Holger Kaints
Vaikne patsient
ja teisi jutte aastaist 2016‒2025
Vaikne patsient
Palati
aknad olid tihedalt kinni kaetud, välja nendest näha
ei võinud. Aga ka siis, kui helehalle kangapaane poleks akende ees rippunud, poleks kuigi palju vaadata olnud, sest oli südatalvise aja hiline õhtu ning väljas valitses pilkane pimedus. Õigupoolest polnud vaiksel patsiendil, kes oma voodis teki all lamas, väljavaatest sooja ega külma: see võis olla, aga võis ka võis mitte olla. Tema lihtsalt lebas – silmad lahti, sest uni oli parasjagu nagu peoga pühitud.
Ei olnud siiski nii hilja, et palatis oleksid tuled kustutatud. Valge lagi paistis olevat kõrgemal kui tolles teises haiglas, kust teda hiljuti ära oli toodud, samuti tundusid siin aknavõlvid justkui massiivsemad. Lambid keset lage olid peaaegu samasugused ümmargused mattklaasist pallid, aga võib-olla siiski vähe väiksemad. Tegelikult jättis ümbritsev teda täiesti ükskõikseks: aken, lagi ja lambid olid lihtsalt need, mis seisid pidevalt vaateväljas, kui ta lahtiste silmadega lamas. Vastasseinas olev tühi voodi ning muu palatimööbel ja -inventar ta pilgu alla ei jäänud, selleks oleks ta pidanud ennast keerama. Ta teadis nende olemasolust, aga ei vaevunud pead nõnda sättima, et neid ekstra silmitseda.
Peale palatilae ja seal rippuvate lampide ei olnudki tema maailma enam kuigi palju muud järele jäänud. Neid nägi ta hommikust õhtuni; öösel, kui tuled olid kustutatud, muidugi
mitte, siis olid õrnalt aimata ainult kumavad aknaavad paksude eesriiete taga.
Vaikse patsiendi mõtted olid sama tühjad kui vaatepilt, mis päevast päeva ta silme ees rippus. Mõtteid õieti polnudki enam. Ning kui kõik oli päevast päeva üks ja seesama, jäi ka aeg seisma.
Tolles eelmises kohas oli nõnda olnud õige kaua järjest. Ta ei mäletanudki enam hästi midagi teistsugust – õigemini ei pingutanud, ei leidnud vajadust pingutada millegi varem olnu meenutamiseks. Ent siis oli vahepeal äkki saabunud õudus, mida ta nüüd tahtis iga hinna eest unustada, ajusoppidest kõige kiiremas korras välja tõrjuda. Õnneks polnudki see väga raske, sest kui mõtted seisavad sama hästi kui paigal, kuhtub juba veidigi aega tagasi kogetu õige ruttu: jääb ainult igavene olevik. Praegu oli toimunu veel liiga värske, midagi oli paratamatult meeltes alles. Teda oli veetud mitu päeva rongiga ja siis autoga, ning lõpuks oli ta sattunud vangikongi. Vanglat ta tundis, isegi pärast laastavaid vintsutusi, mis teadvuse vahepeal üldse kustutasid, sai ta aru, kuhu ta oli jõudnud. Vangla ennustas kindlat surma. Eks surm tuleb ükskord ka haiglavoodis lebades, vahe oli selles, et vanglasurm oleks olnud piinav, nõnda nagu seda olid olnud kõik need päevad, mis ta kongis vedeles ja oma lõppu ootas. Kuid siis oli tulnud jälle auto: sõit, meeletu rappumine, sagedased pööramised, mis koos jõleda bensiinihaisuga tahtis sisikonna segamini pöörata. Kas ta oli oksendanud või mitte, seda ta ei mäletanud, küll aga seda momenti, kui ta ükskord ühe suure hoone uksest sisse talutati
Vaikne patsient
ja voodisse aidati. Uuesti palat ja pehme magamisase, kus ta võis kõik enese ümber toimuva ajukurdudest välja tõrjuda.
Mingil ajal oli talle lusikaga toitu suhu pandud, kord keerati ta küljeli ja tehti tuharasse süst. Võib-olla ka kraaditi. Neil hetkedel oli ta olnud lühikest aega teadvusel, kuid eristada ta neid episoode enam ei suutnud ning polnud kahtlustki, et peagi kaovad kõik sedasorti viirastused tervenisti unustusse. Kurnatus oli vajutanud ta pea sügavale patja ning keha madratsilohku, kustutanud mälu.
Praegu oli ta juba mõnda aega olnud ärkvel ja peaaegu teadvusel, ehkki mõtteuiud ajukäärudes liikusid pikkamisi ja sumbusid suuremalt jaolt sealsamas, kus nad olid tekkinud.
