Issuu

VAGA VESI

Andrew Mayne

VAGA VESI Norra keelest tĂľlkinud Elvi Lumet

ANDREW MAYNE

Originaali tiitel: The Girl Beneath the Sea Thomas & Mercer, Seattle

Inglise keelest tõlkinud Ursula Erik Toimetanud Ene Aschjem Kujundanud Kaia Loigom

Kõik õigused kaitstud.

ISBN 978-9916-601-76-1 Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda 4

VAGA VESI

1. PEATÜKK

HÄDA EI HÜÜA TULLES Siin on veel keegi. Üksi ei tohi mitte kunagi sukelduda. Isa sõnad meenuvad, kui miski minu kohal vette plartsatab. Käsi kobab rihmaga jala külge kinnitatud nuga. Hingan läbi regulaatori pikalt ja rahulikult ning püüan end tahtejõuga paigal hoida. Kui keegi juba niikuinii mu peale jahti on alustanud, siis pole sel tegelikult tähtsust. Järskude liigutuste vältimine aitab, kui sa ei taha üllatada alligaatorit või krokodilli, kes sind märganud ei ole. Aga kui juba on märganud ... siis on ükskõik, kas liigutad või ei. Suuri reptiile ma enne sukeldumist kanali kaldal ei märganud, aga see ei tähenda, et mõni märkamata ei võinud jääda. Paraku ei näe ma enda ümber kuigi kaugele, sest vesi on sogane niikuinii ja lisaks ajasin ise kühvliga põhjas koukides setet üles. Ainuke eluslooduse esindaja, keda seni silmanud olen, oli üks uudishimulik kilpkonn, kes kähku vastassuunda vupsas, kui mind märkas. Alligaator poleks siin kanalis kuigi ebatavaline. Alligaatorite keskel olen kogu elu hakkama saanud. Erilist hirmu mul nende 7

ANDREW MAYNE

ambuliste elukate vastu ka ei ole, ainult eluterve aukartus. Teismeh lisena 84. kanalil oma peika paadi slepis põlvelaual edasi-tagasi sõites nägin alligaatoreid kogu aeg. Elukad pikutasid kallastel ja vahtisid oma rohekaskollaste silmadega nagu kibestunud vanamehed, kes meenutavad aegu enne seda, kui ohjeldamatud teismelised naabruskonda tekkisid. Alligaatoritel on hea elu olnud – nemad olid siin juba miljoneid aastaid tagasi, kui Florida poolsaar ookeani põhjast kerkis, tagasi vajus ja uuesti kerkis, ja nii mitu korda. Nemad elasid üle mõõkhambulised kaslased, laiskloomad, elevandid ja kaamelid, kes kõik mingil perioodil Floridat koduks said kutsuda. Kui Floridast mõeldakse, kerkivad silme ette enamasti rannad, vanurid ja Evergladesi rahvuspargi märgalad – piirkonna pikk ajalugu nii tuntud ei ole. Aga just ajaloo pärast olen mina praegu neli ja pool meetrit vee all ebatavaliselt järsus süvikus Intracoastal Waterwaysse suubuvas kanalis. Kuskil mudas, mida ma kühvliga kompan, peab olema rääkimata lugusid. Enne seda, kui tundsin vees mingit plartsu ja liikumist, otsisin kive ja fossiilide fragmente, mida oma doktoriõpingute juhendajale tänutäheks viia. Tema seinal South Florida Ülikoolis on piirkonna kaart ja sellel väikesed kleepmärkmepaberid potentsiaalselt huvi pakkuvate paleontoloogiliste ja arheoloogiliste paikade tähistamiseks. Praegu olen just ühes neist. Juhendaja läks väga elevile, kui rääkisin oma sukeldujatööst politsei ülesandeid täites, ja et ma saaks teda mõne paiga uurimisel abistada – mis üldiselt tähendab seda, et toon talle kilekotiga ebatavalised asjad, mida leidma juhtun. Sedasorti süvendis nagu ma praegu olen, võiks leida dinosauruse fossiile, mammuti luid-konte – eks katsuge kujutleda, kuidas nood massiivsed elukad päikesepaiste osariigi maadel ringi kõmpisid – või isegi muistseid inimjäänuseid. Tequesta hõim elas siinkandis kaks aastatuhandet, aga me teame neist ikka veel väga vähe. Fakt, et hispaanlased 8

VAGA VESI

nad jõuga suuremalt jaolt Kuubale ümber asustasid, ei olnud kultuuri säilimisel kuigivõrd abiks. Tuletan endale meelde, et riskin ise surma saada, kui hoolikam ei ole. Võtan noa tupest välja, hoian enda ees ja tõmban jalad keha ligi, et oleks vähem võimalust kuhugi hambad sisse lüüa. Teises käes hoian kühvlit, et sedagi vajadusel relvana kasutada. Inimesed hukkuvad alligaatorite hammaste läbi küll äärmiselt harva, aga juhtumite arv siiski suureneb, sest nii meie kui nende arvukus on tublisti suurenenud. Kui siin on tõepoolest alligaator, siis 99,999 juhul sajast ei huvita minu olemasolu teda karvavõrdki. Miljonid inimesed satuvad igal aastal alligaatoritele päris lähedale ja nendega ei juhtu mitte midagi. Muidugi, miljonid inimesed ei lähe ka vähekäidavatesse vee alustesse urgastesse, mida alligaator võib ehk oma territooriumile tungimisena tõlgendada. Miljonid inimesed ei istu ka kanali põhjas nagu priske meriahven, kes lausa ootab, et teda nahka pistetaks. On ju ka suurenev krokodillide populatsioon, kes on oluliselt agressiivsemad. Ja ärgem unustagem veel verejanulisemaid Niiluse krokodille, kes ka juba siinkandis ringi ujuvad. Rääkimata üha rohkearvulisematest invasiivsetest hiidpüütonitest ... Lausa veealune Jurassic Park. Pööran aeglaselt pead ja uurin vett enda ümber, valmis noaga suskama kohe, kui mõni silmapaar või ninaots sogasest veest ilmuma peaks. Siin võib vabalt ujuda kuuemeetrisest krokodillist vaid paari meetri kaugusel, nii et teda ei märkagi. Hingan välja priske portsu mulle, et kõigile ümberringi oma olemasolust teada anda. Parem on eemalt üllatada kui peale astuda. Kui olen üsna veendunud, et lähema poole sekundi jooksul mind ei rünnata, otsustan pinnale tõusta ja kaldale minna. Töötan käte, jalgade ja lestadega ning tõusen heleda pinna poole, kuni pea veest välja saan. 9

ANDREW MAYNE

Olen enam-vähem valmis nägema alligaatorit, kes poolteist meetrit eemal hulbib ja mind laisal ilmel vahib. Selle asemel tervitab mind roheline kanal, mille pinnal väreleb mu enda tekitatud lainetus. Alles siis, kui kalda poole pööran, jääb süda peaaegu seisma. Alligaatorite lähedal olen sadu kordi ujunud. Haisid näinud rohkem, kui suudan kokku lugeda. Praegune vaatepilt pole ka esmakordne ... kuid pole mitte kunagi nii ootamatu olnud. Lartsatus, mida kuulsin, ei olnud vette libisev alligaator. Ega ka krokodill ega siuglev madu. See oli keha. Inimese keha. Surnukeha. Mis lükati kanalisse sel ajal, kui mina vee all olin.