Issuu

EESTI VABADUSSÕJA AJALUGU I Vabadussõja eellugu. Punaväe sissetung ja Eesti vabastamine

Teksti kirjutanud: Peeter Kaasik, Lauri Vahtre, Urmas Salo, Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Hellar Lill, Toomas Hiio, Toe Nõmm ja Taavi Minnik Kaardid koostanud: Reigo Rosenthal Koostanud ja toimetanud: Lauri Vahtre

SISUKORD

I. VABADUSSÕJA EELLUGU

Rahvad ja vabadus 39 Eestlased ja vabadus 40 Kauge mineviku kaja 40 Ärkamisaeg ja venestus 43 Eestlased Vene armees 47 Eesti 19.–20. sajandi vahetusel 50 Eesti üldine areng 50 Eestlased maal ja linnas 54 Baltisakslased ja keskvõim 58 1905. aasta revolutsioon ja Eesti 59 Eesti maailmasõja eel ja ajal 64 Üldist 64 Sõjaaja tööstus 66 Põllumajandus 68 Toitlusraskused 68 Eesti mehed Esimeses maailmasõjas 69 Eesti ohvitserkonna kujunemine 71 Veebruarirevolutsioon 74 Revolutsioon Venemaal 74 Revolutsioonisündmused Eestis 77 Eesti ühendatakse autonoomseks kubermanguks 78 Autonoomiaseaduse väljavõitlemine 78 Ajutine Maanõukogu ehk Maapäev 82 Omakaitse loomine 84 Rahvusväeosade moodustamine 84 Vahetuvate võimude aasta 90 Enamlaste võimuletulek ja enamlikud ümberkorraldused 90

Maapäev kuulutab end kõrgeimaks võimuks Eestis 96 Eesti välisesindajate tegevuse algus 98 Iseseisvuse väljakuulutamine 99 Saksa okupatsioon 102 Hertsogiriik 106 Sündmused mujal 108 Olukord Venemaal 108 Maailmasõja lõpp 112

II. OLUKORD VABADUSSÕJA EELÕHTUL 115 Uute riikide teke Vene impeeriumi läänealadel 117 Ebamäärane Ida-Euroopa 117 Poola 117 Valgevene 119 Ukraina 119 Leedu 121 Läti 121 Soome 123 Omariiklus saab tegelikkuseks 124 Võimupretendendid Eestis 124 Rahvusvahelise tunnustuse otsimine 128 Välisesindajate tegevus Venemaal 132 Võimu ülevõtmine Saksa okupatsioonivõimudelt 134 Valitsusasutuste töö organiseerimine 141 Eesti territoorium ja kodanikud 146 Majanduslik olukord Vabadussõja alguseks 148 Kõik teed viivad sõjani 151 Nõukogude Venemaa sõjalis-poliitilised plaanid 151 Eesti enamlaste tegevus 154 Punaarmee eesti üksused 158

SI IVA S UBKAODRUDS S Õ J A E E L L U G U

Saateks. President Kersti Kaljulaid 11 Eessõna 13 Historiograafia 16

Punaarmee jõud ja plaanid Eesti suunal 161

Lõunarinne 242 Loid sissetung ja korraldamata kaitse 242

Kaitsejõudude loomise algus 164

Tartu langemine 245

Suund rahvaväe loomisele 168

Kaitse korraldamine Põltsamaa

Otsus sõdida 173

ümbruses 247 Korraldus- ja lahingutegevus Viljandi-

III. SÕJA ALGUS, VÄLISABI JA TEGEVUS TAGALAS 177 Punaarmee sissetung 179 Olukord Virumaal 179 Narva langemine 179 Otsitakse välisabi 186 Inglaste tulek 186 Soome vabatahtlikud 190 Vastupanu korraldamine riigisiseselt 194 Kaitsetahe 194

ning Pärnumaal 248 Taandumislahingute üldine tulemus 252 Rasked päevad detsembri lõpus 256 Eesti Töörahva Kommuun ja eesti punaväed 258 Ebariiklus ja näiline rahvavõim 258 Arusaamatused mõistetega 260 Kommunistlikud ümberkorraldused 263 Punane terror 265 Marionettriigi loomise katse tulemused 268 Eesti punaväed detsembris ja jaanuaris

268

Omariikluse vaenlased tegutsevad edasi 200 Välikohtud 201 Keskse riigikaitsestruktuuri loomine 203 „Ühistöö” 205 Juhid 208 Väeosade formeerimine 210 Olemasolevad relvad 219 Sõja alguse relvaabi 223 Muu sõja- ja sõdurivarustus ning toit 224

V. PÖÖRE SÕJAS Üldine olukord 273

Murdelahingud Viru rindel 273 Eesti väed Tallinna kaitsel 273 Punaväed Põhja-Eestis 275 Murdelahingud 3.–5. jaanuaril: Valkla, Priske, Kehra, Vetla 275 Punaväe rinde läbimurdmine

E E S T I VA B A D U S S Õ J A A J A L U G U I

5.–6. jaanuaril

271

281

IV. TAGANEMINE TALLINNA JA VILJANDI ALLA 227

Sõjategevus Paide all 283

Viru rinne 229

Olukord aastavahetusel 284

Taandumine Oru–Künnapõhja

Aidu lahingud 285

joonele 229

Murdelahingud Lõunarindel 284

Kuperjanovi partisanide tegevus 287

Taandumine Rakvere alla 231

Võitlused Voltveti ümbruses 288

Rägavere lahing ja Rakvere

Kärstna lahingud 2.–6. jaanuaril 289

langemine 233 Taandumine viimasele kaitsejoonele 235

Lahingud Abja, Halliste, Karksi-Nuia ja Taagepera ümbruses

291

Vastupealetung Viru rindel 292

Paju lahing 344

Olukord murdelahingute järel

Valga vabastamine 349

292

Vastupealetungi algus ja Loksa

Pealetung Räpina ja Petseri suunas 349 Võru vabastamine 352

dessant 292 Tapa vabastamine 297

Sõjategevus Lõunarindel

Rakvere vabastamine 298

veebruaris 354

Jõhvi vabastamine 300

Edasitungi planeerimine 354

Narva vabastamine 304 Sõjaline hinnang

Pealetung Petserimaal 356

310

Punaarmee võitlusvõime taastamine 312

Võitlused Kagu-Võrumaal ja Alūksne

Kaitse Narva rindel 313

Põhja Pojad vallutavad Alūksne 361

Narva rinde kaitse organiseerimine 313

Võitlused Volmari suunal 365

Narva jõe idakalda vallutamine 315

Võitlused Valga ja mere vahel 367

Punaväe vastupealetungi tõrjumine jaanuari lõpus

316

Kaitsetegevus veebruari esimesel poolel 318

suunal 358

Vastupealetungi tähendus ja tulemused 371 Vastupealetungi sõjaline tähtsus 371 Mõju meeleoludele 373

Vastupealetung Lõunarindel 319 Ümberkorraldused Punaarmees 319 Sõjategevus Mõisaküla–Ruhja ja Abja

Mõju välispoliitikale ja vastukaja Pariisis 373 Argipäev rindel 377 Sõjavangide saatus

suunal 321

382

Tartu vabastamine 322

Reola lahingud 327

VI. MUUTUSED JA MUUDATUSED EESTI SÕJAVÄES 385

Läti punaarmee toob täiendavaid

Rahvaväe areng ja õiguslik

valmistumine vastupealetungiks 326

jõude 328 Tartu vabatahtlike pataljoni võitlused Rannu ja Rõngu all

331

positsioon 387 Keskstruktuuri väljakujunemine 387 Mobilisatsioonid ja täiendus

Soomusrongide edasitung, võitlused Elva lähedal 331

väljakujundamine

Punaarmee kaitse läbimurdmine Valga suunal 336

390

Vaidlused sõjaväe võimupiiride üle 393

Punaarmee vastupealetungi katsed, Sõjaväe tugevnemine 397

võitlused Sangastes 338 Võitlused Ruhja ümbruses ja Pikksaares

Juhtimisstruktuurid 397

339

Lahingud Helme ja Tõrva all

Jalavägi 399 341

Põhja Poegade rindelejõudmine ja ümberkorraldused juhtimises 343

388

Auastmete süsteemi

Suurtükivägi 401 Ratsavägi 401 Insenerivägi 403

SI IVA S UBKAODRUDS S Õ J A E E L L U G U

Tartu kaitse korraldamine, punaväe

Soomusrongide divisjoni moodustamine ja selle alluvuse küsimus 403

Pealetung Võrule 465 Punaarmee Pihkva grupi uus pealetung 468

Merevägi 407 Muust rahvusest üksused Eesti armees 408

Ruhja läbimurre 470 Ruhja läbimurde likvideerimine 474 Laevastiku tegevus 1919. aasta

Taani ja Rootsi vabatahtlikud

408

Vene valged Eesti Vabariigi

kevadel 477 16. aprilli riigipööre Lätis 479

teenistuses 410 Läti üksuste formeerimine Eestis 413

Viru rinne 1919. aasta märtsist

Soome vabatahtlike lahkumine 417

kuni Põhjakorpuse kevadpealetungini 482

VII. SÕJATEGEVUS 1919. AASTA KEVADEL 421 Punaarmee kavatsused endiselt jõus 423 Punaarmee plaanid ja jõud 1919. aasta kevadtalvel 423 Eesti punaarmee formeerimine 425 Punaarmee vastupealetung 1919. aasta veebruari lõpul 429 Sõjaõnn pöördub

