I
Kõik algas ühest fotost. Ma ei teadnud, et see pilt olemas on ja et see on minu käes – kes mulle selle andis, ja millal? Ta oli selle foto ise teinud, kui ta oli kahekümneaastane. Ilmselt hoidis ta aparaati tagurpidi käes, et nägu kaadrisse saada. Sel ajal mobiiltelefone ei olnud ja iseendast pilti teha polnud mingi lihtne asi. Ta kallutas pead ühele küljele ja naeratas kergelt, heledad juuksed siledalt laubale kammitud, blondid salgud rohelistele silmadele langemas. Ta oleks justkui üritanud võrgutav olla. Ma ei leia sõnu, millega seda kirjeldada, aga kõik sellel pildil tema kehahoiakus, tema pilgus, tema juuste liikumises kõneleb vabadusest, ees ootavatest lõpmatutest valikutest, ja võib-olla ka õnnest. 5