Siiski oli just nüüdsama toimunud midagi, mis ajutegevust ergastas ja tõukas ta täiesti tuimast olekust vähemasti poolärksasse seisundisse. Oli tunne, et midagi on teisiti, aga mis, sellele ei suutnud raugenud mõttejooks jälile saada. Too selgelt määratlematu miski pani seisva vee, milleks ta ajutalitlus oli mandunud, kergelt võbelema. Tema meeled polnud enam harjunud uusi muljeid töötlema, kõik, mis tavapärasest erines, oli enamasti lihtsalt tülikas koorem. Kas oli ärritajaks olnud mõni tugev heli, mis uinakueelsesse vaikusesse juhuslikult ära eksis ja mille võib kohe unustada? Kuid seesuguseid segajaid oli ta juba ammu õppinud tähelepanuta jätma.
Sügav vaikus jätkus. Taas tundis ta määratut rahulolu, et sai segamatult voodis lebada ja lage tuiutada. Aastatepikkuse tegevusetuse tõttu loiuks muutunud mõistus hakkas harjunud letargiasse tagasi vajuma. Tegelikult oli mitte midagi mõtelda mõnus. Tunda ainult ähmaselt oma olemasolu.
Ilmselt olekski vaikne patsient uuesti hämarolekusse vajunud, kui ta poleks palatiukse taga kuulnud üht naisehäält. Too lausus selgelt ja kõvasti:
„Selles siin pidigi olema.“
Ning teine naisehääl, veidi vaoshoituma tooniga, vastas:
„Ah, ei tea, kas on õige. Räägitakse ka kõike.“
Esimene ei jätnud:
„On, raudkindlalt on. Magda oli ära tundnud, kui autost sisse toodi.“
Seejärel hääled kaugenesid.
Läbi udu jõudis vaiksele patsiendile pärale teadmine: mõlemad naised olid rääkinud puhast eesti keelt. See ei saanud olla meelepete, niisuguses asjas ta ei saanud eksida. Polnud võimatu, et ka varem, veidi aega tagasi oli ta eesti keele kõla kuulnud ning just see oligi arusaamatu ärksuse põhjustanud. Kõneluse sisule ta ei mõelnud. Ta ei püüdnudki selle mõistmiseni küündida ning pealegi olid kuuldud sõnad kohe ununenud, ainult valjud ning selged hääled olid meeles. Asjaolu, et tema läheduses oli räägitud eesti keelt, ei andnud talle rahu, ehkki ta oleks kõigest hea meelega taandunud, oma mugavasse kapslisse tagasi tõmbunud.
Rahutus ei tahtnud teda pikka aega maha jätta, ehkki väliskeskkond midagi uut enam ei pakkunud. Samas väsitas teda taoline seisund ülimal määral. Kui vaikus oli juba pikemat aega kestnud, oli võimalik mõelda, et tegelikult oli kõik olnud ikkagi ettekujutus. Paraku ei olnud ettekujutus see, et mõtted sinna kanti liikusid, ja tagasi hoida ta neid ka ei saanud. Minevik polnud teda viimasel ajal enam painanud, kuid need eesti
Vaikne patsient
keelt rääkivad naised ei olnud minevikust, vaid siitsamast palati ukse tagant.
Ent kusagil tema sees oli möödanik ikkagi olemas. Selsamal öösel ilmus tema silme ette Helma. Ta polnud enam ammu selgeid unenägusid näinud. Päris pilditud ta ööd küll ei olnud, aga virgudes polnud tal neist tavaliselt mitte kui midagi meeles, või kui oli, siis vaid mingi hämu.
Kuid Helma oli nagu päris. Vana mees tundis, et Helma ongi tema kõrval. Konkreetsed olukorrad, milles ta Helmat nägi – need olid unenäos kindlasti olemas –, oli ta ärgates unustanud, aga Helmat ennast, tema üldist olekut, miimikat, isegi lõhna tajus ta täiesti reaalsena veel pikka aega tagantjärele.
Kui ta silmad lõpuks lahti tegi ja tuttavat palatilage nägi, veeresid tal kahjutundest pisarad üle põskede. Helmat ei olnudki temaga ja isegi tõrksalt toimiv vilets aju ei suutnud varjata teadmist, et Helma on ammuilma surnud, suurema osa elust oli ta pidanud ilma naiseta läbi saama, sest teda asendada ei olnud võimalik.
Ent vaimusilmas ei kadunud Helma pikka aega veel kuhugi ja vaikne patsient püüdis oma kujutluspildist lausa kramplikult kinni hoida. Üle pika aja tegi mees kõik, et mõtteotsa mitte kaotada: ta soovis, et vähemalt ettekujutuseski oleks Helma temaga. Selles, kas ta suudab naise kujutist omatahtsi igal ajal uuesti silme ette manada, ta kahtles. Nõnda tuli üritada hoida seda, mis parajasti olemas oli.