTEROHKE 6. SAJAND
Viimastel kümnenditel on arheoloogid ja ajaloolased tihtipeale kirjutanud kummaliselt külmadest suvedest 530. ja 540. aastatel, mis tõid kaasa laiaulatuslikud, enam-vähem globaalse ulatusega näljahädad.3 Euroopa lõunapoolsemates maades, kus tunti kirjakunsti, on suvesid aastatel 536–537 kirjeldatud tõeliselt maailmalõpuendelistena: kaks järjestikust suve olid külmad ja päikeseta, samas kui maailm mähkus omapärasesse kuiva uttu. Loomulikult viis see totaalse ikalduse ja näljani, 3
Gunn 2000.
22
U UE A J A ST U A L G US
mille tagajärjel surnute arvu kohta on esitatud erinevaid oletusi, üks hirmsam kui teine. Väiksemas ulatuses kordus sama aastatel 540–542. Tegu oli ülemaailmse nähtusega, mida on kirjeldatud ka näiteks Hiinas ning registreeritud Ameerika tollastes tsivilisatsioonides. Asja tegi kordades hullemaks ulatuslik katkulaine, mis Euroopas tappis inimesi mitmete üksteisele järgnevate puhangutega eriti vahemikus 541–561. Seda nn Justinianuse katku on sageli võrreldud 14. sajandist tuntud Musta Surmaga. Nagu Must Surm, hääbus ka Justinianuse katk iseenesest 6. sajandi viimastel kümnenditel. 530. aastate looduskatastroofi põhjustaja pole täpselt teada, kuid üsna kindlasti mõjutas see ka põhjapoolset Euroopat. Suur osa varem põllustatud alasid Põhja- ja Kesk-Euroopas kasvas 6. sajandil uuesti metsa. Meieni säilinud puidu kasvuringidest on näha, et 530.–540. aastaid iseloomustasid erakordselt halvad tingimused, eelkõige külm ilm ja talvine pakane. Pole ka imestada: 536. aasta suvel tuli lumi maha isegi Mesopotaamias. Rootsi uurijad Bo Gräslund ja Neil Price on oletanud, et need kohutavad aastad kajastusid 13. sajandi algul kirja pandud „Noorema Edda“ selles osas, kus on juttu Ragnarök’ist, maailma hävingust. Ragnarök’ile pidi ettekuulutuse kohaselt eelnema fimbulvetr ehk Suurtalv,4 mida kirjeldatakse kui ülimalt pakaselist ja lumerohket talve, mis kestab suvedeta järgemööda kolm aastat. Rootsi uurijate arvates kajastub selles kirjelduses tegelik kogemus 530. aastate looduskatastroofist, mis pidi kaasaegsetele mõjuma kui algav maailmalõpp. Isegi kui inimesi suri nagu kärbseid, lõppes külm ikkagi ühel hetkel, päike tuli taas välja ja elu läks edasi. Kogemus maailmalõpust projitseeriti niisiis kaugemale tulevikku. Põhja-Euroopa kohta pole nii ammusest ajast kirjalikke allikaid, mis lubaks kasvõi kaudseltki oletada, kui palju inimesi hukka sai. Arvamusi on seinast seina, alates oletusest, et nälja ja katku koostöö tulemusena hävis pool või isegi enam elanikkonnast. Leidub aga ka uurijaid, kelle arvates põhjapoolne Euroopa pääses nälja küüsist suhteliselt kergelt ning katk siia üldse ei jõudnudki.5 Võib arvata, et tõde on kusagil vahepeal. Kindel on igal juhul see, et hiljemalt 7. sajandi alguseks olid saabunud taas paremad ajad ning kuigi selgi aastasajal leidus külmemaid ja soojemaid perioode, läks elu siiski kõikjal taas ülesmäge. Kaheksandal sajandil algas kliima soojenemine ning järgnevat kaht sajandit, viikingiaega, võib iseloomustada kui looduslikus mõttes väga soodsaid. Kliima jahenemine langes tegelikult pikemasse perioodi enne viikingiaega ning sai alguse juba enne 5. sajandit. Kolm järjestikust talve külmade, päikesepaisteta suvedega oli aga ilmselgelt hukatuslik tollases maailmas, kus elati niigi 4 5
Rein Sepa tõlkes Igikestev talv, „Noorem Edda“. Erinevad arvamused vt Jones 2000; Solberg 2000, 201–202; Gräslund & Price 2012; Eesti kohta vt Tvauri 2014, 275–281; Mägi 2013.
