SISUKORD
I OSA URUGUAY PARAGUAY BOLIIVIA PERUU
9 11 21 26 39
II OSA ACONCAGUA Päev 1 Päev 2 Päev 3 Päev 4 Päev 5 Päev 6 Päev 7 Päev 8
51 51 54 55 57 58 60 62 63 65
Päev 9 Päev 10 Päev 11 Päev 12 Päev 13 Päev 14 Päev 15: tipupäev! Päev 16 Päev 17 III OSA TŠIILI JA PERUU ECUADOR JA AMAZONASE DŽUNGEL DŽUNGLIRAHVAL KÜLAS COLOMBIA PATAGOONIA ANTARKTIKA
67 68 69 71 73 75 77 83 84 87 87 129 141 165 178 186
PANAMA Panama kanal
Barranquilla
Panama Medellín Bogotá
COLOMBIA Yasuni rahvuspark, papagoid, roosad delfiinid
Quito Santiago de Guayaquil
ECUADOR
Bameno džunglirahvas
Máncora
PERUU Lima
Titicaca järve ujuvsaared
Machu Picchu
BOLIIVIA
La Paz Sucre
Santa Cruz
Uyuni
laamad
PARAGUAY Asunción
ARGENTINA
Iguaçu
Aconcagua, 6962 meetrit
viinamarja istandused
Mendoza Santiago
TŠIILI
URUGUAY Colonia Buenos Aires
Cabo Polonio
Montevideo
meri lõvid
TÅ IILI
ARGENTINA Torres del Paine rahvuspark
Punta Arenas Ushuaia
Deceptioni saar
pingviinid, merikarud, vaalad
ANTARKTIKA
I OSA „Elu on liiga lühike, et unistused täitmata jätta,“ on üks mu lemmik mõtetest, mida endaga kannan. Viimasel ajal tunnen, et ühe-kahe nädala pikkustest reisidest mu hinge täitmiseks ei piisa. Tahaksin mõneks ajaks jätta kõik ja rännata nii nagu homset ei oleks! Mul on alati suur reisikirg olnud. Selle alge on vist lapsepõlves võimaluste puudumises. Täisealiseks saamiseni elasin paarisaja elani kuga külas ning olin käinud vaid Soomes, Rootsis ja Leedus. Unista sin alati, et kui kord suureks kasvan, lähen rändama. 18-aastaseks saa des tundus mulle, et nüüd olengi suur, pakkisin oma kohvri ja lendasin Ameerikasse lapsehoidjaks. Aasta hiljem naasin ainult sel põhjusel, et kõrgharidust soovisin omandada kodumaal. „Kui ülikooli sisse ei saa, lendan kohe tagasi USAsse,“ lubasin endale pisarsilmil Lasnamäe lõpus asunud urgast meenutavat ühikat külastades. Sain ülikooli sisse. Kõiki koolivaheaegu kasutasin oma teise perekonna külastamiseks Missouris, Ameerikas. Rändasin nii sõpradega kui üksi kõikjal seal mandril ja mujalgi. Tänaseks olen külastanud enam kui 50 riiki ja öelge vaid asukoht, ma tulen! Kuniks mul lapsi ja kodust loomaaeda pole, on võimalus ära olla süümepiinadeta. 9
Minu soovist kuuldes pajatab äsja ümbermaailmareisilt naasnud sõb ranna Margit programmist, mis temal võimaldas maakerale tiiru peale teha. Vaimustun võimalusest ja haaran härjal sarvist – panen ennastki sinna kirja. Aastaga maailmale tiir peale? Mis saakski põnevam olla? Olen äsja kohtunud kaaslasega, kes on mu järele lausa pöörane. Olen kindel, et kui ta mul üksi minna ei lase, on ta valmis kaasa tulema. Ta ongi esialgu nõus. Kui aga süveneb linnadesse ja riikidesse, mida programm ette näeb külastada, muudab meelt. Samas tunneb ta mind juba piisavalt hästi ja teab, et kui olen midagi pähe võtnud, siis selle ka ära teen! Kompromissettepanekuna pakub ta välja seljakotireisi Ladina-Ameerikat avastades, millest ta on kaua unistanud. „Olen alati tahtnud seda teha, aga ei ole kaaslast leidnud, lähme,“ veenab ta mind. Tegelikult ma ei vajagi veenmist, sest minu reisikirg on sedavõrd suur, et öelge vaid sihtkoht ja juba ma tulen! Pealegi, ma olen elanud Põhja-Ameerikas ja seal palju ringi reisinud, kuid Lõuna-Ameerika on avastamata piirkond. Ostame kaheotsapileti Argentina pealinna Buenos