429

Punaarmee üldine vastupealetung Petserimaal 430

Positsioonisõda 482 Eesti jõud Narva rindel 483 Lahingutegevus märtsi lõpus ja aprillis

486

Narva pommitamine 488 Põhjakorpuse ja 1. diviisi kevadpealetungi plaanid 490 Punaarmee kaotab initsiatiivi 493 Punaarmee viimased pealetungikatsed Lõunarindel 493 Eesti Rahvavägi haarab Lõunarindel initsiatiivi 497

Alūksne langeb Punaarmee kätte 431 Punaarmee vastupealetung Narva rindel 433 Sõjategevus Lõunarindel 1919. aasta

E E S T I VA B A D U S S Õ J A A J A L U G U I

Sõjapingutused tagalas 503

varakevadel 438

Meeleolud 503

Punaarmee Pihkva grupi pealetung

Enamlased ja nende mõju 506

märtsi esimesel poolel 438

VIII. RIIK KORRASTAB ENNAST

Võru on ohus 444 Sõjategevus Mõniste ümbruses 448 2. diviisi vastupealetung Pihkva suunas märtsis-aprillis 449 Pealetungikatse Alūksne suunal 458

Mäss Muhu- ja Saaremaal

508

Välikohtute tegevus 510 Sõjamajandus 511 Rõivastus ja saapad

511

Kriitiline kevad 513 Sõjakulud

517

Kriitilised päevad Lõunarindel

Kaupade liikumine 519

1919. aasta aprillis 463

Ameerika sõjaväe tühjendusmüük

Eestimaa armee ja selle pealetungikavad 463

ja Revalis

521

Arstiabi sõjas

529

501

Eesti Punase Risti loomine 529 Side 531 Asutava Kogu valimistest maaseaduseni 532 Uue õigussüsteemi rajamise küsimus 532 Asutava Kogu idee sünd ja areng 533 Asutava Kogu valimised aprillis 1919 533 Radikaalne maaseadus 537 Vahekokkuvõte 541 Isikunimede register 545 Kohanimede register 551 Kaartidel kasutatud lühendid 558

SI IVA S UBKAODRUDS S Õ J A E E L L U G U

Fotode allikad 559

SAATEKS Hea lugeja!

SI AVA ATBEAKDSU S S Õ J A E E L L U G U

Oled avanud raamatu, mis räägib Eesti riigi ajaloo ühest kõige olulisemast ja keerulisemast ajajärgust – Vabadussõjast. Selles sõjas said eestlased esimest korda võidelda Eesti riigi eest ja Eesti lipu all. Vabadussõja võit tagas Eesti Vabariigi püsimajäämise. On tõenäoline, et kaotuse korral poleks meid täna olemas riigina, võib-olla isegi mitte rahvana. Suurte ajalooliste sündmuste kulgu mõjutab alati hulk väliseid sündmusi, mis ühest väikesest riigist ja rahvast vähe sõltuvad. Küll aga sõltub esmajoones meist endist, kas teeme ise esimese ja kõige raskema sammu vastupanu alustamiseks. Ise vastu hakates kinnitame nii vaenlastele kui sõpradele, et tõesti väärime ja soovime olla vabad ja iseseisvad. Ise vastu hakates aitavad meid ka liitlased, kelleta pole Eesti-suguse väikeriigi edukas ja pikaajaline kaitsmine võimalik. Just julgus oma riigi eest seista tagas meile võidu Vabadussõjas. Seevastu 20 aastat hiljem lõppes vastupanust loobumine ja liitlaste puudumine Eesti riigi ja rahva jaoks katastroofiga. Vabaduse kättevõitmine ja sellest kaks kümnendit hiljem ilmajäämine on õppetunnid, mis hoiavad meid tänagi õigel teel. Me ei tohi kunagi loobuda oma vabadusest ja iseseisvusest ilma võitluseta. Meie põhiline kaitseliin on demokraatlikud väärtused, mille eest tuleb pidevalt võidelda nii kodus kui võõrsil. Neil väärtustel seisab reeglitel põhinev maailmakord, meie julgeolek ja meie liitlaste valmisolek meid kaitsta. See raamat on enesekindlust sisendav lugu sellest, kuidas väike riik ja rahvas saab keerulises maailmas edukalt manööverdada – kui tal on moraalne ja tehniline valmisolek sõdida, leiab ta endale liitlased ja suudab ennast kehtestada ka rahvusvahelistes diplomaatilistes suhetes. Neid õppetunde järgides tagame, et jääme alati seisma vaba ja iseseisva Eesti lipu alla – Eesti Vabariigi lipu alla.

Kersti Kaljulaid Vabariigi President, riigikaitse kõrgeim juht 11

EESSÕNA Vabadussõda on eestlaste ajaloo seni kõige

ajakohastatud, laiale lugejaskonnale suunatud

ülevam lehekülg. Ühtlasi ka kõige maisem ja

ülevaateteose järele.

asjalikum, sest Eesti riik rajati Vabadussõja

Seda silmas pidades alustas Eesti Sõja-

käigus ja rahvagi liitis lõplikult just see sõda.

muuseum Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva

Vabadussõjaga tekkinud ühtekuuluvus osu-

lainel 2009. aastal ettevalmistusi uue teose

tus nii tugevaks, et aitas eestlastel üle elada

koostamiseks. Margus Laidre, Toomas Hiio,

isegi poole sajandi pikkuse võõrvõimu ja andis

Kristjan Lutsu ja Madis Mikko eestvedamisel

meile jõudu taastada oma riik. Ka tänane eesti

said paika käesoleva raamatu üldised piirid.

rahvas on Vabadussõja võitjate tänuvõlglane.

„Eesti Vabadussõja ajaloo” kirjutamine ja

Seetõttu on oluline, et Vabadussõja käiku,

koostamine algas 2015. aastal, et uus kogu-

selle tõuse ja mõõnu ning sõjaga kaasnenud

teos võiks lugeja kätte jõuda Tartu rahu

õppetunde jätkuvalt teataks ning tuntaks.

100. aastapäeval ja olla sobivaks lõpetuseks

Esimene põhjalik Vabadussõja ajalugu

Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamisele.

„Eesti Vabadussõda” ilmus kahes köites aastail 1937 ja 1939. Tegemist oli hästi loetava,

„Eesti Vabadussõja ajaloo” on kirjutanud auto-

laiahaardelise ja inforikka tööga, kokkuvõttes

rite kollektiiv koosseisus Peeter Kaasik, Lauri

õnnestumisega. Ehkki peatselt järgnenud

Vahtre, Urmas Salo, Ago Pajur, Tõnu Tann-

pikk Nõukogude okupatsiooniaeg püüdis

berg, Hellar Lill, Toomas Hiio, Toe Nõmm ja

Vabadussõja mälestust kustutada ja hävita-

Taavi Minnik. Nimede järjekord kajastab ligi-

misele oli määratud ka „Eesti Vabadussõda”,

kaudselt igaühe panust lehekülgedes mõõde-

jäi inimeste kätte piisavalt eksemplare, nii et

tuna. Põhiautorid, kes kokku andsid umbes

igaüks, kes tõesti soovis, võis salaja selle raa-

kolmveerandi tekstist, on kolm esimest.

Nüüdseks lahutab meid Vabadussõjast

Tervikteksti koostaja, toimetaja ja kogu projekti juht oli Lauri Vahtre.

juba terve sajand ja „Eesti Vabadussõjast”

Töö alguses lepiti kokku, et peatükkidele ja

vaid mõnikümmend aastat vähem. Kõik sel-

alapeatükkidele konkreetseid autoreid ei mär-

lest sõjast osa võtnud inimesed on surnud.

gita. See võimaldas tegevtoimetajal esitatud

Kuid ühtaegu on meie teadmised Vabadus-

käsikirju vajaduse korral omavahel põimida

sõjast laienenud. Kõigepealt teame täna-

ja julgelt toimetada, et saavutada hädavajalik

päeval Vabadussõja järellugu – lugu sellest,

ühtsus ning vältida liigseid kordusi. Valminud

kuidas eesti rahva ajalugu mõjutas ja kujun-

tekst on kollektiivne looming ja mingi konk-

das Vabadussõja mälestus. Teiseks on vahe-

reetse lause või lõigu puhul on algse autor-

pealsete aastakümnete jooksul kirja pandud

suse väljaselgitamine enamasti võimatu.

hulgaliselt mälestusi, avaldatud senitundmata

Sellegipoolest võib öelda, et otseselt

fakte, leitud uusi arhiivimaterjale või pääse-

lahingu tegevust kirjeldavate lehekülgede

tud ligi neile, mis varem olid kättesaamatud.

põhiautorid on U. Salo, P. Kaasik ja L. Vahtre,

Pärast Eesti Vabariigi taastamist on Vabadus-

tagala organiseerimisest ja sõja majandami-

sõjast avaldatud hulk teaduslikke töid, mil-

sest ning relvadest on kirjutanud peamiselt

les sisalduvat infot kildhaaval kokku korjata

P. Kaasik ja T. Nõmm, Tartu rahuläbirääki-

on jõukohane vaid spetsialistile. Lõpuks on

mistest P. Kaasik, Vabadussõja kaugemast

muutunud ka lugeja. Nii tekkiski vajadus uue,

ja lähemast eelloost A. Pajur, T. Tannberg

EESSÕNA

matuga tutvuda.

ja L. Vahtre, Vabadussõja järelloost H. Lill ja

meie ajaloole järgnenud saja aasta jooksul

L. Vahtre, punasest terrorist ja välikohtutest

kuni tänapäevani välja.

