Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke
Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm
Draakon & Kuu
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Originaal:
Gaétan Soucy
La petite fille qui aimait trop les allumettes
Boréal
© Éditions Boréal – Montréal 2000
Published by arrangement with Lester Literary Agency
Tõlge eesti keelde © Triinu Tamm ja Draakon & Kuu, 2017
Toimetanud Leena Tomasberg
Trükkinud Printon
Esimene trükk
ISBN 978-9949-574-15-5
Draakon & Kuu
Viru 16, pk 1a, 10140 Tallinn www.draakonkuu.com
Valutunne ei ole selline kogemus, mille puhul keegi (näiteks “MINA”)
omab midagi. Valudes võin ma eristada intensiivsust, paika jne, aga mitte omanikku. Kuidas saavad aga olemas olla valud, mida keegi “ei oma”? Valud, mis ei kuulugi mitte kellelegi?
Probleem seisneb selles, et valusid kujutletakse alati millegi tajutavana samas tähenduses, nagu on tajutav tikutoos.
Ludwig Wittgenstein
Isabelle’ile
Esimene osa
ME PIDIME ILMARUUMIL sarvist haarama, mina ja Vend, sest ühel päeval veidi enne koitu heitis Isa ette hoiatamata hinge. Tema maine kest, kägardunud valus, millest oli järel tühipaljas koor, tema korraga tolmuks saanud määrused, kõik see lebas ülakorruse kambris, kust ta veel eile meid kõiges oli kamandanud. Meile oli vaja käsklusi, mulle ja Vennale, et me ei laguneks koost, need olid meie mört. Ilma Isata ei osanud me midagi peale hakata. Omal jõul suutsime hädavaevu kõhelda, olemas olla, hirmu tunda, kannatada.
Lebas pole tegelikult päris täpne sõna, kui selline asi peaks üldse olemas olema. Vend oli see, kes esimesena tõusis ja toimunu avastas, sest mina olin tol päeval sekreetur ja seetõttu oli mul õigus pärast lageda taeva all veedetud ööd aasade sängist tõusmisega viivitada, ja vaevalt olin ma jõudnud end kroonika taha sättida, kui juba tuligi vennaraas trepist alla tagasi. Oli ette nähtud, et me peame enne Isa kambrisse sisenemist koputama ja pärast koputamist ootama, kuni ta lubab meil sisse tulla, sest harjutuste tegemise ajal ei tohtinud me teda häirida.
“Ma koputasin uksele,” ütles Vend, “aga Isa ei vastanud. Ootasin kuni… kuni…”
Vend võttis uuritaskust kella, millel juba iidamast saadik osuteid küljes polnud.
“…kuni sellesama hetkeni, jah, täpselt sellesama hetkeni, aga tema ei andnud endast mingit elumärki.”
Vend muudkui jõllitas oma lagedat kella, nagu ei julgeks ta enam mujale vaadata, ja ma nägin hirmu, hirmu ning jahmatust valgumas tema näkku, nagu vesi valgub lähkrisse. Mina aga olin just jõudnud lehe ülaserva kuupäeva kirjutada, tint oli veel päris värske, ja ma ütlesin:
“See tasus proovimist. Aga vaatame rullraamatust järele, küll me siis näeme.”
Me puurisime auväärse majapidamise käitumiskoodeksi kahtteistkümmet artiklit, see on üks väga kaunis dokument, mis on juba igavesest ajast igavesti vana, seal on initsiaalid ja illuminatsioonid, kui ma nüüd ei eksi, aga seal polnud ühtegi artiklit, millel oleks olnud vähimatki seost käesoleva olukorraga. Panin rullraamatu tema tolmusesse karpi tagasi, karbi kappi ja ütlesin Vennale:
“Mine sisse! Tee uks lahti ja mine sisse! Võib-olla on Isa ära surnud. Aga võib-olla on see kõigest kangestis.”
Järgnes pikk vaikus. Oli kuulda üksnes laudade kräginat seintes, sest lauad krägisevad vahetpidamata meie maise eluaseme köögis. Vend kehitas õlgu ja raputas oma suurt pead.
“Mida see kõik tähendab? Ma ei saa mitte midagi aru.”
