Välk lööb sageli 2 korda_TUTVUSTUS

VÄLK LÖÖB SAGELI KA KS KOR DA

50 SUURIMAT VÄÄRARUSAAMA TEADUSES BRIAN CLEGG

39 Kui meditsiiniline test on 99 protsenti täpne ja annab positiivse tulemuse, on 99-protsendise

SISSEJUHATUS

Tuhandete aastate jooksul on folkloori ja vanasõnalist tarkust kasutatud katsena seletada meid ümbritsevat maailma. Mõned neist uskumustest, mis on kujunenud kogemuste põhjal, on hiljem osutunud teaduslikult põhjendatuks – näiteks punane taevas õhtul viitab tõepoolest heale ilmale järgmisel hommikul. Samamoodi leevendab pajukoor tõepoolest valu, kuna see sisaldab salitsiini, mis salitsüülhappe kujul on paremini tuntud aspiriinina.

Teised seletused ja uskumused on väljamõeldised ning on püsinud tänapäevani hoolimata rohkest vastupidisest teaduslikust tõendusmaterjalist. Mõnikord esineb see vanasõnaline tarkus isegi otseselt vastuolulistes versioonides. Mõelgem näiteks ütlustele „Mitu kätt teevad töö kergeks“ ja „Liiga palju kokki rikub supi“. Või on mõni uskumus muutunud rituaaliks, mis on igasugusest reaalsustajust lahku kasvanud. Heaks näiteks on Ameerikas tähistatav metsümiseja päev (sündmus ise, mitte film). See on igal aastal 2. veebruaril ning legendi järgi näitab sel päeval oma urust välja tuleva metsümiseja (tuntuim neist on poolmüütiline Punxsutawney Phil) käitumine, milline on ilm järgmise kuue nädala jooksul. Kui ilm on pilves ja metsümiseja ei märka oma

varju, siis on kõik hästi. Kui aga on päikesepaisteline, peaks metsümiseja väidetavalt oma varju nähes ehmuma ja tagasi urgu pugema, tuues endaga kaasa kuus nädalat talvist ilma.

Selles raamatus uurime viitkümmet laialt levinud uskumust meie maailma kohta, mis on kas eksitavad või lausa valed. Mõned neist põhinevad folklooril – vihjeks näiteks, millele osutab ka selle raamatu pealkiri, et välk ei löö kunagi samasse kohta kaks korda. See oli kunagi nii laialt levinud uskumus, et sellest sai viis viidata sündmusele, mis tõenäoliselt ei kordu. Teised, mis sageli kuuluvad uuema folkloori hulka, pärinevad allikatest, mis tunduvad olevat teaduslikumad.

Kui antiikajal hakati tegema esimesi katseid selle kohta, mida me tänapäeval nimetame teaduseks, ei olnud seletuste ja teooriate esitamise standardid nii ranged kui praegu. Vanaaja filosoofidel oli kalduvus teha „teaduslikke“ järeldusi peamiselt arutluse, mitte looduse põhjaliku uurimise alusel. Näiteks kuulus AntiikKreeka filosoof Aristoteles väitis kurikuulsalt, et naistel on vähem hambaid kui meestel. Pelgalt hammaste lugemine oleks näidanud, et see väide oli vale – kuid Aristotelese autoriteet filosoofina (mis püsis sajandeid) tähendas, et paljud võtsid seda väidet faktina. Pikaajalise aktsepteerimise tulemusel kohtame tänapäevalgi mõningaid antiikteaduse-eelse ajastu eksitusi, kuigi mitte kõik toonased ideed ei olnud valed. Väikese mööndusega, et maitse ja kompimine võivad olla omavahel seotud, oli just Aristoteles see, kes enesekindlalt väitis, et on olemas viis meelt (nägemine, kuulmine, maitsmine, haistmine ja kompimine). Seda õpetatakse koolis siiani, hoolimata sellest, et see on ammu ümber lükatud. Teine arusaamatuste allikas võib olla kaasaegsete müütide levik, mida võimendab popkultuur. Näiteks arvatakse, et suhkru söömine muudab lapsed hüperaktiivseks. Seda on tihti esitatud teadusliku faktina, kuid uuringud on korduvalt näidanud, et see pole tõsi.