T. Minnik, Vabadussõja historiograafiast T. Hiio.

„Eesti Vabadussõja ajalugu” on kirjutatud

Eri teemade proportsioonide, rõhuasetuste,

ajaloolist tõde silmas pidades ja selle poole

kokkuvõtete ja järelduste eest vastutab toi-

püüeldes. Ei ole kardetud puudutada ka

metaja.

episoode, milles Eesti riik või sõdurid kõige

Fotod valisid ja varustasid allkirjadega

paremas valguses ei esine. Kuid ühtlasi on

Peeter Kaasik ja Siim Õismaa. Kaardid koostas

autorid ja toimetaja püsinud seisukohal, et

Regio aluskaartidele Reigo Rosenthal. Käsi-

kirjeldatakse sõda, kus ühel poolel olid meie –

kirja retsenseerisid Reigo Rosenthal, Toomas

st Eesti riigi ja eesti rahva – väed ja taotlused

Hiio, Urmas Salo, Jaak Pihlak, Kaarel Piirimäe,

ning vastaspoolel need, kes meid vallutada ja

Ago Pajur, Arto Oll ja Andres Hõrn, kõige

alistada püüdsid.

põhjalikumalt kolm esimest.

Eelmise üldkäsitlusega võrreldes on vastas-

E E S T I VA B A D U S S Õ J A A J A L U G U I

poolele rohkem tähelepanu pööratud. Suure

Nii nagu 1930. aastail ilmunu, jääb ka käesolev

töö tegi Läti Riiklikus Ajalooarhiivis, Läti

käsitlus oma laadilt populaarse ja teadusliku

Riigiarhiivis ja Eesti Riigiarhiivis ära Urmas

vahepeale. Teaduslikust käsitlusest jääb puudu

Salo. Muu hulgas leidub neis materjale Puna-

vaid viiteaparaat. Selline lahendus valiti teadli-

armee kohta, mis toodi Lätisse ja Eestisse

kult, eeldades, et ilma viideteta on koguteos

alles pärast II maailmasõda ja mis seetõttu

ajaloohuvilise tavalugeja tarbeks sõbralikum.

„Eesti Vabadussõjas” ei kajastu. Täielikult

Kuid kirjutamisel lisasid kõik autorid käsikirjale

allik materjalidel põhinevat käsitlust, n-ö

siiski ka viited. Nende toimetamine ja kättesaa-

algusest peale kirjutatud Vabadussõja ajalugu

davaks tegemine kõigile huvilistele, eelkõige

autorid endale siiski eesmärgiks ei seadnud.

aga kitsamale spetsialistide ringile seisab ees.

Valdavas osas on tegemist teosega, mis toe-

„Eesti Vabadussõja ajalugu” on samuti kahe-

tub uurimustele, artiklitele, monograafiatele.

köiteline nagu selle eelkäijagi. Esimeses köites

Kuid loomulikult kasutasid eri autorid eri-

antakse ülevaade Vabadussõja eelloost, olu-

neval määral siiski ka allikmaterjale. Sellest

korrast sõja eel, taganemisest ja vastupeale-

historiograafiapeatüki lõpus.

tungist ning kevadistest lahingutest, mis

Töö viimistlemise käigus tuli otsustada

olid eriti rasked Lõunarindel. Ajaliselt jõuab

ka mitmesuguseid tehnilisi küsimusi võõr-

käsitlus esimese köite lõpuks 1919. aasta mai-

kohanimede kirjutusviisist kuni sõjandus-

kuu keskpaika. Seda osa Vabadussõjast võiks

terminiteni. Läti kohanimede puhul on kõige

tinglikult nimetada sõjaks Eesti pärast. Teine

tuntumate asulate puhul jäädud eestipäraste

köide kirjeldab Eesti vägede võitlusi väljaspool

vormide juurde (Võnnu, Volmari, Lemsalu

Eesti piire, mille käigus jõuti Petrogradi ja Riia

jne), vähem tuntute puhul mindud üle läti-

alla ning Pihkva ja Jēkabpilsi taha. Omaette

pärastele (nt Ape ja Inčukalns, mitte Hopa ja

peatüki moodustab sõda Landeswehriga,

Hinzenberg). Sõjandusterminitega on talitatud

samuti läbirääkimised Tartus. Seda perioodi

korrektselt, kuid mitte pedantselt. Nii on jala-

Vabadussõjast võib tinglikult nimetada sõjaks

väepolgu asemel tekstis enamasti juttu lihtsalt

rahu nimel. Sõjakirjeldused vahelduvad üle-

polgust, lugemise hõlbustamiseks aga säilita-

vaadetega tagalas, vaenlase poolel, mujal

tud punaste polkude puhul nimekuju „küti-

Ida-Euroopas ja rahvusvahelises elus toi-

polk”; ka ei ole peetud tarviliseks sagedasti

muva kohta. Teose lõppu on lisatud peatükk

esinevate sõjaväejuhtide puhul iga kord lisada

Vabadussõja (mälestuse) käekäigust ja mõjust

auastet ja/või eesnime. Vastavalt üldlevinud

tavale on kindralmajori ja kindralleitnandi

Ühendkuningriiki Inglismaaks, nagu oli üldine

kohta paralleelselt kasutatud nimetust „kind-

tava sündmuste toimumise ajal; suurtükituld

ral”; nii on see ka sõjaväelaste koostatud „Eesti

ka pommitamiseks, mis tänapäeval seostub

Vabadussõjas”. Kohati on termineid uuenda-

eelkõige lennuväe tegevusega; rannakindlust

tud. Samas on muudes valdkondades puhuti

traditsiooniliselt fordiks. Mis puutub auastme-

jäädud teadlikult vanapäraseks, näiteks nime-

tesse, siis on kasutatud neid, mis olid sõjaväe-

tatud Briti eskaadrit ka Inglise eskaadriks ja

lastel vastaval ajahetkel.

EESSÕNA

Vabadussõja võidusammas

Vastupealetungi tähendus ja tulemused Vastupealetungi sõjaline tähtsus. Eesti

Moraalne ümbersünd peegeldub kujukalt nii

vägede hoogsa pealetungi käigus 1919. aasta

ametlikes ettekandeis kui juhtide ja sõdu-

jaanuaris vangistati suur osa kahe punase

rite päevikuis ning seda märkisid ka mitmed

kütipolgu koosseisust, vastase ülejäänud väe-

sõjakirjasaatjad ajakirjanduse veergudel. Alles

osadest kaotasid eesti ja vene polgud keskmi-

pealetungil sugenes enesekindlus, tuli esile

selt 40–50%, läti kütipolgud 20–30% koos-

eesti ohvitseri ja sõduri algatusvõime ning

seisust. Seejuures võtsid Eesti väed hulgaliselt

kalduvus aktiivsele ja iseseisvale tegevusele,

sõjasaaki, nimelt 36 suurtükki, 118 kuulipildu-

samuti valmisolek eneseohverduseks.

jat, 2000 püssi, kaks lennukit, üheksa vedurit,

Eesti vägede võit jaanuaris 1919 oli põhjalik

180 vagunit, neli laeva, 13 000 suurtükimürsku

ja ootamatu ning selle sõjaline ja poliitiline

ja 200 000 püssipadrunit ning muud sõja-

mõju ulatus kaugele üle kodumaa piiride. Oma

varustust. Pealetungi tulemuseks oli ümmar-

suurte kaotuste katmiseks pidi punaväe juhatus

guselt 20 000 km2 maa-ala vabanemine vae-

suunama Eesti rindele märkimisväärseid jõude

nulikest vägedest. Kokku võeti u 2000 vangi ja

nii strateegilisest varust kui teistelt rinnetelt

hävitati kaks Punaarmee soomusrongi. Ühtlasi

või rindelõikudest (nt Lätist ja Karjalast). Puna-

päästeti väga paljude inimeste elu ja hulgali-

väe tagalas loodavast ülemjuhatuse strateegi-

selt materiaalseid väärtusi.

lisest reservist, mis koosnes 11 diviisist, võeti

Nii murdelahingutes kui ka vastupealetungil

novembris kasutusele seitse diviisi ja neist saa-

kandsid põhiraskust Eesti üksused. Samas

deti Eesti vägede vastu peaaegu neli (6. ja 10.

tuleb ära märkida liitlaste abi suurt moraal-

kütidiviis tervenisti, peagi ka osa 1. kütidiviisist

set mõju eriti murdelahingute aegu nii Eesti

ja koonddiviisist). Eesti vägede vastupealetung

kui vaenlase jõududele. Soome vabatahtlike

Viru rindel, Narva vabastamine ja edasitung

saabumine Eestisse tõstis Eesti vägede vastu-

üle Narva jõe oli tekitanud ohu Petrogradile.

