Issuu

Venelasena sündinud Inimmajakas. Ivanhoe Integrastid purevad Sassi kooki Keeldun nimetamast rahvust Aja auk. Jaak Joala — kahe maailma vahel Küüditamine Euroliidust autotoomiasse „Vene maailma” rakuke tulistab keelehaubitsast kaitseministeeriumi pihta Eesti 200 matkis separatiste Kes siis tegelikult integreerib Eestis vene noori ja kuhu? Kullast murumütsiga karu löömas

8 12 14 18 20 23

Eesti keelt näitamas Sul on õigus. Ivanhoe Eesti keel ja eesti meel Mis piipu Ratase büroos suitsetatakse? Eesti keel? Vahetagem parem teemat Kas Toto Cutugno on nats? Kremlis eesti keelt näitamas

38 41 41 51 54 56 58

III

Röövitud Vanad hirmud. Ivanhoe Yana Toom liberalismi kaitsja? Ärge ajage naerma!

62 73 73

Suur ja väike hullumaja Kadrioru Buratino. Ivanhoe Jahrbuch für riigikogu Eestit vaevab satiirikriis Kuidas tuli rõvedus mu tuppa Ära seksi, vildid jalas

78 85 86 89 93 95

Sakslased mu ümber alles Palju maksab? Ivanhoe Lendav hollandlane ja rammiv sakslane Merkel ja Putin: ilma igasuguste tabudeta 4

26 29 31 34

98 117 118 120

VII

Edgar Fritz Kurt Teder Roheline PR-rahe Eesti Mikluhho-Maklaid Kas Deniss Metsavas on nüüd Eesti uus seksisümbol? Naiste ja laulupeo kaitseks

123 125 127 130 131

Ruudi Viimane eestlane. Ivanhoe Piinlik on lugeda, kuidas inimesi tümitatakse kommunismitrumbiga Lev Tolstoi, va rõve russofoob

134 136

Väiksemaks kasvavad forellid Sada põhjust olla siin. Ivanhoe Riigikilu praadimine

144 150 151

137 140

VIII Õhtuleht

Tinast päike. Ivanhoe Eesti ei ole anateemi ära teeninud Euroajakirjanike persecution mania

154 165 166 169

Urmas Pooleks murtud põlvkond. Ivanhoe Urmase aasta Jeesus Kristus, Eesti superstaar! Eurovisioon: habemega anekdoot ja naine

172 184 185 189 191

Antilobjakas Kummist Eesti. Ivanhoe Moosud euroopalike väärtuste valvel Ärge uskuge roosa hundi juttu Macroni Blitzkrieg rahvuslaste vastu on määratud läbi kukkuma Eestlased ja venelased hääbuvad võidu? Taome Paabeli tornid Timuri tornideks?

196 200 201 205 208 211 214

XII

Eesti vajaks presidenti Eesti vajaks presidenti. Ivanhoe Kaljulaid tegi Putinit Kadriorus kulbiga kaaviari kallal Võrreldes Jüri Ratase õrna sisutühja aastalõputervitusega oli presidendi oma lausa väitekiri Loe, mida räägiks eesti rahvale president Makarov Eesti president ei ole Anne Veski „keha” Vanaemad ei seksi robotitega

218 221 222 224

Kümme väikest eestlast Mis minu Eestist saab? Ivanhoe Pahupidi fašism Sallivuse ühesuunaline tänav Elas kord Björn Eestlased ise kütivad oma rahvussümboleid Kas Mart Helme alter ego on Alain Delon?

236 244 245 246 249 252 254

226 228 232 233

XIII Omaette

258 267 268 271

XIV Depressioon

Asfalt. Ivanhoe

274 277

Kuidas ma pildistasin kuulsaid inimesi (galerii)

280

Vikipeediast Ivan Makarov Ivanhoe

341 341 342

Unistaja. Ivanhoe Aitäh sulle, tädi Anni! Tervitused Lõuna-Eestist (Andrus Esko kiri)