Seejärel viibutas ta nimetissõrme ähvardavalt minu poole:
“Pane tähele, ma lähen üles, aga ma hoiatan sind, kui Isa on
ära surnud… Kas kuuled? Kui Isa on ära surnud…” Ta ei lõpetanud lauset. Ja pööras näo kõrvale nagu alistunud peni.
“Ära muretse,” ütlesin mina, “küll me siis muusikaga tõtt vaatame, mine nüüd.”
Ja Vend läks. Ja nii sai ta teada, et Isa ei hoiagi ust lukus. Me teadsime muidugi, et uks ei olnud lukus, kui me sisse läksime. Aga Isa, kes oli jalul enne meid, juhul kui temataoline olend öösel üldse magas, keeras ukse meie tarvis lukust lahti, kui me ärkasime, nii me arvasime. Ometi selgus sel hommikul
Vennale, et ilmselt tavatses Isa siiski öösiti magada, sest ta oli alasti, silmad kinni, keel suust väljas, ja veel tuli välja, et ta ei lukustanudki oma kambri ust. Sest kui ta poleks öösel maganud ja oleks seega pidanud riides olema, miks oleks ta siis vaevaks võtnud end alasti koorida selleks ajaks, kui ta kõrvad pea alla paneb? Niisiis ta ilmselt magas öösiti, ja magas alasti, ning oli oma vana joont jätkates selles piduehtes ka surnud, nii ma mõtlesin.
Vend tuli tagasi, kahvatu nagu luukont. “Ta on täitsa valge,” ütles ta. “Valge?” küsisin mina. “Mis sa sellega tahad öelda?
Mismoodi valge? Nagu lumi?” Sest Isa puhul pidi kõigeks valmis olema. Vend mõtles. “Tead seda aedikut teisel pool juurviljaaeda, mitte seal paremal, koerakuudi juures, vaid puust onni taga? Saad aru, mis ma mõtlen?” – “Jah,” vastasin mina, “teisel pool kabelit. Kuhu sa nüüd sihid?” – “Kui minna sealt tagant nõlvast alla, jõuad kuivanud ojani.” Nii see tõepoolest oli. “Kas sa mäletad neid kive, mis seal hunnikus on?” Ma mäletasin. “Vaat nii valge on Isa. Täpselt sedamoodi valge.” – “Siis on ta pigem sinine,” ütlesin mina, “valkjassinine.” –“Jah, just nii, valkjassinine.” Küsisin tema vuntside kohta, et
millised need olid. Vend vahtis mind nagu loom, kes ei saa aru, miks teda tümitatakse. “Kas Isal on vuntsid?” – “Muidugi on,” vastasin mina, “me pidime ju neid kord nädalas harjama.” – “Isa ei käskinud mul kunagi tema vuntse harjata.” Ai-ai-ai. Vend on üks igavene tõeväänaja, ma ei tea, kas mul oli meeles seda juba kirjutada. Ta istus laua taha, kahvatu ja põlved võdisemas, nagu kavatseks kohe minestada, et kõige selle eest põgeneda.
“Aga kas ta hingab?” pärisin mina veel.
Isal oli komme sedamoodi hingata, et selles ei jäänud vähimatki kahtlust. Isegi kui tal oli kangestis ja ta ei liigutanud end rohkem kui riidenagi, isegi kui tema pilk oli lõpmata ainitine, tarvitses vaid jälgida tema rinda – see oli alguses lame, läks seejärel õhku täis nagu meie ainus mänguasi konn, paisus suureks nagu surnud hobuse vats ja vajus siis pisikeste pahvakutega õhust tühjaks –, selleks et teada saada, kas Isa on veel selles ilmas, isegi kui tal oli kangestis peal.
Vend raputas minu küsimusele vastuseks pead. “Siis on ta surnud,” ütlesin mina. Ma ütlesin teist korda veel, mida ei juhtu minuga just sageli: “Niisiis on ta surnud.” Kummalisel kombel ei juhtunud nende sõnade lausumise järel mitte kui midagi. Ilmaruumi seisukord ei halvenenud mitte üks põrm. Ikka samasuguses unes jätkus kulumine, nagu poleks midagi olnudki.
Astusin akna juurde. Oli see vast ebatavaline viis alustada vale jalaga voodist tõustud päeva. Ilm tõotas tulla sajune, see on meie igapäevane leib siin selles maanurgas, kui just lund ei saja. Madala taeva all laiusid nurmed, kehvad ja halvasti hooldatud. Kuulsin end ütlemas:
kes armastas LiiaLt
“Me peame midagi ette võtma. Ma arvan, et me peame ta maha matma.”