panuvõimet juba enne nende rindele jõudmist,

Punaarmee ülemjuhatus hakkas kartma Eesti

tekitades samas punaüksustes paanikat ja

ja Soome vägede ühist rünnakut (seda loeti

murdes nende võitlusvaimu. Otseselt sõja-

veebruaris suurimaks ohuks) ja seetõttu hakati

tegevusele oli soomlastel kõige suurem mõju

Punaarmee strateegilisi reserve, mida varem oli

eriti Narva, aga ka Valga vabastamisel, omaette

mõeldud kasutada eelkõige Ukrainas, tagala-

saavutus oli Alūksne vallutamine. Briti laevas-

ringkondadest üle tooma Petrogradi–Pihkva

tik julgestas Eesti vägesid merelt ja isegi pärast

piirkonda. Kui 1918. aasta detsembri keskel oli

brittide lahkumist – millest vaenlane teada ei

Eesti vastas u 3,5% Punaarmee rindejõududest

saanud – tagas hirm Kuningliku Mereväe ees

(8500 võitlejat), siis 1919. aasta veebruari keskel

selle, et Balti laevastiku Tegevsalk jäi passiiv-

u 6,5% ehk u 25 000 võitlejat. Nõukogude Läti armeest suunati meie

Väiksem polnud saavutatud suurvõidu

Lõunarinde vastu kaks kolmandikku üldisest

toime Eesti vägede moraalile, mis on relvas-

lahingkoosseisust. Operatiivselt mõjutas Eesti

tuse ja varustusega võrdväärne sõjaline

vägede pealetung seega kõigepealt punase

tegur. Noored väeosad muutusid tundmatu-

Läti armee tegevust, kes oli pärast Riia vallu-

seni. Kiire lahinguedu pühkis paari nädalaga

tamist jätkanud edasitungi ja jõudnud 1919.

minema selle jõuetu ja ükskõikse meele-

aasta jaanuari keskpaigas Venta jõe joonele.

olu, mis oli olnud valdav taandumise ajal.

Kõigepealt suunati mitu läti kütipolku appi

V. P Ö Ö R E S Õ J A S

seks ja 6. kütidiviis merelt toetuseta.

371

Vabakorpuslased Hamburgi raekoja õuel pärast rahutuste mahasurumist (1919)

7. armee Novgorodi diviisile. Ajal, mil Läti

Saksa idapiirile oleks kutsunud kohe välja

punavägi valmistus andma lõpphoopi Saksa

kommunistliku revolutsiooni kogu Saksa-

ja Läti vägedele Liepāja ümbruses, pidi ta suu-

maal.

nama kõik oma vabad jõud ja reservid Eesti rindele Valga ja Võru suunas ning võtma

Isegi kui tegemist on liialdusega, ei maksa

2. Novgorodi diviisilt üle rindelõigu juhtimise.

kahelda, et Punaarmee ilmumine piirile oleks

Seega jäi I läti kütibrigaad Kuramaal otsus-

Saksa kommuniste tõepoolest innustanud.

taval hetkel ilma värskete jõududeta. Olles

Võimalik, et Saksamaal oleks puhkenud kodu-

seeläbi nõrgestatud, lasi punavägi end jaa-

sõda ja punavägi oleks hõivanud osa riigist.

nuari lõpul Liepāja ees kaitsesse suruda. Nõu-

Berliinis tõrjuti juba jaanuaris vabakorpuste

kogude Läti armee lööki Liepājale ei peatanud

abil vasakradikaalide (Spartakusbundi) võimu-

1919. aasta algul seega mitte üksnes Saksa,

haaramiskatse, lahingud kestsid kuus päeva.

Landeswehri ja Läti väesalgad, vaid samavõrd

Rahutusi oli Saksamaal ka järgnevatel kuudel.

ka Eesti rahvavägi oma pealetungiga Valga ja

Ida-Preisimaal oli jaanuaris sisuliselt kaksik-

Võru suunas.

võim: tööliste ja soldatite nõukogud ja ka vana

E E S T I VA B A D U S S Õ J A A J A L U G U I

Milliseid tagajärgi oleks endaga kaasa too-

372

nud Liepāja langemine läti punaküttide kätte, selle kohta kirjutab tolleaegne Saksa Raudbrigaadi ülem major Jozef Bischoff järgmist:

administratsioon. Märtsi algul toimus mässukatse ka Königsbergis. Kuid Punaarmeel jäi Preisimaale jõudmata. Pärast vägede reorganiseerimist vallutas Landeswehr koos vürst Lieveni salga ja läti

Olin seisukorra tõsidusest täiesti teadlik,

üksustega tagasi Kuldīga ja Ventspilsi (13. ja

kuid ühtlasi veendunud, et Venta jõe joon

25. veebruaril). Üldpealetung algas 3. märt-

moodustab viimse võimaluse ära hoida Nõu-

sil, see kulges edukalt ja märtsi lõpuks oli

kogude Vene sissetungi Saksa piiridesse. (...)

Punaarmee surutud Lielupe jõe taha. Siingi

Ja seisukorrast Saksamaal teadsin küllalda-

aitasid valgeid jõude kaudselt Lõuna-Eestis

selt, et Nõukogude Vene vägede ilmumine

toimunud vihased lahingud.

Samal ajal nende sündmustega Lätis jätkas Nõukogude Vene Läänearmee veel edu-

terrori) kui ka Eesti vägede tegevuse toimel üsna jõuetuks.

kat pealetungi Valgevenes, Poolas ja Leedus.

Sõda, mis oli rahvast esialgu lõhestanudki,

5. veebruaril sõlmiti aga Poola–Saksa sõjalis-

hakkas nüüd hoopis kokku liitma. Koonda-

poliitiline leping, millega nähti ette Grodno

des raskel perioodil endasse aktiivsemaid ja

kubermangu üleandmine Poolale. Tänu sel-

patriootlikumaid inimesi, sh haritlasi, aitas

lele hakkasid seal tegutsema Poola armee kaks

rahvavägi kaasa, et enamlusesõbralikud

väegruppi (sh Leedu–Valgevene diviis) ning

meeleolud kahanesid ja aina rohkem võeti

Punaarmee edasitung peatati Neemeni joonel.

omaks rahvuslikud eesmärgid – seda kõike

Nõukogude–Poola rindel toimus samalaadne

muidugi erandite ja tagasilöökidega. Sõjaväe

protsess kui Eestis paar kuud varem, 1918. aasta

kasvav kindlus, julgus ja ohvrimeelsus näitasid

lõpus. Kohati juba suurtükiväe ja soomus-

tagalalegi, kuidas tuleb tegutseda. Moraalne

üksustega tugevdatud jalaväeosad tegid esi-

eneseleidmine arenes rindelt tagala poole,

mesi tõsisemaid katseid avaldada vaenla-

haarates kaasa järjest laiemaid ringkondi

sele vastupanu. Poola vägede lahinguväärtus

sedamööda, kuidas maa vabanes vaenlasest.

Piłsudski juhtimisel kasvas. Suuremat edukat

Ühenduses riigivõimu tugevnemisega kasvas

pealetungi alustasid Poola väed aprilli keskel.

usaldus valitsuse vastu ja kodanikud hakkasid

Eesti vägede vastupealetungiga oli Soome

paremini täitma oma kohuseid.

lahest Musta mereni sirutuva sõjatandri põhja-

Sõjavaimustusest siiski kõnelda ei saa, seda

osas enamlusevastastele jõududele tekkinud

ei kutsunud esile isegi jaanuari suurvõidud.

kindel toetuspunkt. Kõik sai alguse Soomest.

Soome ajakirjanduse esindajad märkisid

Soomest kujunes kalju, millele kõigepealt võis

koguni, et väliselt tunneb soomlane isegi

toetuda Eesti. Eesti väed, saavutanud jaanua-

rohkem rõõmu Eesti võitude üle kui eestla-

ris esimestena edu, arendasid seda oma jul-

sed ise. Osalt võib seda seletada eestlasliku

gete löökidega veebruaris Volmari ja Alūksne

vaoshoitusega. Oma saavutuste üle oldi siiski

suunas ning nii kujunes Eesti omakorda

uhked ja kogu maal tänati südamest vapraid

kindlaks toetuspunktiks Lätile, mis mõjutas

juhte ja rindemehi.

otseselt või kaudselt sündmuste käiku meist kaugel lõuna pool.

Kuid sõjalisel edul oli ka sisepoliitiline pahupool. Suurema ohu möödudes hakkasid Maanõukogu pahempoolsed jõud nõudma

Mõju meeleoludele. Rahvaväe edu tekitas

kriitilistes oludes kehtestatud karmi sisekorra

isamaalise meeleolutõusu. Eesti vägede jul-

kaotamist. See põhjustas konflikti sõjaväe-

geid retki ja lahinguid vaenlase väljakihutami-

võimude ja mõne omavalitsusasutuse, samuti

seks jälgis ajakirjanduse kaudu kogu rahvas.

