IKõik algas ühest fotost. Ma ei teadnud, et see pilt olemas on ja et see on minu käes – kes mulle selle andis, ja millal?
Ta oli selle foto ise teinud, kui ta oli kahekümneaastane. Ilmselt hoidis ta aparaati tagurpidi käes, et nägu kaadrisse saada. Sel ajal mobiiltelefone ei olnud ja iseendast pilti teha polnud mingi lihtne asi.
Ta kallutas pead ühele küljele ja naeratas kergelt, heledad juuksed siledalt laubale kammitud, blondid salgud rohelistele silmadele langemas.
Ta oleks justkui üritanud võrgutav olla.
Ma ei leia sõnu, millega seda kirjeldada, aga kõik sellel pildil tema kehahoiakus, tema pilgus, tema juuste liikumises kõneleb vabadusest, ees ootavatest lõpmatutest valikutest, ja võib-olla ka õnnest.
Mulle tundub, et ma olin unustanud, et ta oli enne mu sündi olnud vaba – õnnelik?
Mulle tundub, et mõnikord, kui ma veel tema juures elasin, ma ju ometi pidin sellele mõtlema – kunagi oli ta ju kindlasti olnud noor, täis unistusi, aga kui ma selle foto leidsin, polnud ma sellele juba ammu mõelnud, see oli midagi abstraktset, liiga teoreetiline teadmine. Mitte miski, või peaaegu mitte miski selles, mida ma temast lapsena tundma olin õppinud, viieteistkümne aasta jooksul kokkupuutes tema kehaga, poleks saanud mulle seda meenutada.
Seda pilti vaadates tundsin, kuidas keel minust kaob.
Nähes teda vabana, kogu kehaga tuleviku poole pööratuna, naasid mu mällu need aastad, mis ta oli isaga jaganud, alandused, mis isa talle osaks lasi saada, vaesus, need ta elu kakskümmend maskuliinsest vägivallast ja viletsusest rikutud, peaaegu hävitatud aastat tema kahekümne viienda ja neljakümne viienda eluaasta vahel, vanuses, mil teised õpivad elu tundma, kogevad vabadust, reisivad, kohtuvad iseendaga.
Selle foto nägemine meenutas mulle, et need kakskümmend hävitatud aastat polnud midagi loomulikku,
vaid väliste jõudude – ühiskonna, maskuliinsuse, mu isa – tulemus ja et asjad oleksid võinud olla teisiti.
Tema õnne nägemine pani mind tundma, kui ebaõiglane oli olnud tema hävitamine.
Ma nutsin, kui ma seda fotot nägin, sest ma olin enese tahtest sõltumatult, või täpsemalt võib-olla koos emaga, ja vahel tema vastu, olnud üks selle hävituse instrumente.
See päev, kui oli tüli mu noorema vennaga – oli suvi. Ma tulin pärast alevivalitsuse treppidel veedetud pealelõunat koju ja me läksime noorema vennaga sinu ees tülli. Keset karjumist ja solvangud ütles vend nii haavaval toonil kui võimalik, Ja üldsegi kõik alevis irvitavad su üle. Kõik ütlevad, et sa oled pede.
Mulle ei teinud haiget mitte nii väga see, mis ta ütles, või see, et see oli tõsi, vaid see, et ta ütles seda sinu juuresolekul.
Ma läksin oma tuppa, ma võtsin kapi pealt värvilise liivapudeli, ma tulin tagasi venna juurde ja virutasin selle tema jalgade ette kildudeks. Ta oli selle pudeli
koolis meisterdanud. Õpetaja oli lasknud lastel liiva värvida ja siis Coca-Cola pudelitesse panna, et tekiksid värvilised mustrid; ta oli vennalt küsinud, kellele ta tahab oma pudeli teha, ja vend oli öelnud, et mulle; see olin mina, kelle nimel ta oli vaeva näinud, see olin mina, kellele mõeldes ta oli terve päeva seda kingitust meisterdanud.
