U U T E
H
A L G U S T E
K O M M I P O O D
1. peatükk
olly Berry lahkus Londonist nii tulistvalu, et ei pööranud just kuigi suurt tähelepanu sellele, mida kaasa pakkis. Kui seda saab üldse pakkimiseks nimetada. Pärast seda, kui ta oli oma praeguseks juba endist poisssõpra mitme kingaga visanud, tiris ta reisikoti kapi otsast alla ja loopis sinna mõned sületäied riideid. Samal ajal üritas Dan päästa enda asju, mis kogemata sekka sattusid. See ei õnnestunud kuigi hästi, sest mees ei teadnud, kas rahustada Hollyt, kes oli tabanud ta nende uues Ikea voodis – Holly oli sellest poole kinni maksnud! – ihualasti ja vägagi kompromiteerivas asendis, või lohutada voodis nuuksuvat paljast naist, kes püüdis end meeleheitlikult millegagi katta. „Holts, Holts, pea nüüd ometi kinni! Palun oota ometi! Palun kuula mind!“ „Tänan väga, ma olen piisavalt kuulnud! Usu, ma ei suuda neid häälitsusi nii pea unustada.“ Holly haaras vabisevi käsi veel ühe kleidi ja tiris selle riidepuult maha. Kuus aastat! Ta oli pühendanud sellele mehele tervelt kuus aastat oma elust. Ta oli kuus aastat loobunud kõigist oma plaanidest nende ühiste plaanide nimel. Milline õnnetu lollpea ta oli olnud! „Palun, luba ma seletan!“ Holly lükkas raevunult mehe käe oma õlalt. „Ära mõtlegi! Ära mõtlegi mind puudutada, minuga rääkida või mind isegi vaadata!“ 7