Seda kasutavad ära ka telesaated, näiteks episoodid sarjast The Simpsons (kus Euroopa šokolaadi peetakse mingil põhjusel palju intensiivsemaks) ja Modern Family. Tundub loogiline, et „energiat andev“ suhkur muudab lapsed üliaktiivseks ja sageli esitataksegi seda kui teaduslikku fakti, mis pole tõsi. Kui pseudoteaduslik uskumus saab kultuuri osaks, on sellest raske vabaneda.

Sageli ei tee sellised uskumused muud kahju peale valeinformatsiooni levitamise. Tegelikult ei ole suhkur lastele suurepärane, nii et isegi kui põhjendus, et suhkrut tuleb piirata hüperaktiivsuse vältimiseks, pole õige, ei tee see uskumus kahju. Teistel juhtudel võivad sellised uskumused osutuda aga ohtlikuks. Käesolevad viiskümmend näidet ei kuulu sellesse kategooriasse – nende eesmärk on pakkuda meelelahutust ja harida. Kuid on olnud ohtlikke uskumusi: varasematest arvamustest, et tubaka suitsetamine on tervislik, kuni tänapäevaste väideteni, et MMR-vaktsiinid põhjustavad autismi. Viimane on põhjustanud laastavaid tagajärgi neile, kes seda uskusid – MMR-vaktsiinide puhul hõlbustas see leetrite levikut vaktsineerimata laste seas, mis on haigus, mis võib põhjustada ajukahjustusi ja surma.

Raamat „Välk lööb sageli kaks korda“ esitab meile vastupidiselt eksitavaid kontseptsioone, kus tegelikkus pakub üllatust ja rõõmu. Iga teema pakub põnevat võimalust teaduse kohta rohkem teada saada ja vaidlustada seda, mida on peetud tõeks. Selle raamatu eesmärk on tuua nende väärarusaamade ja müütide taga olevad lood ellu ja anda selge ülevaade tegelikkusest, mis nende taga peitub.

1

VÄLK EI LÖÖ KUNAGI KAKS KORDA

Välk on hirmutav loodusjõud. Oli aeg, mil neid dramaatilisi sähvatusi ja müristamisi taevas (müristamine on lihtsalt heli, mida välk õhus liikudes tekitab, mitte eraldiseisev nähtus) peeti jumalate tegudeks.

Kuigi me nüüd teame, et välk on põhjustatud pilvedes tekkiva elektrilaengu vabanemisest, tõenäoliselt jääosakeste omavahelise põrkumise ja hõõrdumise tõttu, mille käigus elektronid aatomitelt eralduvad, on see ikkagi fenomenaalne energiaallikas. Tüüpiline välgusähvatus kannab endas sarnase koguse energiat, mida keskmise suurusega elektrijaam toodab ühe sekundi jooksul – kuid välgu energia vabaneb palju kiiremini. Kui elektrienergia vabaneb, paiskab see õhumolekulid sellise kiirusega laiali, et õhk võib kuumeneda 20 000–30 000 °C-ni – üle nelja korra kõrgemaks kui Päikese pinnatemperatuur. Just see plahvatus tekitabki iseloomuliku müristamise ja raksumise.

Äikesepilve tipu lähedale kogunevad positiivsed laengud

Külm õhk

Positiivne laeng

Kuigi sinu praeguses asukohas ei pruugi äikest väga tihti näha, ei ole see nähtus sugugi haruldane. Sel ajal, kui sa seda lugu loed, toimub maailmas tõenäoliselt umbes kaks tuhat äikesesähvatust korraga ning keskmiselt toimub päevas kaheksa miljonit välgulööki (tavaliselt on äikest rohkem suvel, ja kusagil on alati suvi). Enamik välgulööke liigub pilvest pilve ega jõua maapinnale, kuid just need löögid, mis ühendavad pilved maaga, annavad välgule selle hirmuäratava maine ja põhjustavad kõige laastavamad tagajärjed – puude lõhkumise, tulekahjude põhjustamise ning inimeste ja loomade tapmise.