23
V IIK IN GIA E GNE E E S TI
peost suhu ning pidevas ikalduste pelguses. Hiljemalt esimese aasta lõpuks pidi enamiku inimeste toiduvaru otsas olema ning edaspidi sõltuti suuresti vaid jahisaagist või kalapüügist, ehk ka muust metsast hangitavast toidust. Drastiliselt vähenes samas loomade arvukus, kuid isegi ilma selleta poleks ainuüksi jahtkalapüük suutnud kuidagi ära toita kogu tollast rahvastikku. Põllumajanduslikus ühiskonnas elab alati tunduvalt rohkem inimesi kui püügimajanduslikus, sest peamine toit tuleb just põllult ja kariloomadest. Kõik „üleliigsed“ suud olid viljelusmajanduse lakkamisel surmale määratud. Kuuenda sajandi loodusoludes peituvad viikingiaja alged, kuigi selle ajastu „päris“ alguseni jäi siis veel ligi paarsada aastat. Sai toit otsa oma külas, jäi ainsaks ellujäämise võimaluseks minna ja võtta naaberkülast vägisi, mis veel võtta andis. Ellu said jääda vaid kõige tugevamad ning eeskätt need kogukonnad, kus oli piisavalt sõdalasi. Kuigi ka 5. sajandi esimese poole ühiskond polnud mingi õigusriik, oli see tõenäoliselt reguleeritud terve rea tavade ja õigustega, mis suurema osa ajast tagasid turvatunde ja mingigi kindluse. Juba 5. sajandi lõpuosas ja eriti 530. aastatel see tasakaal eeldatavalt kadus ning asemele astus kõikide sõda kõikide vastu, vähemalt teatud perioodidel. Tulemuseks oli sõjameeste osatähtsuse hüppeline kasv kõigis Läänemere maades, mis tõi kaasa sotsiaalse hierarhia kiire süvenemise. Pole ilmselt juhuslik, et just neil aegadel sündisid laulud ja jutustused kangelaslikest sõdalastest ja kuningatest, mis pidid õigustama uut maailmakorraldust. Tuntumad neist on „Beowulf“, lood hunnide kuningast Attilast ning „Nibelungide laul“, aga kindlasti veel paljud muud jutustused ja laulud, mis pole meie päevini säilinud.
RELVAD – SÕJAKATE OLUDE TUMMAD TUNNISTAJAD
Eesti kalmed erinesid märgatavalt naaberaladest juba meie ajaarvamise esimesel viiel sajandil, nn Rooma rauaajal ja rahvasterännuaja algul ehk perioodil enne 6. sajandi katastrofaalseid olusid. Eelkõige puudutas see kaht aspekti. Esiteks, siinsed matused olid sellised, kus surnute luud olid täiesti segamini ning matmiskohas pole seega enam võimalik indiviide eristada. Teiseks, matusepanuste hulgas peaaegu puudusid relvad. Mujal maailmas, enamasti küll varasematel aegadel, on individuaalsete matuste ja relvamatuste ilmumine käinud käsikäes ning tavaliselt peetakse seda märgiks ühiskonna suuremast hierarhiseeritusest, nii-öelda pealikuühiskonna väljakujunemisest. Komme relvi matusesse kaasa mitte anda ei tähenda, nagu oleks tollases Eestis sõdalased puudunud, seda kindlasti mitte. Polnud ju ka keskaegses ühiskonnas tavaks haudadesse relvi panna ega tehta seda tänapäevalgi. Nähtus viitab 24
U UE A J A ST U A L G US