Vend, kes istus pead kätele toetades laua taga, puhkes valju pruuskamisega nutma, see kõlas samamoodi, nagu oleks ta täis suuga naerma hakanud. Põrutasin vihaselt rusikaga vastu lauda. Vend jättis otsekohe nutu, nagu oleks see teda ennastki üllatanud. Ta istus, huuled endiselt torus, ahmis õhku ja pilgutas silmi, näost punane nagu tookord, kui ta oli ühte Isa kanget piprakauna hammustanud.
Ta tuli minu juurde ja litsus näo vastu aknaklaasi, nagu tal tavaliselt kombeks, just sellepärast oligi aken mehekõrguselt nii must. Tema hingeõhk tegi akna uduseks, nagu see ikka juhtub nende puhul, kes pole veel kõrvu kaalika alla pannud.
“Kui me peame ta maha matma,” ütles Vend, “siis teeme seda parem kohe, enne kui sadama hakkab. Pole sünnis Isa pori sisse matta.” Üle aasa lähenes Hobune, kõht vastu maad, nina tudisemas.
“Aga enne on vaja surilina hankida, ilma küll Isa matta ei saa!”
Ja ma kordasin kaeblikult pomisedes ja laupa tasakesi vastu aknaraami kopsides: surilina, surilina…
Seejärel suundusin ukse poole. Vend küsis, kuhu ma lähen.
“Puukuuri.”
Ta ei saanud hästi aru. Puukuuri surilina otsima?
“Ma tahan järele vaadata, millist lauakraami meil on. Sina aga,” lisasin, “mine kirjuta üles, mis juhtus.”
Vend pistis otsekohe vinguma nagu ärahellitatud laps.
“Sina oled täna sekreetur!”
“Ma ei leiaks õigeid sõnu.”
“Sõnad, sõnad! Mis sõnu…?”
Kuulge nüüd, ma põlgaksin ennast nii, et paneksin kardinatele tule otsa, kui mul tõesti sõnadest puudu tuleks, ma ainult teesklesin, selleks et sundida Venda natukenegi midagi kritseldama. Aga Vend on üks silmakirjalik inimene, niipalju ma ikka asjast taipan. Et jutule lõpp teha, haarasin naelakasti käe otsa. Panin oma liigutusse jonnakat otsustavust, surusin kulmu kortsu ja hambad risti, mis pidi talle tingimata Isa meelde tuletama, ja küllap see avaldas muljet.
Tõttasin väiksest verandatrepist alla, vaatasin, et jalg ei satuks päris pehkinud astmele, ja suundusin kuuri poole, nagu olin lubanud. Maapind oli niiske, lõhnas pori ja juurikate järele, see lõhn jäi pähe kinni nagu halvad unenäod, kui ma neid näen. Minu suust tuli auru, lihtsalt heast peast, nagu poleks sellel minuga mingit pistmist. Nii kaugele kui silm ulatus, oli kõik üleni hall, ja männik, mis piiras horisonti, oli sama värvi kui spinatipudru, mida Isa tavatses lõunaks süüa. Küla asus vististi selle taga, nagu ka seitse merd ja kõik maailmaimed.
Jäin seisma paari sammu kaugusel Hobusest. Temagi seisis liikumatult ja vaatas mind. Ta oli nii vana ja väsinud, et isegi tema ümmargused silmad polnud enam ühte värvi pruunid. Ma ei tea, kas kusagil mujal maailmas on hobuseid, kelle silmad on sinised nagu sangaritel minu lemmikentsüklopeediates, aga lõpuks pole me siin ilmas vist mitte selleks, et oma küsimustele vastuseid saada, nii mulle vähemasti tundub. Astusin veelgi lähemale ja andsin Hobusele ühe litaka vastu nina, Isa mälestuseks. Loom taganes ja lasi siis oma tohutu pea longu. Astusin uuesti lähemale ja silitasin tema laudjat,
tüdruk, kes armastas LiiaLt
ma pole vihapidaja mees. Ja pealegi, ega siis Isa ja kõik see muu polnud ju tema süü. Kirjutasin ka sõna loom ehk pisut liiga kergekäeliselt.