Koos teadlikkusega välguohtudest tekkisid ka katsed riski vähendada. Tänapäeval võime eeldada, et kõrghoonel kasutatakse piksevarrast, mida tuntakse ka välgumaandusena. Juba

Benjamin Franklini aegadest alates on olnud kaks teooriat selle kohta, kuidas need töötavad. Sellised varraste süsteemid võivad vähendada võimalust, et välgulöök üldse tabab. Vähendades

pingeerinevust taeva ja katuse vahel, kui vardasse indutseeritakse pinge, või juhtides välgulöögi ohutult maapinnale, võivad piksevardad aidata riski vähendada. Praktikas on siiski vähe tõendeid, et kumbki mehhanism tõeliselt toimiks. Enne nende väljatöötamist 18. sajandil oli aga olemas veel üks, veelgi küsitavam lahendus, mis põhines arusaamal „välk ei löö kunagi kaks korda“ ja oli tuntud kui piksekivi.

See keskaegne ennetusmeetod hõlmas kivi kasutamist, mida arvati olevat välk juba tabanud. See asetati riskantsesse kohta – näiteks maja korstnasse, kus välgulöök võis kergesti süüdata õlgkatuse. Need kivid olid enamasti tegelikult kiviaegsed kivikirved, kuid kivide kuju peeti välgulöögi tulemuseks. Kui kivi paigale asetati, usuti, et välk ei taha sama kohta uuesti tabada, pakkudes seeläbi kaitset.

Väljendit „välk ei löö kunagi kaks korda“ kasutatakse tänapäeval sagedamini kujundlikus tähenduses, et viidata millelegi, mis on ebatõenäoline uuesti juhtuma. Selle ütluse esmakordne kasutus pole kindlalt teada, kuid tundub, et see pärineb 19. sajandist. Näiteks leidub see 1851. aasta Austraalia ajalehes ja 1860. aasta USA romaanis Thrilling Adventures of the Prisoner of the Border autorilt P. Hamilton Myers. Selles loos pääsevad peategelased napilt kahurikuulist. Üks neist ütleb teisele: „Ära karda, Brom. Istu selle peale, kui soovid ohutus kohas olla. Välk ei löö kunagi kaks korda samasse kohta, ega ka kahurikuul, ma arvan.“

Tegelikult on ilmselge, et „ei löö kaks korda“ müüdil ei saa olla faktipõhist alust. Kuidas saaks juhuslik elektrivool teada, kuhu välk on varem löönud?

Kui just Zeus või Thor ei jälgi oma sihtmärke, pole see usutav kaitse välgu vastu.

Tegelikult saavad vastuvõtlikud kohad välgulööke hämmastava regulaarsusega – näiteks Empire State Building, mida on

tabanud kuni viisteist välgulööki üheainsa tormi ajal ning mida välgunooled tabavad regulaarselt umbes kakskümmend viis korda aastas. Selle teooria ekslikkus kehtib ka inimeste puhul. USA pargivaht Roy Sullivan pääses Guinnessi rekordite raamatusse inimesena, keda on enim välk tabanud – kokku seitse korda. Ja ta jäi iga kord ellu.

KEELE ERINEVAD OSAD TAJUVAD

ERINEVAID MAITSEID

MISKI EI SAA LIIKUDA KIIREMINI KUI VALGUS

EMPIRE STATE BUILDINGUST

KUKUTATUD MÜNT VÕIKS SU TAPPA

Natuke rahvapärimust, veidi valesti meelde

jäänud infot ja teaduse kõige sagedamini korratud „faktide” lihtsalt köitev olemus tähendab, et igaüks meist on vähemalt üht neist väidetest varem kuulnud ja seda tõeks pidanud.

„Välk lööb sageli kaks korda” on põnev uurimus tegelikkusest meie kõige sügavamalt juurdunud ekslike arvamuste taga.