Maanõukogu juhatuse ja Ajutise Valitsuse

Kohalikud elanikud, kelle koduümbruses võit-

vahel. Kokkuvõttes jäi siiski peale kaine arves-

lused arenesid, püüdsid enamasti Eesti väge-

tus ja ülemjuhataja volitusi oluliselt ei kärbi-

sid aidata teadetega vaenlase kohta, maastiku

tud. (Sellest pikemalt vt VI ptk.)

tuslikumaks abiks oli aga külalislahkus ja abi

Mõju välispoliitikale ja vastukaja Pariisis.

toiduga. Ühtekuuluvustunne, mis oli rahvaväe

Eesti vägede võit 1919. aasta jaanuaris mõju-

ja elanike vahel tekkimas juba taandumise ajal,

tas ka Eesti välispoliitikat, eeskätt Eesti diplo-

tihenes ja süvenes, innustades sõdureid võit-

maatide tegevust tolleaegse maailmapoliitika

lusele. Klassiviha õhutav enamlik propaganda

keskuses Pariisis. 18. jaanuaril 1919 astus Parii-

muutus nii punavõimu tõelise palge (punase

sis kokku rahukonverents, mille ülesandeks oli

V. P Ö Ö R E S Õ J A S

tutvustamise ja tee juhatamisega. Kõige väär-

373

E E S T I VA B A D U S S Õ J A A J A L U G U I

374

teha üldine rahu ja likvideerida maailmasõja

oli paigutanud Vene küsimuse viimasesse

raske pärand. Pariisi koondusid kõigi sõjast

järjekorda. Ühes sellega lükati edasi Vene-

osa võtnud riikide tähtsaimad poliitikamehed

maast eralduda soovivate riikide küsimus,

eesotsas Inglise peaministri David Lloyd

millest anti vastavatele välisdelegatsioonidele

George’i, USA presidendi Woodrow Wilsoni

ka teada. Ei Londonis, Pariisis ega Roomas

ja Prantsuse peaministri Georges Clemen-

pandud Eesti Vabariigi kestmajäämisele erilisi

ceauga, kes juhatas ka konverentsi tööd.

lootusi, mistõttu keelduti andmast ka rahalist

1918. aasta kevadest oli Eestil – täpse-

abi ja mingeid garantiisid ei usaldatud. Vene

malt Eesti Maanõukogul – Suurbritannia,

küsimus püsis päevakorras pigem seoses

Prantsusmaa ja Itaalia de facto tunnustus ning

enamlaste ohuga ja seda eelkõige muret teki-

Antandi diplomaadid olid Eesti välisesinda-

tava olukorra tõttu Saksamaal. Eesti oli seega

jatele mõista andnud, et iseseisvuse küsimus

kõigest kõrvalküsimuse kõrvalküsimus. Ainus

otsustatakse just rahukonverentsil. Siiski ei

rõõmustav sündmus oli see, et Briti kohus, vii-

kavatsenud keegi Eestit ametlikult konverent-

dates de facto tunnustusele, tunnistas auriku

sile kutsuda ega rahudelegatsiooni ametlikult

Kajak Eesti Vabariigi omanduseks.

tunnustada. Eestit vaadeldi osana Venemaast

Venemaad ei olnud rahukonverentsile

ja sõjategevust osana Vene kodusõjast, sõltu-

kutsutud, kuid valgete poliitilised esinda-

mata sellest, milline oli olukord rindel.

jad tegutsesid kuluaarides aktiivselt. Kui

Sellest hoolimata olid Eesti Vabariigi diplo-

Vabadussõja lahinguväljadel olid Vene valged

maadid koos teiste tunnustust taotlevate

Eesti liitlased, siis Pariisi parkettpõrandail olid

riikide esindajatega Pariisis mitteametlikult

nad Eesti kõige visamad vastased.

kohal. Rahukongressi Eesti saatkonda – nagu

Vene küsimus tuli esimest korda arutlu-

seda ametlikult nimetati – juhtis Jaan Poska,

sele 22. jaanuaril 1919. Liitlasriigid üksmeelt

liikmed olid Nikolai Köstner, Jaan Tõnisson,

ei leidnud. Pärast pikemaid vaidlusi nõustuti

Ants Piip, Mihkel Martna, Karl Robert Pusta ja

Inglise peaministri ettepanekuga kutsuda

Eduard Virgo ning sekretärid Eduard Laaman

kõik Vene küsimusest huvitatud riikide ja

ja Rein Eliaser. Tegemist oli 1918. aasta alguses

poliitiliste rühmituste esindajad ühisele

tegevust alustanud välisdelegatsiooni jätkuga

nõupidamisele, mis pidi algama 15. veeb-

ning ka enamik liikmeid olid samad. Delegat-

ruaril 1919 Marmara mere Prinkipo saarel.

sioon oli saanud Ajutiselt Valitsuselt volitused

Kuid nõupidamisest ei saanud asja peamiselt

„iseseisvalt kõiki rahukongressil ettetulevaid

Vene valgete vastuseisu tõttu, kes keeldusid

küsimusi ära otsustada”. Ühtlasi volitati J. Pos-

enamlastega ühe laua taha istumast. Vene

kat Vabariigi erakorralise ja täievolilise saa-

küsimus jäi vinduma. Rahukonverents soo-

dikuna sõlmima valitsuse nimel Eestile sidu-

vinuks sellega tegeleda viimases järjekorras,

vaid poliitilise, majandusliku ja rahalise ise-

kui olukord on selginenud, kuid tegelikkus

loomuga lepinguid ning tegema laene. Siiski

lükkas Venemaa ja tema väikerahvad ikka ja

oli põhieesmärk saavutada Antandi riikidelt

jälle esiplaanile.

Pariisis de iure tunnustus.

Jaanuaris jõudsid Pariisi teated Eesti vägede

Üldiselt koheldi Eesti saatkonda sõbralikult,

edukast pealetungist Petrogradi ja Pihkva

kuid peaeesmärk jäi saavutamata. Antandi rii-

suunas. Lääne-Euroopa, eriti Inglise ja Prant-

gid tunnustasid Venemaad 1914. aasta piiri-

suse ajakirjandus arutas teateid elavalt. Näi-

des (erand tehti Poolale ja äärmisel juhul ka

teks Inglise ajaleht Daily Chronicle kirjutas

Soomele) ja vaatlesid Eesti taotlusi seetõttu

24. jaanuaril 1919, et „ühe kõrgema sõjaväejuhi

nn Vene küsimuse raames. Rahukonverents

arvates on enamlased Eesti vägede edukast

G. Clemenceau tuli 1919. aasta veebruari

on puhkenud rahutused.”

lõpul välja mõttega cordon sanitaire’ist ehk

„Enamlaste raske kaotus Eestis, Eesti väed

sanitaarkordonist – kaitsevööndist, mis

on vallutanud Narva,” teatas Inglise ajaleht

koosneks endise Venemaa lääneosas sündi-

Pall Mall 21. jaanuaril 1919. The Westminster

nud uutest või taastatud riikidest. Cordon

Gazette arvas 25. jaanuaril koguni, et eestlased

sanitaire’i taheti näha kaitsevallina, mille taga

marsivad juba Petrogradi peale. Morning Post

sõjast väsinud Lääne-Euroopa oleks enam-

kirjutas 4. veebruaril 1919: „Valga kaotamise

luse eest kaitstud ja mis eraldaks enamlased

vahetuks tagajärjeks Nõukogude Vene väe-

Saksamaast. Enamlus juba oligi 1919. aasta

juhatusele on, et Riia all teotsevad enamlaste

märtsikuus Béla Kuni riigipöördega Ungaris

väed lõigatakse tegelikult Petrogradist ära.

tunginud üle Venemaa piiride. Võtmerolli pidi

Ettenähtavalt isoleeritakse enamlased Kura-

Clemenceau plaanis etendama Poola ja sellest

maal juba lähemas tulevikus täielikult. Ei ole

lõuna poole jäävad maad kuni Musta mereni.

tõenäoline, et eestlased suudaksid oma põhja-

Mõte cordon sanitaire’ist võitis järk-järgult

rindel ilma toetuseta sügavamale Venemaa

poolehoidu sedamööda, kuidas taandusid

sisse tungida või koguni Petrogradi vallutada.

mõtted jõulisest interventsioonist Venemaale.

Kuid olles puhastanud oma territooriumi

Kuigi cordon sanitaire polnud see, millest

lõunapoolse osa vaenlasest, hakkavad nad näh-

endise Venemaa lääneosa rahvad oleksid

tavasti töötama koos Liivi- ja Kuramaal asuva

unistanud, oli see siiski samm edasi. Siitpeale

valgekaardiga.” Prantsuse ajaleht La Liberté kir-

peeti ka Eesti olemasolu vajalikuks Lääne-

jutas 22. jaanuaril 1919: „Äärmiselt väheste jõu-

Euroopa üldisele rahule, millest võrsus reaalne

dudega on eestlased punaväe puruks löönud,

tahe toetada meid nii moraalselt kui aineliselt.

Narva ära võtnud ja määratut saaki saanud.

