Maja eeslinnas
Kaks vangi juhatati tagasi oma kongi. Õigemini ei olnud see sugugi tavapärane kong kusagil keldris, vaid pigem külaliste jaoks kasutatav paik. Lihtsalt väljast lukus, et võõrastel ei tekiks mõtet maaisanda lossis vabalt uitama minna.
„Issi, kuis nüüd?“ küsis Kahro, kui uks nende taga sulgus ja ta lapse sülest maha pani.
„Kaemi6,“ vastas Markus laskeava meenutava akna juurde astudes, sest temalgi polnud aimu, mis saama hakkab. Ei teadnud ta ka, mida pojale vastata, et väikemees rahule jääks ning edasi ei päriks. Üks oli kindel – Honowel on teda väga vaja ja sellele oli vestlus kõvasti kinnitust andnud. Mis see põhjus täpselt oli, seda Markus veel ei teadnud. Stiftifoogt polnud seda avaldanud, kuid juttu oli olnud mingi ordumehe kaitsmisest. Kuidas sai aga piiskopkond olla huvitatud ordumehe eluspüsimisest? Ometigi murdis mees pead, kuidas võimalikult head tingimused välja kaubelda.
„Issi, issi,“ sõnas poiss. Lapse mure oli vähene tegevus, sest õues kasvanud põnnile oli viibimine väikeses ruumis suur katsumus. Jah, ruum oli praegu umbes sama suur kui kogu nende tare, kuid ilusa ilmaga oli mets tegelikuks kambriks. Markus keerutas kokku ühe heinast inimkuju, nagu oli näinud naist tegemas. See meeldis lapsele ning too tegutses rõõmsalt edasi.
Käega laupa hõõrudes tundis mees otsmikku kihelemas. Seal koorus kämbla all eelmise õhtu mässamisest kogunenud higi. See tuli rullidena maha, jättes otsmiku veelgi enam kihelema.
6 Kaemi – vaatame (võro k). .
Ta hõõrus järjest laiemalt ning eneselegi märkamatult läbistasid sõrmed juukseid, käed mudisid kaela. Kõik kiheles, aga ta ei mõistnud, kas see oli seotud väljapääsmatu olukorra või vähese saunaga.
Seinale toetades tundis Markus, kuidas soojale ajale vaatamata tungis läbi riiete ihusse kiviseina rõsket külma. Mörti pudenes rõiva ja ihu vahele, kus see kohe higist niiske naha külge kleepus ja hõõruma hakkas.
Mees vaatas poega. See oli heintest kokku keerutatud paari mehikese ja looma kujuga mängimisega nii ametis, et oli kogu ümbritseva unustanud. Ei midagi uut paistnud tema jaoks. Kuidas tema sellest kõigest kõrvale jätta? Oli selge, et ta teinuks paljugi, et laps saaks terve olla. Aga millised need lahendused said olla?
„Issi, issi,“ lausus poeg, justkui teades, millisel hetkel on kõige paslikum isa mõttelõnga katkestada. Lapsel oli vaja ihu kergendada ning ta ei mõistnud selles kivipuuris kuidagi selleni jõuda. Kodus kõlvanuks iga põõsas või nurgatagune, siin oli aga kuidagi kummaline see värk.
Markus sai oma mõttelõnga taas jooksma, kui Kahro selle uuesti katkestas. Nagu iga temavanune laps, ei oodanudki ta enamasti mingeid vastuseid, vaid kontrollis isa paiknemist ajas ja ruumis. Lapse mäng jätkus, kuid Markuse mõttetegevus oli taas edukalt halvatud.
Pahema käega kaela kratsides mõtles ta tõsiselt sellele, kuidas võib ta midagi saavutada, kui isegi väike laps suudab teda niimoodi rööpast välja viia.
Kolm päeva hiljem liikus kaks kogu läbi Andrease värava Tartu linnamüüris selle ees laiutavasse eeslinna. Täismees kandis nahast kuube, mis oli kulunud, kuid mitte räbaldunud, aga higist laiguline. Käekõrval sibav poisike oli lihtsates linastes riietes.
Nad ei torganud möödujatele millegagi silma, kui üle vallikraavi küünitava silla kõmpisid. Vallikraav oli lõpuni kaevamata ning selle põhjas tavaliselt voolav sogase ja haisva veega nire oli praegusel põuasel ajal sootuks kuivanud.
Mehe morn nägu ei peegeldanud sugugi ümbritsevat helget ja pilvitut ilma, milles polnud midagi kurjakuulutavat. Poisike tema käekõrval oli rõõmus ja muretu, surudes vaba käega enda vastu heintest kokkukeerutatud nukke.
Markuse kõnelused stiftifoogtiga olid kulgenud keeruliselt. Too oli küll maksnud välja hävitatud talu väärtuse, kuid jäänud kindlaks oma nõudmistele. Lisaks oli Markus häiritud metsatalus toimunud tapluse pärast. Ta ei mõistnud, kas vimm oli suurem tema edu või sõjasulaste käpardlikkuse pärast.