VENELASENA SÜNDINUD Ühel külmal ja pimedal talveõhtul 1970ndate keskpaiku sõitsin ma Koeru kandist Paide poole, et sealt edasi pealinna põrutada. Reisibuss LAZ oli uskumatult hubane, tema konstruktsiooni eripära oli salongi lakkamatult paiskuv kuuma õhu laviin: suvel tülikas, talvel aga külmunud jäsemeid üles sulatav. On midagi täiesti erilist — sõita talvel LAZ-bussiga mööda tolleaegseid Eesti teid, kui kaugtule sambas tantsivad tähekeste ning sirbi ja vasara kujulised lumehelbed. Sõitsin oma tüdruku poolt koju, olin romantilises meeleolus ja lugesin raamatut, kuigi valgustus oli hämar nagu kogu tollane tegelikkus. Kaassõitjateks olid enamasti väsinud ilmega Udeva sovhoosnikud, mõni ema kõrval istuv koolijüts, paar linnast maarahvale appi saadetud „šeffi” ning veel mõned hämarad tüübid. Järsku tõusis üks nendest, keskealine proletaarlase välimusega mees, oma kohalt ja istus luba küsimata minu kõrvale. „Ma näen, et sa oled venelane,” ütles ta poolküsiva tooniga. Tolle aja vene noorte seas, isegi kui nad õppisid kõrgkoolis humanitaarteadusi, oli sellisteks puhkudeks standardne vastuküsimus: „A tebe ne odin h…?” Kuna minu vanemad pole kunagi selliseid kõigi klasside esindajatele arusaadavaid sõnu kasutanud, oli ka mulle selline väljendusviis võõras ja ma lihtsalt noogutasin. Mees ei paistnud selgeltnägija moodi ja ka tema näoilme ei eeldanud erilisi deduktiivseid võimeid, kuid kui inimesel on käes vene tähtedega raamat, ju siis on ta arvatavasti venelane. Tüütu kaassõitja ebameeldiv nägu elavnes ja ta kurtis, et ümberringi on puha eestlased ning see olevat väsitav. „Selline tunne, et elad kusagil välismaal, aga mitte kodumaal,” jätkas ta vestlust. Tundsin ebamugavust, sest bussis sõitsid vene keelt asjaolude sunnil hästi mõistvad eestlased, aga õnneks tegelesid nad kõik oma asjadega: ema selgitas midagi oma põnnile, viibutades tähendusrikkalt töö tõttu lühikeseks lõigatud küünega sõrme; Tõnissoni näoga heatujuline nooruk sõi mingit pontšikut ja Veljo Tormise habemega taat tukkus, põsk vastu külma klaasi. Käisin eesti tüdrukuga, kelle vanemad olid armsad ja kenad inimesed, ja siin tuli mingi kommunismiehitaja musternäidis hinge närima. Mõtlesin, et ta jätab mu nüüd rahule, aga võta näpust. Ta haaras luba küsimata raamatust kinni, et näha selle kaant, ja luges ette: Vsevolod Kotšetov, „No mida sa siis tahad”. Ta ärritus silmanähtavalt. „Mida sa loed? Kes see veel niisugune on? Kindlasti mingi muidusööjast 8

viriseja. Loe häid nõukogude kirjanikke! Oled lugenud „Nad võitlesid kodumaa eest”? Loe see kindlasti läbi.” Mees oli muidugi täielik võhik, sest Kotšetov oli just üks fanaatilisemaid nõukogude võimu ja kommunistliku ideoloogia apologeete ning astus selle raamatuga „nõukogude ühiskonna laastamise vastu lääne pseudokultuuri ja propaganda poolt”. See oli vabasurma läinud kirjaniku viimane raamat, mille ideoloogiaaparaat oli mingil täiesti mõistusevastasel põhjusel pikaks ajaks keelanud ja mis kutsuski lugema, sest tol ajal tahetigi kõige rohkem just skandaalset keelatud vilja, olgu see muusika, kirjandus või seks. No aga kuidas sa teed vabastajale ENSV talvisel teel õhtusel ajal Eesti südame poole sõitvas Lvivi tehases kokkuklopsitud bussis selgeks, et tegemist on Nõukogude Liidu ajaloo ühe suurima kirjanikevahelise kodusõja algatajaga, et sellele raamatule on kirjutatud lausa kaks täiemahulist paroodiat, et Kotšetov ise mõnitas teisi kirjanikke, kes olid ju põhiliselt juudid, ja seega muutus asi inetuks: kirjutati kollektiivseid kirju ja üks neist oli lähetatud ka NLKP KK peasekretärile, nii et tollesama raamatu „Nad võitlesid kodumaa eest” autor Mihhail Šolohhov pidi isiklikult paluma Brežnevit, et too kaitseks Kotšetovi kui ustavat nõukogude patriooti… Sellest kõigest läheks mu reisikaaslase pea lõhki nagu kapsapea viletsavõitu suvel, sest ta nägi kolle ja imperialiste isegi Koeru kandis. Ta võinuks praegu vabalt juhtida mõnda kohalikku venekeelset toimetust, ta poleks ju nendest seltskondadest sugugi estofoobsem ega kitsama silmaringiga. Üritasin selgitada nördinud mehele, et tegemist on just tema mõttekaaslasega, kuid tema soovitas ikka tungivalt lugeda läbi „Nad võitlesid kodumaa eest”, ja äkki järeldas: „Ei, sa ei ole venelane.” Ja tema jultunud hääl muutus kuidagi nukraks. See tema avastus oli mulle suureks kergenduseks, sest mees tõusis nördinult püsti ja naasis oma kohale bussi lõpus, pomisedes nina alla: „Ei, ta ei ole venelane.” Millegipärast ei läinud see episood mul kõik need aastad meelest. Ikka ja jälle mõtisklesin teemal — kas ma oma pooleldi aadli- ja proletaarlase verega ikka olen venelane või ma ei ole venelane ja minus teeb õõnestustööd kauge sugulase Mendelejevi tatari veri, pidades klassi-, ideoloogilist ja kes teab veel mis võitlust minu rootslaselt Lundilt ja sakslaselt Neanderilt pärit erütrotsüütidega. Bussiproletaarlase silm oli nagu rassipuhtuse TKO tempel, ta oleks võinud teha karjääri ükskõik millises GULAGi koonduslaagris, sest temasugused nägid iga kell inimesi läbi ja omal ajal lasid vajaduse korral kohe ka maha. Kui 9