Kui ma pudeli ta jalgade ette kildudeks viskasin, karjatas ta kiledalt ja hakkas nutma, nägu diivanisse surutud. Sa tulid minu juurde, andsid mulle vastu kõrvu ja ütlesid, et sa pole mitte kunagi näinud ühte nii julma last. Ma juba kahetsesin oma tegu, aga ma ei suutnud end tagasi hoida. Ma ei suutnud vennale andestada, et ta oli paljastanud sulle midagi minust, mu elust, mu kannatusest.
Ma ei tahtnud, et sa teaks, kes ma olen.
Kõik oma elu esimesed aastad elasin ma hirmus, et sa saad teada, kes ma olen. Kui koolis korraldati vanemate ja õpetajate kohtumisi, siis vastupidiselt teistele heade hinnetega lastele tegin mina nii, et sa neist teada ei saaks.
Ma peitsin neid kutseid, ma põletasin need ära. Kui me aasta lõpuks andsime alevikeskuses etenduse laulude, tantsude ja lühinäidenditega, kutsusid teised lapsed oma vanemad ja kogu pere vaatama. Mina tegin kõik, et sa ei tuleks. Ma ütlesin, et see eeskava on nõme, ma leiutasin kõikvõimalikke takistusi, ma varjasin su eest etenduse kuupäevi. Ma valetasin sulle. Hiljem ma avastasin selle motiivi, mida korratakse nii tihti filmides ja seriaalides –laps, kes ootab laval, et ta vanemad saali astuks, tuleks vaatama etendust, mida ta on neile mõeldes terve aasta hoolikalt ette valmistanud –, ja ma ei tundnud end ära ei selles ootuses ega ka pettumuses, kui nad ei tule. Nagu oleks terve mu lapsepõlv elatud kuidagi pahupidi.
Ma ei tahtnud, et sa teaks, et koolis keeldusid teised lapsed minuga sõbrad olemast, sest oli häbiväärne olla sõber kellegagi, keda peetakse pedeks. Ma ei tahtnud, et sa teaks, et mitu korda nädalas ootavad kaks poissi mind raamatukogu koridoris, et mind peksta ja mulle näkku sülitada, karistada mind selle eest, kes ma olen, Mis sa oled tegelt ka mingi pedaal või?
Ma ei tahtnud, et sa teaks, et üheksa- või kümneaastaselt ma teadsin juba, mida tähendavad kurbus ja
meeleheide, et ma olin nende tunnete tõttu enda sees liiga kiiresti vanaks saanud, et igal hommikul ärkasin ma küsimustega: Miks ma olen selline, nagu ma olen?
Miks ma olen sündinud tüdruku maneeridega, nende maneeridega, mida teised pidasid – ja neil oli õigus –mu ebanormaalsuse tõendiks? Miks ma olen sündinud
selle ihaga teiste poiste vastu, ja mitte tüdrukute vastu, nagu mu isa ja vennad? Miks ma pole keegi teine? Kord mitu aastat pärast seda kõike, kui ma sulle ühe tüli ajal ütlesin, et ma vihkasin oma lapsepõlve, vaatasid sa mind nagu hullu ja ütlesid: Aga sa olid ju alati nii rõõmus laps!
Kuidas oleks ma saanud sulle sinu reaktsiooni sel päeval ette heita, kui see mõnes mõttes oli märk minu võidust, tõend, et ma olin suutnud kogu selle aja sinu eest varjata oma elu, ja lõppkokkuvõttes takistanud sind minu emaks saamast?
Selle raamatu esimeste lehekülgede pealkiri oleks võinud ka olla: Poja võitlus pojaks mittesaamise nimel.
See aasta, kui ta tahtis puhkusele sõita – ta astus kööki ja ütles meile, et asi on otsustatud. Me sõidame puhkusele.
Tal olid ikka meeles tema lapsepõlve mägedeskäigud, kui
arstid saatsid ta Keskmassiivi oma raskekujulist astmat ravima. Ma olin isaga, ma vaatasin isa kõrval telekat ja ema teatas: Me lähme mägedesse. Isa naeris. Ta vaatas telekat edasi ja ütles, Mis jamps see veel on!