siiski, et suguvõsa ja perekondlik kuuluvus olid tollaste inimeste jaoks olulisemad kui mõne konkreetse isiku sõjaline võimekus. Perekondlikku kuuluvust demonstreeriti suguvõsa matmiskohaga – tarandkalmega – ning rikkalike ehetega. Arvata võib, et rüüsteretki ja sõjalisi konflikte jagus siiski ka tollasesse Eestisse, eriti kui võtta arvesse, et paljudel meie naaberaladel olid samal ajal levinud rikkalike relvadega sõjamehematused. Osalt juba alates 5., eriti aga alates 6. sajandist ilmusid relvad ka Eesti kalmetesse. Tõsi, see nähtus iseloomustas eelkõige Ranniku-Eestit, mis on alati olnud kultuuriliselt tihedalt seotud Läänemere teiste randadega. Sisemaal hoiti surnute matmisel hoopis kangekaelsemalt kinni vanadest tavadest, olgu hetkeolud millised tahes. Saaremaalt on vähemalt kahest kohast – Lepnast ja Pajust – teada tolleaegseid surnumaju suguvõsaliikmete luudega, mille juures oli ootamatult palju relvi (joonis 1.2).6 Lääne-Eestist on leitud tolle perioodi relvi samal ajal sinna ilmunud struktuuritutelt kividega kaetud väljadelt, mida nimetatakse kivivarekalmeteks. Ehmja kalmest on avastatud ka terve rida matuselohke nii põletatud kui ka põletamata inimluudega. 6.–7. sajandi leidude seas on neist saadud samuti üsna palju relvi ja näiteks kilbikuplaid.7 Sise-Eestisse sel ajajärgul ilmunud kääbastes relvad praktiliselt puudusid, üldse oli seal silmatorkavalt vähe panuseid.8 Relvade kaasapanemine kalmetesse lõppes õige pea, arvatavalt juba 7. sajandi lõpuosas. Tegelikult näis üldse lakkavat komme surnutele teispoolsusse asju kaasa anda, sest kuigivõrd pole leitud ka muid esemeid. Mõnedel Eestit ümbritsevatel aladel olid sel perioodil rohkete relvadega matused tavapärased ja seal räägitakse 6 7 8
Mägi 2005. Mandel 2003, 30–37. Aun 1992, 78–110.
25
Joonis 1.2. Saaremaale Lepna surnumajja oli kogutud kokku suurem hulk relvi, millest enamik oli peaaegu tundmatuseni läbi roostetanud. Pildil on kaks paremini säilinud odaotsa ja võitlusnoa katke, kõik 6. või 7. sajandist. AI 6533: 1; SM 10372: 325, 16. Fotod M. Mägi.
V IIK IN GIA E GNE E E S TI
just sõjameheühiskonna tõusust, varaste kuningate esilekerkimisest ning sissejuhatusest viikingiaega. Naabermaal Soomeski peetakse 7. sajandit üldse kõige rikkalikumate relvamatustega perioodiks. Viimased on, tõsi küll, levinud neis rannikupiirkondades, kus läbi aegade on täheldatav Rootsi äärmiselt tugev kultuurimõju. Matmiskombestiku „tagasipöördumises“ vanade tavade juurde võib näha Eesti ja üldse suurema osa läänemeresoomlaste ühiskondliku struktuuri püsimist üldjoontes samasugusena kui meie ajaarvamise algul, ka läbi 5.–6. sajandi suurte muudatuste, looduskatastroofide ja katkulainete. See oli maailmakorraldus, kus inimese koha elus otsustas tema suguvõsa ning seda hoopis ulatuslikumal määral kui hilisemast ajast teada olevates ühiskondades.