mees vaid teaks, et ma kuulasin ka Võssotskit, Pink Floydi ja koguni salaja Ameerika Häält, ei saaks ta küll aru, kes on kõik need kapitalistlikud padakonnad, aga sellest sai ta kohe aru, et ma olen nõukogude hinnaskaala järgi saast, nagu ütles kord eetris Ahto Lobjakas EKRE kohta. Mingil hetkel mõtlesin, et peaksin poolel teel väljuma heast nõukogude bussist ja kõmpima Mäo risti poole jala. Ah et ma ei ole venelane, no kurat… Alles 21. sajandi rippumatust Eesti Vabariigi vene meediast lugesin selliseid asju — et need, kes tunnustavad eestlaste riiki, pole mitte venelased, vaid „predateli, võkrestõ, mankurtõ, russofobõ, kollaboratsionistõ, vlassovtsõ” jne. Aga tollal ei olnud ei internetti ega mobiiltelefonide positsioneerimist, too tüüp ei näinud ju riietest läbi, et mu põues pole komsomolipiletit, see võeti minult Moskvas ära kui vaenlaselt. Aga isegi nendele seal ei tulnud pähe, et ma pole venelane. Too seitsmekümnendate reisikaaslane oli otsekui mingi kleepuv au, mõistus ja südametunnistus — nagu kahejalgne soniga huulhein, kärbsest rahvavaenlane kleepuvate lõugade vahel. Hingerahu sain alles neljakümne aasta pärast, kui üks Postimehe foorumi kommentaator, oli vist Jüri Saar või siis mingi muu Saar, lubas mind EKRE võimuletuleku järel koos Kuzitškini ja Troitskiga otsemaid „meie kodumaale” välja saata. Kommentaari oli moderaator hiljem ilusasti kustutanud, mis mind isegi teatud mõttes kurvastas: esiteks teeks Andrei ja Artemi seltskond mulle au ja teiseks lõppesid need kahtlused ja heitlused — sünnijärgne Eesti kodanik küll, aga ikkagi venelane! Kahtlemata! Lõikaks välja ja kannaks kaasas, oleks nagu Majakovskil: Las näevad ja tunnevad kadedust! Ma olen venelane! Ma olen vabastaja ja Šolohhovi maaletooja! Kõige huvitavam on aga see, et olen oma elus veel väljasaatmata olekus näinud silmast silma vähemalt üht ekrelast — Jaak Madisoni, kes Anton Hansen Tammsaare juubeliõhtul Estonias ligi astus, kuid ei üritanudki mind rünnata, vaid tervitas ja surus kätt. Venelase kätt! Ja ta teadis väga hästi, kellega tegemist. Tegelikult oli minu rahvuslik kuuluvus statuudina tõendatud juba siis, kui töötasin LKTUI TOs (Läänemere Kalamajanduse Teadusliku Uurimise Instituudi Tallinna osakond) käsikäes Aleksei Turovskiga, kes nautis seal enne minu tulekut ainsa venelase monopoolset seisundit, kuna kõik teised teadurid olid eestlased, just nagu tolles Paide bussis. Alik armastas koguni korrata tolle aja kohta isegi väga rahvuslikult meelestatud kollektiivi meeleheaks (seal töötas ka August Jakobsoni tütar): „Ma olen siin venelase kohusetäitja.” 10