Erilise rõõmuga täitis Markuse südame aga tema poja teguviis, kui too oli olnud mehe eest väljas hetkel, mil ta ise uimaseks löödi. Laps oli susanud isa rünnanud sõjasulasele noa säärde. Ta kiitis poega ning nägi, kuidas tolle rind uhkusest paisus. Temagi tundis uhkust, et järeltulija veri ei värisenud, ja põhjusega.
Ometi tegi praegune olukord muret. Talt nõuti suurt katsumust. See tähendas ränka võitlust elu ja surma peale. Seda polnud ta aastaid teinud. Ta polnud harjunud võitlema ning lisaks olid ka uued relvad ilmunud. Honowe käes nähtud müristaja oli olnud uue ajastu hirmutav märk.
Viimaks olid rändurid möödunud Andrease värava kõrtsi eest ning pööranud suuremalt räpakalt platsilt vasakule. Teele, mis viis Emajõe veerde.
Nüüd ei läinud enam kaua, kui Markus tundis ära õe tare. Sõsar tundis tulija kohe ära, kuid ei uskunud algul seda. Liiske oli päris kindel, et ta silmad petavad ja tegemist peab olema mingi ilmutusega.
Kui õde mõistis, et tema ees seisab ikkagi lihast ja luust vend, polnud tema rõõmul piire. Oli ta ju olnud vägagi kindel, et ei näe
oma vennast enam iialgi. Ka nüüd läks aega, enne kui mõistus nõustus vastu võtma vennapoja olemasolu.
„Issake, Markus, sul on poeg?“ ahhetas naine kaht kätt suu ette tõstes.
„Ta on minu kaitsja,“ lausus Markus muigel suuga lapsele otsa vaadates. Oli näha, kuidas poisi silmis süttis tuluke ning vaba käsi tähtsalt puusa läks.
„No muidugi on. Kohe näha,“ sõnas Liiske juuksesalke räti alla toppides ja põlle kohendades. „Selline isasse kasvav vägilane.“
„Küll ta kasvab,“ ütles Markus kindlal häälel.
„Kuidas sind hüütakse?“ küsis Liiske poisi poole pöördudes.
„Kahro,“ kõlas vastuseks.
„Oo, sellist vahvat mõmmikut7 polegi ma veel näinud,“ lõi naine kaht kätt kokku. „Millal siis su naine tuleb?“ uuris Liiske vennalt, ise tanumal ringi vaadates.
„Ei tulegi.“
„Kuidas? … Ega sa ju ainiti last saanud,“ oli Liiske segaduses, kuid lõi siis põhjust aimates käsi kokku. „Lähme sisse,“ kõlas talt vaikselt.
Tare oli sama, millisena Markus seda mäletas, kuid talved, suved ja jalad olid seda kõvasti kulutanud. Liiske palus tütrel aidata söögi lauda toomisega. Õemees Vambola ühes pojaga olid parajasti lodjaga Pihkvast kaupa toomas. Nad pidanuks naasma juba eile, kuid ju hoidsid mingid toimetused neid veel kinni. Ikka tuli ette. Mõnikord Pihkvas, kuid tihti ka UueKastres8, kus maksude kogumiseks üle Emajõe veetud palk lotjadel tee kinni pani.
Kehakinnitus oli lastel kiire ning Liiske saatis tütre välja talitama, paludes ka poisi järele valvata. See oli hetk, mil õde sai
7 Kahr (kahru, kahro) – karu (võro k).
8 UueKastres oli tollipunkt, kus jõekaubanduselt maksu koguti, sest enne seda oli kaldale tulemiseks maa liiga soine.
küsida asjadest, mida väga kuulda himustas. Kus Markus oli kõik need aastad olnud ning mida teinud? Kuidas ta leidis omale kaasa ning kuidas kaotas? Mis teda ometigi Tarbatusse toob ning kauaks mees jääda proovib?
Markus kõneles, kuidas ta plaanis Tarbatu valdustest kaugele minna, kuid tema teele jäi metsatee ja talu selle lõpus. Sinna oli ta sattunud juba enne siia linna tulekut ning sealne rahvas oli talle meeltmööda. Tallu jäädes kosis ta peretütre ning võttis majapidamise üle. Vanaperemees suri peatselt, ent jõudis näha ära lapselapse sünni. Elu oli õnnelik, kuni Markuse kaasa suri.
Edasi kirjeldas ta, kuidas stiftifoogti mehed teda otsima tulid. Seda imestas Liiske eriti, et stiftifoogt ise ajas teda taga.
„Mis talust sai?“ uuris õde.
„Jäi metsa. Polnud mahti midagi pakkida, kui uimaseks löödi ja vankrile kanti.“
„A elajad?“ ei jäänud õde rahule.
„Makseti välja. Ei mina tea, mis nendega sai või oli.“
„Kas sul neist hale polnud?“
„Õnn, et pojal ja endal hing sees. Millal Vamps Pihkvast jõuab? Mul on talle jutt kõnelda,“ uuris Markus, nõjatades ennast vastu palkseina.
„Ega sa kundsaull9 ometigi jälkinä10 Pihkvasse mõtle minna?!“ oli Liiske pahane.
„Ei, seekord mitte,“ lausus vend rahulikult. „Mul on teine nõu.“
9 Kundsaull – päris loll (võro k).
10 Jälkinä – jällegi (võro k).