Kuuri põrandat katab roostekarva kummi, see tekib saepurust ja vihmaveest, mida immitseb maapinnast, ja seda on lõputult. Mulle ei meeldinud mitte üks raas oma saabast sinna sisse panna, mul oli tunne, et maapind klammerdub minu külge, imeb mind oma kõhu kurku, nagu teevad kaheksajalad ja ka muusika. Ma polnud juba terve tiba, ütleme päris mitu päeva, oma jalga siia tõstnud. Viljakoristusmasinat kattis sõnnikukoorik, rauakolu vedeles läbisegi põrandal, ader oli juba unustanud, mismoodi härja tagumine pool välja näeb. Õiglane Karistus aga oli oma nurgas, kenasti väikses kuhjas. See polnud viimaste aastatega kuigipalju muutunud, liigutasime seda suurima ettevaatusega ja võtsime karbist välja värisevate kätega. See oli justkui üdini hämmeldusest puretud, ja kõik, mis sellest järel, ei saanud enam rohkem pehkida, tõesõna, siit ei võinud see eales kuhugi minna. Mõnikord istusin terve pika päeva seda enda vastu surudes, enne kui selle jälle oma kohale tagasi panin. Õiglane Karistus, see juba on midagi, ja ühel päeval me veel üllatame tervet maailma. Seal oli ka klaaskast, millest ma räägin siis, kui on sobiv aeg ja koht, sellest ei saa üle ega ümber. Ma ütlesin ennist siit, sest just siia kuuri, mida kutsutakse ka võlvkeldriks, olen ma katastroofi eest peitu pugenud, et kirjutada oma seesinast testamenti. Mind leitakse siis, kui leitakse. Kui ma just end mujale ei peida.
Vastu otsaseina seisid mõned kõverikud lauad, sein omakorda oli puust, mis enam ammu kelleltki midagi ei oodanud. Teised seinad olid kivist ja läikisid niiskusest. Ükski laud ei
tundunud mulle kasutuskõlblik. Mina küll sellistest asjadest Isale surnukasti ei tee! Pindlaua otsa peal karjapoisi kombel kaksiratsa istudes meisterdasin midagi ristitaolist, mis võiks asja ära ajada, olgugi et üks lauajupp teise peale viltu vaatas. Pidasin pisut aru, mida ristile kirjutada või kas oleks parem, kui me selle hoopis sinnapaika jätaks. Sest mis on üks pindlaud?
Värskest leinast hoolimata naeratasin iseendale vandeseltslaslikult, heites pilgu oma lemmikule kangelasliku rüütli pildile, mille olin riputanud ühe adraraua otsa, et seda siin salaja imetlemas käia, kui Vend mu mõnikord rahule jättis ja kusagil valdustes parasjagu ennast näperdas. See pilt, mille ma olin ühest entsüklopeediast välja rebinud, tõi mulle meelde minu lemmikloo, ja kuna see oli mu lemmikpilt, siis olin pannud need kaks kõrvuti oma kujutluse salakambrisse. See lugu oli kindlasti millalgi kusagil päriselus aset leidnud, kuidas siis muidu. Selles loos oli üks torn ja printsess, keda hoidis seal kinni hull munk, nagu selle kohta öeldakse, ja siis oli seal ilus rüütel, kes tuli printsessi päästma ja viis ta kaasa oma tulitiivulisel ratsul, kui ma ikka õigesti aru sain. Lugesin seda lugu väsimatult ja koguni kujutlesin oma kuplis, see liigutas mind niivõrd, et ma ei teadnud enam sedagi, kas mina ise olen rüütel, printsess, torni vari või lihtsalt osake nende armastust ümbritsevatest dekoratsioonidest, näiteks muru torni jalamil või kibuvitsalõhn või kastega kirjatud vaip, millesse rüütel mässis oma kallima kangestunud keha, nagu seda kutsutakse. Juhtus koguni, et kui ma eneseharimiseks teisi entsüklopeediaid lugesin, taipasin korraga, et spinoza eetika asemel, mis mul näiteks silma ees oli, lugesin ma hoopis oma peas olevast
kes armastas LiiaLt
entsüklopeediast seda lugu printsessist, keda tema rüütel päästis, ja mis on minu lemmiklugu. Püüdsin seda koguni õhtul enne magamajäämist Vennale ette lugeda, aga tema, mõelda vaid, norskas varsti nagu põrsas. Kõik mu Venna juures tekitab kõik see aeg tuska, temaga koos ei saa unistada.