Veebruari lõpust hakkasid suurriikide esinda-

Ühe hoobiga on enamlaste sõjaline prestiiž

jad tundma märksa suuremat huvi nii Eesti kui

paratamatult hävinud. Veel üks pisuke pingu-

teiste väikeriikide vastu. Et anda oma nõud-

tus, ja see vilets režiim langeb kokku.”

mistele rohkem kaalu, töötas Eesti saatkond

Meie vägede lahinguline edu oli seega kand-

Pariisis koos Läti, Leedu ja Ukraina esindu-

nud Eesti nime Lääne-Euroopa avalikkuse

sega. Koos esitati märgukirju ja käidi mõjuka-

ette ja seda laiemas ulatuses ning mõjuvamalt,

mate poliitikategelaste jutul. Hakkas laabuma

kui oli seni suudetud mõnel muul teel. Suur-

ka esialgu konarlik koostöö Poola esindusega.

riikide vanemad sõjaväelasedki hakkasid huvi

Paraku käsitleti rahvaste enesemääramis-

tundma meie rahvaväe, selle organisatsiooni,

õigust rahukonverentsil pigem filosoofilises

juhtimise ja ohvitserkonna vastu. Eesti dele-

võtmes. Sisulist arutelu segas tõik, et ülesanne

gatsioon sai Inglise välisministeeriumist kirja,

oli tegelikult lahendamatu. Muidu Venemaa

milles kinnitati (nagu J. Poska aprillis Asuta-

suveräänsust rõhutav USA leidis, et Venemaad

vale Kogule edasi andis), et „kõigist riikidest

ei saa enam käsitleda ühtse keiserliku Vene-

ja valitsustest, kes Maailmasõja ajal tekkinud,

maa piirides, sest Poolale on antud konkreetne

on kõige kindlam Eesti riik ja Eesti valitsus”.

iseseisvuslubadus. Raske oli põhjendada, miks

Paraku ei tähendanud tunnustussõnad

sel juhul keelduda tunnustamast Soomet, Balti

poliitiliste raskuste kõrvaldamist tunnustuse

riike ja teisi. Pole üllatav, et üksteist välistavate

saavutamise teelt. Kuid edu jaanuaris 1919

printsiipide rägastikus lahendas küsimused

oli esimene reaalne saavutus selles suunas

lõpuks jõud. Seda enam, et ekslikes tuleviku-

ja samm edasi Vene keerdküsimuse lahen-

prognoosides üritati arvestada selle Vene-

damisel. Seni interventsiooni pooldanud

maaga, mida tegelikult ei tulnudki.

V. P Ö Ö R E S Õ J A S

pealetungist desorganiseeritud. Petrogradis

375

E E S T I VA B A D U S S Õ J A A J A L U G U I

Eesti ohvitserid koos Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia sõjaliste esindajatega Piusa raudteejaamas. Vasakult: Merejõudude juhataja adjutant vanemleitnant Karl Mitt, Soomusrongide divisjoni ülema kohusetäitja kapten Anton Irv, laiarööpmelise soomusrongi nr 2 ülem alamkapten Jaan Lepp, 2. diviisi arsti kohusetäitja Hans Silbermann, 2. diviisi ülem alampolkovnik Viktor Puskar, tõlk, Merejõudude juhataja kapten Johan Pitka, Briti sõjaline esindaja kolonel Stephen Tallents, Ameerika Ühendriikide sõjaline esindaja kapten August Krantz, Eesti sõjaväe ülemjuhataja staabi käsundusohvitser kapten Eduard Villmann

376

Järk-järgult kujunes suurriikide suhtu-

tagajärjel oma mõju kaotas, tõusis „valge asja”

mises välja muster: uute riikide iseseisvuse

eestvedajaks Pariisis jaanuari alguses moo-

tunnustamine seati sõltuvusse endise liitlase

dustatud nn Poliitiline nõupidamine eesotsas

Venemaa soovidest ja läbi rääkida soovitati

Vene Ajutise Valitsuse esimese peaministri

kõigepealt eelkõige nende, st Vene valgete

vürst Georgi Lvoviga; välisministrina tegut-

esindajatega. See oli vastutulematus. Isegi

ses Sergei Sazonov, kes oli olnud välisminister

Venemaad ja venelasi halvasti tundvad Lääne

1910–1916. Eesti jaoks ei muutnud see midagi

diplomaadid teadsid, et Vene pagulased või-

ja selgust ei toonud ka Poska kohtumine Lvo-

vad küll jaguneda mitmesse leeri, kuid nad on

viga. Mida iganes ka eravestlustes räägiti,

kõik „ühtse ja jagamatu Venemaa” idee kand-

Vene Poliitilise nõupidamise avalikes dekla-

jad. Endine Vene Ajutise Valitsuse peaminister

ratsioonides heideti piiririikide iseseisvus-

Aleksandr Kerenski ütles Londonis Jaan Pos-

mõtted kõrvale. Need olevat tingitud ühelt

kale otsesõnu, et piirirahvaste küsimus tuleb

poolt umbusust tsarismi tsentraliseerituse

edaspidi arutlusele ainuüksi föderatsiooni

vastu ja teiselt poolt enamlikust despotis-

alusel, vastavalt Ufaa konverentsil sõnastatud

mist. „Uus Venemaa” aga lepitab vähemus-

seisukohtadega.

rahvad Vene riigiga föderatsiooni või auto-

Kuna üldine huvi väikeriikide vastu tõusis,

noomia kaudu. Vürst Lvov uskus, et käes on

nõuti Vene valgete esinduselt Pariisis seisu-

sobiv moment liitlasriikide interventsiooni-

kohta väikeriikide küsimuses. Pärast seda

vägede kaasabil enamlased kukutada ja muud

kui Kerenski Ufaas toimunud riigipöörde

küsimused pidi lahendatama selle järel. Taas

ilmnes lepitamatu juriidiline vastuolu: kui Vene

tuleviku kohta. Eduka vastupealetungi

valgete ja Antandi juhtivate jõudude meelest

potentsiaalselt suure mõju Eesti välispoliiti-

oli piiririikide küsimus osaks „Vene küsimu-

listele taotlustele hajutasid suuresti Vene

sest”, siis piiririigid lugesid endid juba rahvus-

valged. Olukord oli täbar ka seetõttu, et side

vahelise õiguse subjektideks, kelle sidumine

kodumaaga oli nõrk ja info liikus mõlemas

Vene küsimusega on õigustamatu ja tähendab

suunas halvasti. Nii J. Poska kui tema Tallin-

nüüd juba nende suveräänsuse rikkumist.

nas viibiv asetäitja O. Strandman on kurtnud

25. märtsil esitas Poska rahukonverentsile

kindla side puudumise üle, mille põhjused

Eesti protesti, milles rõhutas, et vastavalt

olid tehnilised. Veel kaua pärast saatkonna

enesemääramisõigusele ei pea Eesti kohaseks

lahkumist Tallinnast käis posti- ja telegraafi-

oma iseseisvust panna sõltuvusse „Venemaa

ühendus Tallinna ja Pariisi vahel Eesti Helsingi

tahtest”. Ka polevat tunnustamata valitsustel

saatkonna kaudu. Toona ei olnud veel diplo-

võimalik midagi planeerida pikema aja peale

maatilise posti erikullereid, neid asendasid

(nt laenud), mis takistab koostööd teiste

juhuslikud reisijad ja laevakaptenid. Pealegi

enamlusevastaste jõududega. Oma päeva-

oli jäetud šiffer Tallinnast kaasa võtmata. See-

raamatus on J. Poska kirjutanud:

tõttu ei saanud vahetada salajasi telegramme ja kõige tähtsamad teated jäidki saatmata.

Ükskõiksus, mida liitlased meie vastu – muidugi ka kõigi teiste väikerahvaste vastu –

Argipäev rindel. Nagu arvata võib, on rinde-

üles näitavad, on väljakannatamatu.

elu argipäev proosalisem kui need harvad ja innustavad järelpõlvi. Nagu kõik maailma

konnad ei töötanud väikeriikide vastu mitte

sõdurid, nii pidi ka eesti sõdur muretsema

ainult oma ametliku esinduse kaudu, vaid

esmajärjekorras kõhutäie, riietuse ja jala-

vaenu õhutati ka Lääne-Euroopa ajakirjan-

nõude pärast, puhuti muutus esmatähtsaks

duses ja avalikus arvamuses. Püüti näidata, et

uni või soe ahi. Võitlus „sisevaenlasega” ehk

eesti, läti, leedu ja ukraina rahvas suudavad

täidega käis samuti igapäevaelu juurde, sõl-

elada ainult venelaste juhtimisel ning tekkinud

tumata armeest. Ka eesti sõdurid laulsid,

riigid on mingid poolenamlikud moodustised.

naljatasid ja aasisid üksteist. Nagu sõdades

5. märtsil 1919 kirjutati Inglise ajalehes Mor-

korduvalt juhtunud, ühendas Vabadussõda

ning Post, nagu kuuluks Eesti sõjaväe koosseisu

inimesi, kiirendades 20. sajandi Euroopale

peamiselt venelased, sakslased ja soomlased,

iseloomuliku modernse rahvuse sündi.

eestlasi olevat seal väga vähe. Samuti teatati, et

Selline mõju tulenes eluolulisest tõsiasjast,

Eesti sõjavägi seisvat Vene kindrali juhatuse all.

et sõda viis kokku inimesi, kes poleks sot-

Et tõkestada Eestile vaenulik kihutustöö,

siaalsete, vanuseliste või päritolu erinevuste

jagas Eesti rahusaatkond ametlikke selgitusi ja

tõttu muidu pikemaks ajaks kokku sattunud,

andis välja selgitavat kirjandust. Seda tööd juh-

kusjuures sageli väga piiratud ruumi (kitsuke-

tis saatkonna juures asutatud eribüroo, mille

sed ööbimiskohad talupõrandail, kasarmuelu,

väljaandel ilmus mitu brošüüri Eesti kohta ning

kartsas istumine, soomusrongide meeskonna-

bülletääne meie sõjalisest ja sisemisest olu-

vagunid). Saarlased ja võrulased või mulgid

korrast, samuti artikleid ajakirjanduses.

