Sissejuhatus
Sissejuhatus Nii minu õpilased kui ka lapsed võivad kinnitada, et hea enese kontroll ei ole mulle omane. Olen olnud tuntud selle poolest, et helistan keset ööd oma õpilastele ja uurin, kuidas uute andmete analüüsimine edeneb, kuigi sellega tehti algust alles eelmisel õhtul. Sõprade pool õhtust süües on minu suureks piinlikkuseks sageli minu taldrik esimesena tühi, samal ajal kui teiste toit veel kaugeltki söödud pole. Minu enda kannatamatus ja avastus, et enesekontrolli strateegiaid saab õppida, on pannud mind eluks ajaks neid uurima. Põhiline ajend, mis on kannustanud minu tööd ja motiveerinud mind seda raamatut kirjutama, on olnud mu usk – ja tõendid –, et inimese võime kohest rahuldust kaugemate tagajärgede nimel edasi lükata on omandatav kognitiivne oskus. Oma uuringutega, mis said alguse pool sajandit tagasi ja kestavad tänini, oleme näidanud, et see oskus on nähtav ja mõõdetav juba varases lapseeas ning avaldab elu jooksul inimese heaolule ning vaimsele ja kehalisele tervisele süga vat ja kaugeleulatuvat mõju. Mis aga kõige tähtsam, ning haridus liku ja kasvatusliku mõjuvälja tõttu kõige erutavam: see on kujunda tav oskus ning seda saab kasvatada kindlate kognitiivsete strateegiate abil, mis on nüüdseks teada. Vahukommikatse ja sellele viimase 50 aasta vältel järgnenud uuringud on aidanud liikvele lükata märkimisväärse uurimislaine: enesekontrolli puudutavate teadustööde hulk on ainuüksi praeguse aastasaja esimese kümnendi vältel viiekordistunud.1 Selles raamatus Sissejuhatus
11