SÕJAMEHED JA RÄNNUMEHED
6.–7. sajandi rahutud olud tingisid ilmselt ka läänemeresoomlaste ühiskondades selle, et sõjamehed muutusid kogukondade eluspüsimiseks hädavajalikeks. Eespool sai mainitud 6. sajandi näljahädasid ning naabrite neist tingitud vastastikuseid rünnakuid, kuid ohtu kujutasid endast ju ka kaugemad alad, eriti baltlaste ja germaanlaste sõdalasühiskonnad, mis olid muutunud varasemast hoopis agressiivsemaks. Kõik see kokku pidi paratamatult viima selleni, et ka Eesti aladel kasvas sõjameeste osatähtsus kiiresti, mis küllap avaldus mitte üksnes surnutele kaasa antud relvades, vaid ka väärtushinnangutes ning eri maade sõdalaste omavahelistes kontaktides. Ehk teisenesid ka mütoloogilised kujutelmad, milles varasemate jumaluste kõrvale võisid ilmuda sõjakamad jumalad, osa neist tõenäoliselt naaberalade mõjutusel. 6.–7. sajandi Eesti sõdalaste kohta on tegelikult väga vähe teada. Võib arvata, et suurem osa relvakandjaid mehi oli tollal veel tihedalt seotud oma suguvõsaga, ehk ka suguvõsade grupi või külaga, kus neid igapäevases elus oleks olnud raske eristada teistest talupoegadest. Kuuenda sajandi Eesti sõjamehest võiks oodata, et tema pealik pärines ta enda lähikonnast või koguni suguvõsast ning nende omavahelised suhted olid paljuski tingitud just sellestsamast ühisest kuuluvusest. Raske öelda, kas ja kui palju võis juba tollases ühiskonnas leiduda noori mehi, kes tulid kusagilt mujalt, kuid astusid mõne pealiku teenistusse, nagu see oli levinud viikingiajal. Sellised sõdalased-kaaskondlased olid seotud eeskätt konkreetse pealikuga. Nagu hiljem näeme, viis see täiesti eraldiseisva sõdalaste kihi kujunemiseni, millest väljapoole jäid nii naised-lapsed kui ka mittesõdalastest mehed. Sõdalased jagasid samu väärtusi eeskätt isekeskis ning teiste omasugustega, olgu või vaenlastega. Olulisel kohal nendes väärtushinnangutes oli ustavus pealikule ning pealiku kohustus seista oma meeste eest. 26
U UE A J A ST U A L G US
Et oli teisigi, kes ei piirdunud üksnes naaberkülade ja lähima linnuse külastamisega, sellest annavad tunnistust mõningad Eestist leitud kauget päritolu asjad. Nagu enamik muid arheoloogilisi esemeid, pärinevad ka need suures osas kalmetest ja ehk just sellepärast valdavalt 5.–6. sajandist. Seevastu 7.–8. sajandi relvad ja luksuslikumad ehteasjad on enamasti kas juhuleiud, mis võivad muidugi olla pärit ka mõnest lõhutud kalmest, või on need teada omaaegsetest ohverdamiskohtadest ja peitleidudest, kusjuures suur osa viimastest on ilmselt samuti Joonis 1.3. Varaviikingiaegne ohverdused (joonis 1.3). Eestist ja eriti Soomest on leitud arvukalt väiksemaid topsikujuline sõlg Kasarist Lääne-Eestis. Selliseid sõlgi ehteasju, näiteks vöönaaste, mis olid valmistatud Okaa ja kandsid jõukad Skandinaavia Kaama jõgede ümbruses tänapäeva Moskvast ida pool. Tol- naised. Foto I. Jets. lal elasid sealkandis, samuti mujal Volga jõe keskjooksul, soome-ugri keeli rääkivad rahvad. Pole võimalik öelda, kas need nn Permi päritolu asjad jõudsid siia isiklike kontaktide kaudu või rändasid naabrilt naabrile vahetuskaubanduse käigus, kuid esimest võimalust ei saa kindlasti välistada. Teekond Läänemerelt Volga jõele kogus kuulsust mõnisada aastat hiljem, viikingiajal, mil seda hakati nimetama Idateeks. 5.–8. sajandini jõudis sealsete soomeugrilaste omanäolisi ehteid ja vöönaaste küll Soome ja Eestisse, peaaegu üldse mitte aga Skandinaaviasse. See oli suure buumi eelne, tõenäoliselt naabrite keelelisele sarnasusele ja karusnahakaubandusele tuginev algne kaubitsemisvõrgustik, milles Läänemere-äärsetest rahvastest domineerisid selgelt veel läänemeresoomlased.9 Põhjala muinasjutulistes saagades on Soome lahest ida poole jäävaid põhjaalasid nimetatud Bjarmaland’iks. Üks koht Põhja-Eestis, kust Permi päritolu vöönaaste leitud, on Proosa kivikalme Tallinna lähedal, kahe ja poole kilomeetri kaugusel Iru linnusest ja asulast.10 See oli kohalikes oludes täiesti tavapärane, pikemat aega kasutusel olnud kivikalme, millest saadud rikkalikust leiumaterjalist lõviosa esindas samuti täiesti kohapealseid esemetüüpe. Leiti ka päris palju 5.–6. sajandi relvi. Lisaks Permi naastudele tuli kalme kivide vahelt välja kogum Lõuna-Skandinaavia 9 10
Rootsi arheoloogidest on Idatee algsele soome-ugri ilmele viidanud eriti Callmer 2000. Selirand & Deemant 1985.