Võtsin kogu kraami, see tähendab kaks lauda ja labida kaasa ning suundusin meie maise eluaseme köögi poole.
Vend polnud end toolil liigutanud, ta oli justkui toakaunistus, nagu öeldakse. Ta põrnitses juhmil ilmel – see oleks siinkohal sobilik väljend – õunasüdant, mis oli juba kolm nädalat rippunud aampalgi ümber seotud nööri otsas ja mille söömine, käed risti selja peal, oli meile palju lõbu valmistanud, selles spordis olen ma päris meister. Vend puhus aeg-ajalt hajameelselt mumifitseerunud õunajäänusele, mis oli kuivetunud nagu rohutirtsulaip, pannes selle edasi-tagasi kiikuma. Ta polnud kroonikasse kritseldanud sõna otseses mõttes mitte ridagi. Sellist ei saa ikka üldse üksi jätta.
“Sobivaid laudu pole,” teatasin mina, “pean minema külast kirstu tooma, aga vähemalt on meil rist.”
Hobune oli mulle järele tulnud ja vaatas meid läbi akna. Ta ka ei muutu.
“Kas meil raha on järel?” küsisin ma veel.
Ma ei tea, mis minu lausetega oli, aga need lihtsalt ei jõudnud enam Venna pähe. Küla, kirst, raha – need tavatud sõnad ajasid tema arusaamise täitsa vussi. Ta alustas mõnda liigutust, jättis selle siis pooleli, tõusis püsti, istus tagasi. Ta meenutas mulle meie kunagist koera, kui Isa oli talle toiduga naftaleeni sisse söötnud, umbes tund aega pärast seda, pidasin ma siinkohal silmas.
Jumal teab kust tuli mulle mõte, et kui Isa oleks seda asja ette näinud, oleks talle meeldinud maa alla kaasa võtta mõned tuttavad asjad. Alustades minust ja Vennast, mõtlesin endamisi, aga see väljavaade tundus mulle pisut liialdatud ja pelutav. Mõistagi tuleb kunagi ka meie kord kätte, meie kord surra, vahest koguni samal päeval või midagi sinnakanti, kui oleme viimselt võitud, kui nii saab öelda, kuulekad hauani ja pärastki veel. Isa haud, mis oleks justkui alati kusagil seal tasandikul olemas olnud, aga mille me pidime alles üles leidma, oli omamoodi käsk, nõudmine, mis kostis otse maa sisemusest, võiks öelda, samuti kui kõik need käsud, mida Isa tänase päevani oma ülakorruse kambrist oli jaganud –või vähemasti nii mina seda asja näen. Aga see võis natuke oodata, see meie kord, ma mõtlen, vähemalt mõned päevad, võib-olla ka nädalad, isegi sajandid, sest kuigi me teadsime kindlast allikast ehk Isa kaudu, et me oleme läbi ja lõhki surelikud ja et kõik see asi siinilmas saab kord otsa, polnud Isa kunagi täpsustanud, kui kaua läheb aega, kuni me lakkame olemast, lakkame olemast surelikud ja saame laipadena õpipoisi seisusest selli staatusesse, Vend ja mina. Tegin kapiukse lahti, võtsin kukru ja valasin selle sisu lauale. Kümmekond ühesugust tuhmist metallist münti veeresid laiali, lõin ühe peopesaga lauale lapikuks. Veeresid pole tegelikult õige pöördevorm, kui selline asi peaks üldse olemas olema, kümmekond veeres nagu üks mees, aga tühja kah, lauseehitust olen õppinud hertsog de saint-simoni käest, Isalt mõistagi ka. Sellepärast panengi vahel puusse. Kõik ajavormid ajan ma ka alati segamini, tõeline pudru ja kapsad. Mitte üks ei saaks tuhkagi aru.
“Mis sa arvad, kas me saaksime selle eest Isale ühe kuusepuust rüü?”