Airesesse. Mai nin meie suurt plaani vaid paarile lähemale sõbrale ja poetan sellest põgusalt oma isale. Mõistan küll, et pika palgata puhkuse taotlus võib tähendada töö kaotust, kuid homse pärast ma täna ei muretse. Ren dile antud kodu võib sattuda ka halbadesse kätesse ja olla naasmise ajaks maha lammutatud, kuid seegi ei sunni mind ümber mõtlema. Tunnen, et pean minema – nüüd ja kohe. Kaaslasega koos näib see maailma parima viisina suhe proovile panna. Kui sellelt reisilt tuleme tagasi koos, siis ehk jäämegi kokku. Alles viimasel hetkel julgen hommikuse jalutuskäigu ajal oma üle musele oma pikast reisiplaanist rääkida. 10
URUGUAY
„Uhh, ma kartsin, et tahad lahkumisavaldust anda,“ tunneb ta ker gendust ja võimaldab mulle neljakuuse palgata puhkuse. Kõik muu saab organiseeritud lennult. Mis enne reisi tegemata jääb, ei väärigi hetkel ajaraiskamist. On novembrikuu viieteistkümnes päev. Jätame mu müüki pandud auto müügiplatsile ja elukaaslase Davidi isa viib meid lennujaama. Vihma sajab, on külm ja tatine – täpselt selline, mille eest põgene mine näib hea plaanina. Hing on täis ootusärevust, tunne õige ja rän nak vajalik. Igal juhul jätame kodumaa seljataha naerusui. Lennukile astume käsikäes, et alustada neljakuust unistuste seiklust.
URUGUAY Esimeseks vahemaandumiseks on New York, et seal mu sõber Kal lega traditsiooniks saanud geibaaris paar drinki teha. Kalle on lennu jaama ootesaalis kohal, aga meid ei ole. Lend hilineb paar tundi ja siis ei lasta meid veel paar tundi lennukist välja – ootamatu lumetorm on olukorra ameeriklaste jaoks keeruliseks muutnud. Aeg tiksub ja varsti tekib hirm, et võime oma järgmisest lennust Buenos Airesesse maha jääda. Kalle ootab lennuterminalis teisel pool seina, kuid kokku ei õnnestu meil saada. „Mul on sulle Vana Tallinna liköör kaasas. Võtan siis nüüd sinu terviseks,“ teatan talle telefonis lõkerdades ja trimpan otse pudelist. Ka David võtab mõned sõõmud, enne kui turvakontrolli läheme. Nüüd lunime vasikasilmil turvatöötajaid, et nad meid järjekorda des ette laseksid. Õnnestub napilt õigeks ajaks väravas olla ja siis sel gub, et seegi lend on tunni võrra edasi lükatud. Ja siis lükkub veel tunni. 11
URUGUAY
Ja veel tunni. Lõpuks magame rampväsinutena risti-rästi lennujaama värviliste pinkide peal. Saame lõpuks lennukisse alles kella kahe paiku öösel kohaliku aja järgi, mis on ligi viis tundi plaanitust hiljem. Kümme tundi hiljem maandume Buenos Aireses. Oleme 32 tundi järjest reisinud ja surmani väsinud, kuid fantastilisest Argentina lihast ja punasest veinist ei suuda me loobuda. Keerame endid tänulikult magama alles siis, kui õhtusöök söödud. Argentina jääb hilisemaks avastamiseks, sest tuleme Buenos Aire sesse tagasi reisi lõpuperioodil. Alustame hoopis Uruguayst. Enne sadamast laevale astumist avas tame linna keskmes toimuva geiparaadi ja mulle tundub hädavajalik sündmusest osa saada. David filmib, mina pildistan. „Make love, not war,“ sõnan lõbustatult kõigile, kellega kontakt tekib. Mulle tõtt-öelda meeldib see vikerkaarevärviline rikkus! Vahepeal tuletab David mulle häälekalt meelde, et meie praam Coloniasse on peagi sadamast lah kumas. Võtan teda kuulda alles päris viimasel minutil ja nii tuleb meil praamile jõudmiseks lausa joosta. Uruguay linn Colonia