Kui hakkasin seal nooremteadurina tööle, vihjasin, et mis kohusetäitja sa enam oled, originaal on ju nüüd ise ka kohal… Kõige huvitavam on see, et kui sa nimetad oma kollektiivis venelast venelaseks, siis on see täiesti normaalne ja aktsepteeritav, kui ta just ukrainlane ei ole. Aga mitte kellelgi ei tule pähe nimetada juuti juudiks, sest sellele rahvale on aastatuhandeid liiga tehtud ja juutidel on hoopis teine valulävi. Olen seda alati oma töös meeles pidanud, sest kunagi ammu, oma kolmkümmend aastat tagasi, läksin ühe suhteliselt süütu sõnademänguga alt ja pidin vabandust paluma. Juudi anekdoote parem rääkigu juudid ise, nagu ka afroameeriklased võivad öelda teineteisele „nigger”, aga kui seda teeb kasvõi Jackie Chan, siis hakatakse teda kohe kägistama. Filmis pääses ta „mustade” baarist elusana, aga see oli ju film. Õhtulehes töötasin ühes toas tõlk Alla Plotkinaga, sõbraliku ja kena inimesega. Kuna hea inimene pole teadagi elukutse, lisan, et tegemist oli täieliku profiga. Kui ta tõlkis näiteks uudistetoimetuse juhi Tõnis Erilaiu järjekordset artiklit, saabus tihtipeale hetk, kui Alla pomises traditsioonilise „see on halli mära sonimine”, kargas kirjutusmasina tagant püsti ja tormas uksest välja, originaaltekst näpus. Ja läbi ajakirjandusmaja hõreda seina hakkas kostma Tõnise vabandav mõmin. Kord hakkas Alla kiruma üht Molodjož Estonii ajakirjanikku, kelle nimi oli LJ (nimi on mul meeles, aga…), läks hoogu ja ütles äkki tema kohta „žid”. Mina kohkusin ja küsisin ettevaatlikult, et kulla Alla, ma ei saa praegu aru, ise sa oled ju juuditar… „Jah, ma olen juuditar!” vastas ta väärikalt, „aga LJ on just nimelt „žid” ja teeb juutidele häbi.” Mõtlesin kohe enda peale ja hakkasin peas vaagima: kas mina näiteks olen ka äkki tibla, kes teeb teistele venelastele häbi? Venelastele endile see kõlav sõna tegelikult meeldib, arenenud inimesed suhtuvad sellesse huumoriga ning vene foorumiteski on sellenimelisi postitajaid üksjagu („tibla”, „tiblamees” jne) ja näiteks nädalalehte Den za Dnjom nimetasid paljud venelased „tibloidiks”, mis oli üsna tabav, kuid see sõltub jällegi ütlejast: kui seda mõistet kasutaks mõni eestlane või hea eestimeelne venelane nagu Jevgeni Krištafovitš, siis oleks kuri karjas ja kära kui palju… Mul on tegelikult täiesti suva, kuidas mind kutsutakse, peaasi et ma end ise nõnda ei esitle. Sest venelastel on vanasõna: „Kui nimetad end riisikaks, siis poe aga korvi!” Seega, kui sind nimetab riisikaks keegi teine, ei ole sa sellepärast veel seen.

„Kas Makarovit lugesid?” „No mis sa tänasest Makarovist arvad?” Nii on juba aastaid küsinud tuttavad poliitikahuvilised ja jaganud siis vaimustust, rahulolu, paralleele või vastuväiteid Ivan Makarovi Postimehes ilmunud kommentaaride puhul. Igatahes on need alati olnud huvitavad, probleemirohked, ja kõik see lausa karjus raamatuks saamise järele. Väljaannet kavandades tuli jutuks, kas toimetaja peaks kolumnide tõlkeid taastrükiks nõudlikult üle vaatama. Ja siis saime meie, kes me Ivan Makarovit isiklikult ei tundnud, üllatusega teada, et mees kirjutab oma asju eesti keeles. Käsikirjast hakkas end lahti kerima mitte ainult Makarovi poliitiline poleemilisus, vaid üldse tema elu venelasena Eestis. Ja kui raamat läbi loetud, tahad igaveseks unustada igasugused teoreetilised integratsiooniprogrammid, targutavad õpetused lähenemiseks ja kohanemiseks. Tuleb välja, et on lihtsalt vaja elada seda elu, mille oled valinud. Valinud ise, kas rõõmuga, asjaolude tõttu, kõheldes, trotslikult, ükskõik kuidas, aga ikkagi ise valinud, sest keegi ju enam ei sunni siin elama. Ja tunda end selles elus toimekalt ning reipalt. Heasoovliku asjaosalisena. Nii nagu Ivan Makarov, käesoleva raamatu autor, venelane Eestimaal. Aksel Tamm