Kuusepuust rüü oli üks Isa naljadest, mida ta just tonnide viisi ei teinud, ta mainis seda, kui rääkis meile teinekord oma lugusid nendest, kes olid surnud tema nooruse ajal, siis kui ta veel kena kutt oli. Vend ei teadnud rohkem kui mina, kas raha on piisavalt, sest Isa ei võtnud meid kunagi külasse kaasa, kui ta läks Hobusega toidumoona tooma. Tagasi tuli ta alati maruvihasena. Meile see ei meeldinud, saime siis alati litakaid.
“Ta oleks pidanud meile raha väärtust õpetama,” ütles Vend.
“Need on mündid,” ütlesin mina vastu. “Meie mündid on kindlasti sama palju väärt kui külaelanike omad.”
Ma pole veel maininud, aga mina olen meist kahest see nutikam vend. Minu arutluskäigud on vahedad nagu noalõiked. Kui need read siin oleks kirjutanud Vend, torkaks mõtete lamedus igaühele silma ja keegi ei saaks enam millestki aru.
“Aga võib-olla läheb hoopis rohkem münte tarvis. Kui Isa külasse läks, oli tal alati punnis kott kaasas. Seal oli palju münte sees, ja ma arvan, et aeg-ajalt käis ta neid kusagilt juurde ammutamas.”
“Kus see kott on?”
Aga Vend korrutas ainult: “Ta oleks pidanud meile raha väärtust õpetama.” Kui tal juhtumisi mõni mõte kuplist läbi vilksatab, siis ei lähe see sealt niisama kergesti minema.
Kamandasin ta endale appi ja me tuhnisime kapi viimse sopini läbi. Seal olid ainult kaltsud, krutsifiksid, Isa preestrirüü sellest ajast, kui ta veel kena kutt oli, pühakute lood,
millest me lugema olime õppinud ja mida Isa käskis meil juba lapsepõlvest saadik üle lugeda ja ümber kirjutada iga jumala päev, või peaaegu. Lugude juures olid ka pildid pehmete habemetega inimestest, kes kõndisid, sandaalid jalas, päikeselises kõrbes, kus kasvasid viinapuud ja palmid, seal lõhnas jasmiini ja sandlipuu järele, seda lõhna võis nendelt lehtedelt peaaegu tunda. Isa oli need kirja pannud oma mikroskoopilise käekirjaga, mis on samasugune nagu minul, nagu meil kahel nüüd tänasel päeval. Illustratsioonid kleepis ta ise sinna juurde, olles neid niisutanud oma pika lehmakeelega, mäletan, et nägin teda nõndaviisi tegemas. Nii mõnedki lood, millega me sel kombel tutvusime, jäid meile ometi hämaraks, kui nii võib öelda. Need leidsid aset juudamaal jaapanis täiesti enneolematutes paikades, seal, kus Isa oli arvatavasti elanud enne, kui meie siia ilma ja siia maanurka tulime. Me uskusime muuseas pikka aega, et need lood olid juhtunud tema endaga ning ta tahtis need meile edasi anda mälestuseks ja hoiatuseks hädade eest. Kui seda uskuda, siis pidi Isa olema võimeline korda saatma imelisi asju: panema vee kalju seest voolama, kerjused puudeks moondama, kivikestest hiiri tegema, ja mis kõik veel. Kuid miks oli ta siis maha jätnud kõik need imelised paigad ja matnud end siia viljatu ja pilvise maanurga tühjusesse, kus kuus kuud aastas paugub pakane, kus pole ei oliivipuid ega lambaid? Kus ainsaks meelelahutuseks ja seltsiks olid tema kaks kõhna ja unistavat poega? Ei, aastate pikku hakkas see mõte meile tunduma vähe tõenäoline. Oli ka raamatukogu, aga sellest ma räägin hiljem, seal leidusid rüütlientsüklopeediad ja mürgid.
Väike tüdruk, kes armastas LiiaLt tuLetikke
“Äkki ei oleks Isale meeldinud, et me seda raha kasutaks,” ütles Vend korraga.
“Kasutaksime,” parandasin mina.
“Ükskõik. Isale poleks võib-olla meeldinud.”
“Isa on surnud,” ütlesin mina.
“Äkki peaksime raha koos temaga maha matma.”
Panin labida ahju najale seisma ja istusin laua taha, keerutasin münte näppude vahel ja vehkisin jalaga. Ma vehin alati jalaga, kui ma olen vihane, see hoiab mind tagasi sellega mõnele mehele tagumikku äigamast.