ja virulased olid loomulikult varemgi kokku

Kokkuvõttes tegutses rahusaatkond Parii-

puutunud, nt kasvõi laulupidudel, kuid see ei

sis 1919. aasta algul väga raskes õhkkonnas,

olnud koos elamine. Nüüd tuli koos elada ja

olukorras, mis oli täis üllatusi ja teadmatust

sageli ka surra. Paljud sõdurid sattusid sõja

V. P Ö Ö R E S Õ J A S

ülevad hetked, mis muudavad lahingute käiku Pariisi kogunenud Vene emigrantide ring-

377

E E S T I VA B A D U S S Õ J A A J A L U G U I

Õppursõdurid puhkehetkel

378

tõttu ka neisse Eesti piirkondadesse, millest

et saarlased orienteerusid pimedas sama hästi

nad varem peale nime midagi ei teadnud.

kui päise päeva ajal. Öösel aitasid neid hädast

Laiarööpmelisel soomusrongil nr 2 teeni-

välja tähine taevas ja tuule suund, mille tund-

nud Ilmar Raamot kirjutab, kuidas Lõuna-

mises nad meid kõiki ületasid. Saarlased olid

Eestist pärit sõdurid ei saanud aru, kui neil

harjunud kalameestena väikeste gruppidena

kästi ämbriga vett tuua, sest nende murdes

tegutsema ja nii nende enesekindlus, otsus-

öeldi ämbri asemel „pang”. Kui asi selgeks

tamisvõime ja ka julgus olid ilmselt rohkem

sai, said nad naerulagina saatel lisahüüdnime

välja arenenud kui keskmistel „maarottidel”. Ja

„pangimehed”. Ometi tunti neid soomusrongil

kuidas oli lugu nende kommunismiga? Seda ei

mitte niipalju „pangimeestena” kui „manu-

olnud nende juures üldse olemas.

listena”, sest kui põhja-eestlane ütles, et „tule

Ehkki võib kõnelda mingist keskmisest

minu juurde”, siis lõuna-eestlane lausus „tule

„eesti sõdurist” oma teatavate eripäradega,

minu manu”. Manulistel oli oma keelemurdega

on loomulik, et konkreetsed inimesed isegi

kogu aja juurdeõppimist ja tallinlastel lõuna-

väikese üksuse piires erinesid tunduvalt.

eesti murrakuga kohanemist. Ega seepärast

Statistilise paratamatuse tõttu leidub alati

keegi soomusrongil midagi halvasti mõtelnud

näiteks naljahambaid, kes sama paratamatult

või poisse halvasti kohelnud. Mõnevõrra ras-

leiavad tee kõigi sõjaromaanide veergudele

kemgi oli saarlastel, sest neil tuli keelepruugi

(nt A. Gailiti „Isade maa” mitu tegelast või

erinevuse kõrval ületada ka eelarvamus, et

legendaarne „Abe” ehk Udo Einsild, kellest

nad on kommunistid ja mässajad. See õnnes-

kirjutab E. Grosschmidt). Nali on sõjas ja

tus neil suurepäraselt, vähemalt soomusrongil

sõjaväes olulisem nähtus, kui võiks arvata,

nr 2: Saarlased ei hoidnud oma võimeid vaka

aidates inimestel taluda väljapääsmatuid

all ja nii kõlas juba esimesel päeval minu roodu

olukordi või alla suruda hirmu, kui see kipub

kolmes rühmas saarlaste lõõtsapilli mäng ja

mõistust tumestama. Huumorisoon võis olla

uljas meeleolu nakatas kõiki. (...) [Lisaks] selgus,

erinev, alates vaiksest muhedusest (nagu

sõitsid neljakesi dresiiniga – mis hiljem ristiti soomusrongiks nr 7 – otse hämmeldunud vaenlaste keskele ja avasid neile tapva tule. Üldnimetuse „Vabadussõja sõdur” all peituvat inimlikku mitmekesisust kajastavad ka päevikud. Leidus sõdureid, kes tajusid sõda melanhoolses võtmes: Inimese elu on kui murede keskpunkt kuhu kõik ennast kokku koondavad, kes nõrgem on peab nende koorma all kokku langema, kui laevuke marusel merel. Jah, elu on kui laevuke, mis pealtnäha kenale merele välja purjetab, kui palju kaljusi peidab ta aga oma kena pinna all? ei või keegi ära arvata. Teine aga kirjutas: Sõin hommiku söögi ära tee leib või marmelad nagu igal hommikul. Lõunaks oli kapsta ja kartuli supp lihaga. Peale lõunad käisime saunas, mis päris mõnus oli. Soomusronglased lahingute vaheajal

Õhta oli jälle harilik söök: tee vesi või ja marmelat, ja siis sellega lõpeb ka tänane päev kell ¾ 9 kui neid ridasid kirjutan.

kus niiöelda rindel mööda saata”) kuni aktiivse

Samas võis olukord muuta emotsionaalseks

tolategemiseni, mida kirjeldab Ilmar Raamot:

ka väga asjaliku iseloomuga inimese, nagu vii-

Viimase mälestusena meie soomusrongilt

mati tsiteeritud Richard Unt, kes teisal kirju-

Valgas viisin kaasa hetke, kus kaks meie sõdu-

tab: Kui on jumal minuga ja see tema tahtmine

rit esinesid vürst Bermondt-Avalovina ja tema

on oiab ta kõik kuulit minust eemale. Ida palu

adjutandina. Nad olid suvisest landesveeri ret-

mu eest, et ma jälle varsti sinu juure saaks. Ja

kest soomusena saadud Saksa ohvitserimund-

kui ka ma üks kord langema pean tea siis, et

rid selga ajanud, sinna juurde muretsenud

viimase hingetõmbamiseni sinu päralt olen

hiilgavad „vürstlikud” pagunid, pikad plekist

olnud. Tuuled viige temale palju tervid minu

kannused ja monoklid, ning jalutasid nüüd

poolt soutku mu vaim täna unes su juure, ja

Valga jaama platvormil edasi-tagasi meie

antku teada, et süda ainult sinule tuksub.

sõduritele käske jagades, mis suure naeru-

Au ja kohusetunne olid mõisted, mida 20.

lagina ja vahemärkustega vastu võeti. Need

sajandi algul ei pilgatud. Kuid ka kohuse-

mehed asusid peagi rongile ja sõitsid Riiga

tundlik inimene kõhkles ja elas üle hinge-

päris Bermondt-Avalovit peatama.

vaeva. Näiteks kirjutas kuperjanovlane lipnik

Midagi pole parata, et riskima õppinud

Aleksander Mitnits 23. jaanuaril 1919: Kodused!

sõdurid kipuvad ka ohtlikku nalja harrastama:

Täna õhtu kolime Tartust välja soomusrongiga

Saatis mind pataljoni ülem Liivak staabist ära

Valga poole. Võtsin täna tunnistuse, et kooli-

rootu, sellepärast et eile õhtul, sõbra[ga] ta

õpetaja olen. Üles lasksin ka võtta, pildid jäid

viina pudeli tühendasime ning selle trahviks

Johanna õiendada. Tuju praegu hea ei ole ja

tuli meil mõlemil liinile Kriiusa külas kolida.

vaevab mõte, et kodused ootavad. Oleks aine-

Teisel juhul lõid soomusrongi nr 2 sõdu-

line külgki teil kindlustatud, võiks rahulikum

rid üle soomusrongi nr 1 moositünni või

olla. Kojutulekuks on mul juriidiline õigus, kuid

lahutasid sõja lõpupäevil meelt sellega, et

teda tarvitada ei jaksa, miski peab kinni. Ja kui

V. P Ö Ö R E S Õ J A S

soomusronglasel, kes palus Valgas luba „puh-

379

E E S T I VA B A D U S S Õ J A A J A L U G U I

Soomusrongi kuulipildujavagun pärast mürsutabamust

380

mul halvasti peaks minema, olen ise süüdi, ära

ja kui neid õnnestus selleks veenda. Ette tuli

siis minu üle väga palju pahanda. Lootuses, et

ka marodeerimist (nt kadus mõni koduloom;

kõik hästi läheb, tahan eestuleva sõjakäigu

seda eeskätt Lätis, kus elanikkond võis olla

kaasa teha. Juhatust miskit ei saa anda, vaata

vaenulik, aga ka Venemaal), aga sellega ka või-

kuis ise hakkama saad. Rohkem sulle rääkida

deldi pidevalt. Kuid võis juhtuda ka nii, nagu

pole. Ela hästi! Muretse vähem. Tervisid sulle

kirjeldab anonüümseks jäänud Virumaa mees:

ja pojale. Aleks – isa. Lipnik Mitnits langes

Õhtuks jõudsime Valge jõe liinile. Korterisse

kaheksa päeva hiljem Paju lahingus.

jäime kaupmees Rossi majasse kes lahkesti

Üldreeglina on rahuajal tublid inimesed

meid vastu võtis oma poe kauba sõduritele ära

tublid ka sõjas, kuid reeglil on oma erisused.