27
V IIK IN GIA E GNE E E S TI
1
2
3
4
Joonis 1.4. Rahvasterännuaegsest LõunaSkandinaaviast Tallinna lähistele Proosa kalmesse jõudnud luksuslikke esemeid: mõõganupp (3) ja metall-pealistised. TLM 15109: 136; 15740: 42; 14335: 18; 13943: 274. Fotod M. Mägi.
Joonis 1.5. Skandinaaviapärase ornamendiga 5.–6. sajandi ese Tallinna lähedalt Proosa kalmest, mille omaaegne funktsioon pole päris selge. Võimalik, et tegu on ebatavalise kujuga pandlaga. Kalmet kaevanud arheoloogid ristisid asjakese Pontuks. TLM 14847: 86. Foto M. Mägi.
päritolu 5.–6. sajandil valmistatud luksusasju (joonis 1.4). Kokku oli taolisi leide üle paarikümne, millest silmatorkavaimad olid ajastule iseloomuliku rõngaspeamõõga nupp, võimalik et mingi kasti või isegi raamatu peal olnud kullatud pronkskaunistus ja veidi pannalt meenutav, ebaselge otstarbega, kuid väga peene töötluse ja ornamendiga loomapeaga ese, mille arheoloogid parema seletuse puudumisel ristisid Pontuks (joonis 1.5). Lisaks oli leidude hulgas koguni kuusteist hõbeda ja kullatisega agraffnööpi (joonised 1.6 ja 1.7). Neid ümmargusi loomornamendiga dekoreeritud nupukesi kandsid Põhjala pealikud mitmel pool oma kuue küljes, näiteks omamoodi mansetinööpidena varruka alläärel või vahel kuue alumistes nurkades. Mõned agraffnööbid võisid olla kinnitatud ka vööpandlale. Tervelt kuusteist nööpi andsid seega tunnistust kas erakordselt mõjukast pealikust, kes taolist toredust enesele lubada võis, või pigem ehk sellest, et Skandinaavia päritolu luksusasju oli antud kaasa mitmele surnule. Inimeste luud olid Proosal, nagu Eesti kalmetes tüüpiline, täielikult segamini. Proosa kalmet kaevanud arheoloog Kaupo Deemant on koos Jüri Selirannaga avaldatud artiklis oletanud, et luksusasjad olid pandud kaasa mõnele Skandinaavia pealikule, kes oli juhtunud surema Iru kaubitsemiskeskust külastades.11 Niisiis pidi see oletatav pealik olema maetud kohaliku eliidiperekonna kalmesse ja läbinisti kohalikke tavasid järgides. Tõenäolisem on, et skandinaavia- ja permipärased asjad pandi kaasa ikkagi kohaliku ülikusuguvõsa silmatorkavamatele sõdalastele, kel oli sidemeid ja kes 11
Samas.
28
U UE A J A ST U A L G US
Joonis 1.6. Agraffnööbid Proosa kalmest. Selliste ornamenditud ja sageli kullatud nööbikestega kaunistasid 5.–6. sajandi ülikud näiteks kuuehõlma nurki ja kaelust või vöökinnitust. TLM 15109: 15, 21, 27; 13943: 90; 13213: 33; 14335: 33; 14847: 8, 77. Fotod M. Mägi.
Joonis 1.7. Salini I stiilis kaunistatud agraffnööpide levik Põhja-Euroopas. Kaart põhineb: Lamm 1972; Kuiv 1991. Praeguseks on selliseid kaunistusi leitud ilmselt rohkem, kuid vaevalt et see on oluliselt muutnud nende levikuala. Joonis M. Mägi.
olid ehk isegi korraldanud retki nii itta kui ka läände. Esemed ei pruukinud jõuda kalmesse ühe isiku matmise tulemusena ning läänest ja idast toodud asjad ei pidanud tingimata olema sama surnu panusteks. Ometigi annavad need tunnistust Põhja-Eesti elanike aktiivsest vahendajarollist ajal, mil viikingite Idatee alles hakkas kuju võtma. 29