II
RESTORAN VIRU HOTELLI TEISEL KORRUSEL OLI PEAAEGU TÜHI.
Allan seisatas ukse juures ja vaatas saali. Reinu veel polnud. Nad olid kohtumise kella kolmeks kokku leppinud. „Soovite lõunat süüa?” Unise näoga kelner vaatas teda tülpinud pilgul. Kaenla all kandis ta nahkköites söögikaarti. Tema valge kikilipsu otsad olid kergelt määrdunud. „Jah, aga üks kamraad peaks veel tulema. Nii et kahene laud sobib küll.” Kelner juhatas aknaaluse laua ja lonkis eemale. Allan üritas söögikaarti süveneda, kuid raske oli mõtteid koondada. Ta tõstis pea ja vaatas hajameelse pilguga aknast välja tänavale, kus üksikud kevadiselt riietunud inimesed kuhugi kõndisid. Neid polnud palju.Vähemalt mitte nii palju kui vanasti. „Kus nad siis on?” mõtles Allan. „Tööd ju kellelgi enam õieti pole.” Mõte tööle tõi tagasi hingekriipiva ärevuse.Viimastel nädalatel oli sellest saanud püsiv meeleseisund. Tühjad päevad pärast töötuks jäämist venisid kui unised haned keskpäevases kuumuses. Nii juba nädalaid. Ometi oli ta harjunud olema sündmuste keskpunktis. Seal, kus oli tema, toimus alati midagi tähtsat ja inimestele olulist. Seal tehti saatust määravaid otsuseid, seal suunati meeste, masinate ja materjalide liikumist. Nüüd aga valitses tema ümber tühjus, nagu oleks aeg äkki seisma jäänud. Keegi ei helistanud, keegi ei küsinud nõu.
12