del Sacramento on ühetunnise praamisõidu kaugusel, kuid ometi jõuame sinna alles öö eel. Broneeritud Airbnb kontakt ei vasta ja korraks juba tundub, et oleme kodutud. Võõrad olud, pilkane pimedus ja väsimus võtavad võimust. Otsustame, et üle ei jää muud kui esimesse ettejuhtuvasse hotelli minna. Järgmine hommik on helgem ja me läheme päeva alustamiseks sörk jooksule – see saab meil linnade avastamise lemmikviisiks. Colonia on üks Uruguay vanimaid linnu ning oma 17. sajandist säilinud varemete ja ajalooliste hoonetega UNESCO kaitse all. Mereäärne munakivi tänavatega vanalinn on maaliline nagu terve linn, mille arhitektuuris 12
URUGUAY
on nii Hispaania kui Portugali stiili. Coloniast tahame rendiauto võtta ja sellega ookeaniäärset idakallast mööda sõita. Autorent osutub aga ületamatult keeruliseks. Meie krediitkaardid toimivad küll makse sooritamiseks, kuid mitte tagatise kindlustamiseks. Istume tunde salongis ja lahendust ei paista kusagilt. Lisaks näib keelebarjäär üle tamatu probleemina. Otsustame auto broneeringu tühistada ja loo dame, et kunagi saame ka rendiraha tagasi. Etteruttavalt olgu öeldud, et seda ei juhtu ja esimesed sajad eurod tuleb korstnasse kirjutada. Linnas on veel vaid üks autorendisalong ja seal on saadaval vaid üks auto – pisike KIA. See on auto, millega saab lennata, naerame enda misi. Alles kella kaheksa ajal õnnestub meil Coloniast La Pedrera suu nas liikuma saada. Kõige keerulisem on ööbimisega, sest pole kindel, kas me öösel kuskilt sealt džunglist oma järjekordse Airbnb majutuse üles leiame. Esimesed sajad kilomeetrid sõidab David ja mina magan, hiljem teeme vahetust. Kiirtee on üsna korralik ja liiklus ka väike, tänu mil lele saan veidi kiiremini sõita. Natuke ehk liigagi. Minu sõidulusti pea tab kiirtee lõpus ootav politseipatrull. Kolm autot, neli meest. Kardan, et nüüd on vangi minek. Ülisõbralik politseinik palub mu dokumente näidata ja neid otsi des meenub, et mul ei ole kohapeal toimivat rahvusvahelist luba. Selle muretses endale vaid David ja me lootsime mõlemad tema omaga toime tulla. Pealegi tundus, et ehk saan ka koduse loaga hakkama, kui hästi alandlik olen. Siis aga avastan, et mul pole sedagi – ununes koju kapi peale rahakotti. David avab silmad. Tal on fenomenaalne võime jääda ka kõige täba ramas olukorras rahulikuks ja see vähendab nüüdki minu sekundi tega tekkinud ärevust. Samal ajal vaatab karmi olekuga ametnik mulle sügavalt silma ja sõnab ootamatult: „Kõik hästi ja head teed teil minna.“ 13
URUGUAY 9
789949
669592
ISBN 978-9949-669-59-2
kirjastus.postimees.ee
2018. aasta sügisel teen otsuse: enam ma ei looda, et tänasest saab mu elu parim päev, vaid haaran ohjad enda kätte. Jätan kõik, et minna unistuste reisile Ladina-Ameerikat avastama. Pakin väikese seljakoti ja lendan ookeani taha, kus mind ootab neli kuud ja üheksa riiki täis pööraseid seiklusi, ootamatuid kohtumisi ning magusaid õppetunde. Pole ime, et glamuurse elu järele kodumaal ei teki mingit igatsust! Reisi sisse mahub ränkraske teekond läänepoolkera kõrgeima mäe Aconcagua tippu, kohtumine sügaval Amazonase džunglis elava hõimuga ja isegi lummava Antarktika külastamine. Ladina-Ameerikas kogetu teeb mu tänulikuks kõige eest, mis mul on, ning õpetab elu veelgi kirglikumalt usaldama ja armastama.
14