e s i m e n e P E AT Ü K K
1
C O L DWAT E R , M A I N E TÄN AP ÄEV
T
EADSIN VEEL ENNE, KUI SILMAD AVASIN, et olen ohus.
Ärkasin lähenevate pehmete sammude krudina peale. Mu silmad olid unest veel hägused ja pilt ähmane. Lebasin selili ning tundsin, und kuidas jahe õhk läbi pluusi tungib. Mu kkael oli väändunud valusa nurga alla ja ma avasin viimaks silmad. Kõhnad kivid kõrgusid kesk sinakasmusta udu. Mõtlesin korraks isegi kõveratele hammastele, aga nägin siis, millega on tegelikult tegu. Hauakivid. Püüdsin end istukile ajada, aga käed libisesid märjal murul. Võitlesin unega, mis oli end ümber mu pea mässinud, veeretasin end pooleldi vajunud hauale ja otsisin läbi udu kobamisi teed. Roomasin umbropsu kesk 17