Ema oli eelmisel päeval ühe sotsiaalametnikuga kohtunud. Too oli talle öelnud, et on olemas riiklikke toetusi niisuguste perekondade jaoks nagu meie oma, kel polnud raha puhkusereisile sõita, ja emas oli lootus tärganud.
Ta hakkas käima edasi-tagasi selle väikse hoone vahet põldude serval metallitehase kõrval, kus asusid sotsiaalosakonna kontorid. Ta naasis sealt, paberivirnad kaenla all, igasugused värskelt kopeeritud dokumendid, tõendid, mis olid veel leiged, äsja printerist väljunud, ja täis energiat, mida ma polnud mitte kunagi varem näinud ei tema kehas ega tema näol.
Ta pani paberid lauale ja voltis need lahti, et isale näidata, aga isa ei tõstnud telekalt pilku. Ta vastas et see ei huvita teda, ja ema lihtsalt seisis seal, täiesti liikumatu. Ta pöördus minu poole, aga ka mina ei kuulanud teda, ma ei tea, miks, võib-olla ma jäljendasin alateadlikult isa, võib-olla tundus kogu see jutt neist asjaajamistest lihtsalt tüütu.
Isa mõnitas teda edasi, aga ema ei andnud alla. Ma nägin teda alevipoe poole minemas, tihti mitu korda päevas, et kasutada kassa kõrval olevat paljundusmasinat.
Ta palus isalt dokumente, mis too oli eelmisel aastal korralikult ära sorteerinud ja kindlasse kohta pakkinud, aga isa vastas, et ta ei mäleta, kuhu ta need pani. Ta ütles seda kerge julma naeratusega näol.
Niisiis ema ootas. Ta ootas, kuni isa alevibaari läheb, et ta sahtlites sorida. Ta mitte ainult ei avanud neid, ta võttis need kummutist välja ja tõstis põrandale. Ta istus nende kõrval ja vaatas kõik paberikuhjad ükshaaval läbi, ta helistas, jättis sõnumeid, kui talle ei vastatud, helistas ta uuesti, ta läks jälle üle tänava, ta täitis veel hunnikute kaupa pabereid, kuni ühel päeval ta ütles, et nüüd on korras, tema võit, ta hääl kostis üle televiisori oma:
Järgmisel suvel sõidame me puhkusereisile. Ta naeratas. (Su nägu muutus korraga nii helgeks.) Isa ütles, et tema meiega ei tule, et tal on oma juures parem, aga selles staadiumis ei suutnud ema enam mitte miski kõigutada, tänu oma võidule vaatas ta nüüd isale ülevalt alla. Ema paberite hulgas olid fotod sellest väiksest mägikuurortist, kuhu ma koos temaga minema pidin, ja isegi fotod sellest hotellist, ja enne reisi vaatas ta neid kuude kaupa,
iga päev, hommikul, õhtul enne magamaminekut, sadu kordi. Sel päeval, kui ta meile uudist teatas, kui ta ütles, et minek on kindel, sosistas ta mulle, et isa ei kuuleks, Lõpuks saan ma õnnelik olla.
Mulle on räägitud, et kirjandus ei tohi kunagi püüda seletada, vaid ainult kujutada reaalsust, aga ma kirjutan, et selgitada ja mõista tema elu.
Mulle on räägitud, et kirjandus et tohi end kunagi korrata, aga ma tahan kirjutada ühte ja sama lugu, veel ja veel, naasta selle juurde, kuni sellest hakkavad paistma tõe killud, uuristada sellesse ühe augu teise järel, kuni see, mis on peidetud, hakkab välja imbuma.
Mulle on räägitud, et kirjandus ei tohi kunagi olla emotsionaalne, aga ma kirjutan vaid selleks, et vabastada tundeid, mida keha ei suuda väljendada.
Mulle on räägitud, et kirjandus et tohi kunagi meenutada poliitilist manifesti, ja juba ma ihun iga lauset nagu noatera.
Sest nüüd ma tean, et see, mida nimetatakse kirjanduseks, on üles ehitatud selliste elude ja kehade vastu
nagu mu ema oma. Sest nüüd ma tean, et kirjutada temast, kirjutada tema elust, tähendab kirjutada kirjanduse vastu.