Valev kui lumi_Sigurðardóttir_sisu_lehitsejale

Külmus. See piinab teda, pressib peale igast suunast, otsides kõikvõimalikke viise, kuidas pääseda temani, lipsata tema rõivaste alla, naksata nahka. See haarab tema jäsemetest, kätest, jalalabadest, säärtest kuni põlveni välja. Ta võitleb vastu, liigutades jalgu. Ta ajab end püsti ja hüppab, vehib pimeduses, kuni nõrkeb, ega püsi enam jalgel. Siis tõmbab ta end kerra ja hõõrub käsi kokku, surub need jalgade vahele või kaenla alla ja väriseb. Ta lakkab värisemast, kui tema jalad muutuvad tuimaks. Neid justkui poleks enam, need nagu ei kuulukski enam talle. Ta suudab ikka veel jalgu liigutada, kuid ei tunne neid. Aga külm on valelik. Tuimus haihtub ja terav valu, mis tuleb seest, sügavalt luudest, paneb ta taas jalgu tundma. Ta nutab, näeb topelt, nii et võrede vahelt paistev valgusvihk näib paljunevat, ja hetkeks oleks ta justkui kodus, omaenda voodis, ärgates päikesetõusuga; peagi kuuleb ta kukke kiremas ja tõuseb, läheb ukse juurde ja soojendab end hommikupäikese käes, kuulab raadiost uudiseid ja joob kardemoniga vürtsitatud kohvi. Nii petlik võib olla külm. See teeskleb, et on soe. See teeskleb, et soojendab üles kogu tema keha, ja soojus on nii mõnus, et ta avab ülemise nööbi. Aga ta on nii nõrk, et ei suuda riideid seljast võtta. Clara lebab tema peal, liiga raske, et teda saaks ära lükata. Nii ta lihtsalt lebab ja naudib seda, et tal on viimaks ometi jälle soe, ta lubab endal puhata, lõdvestuda, unustada viimaste päevade õudusunenägu. Kui ta lõpuks meelemärkusele tuleb, on külmus kõikjal. Pettus on läbi ja ta on taas selles neetud reaalsuses, vappuvas metallist konteineris. See kõigub ja rappub ja vabiseb nii, et Clara lendab tema pealt ja veereb põrandal sinna, kus lebab Marsela.