jagas, teatedes et homsest päevast peale sõja-

Sõda vajab ka sellist inimtüüpi – karismaati-

väkke hakab.

list, hoolimatut, uljast, peaaegu avantürist-

Õiguspäraseks loeti sõjavangide „vabasta-

likku –, kes tavaellu hästi ei mahu või lausa ei

mist” parematest rõivastest ja jalatsitest. Mis

sobi, nagu hiljem öeldi näiteks dessantroodu

puutub hügieeni, siis harjumused olid teised

ülema alamkapten Pauluse kohta. Seda võib

ja nõuded madalamad kui tänapäeval. Kord

täheldada mitme sõjasangari hilisema käe-

nädalas saunas käia kattis vajaduse ja selleks

käigu puhul.

leiti tavaliselt võimalus ka otsese sõjatege-

Nagu öeldud, moodustasid põhiosa rinde

vuse kõrvalt. Kurioosse erandi moodustasid

argimuredest toidu, rõivastuse, jalatsite, une

soomusrongid, kus oli võimalik sooja duši all

ja toasooja ning isikliku hügieeniga seotud

käia. Hommikune silmapesu käis aga kaevul

küsimused. Rindel ööbiti enamasti taludes,

ja külma veega.

st talumajade ja kõrvalhoonete põrandail,

Rindeelu elati väeüksustes, linnad ja külad

täiendades toiduratsiooni elanikelt ostetud

said vahetult sõda tunda lühikest aega, rinde

toidupoolisega – kui viimaseil oli, mida müüa,

üleveeremise aegu. See toimus reeglina kiiresti.

V. P Ö Ö R E S Õ J A S

Sõdurid Lõunarindel pärast võidukat päeva õhtust söömas

Sõdurid Lõunarindel toitu keetmas

381

Suurima erandi moodustab Narva, mis oli

„tagalarotid”, kes ise lahingutes ei osalenud.

enamiku 1919. aastast otseselt rindelinn,

Täheldati sedagi, et mõni vägivallatseja on ise

vaenlase suurtükitule ulatuses, ja pidi kogema

erakordselt arg.

sellega kaasnevaid sõjakoledusi: Elame kau-

Tolleaegne suhtumine inimelusse oli mõne-

nis korralikult, ainult õutse tundmuse jätab

võrra fatalistlikum kui tänapäeval, lisaks tui-

see järele kui kuuled, kuidas Narva linn näl-

mastas sõja argipäev meeli, nii et tapatalgud

gib – voorina tuleb inimesi linnast maale leiba

võisid sõduripäevikusse kanduda üsna kiretus

otsima. (...) Punane pommitab Narvat, linn

vormis: Jätkasime teekonda Võle külast Hal-

põleb, Juhkendali osa vaksaliga mahapõlenud,

jala poole kust mööda tulles Kotluse [Katela]

kole ja õudne vaatepilt. Tookord Punaarmee

külasse jõudsime ning ööseks jäime. Enne seda

Narvat hävitada ei suutnud, see õnnestus tal

saatsivad meie mehed 15 p. teise ilma. Põdruse

alles II maailmasõjas.

külas tee ääres 20.

E E S T I VA B A D U S S Õ J A A J A L U G U I

Sõja mõjust närvidele anti endale ka aru.

382

Sõjavangide saatus. Sageli juhtus, et vangid

1930. aastal kirjutas Alice Kuperjanov: Ei kujuta

tapeti. Seda tehti kättemaksuks punaväelaste

ette, et praeguses rahulikus olukorras surma-

sarnaste tegude eest, samuti enamlaste jaa-

taks kas või üks minu isiklikest vaenlastest või

nuarikuiste massimõrvade mõjul, aga ka või-

mõni kurjategijatest, ilma et minul temast kui

maluste puudumisel vangide hoidmiseks. Niigi

inimesest kahju poleks. Ma kannataksin selle all

väikesearvulised üksused poleks saanud kiirelt

palju ja õige kaua. Kuid sõjaolukord teeb inimese

ja edukalt tegutseda, kui nad oleksid tegele-

teiseks, ja pealegi teadmise juures, et tema pole

nud vangide valvamise ja konvoeerimisega.

mitte minu isiklik, vaid riigi ja rahva vaenlane.

Tavaliselt lasti maha siiski ainult komissare,

Huvitava tunnistuse meeleoludest ja nende

ideelisi kommuniste või nende toetajateks

muutumisest pakub Karl Parts oma mälestus-

peetuid. Sõjavangide tapmisest leidub infot

tes: Alguses olime ülijõuga tagaaetavad. Meie

eelkõige soomusronglaste mälestustes ja eriti

meestel ei usku ega lootust millegisse. Oli üks

sõja algupoolelt. Karmimalt koheldi vangi lan-

tömp, meeletu vastutaplus, ja sellest avaldus ka

genud eesti punaväelasi (ning hukati ka sõja-

kättekukkunud punaväelaste vastu piiritu viha

kohtu otsusega), kergemalt võisid pääseda

ning ülekohtu tunne: miks tikute meie maale,

mobiliseeritud vene sõdurid. Samas tapeti

kus kaitseme omi omakseid ja nende vara. Abi-

kõik vangi langenud miini-purustusdivisjonis

tus ja lootusetus. Nüüd oli aga jalge all võidutee

teeninud hiinlased. Soomusrongi välikohtu

ja pääses hinges esile ka suuremeelsus allajääja

otsusel hukati punaväkke teel olevad Tamsalu

vastu. (...) Harjuti mõistma, et punaväelane on

külamehed; Voldis tapsid soomusronglased

samuti inimene kui meiegi, kui tal pole käes

vähemalt 35 sõjavangi, kelle seas oli palju

enam sõjariista.

eestlasi. Kapten Luiga päästis sellest saatusest ühe punaväe halastajaõe.

Kuid ka sõja algperioodil ei tapetud kõiki vange, eriti siis, kui kätte saadi palju vasta-

Sõjavangide saatus sõltus mõnikord sellest,

seid. Tapa ja Rakke vabastamisel võetud suu-

kui ohvriterohke oli lahing olnud. Suurte kao-

rem hulk vange viidi rongiga Tallinna. Narva

tuste korral võeti neilt elu tavaliselt „kuuma

vabastamise ajal võeti Vaivaras vangi peaaegu

peaga” (nt Kirepi ja Paju lahingu järel). Viha ja

terve 86. kütipolk, 660 punaväelast. Kommu-

kättemaksuiha tekitasid ka avastatud punase

nistid eraldati ja hukati, ülejäänud jäeti ellu.

terrori ohvrid Rakveres, Tartus jm.

2. polk vangistas teel Tartust Petseri 10 päe-

Vägivallatsemisega vangide kallal paistsid

vaga praktiliselt ilma võitluseta 85. kütipolgu

silma mõned ohvitserid, aga sageli ka väeosade

terveid allüksusi koos juhtivkoosseisuga,

kokku u 960 punaväelast. Need sõjavangid

piinamisest ja tapmisest, nt Kärstna mõisas,

läksid hiljem enamikus Loodearmee koos-

Reola mõisas, Valgas, Missos, Järvel.

seisu ning võitlesid Punaarmee vastu. Peale-

Kõige eelnimetatu kõrval soodustas vere-

tungi käigus võeti ja saadeti tagalasse kokku

valamist tõik, et kumbki pool ei tunnistanud

ligi 2000 vangi; kogu sõja jooksul elas Eesti

päriselt vastase legitiimsust sõjaväena (Eesti

vägede kätte vangilangemise üle u 10 000

pidas punaväge üldiselt röövlibandeks ja

vastaspoole sõdurit.

punavägi Eesti armeed valgeteks rõhujateks),

Veel vähem meeldis vange võtta Soome

lisaks oli sõjal tugevaid partisanisõja jooni

vabatahtlikele, seda oli näha Narvas, Paju

(tsiviilriietes mehed sõjapiirkonnas välk-

mõisas ja Alūksne sõjaretkel. Võib-olla oli

rünnakuid sooritamas), mis kõik andis hukka-

soomlastel mobiliseeritud vene soldatis ras-

mistele teatava ettekäände. Olid ju riigid

kem inimest näha kui eesti sõduril, kes oli

sajandi alguses kokku leppinud, et ametlike

koos temaga ilmasõjas sõdinud. Hans Kalmu

väeüksuste sõdureid vangilangemise korral ei

päevakäsk 29. jaanuarist 1919 ütles lakoonili-

tapeta, mis jättis käed vabaks mitteametlike

selt: vange ei võeta. Enamlik propaganda ja

üksuste võitlejate suhtes. Sellises olukorras

hilisem nõukogude ajalookirjutus ei jätnud

oli raske öelda, millal on vangi hukkamine

kasutamata võimalust soomlasi seepärast

seaduspärane ja millal mitte, ning seda võis

„soome lihunikeks” tembeldada.

ära hoida eeskätt kõlbelistele argumentidele

Tõsi on siiski see, et sarnasel viisil käitu-

apelleerides, nagu see kõlab vastu ka Karl

sid mõlemad pooled. Teada on palju juhtu-

Partsi eeltsiteeritud sõnades, ja sageli see

meid punaväe kätte langenud eesti sõdurite

õnnestuski.

V. P Ö Ö R E S Õ J A S

Sõdurid ja sõjavangid. Ainuke erinevus on relvad

383