SEITSMES RAAMAT
Aljoša I Laibalehk Lahkunud püha preestermunga, isa Zossima põrm ehiti muldasängitamiseks, nagu ettenähtud kord nõudis. Munkade ja skeemamunkade surnukeha teatavasti ei pesta. „Kui keegi munkade seast Issanda juurde läheb,” (nii on kirjas suures tavandiraamatus) „hõõrub korraldaja munk” (kes on selleks määratud) „tema keha sooja veega üle, tehes enne merekäsnaga” (mis on pesukäsn) „ristimärgi surnu otsmikule, rinnale, kätele, jalgadele ja põlvedele, aga suuremat ei tee midagi.” Seda kõike talitas surnukeha juures isa Paissi ise. Pärast ülehõõrumist riietas ta lahkunu mungarõivaisse ja kattis pealisrüüga, millele ta ettenähtud viisil sisselõiked tegi, et seda ristikujuliselt voltida. Pähe asetas ta kadunukesele munga peakoti, millel oli kaheksaharuline rist. Peakott jäi eest avatuks, surnu nägu aga kaeti musta karikakattega. Tema käte vahele asetati Lunastaja ikoon. Nõnda pandi ta hommikuks puusärki (mis oli juba varem valmis seatud). Puusärk oli otsustatud jätta eraklasse (suurde eestuppa, sellesse, kus erak oli vastu võtnud kloostrivendi ja ilmikuid) kogu päevaks. Kuna kadunuke oli olnud pühitsetud õigeusu kõrgeimasse mungaseisusesse, siis ei pidanud preestermungad ja diakonid tema juures lugema mitte psaltrit, vaid evangeeliumi. Lugemist alustas kohe pärast hingepalvet isa Jossif; kuid isa Paissi, kes tahtis ise lugeda hiljem kogu päeva ja kogu öö, oli esialgu ühes erakla eestseisjaga väga ametis ja murelik, sest äkitselt oli nii kloostrivendade seas kui ka kloostri võõrastemajadest ja linnast hulgana saabunud ilmikute hulgas tekkinud ning hakanud üha enam levima mingi ebatavaline, kuidagi ennekuulmatu ja koguni „kohatu” elevus ning kärsitu ootus. Nii eestseisja kui isa Paissi pingutasid kõigest väest, et neid rahutus elevuses saalijaid võimalust mööda vaigistada. Kui päev oli juba kätte
7